Kõigepealt tuumarusikast. Sellega on Venemaa end üpris üheselt nurka mänginud. Alustame sellest, et see nn "viimane abinõu" on neil tegelikuses ka ainus. Ja selle käikulaskmisne...ütleme nii, et see on suur küsimärk. Hiina vastu kasutamisel on kasutegur küsitav, sest esiteks on Hiina inimkaotuste suhtes veelgi vähemtundlik kui Venemaa, teiseks on Hiina viimasel ajal panustanud kõvasti ka vastavasse kaitsestrateegiasse ja kolmandaks on kogu maailma, sealhulgas ka Venemaa jaoks Hiina tuumavõimekus suur küsimärk. Vene analüütik Aleksander Hramtšihin on kirjutanud, et Hiina on Aasia ainukeseks „ametlikuks“ tuumariigiks, kusjuures asub ta selles staatuses juba pea pool sajandit. Sealjuures puuduvad igasugused ametlikud andmed tema raketi-tuumaarsenalist nii minevikus, tänapäeval ja ilmselt ei saa neid olema ka hoomatavas tulevikus. Peking keeldub üleüldse arutlemast oma raketi-tuumajõudude suuruse ja paiknemise üle, tunnustades vaid nende äärmiselt olematut suurust.
Sellele ettekäändel keeldub Hiina osalemast ükskõik millistel läbirääkimistel tuumarelvastuse vähendamisest. Hinnangulised mitteametlikud andmed mida toovad ära suurem osa lääne allikaid, kujutavad endast unikaalset sürrealistliku absurdi näidist, millele on raske isegi seletust leida.
Nii tõi eelmisel aastal tuntud Rootsi SIPRI välja andmed, et HRVA omab 200 tuumalaengut, kusjuures kõik need on laiali paigutamata. Selle väite absurdsus on lausa mitmeplaaniline.
Esiteks- et Hiina tunnistab tuumarelva olemasolu, kuid isegi ei vihja selle hulgale, on täiesti arusaamatu, millise toa laest on võetud number kakssada. Kui aga lähtuda tuumarelva arvukuse määramisel riigi tootmisvõimekusest, siis võib Hiina omada vähemalt mitu tuhat laengut, maksimumprogrammi järgi aga mitukümmend tuhat laengut.
Hiina tuumakompleks seletab kergelt sellist kogust. Esimene tuumakatsetus viidi Hiinas läbi 1964 aastal. Kas tõesti loodi 47 aasta jooksul vaid 200 laengut( samas kui Hiinast võrreldamatult väiksemate teaduslike ja tootmisvõimalustega Pakistan suutis 13 aasta luua 110 laengut)
Kas tõesti Hiina kontinentidevahelised ja allveelaevadel baseeruvad tuumaraketid seisavad šahtides ilma päisosadeta? Jääb mulje, et SIPRI saab otsefinantseeringud Pekingist. Kuid seda absurdi tiražeeritakse massiliselt nii lääne massiteabes ning ka Venemaal. Kõige tihedamalt toodud numbrid Hiina kontinentidevaheliste rakettide arvukuse kohta(30 tk. DF-31, 24 tk. DF-5) allveelaevadel baseeruvate ballistiliste rakettide kohta(20 tk. DF-4, 30 tk. DF-3A, 80 tk. DF-21 ja operatiiv-taktikaliste ning taktikaliste rakettide kohta (600 tk. DF-11, 300 tk. DF-15) küünivad vaevalt isegi tegelikuse alumise piirini.
Hiina sõjalis-tööstusliku kompleksi võimaluste hinnangud ning Hiina keskosas asuvate hiiglaslike kontinentidevaheliste rakettide varjamiseks mõeldud tunnelisüsteemide olemasolu kõneleb sellest, et ainuüksi kontinentidevahelisi ballistilisi rakette võib Hiinal olla kuni tuhat ja samuti pole ilmselt allveelaevadel baseeruvaid ballistilisi rakette mitte vähem. Mis puutub aga erineva võimsuse ja otstarbega tuumalaengutesse, siis siin võib jutt käia vaevalt väiksemast kogusest kui 10 000 ühikut. (sinna hulka on loomulikult arvatud ka lennukipommid). Arvestades, et neid toodetakse juba üle 40 aasta.
Juba ainuüksi gigantseid summasid nõudnud tunneliteehituse fakt ise näitab, et Hiinal, kes üldiselt ei armasta raha tuulde heita, on, mida neisse peita. Ja päris kindlasti ei ole see suurus 200 raketti koos samapalju lõhkepeadega.
Hiina luurel õnnestus veel 80-ndatel hankida USAst uusima allveelaevadel paiknevate rakettide „Trident -2“ jaoks välja töötatud lõhkepea W-88 joonised, aga ka neutronpommide joonised, mis lubas Hiinal märkimisväärselt kiirendada enda vastavate süsteemide väljatöötamist , hoides kokku kümme aastat ja sadu miljardeid dollareid. 90-ndatel tootis Hiine mitte vähem kui 140 lõhkepead aastas.
Järelikult „…200 laialipaigutamata laengut…“ on võimatu pidada isegi ebaõnnestunud naljaks. Üleüldse eksisteerib mitte millegagi põhjendatud totaalne Hiina sõjalise potentsiaali alahindamine, ringleb absoluutselt põhjendamatu müüt selle kohta, nagu toodetaks Hiinas uusimat tehnikat „väikeste partiidena“ . Reaalse situatsiooniga pole sel midagi ühist, kuid sellele vaatamata on müüt üllatavalt elujõuline.
Millegipärast ei panda absoluutselt tähele fakti, et lahingutehnikat „väikeste partiidena“ toota on majanduslikult äärmiselt kahjulik(mida suurem on mingi toodangu seeria, seda odavam tuleb iga üksik ese), sõjalisest aspektist on aga see sama mõttetu(mida vähem on tehnikat, seda madalam on su potentsiaal ja seda kallim on kaotus) ja isegi ohtlik(sest provotseerib vastast andma preventatiivset lööki).
Pealegi ületavad sellisel juhul kulutused väljatöötamisele tootmiskulutusi, mis on absurdi tipuks. Seega tuleb eeltoodud rakettide kogused korrutada minimaalselt kahe-kolmega, võibolla isegi nelja-viiega.
Üldse loendatakse HRVA „teises suurtükiväes“(strateegilistes raketivägedes) kuute raketiarmeed (51-56 armee) koos 17 nendesse kuuluva raketibrigaadiga. 52 armee, millesse kuulub neli brigaadi, on paigutatud Anhui provintsi Taiwani vastu ning on põhiliselt varustatud operatiiv-taktikaliste ja allveelaevadel paiknevate ballistiliste rakettidega. Ülejäänud viis armeed, mis dislotseeruvad HRV erinevates osades, omavad relvastuses kontinentidevahelisi rakette ja allveelaevadel baseeruvaid ballistilisi rakette.
Allveelaevadel paiknevate rakettide DF-4 (laskekaugus mitte vähem kui 5500 km) tabamisulatuses asuvad India ja Venemaa territoorium isegi juhul, kui need raketid lastakse välja Hiina idaosast.
Sama kehtib ka allveelaevadel asuvate rakettide DF-3 kohta (laskekaugusega 2500-4000 km) ja uusimate rakettide DF-21 (mitte vähem kui 1800 km) kohta tulistamisel Hiina lääneosast.
Ida-Siberi ja Kaug-Ida tihedamalt asustatud alad jäävad rakettide DF-15 (660 km) ja DF-11 (kuni 800 km) tabamisraadiusesse. Kontinentidevahelise raketi DF-31 merel baseeruv variant JL-2 on paigaldatud neljale „Projekt 094“ tüüpi allveelaevale.
Tuleb meenutada, et Venemaa suhtes on Hiina allveelaevadel paiknevad ballistilised keskmaa raketid täisväärtuslikud strateegilised relvad, kuna on võimelised ulatuma Venemaa suvalisse punkti. Venemaal aga kesktegevusraadiusega ballistilisi rakette pole. Et oma kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega ja allveelaevadel paiknevate ballistiliste rakettidega hoiab Venemaa ohjes USA-d, siis on Hiinaga juba praegu välja kujunenud märkimisväärne disballans Hiina kasuks, kuigi veidra arusaamatuse tõttu jätkavad venemaalased (sealhulgas ka sõjalis-poliitilise juhtkonna liikmed) oma tohutusse ülekaalu uskumist
HRVA õhujõudude pommituslennuvägi koosneb kuni 140 lennukist Xian H-6
http://cdn-www.airliners.net/aviation-p ... 830118.jpg, mis on äärmiselt vananenud ja juba nõukogude ajal relvastusest maha võetud Tu-16 koopiaks. Lennukaugus on ligi 2500 km ning formaalselt kuuluvad nad strateegiliste tuumajõudude hulka. Kaasaegset õhukaitset pole need masinad suutelised ületama.
Alates 2006 aastast lastakse välja pommitajat H-6M suurendatud lennukaugusega. Lennuk on suuteline kandma tiibraketti DH-10, mis on välja töötatud nõukogude päritolu tiibraketi X-55 baasil(hiinlased omandasid kuus sellist raketti Ukrainast) kuid milles kasutatakse ameerika tehnoloogiat, mille hiinlased ka kopeerisid või said Pakistanilt. Muideks, kõnealune lennuk on vananenud juba sellises astmes, et mingid moderniseerimised ei suuda seda kaasaegseks muuta.
Teisest küljest moodustavad Hiina, nagu kunagi ka NSVL strateegilised tuumajõud nimelt raketid, mitte lennukid. Taktikalise tuumarelva kandjateks võivad olla pommitajad Xian JH-7, milliseid HRVA õhujõududes ja merelennuväes on üle 150 lennuki ning milliste tootmine jätkub. Kokkuvõttes pole vähimatki kahtlust, et Hiina omab rohkem tuumalaenguid kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja neli „mitteametlikku“ tuumariiki kokku.
Kuidas suhestub Hiina tuumapotentsiaal vene ja ameerika omadega, on äärmiselt raske öelda. Arvestades külma sõja järgseid USA ja Venemaa märkimisväärseid mitme-etapilisi kõigi klasside tuumalaengute vähendamisi, võib kindlalt öelda, et Hiina arsenal on minimaalselt vastandatav USA ja Venemaa omale ja võib oma maksimaalmääralt olla maailma suurim.
Sealjuures ei tohi silmist lasta geograafilist faktorit. Kontinentidevaheliste kohaletoimetamisvahendite poolest jääb Hiina ilmselt siiski veel USAst maha (see mahajäämus väheneb seoses uusimate kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide DF-41 tootmise algusega). Aga vaat India ja Venemaa suhtes on Hiinal arvestades ballistiliste keskmaa- ja operatiiv-taktikaliste rakettide hulka juba tuntav üleolek.
Seda enam, et paljudes olukordades esineb Hiina liitlasena tuumariik Pakistan. Nagu USA, nii ka Hiina ülemaailmse tuumadesarmeerimise korral tänu hiiglaslikele viimastel aastakümnetel määratu kvalitatiivse hüppe teinud tavarelvajõududele pigem võidaks kui kaotaks.
Esialgu veel jääb HRVA USAst märkimisväärselt maha täppisrelvastuse osas, sestap on tuumarelvastus käsitletav omamoodi kompensatsioonina mahajäämuses antud relvastuses. Selle arsenali peamine roll on varjatud ähvardus. Selle avamine, kui see ükskord toimuma saab, võib ülejäänud inimkonna jaoks saada äärmiselt ebameeldivaks üllatuseks.
Nüüd Hiinast USA juurde. Vene analüütikud on viimastel aegadel mitmel korral läbi mänginud USA-VF vahelise sõja käiku ja jõudnud üpris ühesele seisukohale, et isegi tuumarelvade planeeritud kasutamise korral pole VF suuri šansse. Üks sündmuste käikudest oli sedapidi, et pinge kasvades annab näiteks USA preventiivse löögi tavalõhkepeadega relvastatud tiibrakettide abil VF strateegiliste tuumarelvade pihta (vahendeid ja võimalusi jätkuks neil selleks piisavalt). Suurem osa maismaal ja õhus baseeruvatest vahenditest saaks selle tulemusena rivist välja viidud, need aga, mis suudaksid veel startida, lastaks ilmselt suures jaos raketitõrjesüsteemide poolt puruks. Samas on kahtlane, kas VF üleüldse riskeeriks tuumarelvi kasutada, sest esiteks oleks nende endi võimekus juba kümnetes kordades kahanenud ja tegu viimase meeleheitliku sammuga, vastase tuumapotentsiaal aga alles 100% löögivalmis. Lisaks on veel üks moment ses VF tuumavõimekuses- nimelt ei tea keegi nende tegelikku olukorda. Vahepealsel ajal uusi tuumalõhkepäid juurde ei toodetud, vanadel aga saab best before järjest kiiremas tempos otsa ning viimased relvastuse piiramise lepingu numbritest kinnipidamisel on VF olnud tõsine tegemine, et suuta lubatud numbreid täita.
Abi
