[PiziIngliito]

Minu esimene mälestus pärineb ilmselt 6-8kuu vanuselt, kui minust ja vennast üks pilt tehti. Mäletan täpselt üht karpi, mis tal siis käes oli, seda kui huvitav see siis tundus.. Imestus oli ükskord suur kui pilte vaatasin ja avastasin, et selline pilt tehtud on, sest tundus, et olen taas selles hetkes tagasi. (enamus inimesi, kellele olen rääkinud, ei taha uskuda ilmselt on valed inimesed olnud?)
Sääraseid mälestusi on veel, aga näiteks võin tuua veel ühe sündmuse, kui olin mingi 2-aastane ja käisin sõimes. Jällegi tegemist on millegipärast pildistamisega. Igatahes käis mul isa sõimes meie rühma pildistamas, sest tal oli tol ajal oma fotonduse atribuutika kodus olemas ja sai meist tupsudest pilte teha ja ise kodus ära ilmutada. Nii uhke tunne oli, minu issi teeb pilti!

Teie...

[MabyImZomby]

Esimene päris mälestus on vist 5 aastaselt. Ma mõtlen, et keegi nt. vanaema rääkis, et näiteks paterdasin mudas siis tuleb mälestus kus ise vaatan ennast kõrvalt.

[Innoscence]

Mul on esimene see kui minu koer kadus ära . Ma mäletan , et läksime emaga välja ja ta andis rihma minu kätte , sest ma tahtsin seda hoida . Koer tõmbas minema ja jäigi kadunuks ja mul on see nii hästi meeles . Kui ma emale ka sellest rääkisin siis tema ei mäletanud midagi ja tema arust meil ei olnudki sellist koera (strange) . Tegelikult sellised mälestusi on päris palju , ainult neid mäletavad mu vanemad ka .

[Alba]

Minu esimene mälestus on seoses mu noorema õe sünniga, kui ma olin varsti saamas kolmeaastaseks. Ma olin koos isaga sünnitusmaja juures ja ootasime, kuna väikest õde näha saab. Mul paps oli täitsa ¹okeeritud, kui kuulis, et ma seda hetke siiani mäletan

[Andromeda]

Ehk ütleks, et minu kõige esimene mälestus oli negatiivne.
Mul oli üks väike armas kampsun, mis mulle väga-väga-väga meeldis ja ma tahtsin seda kogu aeg kanda.
Kuid üks päev ema ei lubanud mul seda selga saada, sest see oli must ja siis ma jonnisin ja röökisin ja tahtsin seda selga panna aga ema ei lubanud.

See oli 3-aastaselt.

[saspak]

huvitav teema, kahjuks ma ei suuda dateerida oma esimest mälestust, kuid kirjeldaksin oma õe esimest mälestust, mis muide oli ja on siiani täiesti uskumatu mu jaoks
nimelt mäletab ta end munarajuna, kes ootas ühte teatud kindlat spermatosoidi. spermatosoide oli palju aga ta ootas vaid seda ühte, kes pidi tulema( selline tunne oli ka veel, et juba mitu korda on ebaõnnestunud, nüüd peab õnnestuma), kui see viimaks kohale jõudis, siis laskis ta selle sisse ja "uksed kinni"
samas ta mäletas end ka spermatosoidina, et ta peab kohale jõudma, teised olid suured ja tugevad , rüselesid ja trügisid, aga tema oli kuidagi igerik, aga ta teadis, et teda oodatakse ja rühkis edasi viimast jõudu appi võttes

[Andromeda]

Vot viimast postitust ei usu ma kohe päris kindlasti
Sa veel usud ka oma õde??
No kammoon. Ei ole võimalik mäletada end rakuna.

[normaalne]

Ma mäletan seda, kui vanavanaema mulle kommi andis. Mu vanavanaema suri, kui olin 2 aastane.

[TheDarkest]

Algselt postitas: saspak
... samas ta mäletas end ka spermatosoidina, et ta peab kohale jõudma, teised olid suured ja tugevad , rüselesid ja trügisid, aga tema oli kuidagi igerik, aga ta teadis, et teda oodatakse ja rühkis edasi viimast jõudu appi võttes

Kuidas see võimalik on üldse?! :o
Kõigepealt võiks ta ära otsustada, kellena ta ennast siis mäletab, kas spermatosoidina või munarakuna?
See, mis teavet salvestab on aju!... Ja nii vara pole aju veel arenenudki ju!
Naeruväärne! (hyes)
Aga mu enda esimene mälestus oli see, kui päkapikud mulle sussi sisse suure suure karbi tõid, kus sees oli kaisuloom- lõvi Rudolf!
Armas lapsepõlv oli mul!

Muudetud: 2-12-07 kell 20:33:46 TheDarkest

[saspak]

[Kõigepealt võiks ta ära otsustada, kellena ta ennast siis mäletab, kas spermatosoidina või munarakuna?
See, mis teavet salvestab on aju!... Ja nii vara pole aju veel arenenudki ju!
Naeruväärne! (hyes)


no kuidas võtta, mis see ajus seda infot salvestab, ma ei tea, arvatavasti siiski rakud, mollest aju koosneb, rakusisene tsütoplasma, mitokondrid,RNA, DNA???
ma ei tea , aga minu jaoks on loogiline, et saab mäletada ennast nii munaraku kui spermatosoidina, sest mõlemas on ju pool infot st kromosoomistikust ja nende ühinemisel saab alguse uus elu oma mälestustega
ning kuna munarakk ja spermatosoid on samuti rakud....siis võivad ka neil oma mälestused olla...

Muudetud: 14-12-07 kell 06:39:02 saspak

Muudetud: 14-12-07 kell 06:41:05 saspak

[Hope]

Mu üks esimesi mälestusi oli kui olin umbes 3-4ne see kui läksime emaga ujuma basseini ja ta ütles mulle "Istu ilusti siin ja ära kuhugi siit liigu, ma toon käterätikud" mina aga otsustasin vette hüppata.. Ja ma mäletan täpselt seda kui ma nagu vajusin ja, et mulle nii meeldis selle vee sinisus. Siis aga mingi mees tõmbas mu välja.
Mäletan seda ka (sammuti olin 3-4ne) kui läksin esimest korda tantsukooli siis treener küsis, et "Kas keegi julgeb tulla ette ja näidata mida oskab?"(aga nagu pool naljaga) ma vaatasin siis ringi ja kõik olid nii häbelikud.. Astusin siis sammu ette ja hakkasin enda arust "tantsima" igastahes nalja kui palju kõigile kes seal kohal viibisid.

[killuke1]

esimene asi mis meenub: olin alla aasta ja vaatasime isaga aknast ilutulestikku. Tol hetkel lummas mind küll miski muu olevus, aga siiski.

Järgmine peale seda oli korralikult üle aasta vanusena, 1,5 a kindlasti olin juba ja olin tädi juures küla peal ja neil oli selline liikuv peegel, mida sai allapoole suunata ja ülespoole suunata. ja sealt peeglist nägin ma siis ennast. Keegi eespool mainis, et esimene mälestus on üldjuhul midagi ebameeldivat. Hea et ma enne peeglisse vaatamist midagi enne mäletasin

[Bubblegum]

Mul on väga hästi meeles, kuidas ma esimesed sammud tegin. See oli tõeliselt oluline moment minu vanemate jaoks. Nemad naersid õnnelikult ja mina kilkasin kaasa.
Tegelikult on neid mälestusi küll. Midagi väga negatiivset õnneks ei meenu...

Muudetud: 20-12-07 kell 18:02:55 Bubblegum

[Freya]

Algselt postitas: saspak
huvitav teema, kahjuks ma ei suuda dateerida oma esimest mälestust, kuid kirjeldaksin oma õe esimest mälestust, mis muide oli ja on siiani täiesti uskumatu mu jaoks
nimelt mäletab ta end munarajuna, kes ootas ühte teatud kindlat spermatosoidi. spermatosoide oli palju aga ta ootas vaid seda ühte, kes pidi tulema( selline tunne oli ka veel, et juba mitu korda on ebaõnnestunud, nüüd peab õnnestuma), kui see viimaks kohale jõudis, siis laskis ta selle sisse ja "uksed kinni"
samas ta mäletas end ka spermatosoidina, et ta peab kohale jõudma, teised olid suured ja tugevad , rüselesid ja trügisid, aga tema oli kuidagi igerik, aga ta teadis, et teda oodatakse ja rühkis edasi viimast jõudu appi võttes

See juhtum tundus väga huvitav.Kunagi, kui ilmus selline tore ajakiri nagu "Paradoks",lugesin sealt ühte lugu geenimälust. Kui arvestada seda, et pooled geenid saab laps emalt ja pooled isalt,polegi see lugu ehk nii veider, kui mõni arvab.Siit foorumist pole kahjuks selle kohta veel midagi leidnud.
Muudetud: 23-12-07 kell 22:58:37 Freya

Muudetud: 23-12-07 kell 23:14:08 Freya

[Freya]

Esimene mälestus- olen paariaastane ja istun kelgul. Sikutan oma istumise all oleva padja välja ja viskan selle üle parda. Siis löön hädakisa valla ja mul on väga lõbus, kui ema jookseb tagasi padja järele.

[energiavampiir]

Mingi teema oli sellega,et meil oli kunagi ammu pisikesed polonka tõugu koerakesed vanaema juures. Ja mingil hetkel ma läksin ühega koos õue ja tuli pähe mõte,et vaataks kuhu koer läheb. Käisin koerakesel siis järgi aga see läks kogu aeg kodust aina kaugemale ja kaugemale. Ma pidin vist juba mitu tundi ära olema sets pererahvas oli juba üsna mures. Seda kuidas ma tagasi tulin,ei mäleta.
Teine mälestus oli natuke hilisemast ajast kui ema ja isa olid juba lahus ning emal oli aeg-ajalt mõn kirjasõber,kellest mõnda me ka külastasime. nende seas oli siis üks muhe onkel,keda me omavahel paksuks hüüdsime(mitte halvas mõttes). Selle juurde kuskile Põltsamaa kanti läksime siis külla. Mind saadeti muidugi õue mängima ja tutvusin sealsete naabrilastega,poiss ja tüdruk,sutsu vist minust nooremad. Läksime ümbrusesse kolama,käisime mingi mullikalauda juures ja muidu metsavahel ringi. Lõpuks kui tagasi hakkasime minema ,oli mul korjatud pisike lillekimbuke. maja juurde tagasi jõudes kinkisin selle kimbu poisile,kes mulle isegi tegelikult natuke meeldis. Aga kui plika hakkas norima siis jõudis mulle ka kohale et see tegu vist kõige targem polnud.Poiss oli sellise jahmunud olemisega. Ülejäänud aja,mingi kaks päeva ma majast enam välja ei tulnudki.
Veel üks meentus tuli pähe ja ma arvan ,et se leidis aset veel enne seda koera juhtumit.Sõitsime vanaemaga busiga punktist A punkti B ja ma jäin magama.Ärgates ja silmi vades vaatas mulle vastu võõras tädi.Ehatasin ennast kangeks et kuhu vanaema on jäänud. SElgus lõpuks et istusin ikka vanaema süles aga pea oli vajunud lahke tädikese sülle,kes ilmselt seda lahkelt lubas. Rahunemine võttis aga kõvasti aega.

[energiavampiir]

Vahest kui olen haige või väga väsinud ja uinumise äärel siis tunnen ennast hõljuvat nagu kaaluta olekus vms.Kujutan ette,et selline tunne võib olla lootel emaüsas Ei taha väita,et see mälestus on aga lihtsalt....

[Andromeda]

Algselt postitas: saspak
[Kõigepealt võiks ta ära otsustada, kellena ta ennast siis mäletab, kas spermatosoidina või munarakuna?
See, mis teavet salvestab on aju!... Ja nii vara pole aju veel arenenudki ju!
Naeruväärne! (hyes)


no kuidas võtta, mis see ajus seda infot salvestab, ma ei tea, arvatavasti siiski rakud, mollest aju koosneb, rakusisene tsütoplasma, mitokondrid,RNA, DNA???
ma ei tea , aga minu jaoks on loogiline, et saab mäletada ennast nii munaraku kui spermatosoidina, sest mõlemas on ju pool infot st kromosoomistikust ja nende ühinemisel saab alguse uus elu oma mälestustega
ning kuna munarakk ja spermatosoid on samuti rakud....siis võivad ka neil oma mälestused olla...

Muudetud: 14-12-07 kell 06:39:02 saspak

Muudetud: 14-12-07 kell 06:41:05 saspak

Selleks, et sul saaks olla mälu, peavad sul meeled olema. Spermatosoid ei näe, ei kuule, ei tee häält, ei tunne lõhna, ei tunne. (spermatosoid ei ole närvirakk)
Täpselt sama käib munaraku kohta.
Kui sa tõesti räägid enda meelest tõtt, siis on see valemälestus.

[Wilbach]

Kaks asja lastesõimest 3-aastasena: karedad tekid ja üleskeeratav roheline mängukonn. Üldine tunne lastesõime kohta on ka alles.

[DaamValges]

Vanust ei mäleta, ei ole vanematelt kunagi küsinud ka, aga olin haiglas, sest sõin sisse lillat pulbrit. Mäletan pikka koridori, kus edasi-tagasi jooksime teiste lastega. Ükskord läksin ühe suurema tüdrukuga koridori teise otsa ja see tundus nii üüratult kaugel olevat. Keegi tuli ja vist kutsus seda teist tüdrukut kuhugi. Aga tüdruk ütles, et ma ei saa tulla, mul on siin üks väike tita (mina siis).

Teine mälestus sealt samast haiglast. Kõik lapsed olid kogunenud ühte palatisse aknaäärse voodi ümber, vist mängiti mingit mängu. See voodi kuulus ühele suurele poisile. Sel päeval oli lõuna kõrvale antud magustoiduks üks õun ja olin enda oma ära söönud. Selle suure poisi õun aga oli öökapil. Järgmine moment, mida mäletan - istusin voodi jalutsis põrandal ja sõin suure poisi õuna ja ise lootsin elueest, et keegi tähele ei pane, et õuna ära virutasin.

Veel üks mälestus - olin kolme aastane ja oli vanema venna sünnipäev. Mul oli seljas punane kleit ja külalised olid sünnipäeval. Elutoas oli ema tehtud laud, selline kahe hästi paksu klaasiga. Ülemisel klaasil oli sünnipäevalaud ja alumisel lebotasin mina kõhuli. Siis kutsus väikevanaema mind torti vaatama, see oli numbritega tort. Ta näitas mulle venna vanuse numbrit ja minu vanuse numbrit, siis ma veel numbreid ei tundnud, aga mäletan selgelt, kui ta ütles, et näe, see on sinu number, see on kolm.

[Cthepy]

Kõige esimene mälestus oli siis, kui ma veel süles olin. Päris täpselt pole küsinud, et mitme kuune ma olin.
Ükspäev küsisin vanaema käest, et kas sul on mingine punaste äärtega lamp köögis laes olnud. Mul see kuidagi kusagilt meelde jäänud(ei mäleta kuidas ütlesin umbes nii vist). Vanaemal jäi suu lahti ja ütles, et issand sa olid veel süles, kui see lamp viimati siin oli

[Adrasthea]

Ilmselt oli mingi sünnipäev ja mina olin pikali oma pulkedaga voodis ja siis tulid äkki minu tuppa mingid paksud eided ja lastekari ja hakkasid mind väntsutama ja torkima. Mäletan, et ma ikka karjusin päris korralikult.Ei kujuta ette, kui vana ma olin, aga ilmselt mingi aastane ehk.

Teine mälestus on selline, kui ma jooksin tiigi äärde ja nutsin, sest suuremad lapsed valetasid mulle, et mu kass on ära uppunud. Ilmselt istusin oma suures leinas seal tiigi ääes päris kaua, sest lõpuks oli juba hämar ja ema oli ennast hulluks otsinud kui mu lõpuks leidis. Ma võisin siis mingi 3-aastane olla.

[Flakoperator]

Ma ise ei mäleta mis oli minu esimene mälestus. Fotod aitavad mälestustel meelde tulla.

[Aerling]

Ma ei tea kui vana ma olin...ilmselt ikka pisike aga mulle osteti häll...mäletan seda uut
kõikuvat tunnet ning veel mäletan, kuidas mingid tuled tihti tuba valgustasid - see hämmastas mind alati...jälgisin valguslaigu liikumist tapeedil ( möödasõitvate autode tuled paistsid läbi akna tuppa ).

[Raul]

Minu esimene mälestus on väga selge unenägu või midagi taolist. Olin siis kuskil 2 - 3 aastane.

Olin maal. Magasin vanaema voodis. Ning siis seal unes ma magasin kah just selles voodis ja järsku ilmusid mu akna taha kolm karu. Õhuaken oli lahti ja nad hakkasid mulle midagi rääkima. Mäletan veel, et nad ronisid veel millegi peale, et ulatuks ilusasti aknani. Kuid siis tuli keegi täiskasvanu ja pani akna kinni ning ma ei kuulnud mis need karud mulle öelda tahtsid.

Kui aus olla siis ma millegi pärast kahtlen, et see lihtsalt uni oli. Sest ma mäletan seda siiani täiesti selgelt.
Praegult ma seletaks seda, et ma olin mingis reaalsuses ja see täiskasvanu esindas mingit ühiskondliku programmi mille arust sellised nägemused ei ole normaalsed.

[Muudetud: 12-19-2008 Raul]