12-08-2014 00:18
RE: See suur ja mõistetamatu Venemaa!?
Mõned rohkem ja vähem tuntud faktid Max Otto von Stirlitzist (õieti Max Otto von Stierlitz; teise varjunimega Maksim Issajev) või tegelikult siis Vsevolod Vladimirov.
Stirlitzi tegelaskuju autor oli Nõukogude kirjanik Julian Semjonov, kes oma kirjandusteostes kajastas Maksim Issajevi-Otto von Stirlitzi seiklusi 1918.-1967. aastal (kokku neliteist teost). Stirlitzil läheb 1947. aastal N Liitu naastes halvasti: ta represseeritakse—rehabiliteeritakse — lähemad omaksed — poeg (samuti GRU-lane) — abikaasa tapetakse. Vabanedes pühendub peategelane ühiskonnateadusele ja kirjutab kraaditöö "Natsionaalsotsialism, neofašism; totalitarismi modifikatsioonid", mida juhtub lugema kompartei tulevane peaideoloog Mihhail Suslov. Too käsib endisele luurajale viivitamata teaduskraadi omistada, kuid seda ilma töö kaitsmiseta, väitekiri salastatakse ja kaob erihoidlasse.
Erinevates romaanides on luuraja Issajev noorena julgeoleku töötaja (TšeKaa/GPU) ja hilisemalt muutub üleöö Punaarmee sõjaväeluurajaks (GRU). Kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata.
Tegelikult polnud Nõukogude luurajat Maksim Maksimovit Issajevit alias Standartenführer von Stirlitzit eales olemas. Julian Semjonovi loodud tegelaskuju prototüübiks oli sakslane, Hauptsturmführer Willi Lehmann, kes töötas SS Brigadenführer Walter Schellenbergi alluvuses ja oli Nõukogude luurele tuntud kui agent A-201. Tõsi, aastaks 1945, mil toimuvad kultusseriaali sündmused, oli Stirlitzi prototüüp juba maha lastud. Teiseks Stirlitzi prototüübiks on peetud sõjaväeluure endist kaastöötajat Anatoli Gurevitšit. Pärast sõda naasis ta Moskvasse ja kodumaal mõisteti ta 20 aastaks vangi. Kokku veetis ta 25 aastat erinevates nõukogude vangilaagrites ning rehabiliteeriti alles 1991. aastal.
Kuigi seriaalile "17 kevadist hetke" heidetakse ette, et see oli nõukogude ideoloogiast üdini läbi imbunud ning KGB kontrolli all, ei nõustu rezissöör Lioznova sellega mingilgi moel. «Ma tegin kõigest oma tööd kui rezissöör,» pihtis ta New Timesis. «Ma pole ealeski nautinud kontakte KGB-meestega. Sedagi, et tollane KGB esimene mees Juri Andropov oleks filmi enne teisi läbi vaadanud ja siis juhtnööre andnud, eitab Lioznova täiega: «Ta palus filmi vaid paar parandust teha: näiteks kustutada tiitritest KGB konsultantide nimed, sest nad töötasid ikka veel salateenistuses.»
Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem rahulikus vaimus.
«Paljud inimesed usuvad, et Vjateslav Tihhonovi valimine Stirlitzi ossa oli prohvetlik. Üks ajakiri korraldas lugejate seas 1990. aastate keskel küsitluse, paludes valida Venemaa president tuntumate filmikangelaste seast. Stirlitz võitis ja oli teistest kõigist kaugel ees.» Paralleele saab vedada praeguse Venemaa presidendi Putiniga.
Esteetika poolest imetleb see sari III Reichi ja SS-i. Kuigi ideoloogiliselt väljapeetud, rajaneb ekraaniteos (alateadlikult) alaväärsustundele. Näib nagu unistaks mängufilmi (vähemasti originaalvariandi) loojad peamiselt sellest, milliseks võinuks, aga ei suutnud kujuneda stalinistlik impeerium. Teisalt on mõni kahtlustanud romaani autori ketserlikku võtet Hitleri Saksamaa kaudu kirjeldada NSV Liitu.
Vjateslav Tihhonov tahtis enne Stirlitzi rolli näitlemisest täielikult loobuda, kuid mõtles ringi.
Kirjanik Semjonov ise oli välisluure kaastöötaja ja väga tihedalt seotud erinevate NSVL eriteenistustega.
Suuremad apsakad kultusfilmis "17 KH": Riikliku Julgeoleku Peaameti (RSHA) SS-Standartenführer Stirlitz oli vanusele (45a) vaatamata vallaline ja lastetu, mis on vastuolus SS-i põhikirjaga. Iga SS-i liige pidi 30-aastaseks saades perekonda ja lapsi omama. Samuti polnud SS-is naisi, nagu on "17KH"-s.
Stirlitz, nagu paljud tema kolleegidki, suitsetab lõputult — ka töökohal, mis on vastuolus III Riigi suitsetamisvastase poliitikaga. Aastal 1939 kehtestas NSDAP kõigis parteiasutustes suitsetamiskeelu ja Heinrich Himmler keelas SS-i ja politsei-ohvitseridel tööajal suitsetamise.
Gestapo ja SD töötajad kannavad "17KH" telesarjas 1945. aastal musta vormirõivast (Hugo Bossi 1934. aasta mudelit), mis oli 1939. aastast välja vahetatud ja asendatud rohekas-halli Wehrmachti moodi uue vormiga.
Gestapo kindrali Heinrich Mülleri kabinetis ripub 1970. aastate seinakell Slava — Made in USSR.
Diktofon Siemens, mida Stirlitz operatiivtöös kasutab, on tegelikult N Liidus toodetud "Elektron-52D", täpsemalt 1969. a väljalase, Jaapani Tinico koopia; see töötab transistoril, kusjuures esimene transistor loodi alles sõja järel (1947) ja jõudis laiatarbetootmisse 1950-kümnendi teisel poolel; filmis nähtav diktofon tagab ainult 10min salvestust ja on ilma kõlarita, kuulatav üksnes kõrvaklappidega. Ja veel, sõjaajal oli diktofonides helikandjaks tavaliselt magnettraat, mitte helilint.
Filmis tuleb ette asiaadivälimusega SS-ohvitsere, mis oleks reaalsuses olnud lubamatu; RSHA valvemeeskonda mängisid tegelikult KGB Mossoveti nim Piirivalve Kõrgema Väejuhatuse Kooli (praegu FSB Sõjaväeinstituudi) kursandid ja RSHA hoone sisestseene filmiti Moskvas (NKVD/MVD) Butõrka vanglas.
Kuigi nt. Berliinis tuli "17KH" võttepäevi kuhjaga, sai Berni asemel enamasti filmitud Riiat, mistõttu "17KH"-s vilksatab läti- ja venekeelseid silte.
Ka sarja uues variandis on saksa keel naeruväärselt kirjavigade-rohke, mh on parandamata jäetud ka Beichssicherbeitshauptumt, mis õieti oleks Reichssicherheitshauptamt e RSHA!
«Palju on kaks korda kaks?» küsis Müller. Stirlitz jäi mõttesse. Ta mõistagi teadis, kui palju on kaks korda kaks. Mõni aeg tagasi oli talle seda Keskusest öeldud, kuid ta ei teadnud, kas ka Müller seda teab. Ja juhul, kui teab, siis – kes talle ütles?
(selle postituse viimane muutmine: 17-08-2014 02:57 cambodia.)
|