01-01-2017 16:44
RE: NATO ja Eesti vs Venemaa
Et siin läbi aegade on kiunu lastud teemal, kuidas paha NATO järjest relvastub ja vaesele Venemaale endast ohtu kujutab, siis üks lugemine venekeelsest kuukirjast "Natsionalnaja oborona", kenasti numbritega, lausa puust ette ja punaseks tehtult...Kena, loogiline, küll vähe vana, seitsme aasta tagune, aga siiski igati lugemist vääriv jutt.
"..,.Permanentsel NATOvastasel propagandakampaanial(et mitte öelda hüsteerial) on Venemaal üks huvitav iseärasus- selles puuduvad täiesti arvud ja faktid. Sisuliselt loetakse ainukeseks tõendiks NATO agressiivsete kavatsuste kohta Venemaa suhtes alliansi laienemist itta. Selle kohta tahaks märkida, et sõditakse mitte ruutkilomeetrite, vaid vägedega. Millised peale Külma sõja lõppu oma mõõtmetes kõrvalekaldumatult vähenevad.
1990 aasta 1. jaanuari seisuga omasid 16 NATO liikmesriiki (USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Canada, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland, Luksemburg, Hispaania, Portugal, Kreeka, ning Türgi) Euroopas (tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis) 24 344 tanki, 33723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükisüsteemi, 5647 lahingulennukit, 1605 ründehelikopterit. Viis Varssavi lepingu riiki(Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria) lisasid samal ajahetkel sellele numbrile summaarselt 12 506 tanki, 14 030 soomustatud lahingumasinat, 12 765 suurtükisüsteemi, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Varssavi leping lõpetas oma eksistentsi 1991 aasta juulis, kõik ülalpool mainitud riigid aga orienteerisid end veel selle lepingu elusoleku ajal end ümber NATOle. Sel kombel oli 1990 aasta 1 jaanuari seisuga 21 riigi relvajõududes, mis selleks hetkeks asusid juba reaalselt mitte erinevatel, vaid ühel pool barrikaadi, kokku 36 850 tanki, 44 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükisüsteemi, 7502 lahingulennukit ning 1786 helikopterit.
Tänasel päeval on asjade formaalne ja reaalne külg täielikus harmoonias- kõik viis endist Varssavi lepingu riiki (Tšehhoslovakkia kahe riigina- Tšehhi ja Slovakkia) said NATO liikmeteks. 2010 aasta 1 jaanuari seisuga on neil 22 riigil tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis 12 395 tanki, 23 826 soomustatud lahingumasinat, 14 560 suurtükisüsteemi, 3676 lahingulennukit ja 1164 helikopterit. Sel kombel on uus „NATO-22“ võrreldes vana „NATO-16“ vähendanud tankide arvu 1,96 korda, soomustatud lahingumasinaid ning suurtükke 1,42 korda, lennukite arvu 1,54 korda ning helikopterite osas 1,38 korda.
On veel kuus NATO liiget, kes ei kuulu tavarelvastuse lepingu raamidesse- Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Leedu, Läti ja Eesti. Kuid nende sõjaline potentsiaal kokku ei muuda ülalpool toodud arikmeetikat. Summaarselt on neil kuskil 400 tanki, 560 soomusmasinat, kuni 1000 suurtükisüsteemi, 12 lahingulennukit ja mitte ühtegi ründekopterit. Sellest kogusest on Balti riikides kolm tanki T-55, ligi 300 soomusmasinat(kõik soomustransportöörid), enam kui 500 suurtükisüsteemi(mitte ühtegi iseliikuvat, mitte ühtegi reaktiivtule süsteemi, ainult pukseeritavad suurtükid ja miinipildujad) ning mitte ühtegi lahingulennukit.
Juba fakt niivõrd radikaalsest relvastuse vähendamisest üksi peaks võtma päevakorrast maha küsimuse võimalikust kallaletungist. Kallaletungi ettevalmistamiseks sõjalist potentsiaali kasvatatakse, mitte ei vähendata. Kuid siin on veel rida aspekte.
Reaalsuses on NATO potentsiaal Euroopas veelgi väiksem, sealjuures kordades. Asi on selles, et tavarelvastuse lepingus läheb arvesse ka see tehnika, mis on relvajõudude koosseisust juba välja viidud, kuid pole veel utiliseeritud.
Seoses sellega vaatleme lähemalt kahte tehnikaliiki, millisteta pole agressioon põhimõtteliselt võimalik- tanke ja lahingulennukeid.
Kõik NATOsse kuuluvad Euroopa riigid (kaasa arvatud tavarelvastuse lepingu alla mittekuuluv Türgi kaguosa ja kuus riiki, kes pole lepinguga ühinenud) omavad kokku ligi 14 500 tanki. Neist kaasaegsed(nende hulka liigitame brittide Challengeri, prantslaste Leclerci, saklaste Leopard 2-e kõigi oma modifikatsioonidega, itaallasete Ariette ning T-72 ning tema Poolas ja Rumeenias toodetud derivaadid PT-91 ja M-84) on ligikaudu 5000 masinat. Kakskümmend aastat tagasi oli sedatüüpi masinaid viis ja pool tuhat, arvestamata Jugoslaavia tanke. Ülejäänud 9,5 tuhat on lahingukõlbmatu vanaraud- Leopard 1, AMX-30, M-60, M-48, T-55, millistest 2-3 tuhat on juba maha kantud ning ootavad utiliseerimist või võetakse varuosadena tükkideks. Näiteks toome siia Rumeenia. Formaalselt võtab ta tankide osas NATO Euroopa liikmete seas oma 1280 masinaga kolmanda koha, jäädes maha vaid Türgist ja Kreekast. Kuid kõik need on T-55 ja selle Rumeenias toodetud derivaadid, millistest 1000 masinat on juba relvajõudude koosseisust välja viidud. Teine näide on Itaalia, kes deklareerib endal olevat 1196 tanki, kuid reaalselt on rivis vaid 200 Ariettet. Ülejäänud on faktiliselt juba maha kantud Leopard 1 ja M-60
Väga sarnane on lugu ka lahingulennukitega. Formaalselt on Euroopas(kaasa arvatud Türgi ja 12 Horvaatia MiG-21te) ligi 3,6 tuhat masinat. Lugegem kaasaegseteks F-16, F-18, Eurofighter Typhoon, Tornado, Harrier, Mirage 2000, Rafale, Gripen, MiG-29. Sellised on täpselt pool masinapargist ehk siis 1,8 tuhat lennukit. Siia hulka on arvestatud ka kahekohalised õppemasinad. (20 aastat tagasi oli nende masinate hulk 1,6 tuhat). Teisest poolest on ligi tuhat lennukit õhujõudude koosseisust juba välja viidud ning ootavad utiliseerimist või on siis veel lendavatele masinatele varuosade allikaks. Ülejäänuid arvestatakse õhujõudude koosseisus olevaiks, kuid lahingusse ei saada neid mitte keegi mitte kunagi. Näitena võib tuua Kreeka, kellel on tavarelvastuse lepingu andmetel võimsaim lennuvägi Euroopas- 558 lennukit. Reaalne potentsiaal on aga 295 masinat, ülejäänud on õhujõudude koosseisust välja viidud, kusjuures Ateena loeb lepingusse isegi 87 F-104 tüüpi masinat, mis kanti maha juba 90-ndate algul, kuid mis pole veel utiliseeritud. Teine samasugune näide on Portugal, kellel on lepingu järgi 120 lennukit, kuigi tegelikuses koosnevad õhujõud üheksateistkümnest F-16 tüüpi lennukist ning ülejäänud on ammuima maha kantud lahinguvõimetud А-7 Corsair II ja G.91.
Liiati ootavad kõigi Euroopa riike relvajõude majanduskriisi tõttu lähiaastatel radikaalsed vähendamised, „kirve alla“ läheb või maha müüakse ka see tehnika, mille me liigitasime kaasaegse alla(Challengerid, Leopard kahed, Harrierid, Tornadod). Ennetähtaegselt suleti Euroopa viimane tankitootmisprogramm (litsentsi alusel Hispaanias toodetavad Leopard kahed). Hävitajate Eurofighter Typhoon ostuprogramm oli niigi väike (kokku 610 lennukit Suur-Britanniale, Saksamaale, Itaaliale ning Hispaaniale), kuid nüüdseks on seda vähendatud 460 masinani ning praktiliselt on see ka täidetud. Tegelikult pole ühelgi riigil peale Suur-Britannia ja Prantsusmaa(eranditult tänu tuumarelvale) ja samuti Kreekal Türgiga(kes praktiliselt ei vaevu varjamagi, et põhilisteks potentsiaalseteks vastasteks loevad need riigid teineteist) tänasel päeval potentsiaali mitte et agressiooniks, vaid isegi mitte kaitseks, kusjuures see olukord vaid süveneb. Niimoodi agressiooniks ei valmistuta.
Liiatigi oleks hädavajalik sõjaks Venemaa vastu kasvatada mitte vaid üldist sõjalist potentsiaali, vaid eeskätt ja eeliskorras grupeeringuid eesliini rajoonides, s.t. Ida-Euroopas. Eeskätt Balti riikides ning Poolas. Kes, rõhutame seda eriti, sooviksid vägagi nimelt sellist sündmuste käiku- et nende territuuriumil hargneks maksimaalne hulk vanade“ NATO liikmete väekontingendist, eeskätt loomulikult USA vägesid. Kusjuures kuna need riigid ei kuulu tavarelvastuse piiramise lepingu raamidesse, oleks nende territooriumil võimalik täiesti legaalselt kontsentreerida suvalisi väekoondisi ning arendada ilma mingite piiranguteta nende riikide relvajõude endid.
Nagu juba öeldud, jäävad praktikas Balti riikide sõjaväed haletsusväärselt väikesteks suurusteks (ja on summaarselt nõrgemad ühestainsast Pihkva 76-ndast dessant-ründediviisist), mingeid välismaiseid väekontingente nende territooriumil pole(lugeda ohuks Venemaale nelja Leedus roteerivat õhuturbehävitajat häbenevad isegi kõige kirglikumad NATOvihkajad).
Samuti pole mingeid ameerika(ja seda enam teiste NATO liikmesriikide) sõjalisi objekte ei Poolas, Tšehhis, Slovakkias, ega Ungaris. Juba aastat viis toimuvad arutelud ameerika kattebaaside(ilma reaalse militaarkoosseisuta, vaid teenindusmeeskondadega ja materiaal-tehnilise varustusega) rajamiseks Rumeeniasse(„Mihail Kogălniceanu“) ja Bulgaariasse(Bezmer, Krahv Ignatjevo). Juba ainult nende baaside eraldatus ning militaarjõudude puudumine nendes ei võimalda vaadelda neid Venemaa jaoks tõsise ohu allikana. Aga isegi neid kattebaase ju siiani pole. Mitte ühtegi ameerika sõjaväelast, isegi tagalateenistujat ja seda enam ühtegi ühikut sõjatehnikat pole jõudnid ei Rumeeniasse ega Bulgaariasse. Ainsaks USA sõjaväebaasiks Ida-Euroopas on täna Camp Bondsteel Kosovos, 2000 kilomeetri kaugusel Venemaast, kus asuvad 800 insenerüksuste teenistujat. Kusjuures mitte Ühendriikide armee, vaid Rahvuskaardi omad. 12 aasta jooksul, mis on möödunud NATO kontingendi Kosovosse tungimisest, on ameeriklaste hulk vähenenud seal üheksa korda.
„Külma sõja“ aegadest on Ühendriikidel jäänud veel mõningane kogus objekte vanade NATO liikmete territooriumil. Kui 1990 aasta 1 jaanuari seisuga oli USAl Euroopas 5904 tanki, 5747 soomukit, 2601 suurtükisüsteemi, 626 lahingulennukit ja 243 ründehelikopterit, siis 2010 aasta esimeseks jaanuariks oli jäänud 100 tanki(20 aasta jooksul vähenemine 59 korda), 606 soomukit(9,48 korda), 206 suurtükisüsteemi(12,62 korda), 209 lennukit(3 korda)ja 48 helikopterit(5,06 korda). Jällegi- kuidagi väga veidra ettevalmistusega agressiooniks on tegu- läbi agresioonivahendite maksimaalse vähendamise. Loomulikult võiks USA teoreetiliselt kasvatada oma kontingenti Euroopas Lähis- ja Kesk-Idas asuvate jõudude arvelt, kuid selleks oleks vaja väga märkimisväärselt aega(maavägede jaoks kuid, õhujõudude jaoks nädalaid), tohutuid kulutusi ning mis kõige tähtsam- seda on võimatu märkamatult teha. Massiline USA vägede paiskamine Euroopasse on võrdne Venemaa suhtes „Teie“ peale üleminekuga. Kui agresioonis puudub ootamatuse faktor, siis kasvab selle hind automaatselt mitmekordseks. Järelikult pole Washingtoni käitumine agressiooni ettevalmistamise aspektist isegi mitte anomaalne, vaid täiesti absurdne. Vastasel juhul tuleb tunnistada, et mingit agressiooni ette ei valmistata.
USA ON LASKUVAS TRENDIS
Luumulikult on USA relvajõud tugevamad kõigist teistest NATO liikmetest kokku. Väljaspool Euroopat on neil 6100 tanki(täiesti kaasaegseid Abramseid) ning kui arvestada kõiki õhujõudude komponente, siis ligi 4000 lennukit. Peale selle asub Davis-Monthani õhujõudude baasis enam kui 1000 lennukit, mis on õhujõudude ja mereväe lennväe koosseisust välja viidud kuid mida saab teoreetiliselt rivisse tagasi tuua(tegu pole mitte F-4de, F-104de või G.91tedega, nagu Euroopas, vaid A-10, F-15, F-16 ja F-18 varajaste modifikatsioonidega.) On veel ka merel ja õhus baseeruvad tiibraketid(summaarselt ligi 4000 ühikut, kuigi korraga saab neid välja lasta mitte enam kui 2000). Sellele vaatamata kerkivad USA ette lähitulevikus tõsised probleemid. Vähe pehmemal kujul meenutavad need omal ajal NSVL relvajõududega toimunut- kui gigantsetes mõõtudes armee, kes pole harjunud endale midagi keelama, satub range kokkuhoiu režiimi.
Nagu oligi oodata, ei pidanud USA maailma ainuliidri koormusele, mis väljendus 12 aastas vahetpidamatus sõdimises ja seitsme triljoni dollari sõjalistele vajadustele kulutamises, vastu. Ameerikat ootab ees vältimatu ning väga karm sõjaliste kulutuste vähendamine- teist alternatiivi lihtsalt pole. See omakorda aga tähendab automaatselt mõjusfääri, mis püsib nimelt sõjalisel võimsusel, vähenemist.
Kõige vähem kannatab selle läbi ameerika laevastik, mis on juba jõudnud endale ehitada Arleigh Burke klassi hävitajaid. Lennukikandjad on aga praktiliselt igavesed laevad. Vaatamata sellele- agressiooni ei saa üles ehitada vaid laevadele, vaja on ka maavägesid ja lennuväge. Ühendriikide relvajõudude maapealsete komponentide pihta on väljaminekute koomaletõmbamine juba oma löögi jõudnud anda. Suletud on maavägede peamine ümberrelvastusprogramm Future Combat System ning merejalaväe Expeditionary Fighting Vehicle. Perspektiivis(kui hakatakse maha kandma Abramseid, millistest kõige uuematel on vanust juba 20 aastat) tähendab see seda, et ameeriklased kaotavad võime pidada tõsist maismaasõda tugeva ja tänapäevaselt relvastatud vaenlasega. Strykerite brigaadid, mis muutuvad USA maavägede selgrooks, omavad küll kõrget strateegilist ja taktikalist mobiilsust, kuid vägagi piiratut tulejõuduning mis peamine, pakuvad isikkoosseisule väga madalat kaitset(kuna soomusmasin Strykeri näol on tegu tavalise soomustransportööriga)koos täieliku õhutõrjevõimekuse puudumisega. See sobib partisanidevastaseks võitluseks või sõjaks väga nõrkade armeedega, kuid isegi nüüdsete VF motolaskurbrigaadi vastu pole Strykerite brigaadil mingeid šansse.
...Tulevaste vähendamiste peamiseks ohvriks saab ilmselt olema USA lennuvägi. Aga nagu teada, et sõdi USA kunagi ilma õhus täieliku ülevõimu omamata. Kuigi kõik eelpool mainitud 4000 väeosades ja 1000 reservis olevat masinat on neljanda ja viienda põlvkonna lennukid, ületab nende vanus siiski suures osas 20 aastat, ründelennuväe osas on aga jõudnud juba neljakümne aasta ligi.
Ameeriklaste lennukipark vajab totaalset uuendamist. Selleks on ette nähtud F-35, kuid sellel masinal on ilmnenud tõsised tehnilised probleemid ning samuti on hakanud hoogsalt kasvama hind. Tänasel päeval on isegi naljakas meenutada, et esialgselt pidi F-35 maksumus tulema väiksem F-16 omast. Nüüdseks on lennukite arvu vähenemine USA jaoks vältimatu, mis tähendab, et relvajõudude võimekus tervikuna väheneb samuti.
Uued piloodita lennuvahendid ei muutu piiratud kandevõime, ja mis peamine, õhulahingu pidamise võimetuse tõttu hoomatavas tulevikus lennukite täisväärtuslikuks aseaineks. Piloodita lahingupidamise lennumasinad võivad saada piloteeritava lennuväe alaliigiks või isegi selle asendajaks madala intensiivsusega sõdades, kuid tõsises sõjas on neist vaid piiratud kasu.
Sel kombel on USA relvajõud läbinud oma võimsuse tipu ning siirdunud laskuvasse trendi. See omakorda aga tähendab, et agressioon Venemaa vastu muutub võimatuks. Seda enam, et VF relvajõud vaatamata oma rohkearvulistele probleemidele, ületasid 2-3 aastat tagasi madalseisu ning koguvad hetkel tasapisi pöördeid.
Veel üheks NATO poolt Venemaa vastu ettevalmistatava agressiooni tunnuseks peaks olema vastava lahinguettevalmistuse läbiviimine. Siiski pole viimase 20 aasta jooksul peale külma sõja lõppu toimunud õppustest ühtegi võimalik ei mastaapide ega stsenaariumi poolest võimalik hinnata kui Venemaale kallaletungiks ettevalmistumist. Nii lahinguettevalmistuse iseloom kui ka uue relvastuse ostud(mis on põhiliselt kerge soomustehnika, helikopterid ning individuaalvarustuse komponendid) on suunatud partisanidevastase, mitte aga klassikaliste sõja pidamiseks.
EUROOPALIKU PATSIFISMI VÕIDUKÄIK.
Tuleks rääkida veel ühest faktorist, mis tähendab vähemalt sama palju kui relvajõudude lahingupotentsiaal, kuigi seda on raske mõõta ja formuleerida. Jutt tuleb moraal-psühholoogilisest seisundist, nii NATO armeede kui ka ühiskonna omast tervikuna. Nagu näitab praktika, on Euroopas toimunud täielik psühholoogiline „demobilisatsioon“ ning armeed ja ühiskond pole kategooriliselt valmis mingiks vähegi tõsisemaid kaotusi nõudvaks sõjategevuseks. Eriti ilmekalt väljendub see Afganistanis, kuhu NATO Euroopa liikmed saadavad äärmiselt väiksearvulist kontingenti ja kus needki vähesed keelduvad sisuliselt sõdimast. Näidetega Euroopa „sõdalaste“ tegevusvõimetusest ja argusest võiks täita mitu lehekülge, näiteid kangelaslikkusest pole aga kuskilt võtta. Ja ka ameerika armee, kelle psühholoogiline vastupidavus ja taluvus on märksa parem, elas Iraagi sõja haripunktis üle lepingulisel alusel toimuva komplekteerimise teravaima kriisi. Ameeriklasi päästis see, et neil õnnestus enda poolele meelitada kohalikke sunniite(eeskätt välikomandöride äraostmise teel) vastasel juhul oleks sõda olnud kaotatud.
Niisiis, NATO peetavad sõdu on Venemaal võetud hinnata kui ilmset tõendit alliansi agressiivsusest. Kuigi, kui asjadele objektiivselt vaadata, on need hoopistükkis tõendiks progresseeruvast tegutsemisvõimetusest.
1999 aasta Jugoslaavia vastase agressiooni käigus oli NATOl rõhuv kvalitatiivne ja kvantitatiivne üleolek. Vähem kui 100 Jugoslaavia õhujõudude hävitaja vastu (millistest 85 % olid teise põlvkonna hävitajad MiG-21) mille arv sõjategevuse jooksul kaotuste tõttu vähenes, toimetas kampaania algul 300 ja lõpus juba 600 NATO pea eranditult neljanda generatsiooni lennukit. Jugoslaavia maapealne õhukaitse koosnes 60-ndate ja 70-ndate aastate raketikompleksidest, sealhulgas vägagi piiratud koguses. NATO üleolek täppisrelvades ning lahingutagamise vahendites(side, luure, raadioelektrooniline võitlus) oli selline, et selle mahtu on raske isegi hinnata. NATO õhujõud kandsid minimaalseid kaotusi- 2 lennukit ja 16 piloodita lennuvahendit(veel kaks lennukit ja kaks helikopterit kaotati mittesõjalistel põhjustel). Mitmed „alternatiivsed“ versioonid NATO õhujõudude suurtest kaotustest ei oma paraku mingeid tõendeid. Sellele vaatamata ei suutnud NATO lennuvägi peale Serbia infrastruktuuri purustamise tekitada mingit kahju tema maavägedele. Slobodan Miloševići kapitulatsioon sel hetkel oli tema poolt otsene reetmine.
Sealjuures on oluline ära märkida tähtis moment. NATO(toona 19-liikmeline) ületas Serbiat majanduslikus ja sõjalises suhtes ligi kolm korda. Alianss, nagu me juba märkisime, ei kandnud mingeid kaotusi. Kuid NATO kulutused selles sõjas olid pea võrdsed selle kahjuga, mida tekitati Serbiale. Pole raske mõista, et selliste ekstensiivsete meetoditega saab sõdida vaid sõjaliselt võrreldamatult nõrgemate riikidega.
Ei maksa unustada ka laialttuntud sündmust vahetult sõja lõpus, kui rasket soomustehnikat, suurtükke, lennuväetoetust ja õhutõrjet mitteomav vene dessantpataljon hõivas Kosovo peamise strateegilise punkti- Slatina lennuvälja Prištinas.
Loomulikult, kui natolased oleksid tahtnud jõudu rakendada, poleks dessantnikutel poolte võrreldamatu sõjalise potentsiaali tõttu olnud mingit šanssi. Kuid rakendada nende vastu jõudu oli võimatu, sest et tegu oli venelastega. See oli ilmselt põhiline järeldus, mis Venemaal tuleks sellest sõjast ja Venemaa osalemisest selles teha. Kahjuks seda ei tehtud.
Mitte vähem näitlikuks osutus NATO mitteosalemine vene-gruusia sõjas 2008 aastal. Nagu teada, näitas Gruusia juhtkond üles erakordset aktiivsust alliansiga liitumise osas, alianss omakorda osutas Gruusia relvajõududele organisatsioonilist, konsultatsioonilist ja materiaalset abi. Aastatel 2004-2008 oli raske leida väljaspool allianssi riiki, mis oleks olnud NATOle lojaalsem kui Gruusia. 2008 aasta referendumil hääletas kolm neljandikku Gruusia rahvast NATOsse astumise poolt. Ning Brüssel koos Washingtoniga teatasid vastuseks, et Gruusia saab NATOsse kindlalt, kusjuures juba õige pea. Kuid sõja enda käigus ei osutanud NATO, kes sõnades täielikult Tbilisit toetas, sõdivale riigile vähimatki materiaalset toetust. Ning peale sõda mitte et üksnes ei võtnud Gruusiat oma koosseisu, vaid vaid seadis sisse avalikult väljakuulutamata, kuid väga karmi embargo isegi puhtalt kaitseotstarbelise relvastuse (tankitõrje ja õhutõrjekompleksid) tarnimisele, rääkimata juba tankidest ja lennukitest. Venemaal ettetulevad kinnitused selle kohta, et Gruusia relvajõudude potentsiaal taastati sõjajärgselt, ei oma mingit faktilist alust. Gruusia sündmused ja nendele järgnenud NATO käitumine peaks tegelikult päevakorrast maha võtma kõik küsimused võimaliku NATO ohu kohta Venemaa suunal. Samuti sai selgeks, kuidas suhtutakse alliansis oma liitlastesse, kui need kriitilisse olukorda satuvad- nad heidatekse külmavereliselt üle parda.
Pea kogu 2011 aasta esimese poole võisime jälgida sõda Liibüas, mis taas kord demonstreeris NATO sõjalise jõu degradeerumist. Kui võrrelda formaalselt NATO sõjalist potentsiaali Gadaffi jõududega, arvestades sõjateatri lähedust Euroopale ning Liibüa armee traditsiooniliselt madalat sõjalist ettevalmistust, siis oleks kõik pidanud lõppema mõne päeva jooksul. Tegelikult küll taandas USA end sõjast, teatades, et kolm üheaegset sõjalist konflikti islamimaailmas on nende jaoks liig. Ilma ameeriklasteta polnud eurooplased aga millekski suutelised. Selgus, et Euroopa pole suuteline koguma kokku gruppi isegi sajast sõjalennukist.
Seesama sõda Liibüas demonstreeris järjekordselt ka seda, kuivõrd keeruline on ikkagi NATOs midagi poliitiliselt kooskõlastada. Enam kui nädala purelesid alliansi riikide juhid teemal, kes keda käsutab ja kes kui suure panuse paeb andma. 28-st allianssi kuuluvast riigist vaid 11 võtsid operatsioonist mingilgi kombel osa. See on tüüpiline, kui sai läheb reaalse sõjategevuseni. Venemaal arvavad paljud tõsimeeli, et NATOs toimib kindel sõjaväeline distsipliin, kus kõik täidavad vastuvaidlematult Washingtoni käske. Tegelikult polnud see isegi Külma sõja aegadel nii, tänasel päeval aga ei oma taolised ettekujutlused tegelikkusega mitte mingit seost. Euroopa riigipäid ei pane ametisse mitte Washington, vaid oma valijad. Kes suhtuvad vägede piiri taha saatmisse, kui see ähvardab mingilgi määral tõsisemate finints ja inimkaotustega, äärmiselt negatiivselt. Selles osas on väga ilmekas Hollandi näide. Hollandi kontingenti loeti Afganistanis üheks lahinguvõimelisemaks. Kuid riigi valitsus andis neile mandaadi Afganistanis viibimiseks vaid 2010 aasta augustini. Kui kristlikud demokraadid USA palvel püüdsid seda mandaati veel aastaks pikendada, tõi see kaasa paremkoalitsiooni lagunemise ja ennetähtaegsed valimised. Kokkuvõttes lahkusid hollandlased Afganistanist planeeritud ajal, 2010 aasta suvel. Oma valijate surve osutus Hollandi juhtkonnale suuremaks Washingtoni omast.
Pole raske mõista, et venemaa vastase agressiooni korral saavad NATO kaotused nii tehnikas kui ka inimjõus olema isegi tavarelvade abil peetava sõjategevuse puhul mitme suurusjärgu võrra suuremad kui ükskõik millises siiani NATO poolt peetud sõjas. Kui „auklik“ ka Venemaa tänane PVO poleks, on ta ikkagi võrreldamatult tugevam kui Jugoslaavia, Iraagi või Liibüa omast isegi koos võetuna. Isegi ameerika lenduritel, Euroopa omadest rääkimata, pole kunagi tulnud seista vastamisi С-300П ja С-300В, С-400, «Бук», «Тор», «Панцир», Су-27, МиГ-31 tüüpi vastastega. Ja sealjuures on veel vene tuumalöögi suur tõenäolsus, kusjuures Euroopa pihta on seda märksa mugavam anda kui USA pihta.
Huvitav, mil kombel peaks keskmise eurooplase maailmavaates selline metamorfoos toimuma? Praegu on nende jaoks juba 100 inimese kaotus praktiliselt vastuvõetamatu ja korraga peaksid nad nõustuma mitmete tuhandete(ning tuumasõja korral miljonite, kusjuures valdavalt tsivilistide) kaotusega. Praegu ei suuda nad sadat lennukit korraga välja panna…ja korraga paiskavad lahingusse kõik oma õhujõud. Praegu on nende jaoks problemaatiline saata välja üks lisapataljon(mis niikuinii istuks baaslaagris) Afganistaani…ja korraga saadaksid nad Venemaale tõelisse julma sõtta kõik oma maaväed.
SÕDA NAFTA PÄRAST
Kõige sellega seoses kerkib üles küsimus- milleks üldse peaks NATO tegelikult Venemaa vastu agressiooni korraldama? Eriti silmas pidades asjaolu, et peale NSVL kokkuvarisemist puuduvad Venemaa ning Lääne vahel igasugused antagonistlikud vastuolud. Lääne irratsionaalse russofoobia versiooni jätame psühhiaatritele. Ilmselt võiks ainukeseks ratsionaalseks agressioonipõhjuseks olla Venemaa süsivesinike hõivamine.Versioon sellest, et Lääs(eeskätt loomulikult USA) sõdib kõikjal ja alati vaid nafta nimel, on kogu maailmas erakordselt populaarne, kaasa arvatud ka Vanas Maailmas. Kuid on jäänud väga tugev mulje, et antud teooria agitaatorid ei mõista, millest nad räägivad.
Jugoslaavias ja Afganistanis toimunud sõjategevuses on naftaläiget isegi väga pingelise otsingu korral võimatu leida. Mis puudutab Iraagi sõda, siis tekib küsimus- mida mõista väljendi all „USA hõivas Iraagi nafta“? Kas nad pumpavad seda ilma rahata ning veavad ookeani taha? Ilmselt pole vaja spetsiaalselt seletada, et vähimatki kokkupuudet reaalse eluga sellel stsenaariumil pole. Tegelikult kuulub kogu nafta Iraagi riigile, kes seda ka müüb. Välismaised kompaniid, kas seda välja pumpavad, saavad selle eest vaid preemiat. Sealjuures on ligi paarikümnest välismaisest firmast, mis sellega tegelevad, USA omi vaid kaks(nagu, muideks, ka Venemaa omi). Ning nende osa on vaid 20 % kogutoodangust. Veelgi enam, Iraagi osaks langes 2004-2009 kõigest 5,6% ameerika naftaimpordist ning 3,6% tarbimisest(kolmandiku naftast toodab USA enda juures). Loomulikult ostab USA kogu selle nafta Iraagist raha eest, ilma mingite allahindlusteta. Iraagi naftaekspordist moodustab USA osa aga vähem kui 25%. See tähendab, et mitte ainult Iraak USA jaoks, vaid ka USA Iraagi jaoks ei kujuta endast mingit „naftaeksklusiivsust“ .
Sealjuures raiskas USA 2010 aasta lõpuks Iraagi sõjas pea 750 miljardit dollarit. Isegi hinnaga 100 dollarit barrel oleks selle raha eest võinud osta üle miljardi tonni Iraagi naftat. Tegelikuses ostis USA Saddamijärgsel ajal Iraagist veidi üle 160 miljoni tonni naftat. Tuleb välja, et arvestades sõjalisi kulutusi, oli Iraagi nafta hind ameeriklaste jaoks minimaalselt seitse(reaalselt aga 10 korda) turuhinnast kõrgem.
Seoses sellega tuleb märkida, et alates 1996 aastast oli Husseini režiimil sanktsioonidele vaatamata lubatud naftat müüa. Ajavahemikus 1996-2002 aastani müüs ta USAsse ca 150 miljonit tonni naftat. Ameeriklastel oleks olnud kordi kasulikum Husseini mitte torkida, kui et hõivata Iraak. Kui pöörduda tagasi ainukese variandi juurde, mille puhul fraas „sõda nafta pärast“ üldse mingi mõtte omandab- nafta tasuta väljavedu Iraagist USAsse- siis sellisel juhul toimuks Iraagi täielik majanduslik kollaps, kelle kogu eelarve moodustub naftaekspordi tuludest. Sel juhul kasvaksid USA sõjakulutused veelgi, sest vastupanu okupatsioonile muutuks sunniitliku seltskonna eralõbust üldrahvalikuks.
Analoogne situatsioon on Liibüaga. Vähemalt 85% naftast, mida Liibüas enne sõda toodeti, läks ekspordiks. 77% läks Euroopasse ning 6% USAsse. Kusjuures naftatootmisega tegelesid põhiliselt lääne kompaniid. Järelikult polnud „nafta vallutamisel“ Lääne jaoks mingit mõtet, see läks niigi kõik sinna.
Arusaadavalt läheks Venemaa gaasi ja naftaallikate ning nende transporditeede vallutamine ning enda käes hoidmine maksma selliseid astronoomilisi summasid, (isegi oletades, et selline asi on üldse võimalik), et neid tagasi teenida ei õnnestu mitte kunagi. Arvestades aga seda, et Venemaa tänase valitsuse peamiseks ülesandeks on võimalikult suurte nafta ja gaasikoguste müük läände, tundub agressioon nende vallutamiseks sedavõrd absurdne, et seda on isegi imelik arutada.
Niisiis, pole mingeid andmeid, mis kinnitaksid Nato poolset Venemaa vastase agressiooni ettevalmistamist. Küll aga on massiliselt sellist väidet ümberlükkavaid fakte.
Mis puudutab laienemist itta, siis see, nagu praeguseks selgunud, on asi iseeneses, andes gigantsele Brüsseli bürokraatiamasinale taas eksisteerimismõtte. Mis oli seoses Varssavi lepingu ja NSVL lagunemisega kadunud. Sest ükski bürokraatia maailmas ei kaota iseennast, ta mõtleb tingimata välja uue idee enese eksistentsi õigustamiseks ning hakkab seda ellu viima. Oma kontrolltsooni ekstensiivne laiendamine on ideaalseks lahenduseks. Liiati ei saanud Brüssel poliitilises plaanis Ida-Euroopa riikidele, kellele NATOsse astumine oli nende välispoliitika tähtsaimaks eesmärgiks, ära öelda.
Puht militaarses plaanis tähendas see aga üha suurema territooriumi kaitsmist üha väiksemate jõududega. Väga näitlik, et kuigi Ida-Euroopa riigid on NATO koosseisus juba 7-12 aastat, on nad siiani relvastatud valdavalt nõukogude või siis selle baasil loodud omaenda tehnikaga. S.t. see küsimus kedagi NATO juhtkonnast tegelikult ei huvitanud.
Sestap oleks soovitav NATO ohu teema sulgeda. Seda enam, et Venemaal on tegelikult olemas tõeline ning reaalne oht Idast.
|
Abi
