Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Nõidumisest detailsemalt läbi ajaloo tänapäevani
#1
Alustan teemat nõidade salapärasest maailmast. Kuidas vaatavad neile kõrvalseisjad ning mis meetodeid nood nõiad kasutasid. Pisikestest killukestest ajaloos ja tänapäeval võib kokku panna päris huvitava pildi.

Ootaksin siia teemasse postitusi inimestelt, kes isiklikult või kelle esivanem on isiklikult nõia/ravitseja/sensitiiviga/ennustajaga kokku puutunud kuidas nood käitusid ning mis töövahendeid kasutasid.

Ise alustan vanades ajalehtedes ilmunud materjaliga.

28.04.1934 Postimehe artikkel:

Taluperemees otsis nõiduse vastu kaitset politseist

Keegi vana taluperemees Heimtali vallast ilmus Viljandi kriminaalpolitseisse imeliku palvega: võetagu vastutusele tema naabri manuline Alide Kiilaspea, vanem naine, kes püüdvat temale teha kurja - nõidumisega. Näitas ette imetaolise asjapuu, 5-6 tolli pikkuse ja umbes sama jämeda pehastunud puutüki, millesse taotud üks roostetanud latinael ja 2 uut sindlinaela ja mille ümber mähitud hõredalt punast ja kollast lõnga ja valge riideriba. Selle viguri oli naine jüripäeva varahommikul visanud vanaperemehe karjalauda ukse ette - nähtavasti soovides loomadele paha. Enne seda pildunud päeval peremeest aias kividega - olevat üldse inimene, kes kellegagi hästi läbi ei saa. Jüripäeva hommikul olevat üldse nõidumisel kõige tugevam mõju, sellepärast visatudki temale siis lauda ukse ette see omapärane " kink ".
Muidugi seletati vanaperemehele, et kriminaalpolitsei astub tegevusse ainult varguste jm. kuritegude korral ja et nõiduse vastu tal rohtu ei ole.
Vasta
#2
Iseenesest huvitav teema.
Lisan siia aga veel sissejuhatuseks, mis üldse on
N Õ I D U S ehk n õ i d u m i n e,

Nõidumine on bioenergia ja biokiirguse abil või teatud muude toimingutega kaasinimeste, loomade või looduse mõjutamine kas siis heas või halvas suunas.
Kuulsad nõidujad olid juba Pärsia, Kaldea ja Egiptuse maagid.
Hilisantiikaja nõidumisest annavad hea ülevaate pliist needmistahvlid ja Egiptusest pärinevad nõidumispapüürused.
Tuntud on tervistumis-ja armunõidus, kurja tõrjumine l o i t s u d e abil, manamised, needmised jms.
Ka Eestis oli ja on ka praegu eriline koht nii talupoja kui ka kõrgemast seisusest inimese mõttemaailmas usul nõidusesse ja nõidadesse. Nõidumise eest karistamist on Eestist teada küll juba keskajast, ent suurem nõiaprotsesside laine jõudis Euroopast Eestisse 16. sajandi lõpus. Enamus teadaolevaid protsesse (ligi 150) nõiduses kahtlustatavate üle peeti Tallinnas.
Nõiduse võib võrdsustada ka maagiaga, mille kohta Arlich on päris palju huvitavat kirjutanud.
Kirjandust:

M. Eliade. “Mõningaid täheldusi Euroopa nõiakunsti kohta.” (Vikerkaar 1994/4-6)
Juhan Luiga. “Põhjavaim.” Rmt: “Mäss ja meelehaigus.” Trt.1995.
- soome nõidadest.
J. Kahk. “Nõidumisest ja nõiasõnadest Eestis.” (KK 1980/11)
Jeffrey B. Russell. “Nõiakunsti ajalugu.” (Kunst, 2001)

Nõidumisest Eestis Rootsi ajal:
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1558-..._Vaimuilm/
Vasta
#3
Kuna otsing midagi "isiklikud kogemused" kohta ei andnud, siis ehk kirjutan siia teemasse.
Päris isiklik kogemus siis..

Umbes 15 aastat tagasi sai käidud selgeltnägija juures, koos naisega. Elas ta Tartus-Ülenurmel.
Naisterahvas, mälu järgi umbes 45-50 a. vana. Elas 4-5 korruselise maja viimasel korrusel(kui mälu ei peta)
Igal juhul oli ta päris kuulus, kuna autod seisid maja ees igapäev(järjekord)

Mindud sai lihtsalt puhtast huvist, kusjuures ma mäletan, et olin tookord väga skeptiline sellistes asjades.
"Asi" oli tasuline(summat kahjuks ei mäleta) ja raha pidi panema pärast "seanssi" kuskile korteris. Ühesõnaga raha ei tohtinud tema sõnul ta otse käest vastu võtta.

Põhiline vahend oli kaardid, aga kasutas ka muid "abitööriistu"
Esimesena läks letti mu naine..
Mina pidin ootama koridoris, seega nende vahelist juttu ma pealt ei kuulnud.
Poleks seda siia kirjutanudki, aga just paar päeva tagasi oli meil see teemaks. Esimest korda rääkis mu naine mulle mis ta seal "teada" sai.
Ei hakka siia seda täpselt kirjutama, aga kõik mis "nõid" tookord naisele ütles on täppi läinud.
Ausalt öeldes oli mul karp lahti, kui naine nüüd mulle selle kõik ära oli rääkinud.
Kõik on nii läinud, nagu talle öeldi.

Nii, ja nüüd põhi põhjus miks siia seda kirjutasin. Ja selleks olen Mina!

Asi siis järgmine..
Pärast mu naist oli siis minu kord.. astusin tuppa ja peaaegu kohe ütles see "nõid", et minuga on probleem.
Mäletan veel, et ehmatasin korra päris ära, et mis nüüd siis.
Aga mis välja tuli..
Küll ta "pusis" nii ja naa, aga mitte muhvigi ta minu kohta öelda ei oskand.
Lõpuks ütles ta mulle, et mul on liiga tugev energiaväli ja tema ei suuda sellest läbi "murda"
Mäletan päris hästi kuidas ta mulle ütles, et mul on omal mingid võimed! ja mingi(d) "asjad" (vot seda sõna ei mäleta mis need veel oli(d) veel pealekauba.

Aeg ajalt mul tuleb see kõik meelde, aga ei midagist rohkemat. Ei võimeid, ega mõista ma sitast raha teha..
No kui juba jahumiseks läks, siis mõni sõna veel endast.
Nimelt olen lapsest saati olnud looduselaps, seda sõna kõige otsesemas tähenduses. Mul on tohutu kirg metsa vastu. Kui poisike olin(14- ) ja maal vanavanemate juures olin, siis jõlkusin pea igapäev mööda metsi ringi. 10-20km oli nagu nohu minu jaoks metsas "puid imetleda"
Kui ma metsa lähen, siis saab minust justkui teine inimene. Selles suhtes, et meeletu energia tekkib. Raske on praegu nii öelda, aga usun, et ka 30 km mööda metsa lihtsalt kolada ei olnud mingi harv juhus. Ja see kõik on minus säilinud siiamaani. Konkurentsitult parim puhkus minu jaoks on mets. Laske mind kuskil metsa ääres maha ja tulge õhtul järgi.. Olen maailmas ikka päris paljudes kohtades käinud, aga mitte miski pole minu jaoks võrreldav isegi metsaga. Saan seal nii tohutu poweri, et seda on isegi raske sõnadega seletada.

Et see jutt nüüd siin lihtsalt minu jahuks ei jääks, siis on mul küsimus?

Ehk oskab keegi midagi "täpsemalt" minu kohta öelda antud sõnade järgi?
Vasta
#4
Ema käis mul kunagi posija juures laste kohta küsimas.
Venna ja õe kohta räägitu läks KÕIK täppi, minu kohta ei saanud posija midagi rääkida kuna "mind ei näinud" (Ühesõnaga blokk)
Olen samuti "looduslaps". Väiksena elasime metsa ääres mille iga kivi ma teadsin "nimepidi", pubekaeas elasin ühes teises kohas kus olis suur järv ligidal, nüüd elan kahjuks linnas kus on väike parkmets ligidal... aga loodus kutsub.

Usun, et loodus ongi see blokeering igasuguste posijate ja nõidade eest.
Vasta
#5
Ka mina kasvasin maal üles, olin kogu aeg loodusega vahetus kontaktis.
Kui tugev bioväli, siis on ilmselt ka selgeltnägemise võimed või vähemalt hästi arenenud intuitiivsus. Ennustuslikud unenäod jne. Niisugused inimesed suudavad hästi endale ise ennustada oma olevikku ja tulevikku. Või teavad ilma abivahendeid kasutamatagi, mis neid lähiajal ees ootab.
Vasta
#6
(05-01-2011, 22:43 )Müstik Kirjutas: Niisugused inimesed suudavad hästi endale ise ennustada oma olevikku ja tulevikku. Või teavad ilma abivahendeid kasutamatagi, mis neid lähiajal ees ootab.

Minu arvates võib need inimesed jagada kaheks:

1) inimesed, kes küll suudavad asju ette näha ka tavamõistusele tabamatul viisil, aga kes teavad, et võimalusi on alati mitu ning ennustus ei pruugi täide minna ja oletatav tulevikusündmus võib jääda toimumata, kui inimene vastava sammu teeb.

2) robotid, zombid - heal lapsel mitu nime. Võtavad ennustust kui vääramatut. Äärmuslikumad neist usuvad, et inimese elu on kusagil kõrgemal juba iga üksikasjani ära programmeeritud ja et inimene polegi loodud vaba tahtega olendiks (põhjendavad nad seda näiteks väitega, et vaba tahe on illusioon).

Ma ei mäleta oma senisest elust juhtumeid, kus mõni sensitiiv oleks mind tõrjunud. On pandud täppi. On ka vabandatud, et ei suudeta infot leida. Ja on ka puhtalt segast panema hakatud.

Ning on olnud ka juhuseid, kus mõni esoteerikast huvituv tuttav, kellest ma "nõialikke" mõtteavaldusi oodata ei osanud, ütles mulle, et ta oli minu juures midagi näinud. Nii näiteks nägi üks mu auras mingit musta risti, teine mainis midagi seoses mu peaga - ütles, et seal on midagi, aga ei tahtnud öelda, mis. Muide, mu peas on nii mõnigi nägija väidetavalt midagi näinud ja ma olen mõtelnud isegi, et võiks tomograafi all ära käia, aga arstid jällegi blokivad. Väidavad, et mul pole selleks vajadust Smile
Vasta
#7
Ei hakkand uut teemat tegema, kirjutan siia..
Mis toimub?
Viimastel päevadel on täielik korralagedus nii minu sees, kui ka väljas.
Kõik mida teen, läheb kuidagi valesti. Isegi võib öelda, et vastupidiselt. Kehas sees on juba paar nädalat nagu mingi magnet torm. Kõik sees kakub ja mulksub. Pole kunagi midagi sellist tundnud varem.
Ka on minu tuttavad paari viimase päeva jooksul kaevanud stressi ja mingi imeliku tunde üle. Näiteks kõik siin (elan välismaal) olevad eestlased on järsku tahtnud ära kodu minna. Meeletu kodu igatsus on kõigil peale tulnud. Magada ei saa, sisemised värinad ja kolinad on enamustel. Kas tõesti on "matakas" nii lähedal, et inimorganism tunneb isegi seda ette nüüd juba?

Täna väljas jalutades "nägin" vastu tulevate inimeste südameid, ja kõigil need tuksusid väga tugevalt.
Tundub, et aeg on käes..?
Vasta
#8
Tegin ikka uue teema, kuna need siiski erinevad teemad..

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=5447
Vasta
#9
Rumeenia nõiad ähvardavad valitsuse ära needa.


Rumeenia valitsejaid võib tabada midagi üpris hullu, kui sealsed nõiad ühendavad oma jõud ja viivad ellu ähvarduse panna neile needus peale, sest neile endile pandi maksud peale.


Pahaseks aetud nõidadel on kavas loopida Doonau jõkke nõiajuurt (botaanilise nimega alraun ehk mandragoor), mille juurde nõiakuninganna Bratara Buzea loeb ka erilised needmissõnad.


Varem polnud tööseadustikus nimetatud selliseid ameteid nagu nõid, astroloog, ennustaja ning nii ei olnud nad ka maksukohuslased. Parandatud seadustiku järgi peavad aga nemadki maksma 16 protsenti tulumaksu, niisamuti kui sissemakseid tervise- ja pensionifondi.


BBC uudises märgitakse, et Euroopas peetakse nõidust laialdaselt ebausuks, kuid osa rumeenlasi on sellest endiselt sisse võetud.


http://www.epl.ee/artikkel/590563
Vasta
#10
Ohhohhooo Smile Huvitav, kuidas reageeriksid meie valitsejad, kui näiteks kirik esitaks neile mingid ulmenõudmised koos ähvardusega mittetäitmise korral kogu riigi valitsus kirikuvande alla panna?
Kui mingi hulk nõidu hakkaks meil mässama, siis sellel ei pruugi mõju olla - meie valitsus on ikkagi kristliku suuna esindaja ning nõidade üle lihtsalt irvitataks.
Vasta
#11
Paadikapten - see "meie" valitsus ei ole kristliku suuna esindaja - pigem kabbalistliku suuna esindajad.
Ja need kaks asja ei ole üks ja sama. Ja neid aetakse segi kuna kristliku suuna juhid alluvad just neile
kabalistidele. Niimoodi diskrediteeritakse Armastust ja Inimest kui mõtlevat ja iseseisvat isendit.
Vasta
#12
Järelikult valitsuse võimalik reageering kiriku mingitele nõudmistele oleks ettearvamatu... aga see väärib juba eraldi teemat või mõne vana, haakuva teema upitamist.
Vasta
#13
Paadikapten - veel kord -kabalistid kontrollivad nii valitsust kui kirikut - seega ei saa kirikust tulla midagi üllatavat.
Vasta
#14
Nõiakunst ja 20. aastasada ajalehest Postimees 22.06.1932

Harzi mägedes Saksamaal, Brockeni tipul võis 18.juuni 1932. a. öösel näha ebaharilikku pilti. Mütoloogilise Walpurgi öö nõiatantsude läbi kuulsaks saanud kõrgustilkule oli kogunenud tuhandepealine rahvahulk, kellest juba esimesel pilgul võis öelda, et nende huvi läheb kaugemale tavalisest turismist. Tsilindris härrad askeldasid tõsise näoga ringi, tehes korraldusi mille eesmärk paistis arusaamatuna. Siinsamas ootasid daamid valgeis riietes. Öö aitas veelgi allakriipsutada sõnade ja liigutuste salapärasust, tekitades mulje nagu oleks aastasadu vanad muinaslood valmistamas oma tagasitulegut tänapäeva reaalsusesse.
Vähemaöt välispidi oli illusioon täielik. Just nagu traditsiooniski tõmmati maapinnale valge värvi -ja nõiaring, mille sisse joonistati kolmnurk, terava otsaga Cassel,tantsuplatsi suunas. " Ülempreestrid ", kelle riietus reetis nood olevat teiselt poolt Lamanche'i olevad inglased, näisid nõidumissõnu tundvat samahästi kui nende eelkäijad kauges minevikus. Kusagilt toodi kohale noor, lumivalge villaga sikutall, selleks, et " juhi " näpunäidete järgi sooritada ringis kolm tiiru kellaosutile vastupidises suunas. Nüüd asetati loom ringi keskele, kallati talle selga pudelitäis veini ja võieti karva " püha " salviga mis sealsamas oli valmistatud kirikukellade kaapest, tahmast ja mesilase meest. Ja kui talituse lõppedes sikutall valge linaga kaeti tõusis vaatajate huvi haripunktile. Vana traditsioon ütleb, et sarnase nõidusega muutub sikutall kõige ilusamaks printsiks maapeal.
Kas ei ole meie aeg fantaasia vastu nii tundlik kui vanasti või eelistavad sikudki oma normaalset seisukorda kuninglikule põlvele, kuid juuresolijad pidid üksmeelselt kinnitama tõsiasja, et kogu rituaal vähemaidki tagajärgi ei saavutanud. Sikk jäi sikuks, vaatamata, et ring, kolmnurk, nõidumissõnad ja riie täpselt vastasid nõuetele. See " tulemus " konstateeriti asjalikult Inglise okultistlike teaduse seltsi esimehe poolt, kelle juhatusel see " katse "
läbi viidi.
Kindlasti tuleb ta arutusele mõnel seltsi lähemal üldkoosolekul aidates vististi lõplikult lahendada küsimust, mis okultistlikes ringkondades viimasel ajal niipalju vaidlusi on tekitanud, nimelt: kas nõidus on meie ajal võimalik. Kas lõplikult otsus tehtakse, või leidub neid, kes soovivad näha uusi tõendusi, on muidugi veel varajane öelda.

Vasta
#15
Artikli autor on kasutanud Karula kirikuõpetaja Bornwasseri märkmeid aastast 1795. Tõnis olnud siis 65-aastane mees (sündinud seega 1730. a.?). Nii kirikuõpetaja kui ka külarahvas olnud korduvalt tunnistajaks, et realjuhtudel, kui saksa arstid haigustest jagu ei saanud, suutis Saare Tõnis aidata. Ta ravinud edukalt kopsuhaigusi, parasitaarseid haigusi (paeluss, sügelised), osanud teha maarohtudest segu, mis parmud karjast eemale ajas jne. Ta kasutanud kadakamarju, raudrohtu, kärnkonni jms.
Saare Tõnise teeneid kasutanud isegi aadlisoost isikud. Siis saanud Tõnis ka head tasu, oma 50 - 75 rubla hõbedas.
Kord pakutud talle isegi 100 rubla kullas, et ta oma ravisaladused välja räägiks, aga Tõnis ei tahtnud seda teha.
Õpetaja Bornwasser toob veel ühe märkimisväärse juhtumi, kus marutõbine hunt pures Koorkülas 33 inimest. 20 neist saadeti Valka saksa arsti ravi alla, 13 palunud end aga Saare Tõnise juurde viia. Tulemuseks oli, et saksa arsti ravialused kõik surid (mis tolleaegse meditsiini taset arvestades oli paratamatu), Saare Tõnise patsiendid aga kõik paranesid! Täpsuse mõttes on artiklis toodud kõigi paranenute nimed.
Kuidas suutis Tõnis 18. sajandil marutõbe ravida? Ta teinud ravialustele terava noa otsaga keele alla täkke ja pannud sinna mingit võiet. Võide koostis ja valmistamisviis jäänudki saladuseks. Kas Tõnis veel mingeid maagilisi vahendeid kasutas, on teadmata.
Tänapäeva meditsiin kasutab mõnede ravimite keelealust manustamist (nitroglütseriin, testosteroon, östrogeenid, apilac, cocain jt.). Sel puhul satub toimeaine läbi keelealuste veenide otse verre. Toime on kiire ja efektiivne. Tänapäeva meditsiin tuleb marutõve viirusega toime vaid spetsiaalse seerumi korduva süstimise abil.
On's tõesti olemas marutõve viiruse kasvu pidurdav toimeaine? Või kasutas ka Tõnis mingit immunoloogilist vahendit?
Minu arvates vääriks Saare Tõnise tegevus detailsemat uurimist. Kõigepealt - kas marutõve ravimise fakt on küllalt tõepärane? Kui on, siis oleks see märkimisväärne sündmus meditsiini ajaloos!

Dr. Ilmar Soomere raamatust "Vaimuelust Eestis"
http://koorkyla.onepagefree.com/?id=1838...4e9751f768

Vasta
#16
Nõiausust taaniaegsel Saaremaal

Piia Pedakmäe

17. sajand oli Euroopas nõiaprotsesside kõrgajaks. Nõiajahi epideemia puhkes ja levis 15. sajandi lõpust alates ja kestis 17. sajandi lõpuni. See nõiahullus on olnud uurijate tähelepanu keskmes juba üle poolteise sajandi ning ajaloolased on nähtuse komplekssuse tõttu pöördunud ka antropoloogia, folkloristika, psühholoogia ja mitmete teiste distsipliinide poole.

Uurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et 16. ja 17. sajandi nõiaepideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mis küll ametlikult ristitud olid, kuid kus tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused (Trevor-Roper 1967: 116). Nõiajahtide seletamine Euroopa lõpliku kristianiseerimise katsena näib olevat elujõus ka 17. sajandi Eesti- ja Liivimaa puhul. Inglismaal vastavaid nähtusi uurinud A. Macfarlane ja K. Thomas on esitanud mudeli tugevalt integreeritud, vastastikku sõltuva külaühiskonna üleminekust individualiseeritud ühiskonnale. Kollektiivsust rõhutavasse külaühiskonda tungis individualistlik eetika, muutus väärtuste maailm ning naabritevaheline koostöö kaotas endise tähtsuse (Macfarlane 1970: 302). 1980. aastatest alates on üha rohkem uurijaid pidanud nõiaprotsesside tekke otsustavateks teguriteks Euroopa halduslikku, poliitilist ja õiguslikku arengut murrangulisel vara-uusajal. Praeguseni vaidlevad uurijad selle fenomeni, tema tekke ja vaibumise põhjuste üle. Tõenäoliselt jääb ta meile lõpuni kättesaamatuks ja müstiliseks sündmuseks ajaloos, sest raske on mõista mineviku inimese mõttemaailma, mis erineb sügavalt meie mõtlemisest. Erinevate ajastute mentaliteedid ei pruugi samadele reeglitele alluda ning ühe ajastu ratsionalism võib olla teise ajastu ebausk. Usk nõidumisse oli ja on universaalne usk. Tolleaegses külaühiskonnas olid ravimine “maarohtude” ja “sõnade peale lugemisega”, “lausumine” ja “loitsimine” üpris tavalised asjad. Ka eesti rahvausundis võib palju kohata igasugust maagiat ja tõrjenõidust. Esines palju lausumisi ja muid võtteid paha silma ja kaetamise, ärategemise või sõnumise, kadestamise ja laimamise vastu. Süüdistused ja tagakiusamised kasvasid välja talupoegade omavahelistest vastuoludest.

Väga väärtuslikuks allikaks vastava ajastu inimeste mentaliteedi, uskumuste, rituaalide jms kohta on kohtuprotokollid. Näiteks selgub ühest Saaremaal 1637. aastal asetleidnud kohtuprotsessist, et üks ebausklik talupoeg, nimega Selli Jahn, soovitas uppunud talupoja leidmiseks moodust, mille puhul võeti paati kaasa hani, kes pidi otsitavale kehale liginedes kisa tõstma. Uppunu leitigi (DRA, Rettertingsdomme 1537–1659, Hdb. nr 41, fol. 496–505). Nõidade surmamõistmisel toetuti suuresti Saksa-Rooma keisri Karl V valitsemisajal 1532. aastal koostatud kriminaalseadusele “Constitutio Criminalis Carolina” (Carolina). Carolinas seisis, et nõidumise abil kahju tekitamise korral tuleb süüdlane põletada tuleriidal. (Carolina art. 109: “Kui keegi tekitab inimestele kahju või viga nõidumisega, tuleb teda surmaga karistada ja see karistus tuleb tulega läbi viia. Kui keegi kasutab nõidumist ja ei tee sellega kellelegi kahju, tuleb teda asjade seisu järgi teisiti karistada, nagu otsustajad nõu vajavad ja nagu edaspidi nõu otsimisest on kirjutatud.” (Sootak 1991: 68–69)). Carolina, nagu rooma õiguski, tegi vahet valge ja musta maagia vahel, nimetades ainult viimast kuriteoks, ja nägi karistust ette vaid kahjutegemise eest, olenemata sellest, kas see oli sündinud nõidumise või kahjustava maagia abil. Juba Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli 1519. aasta visitatsioonikorralduses nähti ette surmanuhtlus nõidadele. Selles nõuti, et visitaatorid teeksid kindlaks, kas ei ole teada lausujaid, nõidu või ketserluses kahtlustatavaid, kes pole õiged kristlased ja austavad pühasid hiisi, kive, puid või kes haiguse ja õnnetuse puhul konsulteerivad ennustajate ja lausujatega ning kasutavad nende nõuandeid loomade ravimisel jne. Sellise ebausu vastu pidi võitlema ning piksekultuse järgijad tuli kui uskmatud ja ketserid põletada (Arbusow 1919: 128; Madar 1987: 125).

Tihtilugu viidati ka Moosese seadusele (Exodus 22: 18) Vanast Testamendist: Sa ei tohi nõida ellu jätta (Sootak 1991: 8). Siiski mitte kõiki nõidumises süüdistatuid ei karistatud, kuigi enda õigustamine ja kahtluse alt pääsemine näis olevat väga raske.

Eestis langes nõiaprotsesside kõrgaeg just 17. sajandi teise veerandisse (Madar 1987: 127). Nõiaprotsesside toimumise kohta taaniaegsel Saaremaal puuduvad aga andmed. Tollal kuulusid talupoegade kriminaalkuriteod mõisakohtu pädevusse ja nende menetlust ei protokollitud. Saaremaal pole säilinud ka teiste kohtute arhiive – maakohtu, lossikohtu ega linnakohtu omi –, kuid kindlasti ei jäänud Saaremaa sellest fenomenist puutumata. 1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kantslerile Taani, et “lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid” (Rørdam 1878: 181). Anders Bille oli asehaldur, kes kõige rohkem tegeles kiriklike probleemidega ja püüdis Saaremaa kirikut lähendada Taani kirikule kommetelt ja tavadelt. Tema asehalduriks olemise perioodi ajal (1634–1642) on üks Saaremaalt pärit “nõid” jõudnud lausa Taani Kuningliku Ülemkohtu ette. Vastavalt Taani kuninga Frederik II poolt kinnitatud privileegidele oli Saaremaalt õigus apelleerida Taani kuningale. Taani Kuningliku Ülemkohtu (Kongens Retterting) protokollides leidubki kümmekond Saaremaad puudutavat kohtuasja. 1639. aasta 8. mail, päeval, mil Taani Kuninglik Ülemkohus tegeles terve päeva Saaremaa asjadega, tuli kõne alla ka üks nõidumisega seotud protsess. Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille oli kohtu ette kutsunud vennad Johannes ja Werner Lohmanni, kes olid ühe nõidumises süüdistatava naise – Reimerske – pojad (DRA, Rettertingsdomme, Hdb. nr 41, fol. 486–496). Lohmannide näol oli ilmselt tegemist küllalt jõukal järjel olevate linnakodanikega. Reimerske mees Heinrich Lohmann oli vöötegija Kuressaares (Helk 1988: 308). Werner Lohmann oli kullassepp, tal oli 1635. aastal Kuressaares majaplats (Helk 1989: 194) ning üks Johannes Lohmanni nimeline immatrikuleeriti 1637. aastal Kopenhaageni ülikooli, 1641. aastal õppis ta Greifswaldis (Helk 1989: 19). Vennad Lohmannid olid kirjutanud kuningas Christian IV-le kaebekirja asehaldur Anders Bille kohta, süüdistades teda nende ema põhjuseta vangishoidmises ja piinamises, samas ka väites, et tunnistajad olid Anders Bille käsilased, keda ta mõjutas. Nende ema Reimerske lasti vabaks ilma tema head nime taastamata. Anders Bille esindab antud kohtuasjas maakohut, kus ta oli eesistuja.

Vastuseks vendade kaebusele saatis “rahvakuningas” Christian IV asehaldurile manitseva kirja, käskides tal tõest kinni pidada. Asehaldur kutsus vennaksed aga pealekaebamise eest Kuningliku Ülemkohtu ette (DRA, TKIA A. 12., 18.12.1637). 1638. aastal pole Anders Bille aga ise kõrgema kohtu ette ilmunud. 24. aprillil 1638. aastal palus Kopenhaagenisse sõitnud Werner Lohmann oma palvekirjas kuningalt turvekirja Saaremaale tagasipöördumiseks, mis kaitseks teda lossi- ja linnamagistraadi eest (DRA, TKUA Livland 20). Antud kohtuasja taustal tuleb mainida ka konflikti Anders Bille ja Friedrich Budde, ühe Saaremaa suurema maavaldaja vahel. Budded olid ühed arvukatest saksa aadlikest, kes astusid Taani teenistusse ning kelle järeltulijad integreerusid Taani aadli hulka. Friedrich Budde oli asehaldur Mattias Budde (1584–1589) poeg. Friedrich Budde varjas samal ajal enda juures ka Tartust kahenaisepidamise süüdistuste eest põgenenud Tartu ülikooli esimest ajaloo- ja muinsuste professorit Friedrich Meniust. Nii Budde kui Menius ässitasid Anders Bille väite kohaselt Lohmanne tema peale kaebama ning olid tema vastu “partei” loonud. Nõiaprotsessiga samal päeval arutati ülemkohtu ees ka Friedrich Budde ja Anders Bille omavahelisi omandialaseid tülisid (DRA, Rettertingsdomme, Hdb. nr 42, fol. 477–485,496–505).

8. mail 1639. aastal andsid mõlemad pooled lõpuks Taani Kuningliku Ülemkohtu ees aru. Kõigepealt esitas Anders Bille Kuninglikule Ülemkohtule esildise – “libelli”, kus püüdis oma tegevust õigustada. Oma esildises juhtis ta tähelepanu sellele, et Saaremaal valitseb teistsugune õigus, milles kriminaalõiguse kohta seisab väga vähe, seetõttu on Saaremaal ja ka kogu Liivimaal appi võetud Karl V kaelakohtukord (Carolina). Anders Bille viitas ka sellele, et erinevates seadustes on kirjas erinevad normid, millal on õigus inimest piinata või määrata kriminaalkaristust. Mõne puhul piisab kumust, mõne puhul on üldise kumu kõrval vaja ka ühte või siis kahte tunnistajat. Kohtualuse piinamine tunnistuse saamiseks oli üpris tavaline tolleaegses kohtumenetluses. Näiteks lubati Eestis 1632. aasta maakohtukorraldusega talupoegi ja linnakodanikke kriminaalasjade puhul “enne või pärast ülekuulamist piinamise või vangistusega kohelda” (Bunge 1874: 255; Madar 1987: 134). Anders Bille esildis sisaldab palju ladinakeelseid seaduskatkeid. Tavaliselt siiski järgnes teooria sellele, mis kohtus oli juba aset leidnud, st et kõigepealt viidi otsus täide ja alles siis leiti põhjendused ning vastavad seadused.

Anders Bille väitel oli Reimersket juba mitu aastat nõidumises kahtlustatud. Reimerske kohta oli olemas üks tõend, mis pärines 1634. aastast. Karja kirikus, kadripäeva jumalateenistuse ajal oli Reimerske ähvardanud kogu kihelkonnarahva kuuldes ühte talupoega Rein Leuskülli, kes olevat temalt 4 vööd varastanud. Reimer kohe tagasi tuua, muidu juhtuvat talupojaga midagi halba. Varsti oligi Reinul kont kurku kinni jäänud ja ta oli lämbumise äärel. Tema poeg läks Karja mõisa, maanõunik Hans Bergile kaebama. Hans Berg oli käskinud need vööd Reimerskele Kuressaarde tagasi viia. Seepeale oli Reimerske laenanud pojalt ühe tinapudeli ja “teinud sinna midagi, mis nagu viin näis, aga polnud” ning käskinud tema isal seda kasutada, siis minevat paremaks. Samal ajal oli ta ähvardanud, et kui ta seda pudelit talle tagasi ei too, siis tal hästi ei lähe. Poeg ratsutas koju, aga juba pool tundi enne kojujõudmist oli isal parem hakanud. Seetõttu ei hoolinud poeg ähvardusest, sulatas pudeli, valas sellest sõle, nagu tüdrukud sel ajal tavatsesid Saaremaal kanda, ja kinkis selle edasi. Pärast seda oli ta aga kohe haigeks jäänud, ööl ja päeval Reimerske nime karjunud ja väitnud, et ainult Reimerske on tema haiguses süüdi, ning lõpuks ka hinge heitnud.

Selle loo puhul võib tuua mitmeid paralleele teiste Euroopa nõiajuhtumitega. Nõidadeks peeti sageli vanu naisi, eriti aga kerjuseid ja vigaseid, kes tühjade kätega minema saadetult pomisesid needusi. Teatud ajahetkel pärast needmist juhtus õnnetus sellele, kes oli nad ära ajanud, ning see õnnetus kirjutati nõia arvele. Tegelikult oli see hoopis ohver, kes oli hea käitumise vastu eksinud ja tundis end seetõttu halvasti, olles näiteks kerjuse ära ajanud. Nõida vihati kui selle tunde põhjustajat, tegemist oli enda süütunde projektsiooniga (Macfarlane 1970: 174). Süüdistus esitati tavaliselt ainult siis, kui süüdistaja tundis, et salaviha oletatava nõia poolt oli õigustatud. Paradoksaalsel kombel näis just nõial olevat õigus, kuna ta ei tegutsenud üksnes kättemaksuhimust, vaid maksis kätte ülekohtu eest (Thomas 1971: 659). Saaremaa juhtumi puhul võisid oma rolli mängida ka sotsiaalsed vastuolud. Linnakodanikel oli tülisid vaesema maarahvaga. Kuna nõid ja ohver olid tavaliselt isikliku vaenu läbi seotud, siis on üpriski ebatavaline, et nõidu oleks süüdistatud näljahädas, katkus või tulekahjudes, kus ohvriks oli terve ühiskond.

Ajastule oli iseloomulik, et nõiduses kahtlustati just ravimisega tegelevaid “lausujaid” ja “tarku”. Eriti sageli esitati niisugune süüdistus, kui ravimine mingil põhjusel ebaõnnestus. Näib, et talupojad olid kaljukindlalt veendunud, et “lausuja” suudab nii haigused peale nõiduda kui ka need hiljem oma kunstidega pealt ära võtta. Suurt osa haigusi oskasid inimesed ravida üksnes intuitsioonile ja sajandite jooksul kogunenud kogemustele toetudes. Paljude tõbede ees seisti aga abitult ning tunnetati neid kui arusaamatuid, kusagilt väljastpoolt inimese sisse tulnud jõude. Eriti suurt hirmu tekitasid vaimuhaigused. Asehaldur Anders Bille sõnul võis Carolina 32. ja 44. artikli kohaselt nüüd Reimerske vastutusele võtta, sest esiteks oli Reimerskel halb kuulsus, teiseks oli ta ähvardanud ja ähvardus oli kohe mõjunud, ja kolmandaks oli ta selle vastu abirohtu andnud. Rein Leusküll kaebas maakohtule, kuid midagi ette ei võetud ja asi lükati edasi. Sellest protokollist on võimalik leida tõendeid ka nõidade omavahelise koostöö kohta ning Reimerske seltsimisest teiste nõidadega. 1635. aastal tunnistasid kaks kinnivõetud ja nõidumises süüdistatavat talupoega – Konger Hans ja Steffan Kock – üksmeelselt Reimerske vastu. Mõlemad tunnistasid kõik üles ilma piinamata. Konger Hans oli, ilma et talle piinamisriistugi oleks näidatud, kohe kõike kahetsenud ja jumalat tänanud, et ta kuradi lõugade vahelt päästeti. Talupoeg kaebas, et Steffan Kock juhtis ta kolme aasta eest nõidumise juurde. Tema juures käis ka superintendent Christopher Cothenius, kes trööstis ja õpetas teda, misjärel ta vabatahtlikult nimetas oma kaasosalised (complices). Nende kahe talupoja tunnistuste põhjal võeti Reimerske kinni ja teda hakati küsitlema. Reimerske ise ennast süüdi ei tunnistanud, “vastas kõigile küsimustele langetatud silmade, liikumatu näo ja kehaga” ja ütles “lihtsalt ei ja mitte midagi rohkemat”. Ta vastandati ka kaassüüdlastega, kes oma süüdistusi kordasid. Reimerske vastu toodi teisigi asjaolusid, näiteks olevat ta kokana töötades riisipudru praeks muutnud.

Carolina järgi võis süüaluse süüdi mõista ainult siis, kui kahtlusalune ise oma süü üles tunnistas. Reimerske puhul oli ilmselt tegemist väga tugeva inimesega, sest piinamisele ei suutnud paljud vastu pidada. Taani seadusandluse järgi näiteks aga ei tohtinud piinamist kasutada enne, kui kohtuotsus oli langenud. Samuti ei saanud isikud, kes olid nõidumises süüdi mõistetud, teiste vastu tunnistada (Tamm 1996: 116–117). Seetõttu võis ka Anders Billel üpris raske olla veenda Ülemkohut, keda paratamatult mõjutasid Taanis valitsevad seadused. Võimalik, et kaebajad olid sellega arvestanud. 1637. aastal tunnistas juba kolmas nõidumises süüdistatav – Tua Matt – Reimerske vastu ning järgmisel aastal oli Reimerske mees Heinrich Lohmann tunnistajate ütlemist mööda Reimersket nõiaks nimetanud ja ka tema kaasosaliste (complices) arvu – 13 – teatanud. Antud protsessi puhul leiab kinnitust ka väide, et kui peaaegu kogu Lääne-Euroopas oli nõidumine naiste kuritegu, siis Eestis, Islandil ja Ida-Soomes ei ole nõidumine seotud ainult naissooga (Madar 1987: 135). Selle protsessi puhul on nimepidi nimetatud nõidade seas selge ülekaal meeste poolel.

Kokkuvõtvalt leidis asehaldur Anders Bille oma esildises, et talitati vastavalt seadustele ja põhjuseta kaebuse eest tuleb Lohmanne karistada kohtukulude väljamõistmisega. Kopenhaagenisse oli tulnud ka Werner Lohmann, kel polnud peale kaebekirja midagi lisada, ning tema ema Reimerske, kes kõikidele süüdistustele endiselt eitavalt vastas. Taani Kuningliku Ülemkohtu otsus kõlas, et Anders Bille ja maakohus pole kellelegi ülekohut teinud, sest tõendeid Reimerske piinamiseks oli piisavalt. Kuna Reimerske ei olnud piinamisel end süüdi tunnistanud, vabastati ta edasisest ülekuulamisest, et teda uute tõendite esilekerkimisel saaks uuesti proovile panna.

Sellega asi ei lõppenud. Ühest 1641. aasta kuninga kirjast Anders Billele selgub, et viimane oli saatnud taas mitmesuguseid dokumente Reimerske kohta (mis kahjuks pole säilinud) ja kuningalt nõu küsinud, mida naisega ette võtta, kas teda uuesti piinata või saata ta maalt välja seoses uute tõendite esilekerkimisega. Kuningas soovitas Reimerske maalt välja saata (Kancelliets Brevbøger 1641–43: 645).

See üksik säilinud katke ei võimalda esile tuua Saaremaa lokaalset omapära nõiaprotsesside läbiviimisel või nõidadeks tunnistamisel. Kahjuks pole säilinud ka kohtuprotokollis viidatud lisasid. Selles kohtuprotokollis pole küll kordagi mainitud veeproovi, mis oli väga levinud ordaal Eestimaa nõiaprotsessidel (vt Uuspuu 1937: 118, 122).

Ka hilisemast ajast leidub vihjeid saarlastelt õpitud nõiakunsti kohta. 1652. aasta 20. jaanuaril Lääne Meeskohtu korraldusel asetleidnud protsessis süüdistab Lihula hauptmann kaebealust Bebertt'i nõidumisega kahju tekitamises ja kahenaisepidamises. Kaebealune tunnistab, et ta oskavat lausuda ja tervendada nii inimesi kui loomi ja oli õppinud seda kelleltki vanalt saarlaselt (Uuspuu 1938: 85–86).

Allikas: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator...usust.html

Vasta
#17
Aerling, Marutõve vastu kasutanud Pärnumaa Tori kihelkonna rahvaarst Ratta Jaan salvi kuhu kuulus rästiku mürk. Rästiku mürgi ensüümid võivad ju viirust ka lõhkuda...
Vasta
#18
Marju Kõivupuu "Loomad eestlaste elus ja folklooris" kõneleb päris pikalt marutõve ravimisest. Tsiteerin enamvähem alates lk 282.

"Häid tulemusi marutõve arstimisel on saavutanud möödunud sajandi Rõuge kihelkonnas Viitina Märdikülas elanud Jaak Ivask, 1820-1830 aastatel Suislepa mees Saare Tõnis ja 20. sajandi esimesel poolel Pärnumaal Toris elanud ja üle eesti kuulsust kogunud Ratta Jaan Tohv. Kahe viimase mehe ravimeetodite vastu tundsid väidetavalt huvi koguni Tartu ülikooli meedikud. Rahvapärimuse kohaselt valmistasid nad erinevaid sees- ja välispidiseid tarvitatavaid ravisegusid keedetud rästiku- ja nastikulihast, samuti marutõppe haigestunud koera lihast.

Karula kirikuõpetaja Peter Friedrich Bornwasseri teadete põhjal Otto Wilhelm Masingule käidi 1821. aastal, kui marutõbine emahunt ründas Karula kihelkonnas, hammustades 12 tunni jooksul, kuni ta lõpuks õnnestus maha lüüa, 32 inimest, abi otsimas Suislepa valla maruarsti Saare Tõnise juures, kes toona oli üle 60 aasta vanune mees. Marutõbe oli ta väidetavalt õppinud tohterdama Pöökleri vallast pärit mehe Kuivalango Peebo Lauri käest. Seda ohtlikku haigust ravis ta välispidiselt, puhastades haavu tuhaleelise veega, millesse oli segatud tubakalehti. Neil, keda ta arstis, oli ravimise ajal keelatud tarvitada tubakat ja viina. Kui "viha" oli haavast verre läinud, tursusid haigel keelealused veresooned üles ja sealt tuli paha veri välja lasta. Karula maruhunt oli purenud ka kirikuõpetaja karjust, kuid nii hullusti, et temale polnud rahvaarstil abi osutada kahjuks enam võimalik:

Wend, mis ma sinust enam leikan; juba on see sinoga iljaks jäänud; rutta aga, et koddo jõuad, ja palu enesele õntsad inde aset, see wee jällestus ja surm on ligi, seda näitab sinu kele köidik


19. sajandi teisel poolel mõistnud marutõbe tulemuslikult tohterdada ka Tori kandist pärit legendaarne Ratta Jaan Tohv, kelle tegevust jätkanud pärimuse kohaselt pärast tema surma tema naine Ann Tohv.

Omal ajal oli marutõbi pea igatalvine taud, mis palju kurja sünnitas. Selle ravi hulka kuulus musta ussi /enne jüripäeva püütud nastik/ rasv, mida leivaga sisse söödeti. Tartu Ülikooli tähelepanu äratas see, et Jaani ravimeetoditega said terveks isegi haigussümptomitega loomad. Teda on pikalt küsitletud ja ametitööl fotografeeritud. Kas ka sellest järeldusi tehti, pole teada.

Mõisa marutõbise veisekarja tohterdamisetendust, mille korraldas Ratta Jaan, on värvikalt ja dramaatiliselt vahendanud Mihkel Tilk. Tekst väärib siinkohal täies pikkuses esitamist, kuna illustreerib marutõve arstimisele lisaks ka kogu rahvameditsiinis peituvat filosoofiat: imelist paranemist surmahaigusest; rahvaarsti eetikat, mis keelab ravimise eest tasu võtta, enne kui oodatav tervenemine pole saabunud, ning kinnitab ja põhjendab tervendaja erilist võimekust ning seeläbi tema auväärset staatust (sh rikkust) külaühiskonnas.

Tema minia jutustas, kuidas Ratta Jaan karja ravis. Ühes Harjumaa mõisas pures marutõbine koer peaaegu kogu karja. Mõne aja pärast ilmusid taudi tunnused: loomad trampinud asemeil, röökinud, nende suud vahutanud. Ei ole söönud ega joonud ja olnud kurjad. Mõisaomanik viinud kohale Ratta Jaani. Jaan käskinud kütta sauna, koguda tuhka, tuua pihlakakeppe ja mitu pätsi leiba. Leivad lõiganud ta viilakateks, kahe viilu vahele määrinud ta kaasavõetud ravimit ning tükeldanud loomade jaoks. Siis mindud valgetes palakates koos karjatalitajatega lauta, käes pihlakakepid ja leivakorvid. Jaan astunud suure pulli, selle kõige metsikuma juurde, löönud paar korda pihlakakeppidega looma külgedele. Pakkunud leiba, mis vastu võeti. Niiviisi käskinud karjatalitajatel teha ka teiste loomadega. Jaan ise seisnud keset lauta, kaks keppi püsti ning vaadanud pealt. Peale leivavõtmist heitsid loomad üksteise järel maha ja jäänud magama. Jaan karjarahvaga lahkunud ja asunud leelise keetmisele. Veised maganud haruldlaselt vaikselt terve söögivahe, siis hakanud ükshaaval tõusma ja inimsema. Nüüd pestud sõimed tuhaleelisega, lubjatud seinad, tehtud värsked asemed, viidud ette heina, mis üle mitme päeva maitsenud suurepäraselt. Ka joodud hea jänuga vett, mida haiguse ajal kardetud.

Pääle raviprotseduuri saadetud kõik karjatalitajad tugevasse saunaleili, mille järel igaüks pidi sööma väikese leivaviilaka eelnimetatud ravimiga. Mõisnik pakkunud tol korral küll hulka raha, kuid Jaan võtnud vastu ainult oma "päevarahad" ja ravikulu. Öelnud, et pole kindel, kas kõik terveks said. Paar kuud hiljem sõitnud samast mõisast valitseja ja kutsar Rattale, saanis pitseeritud kullakotike. (Tilk 1989: 76-77)


"
Vasta
#19
Nõidumine alustub sellest, et mina olen keegi ja oman maailmas võimet muuta reaalsuse punkti. See on illusioon. Nõid usub veel eraldiseisva mina olemisse ehk hinge...Smile
Vasta
#20
(28-04-2019, 19:22 )Q11 Kirjutas: Nõidumine alustub sellest, et mina olen keegi ja oman maailmas võimet muuta reaalsuse punkti. See on illusioon. Nõid usub veel eraldiseisva mina olemisse ehk hinge...Smile

Ühesõnaga on kogu nõidus üks suur viga olnud läbi aastatuhandete? Kahesõnaga on kusagil soojal maal Zennimine, inimkonna ainus olemise võti? Loe Tollet ja kõik on pulgakomm? Nõid ei usu eraldiolemisse. Ta TEAB kõige üksolemisest. Ta ongi üks. Kõik ei teadvusta seda. TAO on tegelemine ISEendaga, isekalt. Jube kui enesekindlad on kõrgelt valgustunud oma tõdedes. Üldiselt öeldakse- šamaan loob maailma ja asub sinna sisse elama. Hingekogumite lahustamine ei kaota neid. Ikka jälle..... sama teema. Eraldatuse teadvustumine, koostamine-väljutamine ja seejärel lahutamine. Mitte miski pole eraldatud seal ,kus pole eraldatus võimalik. Eraldumine ON võimalik ,seal kus see on võimalikuks tehtud. Ja ei kao ainumas hingeosa kuhugi. Ka mitte ego. Kõik on vaid ruumide, ajatelje ja erinevate eraldatuste võimalikus ja väljenduste paljusus. Miski saab kaduda MILLEGI suhtes just eraldatust võimaldavas vormis. Sinu jõudmine oma ,,tuumani,, aga tähendabki seda ,et oled eraldanud oma hingekihid sellest. Tuuma suhtes. Liigu tagurpidi ja näed -kõik on alati olemas ja alles. Oehh.


Natuke kaldun teemas tvälja. Vabandused ette ja taha. Q11 on kõige ilusam õpikunäide. Põhimõtteliselt herr Pimeduse moodi on valitud polaarne areng suunaga üles. Puht mehelik valguse tee. Otse üles. Siit ka sulle vastus Mannu küsimusele ,miks ja kes kustutab meie mälu. Kui allasuund päädib halbade pidurite korral pimeduse ja nulliks kõdunemisega, siis ülasuund on nullimine tuhaks ehk ,,valgustumine,,. Lühemalt valgus võrdub tuli. See nirvaanalik nullimine ongi ümbersulatusahi. Nii saabki seks va jumalaks. Lahustudes isetuks supiks. Nullimine ongi ses protsessis ,,kustutamine,,. Valgus-tuli nullib arengu olematuks. Nii teeline tunnebki kõige tühisust ja kõige kahanemist silmipimestavaks rahuks ja valguseks. Pisike ,,vaimusäde,, jõuab koju. Mehelik-korra valguse suppi. --------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Nõid on see ,kes siin ilmas on alati kese. Kõige kese. Tasakaalu hoidja. Tema koondab kõik aspektid. Toob kokku kõik ilmad. On see ,kes valdab kõiki nurki, pesi või misiganes nimetuse all ....reaalsuse olemusi-kihte-väljendusi jne. Rännakud üla ja allilma on vaid üks kohmakas kirjeldus nõiale. Kõik on palju laiem. Ikkagi jõuab kõik selleni ,et nõid on jõudnud arengus punktini ,kus talle avatakse vikerkaare, virmaliste, kundalini .......... tee. See aga ei tähenda suunda ainult valgusesse. Jah on olemas nö. kolmas nõia,,tüüp,,. See tähendab koostööd ülailma ,,vaimudega,,. Neljas aga just allilma ,,vaimudega,,. Mõlemid aga on ikkagi ühtmoodi teenindajad teistele. Allilm on surnute riik, haiguste kodu......manala. Ülailm aga toonela.
Seda on palju muidugi tahetud ,et näha ,,valgustunus,, ka nõida. Ma ei hakka küsima enam näidet šamaanist või nõiast. Paluks seekord ( 4. kord) nimetada mõnigi budajeessuka taline sadhu või muidu pühak. Keegigi tuntud tegelane ,kes oleks jäänud arengus kinni sellesse ,,ooooom´mina ole sina ja kõik on lill,,. Kas tuleb näide või lõpetaks ehk selle promo ,,kohalolule ,, ära. Isegi Tolle ei jäänud kaifima oma ,,heurekat,,. See va ,,ärkamine,, on vaheetapp arengus. No mitte üks ,,pühamees,, või initsieeritud šamaan ei jää kuhugi koopasse nirvaana õndsuskrampidesse vähkrema ja rahus põrmuks pudenema. Ei nad tulevad rahva sekka tagasi jutlustama, ravima, aitama....... On nähtus jap selline nagu sügav somadhi seisund. Lähimad on palun väga siin samas pihkvas liivakoopas. Buda muumiaid peab natu kaugemalt otsima. See ongi lihas ja luus nihkumine ,,teise,, reaalsusse. Ei kõdune ja med.teaduslikud aparaadid näitavad ,,elu impulsse,, ajuas. Kuna sa Q11 käid rahutult siin õngitsemas , siis ma arvan et su meelerahu ka varsti laguneb. Kui sul oleks tõepoolest rahu ,siis poleks ka vajadust lisada webusse seda va,, ma olen sina,,. Ootan näiteid ,mis mu seisukohti põrmustaks.
Vasta
#21
See teema jäägu enamvähem puhtaks pimeduse-Loksteri-Q lõputust vaidlusest. Natuke näpuotsaga sai, rohkem siia pole vaja.
Vasta
#22
Nõidumisest, nõidadest ja nõiatamisest rääkides kokkuleppeid ei sünni kunagi. On jutuks tulnud nõiaks olemisest piisavalt. Mis on ikkagi vahe ägetamisel ja tegelikul nõidusel. Ärme nimeta siin midagi šamanismiks eraldi. Alati kui väidan et nõid on eelkõige alandlik teenindaja ,kes on kohustatud aitama abivajajat, siis lendavad bling-nõiatajad karjas turja. Meil nüüd lausa õigeusklik pühitsetud šamaan omast käest. Kati Murutari õde sai erilise koolituse ja pühitsuse Altai šamaanidelt. Jätan oma arvamuse siit välja. Juhin tähelepanu tõigale ,et Anubis ise rõhutas kui oluline saab talle olema KOHUS aidata kõiki ,kes vähegi abi küsivad. Massid punnivad karjas ägedateks wiccadeks, andmata aru mida NÕIAKS tõeliselt olemine tähendab. See tähendab 24-7 nõiaks olemist. Eks näipse kuidas ka ülejäänud meite nõiahakatised ,kes temaga kaasas olid .......... end muutma hakkavad või ei hakka.......
Vasta
#23
SAARE TÕNIS

Artikli autor on kasutanud Karula kirikuõpetaja Bornwasseri märkmeid aastast 1795. Tõnis olnud siis 65-aastane mees (sündinud seega 1730. a.?). Nii kirikuõpetaja kui ka külarahvas olnud korduvalt tunnistajaks, et realjuhtudel, kui saksa arstid haigustest jagu ei saanud, suutis Saare Tõnis aidata. Ta ravinud edukalt kopsuhaigusi, parasitaarseid haigusi (paeluss, sügelised), osanud teha maarohtudest segu, mis parmud karjast eemale ajas jne. Ta kasutanud kadakamarju, raudrohtu, kärnkonni jms.
Saare Tõnise teeneid kasutanud isegi aadlisoost isikud. Siis saanud Tõnis ka head tasu, oma 50 - 75 rubla hõbedas.
Kord pakutud talle isegi 100 rubla kullas, et ta oma ravisaladused välja räägiks, aga Tõnis ei tahtnud seda teha.
Õpetaja Bornwasser toob veel ühe märkimisväärse juhtumi, kus marutõbine hunt pures Koorkülas 33 inimest. 20 neist saadeti Valka saksa arsti ravi alla, 13 palunud end aga Saare Tõnise juurde viia. Tulemuseks oli, et saksa arsti ravialused kõik surid (mis tolleaegse meditsiini taset arvestades oli paratamatu), Saare Tõnise patsiendid aga kõik paranesid! Täpsuse mõttes on artiklis toodud kõigi paranenute nimed.
Kuidas suutis Tõnis 18. sajandil marutõbe ravida? Ta teinud ravialustele terava noa otsaga keele alla täkke ja pannud sinna mingit võiet. Võide koostis ja valmistamisviis jäänudki saladuseks. Kas Tõnis veel mingeid maagilisi vahendeid kasutas, on teadmata.
Tänapäeva meditsiin kasutab mõnede ravimite keelealust manustamist (nitroglütseriin, testosteroon, östrogeenid, apilac, cocain jt.). Sel puhul satub toimeaine läbi keelealuste veenide otse verre. Toime on kiire ja efektiivne. Tänapäeva meditsiin tuleb marutõve viirusega toime vaid spetsiaalse seerumi korduva süstimise abil.
On's tõesti olemas marutõve viiruse kasvu pidurdav toimeaine? Või kasutas ka Tõnis mingit immunoloogilist vahendit?
Minu arvates vääriks Saare Tõnise tegevus detailsemat uurimist. Kõigepealt - kas marutõve ravimise fakt on küllalt tõepärane? Kui on, siis oleks see märkimisväärne sündmus meditsiini ajaloos!
Dr. Ilmar Soomere raamatust "Vaimuelust Eestis"
http://koorkyla.onepagefree.com/index.ph...9ab79e7545

Veidi hiljem lisan juurde: Aerling on seda juba eespool kirjutanud, läks topelt.

____________________________________________________________

Saare Tõnisest veel:
Koorküla pärishärra von Moller ei suutnud kuidagi uskuda, et üks talupoeg suudab sarnast tõbe arstida ja saatis oma karjase, kes kõiksuguste kelmustükkide peale walmis oli, Saare-Tõnise juurde terwena abi otsima. Tõnis vaatas korraks ta keelealust ja saatis ta siis noomides minema, et teinekord enam wanu inimesi ei narriks. Oli selge, et ta haiget ära tunneb.
Samas mõisas levis ka karja hulgas kärntõbi. Kui saksamaa meeste abi ei aidanud, pöörduti jälle Tõnise poole. Selle arstirohu saladust läks korda Tõniselt teada saada, kuigi ainukesena. Elusad kärnkonnad praeti taignaga wõietud kotikeses söeks, tõugati peeneks, lisati magedat searaswa juurde, millega siis käsnasi õieti. Kas see kõike rohu saladusi sisaldas, pole teada. Teda külastanud mitmed tolleaegsed saksa teadusmehed, isegi kirikukantslist soovitatud rahwale mõnes asjus tema poole pöörata.
Oma Maa, 27. juuli 1929

Koiküla asunduses elab keegi "nõid" nimega Anton T., ehk nagu rahwas teda nimetab "Suri". Ta arstib igat abitarwitajat nõiasõnadega ja suure 4-ja-poole-tollise raudnaelaga. Mehe kuulsus ulatab peaaegu üle terwe Eestimaa ja igapäev käib ta juures ligidalt ja kaugelt tulnud abitarwitajaid, ühe wõi teise haigusega.
Põhja Kodu, 12. veebruar 1929


Mao-Jaan
Mitmes maakonnas meie maal, mõnes taludes jo vanast seda viisiks võetud, et kodu- ehk maja ussa peetaks, neid söödetakse; ning oleme seda ise omas lapsepõlves oma silmaga omas sündimise kohas näinud. Oli Lohusuu kihelkonnas, Avinurme vallas, üks väga nõukas talupoeg, nimega Änniksaare Jaan, kel seesugused kodu-ussid ehk maod olivad, keda söötis, ja pühaks pidas, sest ütles: kellele jumal neid toidetavaks saadab, sellele jagab tema head.
Pani siis peremees ehk perenaine igal hommikul piimakusikest kambri põranda peale, vilistas kõrda kaks ehk kolm; ehk kutsus perenaine neid nenda nagu pardi poegi kutsutakse, et neid piilutatakse, ning tuli siis peagi kaks, kolm, mõnikord neli ja viiski madu kambri seina alt välja piima sööma. Ütles seesama mees neile ka värsket liha söötvat, mis veel soolamata on, kui seda majas juhtub olema.
Meie kadunud isa ütles mehele: "Eks sa neid siis karda? Ei! kostis inimene, nemad on minu ja minu kodakondstega õppinud, ja teavad, et meie neile head teeme, sellepärast nemad ei selle vähemalapsele ei seda vähematki paha ei tee; ei siis ka mitte kui lapsed põranda peal oma napakesest on söömas ja nemad kutsumata neile võõrsile tulevad ja lapsukesed neid oma lusikatega vastutõrjuvad ja neid löövad.
Nemad on minuga väga tutvad, kui vilistan, siis nemad kohe lagedal, ja kui suuga matsutan, siis mu juurde tulevad ja üles ronivad; panen neid põue ja teen nendega mis tahan, muud kui aga mitte paha. Nüüd on nende kõhud täis ja on nemad rasked ja puhkavad, kui siis praegu neid kutsuksin, siis nemad ei tule: aga küll tõine kord näitan, mis nendega teen.

Seesamane tõine kord juhtus nädalat kaks ehk kolm pärast seda olema, kui meie kadunud isa, kes üks väga terase meele ja õpetuse ihaldaja inimene oli, sellesama asja pärast Änniksaare läks, ja meid kaasa võttis. Oli jo kõik ette äraräägitud ja maod niikaua söötmata jäetud.
Pani peremees tühja kausikest kesk põranda peale, ning et meil suur hirm madude pärast oli, võttis isa meid oma põlve peale. Kui seal olime istumas, hakkas Änniksaare Jaan, kes Lohusuu kiriku vöörmünder oli, vilistama: tuli siis peagi kaks ussi korraga välja ja roomasid kausikese juurde, mis tühi oli. Ei kuigi kaua pärast seda tuli veel kolm tükki seina alt välja ja roomasid sinna, kus tõisedki vahtimas, viimasest tuli veel üks, mis märka pitk ja paks oli, ja ütles Jaan: see annab sugu, ja see on meie proua.
Hakkas siis inimene suuga matsutama ja hakkasid siis neli tükki temast üllesrönima. Oli mehel haakidega kuub seljas: tegi haagid ja põuet eest lahti: kaks tükki puges põue, kolmas ajas ennast tema käikse sisse, ja veel üks rönis tema kaela; silitas tema oma peoga tema palet, ja tegi imet temaga. Ütles siis peremees naisele: piima!. Naisel oli piim kapa sees valmis, kallas seda kaussi, ja ruttasid siis ussid piima sööma. Kui oma igapäevast olid saanud, läksid ära seina alla, kust olid tulnud.
Mõni aasta pärast seda saime kuulda, et ussid Jaani juurest olid ärakadunud, ning et see asi vana meest nõnda vaevanud, et ta peagi kurvastuse ja mure pärast ära surnud.
Maarahwa Näddala-Leht nr 1, 3. jaanuar 1822

Postituse teises osas olen refereerinud raamatut "Nõiduslik Eesti": Tõestisündinud nõia- ja ebausulood, koostaja Kalle Gaston, kirjastus Kaarnakivi 2019, mis aga paljulubavast pealkirjast hoolimata oli enamvähem pettumus minu jaoks, sest vot seal oli paksult nii kiriklikku hurjutamist ebausukommete pärast kui ka lihtsalt artikleid petistest, kes nõidadena esinesid.
Vasta
#24
Kas nutta või naerda kui teha ei taha aga peab? Kui puudub tahe aga surve vaid kasvab? Jälle ja uuesti üle kirjutada ,seda mida ise ei vaja aga nõudlus väljast sunnib? Blogi , FB grupp või midagi muud? Neile kes tunnevad nõiateed jalge all aga ei leia suunda ja neile ,kes oma hädades otsivad nõidu aga satuvad vaid turule? Ettepanekuid?
Vasta
#25
Ma arvan (kogemuse põhjal), et 95% nõiakunstist seisneb labases manipuleerimises. Jätan ruumi võimalusele, et kuskil on ennast mittepresenteerivad ja tegelikult ka nähtamatust maailmast nähtavasse toovaid mõjutajaid.

Ilmselt vanasti oligi inimestele keeruline selgitada, et misasi on manipuleerimine teise inimesega ja nii need legendid tänasesse päeva jõudsidki. Seepärast mul on ka veider vahel vaadata neid inimesi, kes mässavad küll kivikeste ja kulinatega ja tõsimeeli sunnivad ennast uskuma, et see teeb head kui saab sama asja teha ilma nendeta.

Selle foorumi kõige suuremad nõiad ongi skeptikud. Manipuleerimise vastu aitab eitamine ja kõik "nõiahakatised" jooksevad ennast vastu seda seina lolliks Laugh Käib üks kiun ja hala juba aastaid. Tullakse tagasi ja kiunutakse sama hooga edasi. Mingit arengut ei toimu.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat