Magamiseelne seisund.

Vahel kui olen bussis sõitnud pooluniselt, siis suudan jälgida oma uinumist. Kuna vahel tuleb ärgata, et peatust maha ei magaks, siis pendeldan unenäo ja reaalsuse vahel. Iseloomulik on see, et unenäkku vajudes hakkan kuulma inimhäält, hääli. Vestlen kellegagi. Nägemine pole küll pooltki nii selge.

Kui aga välja tulen uneseisundist, siis muidugi unehääled kaovad. Jäävad unemaailma. Ja siis tagasi suikudes hakkan esmalt jälle hääli kuulma. Kusjuures täitsa mõistetav jutt. Vestlen ja vastan isegi. Mis teie unnevajumise momente iseloomustab enim? Kui olete üldse võimelised seda tähele panema. Sest õhtul uinudes ma küll ei märka magamajäämise hetke.

ise lähen küll sujuvalt üle ilma mingi vahejuhtumitta.. kõik vajub vaikselt ära ja korraga avan silmad unenäos..

kas mäletad mida sa rääkisid ka? ja aru ei saa kellega vestled?

Mäletan juttu paar hetke pärast ärkamist veel. Viimaseid lauseid õigemini, kui püüan selle meeleshoidmisele keskenduda. Olen vastanud vestluse vormis küsimustele, ikka emakeeles. Hetkel küll pole meeles viimatikuuldut. Aga huvitav oli näha, kuidas unest välja tulles tulid kuuldavale reaalsuse hääled ja siis suikudes kadusid reaalsuse hääled nagu eesriide taha ja asendusid unenäo häälega. Nagu lehepööramine ja 2 eri maailma, eri keskkonda. Korraga neid ei saanud kuulda. Kellega vestlen, seda küsimust nagu ei tekigi. On lihtsalt hääl, nagu netis jutukaga võibolla võib võrrelda või foorumiga. Et võib rääkida ilma et teaks, kes täpselt teisel pool on ja see polegi oluline. Piisab jutujooksust. A kui meelde tuleb, vast järgmine kord küsin üle, kellega mul on au juteleda

No ma küll ei mäleta unimusega seoses mitte midagi. Olen paar korda üritanud meelde jätta ja siis hommikul meelde tuletada...aga ikkagi ei midagi

[Teadet on muutnud 31-5-2004 postitaja calitry]

asjade meelde jätmiseks on hea moodus:
minna magama nii, et jätad paberi-pliiatsi nii, et saad kiirelt kätte ja siis ärgates paned kohe kihku-kähku kirja kõik, mis mäletad, sest mida rohkem sa pöörad oma tähelepanu igapäevasele (tavalisele) maailmale, seda rohkem unustad seda, mis oli "siis/seal"... asja kohta võib ju fyb kohe hulgim infi jagada, sest tal käsil päris uurimus kohe, kui ma ei eksi

Üldiselt ma hakkan ise suvalisi pilte silme ees nägema ja vahest ärkan värisedes üles

Mina tean mis tunne on unenäo ja reaalsuse vahel niimoodi pendeldada. Teinekord ajab see mind päris segadusse kuna ei tee enam vahet kumb on reaalsus ja kumb uni :o

Ma olen ise ka vahepeal unenäo ja reaalsuse vahel hüpelnud, mul on sedasi et kui unne vajun käib selline põntsakas läbi mu nägemise ja siis jälle tulen tagasi reaalsusesse.

tajun ilusti hetke enne uinumist, lihtsalt mõtted hakkavad muutuma jutuks ja liiguvad lliiguvad radapidi mida mina ei vali.

Üks kord koolis viimase tunni ajal, istun taga pingis, hull unekas. Panen siis silmad kinni nagu ja vaatan "wow" ma näen silmad kinni(umbes nagu lucid dreaming), uurin siis kõike silmad kinni ja järsult rikub mu mõnusa vaatluse rõve majanduse õpsi röögatus "kui sa siin olla ei taha võid minema minna". Olin mingi 5 minna lauapeal maganud, klassikaaslaste sõnul, irwe.

Tsitaat:Esialgne postitaja yodalr
tajun ilusti hetke enne uinumist, lihtsalt mõtted hakkavad muutuma jutuks ja liiguvad lliiguvad radapidi mida mina ei vali.

Üks kord koolis viimase tunni ajal, istun taga pingis, hull unekas. Panen siis silmad kinni nagu ja vaatan "wow" ma näen silmad kinni(umbes nagu lucid dreaming), uurin siis kõike silmad kinni ja järsult rikub mu mõnusa vaatluse rõve majanduse õpsi röögatus "kui sa siin olla ei taha võid minema minna". Olin mingi 5 minna lauapeal maganud, klassikaaslaste sõnul, irwe.

Jah just seda ma silmas pidasingi, mul juhtub täpselt sama asi ajaloo ja matemaatika tundides

Kui ma jään uniseks päeva ajal ja viskan voodisse pikali, siis nii lihtsalt magama ei jää. Nagu hakkaks magama jääma, ja siis jälle miski pisiasi äratab üles.

Näiteks mõtlen kasvõi mingist arvuti mängust enne uinumise hetke, siis ühel hetkel, hakkab nagu silme ees iseenesest story arenema, kõik tegelased asjad liiguvad sihipäraselt ilma minu poolse juhendamiseta.
Või siis kui jälle üles ärkan, mäletan et spordisaalis jooksid viis meest reas.

Voodis mugavalt lamades tekivad rohkem animatsioonid ja kuskil loengus või üldse ebamugavalt lösutades ilmuvad seisvad pildid. Harva on ka teistpidi.

olen ainult ühe korra oma elus kogenud uinumise ja ärkveloleku piiri (vähemalt seda ma mäletasin...)
ja see oli kah astraali sisenedes...

Emmm.... mul on vahest selline asi, et kui unenäos nagu õnnetus vms asi juhtub siis ma päriselus "tõmbelen". Mu lihased lähevad korraks pingesse vms. Siis ma vahel "pendeldan" une ja reaalsuse vahel kui üritan uuesti magama jääda. Seda juhtub ikka 1 kord kuus vähemalt.

See on suht vahva, kui olla seal vahepeal, ja näen näitek üle võrgu tulemas võrkpalli, siis tõstan käed näo ette kiirelt ja ärkan ülesse. Enamasti on lihtsalt nii, käsi hüppab natuke siia sinna.

Huvitav kas kellegil on tulnud ette sellist tunnet. Sõidad autoga , natuke pikemat maad (isiklikult sõidan neid otsi tihti). Ja umbes järsku ärkad et kus ma nüüd olen. hetkeline viivitus. Mõte on kas olen teel Pärnu -Tallinn, Tallinn-Tartu või Tartu-Pärnu. Väikse viivituse peale tuleb meelte et pole ju sõitnud ammu kahte viimast otsa, aga ikka nagu momendiks ei tea kus ma olen.

Paljud on kogenud, et magamiseelses seisundis arenevad mõtted iseäraliku ja omamoodi loogika vaimus. Tekivad seosed, mida muidu ei tule. Vahel vohav info pole justkui oma eluga seotud. Võib jääda mulje, et lülitume vilksti kellegi teise isiku ellu või mälestustesse, sellesse, millega me täiesti ärkvelolekul pole teadlikud.
On kirjutatud, et paljud kodanikud elavad siin maapeal kaksikhingedena, kusjuures nad ei pea oma teisest poolest teadlikud olema. Ka võidakse elada kolmikhingedena, või rohkematena. Oletada võiks, et mõningatel aegadel võib nende kokkupuuted olla tunnnetatavamad kui muidu.
Ja mis toimub unenägudes, on ju üldiselt lõpuni seletamatu.Tõlgendused, et uned räägivad möödunud päevade sündmstest, on vaid asja üks võimalus. Unenägudes näeme sageli ka ette. Võimalik, et unenäoseisundis võib kokkupuude olla oma teise poolega eriti tundlik.

Tsitaat:Algselt postitas Andres K
Paljud on kogenud, et magamiseelses seisundis arenevad mõtted iseäraliku ja omamoodi loogika vaimus. Tekivad seosed, mida muidu ei tule.

Lamades saab sinu aju rohkem verd, sest lamades on keha ja pea sama tasandi peal. Mõte "jookseb" tänu sellele kergemini ning kui sa seda fakti ei teadnud, siis võib paista tõesti, et su mõtted on iseäralikud ja omamoodi. See on sinu optimaalne mõtlemine, kasuta seda kindlasti ära.

Ma ei mõelnud unestaadiumeid, vaid lihtlabast pikali lebamist. Kui sa hingad normaalselt ning ei mõtlegi veel magamajäämise peale, on see väga hea asend asjade läbimõtlemiseks ning seostasin tema esimesi lauseid just sellega.
Aga.. Andres mõtles magamiseelse seisundi all erinevaid etappe, mida keha läbib enne uinumist. Jah, tõsi, kui inimene ei liigu, tarbib keha vähem energiat ning hapnikku, samamoodi nagu mediteerides on eesmärgiks enda kehategevused minimaliseerida läbi järkjärgulise õhuvoolu vähendamise.

Magamine on tahtmatu mediteerimine ning tahtlik mediteerimine on teadlik magamine.