Mujalt pealepandud loitsude avastamine omal jõul

Kas inimene suudab ise avastada tema vastu suunatud maagiat? eni on info jäänud segaseks. Mõni väidab, et see pole võimalik. Ning leidub ka optimiste, kes usuvad, et see pole probleem.

Ühest Delfi Naisteka teemast ( LINK ) leidsin päris huvitava jutu armuloitsude kohta:

Tsitaat:Kuidas vahet teha, küsite. Raske, aga mitte võimatu. Nimelt on võimalik võrrelda. Kui te olete ka varem armunud olnud, siis kindlasti võrrelge seda uut tunnet sellega, mis teil kunagi kellegi teise vastu oli. Kui tavalise armumise ajal te tahate mõelda inimesele, et tunda end hästi. Siis mõjutamise korral te tunnete end äkki ümbritsetuna meeldivast tugevast eredast energiavoolust ja see paneb teid üha enam mõtlema sellele inimesele. See tunne, mida te tajute teie eelmiste armumistega võrreldes on siis vähemalt 3 korda eredam. See tunne on esimesena kohal, enne mõtet - siiinsamas, reaalne, peaaegu käegakatsutav. Mitte te ei kutsu seda esile oma mõteteganagu tavaliselt. Südame juures võite tajuda lausa energiakeeli nilpsamas. See meeldiv energia jõuaks justkui kuskilt väljast ( teisest inimesest) teieni. On tunne, nagu teil olekski energeetiline kontakt selle inimesega. See tundub nii eriline, et te mõtlete, et SEE ongi nüüd see õige armastus, millest räägitakse. Ega see polegi paha, kui tulemus on see, mida mõjutaja ootab - st teie huvi suurenemine tema vastu. Lõpptulemusena võite isegi õnnelikud olla mõlemad,et tekkiski kahepoolne armastus. Mis oligi armuloitsu eesmärk - kunstlikust tõeliseks. Kui te aga otsustate, et parem ei näita oma huvi välja - selleks võib olla eri põhjuseid, miks end selliste meeldivate tunnete puhul eelistatakse mõistusega tagasi hoida - ntx erinev sotsiaalne staatus, ülemus -alluv suhe jms, mis tekitab pahameelt kaaskondsetes või süümekaid endal. Siis võidaksegi teie mõjutamisel edasi liikuda teise variandi poole, mida kirjeldasin. Ja see on juba nii selgelt puhas ajude retsimine, et siin küll kahelda ei saa - keegi mõjutab teid. Oma tahe on täitsa tagaplaanil. Iga tund käib lõpuks mõte peast läbi, et hakkaks ainult kergem- et kui ta nii väga tahab, siis ma ju võin temaga olla. Äkki hakkab siis sama hea nagu varem oli, milleks vastu ajada, ma ei suuda ju end kaitsta. Kõige imelikum on, et ei tahagi end kaitsta miskipärast. See inimene tundub samal ajal pealegi päris kena olevat ... Kahjuks, kui ise pole seda läbi teinud, siis on raske uskuda, et me oleme nii mõjutatavad.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt see ikka niimoodi ei ole nagu Delfis väidetakse. See esimene on lihtsalt armumine ja teine on "kõrvuni" armumine, ja selleks viimaseks ei ole sugugi mitte armuloitsu vaja.

Ma oletan (ja ainult oletan), et vahet võiks saada teha armumise tunde kestuse järgi. "Pealepandud" armastus lõppeb järsu "selgusehetkega", kus inimene piltlikult öeldes haarab peast ja imestab, et mida ma küll mõtlesin ja miks ma nii tundsin?! Loits vajab pidevalt "värskendamist", muidu katkeb - oletan. Ilma loitsuta loomulik armumine vindub vaiksemalt lõpuni, juhul kui paar teineteist ei leia.

Või mis on üldse armuloits? Ma kahtlustan, et väga tugeva isiksuse poolt ülesnäidatud huvi noore tüdruku vastu, ka sel juhul kui sel "väega" isikul pole üldse kavatsust tüdrukuga püsisuhet luua - selline olukord mõjub äravahetamiseni sarnaselt armuloitsuga. Ma ei oska öelda, kas ka noore poisi puhul "väeka" naise poolt nii on võimalik teha.

Delfist võetud lõigu lõpus kirjeldatud "ajude väänamine" võib aga olla küll nõia poolt pealepandud armuloits olla. Kuid seegi peaks järsult ja suht lühikese aja pärast otsa lõppema.

Ma ei tea nendest asjadest mitte kuigi palju, niiet võtke seda kui lihtsalt arutlust.