05-11-2006 21:37
Järgnev kirjeldus on pärit Lewis Spence raamatust "Atlantise ajalugu". Seda lõiku võib võtta raamatus käsitletud teemade kokkuvõttena (mistõttu puuduvad ka igasugused tõestused ja põhjendused), kes tahab täit ülevaadet saada, see loeb ise.
Umbes 100 miljonit aastat tagasi sündis Euraafrika ja Ameerika mandrite järkjärgulise eraldumise tulemusel Atlandi ookeanis mandrikild, mis lohistas enda järel maasildu idapoolsete maismaamassiivideni. Järgmise 80 miljoni aasta jooksul vajus see kild aeglaselt merepinnast allapoole ja murdus lahti, jättes veepinnale suure saare, mis oli väiksem kui tänapäeva Portugal, kitsaste maasildade abil oli see seotud Põhja- Aafrikaga nüüdsest Tangerist lõuna pool ja Lõuna- Euroopaga Saint Vincenti neeme juures Portugalis. Nende sildade kaudu jõudis esiaja inimene rändavaid loomakarju jälitades Atlandi saarele umbes pool miljonit aastat tagasi.
Järgmiste aastatuhandete jooksul oli see Portugali- suurune maamassiiv libisenud geoloogilise juurdekasvu tõttu vee alla, jättes pinnale mõned palju väiksemad territooriumid, millest üks, mis asetses Põhja- Aafrikast lähtuva maasilla otsas, meelitas ligi kõige arvukama inimasutuse. Saare mõõdukas kliima ja viljakas vulkaaniline pinnas toitsid kasvavat elanikkonda ja stimuleerisid sotsiaalset arengut. Kui järgnevate sajandite jooksul jõudsid rahvastikutihedus ja ühiskondlik tööjaotus teatud vastastiku mõjutamise tasemele, hakkas kujunema tsiviliseeritud ühiskond kunstide ja kirjaoskuse, teaduse ja riigivalitsemisega. Parajasti kui oli tekkimas Maa esimene tsivilisatsioon, vajusid viimased kahanevad, Aafrika ja Euroopaga ühendavad maasillad vee alla, eraldades inimasutused tõelistele saartele.
Kaua enne seda oli saareelanikest saanud osavad laevaehitajad ja kartmatud meresõitjad- nende ühiskond oli algusest peale merega seotud. Vajadusest täpselt navigeerida arenes astronoomia. teised teadused- mõned võib- olla sestsaadik kaotsi läinud ja mitte kunagi enam taasleitud- arenesid samadel põhjustel, sest aastaks 4000 eKr oli see esiajalooline rahvas kaardistanud kogu maailma. Oma saare ja rahvusliku jumala Atlase järgi nimetasid nad end atlantislasteks. Astronoomia ja astroloogia rajajat Atlast kujutleti habemiku titaanina, kes hoiab õlgadel taevavõlvi. Tema kehastuseks oli saart valitsev hirmuäratav puhkeolekus vulkaan. Kõikjale üle maailma levides koloniseerisid atlantislased soodsaid territooriume ja moodustasid esimese suurriigi. Kolooniatest Atlantisele kokku voolanud rikkused kindlustasid saare elanikele tohutu materiaalse külluse. Nende linn kujunes suurriigi pillavaks pealinnaks. Linna ebatavaline, vahelduvate maa- ja veeringidega planeering oli dikteeritud tüüpilisest varase neoliitikumi asundusest, mille peale see oli rajatud.
Aastal 3000 eKr avastasid atlantislased Ülem- Michigani poolsaarel kõige rikkalikumad vaselademed maakeral. Nad alustasid tohutut kaevandamistööd, tõid välja hämmastavalt suures koguses vasemaaki ja vedasid selle Atlantisele, millest sai läänemaailma metallihoidla. Atlantise vasekaupmehed jõudsid ka Niiluse deltasse, kus neid nimetati mesentiudeks ehk "harpuunijateks". Kreekas olid nad "mererahvad". Ülem- Michigani poolsaare Menomini indiaanlased nimetasid neid "mereinimesteks".
Kõikjal, kuhu nad läksid, tärkasid nende kõrgemast kultuurist uued tsivilisatsioonid. Nemad hankisid kõrgekvaliteedilist vaske, mis tegi võimalikuks Lähis- Ida ja Euroopa pronksiaja. Kui nende võim oli saavutanud haripunkti, ulatus nende koloniaalriik Suurest järvistus, Yucatanist ja Kolumbiast Ameerikas Põhja- Aafrika, Ibeeria ja Briti saarteni Atlandi ookeanis, Vahemere kaudu Itaaliasse ja kuninglike abielusidemete kaudu Väike- Aasia rannikuni. 13. sajandi alguses eKr hakkas nende suurriiklik poliitika ärevusse ajama teisi riike Egeuse mere ruumis ja Lähis- Idas. Rida sõjalisi kokkupõrkeid egiptlaste, Mükeene kreeklaste ja hetiitidega muutsid täielikuks vastasseisuks, kui Atlantis saatis ümberpiiratud troojalastele appi oma sõjaväe. Kui need olid puruks löödud, pöördus Atlantise merevägi lõunasse, et tungida Niiluse deltasse. Kuigi merejalaväelasi saatis alguses edu, lõid Egiptuse kaitsejõud nad lõpuks tagasi.
Parajasti kui Atlantise kuningad valmistasid ette uut kallaletungi Egiptusele, hakkas üks suur komeet igal aastal maast möödudes sellele ikka lähemale jõudma. Umbes 1240. aasta paiku eKr hakkas see kasvava raevukusega Maale saatma kosmilist prügi, põhjustades tulekahjusid, maavärinaid ja vulkaanipurskeid, millel olid katastroofilised tagajärjed. Komeet ja selle surmatoovad meteoorivoolud jõudsid Maale kõige lähemale ja nende purustusjõud saavutas haripunkti 12. sajandi alguse paiku eKr. Just siis müksas selle komeedi üks teine- tuntud tänapäeval kui Halley komeet- meie planeedile lähemale. 1.-4 novembri päevavalguses 1198. aastal eKr kukkus üks või mitu suurt meteoriiti või asteroidi vette ja tungis ookeanipõhja. Kokkupõrge vallandas piki Kesk- Atlandi mäestikku geoloogiliste katastroofide ahelreaktsiooni. Seismilisest ja vulkaanilisest tegevusest räsitud Atlantise saar hävis tule- ja tormilainete mõjul "üheainsa päeva ja öö jooksul".
Enamik elanikke hukkus. Vähesed ellujäänud- peamiselt kõrgem preesterkond, sõjaväelased ja ülikud, kellel oli juurdepääs piisavale hulgale laevadele- otsisid pelgupaika kadunud Atlantise liidu endistes kolooniates. Mõned purjetasid Ameerikasse, kus nemad ja nende järglased mälestasid uppunud kodumaad Ohio Suure maokünka ja Kolumbia kraatrijärve Guatavita juures.
Eluga pääsenud ei olnud alati teretulnud kui kultuuritoojad. Nad pöördusid tagasi Vahemere idaossa ja käivitasid plaanitud sissetundi Egiptusesse. Kaotanud kõik teisel pool Gibraltari väina, püüdsid atlantislased ja nende Liibüa liitlased vallutada Niiluse orgu. Kuid Ramses III isikus astus neile vastu tolle ajajärgu kõige silmapaistvam riigijuht. Üksteisele järgnevates kokkupõrgetes Egiptuse keerulises jõgedesüsteemis tekitasid tema vibulaskjad sissetungijatele ränki kaotusi. Need tõmbasid oma räsitud mereväe tagasi ja siirdusid Palestiinasse, et üritada idast uut kallaletungi Egiptusele
Kuid vaarao väed osutasid tugevat vastupanu ja mererahvaste liit löödi puruks. Lüüasaamistega Troojas, Egiptuses ja Levandis lõplikult hävitatud antislased lakkasid eksisteerimast kui rahvas. Võidukad egiptlased võtsid vangi nende viimased 20 000 meest- allaandnud veteranid; sissetungijate ülekuulamised pandi kirja. Nad jutustasid oma nurjunud sõjalistest plaanidest ning keset ookeani asunud kodumaa kaotamisest taevast tulnud tule ja tohutu veeuputuse läbi.
Nende jutustused on jäädvustatud Ramses III Võidutempli seintel Lääne- Teebas ja tahvlitel, mis on säilinud jumalanna Neithi templis Saisis Niiluse deltas. Seal tõlgiti Atlantise lugu Ateena kuulsa seaduseandja Soloni jaoks umbes 550. aastal eKr. Kreekasse naastes pani ta loo kõigis üksikasjades kirja eepose jaoks, mille kirjutamist ta plaanitses. Solon suri enne kavatsuse teostamist, kuid tema ümberkirjutis anti edasi Platonile, kes pani jutustuse dialoogidena kirja 4. sajandi alguses eKr. Sellest ajast saadik on Platoni jutustusele viidatud kui Atlantise loo peamisele allikale.
Teadmata, kuid ilmselt olulist hulka Atlantise kohta käivaid dokumente hoiti alal Kreeka, Assüüria, Kartaago, Rooma ja Egiptuse templites; kõige suurem hoidla asus Aleksandrias Suure raamatukogu juures. Kui see ja kõik teised "paganlikud" raamatukogud enne 5. sajandi lõppu maha põletati, läks enamik Atlantist kirjeldavaid allikmaterjale kaotsi. Kristlikud teoloogid taunisid lugu kui ketserlikku, sest nende arvates oli see piiblilooga vastuolus. Järgmised 800 aastat oli Atlantis niisama hästi kui unustatud.
Kuid renessansi ja üle Atlandi ookeani tehtud avastusreiside ajastul taaselustus Platoni jutustus. Nagu märkis nimekas ameerika arheoloog Ellen Whishaw, liitusid mõned mehed Kolumbuse laevameeskonnaga sellepärast, et lootsid leida kadunud Atlantise veel elus olevaid järeltulijaid. Nad ei olnud pettunud, kui kuulsid Ameerika põliselanike arvukaid veeuputuslugusid. Alles 19. sajandi lõpus ühendati need teiste, üle kogu maailma leitud pärimustega ja kaasaegse geoloogia esimeses tõsises uurimuses, mis oli pühendatud selle teema kui ajaloolise nähtuse mõistmisele. Atlantoloogia kui kõiki Atlantisega seotud asju uuriva teaduse rajajaks sai ameeriklane Ignatius Donelly.
1969. aastal leiti oletatava Atlantise tsivilisatsiooni esimesed rusud Bahama saarestikku kuuluva Bimini saare põhjaranniku lähedal. Alles 20. sajandi lõpuks oli allveetehnoloogia omandanud vajaliku taseme, et hakata arvatavat uppunud linna tõsiselt otsima. Tulevane ajalugu paneb kirja, kas järgmisel sajandil kasutati neid meetodeid Atlantise avastamiseks õigesti.
|
Abi
