Pretsessioon (ld sõnast praecedo 'edasi minema') on pöörleva objekti pöörlemistelje orientatsiooni muutumine.
Ka Maa pöörlemistelje suund muutub. Maa pöörlemistelg joonistab koonuse, mis teeb täisringi 26 000 aastaga. Kui oled kunagi keerutanud näiteks vurri, siis selle keerleva tipu "laperdamine" on täpselt sama asi mis pretsessioon.
Kuna Maa pöörlemistelje suund muutub, muutuvad ka taevapooluste asukohad. Maa pöörlemistelg liigub 1 kraadi võrra iga 72 aastaga.
“Tsüklid peavad veerema oma ringe mööda. Mentaalse ja moraalse valguse ning pimeduse perioodid järnevad teineteisele, nagu päev ööle. Suuremad ja väiksemad yugad peavad teostuma vastavalt kehtestatud asjade korra järgi. Ning meie, kantud kaasa võimsa loodega, võime muuta ja suunata ainult mõnda selle väiksemat hoovust.” - (The first letter of K.H. to A.O. Hume, p. 29 combined chronology for use with the Mahatma Letters and The letters of H.P.Blavatsky to A.P. Sinnett)
"Neli ajastut on inimese evolutsiooni neli Suurt Tsüklit; Esimene, Kuldne, klassikaline, Saturnia ajastu; siis vähem vaimne või Hõbe ajastu; siis Vask (Pronks); ja viimasena oli jõutud Raua Aega ning inimene alustas esimest inimese tsüklit. See õpetab muidugi, et meie esimesed esivanemad olid väga vaimsed või ingellikud ning et iga ajastu involutsiooni tase tegi nad veel materiaalsemateks; ning kaare madalaim punkt oli saavutatud, algas materiaalne evolutsioon." - Thomas H. Burgoyne, The Light of Egypt (Egiptuse Valgus)
''Esmalt kuldajajärk oli õitsmas, mil puudusid kohtud
veel ning seaduse sund: kõik austasid tõtt vabal tahtel.
Nuhtlusehirm oli tundmatu siis, ei käske ja keelde
vaskseilt tahvleilt loetud, ei õigusemõistjale palveid
lausunud arglik hulk, olid kohtuta kõik juba kaitstud.
Veel ei laskunud mänd mahavõetuna mäestiku turjalt
selgete voogude sekka, et reisida võõrale maale,
ning surelikele veel kodurand oli ainsana tuttav.
Järskude kraavide vööd ei piiranud sel ajal linnu,
sirgeid vaskpasunàid, sõjasarvede keerdunud tõrvi,
mõõku ja kiivreid siis polnud üldse ja end sõjavalmis
seadmata julgesti said head puhkust nautida rahvad.
Keegi ei puutunud maad, mis kõpla ja atrade jõuta
kõiksugu saaki ka nii, iseendast eostudes, andis,
Looduse toidust küll oli kõikidel: noppida võidi
marjasid maasikapuilt ning mäestikumuuluka vartelt
või metskirsside ande ja luist karuvaarika vilja;
lehviv Kronioni puu tõrutarjasid niisama poetas.
Otsa ei saand kevadpäevade hulk, soe tuul silus leebelt
õitsvate lillede kroone, mis seemneta sündisid mullast.
Pea oli valmimas saak, mida maapind kündmata kandis,
valgena raskeist päist näis põld, mida keegi ei hooldand,
piim jõesängides kord oli voolamas, kord oli nektar,
koldsena piisutas mett kivitammede haljusest alla.
Kui Saturnuse ta oli sulgenud Hadese öösse,
Jupiter võimule sai: hõbeaeg siis kuldsele järgnes,
mis polnud endist väärt, kuid vasksest kõrgemal siiski.
Jupiter kärpima nüüd senisèid kevadpäevasid hakkas:
talv ning kuum suveaeg, sügisilmade vaenlik karmus
kestvuse neilt siis võtsid ja neljaks jaotasid aasta.
Nüüd lõi virvlema õhk, mille veetuks põud oli kütnud,
rippusid jääpurad nüüd, mis kalgiks tõmbusid tuultes,
ning vast nüüd kodupaik oma jaoks tuli leida ja esmalt
tihnikus leitigi see, niinmattide varjus ja koopais.
Cerese seemneid nüüd tuli pilduda võrsuma vakku –
ohkeid härgade suilt võis kuulda, kes sammusid ikkes.
Kolmanda – vaskaja (pronksaja) kord oli käes siis: endise kõrvalmetsikum näis juba see ning hirmsaid relvigi pruukis,
kuid polnud roimlik veel. Kalk raud on viimase aineks.
Nüüd, kus halvem metall sai võimule, tekkisid ilma
kõik pahad teod ning peitusid eest häbi, õiglus ja truudus.
Paigale, mis jäi tühjaks neist, tulid pettus ja väärus,
nurjatud riukad ja julm vägivald, üliõel vara-ahnus.
Paisuma tuul lõi purje, mis vast oli tundmatu olnud
laevuri jaoks, ning mäel seni kõrgeks kasvanud puudest
laevale alla sai kiil, mis võõrail voogudel kargles.
Maad – ühisrikkust kord nagu õhk või päikese valgus –
hoolsalt mõõtjate käed nüüd märkisid piiridel pikil.
Ei vaid toitu ja saaki, mis tarbeks põldudel võrsus,
nüüd enam nõutatud maalt, vaid alla ta rüppegi mindi:
aarded, mis paos olid seal, kus näis juba Hadese varje,
kaevati välja ja neist said alguse kõiksugu vaevad.
Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki
ilmusid nii, sõda ilmub ka siis ning kumbagi pruugib
ning verdtilkuva käe oma relvade kõlksudes tõstab.
Röövleiks muutuvad kõik: peremeest peab pelgama võõras,
äi aga väimeest peab, haruharv on vendade armgi.
Mees oma naist lubab tappa ja see teda ähvardab vastu,
õudsete mürkide leent on kurnamas võõr-emad hirmsad
ning juba aegsalt poeg isa aastaid uurima hakkab.
Voorus on võidetud maas ning mõrvade-niiske maailma
viimsena taevaste seast nüüd neitsi Astràeagi hülgab.''
- P. OVIDIUS Naso, ''Metamorfoosid'' I, 89-150 (Neli ajajärku; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 389-390)
"Loodus ka sepistab inimest, nüüd kuld inimest, nüüd hõbe inimest, nüüd viigimarja inimest, nüüd oa inimest."
— Paracelsus
Alati on olemas mõju ja vastasmõju, edasiliikumine ja taganemine, tõusmine ja vajumine, mis ilmneb kõigis Universumi ilmingutes ja nähtustes. See printsiip avaldub Päikestes, maailmades, inimestes, loomades, taimedes, mineraalides, jõududes, energias, meeles ja mateerias ning jah, isegi vaimus. See printsiip ilmneb maailmade loomisel ja hävimisel, rahvuste tõusus ja languses; kõikide asjade eluajaloos; ning lõpuks, Inimese meeleseisundites. -Kybalion, XI Peatükk, Rütm
"Säärane oli ääretu võim mille jumal kadunud Atlantise saarele asustas; ja pärast suunas ta selle meie maa vastu järgnevatel põhjustel, nagu pärimus jutustab: Palju põlvkondi edasi, kuni jumalik loomus neis veel kestis, olid nad seadusele kuulekad ja truud Jumalale, kelle seeme nad olid; sest neil olid tõelised ja igati suured vaimud, ühendades leebuse tarkusega erinevatel elu juhtudel ja võimaluses ning omavahelistes suhetes. Nad põlgasid kõike muud kui voorust, hoolides oma elu hetkeseisust vähe ning mõeldes kulla ja teise vara omamisest kergelt, mis tundus neile ainult koormusena; nad ei olnud ka joovastunud luksusest; ega ei võtnud jõukus neilt enesekontrolli; vaid nad olid kained ja nägid selgelt, et neid varandusi saab suurendada heade omaduste ja omavahelise sõprusega, kuna liiga suure tähelepanu ja austusega nendesse, on nad eksinud ja sõprus nende vahel. Sellise mõtlemisega ja jumaliku loomuse kestusega nendes, omadused mida me kirjeldanud oleme kasvasid ja arenesid neis; kuid kui jumalik kogus hakkas haihtuma ning lahjenes liiga sagedasti ja palju surelikkusega segunemisega ja võttis võimust inimloomus, siis suutmata taluda oma saatust, käitusid nad sündsusetult ning need kel oli silm nägemaks, nendse nägevus vähenes, kuna nad olid kaotamas oma hinnalistest kingitustest kõige kaunima; kuid need kellel ei olnud silma tõelise õnne nägemiseks, need tundusid uhketena ja õnnistatutena ajal kui olid täis ahnust ja ebaõiglast võimu. Zeus, jumalate jumal, kes valitseb vastavalt seadusele ning on võimeline neid asju nägema, märgates, et auväärne rass oli täbaras olukorras ja soovides nuhelda, et neid saaks korrale kutsuda ja parandada, kogus kokku kõik jumalad nende kõige pühamasse elupaika, mis olles paigutatud maailma keskpunkti, hoiab kõiki loodud asju. Ja kui ta nad kokku oli kutsunud, rääkis ta järgmiselt....'' -* Ülejäänud Kritiase Dialoog Platoni poolt on kadunud.
"Raua Ajastul pole ühtegi teist pitserit kui on Surm. Selle hieroglüüfiks on skelett, kandes Saturni atribuute: tühi liivakell, aja otsa saamise sümbol…"
— Fulcanelli
''Ja ma soovin, et ma ei olnud osa viienda põlvkonna inimestest, vaid oleks surnud enne, kui see tuli, või sündinud hiljem. Sest siin on nüüd raua aeg.''― Hesiod
VIDEO > Suure Aasta Ajastud - Raua Ajastu
https://www.youtube.com/watch?v=dLVlOw0nuiU
