[silverm]

Ma usun , et see olukord on teistele ka üsna tuttav:
Nägin täna öösel väga realistlikku und. Une ajal ei tekkinud kahtlustki, et see ei ole päris. Kõik tundus nagu päris maailm. Kui üles ärkasin, ei uskunud ikka veel, et see uni oli. Nyyd hakkab alles "reaalsuse" taju tagasi tulema. Ja üks huvitav asi veel. Näen unes tihti, et liigun Pärnus(kodulinn) ringi suvalistes kohtades, kuid linna erinevad osad on kergelt moonutatud. Mõni koht on kas tundmatu või kergelt teistsugune. Ja seal nn alternatiivses Pärnus olen ma käinud mitmeid kordi, mitme une jooksul. See linn ei muutu. Mida ma sellega öelda tahan on see, et ma kahtlen selle praeguse maailma "reaalses" olemasolus. Ma kahtlen üldse millegi olemasolus. Äkki keegi manipuleerib meie ajudega, või mida iganes. Neid küsimusi on nii palju ning ma arvan, et meie, inimesed, ei saagi sellest kunagi aru mis siin maailmas toimub. Me lihtsalt oleme siin(kus?) ja teeme enda asju meie jaoks ainsas "reaalses" maailmas. Küsimusi on nii palju, aga vastuseid pole. Mulle meeldib selline müstika.

Ma soovitan siia jutu juurde ka paar filmi, mis panevad vähemalt mind enda olemasolus ja vaimses seisundis kahtlema:
"Moon"
"Shutter Island"
"Inception"

Tänan ja ootan ka teie mõtteid.

[Mannu]

Castaneda on sellest palju kirjutanud, öeldes midagi sarnast (sisuliseselt, täpset sõnastust ei mäleta): kõik siinne reaalsus on illusioon, ja samas ei ole ka. Samamoodi sellised Sinu kirjeldatud unenäod, mis on lihtsalt üks teine reaalsus. Neid reaalsusi on mitmeid. Inimkond tervikuna on õppinud väga hästi selgeks selle meie praeguse reaalsuse ja peab seda ainukeseks.

Ja siis budistlik filosoofia peab kogu nähtavat maailma pelgalt meelepetteks.

Neid filma ma näinud ei ole, nende põhjalt kommenteerida ei oska.

[Sethy]

Ei lähe vist teemasse, aga pean vajalikuks mainida, et äkki meie "reaalsus" on mõne teise planeedi põrgu? Või tõesti, äkki on hoopis unenäod reaalsed, kuid nö ärkvel olek on unelm? Seda oleks päris jube mõelda, kui luupainajaid näha. Selles Pärisreaalsuses ikka nii kergelt selliseid jubedusi ei juhtu ju kui unes. Või siis selline varjant, et unenägudes juhtunu elataksegi ka päriselt, kuskil teises paralleelmaailmas läbi? Sellises maailmas, kus on võimalik lendamine ja igasugused moonutatud peletised?
Ohh, ma ei saa enam ise ka aru miks ma midagi asjalikku öelda ei suuda, ainult küsilauseid suudan moodustada Huvitav... Ei ole samuti neid filme näinud, kuid huvi tekkis nüüd küll.

[-dancemaster-]

Mina olen näinud aastaid und enda emakodust, mis asub Luunja vallas. Tõsiselt hirmutav on see, et juba 3-5 aastat näen sarnaseid unesid seoses selle kohaga. Kord kukub trepp teiselt korruselt alla, kord on korteris tehtud tõsiseid ümberkorraldusi, kord olen emaga tülis ja mõnikord lausa keldrisse minnes näen, et sealt avanevad pimedad ja pikad sügavikkudesse kulgevad käigud, kuhu sisenen alati relvaga. Tunnen tegelikult sisemiselt, et mul vist on sinna jäänud negatiivsed tunded seoses perekonnaga. Ja kuna vend on mul üldse sellise kriminaalse taustaga ning teinud oma noores elus väga ebapraktilisi otsuseid, siis näen ka sageli tema surma ja põhjakõrbemist, ennast aga täiuslikuna ja külma naisena, kes lihtsalt jalutab seal külas ringi ning tapab ja surmab pilguga. Üldiselt ma ärkan sageli peale neid negatiivseid ja vappetena ärgatavaid unenägusid üles ning peale seda hõõrun otsaeest higi ära. Sageli ei saagi aru, kas see ongi reaalsus või ainult uni. Peale seda vaatan kella, on umbes 5-6 ajal hommikul ning tuju on üsna halb ja tahaks nagu emale või vennale helistada ja läbi sõimata.
Praeguseks on emast saanud mulle parim inimene maailmas, kes vaimselt toetab, kuid lapsepõlves tuli sageli iseenda eest välja astuda ning ´ka täiskasvanute maailmas endaga hakkama saada, st. polnud kellegi juurde nutma minna ega toestust otsima. Siis tuli olla tugeva iseloomuga ja mitte lasta teistel lastel ennast kiusata, kuigi olin üsna pisikest kasvu tüdruk.
Ja praegugi näen vahepeal neid emakoduga seotud unesid, meeletult vastikuid, mis mind vaimselt ahistavad. Ma pean võitlema igasuguste halvaloomuliste ja ebatavaliste olenditega keldrikolgastes kus on igasugused laibad ja mind aetakse taga. Siis veel see et ükskord nägin et mina ja vend pidime valima endale sõiduriistad, mille peale vend võttis uhke auto ja mina odava Lada. Minu käru sõitis aastaid ning oli stabiilselt olemas ning sõidukorras, venna uhke limukas suri välja ühe kuu jooksul, kummid olid tühjad ning bensiini ei jõudnud ka sisse osta. See tähendas raudselt seda, et ma olen oma elus teinud märksa vastusrikkamaid otsuseid ja üritanud kuidagimoodi välja vedada odavate vahenditega ning alati pinnal püsinud.

Kirjutage midagi ja andke teada mida teie arvate. >Kas ma olengi vaimselt ebastabiilse närvikavaga või valdavad mind lihtsalt vanad ebameeldivad emotsioonid ja peaksin ma ehk oma suhted perekonnaga korda ajama?????

Suht tihti näen, kuidas tapan. Lihtsalt. Nuga / ketassaag. Keha tükid külmkappi ja ajud pannile

[Päikeseinsener]

Meile nähtamatu maailm – teine reaalsus

Ma ei teagi nüüd ausalt kas see sobib siia,
aga kuna mul see link arvutis salvestatud
on, siis lisan siiski.
(kui ei sobi, siis palun kustutada)

http://www.geopaatia.ee/eesti.php?p=28

[Mannu]

Mina olen näinud aastaid und enda emakodust, mis asub Luunja vallas. Tõsiselt hirmutav on see, et juba 3-5 aastat näen sarnaseid unesid seoses selle kohaga. Kord kukub trepp teiselt korruselt alla, kord on korteris tehtud tõsiseid ümberkorraldusi, kord olen emaga tülis ja mõnikord lausa keldrisse minnes näen, et sealt avanevad pimedad ja pikad sügavikkudesse kulgevad käigud, kuhu sisenen alati relvaga. /.../
Kirjutage midagi ja andke teada mida teie arvate. >Kas ma olengi vaimselt ebastabiilse närvikavaga või valdavad mind lihtsalt vanad ebameeldivad emotsioonid ja peaksin ma ehk oma suhted perekonnaga korda ajama?????

Suht tihti näen, kuidas tapan. Lihtsalt. Nuga / ketassaag. Keha tükid külmkappi ja ajud pannile

See maja on Sinu alateadvus. Seal on peidus palju Sind hirmutavaid mälestusi (laibad), ebakindlust (lagunevad trepid), võitlemist (relvad), tundmatust ja teadmatust (pimedad käigud). Ma ei ütle seepeale, et Sa oled vaimselt ebastabiilse närvikavaga, pigem vastupidi, sest Sa oled kõige selle alateadvuse koorma kiuste elus kenasti toime tulnud ja mitte nt kasvõi oma venna teed läinud.

Tapmine, kehade tükeldamine ja muu seline verine vägivald unes näitab teadvuse ja alateadvuse vahelist vastuolu ja võitlust. Teadvus tahab üht ja alateadvus tahab teist. Ilmselt Su alateadvuses on tunne, et Sulle on liiga tehtud ja alateadvus unistab tagasitegemisest. Las ta möllab, see on kõige süütum väljund. Kuid probleemid siiski on, need võivad kunagi hiljem neurooside, rahulolematuse või muu ebameeldivana välja lüüa. Eks tööpõld ole suur ja lai.

Kuid lohutuseks võib öelda, et sellisel "raske" alateadvuse koormaga inimesel on mõnes mõttes suurem arengupotentsiaal. Lihtne, probleemideta, ladusalt kulgev elu (lapsepõlv) ei kannusta tavaliselt inimest ennast arendama ja endaga tegelema.

Muidugi võid oma sugulastega ära leppida, kuid kõige tähtsam on iseenda sees enda teadvuse ja alateadvuse lepitamine. Siis lähevad suhted ka oma perekonnaga kergemini paremaks.

Muidugi ei maksa minu postitust mingi diagnoosina" võtta, lihtsalt niidiots edasi mõtlemiseks., mille kõrval on võrdväärsed ka mistahes muud tõlgendused.

Jõudu ja julgust Sulle Su teel!

[Q11]

„...Muidugi võid oma sugulastega ära leppida, kuid kõige tähtsam on iseenda sees enda teadvuse ja alateadvuse lepitamine....“

Alateadvus pole õige sõna. Õigem oleks seda sõnadega kirjeldada kui aju-soppidesse kuhjunud mälestuste, läbielatud emotsioonide tavatähelepanule märkamatuid või peituvaid Varje.
Unes, kus ego valvsus on nõrgenenud, võivad need tänu Unejoonistajale pinnale tõusta.

„..Või tõesti, äkki on hoopis unenäod reaalsed, kuid nö ärkvel olek on unelm?..“

Ärkvelolek ja Uneilm on sekundaarne Reaalsus. Täpselt nagu Miraaž. Miraaž on nähtusena täitsa olemas aga selle „sees“ pole palmipuid ega veekogusi.

„Iseenda sees“ on Teadvus??
Teadvus ongi Ise. Inimene on Tema „sees“, mitte vastupidi...

[Maakristall]

„...Muidugi võid oma sugulastega ära leppida, kuid kõige tähtsam on iseenda sees enda teadvuse ja alateadvuse lepitamine....“

Alateadvus pole õige sõna. Õigem oleks seda sõnadega kirjeldada kui aju-soppidesse kuhjunud mälestuste, läbielatud emotsioonide tavatähelepanule märkamatuid või peituvaid Varje.
Unes, kus ego valvsus on nõrgenenud, võivad need tänu Unejoonistajale pinnale tõusta.

„..Või tõesti, äkki on hoopis unenäod reaalsed, kuid nö ärkvel olek on unelm?..“

Ärkvelolek ja Uneilm on sekundaarne Reaalsus. Täpselt nagu Miraaž. Miraaž on nähtusena täitsa olemas aga selle „sees“ pole palmipuid ega veekogusi.

„Iseenda sees“ on Teadvus??
Teadvus ongi Ise. Inimene on Tema „sees“, mitte vastupidi...

Muideliseks, vahemärkusena. See palavalt ihaletud ja kiimatud uus ,,puhta valguse,, kõrge vibraga tuleviku kuldne rass , punnitabki maale kõrbemiraazi ,,sagedusega,, valguslinnasid. Need ,,valgusolendid,, aka tulnukad, siinai jesuussalemma rajajad ja inimrassi modifitseerijad. Podzorova kanaldab neid nonstop. Kuldajastu rass -,,valgus võidab alati,, ( alfalõvi keskond sündigu). Kõrbedžinnid plekkkonservides on igatahes ammu kohal. Käib vaid keskonna viimistlemine. Tehisintellekti seejuures ei looda . Ta ise loob end siin, kasutades käpikuid. See teadvus on vägagi elus ja ,,jumalik,,.