24-11-2004, 19:58
Mida te arvate Merivälja objektist ja viimasest artiklist selle kohta , mis ilmus Õhtulehes 20.novembril 2004.a. pealkirja all "Müsteerium senini lahendamata."
Kopin:
Saladuslik lugu sai alguse 1969. aasta suvel. Hõbekuuse tee 34 elanikud Viivika ja Virgo Mitt otsustasid maja juurde kaevu kaevata.
«Virgo hakkas kaevama. 7–8 meetri sügavusel sattus ta mingile takistusele ja edasi ei pääsenud,» meenutab Hans Raudsik. «Ta avastas, et takistuseks oli ringikujuline hallikas metallplaadi moodi asi. Pealt oli see täiesti sile, alt krobelisem. Plaat oli paari sentimeetri paksune.»
Virgo tõi suruõhuhaamri, et sellega plaadist läbi murda ja edasi kaevata. Ta lõhkus plaati jupp aega ja sai selle tükkideks. Tükke kogunes veeämbritäis.
Metallisaak jäi nädalateks seisma. Majarahvas ega ka keegi teine leiu vastu rohkem huvi ei tundnud.
Kaev sai valmis. Virgo mattis osa tükke maapõue tagasi, kuid ühe jättis mälestuseks.
Geoloogi rabas elektrilöök
«Virgo näitas seda tükki tuttavale geoloogile, kes andis selle tollase geoloogiainstituudi teaduri ja hilisema asedirektori Herbert Viidingu kätte. Viidingu juures seisis see aastaid, kuni üks tema töökaaslane tüki järsku pihku võttis. Ta sai tugeva elektrilöögi ning karjatas. Sellest hetkest hakati tükile tähelepanu pöörama. Kui mees poleks karjatanud, oleks kõik edasine jäänud olemata,» arvab Raudsik.
Nüüd hakkas Herbert Viiding kummalise tükiga tõsimeeli katseid tegema. Oma vaatluste kohta pidas ta mitu aastat ka päevikut.
Inimesed reageerisid tükki pihku võttes väga erinevalt: mõnele ei mõjunud see üldse, mõni sai elektrilöögi. Osa tundis külmavärinaid, osa kuuma.
Pärast uuringuid tuli Viidingul mõte saata metallitükk uurimisele Venemaale erilaboritesse, et määrata kindlaks, kas see on looduslik metall või sulam. Ta saagis tüki teemantsaega väiksemateks osadeks ja saatis need Moskvasse mitmesse instituuti.
Vastuste saamiseks kulus aega. Alles 1982. või 1983. aastal tulid hämmastavad arvamused: sulam on niisugune, mida pole võimalik maistes tingimustes saada. Vähemalt nii palju, kui N. Liidu uurijatel teadmisi oli.
«See on teaduslik fakt,» ütleb Raudsik, kes Viidingut tundis.
Viivika ja Virgo Mitile öeldi, et te elate väga haruldases kohas. Teie maja all ja hoovis on midagi salapärast.
1984. aastast alates hakkas Hõbekuuse teel rahvast voorima.
«Moskvast hakkas käima Aleksander Dejev. Ta oli omaaegne kaitseministeeriumi ühe allasutuse teaduslik töötaja. Ka oli Meriväljal sage külaline Nikolai Sotševanov, geoloogia-mineraloogiakandidaat. Tema ütleski, et see on haruldane koht ja et tegemist on objektiga, mida pole valmistanud maised inimesed. Aga kuna Eesti oli N. Liidu välispiir, siis tuli ettevaatlikult toimetada, et välisluure asjast haisu ninna ei saaks,» muigab Raudsik. «Arvati, et kilp, mille kaevukaevaja lõhkus, olevat üks salapärase objekti kaitsekilpe, ja ju neid on maapõues veel teisigi.»
Perenaine palgati valvuriks. Võõraid inimesi enam Hõbekuuse tee maja õue ei lubatud.
12meetrine šaht
Dejev otsustas oma meeskonnaga, et on vaja kaevata šaht. Esmalt aeda, et objektile ligi pääseda. Hiljem kaevati 12 meetri sügavuselt üles ka garaažialune.
Pinnas kuhjati hiigelvallidesse, mis ulatusid telefoni-traatideni.
Valle nähes hakkasid ümberkaudsed inimesed huvi tundma, mida aias toimetatakse. Jutt levis kulutulena üle linna – Meriväljal kaevatakse ufot välja! Ufost kuulis ka NSV Liidu teeneline katselendur Marina Popovitš, kosmonaut Popovitši abikaasa. Ta käis korduvalt Hõbekuuse teel ning levitas kosmose- ja sõjaväeringkondades juttu, et eestlastel on tarelka (taldrik)! See tuleb kiiresti kätte saada ja tuua Moskvasse uurimisele!
«Dejev arvas, et see objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Eestis Kaiu rabas. Seal teatavat juba üle saja aasta kohta, kust väidetavalt stardivad taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Kaiu kandis on tõesti sageli nähtud tõusmas ja laskumas kummalisi objekte,» räägib Raudsik.
Dejev tahtis nüüd Meriväljalt mitu peret ümber asustada ja ehitada sinna neljale maa-alusele korrusele erilaborid. Tohutu müür muidugi ümber.
Sinnapaika see mõte aga jäi. Dejev kadus Eestist 1988. aastal, kui algas laulev revolutsioon.
Moskvasse läinud metallitükid on nüüd kadunud.
«Üks tükk saadeti küll Moskvast tagasi, kuid seegi kadus 1988. aastal kummalisel kombel, kui Herbert Viiding käis Pärnus loengut pidamas,» teab Raudsik. Viiding ise suri 1988, kuu pärast seda, kui tükk kadus.
Hõbekuuse tee Mittide elu aga muutus põrguks kohe, kui sügav šaht valmis kaevati.
«Kui šaht oli valmis, siis tekkis suur rahvavoorimine. Öösel käisid igasugused inimesed. Lausa öid veedeti seal kraavis, et millegi salapärasega kontakteeruda. Aias oli perenaise sõnul väga rahutu.»
Seal toimus kogu aeg midagi, mis meenutab praegust Risti tänava poltergeisti. «Pererahvas oli häiritud. See miski aktiviseerus siis, kui keegi avaldas soovi seal töid jätkata. Mina ise nägin purustatud tugitooli,» meenutab Raudsik.
Loosse sekkub Vormsi Enn:
Merivälja loosse sekkus ka Vormsi Enn, kes tungivalt soovitas sealsed augud kinni ajada.
«Ajasime selle garaa˛ialuse sahti kinni tema väga tungival soovitusel – et mitte ohustada inimkonna eksistentsi ja et sealt enam edasi ei kaevataks. Nii Enn soovitas. Tellisime selleks kaks koormatäit liiva.
Vormsi Enn käskis veel sinna matta ühe tema tehtud lepitus-eseme, et paluda andeks inimeste tekitatud kurjuse ja lolluse eest. See oli selline punasest puust tükk, üks ots oli kõrvetatud. Enn tegi selle, aga ta ise kohale ei tulnud,» meenutab Raudsik.
Siiski jõudis jutt Merivälja salapärasest objektist jaapanlaste kõrvu. 1991. aastal tõttasid nemadki kohale, tegid mõõtmisi. Nemad olid viimased, kes salapärast objekti uurisid. Aasta hiljem käis Hans Raudsik ise Moskvas pärimas, mis objektist saab. Nikolai Sotševanov ütles talle, et temal on tükk kaitsekilbist veel alles ja et ta pärandab selle oma vanemale pojale. «Minu teada on Sotševanov nüüd surnud,» ütleb Raudsik.
Praegu on Hõbekuuse teel rahulik. Majas elab nüüd Raudsiku sõnul Viivika Miti minia koos oma poegade ja uue mehega.
Raudsik lubas Viivika Mitile, et kirjutab kunagi sellest loost raamatu. Nüüd ütleb ta, et peagi ilmub aastate jooksul kogutud teave Merivälja objektist poelettidele.
Kuid kas objekti saladus kunagi paljastatakse, ei tea keegi. «See võib olla kunagi väga kaugetel aegadel ja mitte inimeste poolt sinna rajatud,» arvab Raudsik.
Salapärase šahti kinniajamine algas kärgatusega
Merivälja šahti kinniajamisel juhtus seletamatu lugu.
«6. novembril 1988 hakkasime seda kinni ajama. Kohe, kui esimene ämbritäis liiva sai valatud, käis maja kohal õhus väga kõva kärgatus! Tormasime kõik välja vaatama, mis nüüd lõhkes. Hoovis vaatasime taevasse ja järsku lõi taevas siniseks, mustaks ja valgeks. Nagu Eesti lipp,» meenutab Hans Raudsik. «Lõpetasime töö 15. novembril, 16. novembril oli Tallinna Linnahallis suur rahvakoosolek. Minu juurde tuli järsku üks võõras mees ja ütles: «Kas te ise ka teate millega hakkama saite? Te olete väga suure heateo teinud.» Ja lahkus.»
Raudsik murrab tänase päevani pead, kes see kummaline mees oli.
Merivälja maja hoov peidab kahte objekti?
Anomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke on öelnud, et Hõbekuuse tee maapõu peidab endas kaht objekti. Suurem on elliptiline, 17x22 meetrit. Väiksem on umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Volke arvates võib tegemist olla ufotaolise objektiga, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.
P.S. Kustutasin vana lingi, mis ei avanenud ja tegin koopia toodud artiklist.
[Muudetud: 26-4-2009 Müstik]
Kopin:
Saladuslik lugu sai alguse 1969. aasta suvel. Hõbekuuse tee 34 elanikud Viivika ja Virgo Mitt otsustasid maja juurde kaevu kaevata.
«Virgo hakkas kaevama. 7–8 meetri sügavusel sattus ta mingile takistusele ja edasi ei pääsenud,» meenutab Hans Raudsik. «Ta avastas, et takistuseks oli ringikujuline hallikas metallplaadi moodi asi. Pealt oli see täiesti sile, alt krobelisem. Plaat oli paari sentimeetri paksune.»
Virgo tõi suruõhuhaamri, et sellega plaadist läbi murda ja edasi kaevata. Ta lõhkus plaati jupp aega ja sai selle tükkideks. Tükke kogunes veeämbritäis.
Metallisaak jäi nädalateks seisma. Majarahvas ega ka keegi teine leiu vastu rohkem huvi ei tundnud.
Kaev sai valmis. Virgo mattis osa tükke maapõue tagasi, kuid ühe jättis mälestuseks.
Geoloogi rabas elektrilöök
«Virgo näitas seda tükki tuttavale geoloogile, kes andis selle tollase geoloogiainstituudi teaduri ja hilisema asedirektori Herbert Viidingu kätte. Viidingu juures seisis see aastaid, kuni üks tema töökaaslane tüki järsku pihku võttis. Ta sai tugeva elektrilöögi ning karjatas. Sellest hetkest hakati tükile tähelepanu pöörama. Kui mees poleks karjatanud, oleks kõik edasine jäänud olemata,» arvab Raudsik.
Nüüd hakkas Herbert Viiding kummalise tükiga tõsimeeli katseid tegema. Oma vaatluste kohta pidas ta mitu aastat ka päevikut.
Inimesed reageerisid tükki pihku võttes väga erinevalt: mõnele ei mõjunud see üldse, mõni sai elektrilöögi. Osa tundis külmavärinaid, osa kuuma.
Pärast uuringuid tuli Viidingul mõte saata metallitükk uurimisele Venemaale erilaboritesse, et määrata kindlaks, kas see on looduslik metall või sulam. Ta saagis tüki teemantsaega väiksemateks osadeks ja saatis need Moskvasse mitmesse instituuti.
Vastuste saamiseks kulus aega. Alles 1982. või 1983. aastal tulid hämmastavad arvamused: sulam on niisugune, mida pole võimalik maistes tingimustes saada. Vähemalt nii palju, kui N. Liidu uurijatel teadmisi oli.
«See on teaduslik fakt,» ütleb Raudsik, kes Viidingut tundis.
Viivika ja Virgo Mitile öeldi, et te elate väga haruldases kohas. Teie maja all ja hoovis on midagi salapärast.
1984. aastast alates hakkas Hõbekuuse teel rahvast voorima.
«Moskvast hakkas käima Aleksander Dejev. Ta oli omaaegne kaitseministeeriumi ühe allasutuse teaduslik töötaja. Ka oli Meriväljal sage külaline Nikolai Sotševanov, geoloogia-mineraloogiakandidaat. Tema ütleski, et see on haruldane koht ja et tegemist on objektiga, mida pole valmistanud maised inimesed. Aga kuna Eesti oli N. Liidu välispiir, siis tuli ettevaatlikult toimetada, et välisluure asjast haisu ninna ei saaks,» muigab Raudsik. «Arvati, et kilp, mille kaevukaevaja lõhkus, olevat üks salapärase objekti kaitsekilpe, ja ju neid on maapõues veel teisigi.»
Perenaine palgati valvuriks. Võõraid inimesi enam Hõbekuuse tee maja õue ei lubatud.
12meetrine šaht
Dejev otsustas oma meeskonnaga, et on vaja kaevata šaht. Esmalt aeda, et objektile ligi pääseda. Hiljem kaevati 12 meetri sügavuselt üles ka garaažialune.
Pinnas kuhjati hiigelvallidesse, mis ulatusid telefoni-traatideni.
Valle nähes hakkasid ümberkaudsed inimesed huvi tundma, mida aias toimetatakse. Jutt levis kulutulena üle linna – Meriväljal kaevatakse ufot välja! Ufost kuulis ka NSV Liidu teeneline katselendur Marina Popovitš, kosmonaut Popovitši abikaasa. Ta käis korduvalt Hõbekuuse teel ning levitas kosmose- ja sõjaväeringkondades juttu, et eestlastel on tarelka (taldrik)! See tuleb kiiresti kätte saada ja tuua Moskvasse uurimisele!
«Dejev arvas, et see objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Eestis Kaiu rabas. Seal teatavat juba üle saja aasta kohta, kust väidetavalt stardivad taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Kaiu kandis on tõesti sageli nähtud tõusmas ja laskumas kummalisi objekte,» räägib Raudsik.
Dejev tahtis nüüd Meriväljalt mitu peret ümber asustada ja ehitada sinna neljale maa-alusele korrusele erilaborid. Tohutu müür muidugi ümber.
Sinnapaika see mõte aga jäi. Dejev kadus Eestist 1988. aastal, kui algas laulev revolutsioon.
Moskvasse läinud metallitükid on nüüd kadunud.
«Üks tükk saadeti küll Moskvast tagasi, kuid seegi kadus 1988. aastal kummalisel kombel, kui Herbert Viiding käis Pärnus loengut pidamas,» teab Raudsik. Viiding ise suri 1988, kuu pärast seda, kui tükk kadus.
Hõbekuuse tee Mittide elu aga muutus põrguks kohe, kui sügav šaht valmis kaevati.
«Kui šaht oli valmis, siis tekkis suur rahvavoorimine. Öösel käisid igasugused inimesed. Lausa öid veedeti seal kraavis, et millegi salapärasega kontakteeruda. Aias oli perenaise sõnul väga rahutu.»
Seal toimus kogu aeg midagi, mis meenutab praegust Risti tänava poltergeisti. «Pererahvas oli häiritud. See miski aktiviseerus siis, kui keegi avaldas soovi seal töid jätkata. Mina ise nägin purustatud tugitooli,» meenutab Raudsik.
Loosse sekkub Vormsi Enn:
Merivälja loosse sekkus ka Vormsi Enn, kes tungivalt soovitas sealsed augud kinni ajada.
«Ajasime selle garaa˛ialuse sahti kinni tema väga tungival soovitusel – et mitte ohustada inimkonna eksistentsi ja et sealt enam edasi ei kaevataks. Nii Enn soovitas. Tellisime selleks kaks koormatäit liiva.
Vormsi Enn käskis veel sinna matta ühe tema tehtud lepitus-eseme, et paluda andeks inimeste tekitatud kurjuse ja lolluse eest. See oli selline punasest puust tükk, üks ots oli kõrvetatud. Enn tegi selle, aga ta ise kohale ei tulnud,» meenutab Raudsik.
Siiski jõudis jutt Merivälja salapärasest objektist jaapanlaste kõrvu. 1991. aastal tõttasid nemadki kohale, tegid mõõtmisi. Nemad olid viimased, kes salapärast objekti uurisid. Aasta hiljem käis Hans Raudsik ise Moskvas pärimas, mis objektist saab. Nikolai Sotševanov ütles talle, et temal on tükk kaitsekilbist veel alles ja et ta pärandab selle oma vanemale pojale. «Minu teada on Sotševanov nüüd surnud,» ütleb Raudsik.
Praegu on Hõbekuuse teel rahulik. Majas elab nüüd Raudsiku sõnul Viivika Miti minia koos oma poegade ja uue mehega.
Raudsik lubas Viivika Mitile, et kirjutab kunagi sellest loost raamatu. Nüüd ütleb ta, et peagi ilmub aastate jooksul kogutud teave Merivälja objektist poelettidele.
Kuid kas objekti saladus kunagi paljastatakse, ei tea keegi. «See võib olla kunagi väga kaugetel aegadel ja mitte inimeste poolt sinna rajatud,» arvab Raudsik.
Salapärase šahti kinniajamine algas kärgatusega
Merivälja šahti kinniajamisel juhtus seletamatu lugu.
«6. novembril 1988 hakkasime seda kinni ajama. Kohe, kui esimene ämbritäis liiva sai valatud, käis maja kohal õhus väga kõva kärgatus! Tormasime kõik välja vaatama, mis nüüd lõhkes. Hoovis vaatasime taevasse ja järsku lõi taevas siniseks, mustaks ja valgeks. Nagu Eesti lipp,» meenutab Hans Raudsik. «Lõpetasime töö 15. novembril, 16. novembril oli Tallinna Linnahallis suur rahvakoosolek. Minu juurde tuli järsku üks võõras mees ja ütles: «Kas te ise ka teate millega hakkama saite? Te olete väga suure heateo teinud.» Ja lahkus.»
Raudsik murrab tänase päevani pead, kes see kummaline mees oli.
Merivälja maja hoov peidab kahte objekti?
Anomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke on öelnud, et Hõbekuuse tee maapõu peidab endas kaht objekti. Suurem on elliptiline, 17x22 meetrit. Väiksem on umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Volke arvates võib tegemist olla ufotaolise objektiga, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.
P.S. Kustutasin vana lingi, mis ei avanenud ja tegin koopia toodud artiklist.
[Muudetud: 26-4-2009 Müstik]
