Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Eesti müstikud.
#1
Ühest eesti soost müstikust ja usundiloolasest: Professor Robert Kannukene

[Pilt: 7_kannukene_otse.jpg]

Professor Robert Kannukene on üks ekstravagantsemaid ja omanäolisemaid vaimulikke ja teolooge, keda olen tundnud. Ma ei ole teda meenutades neutraalne, sest olin tema õpilane ja olen talle tänu võlgu ühe asja eest.
Just tänu Kannukesele, kes oli õppinud usundilugu Berliinis ja Pariisis ning suhelnud mitmete tollaste tuntuimate usundiloolastega ning kes õpetas usundiloo aineid Usuteaduse Instituudis, valisin minagi oma teiseks erialaks Uue Testamendi teaduse kõrval usundiloo, mida ma nüüd ise ka Tallinna Ülikoolis ja Usuteaduse Instituudis õpetan.

Esimesed kohtumised
Meie esimesed kohtumised leidsid aset Keila kirikus, kus Kannukene tollal õpetajaks oli. Ta jäi mulle hästi meelde oma ekstravagantsete, s.t tavapärasest erinevate ja hästi pikkade jutluste poolest (mäletan jutlusi, mis kestsid üle tunni). Ja kuigi need ei järginud väga ranget dispositsiooni, ei olnud neid raske kuulata, sest räägitu oli äärmisel huvitav. Loomulikult jäi esialgu mulle palju mõistetamatuks, sest see oleks eeldanud Kannukese õpetaja, rootslasest müstiku Emmanuel Swedenborgi teoste tundmist. Alles hiljem omandasin ma selle tema jutluste sügavamaks mõistmiseks vajaliku taustsüsteemi.
Ma ei mäleta meie esimest vestlust, kuid läksin pärast ühte jumalateenistust arglikult (olin tollal 15-16aastane koolipoiss) käärkambrisse, et Kannukesega rääkida. Ütlesin talle, et mul on tulevikus soov õppida teoloogiat ja et mind huvitab väga usundilugu. Kannukene suhtus minusse väga heatahtlikult ja kuulas mu ära ning kutsus endale külla. Hakkasin teda tihti enne ja pärast jumalateenistust kodus külastama (Kannukene elas kiriku lähedal), sain temalt laenuks raamatuid lugeda ja nii meie tutvus algaski.

Usundiloolane ja müstik
Kui minult nüüd palju aastaid hiljem küsida, mis mind Kannukese isiku juures paelus, siis vastaksin kõhklemata, et kolme iseloomujoone kombinatsioon. Temas olid ühendatud suur lugemus, heatahtlik suhtumine inimestesse, ka nendesse, keda ta eksiõpetuste pooldajaiks pidas (eksiõpetused olid tema jaoks näiteks roomakatoliiklus ja vennastekoguduse liikumine), ja julgus olla ebakonventsionaalne ning kui vaja, siis vastanduda ka enamuse seisukohtadele. Hindan viimast joont eriti meie kirikus viimasel ajal süvenevate autoritaarsete suundumuste taustal, mille üheks ilminguks on minu jaoks teoloogiliselt küsitava väärtusega seisukohtade kehtestamine «kiriku seisukohtade» nime all ja nende kohustuslikuks kuulutamine kiriku liikmetele.
See julgus vastanduda oli Kannukese juures ehedalt luterlik joon. On ju luterlus olnud algusest peale kriitiline erinevate «kiriku seisukohtade» suhtes, näidanud nende realatiivsust ja küsitavust pühakirja keskmest (s.t Kristusest ja Tema lunastusest) lähtudes ja rõhutanud, et igal kristlasel ja teoloogil on õigus ise uurida ja otsustada, mis on õige, ning vastavalt sellele ka toimida. Kannukene elas selle põhimõtte järgi vaatamata sellele, et see tõi talle kaasa ka konflikte ja mittemõistmist.
Kui püüda Kannukest kuidagi «määratleda», öelda, kes ta oli, siis kindlasti oli ta usundiloolane. Oma magistritöö (kaitses selle enne sõda Tartu Ülikoolis) kirjutas ta küll Teichmülleri religioonifilosoofiast (ja religioonifilosoofia puhul vaieldakse, kas see ikka kuulub religiooniteaduste hulka), kuid tegeles suure osa oma elust võrdleva usundiloo ja usundifenomenoloogia probleemidega, huvitudes eriti sügavalt muinaspärsia usundist, sest selle usundi eshatoloogia (s.t õpetus viimsetest asjadest) on mõjutanud juudi ning seeläbi ka kristlikku eshatoloogiat. Individuaalne eshatoloogia, s.t õpetus sellest, mis ootab inimhinge pärast surma, oli talle eriti südamelähedane.
Sellest teemast oli huvitatud ka Swedenborg, kelle õpetuse populariseerimisega Kannukene ka tegeles. Ta rajas Swedenborgi õpetusele terve oma õpetusliku süsteemi. Kuid ma olen veendunud, et müstika ei huvitanud Kannukest üksnes teoreetiliselt, vaid ta tundis müstikutega ka suurt hingesugulust. Oma viimastel eluaastatel tegi Kannukene ka vihjeid isiklikele müstilistele kogemustele, visioonidele, milles ta kohtus olenditega sealpoolsusest.

Usuline tolerants ja oikumeenilisus
Kannukesel oli veel üks meeldiv joon, mida ei ole just kõigil teoloogidel – ta suhtus sallivalt mittekristlikesse usunditesse, uskudes, et Jumal on end ilmutanud ka väljaspool juutlust ja kristlust. Ja ta oli oikumeeniline. Kuigi näiteks roomakatoliku kirikut pidas ta valeõpetuste kandjaks (nagu Luthergi), uskus ta ometi, et Jumala Kirik on üle kirikute ja et tõelisse kirikusse võib kuuluda nii katoliiklasi, baptiste kui ka vennastekoguduse liikmeid, sest tõeline kirik ei ole Kannukese järgi mitte organisatsioon, vaid uskuvate ja armastavate hingede müstiline osadus Kristusega.
Ta oli veendunud, et selliseid hingi on olnud kõigil aegade ja kõigis kirikutes ning on veelgi. Kannukese ümber tekkis eri konfessioonidesse kuuluvatest kristlastest ring, kus oli nii luterlasi, nelipühilasi kui baptiste. Nad külastasid teda kodus, vestlesid temaga usulistest probleemidest ja kirjandusest, mida olid lugenud. Ka minul oli võimalus osaleda selle ringi kokkusaamistel.

Viimased kohtumised
Minu viimased kohtumised Kannukesega leidsid aset ajal, mil ta oli juba siirdunud emerituuri. Külastasin teda ikka kodus. Vestlesime kirjandusest, religioonidest, minu tulevikuplaanidest. Kuid minust ei saanud swedenborglast (nagu Kannukene lootis), ma olin avastanud enda jaoks hoopis teistsuguse ja palju «ratsionaalsema» teoloogia ning meie teed läksid lahku.
Siiski meenutan Kannukest suure tänutundega ja mul on au olla õppejõuks seal, kus Kannukene õpetas – Usuteaduse Instituudis.
Õpetan sealgi usundilugu ja loodan, et ehk aitab mittekristlike usundite tundmine hakata nägema uudse pilguga ka ristiusku – et me ei kapselduks enesesse, vaid oleksime otsivad ja avatud.

Jaan Lahe

14. veebruaril möödub 100 aastat Robert Kannukese sünnist
Ta lõpetas 1935. a Tartu ülikooli usuteaduskonna teoloogiamagistri kraadiga; täiendas end enne Teist maailmasõda Berliini, Sorbonne'i ja Groningeni ülikoolis. Ordineeriti Otepää kirikus 25. jaanuaril 1942. Teenis kogudusi Saaremaal; aastatel 1944–1978 Urvaste ja elu lõpuaastail Keila kogudust; oli Usuteaduse Instituudi võrdleva usundiloo õppejõud, valitud praostiks Võrumaal ja Lääne-Harjus. Robert Kannukene suri 14. juunil 1992. aastal Keilas ja on sängitatud Lüllemäe kalmistule.

Allikas: http://www.eestikirik.ee/node/8672

Wiki: http://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Kannukene

http://www.eelk.ee/~pvoru/Kogudused/Urva...ukene.html

Vasta
#2
[Pilt: mihkel_tamm.jpg]

Eesti Ekspressi artikkel : Suure filosoofi surm
Autor: Meelis Piller (13.02.2003)

Ajakirjanik ja filmirezhissöör Meelis Piller kirjeldab oma äpardunud katset eesti päritolu mõtlejast ja joogast Rama Tammest filmi teha.

“No tere!” ütles mulle Mihkel Tamm rõõmsal häälel tooniga, mida kasutatakse tavaliselt väga ammuste tuttavate puhul, kui ma talle elus esimest korda helistasin. “Kuidas sul läheb?” See juhtus umbes viis aastat tagasi, kui Tamm oli juba 16 aastat elanud Bostonis ühes vanadekodulaadses majas.

Võimalik, et esimest korda lugesingi veidrast jooga maaletoojast ja raskelthaaratava nullhüpotees-teooria rajajast Rama Tammest Eesti Ekspressist. Veidi pärast nimetatud telefonikõnet otsisin Rama Bostonis üles. Külastasime teda koos Kroonika ajakirjanik Vesta Reestiga.

Tamm rääkis elurõõmsalt maailma allakäigust. Korraga tekkis Ramal kahtlus. Kes teid saatis, tundis ta huvi. Kuigi Tamm oli kõige paremas kursis päevapoliitikaga, tundus keerulise minevikuga filosoofile harjumatu, et tänapäeval võib suhteliselt vabalt ühest riigist teise reisida. Kui tuli jutuks, et Vesta õppis aasta aega Kanadas, muutus Rama morniks. “See on halb,” ütles ta ning põhjendas, “Sealsed eestlased on kõik massoonid. Sinuga on siis ka ühelpool. Olge ettevaatlikud kui sinna veel lähete! OMM…”

Tamm pakkus kohvi. “Honey?” küsis ta eestikeelsele jutule vahele puises inglise keeles. Inglise keel pidigi tema teooriate jaoks kõige parem keel olema. Selles keeles on ta kirjutanud rohkem kui eesti, saksa ja vene keeles kokku.

Vaatamata kõrgele eale oli Tamm võrdlemisi edev – iga kord, kui teda fotole püüdsin jäädvustada, võttis ta õppinud supermodelli poosi ja naeratas säravalt. Tema elurõõmu peegeldas ka jutt plaanidest korterit vahetada. Võib-olla peitusid selle taga mälestused tema hiilgeaegadest Saksamaal, kuhu ta omal ajal tuumafüüsikat õppima läks ja millest tema saatuslik teekond Indiasse, kuhu ta füüsiliselt kunagi ei jõudnud, alguse sai. Oma minevikust ning tööst US Army Labor Service Companys, kus ta leitnandina teenis, Tamm aga eriti rääkida ei tahtnud.

Omal ajal käis Rama juures Eestis hulk tänapäeva ühiskonnas märgataval positsioonil olevaid inimesi. Suur osa neist enam “seda aega” “ei mäleta”. Ja kes see tahakski end siduda veidra “külamaagiga”. Jutualtite asjaosaliste sõnul oli Tamm aga maailmatasemel tegija. Tema ideed ja tööd said impulsiks mitmele tänasele orientalistikaspetsialistile. Ta oli üks esimesi, kes Eestis põhjalikult joogaga tegeles ning kelle juures käis jüngreid ka NLiidu Venemaa-poolsest osast. Pildid Tammest joogaharjutusi tegemas avaldas veel väga hämaral nõukogude ajal ajakiri Kehakultuur.

“Kui meie igapäevased “vaimsed õpetajad” on rohkem rahvamehed ja esinejad, siis Tamm oli kahtlemata väga sügavate teadmistega isik, kes valis oma jüngerkonda hoolikalt,” räägib orientaalsete liikumiskunstide propageerija Mart Parmas. Tamm teadis ise, tema teooriad ei tuginenud loetule, vaid isiklikele kogemustele ja uurimustele.

Üks Tamme kirjandusliku arhiivi hoidjatest ja filosoofi elu kõige enam käsitlenud autoreid, entsüklopedist Haljand Udam teadis rääkida, et Tammel olid omal ajal ka väga tugevad ravijavõimed, kuid ta ei tahtnud ravimisega eriti tegeleda.

“Sellega ma võtan infot vastu,” ütleb Tamm, naerab ning annab nagu mõista, et tegemist on rohkem atraktsiooniga, kui ma osutan keerulisele altarilaadsele konstruktsioonile, mis koosneb ametüstikristallide pesast, Buddha ja Tara kujust ning hulgast arusaamatust elektroonikast.

“Naised joogaga tegelema ei peaks,” arvab Tamm, “Neil avanevad ainult madalamad tshakrad ning täielikku vaimsust ei saavuta nad kunagi. OMM…” Nad ei suuda lihtsalt kuigi kaua ilma rahulduseta elada, on vana mehe seisukoht kindel.

Mõned aastad tagasi väntasin dokumentaalfilmi Viinis, Austrias elavast baltisaksa filosoofist Arnold Keyserlingist. Filmi esilinastusel koorus vestlusest Haljand Udamiga välja idee, et kuna ma nagunii selliste veidrate aladega tegelen, siis võikski ma järgmiseks ette võtta Mihkel Tamme. Tunnistasin, et olin selle peale isegi mõelnud.

Eesti Filmi Sihtasutusest õnnestuski saada stardiraha ning ma võtsin ette oma teise retke Tamme juurde Bostonisse.

Olukord oli kardinaalselt muutunud. Tamm oli vahepal kaotanud nägemise. See oli mõjunud vanale mõtlejale väga raskelt. Võtsin kõigepealt ühendust ühe tema leedukast jüngriga, kes spetsiaalselt oma guru pärast Bostonisse oli kolinud ning nüüd Tammel iga päev abiks käis. Leedukas oli eestlaste peale pahane – meie suur õpetaja istub siin abitult ning ükski kaasmaalane ei tee temast välja. Ma püüdsin selgitada, et kuna ta nii ammu Eestis minema läks, siis teda enamasti enam ei mäletata.

Leedukas oli pahane ka Tamme ühe eestlasest jüngri peale, kes Ameerika läänerannikule kolis ning ka oma vana õpetajat aitamas ei käinud. Samal ajal viibis Bostonis üks Tamme mitmest Vladimiri nimelisest vene rahvusest jüngrist, kes nüüd Saksamaal elas. Tema andis punetava näoga ja ületöötanud leedukast arvutidisainerile paariks päevaks puhkust.

“Korotshe, Rama stal v Germanii miljonerom,” kommenteeris Vladimir Mihkel Tamme noorpõlvefotosid, millelt vaatas vastu elegantne ja hoolitsetud härrasmees. Enne oma vaimset ärkamist tegelenud Tamm edukalt juveeliäriga, käis viimistletud soenguga ning rätsepaülikonnas. Pärast Ramaks saamist kasvatas ta endale aga pikad juuksed ning samapika habeme ja elas sellisena oma ülejäänud elupäevad.

“Aga sellepärast peaksid eestlased muret tundma,” ulatab leedukas väljapeetud käekirjaga kaetud paberihunniku. Tegemist oli eestikeelse originaalkäsikirjaga Tamme nn nullteooriast, mida illustreerivad Tamme insenerikäega koostatud rohked joonised ja valemid.

Tamme kirjalik pärand on mahult tegelikult väga aukartustäratav. Seitsmeköiteline käsikiri “Advaitavada”, originaaluurimus Null-hüpoteesteooria ning mitu ingliskeelset spiraalköites sadadesse lehekülgedesse ulatuvat väljannet, mis on valminud juba Ameerikas. Kaks ingliskeelset teost on ilmunud ka raamatuna. Üle 900leheküljeline Theory-Hypothesis-Null on saadaval koguni internetikaupluse Amazon.com vahenusel. 2001. aastal nägi kirjastuse Kodutrükk vahendusel ilmavalgust esimene eestikeelne Tamme teooriatest rääkiv raamat “Kabala”. Omal ajal levisid Tamme venekeelsed käsikirjad Eestis väga kaugele Nõukogudemaa avarustesse.

“Tamm suri tegelikult siis, kui ta Eestist lahkus,” kommenteeris keegi asjaosalistest, “selles mõttes, et suri eestlaste jaoks.”

Rama elavnes, kui ma tema korterisse sisenesin. Ta tervituseks ulatatud käed olid väga soojad ning terav pilk ei reetnud, et silmad ei erista tegelikult enam midagi. Tamm oli võrdlemisi pettunud, kui kuulis, et tema meelest vabamüürlaste ohvriks langenud Vesta Reest seekord kaasas ei ole.

Kui ma selgitasin, et soovin teda veidi filmida, muutus ta miskipärast kartlikuks. “Paneme selle kõigepealt kirja,” ütles Tamm ning dikteeris inglise keeles oma pimedaks jäämise põhjuseid. Süüdlasteks osutusid gayd ja vabamüürlased, kes maja keldrisse ja katusele vastavalt kiirgavad seadmed olid paigutanud. “Miks?” küsib Tamm, hääles sügav pessimism.

Esimesel päeval lõppesid läbirääkimised filmimisest edutult. Ka järgmisel päeval tahab Rama, et kõik alguses kirja saaks, pärast on palju lihtsam. Panen minuga koos Tamme juures viibiva Vladimiri mahitusel kaamera käima. Rama räägib maailma kindlast allakäigust, kuid mitte enam nii elurõõmsalt kui minu esimesel külaskäigul, vaid täieliku lootusetusega – kellelgi pole enam pääsu.

Püüan mõne päeva jooksul Tamme paari-kolmetunniste külaskäikude ajal – ta väsib õige ruttu – nö asja tuumast rääkima panna. Esitan mõned Haljand Udami soovitatud küsimused Eesti ja maailma tuleviku kohta – mida Rama nägemused räägivad? Udam mäletab, et Tamm teadis vanasti täpselt rääkida NLiidu lagunemisest ja mitmetest muudest asjadest märkimisväärse täpsusega.

Ei ole maailmal enam hukust pääsu.

Ja kõige taga on teadagi kes.

Rama Tamm sai omal ajal tänu oma paari juudist sõbra abile Eestist minema. “Lubasin anda juudile tarkust tingimusel, et Eesti vabadus oleks massoonide poolt hüvitatud ja garanteeritud,” meenutab ta oma minevikku. Eesti sai igal juhul vabaks küll.

“Ramatamananda oli see nimi, mille mulle teosoofia meister Berliinis andis,” räägib Rama, “Ma ütlesin, et see on liiga pikk, milleks kolm nime. Aitab Ramast küll.

Tol ajal oli moes, et nime lõpus oli veel Ananda. OMMM…”

Kui palun Tammel lühidalt oma õpetusest filmilindile rääkida, saab vanameister pahaseks. “Sa tahad, et ma sulle räägiksin seda, mida ma olen 40 aastat uurinud. Tahad, et pime mees sind valgustaks. Loe minu raamatutest, seal on kõik kirjas.”

Sain materjali kokku umbes viie tunni jagu. Lisaks lubas üks Rama Ameerikas elavatest õpilastest saata mulle kvaliteetseid videokaadreid ajast, mil Tamm oli veel täies elujõus, andis jüngerkonnale salateadmisi ning viis vabas õhus läbi joogatreeninguid.

Lühikese stsenaarse plaani ja sünopsise põhjal, mis ma Berliini filmifestivalile saatsin, valiti planeeritav film nimega “Null” Amsterdami dokumentaalfilmide festivalile ainukese Eesti dokina.

Paraku läks nii, et ma ei saanud rohkem finantsressursse – ei filmimuusika jaoks, mille tahtsin tellida Peeter Vähilt, kes projektist huvitatud oli ega ka filmi lõpetamiseks. Kõige krooniks kadus vaateväljalt ka Tamme videoarhiivi omanik, kes ei reageerinud miskipärast enam ühelegi e-mailile. Materjalid on küll VHS versioonis olemas, kuid madala kvaliteediga, millele annab oma värvingu Põhja-Ameerikas kasutatav NTSC formaat. Viimast on naljatamisi nimetatud lühendiks lausest – Never Twice Same Color, ehk mitte kunagi sama värv teist korda. Ning ilma luba küsimata ei saa neid ka kasutada.

Amsterdamist helistati ja küsiti, et kus mu film on. Ma ütlesin, et ei jõudnud veel valmis. Nad küsisid, et kas festivali alguse ajaks jõuan. Kui ma ka sellele küsimusele eitavalt vastasin, lubasid nad järgmisel aastal jälle ühendust võtta. See oli iseenesest veider, sest festivalidelt tavaliselt filme taga ei aeta – ikka oma asi, kas saadad või ei.

Ning siis tuli teade Rama surmast. 9. veebruaril oleks Rama saanud 92 aastaseks. Tema surmakuupäev on vanale maagile igati sobiv – 22. 11. 2002 (221122). Numbrite summa annab kokku 10 ehk ühe ja nulli.

Ei jätnud tööd pooleli. Kaamera käib edasi ning pool põlve otsas loodan Rama Mihkel Tamme siiski kodupublikuni kunagi tuua.

Rama Tam OM.

Mihkel Tamm

sündis 9. veebruaril 1911 Elistvere vallas Tartumaal. Ta oli üks kolmeteistkümnest lapsest vaese kingsepa perekonnas.

“Teenisin sulase, ehitusmeistri, laevakütja, ehitusinsenerina ja nüüd olen vaene filosoof,” kommenteeris Tamm ise oma elulugu.

Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist suundus Tamm 1940. aastal laevakütjana Rootsi. Ta viibis Inglismaal, Prantsusmaal, Iirimaal, Portigalis ja Hispaanias, kuni jõudis sõja ajaks Saksamaale, kus astus Berliini tehnikaülikooli, planeerides tuumafüüsiku karjääri.

Saksamaal kohtus Tamm paljude tolleaegsete teosoofide, astroloogide ja idateadlastega. Seal õppis ta põhjalikult tundma joogat ja budismi. 1948. aasta novembris toimus Tamme nn vaimne ärkamine, ehk “usuline ümbersünd”, nagu ta ise ütles. Ta praktiseeris koos oma koolivennast skulptori Endel Kübarsepaga tol ajal moes olnud parateadusi, nagu näiteks telepaatilised seansid. Seeläbi omandas Tamm võime tunnetada maailma nägemuste kaudu ning sügava elamuse jättis talle nägemus eesti rahva kannatusterohkest elust.

Enda sõnul hindas Tamm oma vaimujõudu üle ­– see vedas teda varsti alt.

Juveeliäriga rikastunud, andis Tamm Saksamaal oma raha eest välja ajakirja “Advaita-Vedanta” ning toimetas ajakirja “Die Friede”.

Siis tuli Tammele saatuslik mõte minna jalgsi läbi nüüd juba Nõukogude Eesti Indiasse. Kui ta 1956. aastal seda mõtet teoks tegema hakkas ning Eestis oma vanemaid külastas, võtsid nõukogude võimud alusetutele ettekäänetele tuginedes Tammelt ÜRO apatriidi passi ega lasknud teda kui kodakondsuseta isikut enam Eestist välja.

Tammelt võeti õigus elada Tallinnas. Ta elas Tartus ning hiljem mitmetes Eesti väiksemates asulates.

1981. aastal esitas Tamm palve väljasõiduks Pühale Maale, mis ilma igasuguste küsimusteta praktiliselt kohe ka rahuldati. Pärast 25 aastat kestnud sundpagendust oma kodumaal, lahkus Tamm Eestis sama aasta 23. oktoobril.

Kui seni peeti sedalaadi teisitimõtlejaid lihtsalt veidrikeks, siis pärast Tamme lahkumist Eestist hakkas KGB huvi tundma kõikide “salateadlaste” tegevuse vastu. Rahva huviorbiiti tõusis jooga Grand Old Man Gunnar Aarma, kelle tegevust hakkas ka julgeolek jälgima.

Rama Tamme loodud nullhüpotees-teooria tundub esmapilgul suurele osale lugejatele hullumeelsusena. “Vajab ravi,” arvab mõni. Teooria baseerub Rama sõnul metafüüsilis-dialektilisel nullismil. Teooria sai alguse selle puudumisest ehk nullist. Tamm jõuab välja teaduse tühjakstunnistamisele, otsides selle nõrku kohti. Nõrgaks lüliks teaduses osutus para- või antiteadus. Parapsühholoogiliste ilmingute tõestamise asemel tegeles Tamm teadusliku informatsiooni parateadusliku tõestamatusega. Ühesõnaga tundub püüd seda lühidalt edasi anda mõttetuna.

Rama Tammele on üks tema jüngritest avanud ka interneti kodulehekülje www.ramatam.com. See on vene keeles ning sisaldab üht peatükki anonüümse autori romaanist “Shkola magov”, mis räägib müstilistest liikumistest XX sajandi 70.-80. aastatel NLiidus. Peatükk kannab järjekorranumbrit IV ning ladina tähtedega kirjutatud pealkirja “Langermaa”, seal asus Tamme üks elupaiku Eestis.

Kasutatud Haljand Udami materjale ja andmeid.

Lingid:

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4613AF9...C9003B9375

Wiki: http://et.wikipedia.org/wiki/Sri_Rama_Michael_Tamm

http://nyingmapa-buddhism.no-ip.org/inde...6&Itemid=2

http://www.ramatam.com/

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?61345





Vasta
#3
Väga huvitav!
Teadnudki varem, et keegi on Swedenborgi vaateid Eestis edendanud. Saati siis veel seda, et elulõpul lausa Keila kirikus.

Olen omajagu Swedenborgi vaadetega tutvunud - ja ta oli tõepoolest üks huvitavamaid 18.sajandi müstikuid.

Pealkiri on Eesti müstikud.
Mõtlesin, et keda veel võiks Eesti müstikuteks nimetada, aga rohkem ei tulnud kedagi meelde, kui Uku Masing, Ernst Enno ja meie hulgast lahkunud Haljand Udam.
Tõsi, müstikuid käsitlevaid artikleid on avaldanud ka Fanny de Sievers, aga tema elab Prantsusmaal.
Kui usumüstikud välja arvata, siis tänapäeval kuuluvad müstika jaotusesse ka roosiristlased, teosoofid ja antroposoofid.
Teab ehk keegi ka nende valdkondade esindajaid eestlaste hulgas?
Muidu eks iga teoloog ole mingil ajal ka usumüstikaga tutvunud, aga et prof. Kannukesel oli ka endal nägemusi ja visioone, siis see on muidugi juba omaette müstiline nähtus.
Mihkel Tammest sain teada alles eelmisel suvel Vladimir Viedemanni "Maagide kooli" lugedes.
Aga, et kaks tema raamatut eesti keeles ilmunud, seda ka ei teadnud.
Vasta
#4
"Individuaalne eshatoloogia, s.t õpetus sellest, mis ootab inimhinge pärast surma, oli talle eriti südamelähedane.
Sellest teemast oli huvitatud ka Swedenborg, kelle õpetuse populariseerimisega Kannukene ka tegeles. Ta rajas Swedenborgi õpetusele terve oma õpetusliku süsteemi. Kuid ma olen veendunud, et müstika ei huvitanud Kannukest üksnes teoreetiliselt, vaid ta tundis müstikutega ka suurt hingesugulust. Oma viimastel eluaastatel tegi Kannukene ka vihjeid isiklikele müstilistele kogemustele, visioonidele, milles ta kohtus olenditega sealpoolsusest."
"Siiski meenutan Kannukest suure tänutundega ja mul on au olla õppejõuks seal, kus Kannukene õpetas – Usuteaduse Instituudis.
Õpetan sealgi usundilugu ja loodan, et ehk aitab mittekristlike usundite tundmine hakata nägema uudse pilguga ka ristiusku – et me ei kapselduks enesesse, vaid oleksime otsivad ja avatud.
Jaan Lahe"

Selge ja otsene jutt, mida õpetab tegelikult ka Tartu Ülikooli Usuteaduskond: "Ehk aitab mittekristlike usundite tundmine hakata nägema uudse pilguga ka ristiusku – et me ei kapselduks enesesse, vaid oleksime otsivad ja avatud."
Huvitav, kas need teispoolsuse tegelatega kohtumiste kirjatükid kusagil saada ka on või jäid kohtumised ainult enda äraminekule parima tee valimise õpetusteks. Pappe ju hingede kinkimise tasuks ei sööda ära.
See kahe elu vaheline teema on üks valusamaid teemasid ristiusus, nemad ju ümbersündi ei tunnista vaid hing peab hauas ootama viimset kohtupäeva ja ülestõusmist. Aga hauda jäävad kihid punasest kuni roheliseni mis on viimane füüsilise keha suguvõsa(hõimu) ühisvaimu kiht, kelle toit on sinisest kuni lilla kihini. Valge pealael on levados.
Kes defineeriks ära keda võib müstikuks kutsuda.




[Muudetud: 3-14-2010 VironShaman]
Vasta
#5
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman

Kes defineeriks ära keda võib müstikuks kutsuda.

[Muudetud: 3-14-2010 VironShaman]

Wiki: http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%BCstika

Minu arvates väga hästi defineeritud.

Vasta
#6
Paulus oli müstik selle sõna tõelises tähenduses.
Iga tõeline kristlane, kes kogeb palvevastust, on müstik nagu Paulus.
Iga kristlane, kes kogeb Jumala juhtimist oma elus, on seda samuti. Sama kehtib iga usukogemuse kohta.

Pauluse müstika oli vastuvõtmine Jumalalt.

Paulus ei olnud selline müstik, kes elanuks vaid oma elamustes, nautinuks ja otsinuks neid, vaid ta mõtestas oma usukogemuse ning see usukogemus, Jumala ilmutuse mõtestatud väljendus, seisabki tänapäeval Pauluse kirjadena meie ees.
Samas ei tohi unustada, et Paulus ei kirjutanud (teadlikult) Pühakirja.
Pigem andis ta edasi oma usukogemust ja tunnistust, kohandades seda iga kord vastavalt vajadusele, sest kõik tema kirjad on sündinud mingis konkreetses situatsioonis, tekkinud mingi probleemi või vajaduse tõttu koguduses.
"Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Gl 2:20) on Pauluse arvates lahenduseks kõikidele probleemidele kristlase elus.
1. Paulus kinnitab, et ta sai oma evangeeliumi ilmutuse läbi otse Jumalalt ega ole seda õppinud inimestelt (Gl 1:11-12). Seega langevad ära vagad pärimused.

2. Pauluse evangeeliumi keskmeks peab olema Kristus. Seega langevad ära igasugused teoloogilised arutlused ülestõusmise, õigeksmõistmise jne. üle. Need said olla vaid Pauluse evangeeliumi rakendused üksikküsimustes, mitte aga evangeelium ise.
M.O.T.T.
http://www.hot.ee/thera/tunnistus/artikl...elium.html
Vasta
#7
Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
Kes defineeriks ära keda võib müstikuks kutsuda.

Kahjuks on see eesti viki artikkel nii puudulik kui üldse olla saab.
Juba see lisatud müstikute nimekiri on tobe.
Plotinos oli filosoof ja uusplatoonik, Hildegard von Bingen oli nunn ja keskaegne imetervendaja, Aldous Huxley oli kirjanik jne.
Viki Müstika artikkel on ainult usumüstikaga seotud. Täpsemini kristliku usumüstikaga. Natuke paremini on siin seletatud müstika ja skolastika erinevus ära:

http://karavanserai.bluemoon.ee/Kultuur/...ystika.php

Enamus müstikaga tegelenud Eesti inimesi on just ida müstikaga tegelenud, kasvõi see eespool kirjeldatud Mihkel Tamm.
Teda aga pole sinna müstikute nimekirja üldse lisatud ja teisi temaga sarnase maailmavaatega inimesi.
Pikemalt ja põhjalikumalt seletab müstika ehk müstitsismi olemuse ja hõlmavuse ära ehk see inglise keelne artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Mysticism
Ja kindlalt kuulub selle mõiste sisse ära ka VS-i poolt uuritud Tiibeti budism (böni usund)ja taoism. Ja muidugi veel väga palju muud.
Mina nimetaks müstikuks näiteks ka Gunnar Aarmad, samuti paljusid maage ja alkeemikuid.
Õhtumaine maagia:
http://www.folklore.ee/tagused/nr15/maagia.htm

To iitt: Tuletan meelde, et siin on teema Eesti müstikutest. Paulusest kirjuta Ristiusu teemasse või kuhu iganes.
Ma ei usu, et Aerling pidas teema tegemisel silmas ainult kristlikke müstikuid.
Küllap pidas silmas ikka kõiki müstikuid.
Vasta
#8
Müstik tabas täpselt ära mida ma mõtlesin, sest kokku pannes sõnad kristlus ja müstika hakkavad kusagilt inkvisitsiooni tööriistad paistma. See oli esmane reaktsioon.
Siis tulid meelde juutide kabala ja suffid ning punkti pani iitt-i Alfa kursuse jätkumine.
Mis seal ikka, teema alustatud ja kel öelda jätkab, ise olen Aarmaga õige põgusalt kohtunud, Aarma oli "nägija"
Siin ongi vahe, kas suhtlemine teispoolsusega või ainult selle mõtte võimalikkuse endale lubamine.
Teispoolsusega suhtleja on juba meedium, mille peale õige kristlane kukub rusikaid raputama ja teatab, et tegu saatana käsilasega.
See oligi põhjus miks küsisin definitsiooni. Ida poole jäävaid eesti müstikuid aga olemas üle ühe.
Vasta
#9
Mina defineeriks müstikut kui isikut kes suudab pidevalt väljuda tavamõtlemise raamidest ja tuua informatsiooni paralleelmaailmadest ning edastada seda arusaadavalt ka teistele. Iseasi on see kui palju on arusaajaid.

Selles teemas on toodud hulganisti näiteid suuregregoride esindajaist - budism ,kristlus - aga kui edasi läheb ehk tulevad sekka ka maausulised,castanedad ja teised.

Müstiline kogemus saab olla vaid ühekordne, edasi - suutes seda korrata - muutub see isiku info saamise loomulikuks allikaks.

Egregoride müstikute arusaamadest ja tõestustets peaks kuulama raadioülikooli(viker, või klassikaraadio arhiividest) ja traditsiooni tarkust.
Nimedest soovitaks Evald Saag ; Mikk Sarv; Pulga Jaan jne, neid on palju kellel on mõistus peas olenematta taustast, ja kõiki ei saagi seostada kristlikku-budistlikku või siis tunnustamatta egregori(juhtmeühendaja) taustaga.

[Muudetud: 3-14-2010 arnold28]
Vasta
#10
Täiendaksin Arnoldi soovitatut veel Klassikaraadio sarjaga Olemine, täpsemalt algelemente käsitleva saatetsükliga Tuule tuba: Õhust: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1002623
ja Veest: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1013843
Tulest on kavas saade aprillis ning Maast mais.
Vasta
#11
Tahaks lisada veel, müstika tundub ebatavalisena seni kuni koged seda korduvalt ja müsteerium kaob kui vits vette.See muutub elu osaks, kuid seda teistele edasi anda - see on juba ???

Kui koged müstilist siis poe kasvõi nahast välja selle nimel, et korrata kogemust(isegi siis kui aru ei saanud). Edasine ei sõltu eriti sinust , kui oled määratud söödaks(egregoridele-juhtmetele) siis ... .
Usalda iseennast, lihtne kuid praktiline soovitus.

[Muudetud: 3-14-2010 arnold28]
Vasta
#12
Eesti päritoluga Baltisaksa filosoof. ( Minu arvates lahterdub kenasti müstiku tiitli alla )

[Pilt: tn_keyserling.jpg]

Eesti Ekspress
Autor: Meelis Piller, Mari Tarvas (28.09.2005)
Arnold Keyserling Foto: Meelis Piller

(9.02.1922–7.09.2005) IN MEMORIAM

Baltisaksa filosoof Arnold Keyserling on öelnud, et kui inimene noorena halb välja näeb, on see tema vanemate süü, aga kui vanast peast, siis inimese enda süü. Arnold ja Wilhelmine Keyserling oli imponeeriv vanapaar, kelle väljanägemine võiks vastata ideaalsele ettekujutusele elatanud inimestest – elurõõmsad ja -tahtelised, seltskondlikud, sügavmõttelised. Nad elasid küll vaatamata oma aadellikule päritolule väga kitsastes tingimustes, kuid nende kodu oli nende sõprade pidevaks kohtumispaigaks.

7. septembril jõudis paraku lõpule ühe värvikaima ja isepäiseima baltisaksa filosoofi elutee – oma abikaasa, printsess Wilhelmine lossis Matreis Tirooli mägedes lahkus Arnold Keyserling oma filosoofia algallikasse.

Arnoldi elu oli väga tormiline. Sündinud tuntud baltisaksa filosoofi krahv Hermann Keyserlingi pojana, möödus ta noorus poliitiliselt tagakiusatud isa varjus. Pärast sõda sattus ta Austriasse, kus tutvus oma hilisema truu abikaasa Wilhelminega, kelle sünnipärane õigus oleks lubanud abielluda keisri endaga. Kuid Wilhelmine valis krahvi. Wilhelminega koos elas ja õpetas Arnold Itaalias, Prantsusmaal ja Indias. Viinis sai Arnoldist Tarbekunsti Kõrgkooli professor. Ta oli suurepärane oraator ja tema loengutes oli alati arvukalt kuulajaid – hiilgeaegadel isegi niipalju, et istekohtadena olid hõivatud ka aknalauad.

Eestiga sidus Arnoldit eeskätt hingeside. Ehk ta küll ei olnud Eestis kunagi elanud, tuli ta oma esivanemate kodumaale, niipea kui olud seda võimaldasid. Sestpeale kuulutas ta Viinis, et on eestlane, ja käis siin aeg-ajalt loenguid pidamas.

Arnoldi töö võiks liigitada religioonifilosoofia alla. Ta lõimis üheks erinevaid filosoofiaid, kogu maailma usundeid, mantikaid, teadussuundi ja andis tulemusele geomeetrilise kuju – ringi. Tema Schule des Rades, astroloogilisel arusaamal põhinev õpetus, oli aga suunatud just igale konkreetsele inimesele, tema arengule ja sellele, et igaüks võiks võimalikult hästi täita seda, mis talle on antud. Palju on neid, kes on saanud sellest ärgitust iseeneseks saamisel. Suur on sõpruskond, kes jääb teda leinama.

Oma peaaegu 84 eluaastaga läbis Arnold kõik eluringi astmed, mida ta oma raamatutes ikka ja jälle oli kirjeldanud – kaheteistosalise elutsükli.

Arnold Keyserling: «Maailmalõppu ei tule.»

tekst: Meelis Piller

S amal ajal kui kolmandik inimkonnast teadlikult või ebateadlikult kannab endas new-age’likku maailmalõpuideed, reageerib Austria pealinnas Viinis elav baltisaksa filosoof Arnold Keyserling katastroofiennustustele vaid kerge muigega.

Augustis ei alga kolmas maailmasõda Venemaa ja läänemaailma vahel ning oktoobris ei lange Maale dinosaurused hävitanud taevakeha sarnane meteoriit.

Arnold Keyserlingi, kes levitab üle maailma Uue Ajastu ideid ning Viini Tarbekunsti Kõrgkoolis mõttestiilide ajalugu õpetab, võib lugeda new age’i mõtteviisi isaks. Erinevalt laialt levinud kahtlase kuulsusega new age’i sektidest, ei ole Arnold Keyserling loonud grupeeringuid, kes teda kummardaksid, ega levita ta oma teooriat ka raha kokkuajamise eesmärgil.

Koos abikaasa Wilhelminega elab Arnold askeetlikult Viini kesklinna kahetoalises korteris, milles ühtlasi asub ka nende kirjutatud raamatute kirjastus - Arnoldi isa, Raikküla krahv Hermann von Keyserlingi asutatud Verlag des Palmes.

«Inimesed armastavad anda numbritele meelevaldseid tähendusi,» räägib Wilhelmine. «Muidugi miks mitte, uut aastat on juba tuhandeid aastaid 1. jaanuaril tähistatud. Me võime sellele päevale tähenduse anda, kuid mitte vaimse, vaid sümboolse. Samuti on aastaga 1999 ja 2000.»

Keyserlingide teooriat toetab Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadusajaloolase Giorgio di Santilliana ja tema kaastöötaja, Frankfurdi Ülikooli teadusajaloolase Herta von Dechendi uurimus, mis näitab, et 2160 aastat kestva maailmakuu - kui Maa viibib ühes tähtkujus - vahetusel toimuvad teatud katastroofid. Uue kuu saabumine toob endaga kaasa umbes 60-aastase hirmuaja. Üleminek Kalade ajastult Veevalaja ajastule toimus aastatel 1934-1994. Sinna vahemikku mahtusid maailmasõda, holokaust jne.

Need ajavahemikud on väga täpselt määratletud Tiibeti ja Hiina kalendrites. Uue maailmakuu saabudes toimuvad Aasias tavaliselt suured pidustused. Ka millenniumimõtlejad Wilhelmine ja Arnold Keyserling tähistasid uue ajastu saabumist juba 1962. aasta 4. veebruaril, kui Arnoldi sünnist oli möödunud 40 aastat. Kauaoodatud 2000 on nende jaoks vaid formaalne number käibekalendris.

Millest tulevad siis katastroofi- ja lõpuootused? «Tegemist on massipsühhoosiga - inimesed, kes on kaotanud usu oma isiklikku tulevikku, arvavad, et kõik on lootusetu,» selgitab Arnold, «sellised tegelased tahavad oma lõpuga võimalikult palju teisi kaasa viia.» Kui meenutada mõned aastad tagasi toimunud Heavensgate’i sekti juhtumit, pole see kaugel tõest.

«Lõppu kui sellist ei tule,» kinnitab Wilhelmine, «kui ma omal ajal hakkasin tegelema astroloogiaga, lugesin ka horoskoopidest hirmsaid asju, aga tegelikkuses on kõik hoopis keerulisem.

Koostasin näiteks sünnikaardi laulja Luise Ulrichile, kes just esimest korda lavale astus. Seal oli nii palju nn negatiivseid seise, et ma ei teadnud, mida talle öelda - arvasin, et ta lõpp on käes. Selgus aga, et need negatiivsed seisud näitasid hoopis suurt läbilööki, tegutsemisjõudu ja uut algust.»

Link: http://kodu.neti.ee/~ok003a/philo/kool.htm
http://www.physic.ut.ee/~aguvis/legend.htm

Loengud :

http://www.estpak.ee/~ok003a/philo/loeng.htm
http://kodu.neti.ee/~ok003a/philo/loengtrt.html



[Muudetud: 3-15-2010 Aerling]
Vasta
#13
Nii Hermann Keyserling kui tema poeg Arnold Keyserling olid tõepoolest ülemaailmsed New Age liikumise juhid.
Hermann von Keyserlingi võib pidada lausa uue ajastu filosoofiks - "Euroopa guruks" - sest ta kuulutas ette inimese vaimset taassündi uuenevas maailmas.
Ka on tema selle kuulsa Darmstadtis asuva Tarkuse kooli asutaja a. 1920, mida hiljem tema poeg Arnold juhatas.
Väike lühikokkuvõte Hermann von Keyserlingist:
http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/kuuls...rmann.html

Ise olen Hermann Keyserlingi teoseid lugenud ja soovitan teistele ka.

Arnold Keyserlingi kohta lisaksin veel, et ta kohtus 1948.a. Kaukaasiast pärit müstiku
Gurdžieviga, keda pidas oma õpetajaks. Gurdžievist on meil foorumis varem ka juttu olnud.

http://et.wikipedia.org/wiki/Neljas_Tee

Arnold K-i maailmakäsitluse lähtealuseks oli kujutlus, et muistseid loodusfilosoofilisi õpetusi ühendab süsteemiks ringi või ratta (das Rad) sümbol. 1957-62 elas ta Indias ja ka tema isa reisis palju Indias. Eesti keeles on avaldatud ka reisikirjad.
Muuses, leidsin just praegu, et Arnoldi vanavanaisa oli Otto von Bismarck, kes on käinud ka Eestis Raikkülas.
http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_von_Bismarck

Müstilise poole pealt on Eestit päris palju oma maailmavaatega mõjutanud austerlane Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja.

http://et.wikipedia.org/wiki/Rudolf_Steiner

Muuseas, ka temal oli sissepääs Akaši koonikatele ja eesti keeles on temalt ilmunud niisugune paks teos nagu "Salateadus Üldjoontes." Tln. 1998.
Vasta
#14
Nüüd vahelduseks üks eesti naismüstik.
Tegemist siis maastikumaali ning portreed harrastanud kunstnik Helmi Reisega.
Reise uskus, et jumal on olemas ning et ta on hea ja õiglane. Oma tõeotsingutes pöördus ta teaduse poole, kuid ta ütles, et:“materialistliku maailmavaate logisev mehhanism rahuldas mind veel vähem”.
Nii jõudis Reise okultsete teadmiste juurde. Talle imponeeris orientaalne käsitlus mateeriast, kuid elu mõistmisele see lähemale ei viinud. Ta võrdles okultismi taksosõiduga võõras linnas – "tahad kiiresti kohale jõuda aga shoffer on võtnud pähe võimalikult palju teenida".

Iseteadliku ja konfliktsusele kalduva inimesena käis ta läbi kõik tol ajal populaarsed salateaduste ringkonnad, nagu näiteks antroposoofid ja teosoofid, jättes need kõik sinnapaika. Ei oska öelda, kas tegemist oli loogilise arenguga, kuid oma tõeotsimise teedel jõudis ta lõpuks vabamüürluseni.

Nii liitus Reise ühisvabamüürlaste loožiga Kalevipoeg. Reise jõudis oma praktiliselt olematu vabamüürliku arengutee kestel arvamusele, et see pole miskit muud kui “Saalomoni – selle omaaja suurima Don Juani – tarkuse ülistamine ning ta templi imetelemine” ning palus end vabamüürlikust tööst vabastada.

Reise õppis mõnda aega Konrad Mäe ateljees maalikunsti. Jõuka isa toel jätkas ta õpinguid Prantsusmaal ja 1921. aasta sügisel astus Reise kuulsa Oskar Kokoschka ateljeesse Dresdeni akadeemias.

Paraku pole pea kõikidel tähtsamatel Eesti kunstnike näitustel osalenud Reise töid mitte üheski riiklikus kunstikogus.

Kolm aastat pärast Teist maailmasõda suri kunstniku ema ning Helmi oli sunnitud pärast ligi kahtkümmet Tallinnas elatud aastat tagasi Viljandimaale oma isale appi sõitma. Aga aeg oli õnnetu. Jõudnud kodutallu, tembeldati ta kulakuks, vaatamata kõigile selgitustele, et maad ei kuulu talle ning ta ei ela selles talus. Helmi saadeti asumisele, kus ta 26. juunil 1958 Igavesse Itta lahkus. Nii lõppes temagi elutee sama kurvalt kui Liisi Aarmal, Gunnar Aarma emal, kes samuti oli vabamüürlane ja suri Siberis.

Allikas:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/142FCC4...B9003E7D3D

Helmi Reise kirjutas 1934. aastal raamatu „Mediumism ja meediumid”.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?136840
Vasta
#15
Murtud kaelaga pudel: professor Zubarev surnud
SI-60


Järelehüüde tekst: Riho Nassar


Filosoofiline Alkoholism, mille praktilise parteilise tegevuse alus „Filosoofilise Alkoholismi Manifest“ avaldati taastatava Eesti Vabariigi esimeses poliitilises pilalehes „Roosa Lipp“, teatab ülemaailmse alkoholistliku liikumise vankumatule avangardile ja kõigile noortele viinavendadele, et Filosoofilise Alkoholismi üks asutajaliige professor Supsik lahkus igaveseks meie pohmellide ponnistuste keskelt ja siirdus taevaste topside põrgulikku baari, kus Dionysos ja Zeus täidavad alailma karikat, Allah aitab nagunii ning issandjumal ei lase pitsil ealeski kuivada.
Nukra sümbolina olid hauakaevajad tõstnud liivakuhja otsa kalmu kaevates leitud tumeda mürsu, mis lähemal uurimisel osutus murtud kaelaga pudeliks.

Professor Supsik (08.01.1956 – 16.02.2010) alias Vladimir Zubarev oli põhjapaneva alkoholistliku teadustöö kõrval kodus nii eesti kui vene kultuuris. Vanaema oli talle vahendanud Judenitśi armee aristokraatlikku ja ohvitserlikku vaimu.

Professor Supsikut kardeti kõikjal bridźilauas ja austati mälumängurite seas.


Sügaval okupatsiooniajal 1980-ndatel ajas mees selja sirgu ja lõi Tartus Päntri Kaamelitoas koos professor Lennukiga N.Liidu esimese mittekommunistliku partei – Filosoofilise Alkoholismi. Nädalaid juhtis professor Supsik Päntri ühika Kaamelitoas okupatsioonisurvele vaatamata Alkoholismi Metoodika Kateedrit.


Parteitöö ei seganud viia kangelaslikult lõpule vene filoloogia õpingud TRÜ-s. Aastaid peale ülikooli andis professor Valgas oma entusiasmi endiselt Filosoofilise Alkoholismi ja selles enda koolkonna Süvajoomarluse sektsiooni edendamisse.

Ennastunustava parteitöö kõrvalt jätkus professor Supsikul ka haaret ulatada abikäsi Eesti Vabariigile, mis 1990-ndate lõpul vajas hädasti vene keele õpetajaid. Aastal 1997 suunduski professor Narvasse vene keelt õpetama. Kõige muu juures jõudis energiline professor töötada ka Narva Arenduskeskuses ja temast paremat sünkroontõlkijat naljalt ei leidnud.


Professor Volli Supsikule kui reipale ja lõbusale sõbrale on tema uues kauges baaris kindlasti meeltmööda iga alkoholisti ja viinavenna toost, kes Narva ja Narva-Jõesuu vahel Tõrvajõe lähedal Riigiküla kalmistul seisatab ja poetab pitsi Supsiku taevase baari ukse taga lävepakul plats nr. 20958.


Allikas: Riho Nassar
Kontakt: nassariki@gmail.com
SI portaal www.si.kongress.ee
Vasta
#16
[Pilt: 386px-T%C3%B6nisson_vana.jpg]

Paljasjalgne Tõnisson seikleb jälle.
EPL 30.04.2005 Autor: Riho Laurisaar

Ekspeditsioon Taga-Aasiasse avastas, et eestlastest budistid Karl Tõnisson ja Friedrich Lustig osalesid II maailmasõja aegsetes võimumängudes Tais ja Birmas.

Kui Siiami prints 1930. aasta hilissügisel Eestit külastas, siis olid tema esimeste vastuvõtjate seas budistlikus mungarüüs paljasjalgne vägilasekasvu habemik, kes nimetas end Vend Vahindraks, ning ontlikke kodanlaserõivaid kandev kartliku pilguga noormees, kes valvelseisangus pidas maha prantsuskeelse kõne, mille lõpetuseks palus printsilt raha palverännakuks Tiibetisse.

Raha jäi meestel küll saamata, kuid vaevalt oskasid nad siis isegi arvata, et üsna varsti peavad nad hakkama printsiga ühes linnas elama ning et neist saavad ühed esimesed valge nahavärviga mungad, kes sajanditevanuse traditsioonidega Aasia budistlikes kloostrites omaks võetakse.

Plaanis teha film

Koljatist habemik oli Baltimaade ja Ida-Euroopa esimeseks budistiks nimetatud Karlis Tennissons (Nii nimetas Tõnisson end pärast Läti kodakondsuse vastuvõtmist; nime Tennison hakkas ta kasutama sajandi algul) ning tema noor kaaslane oli Narvast pärit gümnaasiumilõpetaja Friedrich Lustig, kellest oli ema suureks pettumuseks viimase aasta jooksul saanud Tõnissoni truu jünger.

Tõnissoni ja Lustigi lugu on taas päevakorda tõusnud seetõttu, et Tiit Pruuli, Kiur Aarma ja operaator Arko Okk korraldasid ekspeditsiooni Birmasse ja Taisse. Mehed plaanivad teha filmi kohapeal Chiang Mais elava eestlanna Karin Deani avastatud materjalide põhjal alates 1949. aastast Rangoonis elanud Karlis Tennissonsi ehk Mahatma vend Vahindra ja Friedrich Lustigi ehk Ashin Ananda kohta.

Päevikud, artiklid, fotomaterjal ning raamatud, mis avastati budistliku kloostri kõrvalhoonest, viivad Eestis lihtsalt veidrikeks peetud mehed Birma ja Tai võimumeeste vastuvõttudele ning segavad nad poliitilistesse intriigidesse, kus mehi sunniti relva ähvardusel ühest riigist teise lahkuma, ning kus valitsused kasutasid kummalisi võõramaalasi oma huvides ka avalikus elus kaasa rääkima.

1931. aastal asusid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, suure ringiga läbi Euroopa ja Põhja-Aafrika teele Aasiasse, lootuses jõuda Tiibetisse. Kuid Tennissoni rahutu loomus, nende segased poliitilised vaated ning veelgi segasemad poliitilised olud Kaug-Aasias jätsid nad aastakümneteks toppama Taisse ja Birmasse, kus nendest said lõpuks püha Shwedagoni budistliku kloostri ühed esimesed eurooplastest mungad.

18 aastat Bangkokis

Keerulise olukorra tõttu Venemaal tuli valida pikem tee ning mehed asusid teele Tiibetisse läbi Euroopa. Aasta veetsid nad Prantsusmaal, peatudes budismi vastu sügavamat huvi tundva Lucien Ehret pool Le Cannets Lõuna-Prantsusmaal, kus Vahindral õnnestus hilisemate lugude järgi ka midagi erakordset korda saata. Kuigi mehed lahkusid Prantsusmaalt juba 1931. aasta novembris, olevat Ehret lapselaps aasta hiljem näinud aias apelsinipuul lootoseiste sisse võtnud Tennissonsi. Nägemuse tunnistajaks olnud ka lapse ema, kuigi hiljem selgus, et samal ajal heitles äsja Taimaale saabunud Tennison Bangkokis kõrge palavikuga tõvevoodis.

Bangok sai munkade koduks tervelt 18 aastaks, sest neil ei olnud võimalik edasi liikuda Briti võimu all olevast Birmast ja Indiast, sest neid peeti Vene agentideks.

Uuemad materjalid näitavad, et mehed üritasid ka Tais elades omal moel uuesti poliitikasse sekkuda. 1941. aastal kritiseerivad nad kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümbernimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist. Samas pole päris selge, millest mehed Tais elatusid. Nende hilisematest märkmetest ilmneb, et nad olevat oma mungakongi kogunud üsna märkimisväärse varanduse ehete, raamatute ja karja kasside-koerte näol, mis tõenäoliselt polnud soetatud mungale ainuõige elatise teenimise, kerjamise teel.

1949. aastal sai Tai valitsusel munkadest kõrini ning nad toimetati üsna jõhkralt Birma piirile, süüdistatuna liigses Nõukogude Liidu saatkonnaga lävimises.

Meestel on väljasaatmise kohta olemas oma müüt. Lustig väitis 1988. aastal ühele ameerika ajakirjanikule, et väljasaatmise põhjuseks oli olnud nende artikkel ajalehes Bangkok Post, kus nad väitsid, et Teise maailmasõja ajal jaapanlastega koostööd teinud Tai valitsus teadis kuus tundi ette jaapanlaste plaanist rünnata USA mereväebaasi Pearl Harbouri sadamas.

Punalipp katusel

Huvi kommunistliku reziimi vastu ilmneb ka Friedrich Lustigi päevikust. 1941. aasta 6. novembril märgib Lustig, et ostis N Liidu lipu ning juba järgmisel päeval teatab ta päevikus: Esimest korda Taimaa ajaloos lehvis täna Nõukogude Liidu lipp meie maja katusel. Samuti märgib Lustig oma päevikus, et nägi unes, kuidas sai endale uue Nõukogude passi.

Samuti laenutasid mõlemad väga palju kommunistlikku kirjandust, pidasid kirjavahetust Jaapanis asuva N Liidu suursaadikuga ja kohtusid Bangkokis elavate venelastega.

Uurijate hinnangul ei pruukinud tegemist olla siiski mitte niivõrd meeste kommunismilembusega, kuivõrd huvist kunagisel kodumaal toimuva vastu ning soovist Nõukogude Liidu passiga läbi Hiina Tiibetisse jõuda.

Birmas võtsid budistlikud seiklejad juba sootuks uue hoiaku: olles deklaratiivselt hästi antikommunistlikul positsioonil ja rõhutades seda näiteks Lõuna-Vietnami asepeaministri kirja äratrükkimisega oma luulekogu eessõnas.

Nii Tais kui Birmas olles jälgisid nad Baltikumis toimuvat, kirjutasid sellest kohalikus pressis ja vaid tänu nendele teatigi seal Baltimaade olemasolust ja siin valitsenud olukorrast. XIII dalai-laamaga pidas Tennison kirjavahetust kuni tema surmani ja Nepali kuningriigis käisid nad 1956. aastal ülemaailmse budistliku vennaskonna IV konverentsil.

Tennison kuulutas ennast Tais ja Birmas kohe ka Läti budistliku kiriku peapiiskopiks ja üllataval kombel võttis sellisena ta kohe omaks sealne ajakirjandus. Pärast Tennissoni surma 1962. aastal siirdus tiitel edasi Lustigile, kes esines vahel ka Eesti budistliku piiskopina.

Lustig ja Tennisson olid ka esimesed valged mungad, kel lubati Shwedagonis elada ning kui 60-ndatel aeti Birmas kõik läänlased riigist välja, siis Lustigil lubati jääda ning isegi vabalt ringi liikuda. Põhjuseks on peetud asjaolu, et eestlased oskasid läbi saada kohaliku eliidiga. Nad olid teretulnud vastuvõttudel, kus Lustig esines sageli klaverimänguga, mida peeti buda munga kohta üsna tavatuks käitumiseks.

Karl Tõnisson 20.08.1883 - 09.05.1962

Tennisson oli eelmise sajandi alguses sageli pilgatud tegelane, Tartus Paljasjalgse Tõnissoni nime all tuntud seikleja, kellele inimesed üsna võõriti vaatasid.

Ometi oli ta üks esimese läänlasi, kes eelmisel sajandil budistliku munga eluviisi omaks võttis, kuigi ta end ise budismi põhimõtteid eirates lausa Baltimaade budistlikuks peapiiskopiks kuulutas.

Andmed Vahindra eluloo kohta on mõneti segased, sest ta ise võltsis neid pidevalt ning esitas üsna fantastilisi lugusid oma elukäigu kohta.

20. augustil 1883 Põltsamaa lähedal sündinud Karl August Tõnisson hakkas möödunud sajandi algul kirjutama oma nime enamasti Karl Tennisson ning esines kord eestlase, kord soomlasena, kuid mitte kunagi lätlasena, kuigi Riiga sattus noor Tennison tol ajal sageli.

1917. aasta algul aga lahkus ta mingil põhjusel Eestist ning veetis keerulise revolutsiooni ja kodusõja aja Venemaal ning Kaukaasias. Hiljem väitis ta, et külastas neil aastatel Burjaatiat või isegi Tiibetit, kuid kummaski väites on põhjust kahelda.

Baltikumi pöördus Tennisson tagasi alles 1923, kuid siis juba Läti kodakondsena, sest teda vihastas hirmsasti välja Eesti saatkonna bürokraatlik asjaajamine.

1920. aastate lõpul levitas Tennisson seisukohta, mille kohaselt muistsete Balti rahvaste päikse ja pikse kultusel on teatavaid ühisjooni budismiga või pigem vedaaegse India ususüsteemidega, millest nüüdseks on kasvanud välja budism.

1920. aastate lõpus vajub Tennisson oma kirjutistes budismist üsna kaugele ning jutlustab sama nime all hoopiski Euroopas toona populaarset uuspaganlust. Siis hakkab ilmnema ka tema üsna mõõdutundetu eneseülistamine, ta hakkab end nimetama Mahatma vend Vahindraks ning räägib endast kolmandas isikus.

Samal ajal hakkab ta ka propageerima oma Pan-Paltoonia riigi ideed, mis venekeelsena pidi ühendama Balti riigid. Uue riigi rahvushümniks oleks pidanud olema tema sõnadega varustatud vene rahvalaul Volga-Volga.

Friedrich Lustig 26.04.1912 – 04.04.1989

Mõneti alles pärast Tennissoni surma varjust väljunud ning oma andeid näitama hakanud 1912. aastal sündinud Lustig oli paljuski Tennissoni vastand. Mittesportlik, endassetõmbunud, vaimsete huvidega intelligent, kes valdas enam kui kümmet keelt. Ta oli pärit jõukast multikultuursest Narva perekonnast, tema ema oli lätlane ning kodukeeleks saksa keel. Pere oli alguses väga tema mungaks hakkamise vastu, ema käis poega korduvalt Tartus veenmas, et see mõttest loobuks, kuid viimaks leppis sellega.

Tõnnisson kohtus Lustigiga 1930. aasta suvel Narvas ning sellest hetkest alates sai Lustigist tema ainus surmani truu jünger. Sama aasta lõpul lahkusid nad jäädavalt Eestist. Väidetavalt oli Eestist lahkumise põhjuseks XIII dalai-laama kiri Tennissonile ja reisi lõppeesmärgiks Tiibet, kuhu dalai-laama olevat neid kutsunud.

1980. aastate teisel poolel hakkas Lustigi tervis halvenema. Birma keeruline sisepoliitiline olukord, mil Lustig pikemat aega oma arreteerimist või isegi mõrvamist kartis ning juba küllaltki soliidne vanus olid teinud oma töö. Tal avastati rida haigusi alates suhkurtõvest ja lõpetades tuberkuloosiga. Samuti nõrgenes ta nägemine. 4. aprillil 1989. aastal suri Friedrich V. Lustig Rangoonis buda munkade haiglas. Tema surnukeha põletati budistliku kombel kohaselt ja tuhk maeti väikesesse pagoodi hiina budistliku Kwan Yin Shani kloostri territooriumile, kuhu 27 aastat varem oli maetud tema mentor ja õpetaja Karlis Tennisons.

Artikkel on kirjutatud Mait Taltsi, Linnart Mälli ja Tiit Pruuli materjalide põhjal

Huvitav kas film jäi MASUle jalgu?

Lingid: http://www.epl.ee/?artikkel=290773Paljasjalgne
http://et.wikipedia.org/wiki/Vend_Vahindra

http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraama.../talts.pdf

1932 aasta Postimehes ilmus huvitav nupuke.

Buddhalik Õnnistus Eestile.

Toimetus näeb end kohustatune Eesti rahvale edasi anda õnnistust, mis saabus eile " Postimehele " järgmise postkaardiga:

Minu austatud ajalehe "Postimehe" armuline isand toimetaja.
Mul on au Teile teatada, et mina budda munk Mahadsdjaria Vend Vahindra, seesinases ilmas Karlis Tennisons olen palverännakul salapärases budda kuningriigis Siiamis, kauges Aasias. Praegu viibin Bangkokis, tuhande budda templi ja viiekümnetuhande budda munga linnas, ning Püha Valge Elevandi kumardamise keskkohas. Saadan siit kaugelt Eesti rahvale oma buddaliku õnnistuse.

Bangkok, Siiami kuningriik, 9. jaanuaril 1932-2474.

See "2474" ei ole vist Vend Vahindra telefoninumber, vaid Valge Elevandi linna ajaarvamine. Miskipärast on postkaart venekeelne.

15. juuli 1936 on "Postimehes " teinegi artikkel Vend Vahindra läkitatud kirjast kus ta parasjagu viibis Filipiinidel.

http://www2.kirmus.ee/biblioserver/index...how=simple





[Muudetud: 3-20-2010 Aerling]

[Muudetud: 3-20-2010 Aerling]
Vasta
#17
Omal ajal ilmus paljasjalgsest Tõnissonist mitmetes ajalehtedes rohkem artikleid. Paljasjalgseks nimetati teda sellepärast, et ta ei kandnud kunagi jalatseid, isegi mitte talvel, nii on mulle nendest lugudest meelde jäänud. Asjaoludest, kuidas Karl Tõnissonist sai Kārlis Tennisons, saab lugeda näiteks wikipediast:
http://et.wikipedia.org/wiki/Vend_Vahindra
Vasta
#18
Budismi entsüklopeedias on eesti esibudistist Karl Tõnissonist pikk ja põhjalik jutt ja soliidne pilt juures:

http://www.nyingma-buddhism.com/index.ph...1&Itemid=2

Sealt saab hüperlinkide kaudu ka edasi uurida ja palju on ka Ungern von Sterbergist juttu, keda ka Zed on põhjalikult käsitlenud Kadunud aarete teemas.
Vasta
#19
[Pilt: 438px-Uku_Masing.jpg]

Haige geenius

JAAN KAPLINSKI


Uku Masing muutus juba eluajal müüdiks-legendiks ja on müüdiks ka jäänud. Nüüd uuel Eesti ajal on üht-teist tema teostest ilmunud ja ka temast on üht-teist kirjutatud. Kahjuks on see kõik poolik ja tihti ka ühekülgne.

Osa Masingut käsitlevast kirjavarast on pärit inimestelt, keda ta eluajal irooniliselt nimetas oma jüngriteks. See ei ole suur rühm, teda ühendab aga Õpetaja kultus ja usk, et Masingul oli kõiges ja alati õigus ja tema kritiseerimine on patt.

Selline sektantlik rühm tekib ikka geniaalse inimese ümber ja aitab kaasa müüdi loomisele temast. Selle müüdi sünnitas Masingu geniaalsus ja karismaatilisus, tema võime inimesi sütitada ja endasse uskuma panna. Huvitav on aga seegi, et nagu paljudel karismaatilistel inimestel, puudus Masingul sageli eneseusk. Ilmselt ei tahtnud ta ka võtta endale karismaatilisusega kaasas käivat liidrirolli.

Seda takistas tema häbelikkus, nõukogude võimu valvas pilk ja ka tema haigus. Noorest east peale põdes Masing tuberkuloosi ja elas viimased aastakümned tegelikult samahästi kui ühe kopsuga. Küllap see süvendas tema loomuomast emotsionaalsust, meeleolu kõikumist ja kahtlusi iseendas, vähendamata aga põrmugi tema erakordseid vaimseid võimeid.

Esimese kümmekonna aasta jooksul, mil temaga kokku puutusin, jätsidki minule kõige sügavama mulje Masingu geniaalsus ühelt poolt ja kõikumine ekstaatilise rõõmu ja musta meelemasenduse vahel teiselt poolt. See kahtlemata haiglane meeleolude kõikumine avaldus nii tema mõttearenduses kui luules. Ekstaasi hetkedel, mis võisid kesta päevi, oli ta särav ja nakatav. Depressioonipäevadel, mida oli kahjuks tunduvalt rohkem, lõi välja temas pesitsev trots ja jonn, ta võis teisi solvata ja mõnitada ning öelda kohutavaid asju, näiteks seda, et kõik suured rahvad tuleks hävitada.

Pettumusega maailmas ja Eestis, millest ta tihti rääkis, käis kaasas pettumus iseendas – see ulatus vahel enesehävituskihuni. Masing ähvardas tihti põletada kõik oma käsikirjad, öeldes, et tema tee on vale, ei ole kuskile viinud, ja korrates, et teda ei ole eesti rahvale vaja. Osa käsikirju olevat ta ka tõesti põletanud.

Kindlasti on Uku Masing üks neid vaimuinimesi, kelle biograafia ja loomingu seoste uurimine pakuks väga palju huvitavat. Ta on sündinud vagas taluperes Raikküla lähedal Raplamaal. Vennastekoguduses agaralt tegev isa olevat tahtnud pojast teha misjonäri.

Õige usk muudaks maailma

Tegelikult ei läinud Hugona sündinud ja hiljem end ise Ukuks ümber ristinud poeg pöörama paganaid Aafrikas või Aasias, vaid Eestis. Ta jäi kristlaseks elu lõpuni, tema kristlus oli aga midagi, millega ta ametivendadel oli raske leppida ja harjuda. Oli küllalt neid, kes teda juba viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel ei tahtnud kristlaseks tunnistada. Nüüd, kui Eesti luteri kirikus on tugevnenud pietistlik ja isegi fundamentalistlik suund, on Masing seal ilmselt veel halvemas kirjas.

Masingu kristluses, nagu tema elus ja luules, on samuti koos väga erinevad asjad. Nagu Paulus ja Luther usub ka tema usu väesse, sellesse, et “usklikule on kõik võimalik”. Ühes arutluses budismist leiab ta, et Buddha õpetuse põhituum on lihtne: olemine on oletus ja kannatus on selle väljakannatamine. Niisugusest luterlikust budismi-tõlgendusest tuleb välja, et meie maailm sõltub meie usust, maailmavaatest; see maailm, see tõelus, milles me elame, on mingi väärusu tulemus. Kui jõuame õige ja tugeva usu juurde, muutume ise ja muutub maailm.

Need aforistlikud mõtted moodustavadki Masingu evangeeliumi, mida ta uskus, milles ta vahel kahtles, kuid mida ei väsinud kuulutamast terve hilisema elu.

Usuteadlasena alustas Masing oma tegevust vanade heebrea prohvetite uurimisega, ta on kirjutanud pikemaid uurimusi Jeremiast ja Obadjast ning juba Nõukogude võimu ajal pidanud luteri kiriku juures korraldatud kõrgematel usuteaduslikel kursustel loenguid prohvetlusest. Seal käsitles ta ainevalda muidugi väga laialt, peatudes põhjalikult näiteks Siberi šamaanidel. Erinevalt tavakristlastest ja tavamisjonäridest leidis ta endale usuvendi ja liitlasi väljaspoolt kristlust, olgu siis Siberi või Harju nõidade, sumeri preestrite, tiibeti laamade või Ameerika põliselanike hulgas.

End kristlikuks nimetav ja selles eneseusus ülbitsev, teisi hävitav ning allasuruv Lääs oli Masingule antikristlik, ta oleks tahtnud Läänt pöörata, mõnel hetkel isegi hävitada, et lunastada tema ohvrid – eestlased, indiaanlased, polüneeslased ja teised. Nii on Masingu maailmanägemine siin paradoksaalne: paganlikuks peetu ja paganlikuna jälitatu on talle rohkem kristlik kui valekristlik Lääs.

Masing rääkis mõnelgi korral ühest oma eluplaanist: kolmekümnendatel aastatel ülikoolis heebrea keelt õpetades oli ta tundnud, et ei taha teha aastast aastasse sama, õpetada noortele tudengitele samu aabitsatõdesid. Ta tegeles sellal tõsiselt polüneeslaste ja Kesk-Ameerika maiade keelte ja kultuuridega, uuris kitšee maiade muistset püha raamatut “Popol Vuh”. Ta kavatses ise reisida Guatemalasse, luua maiadele ühtse kirjakeele ja püüda nad ühendada võitlusse oma riigi eest.

Vahele tuli sõda ja me ei tea, kui tõsine see Masingu indiaani revolutsiooni plaan oli. Ta arvas, et küllap oleks ta olnud liidus vasakpoolse presidendi Jacobo Arbenz Guzmániga ja küllap oleksid USA toel Guzmáni kukutanud parempoolsed ta maha lasknud.

Nagu vanad juudi prohvetid pööras ka Masing palju rohkem tähelepanu lääneilma ja läänestuva-saksastuva Eesti pattudele kui voorustele, ta oli võitlev müstik. Muidugi ei olnud talle võõrad ka lunastusvisioonid. Nendest on ta kirjutanud minu meelest oma kõige kaunimad luuletused, millest kahjuks suurem osa on ikka veel avaldamata, kuigi Uku Masingu Kolleegium on välja andnud päris hea valiku tema esseedest.

Galaktika misjonär

Nii on mul võimalik tsiteerida oma Masingu lemmikluuletusi ainult peast. Talle meeldis oma luuletusi lugeda ja mõned katked jäid mulle ka meelde. Eriti selgelt mäletan üht, see oli luuletus Guatemala orhideest Odontoglossum grande, mida luuletaja seal nimetab lipulilleks. Kujutades maailma allakäiku, seda, kuidas lipulill kaob nõgeste ja ohakate alla, kuulutab ta ometi nagu Jesaja uut maailma, uut taevast ja uut maad, mis tuleb siis, kui “on surnud viimane minu rahvast ükskõik kus”. Siis tuleb Masing tagasi kui Messias, tulevad

need, kelle sammude ees

kantakse kord minu nägu

läbi laotuse lehvival

Laatsaruse linal.

See luuletus on selgelt kirjutatud ekstaasi, eufooria hetkedel, kui haigus ja väsimus ei olnud võtnud talt usku maailma uuekssaamisse, lunastusse ja iseendasse. Ta kõikuv eneseusk võis ulatuda luulelise suuruseluuluni: ikka veel avaldamata kogu “Saadik Magellani pilvest” oli luuletaja enda järgi saanud selle ülbe pealkirja tema kujutlusest, et ta on Magellani (Magalhaesi) pilvest siia Linnuteele meeleparandust kuulutama saadetud, galaktiline misjonär.

Masenduse ja jõuetu raevu hetkedel võis geniaalne Masing aga kirjutada kehvi vemmalvärsse. Neid värsse on natuke hale ja piinlik lugeda:

Vihkan seda elukratti,

kelleks sa mind seadsid!

Jah, ma kuulnud, et saan vatti,

sest mu halbust teadsid!

Mõrane kell

Nii kõigub ka Masingu luule taevatippude ja tagahoovi vahel nagu tema elu ja loomingki. Tegelikult oli tema saatus traagiline: tal ei jätkunud jõudu, eneseusku ega vaimset tasakaalu ja muidugi ka võimalust oma usku kuulutada ja põhjendada. Oma kirjatöödes laseb ta end kaasa viia usul ja millelgi, milles ehk võiks näha talulapse alaväärsustundest sündinud saksaviha. See saksaviha on hilisemal Masingul muutunud vihaks indoeurooplaste, indoeuroopa keelte, Lääne-Saksamaa ja Ameerika vastu, mida ta ei suutnud ega tahtnudki ohjeldada.

See viha, kahtlus iseendas ja osalt sunnitud, osalt omaenda trotsist valitud vaimne üksindus on jätnud sügava mõra tema loomingusse, olgu tegu luule, teoloogiliste uurimuste või filosoofiliste esseedega. Masing on meie kultuuri Tsaar-kell, tohutu mõrane kell. Tema looming jääb poolikuks, fragmentaarseks ja lõpetamata. Selleski meenutab ta teist traagilise saatusega eesti geeniust Kristjan Jaak Petersoni.

Ja ometi on ka tema fragmentide ja pudemete hulgas mõndagi, mis kõigest hoolimata mõjub maagiliselt ja ülendavalt, mida ei saa lugeda imetlusvärina ja tänutundeta.

• Õpetas Tartu Ülikoolis ja Tallinna Usuteaduse Instituudis heebrea, süüria, araabia ja sumeri keelt, Vana Testamendi teoloogiat, iisraeli rahva ajalugu, usundipsühholoogiat, polüneesia usundit, eesti-soome muinasusundeid, taoismi, budismi, maia kultuuri ja usundit, juudi müstikat, Liivimaa kirikuajalugu.

• Oli võimeline lugema raamatuid 65 keeles, tõlkeid on ta teinud 20 keelest.

• Tema luuletuste arv küünib mitme tuhandeni, ise on ta neist kokku pannud 12 kogu.

• Taastõlkinud Vana Testamendi, kirjutanud “Üldise usundiloo käsiraamatu”.

• Armastas maalida. Teinud maastikumaale ja portreesid.
Algusesse


Allikas: http://paber.maaleht.ee/LEHT/1999/08/05/kultuur.html
Veel: http://et.wikipedia.org/wiki/Uku_Masing



Vasta
#20
[Pilt: 5.jpg]

Kas Johannse Üksi saab müstikuks liigitada on küsimus, aga omal nahal ta midagi kummalist koges ning selle ka paberile üles kirjutas.

Johannes Üksi, tegelane kirjanduse mitteteadvusest

Jutt on pättkirjanik Johannes Üksist. Üksi oli omaaegses kirjandusmaailmas erandlik, marginaalne kuju. Ta soovis olla kirjanik, näitleja ja ühiskonnategelane; ometi läks tema elukäik nii, et väärtuslikuma osa tema loomingust moodustavad teatud nähtuste kirjeldused, mille loomises ei saanud ta ise olla osaline rohkem, kui nende vahendajana. Kogu tema loomingust väärib tähelepanu ilmselt ainult kogumik “Kummalised novellid”. Selles on Johannes Üksi kirjandusliku þanri - novelli - nime all kujutanud tervet rida nähtusi, mida ei olegi lõplikult võimalik klassifitseerida. Reaalsustaju muutus, mida Johannes Üksi närvihaigena ka ise koges, on esitatud kirjandusena või teistpidi: kirjandus, mis on lugejale esitatud, kirjeldab reaalsustaju muutusi, selle kogemise erinevaid mehhanisme. Eesti kirjanduse traditsioonilise realismiülistamisega paralleelselt on niisiis eksisteerinud ka mitmekihilisemat teksti, mis vana hea realismi pisut kõikuvatele jalgadele asetab, jättes väga lahtiseks mõiste “reaalsus”.

Johannes Üksi sündis 1891. aastal. Umbes kuue ja poole aastaselt põdes ta läbi peapõletiku, mis ilmselt oli vähemalt üheks põhjuseks tema hilisematele haigustele. 1913. aastast oli Üksi tegev teatris “Estonia” näitlejana - täites siiski vaid kõrvalrolle. 1916. aastal tegutses lisaks ka teatribüroo sõnumiviijana. “Estonias” mängis Johannes Üksi erinevates rollides 1918. aastani, kuid ühegi suurema osani ta ei jõudnud...

Üksi oli esimese “Eesti Ametnikkude Seltsi” loojate ning samuti Pika Hermanni torni esimese sini-must-valge lipu vardasse tõmbajate hulgas veebruaris 1918. Enne Toompea lossi komandandiks valimist oli Johannes Üksi ka “Eestimaa Kubermangu Teataja” abitoimetaja ning 6. jaoskonna rahukohtuniku kirjatoimetaja. Komandandi ametit jõudis ta pidada küllaltki vähe aega: 18. märtsi varahommikul arreteeriti ta sakslaste poolt ning mõne aja pärast mõistis Saksa okupatsioonivalitsus Üksi relvade varjamise eest surma, see karistus muudeti mõni aeg hiljem kümneks aastaks sunnitööks. Üksi kiri 6. augustist 1918 “Lootuse” seltsi eestseisusele tõendab aga, et sunnitööline oli ta vaid mõned kuud - mai algusest augusti alguseni. Johannes Üksi vabanemise asjaolud on seejuures teadmata.

1920. aastate alguses esinesid Üksil esimesed tõsised närvihaiguse sümptomid. 1921 läks ta vabatahtlikult “Seewaldisse” ravile, kuid sealne ravi teda ei rahuldanud ning 1922. aasta detsembris siirdus Üksi Tartu Ülikooli närvihaigla kliinikusse. Teda vaevanud sümptomid olid nõrgal kujul andnud endast märku juba lapsepõlves. Haigusnähtude ilmnemisel täiseas summutas Üksi neid nii enne kui peale ravi kangete rohtude ja ohtra alkoholiga. 1923. aastal ilmuski läbielatud haiguse kogemustele tuginev novellikogumik.

Something weird

“Kummalised novellid” on Eesti kirjandusloos olnud siiani tundmatud. Sõna “kummaline” annab signaali kirjutiste iseäraliku iseloomu kohta, mis tekitas ilmselt ka omaaegsel kirjandusmaastikul võõristust - nagu ka novellide sisu. Esimene neist algab sõnadega: “Spiritistilised ja üldse müstilised teemad ei kuulu meie, arstide kompetentsi”.

Tähelepanu tõmbavad ka peategelase Kullamaa meenutused näiteks sellest, kuidas ta õe Helmi vaimu välja oli kutsunud, kuni õde Helmi lõpuks Kullamaad palus, et “ta oma katseid enam ei kordaks, sest tal olevat suur piin sel ülevaloleku ajal”; samuti peategelase juurdlemised selle üle, kas see, mida ta näeb, on tõeline vaimudemaailm või mitte: “Kas tõesti on minu närvid muutunud aparaadiks, mille kaudu võivad minu peale mõjuda mingisugused välised jõud kuskilt - vaimudeilmast. /---/ Aga ei, ei! See pole võimalik! Vaimusi pole niisugusel moel olemas! Need oleks ju siis üksikud individuumid, materjaalsed kehad, kes oma tahtmise järgi võivad inimestele head ja kurja teha. Ei, ei! Peale inimkeha surma ühineb vaim igavese vaimuga, kes on kõik - igavik, kosmos ja mateeria! Siis ei ole vaim enam individuum, vaid ka - kõik! Individualiseeruda võib ta ainult kehastumise läbi. Ah, kus sellest ometi lugesin! Ei, ei .. mäleta...”!”

See sisemonoloog seob novelli temaatika otseselt spiritismiga. Tundub, et peategelane on ise teema vastu juba varem huvi tundnud ning kuskilt selle kohta lugenud, nagu viitab eelnev tekstilõik. Spiritistide veendumus sellest, et “hing on kehastunud vaim, kelle elukoht on keha” haakub otseselt Kullamaa arutlusega. Spiritistliku mõtteviisi toomine novelli asetab teise valgusesse ka peategelase nägemused, seades lugeja küsimuse ette, kas Kullamaa näeb hallutsinatsioone närvihaigena või on tema teadvuses kadunud piir kahe ruumi - füüsilise ja vaimse - vahel, ning ta on aeg-ajalt võimeline olema kontaktis mõlemaga. Pinge kahe seisundi - närvihaiguse ning spiritistliku kogemuse vahel, on esitatud ka tekstis: ““Ah, härra doktor,” ütles Kullamaa kibedusega vahele. “Millal ei ole mul äärmine vajadus. Kas te siis aru ei saa, mis peab inimene kannatama, kelle mõistus on selge, aga kes on antud mingisuguste kohutavate mõjude ohvriks...Oh, Jumal, saada mulle parem hullumeelsus... See piin käib üle jõu!...””

Autor ise jätab lugeja meelega ekslema, sest kui alguses on Kullamaad esitatud pigem diagnoosi veel mitte leidnud haigena ning arstide suhtumine tema haigusesse on kui “üks imelikumaist ja huvitavamaist närvihaiguste juhtumistest...”, siis novelli puänt seisneb Kullamaa nägemuslikus ruumis ja nn tegelikus, füüsilises ruumis juhtuva kattumises ning tema tõelises hulluks minemises - novell lõpeb sõnadega: “Ja siis sai ta seda, mida oli nii mitu korda Jumalalt ärdalt palunud: ta läks hulluks.”

Näha või mitte näha

Olulise osa teda ümbritsevast informatsioonist omastab inimene visuaalsel teel, silmadega. Ka ümbritseva reaalsuse tajumine on suures osas seotud just nägemisega. Silma füüsiline ehitus määrab paljuski reaalsuse, mida inimene enda ümber näeb. Muudatusi silmas võivad põhjustada ka teatud haigused - näiteks kunstnik Konrad Mägi loomingu puhul on arvatud, et tema maalide maastikes esinev ruumilisus, süngus ning iseloomulik sinine, mis kunstniku tunnusvärviks sai, võisid olla otseselt tingitud süüfilisest, mis põhjustas muutused nägemises. Ka El Greco piklike figuure on peetud tema nägemise eripäraks - et kunstnik ise nägigi ümbritsevat maailma sellisena.

Keskajal asetati nägemine viiest meelest esikohale. Levinud oli kaks teooriat sellest, kuidas silm objekti haarab: ekstromissioon ja intromissioon. Ekstromissiooni teooria käsitles silma kui lampi, mis objekti valgustab ja selle nähtavaks teeb; intromissioon väitis omakorda, et kiiri ei saada välja mitte silm, vaid objekt ise. Kuid nägemine ei lõppenud silmaga. Taipamine sai teoks alles siis, kui “osakesed” rändasid ajusse, kus asusid sisemised meeled. Inglise keeles tähendab praegugi väljend “I see” nii “ma näen” kui “ma mõistan”.

Nägemine on väga olulisel kohal ka “Kummalistes novellides”. Jälgides seda, kuidas autor kirjeldab inimest, tõmbab tähelepanu asjaolu, et märkimist ei vääri peaaegu miski muu peale inimese näo ja silmade. Silmi võrreldakse sageli peegliga (silmad peegeldavad hirmu) või seotakse teise sarnase materjali, klaasiga (klaasistunud pilk) - keskajal arvatigi, et nägemisvõime on kristalliseerunud humor’il, valgustundlikul klaasitaolisel ainel. “Kummaliste novellide” kogumiku esimeses novellis “Nägemused pudelis” näeb peategelane nägemusi pudelis, pudeli kaudu ja nii ongi tegemist otsekui kahekordse silmaga: klaasist pudel, mille kaudu Kullamaa nägemusi näeb, toimib otsekui teise silmana või Kullamaa silma pikendusena. Siinkohal on oluline just ruumiline avardumine - pudeli kaudu näeb Kullamaa sinna, kuhu ta oma füüsiliste silmadega näha ei saa, nende vaatevälja piirab ruumiliselt silmapiir. Selle piiri lõhkumine või ületamine toimub novellis “Nägemused pudelis” klaaspudeli kaudu; viimases novellis “Viirastused ja vaimud” on piiri ületamine veelgi ruumilisem. Nägemused ja hallutsinatsioonid, mida peategelane selles novellis kogeb, on otseselt seotud teda ümbritseva ruumi muutumisega, pudeli asemel on siin omamoodi mingi sõnumitooja rollis sein: “Näen unes, et läheb minust mööda kohtunik Nedsvetsky ja kutsub mind käetõmbega oma järele. Kaob kahepoolega ukse taha. Tõusen, ruttan talle järele, kuid põrkan vastu seina. /---/ Äkki nägin seinal, mille vastu najanes voodi jalgots, nagu kino ekraanil - nõrgalt helenduvat parallelogrammi. /---/ Just pahemalt poolt, kus voodi vastu seina tugines ja naine magas, kostis kellegi õhuhääl... /---/ Äkki hakkas seinas keskmise ukse suurune ruut valendama; nägin suurt ja lagedat koda... /---/”

Sein on nagu kahepoolne uks, mille ühel pool asub inimeste materiaalne maailm ja teisel pool vaimude maailm. Peategelane saab üksikuid n.ö sõnumeid teiselt poolt seina või siis kogeb ta täielikku piiride hajumist: “Kui ma enda ümber vaatasin, nägin, et toa seinad igaltpoolt läbi paistsid (sellejuures seletasin ka toasolevaid asju, mööblid jm. selgesti), ning nii kaugele, kui silm vaatama ulatas, kõik kohad ehitusi, galeriisid ja vaimusid täis olid.”; “Nüüd ei mäleta, kas jäin rammestunult mõneks ajaks magama, aga tean, et äkki (vist ärgates) nägin, et kogu mu ees olev sein oli läbipaistev...”

Selline vaimude tasandist osa saamine on otseselt seotud spiritistliku maailmapildiga: vaim ei ole abstraktne, määramatu olend, keda võib tunnustada kõigest teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda mõnikord võib tajuda nägemise, kuulmise või kompimise teel. Spiritismiga on novellis veelgi seoseid. “Viirastused ja vaimud” kirjeldab mitu peatükki järjest erineval astmel viibivate vaimude maailmu (peatükkide nimed on “Kõrgemad vaimud”, “Teine järk vaimusid. Jõulupuu.”, “Kolmas järk vaimusid”, “Neljas järk vaimusid”), mis on kooskõlas spiritismi õpetusega sellest, et vaimud jagunevad eri liikidesse ega ole võrdsed võimete, intellekti, tarkuse ega kõlbluse poolest. Kõrgemasse liiki kuuluvad kõrgemad vaimud; muud liigid jäävad sellest täiuslikkusest palju kaugemale; alamal tasemel asuvad vaimud kalduvad paljude meie kirgede poole: viha, kadedus, kiivus, uhkus jms.

Kas Üksi spiritismi vastu ka tegelikult huvi tundis ja Arthur Conan Doyle’i kombel spiritistlikel seanssidel osales, ei ole teada; ja see ei olegi oluline. Oluline on, et kirjanduse on novellide kaudu ületanud ettenähtud piirid ja definitsioonid; ning ühtlasi tunnistada reaalsuse ja kirjanduse rolle ning tasandeid, mida on raske sõnastada ja tunnetada. Sellepärast ilmselt ongi Johannes Üksi looming paigutatud Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonda, kus ei käi just massiliselt lugejaid. Üksi loomingule toetudes on siiski selge, et seesugune silma alt ära paigutamine ei tähenda hääbumisele määratust, pigem silmaringi avardumist...

Allikas: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=318
Veel: http://www.sirp.ee/archive/2002/15.02.02...nd1-2.html

PS! Tundub, et Johannes Üksi "Kummalisi novelle" on võimalik lugeda ainult Rahvusraamatukogus.

[Muudetud: 5-17-2010 Aerling]
Vasta
#21
Tsitaat:Tundub, et Johannes Üksi "Kummalisi novelle" on võimalik lugeda ainult Rahvusraamatukogus.
Praegusel ajal oleks ehk huvi välja anda uus trükk? Oleks see võimalik?

[Muudetud: 5-18-2010 troodon]
Vasta
#22
Tsitaat:Algselt postitas troodon
Tsitaat:Tundub, et Johannes Üksi "Kummalisi novelle" on võimalik lugeda ainult Rahvusraamatukogus.
Praegusel ajal oleks ehk huvi välja anda uus trükk? Oleks see võimalik?
Kui autori surmast on möödunud 70 aastat, siis on kõik võimalik.
Iseasi, kas kulud tasa saab Angry

P.S. Austet teemaalgatajale tänud - J.Ü. paistab isemoodi tegelane olema... kuigi pole tast varem kuulnud...
Vasta
#23
Ostaks küll selle raamatu Bleh


Vasta
#24
Eetla Ein-Soracco, Eesti päritolu maag Ameerikas, on üks ravitsejaist, kes võtab oma palvete ning rituaalidega osa California Pacific Medical Centre AIDSihaigete raviprogrammist.

Pr. Eetla Soracco (70) saadab AIDSi põdejatele energiat. Pea kaks aastat tagasi alustati 10 patsiendi ning 20 ravitsejaga eksperimenti.

Patsiendid, kelle eest ravitsejad iga päev ühe tunni või kauemgi palvetasid, elasid katseaja üle, nende kehakaal hakkas tõusma, antikehade arv organismis kasvama. Tulemused olid nii head, et katset korrati, 1996. aastal kirjutas sellest Time ning nüüdseks on uuringu juhid valmis avaldama oma tulemusi meditsiiniajakirjanduses.

"Mulle antakse inimeste pildid ning ma pean ennast mediteerima nii kaugele, et saan inimesega pildi kaudu ühenduse," räägib Eetla. Inimesed jutustavad talle oma elust ning Eetla kuulab neid. Mõni inimene ei tahagi, et teda aidatakse.

Eetla: "Ma manan silme ette haigete anatoomilise pildi ja näen, kus on kahjustatud kohad, siis ma saadan neisse kehaosadesse valgust ja palvetan looja poole, et energia võtaks kehas juurt."

Tema õpetuses on mõndagi sarnast eestlaste paraiidoli Luule Viilmaa tõdedega, kuid Eetla jutt on selgem ja kõne kõbusam. Temas pole pealetükkivust, on rahunenud äratundmine.

Pr. Eetla ise on oma kehas suretanud peaajukasvaja.

Kui ta üle kolmekümne aasta tagasi haigestus, kaotas ta usu arstidesse, loojasse, ja armastuse iseenda vastu. Arstid ütlesid, et elada on jäänud paar nädalat, kõige rohkem kuuke. Eetla kolm last olid juba suured ning ta tundis, et elu on tühi. Kuid ta otsustas, et jääb ellu, hakkab otsima jumalat ja iseennast. "Ma pidin iseennast ära võitma, jagu saama oma halbadest mõtetest," ütleb pr. Eetla. Nüüdseks on ta võidelnud iga päev 30 aastat järjest. "Kõige suurem vägi, mis võidab kurja, on armastus," räägib Eetla kogemus.

Kui ta haigestus, ei olnud tal kerge ennast armastada – keha oli haigusest laastatud, silmanägemine kehv, juuksed hõredad ja kõht rasvunud, kuid ta läks iga päev peegli ette ja ütles: "Eetla, ma armastan sind ilma ühegi tingimuseta." Just selle abil, et õppis ennast armastama, sai ta ühenduse loojaga.

Pr. Eetla on mõelnud jääda pensionile, kuid tema koju Santa Fesse Ameerikas tuleb kogu aeg abivajajaid.

"Haigetel inimestel on võim, ja paljud neist ei taha sellest loobuda," on pr. Eetla näinud. Sellisel juhul ei saa ka tema suurt teha.

Osalt tänu tema järjekindlale tegevusele on traditsioonilise koolkonna meedikud Ameerikas hakanud tunnistama teisi, alternatiivseid ravitsejaid. Eetla tahab olla sild arstiteaduse ja metafüüsika vahel.

http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/19...imene.html

Pr. Eetla kohta leiab artikli ka ajakirjast TIME:

http://www.time.com/time/magazine/articl...37,00.html

Vasta
#25
[Pilt: T.SoidlabyV.Kylaviir.JPG]

Akadeemiline müstik

Autor: Meelis A. Piller

Artikkel 1998 aasta Eesti Ekspressis.

Möödunud nädalal viibis väikesel Eesti-turneel naaberlinnas Piiteris elutsev kahekordse doktorikraadiga geneetik Tõnu Soidla (59). Sünnimaale tõi teda aga hoopis tavatu eriala – transpersonaalne psühholoogia ehk transpersonalism.

"Teadlaste katse luua akadeemilist müstikat," defineerib Soidla transpersonalismi. Kuigi transpersonalismi rajajateks on mitmed maailma tuntuimad psühholoogid, nagu näiteks James, Bucke, Jung, Maslow, Assagioli, ei ole transpersonaalne psühholoogia muude psühholoogide hulgas eriti tunnustatud. Peamiseks etteheiteks on transpersonalismis uuritavate alade mittemõõdetavus. Estabilishment üldiselt suhtub transpersonalismi mitte eriti heakskiitvalt.

Erinevalt parapsühholoogidest kuuluvad transpersonalistid siiski Ameerika Psühholoogia Assotsatsiooni – humanistliku psühholoogia allharuna. On huvitav, et humanistid ise on kõige teravamalt transpersonalismi vastu sõna võtnud.

"Parapsühholoogia püüab tõestada parapsühholoogilisi nähtusi teaduslike meetoditega. Niisugust pretensiooni transpersonalismil ei ole – ta võib kirjeldada midagi, mis parapsühholoogide jaoks on paranormaalne, püüdmata tõestada või vastu vaielda, kuna tema jaoks on tähtsam isiksuse kasv üle ego piiride," kommenteerib Soidla.

Soidla kasutab oma loengus termineid, mis mõne jaoks on religioon, mõne jaoks vastuvaidlematult eksisteeriv reaalsus. Näiteks nimetab ta mitu korda New Age huvilistele peaaegu et kultussõna chakra, mis peaks tähistama teatud energeetilisi punkte inimese kehal. "Transpersonalist võib arutleda lihtsalt nõnda: müstilistes gruppides on chakra’te terminoloogia kasutatav, sellepärast psühhoterapeutilises kontekstis on see termin, mis võimaldab rääkida patsiendiga ühes keeles," selgitab Soidla oma juttu. "Transpersonalist aktsepteerib seda kui patsiendi või lihtsalt inimese personaalse müüdi osa, esitamata küsimust chakra’te reaalse eksisteerimise kohta."

Soidla haridustee algas Tartu Ülikoolist. "Eestis tol ajal õiget geneetikat polnud ja kuna mulle tundus, et geneetika on kõige õigem eriala, siis läksin Leningradi," räägib aukartustäratavat vaimujõudu kiirgav Tõnu Soidla. Seal saigi ta kõigepealt filosoofiadoktori ja seejärel teaduste doktori kraadi geneetika erialal bioloogias.

Kuni tänaseni on Soidla tegelenud molekulaargeneetiliste uuringutega mitmesugustes Leningradi teadusasutustes, sealhulga tuumafüüsika instituudis.

"Ma ei saanud sealt midagi," kommenteerib üks loengul osalenud proua, "see on ju nii tavaline – ei tea, kas ta homme räägib ka sama moodi?"

"Ma arvasin kohe, et ta on maailma tasemel mees," räägib teine loengu külaline. "Kahjuks pole publik veel selliseks teemaks valmis."

Teadlasele omase väärikusega andis Soidla edasi transpersonalismi olemust, viidates eelkõige sellele, et raamatuid tuleb ise lugeda, tema annab ainult viited.

Transpersonaliste pole maailmas kuigi palju. "Põhilised transpersonalistid elavad Californias, kuid ka Hawaii on selleks küllaltki perspektiivne koht," valgustab Soidla, kes on mõnda aega viibinud visiteeriva skolaarina Hawaii ülikooli psühholoogia osakonna juures.

Hawaii ülikoolis on võimalik saada transpersonalismi puudutavates küsimustes ka teaduslikku kraadi.

"Võib-olla oli küsimus kindlustundes," mõtiskleb Soidla oma kahe üsnagi äärmusliku eriala üle. "Geneetika on tohutult materialistlik – geneetika andis kindlustunde, seoses sellega, et bioloogias on võimalik teha selliseid katseid, mis on sajaprotsendiliselt pädevad. Transpersonalistika räägib teisest, mingist vaimsest kindlusest. Kuigi see on sfäär, kus katseid teha on täiesti võimatu."

Tõnu Soidla on avaldanud enam kui 70 teaduslikku artiklit molekulaargeneetikast, nukleotiidide järjestuse analüüsi ja transpersonalismi valdkonnast.

Kuna filosoofia läheneb kohati transpersonalismile, on osa Soidla artikleid avaldatud ka filosoofa-alastes ajakirjades.

"Filosoofia lähenemine on minu jaoks psühholoogiliselt veidike elukaugem. Transpersonaalse psühholoogia alased uurimused jällegi praktilisemad," räägib Soidla.

Kuigi akadeemilisuse hõng on Soidla jaoks tähtis, pole ta oma sõnade järgi mitte süsteemi looja, vaid anarhist.

Transpersonalism

Kui mul esmakordselt Mart Parmase vahendusel tekkis kokkupuude mõistega ‘transpersonaalne psühholoogia, siis jäi see pikaks ajaks Stanislaw Grofi tasemele. Heldur Haldre kaudu loodud kontaktid Peterburis töötava maailmamainega transpersonaali Tõnu Soidlaga, tema seminar 1998. aasta sügisel Tallinnas ja Pärnus aitasid avardada mõistet ja jõuda arusaamisele, et pole võimalik hõlmata hõlmamatut.

Kahtlemata aitas selleks kaasa Tõnu Soidla müstiline isiksus, aga ka mõistetavus (kuivõrd transpersonaalsus üldse on mõistetav, aga mitte tunnetatav; niivõrd on ta tunnetatav, aga mitte tunnetamatu), millega Tõnu Soidla transpersonaalide aga ka omi vaateid esitles. Usun, et Tõnu Soidla väidaks nüüd mind transpersonaalsisest üldse mitte aru saanud olevat, kuna räägin midagi arusaamisest! Lohutan ennast sellega, et ka tema soovitas tutvuda algupäranditega originaalkeeles. Seni aga, kuni see jäägitult võimatuks osutub, kautagem vahendajate abi.

Avaldan siinkohal siirast tänu Virve Külaviirule pideva elektronposti sideme loomise ja kindlustamise eest Tõnu Soidlaga, “Tõnu Soidla raamatufondi” loomisele ja edaspidi ka levitamisele kaasaaitamise eest.

Sissejuhatuseks aga mõningaid momente transpersonaalia ajaloost. Väga üldine seletus transpersonaalsuse (Tõnu Soidla eelistab transpersonaalse psühholoogia asemel kasutada mõistet transpersonaalsed uuringud või siis lihtsalt transpersonaalsust) mõistele, mille TS andis Pärnus: “Psühholoogia (?), mis vaatleb meie mina, mis hakkab lahustuma ümbritsevas maailmas või avara teadvuse väljas ja mida tavaline psühholoogia tasemed eriti ei vaatle, või kui vaatlevad, siis nimetavad seda patoloogiliseks”. Teisejärguliseks peab TS transpersonaalsuse sotsiaalset aspekti: katset luua akadeemilist müstikat. Ta leiab, et see ebaõnnestumisele määratud katse on aga küllaltki ahvatlev (TS poolt sageli kasutatav hinnang: romantiline).

Kahtlemata on tänapäeva transpersonaalsuse looja Abraham Maslow (1. 04. 1908 – 8. 06. 1970), kes on peale humanistliku psühholoogia võtnud tarvitusele ka transpersonaalsuse mõiste. Humanistlik paradigma ei aita seletada inimese loomust. Kusagil lõpeb inimlik ja algab üleinimlik, mis väljub tavalise isiksuse piiridest. Need mõtted formuleeris AM oma viimastel eluaastatel, olles ühtlasi ka Ülemaailmse Transpersonaalse Assotsiatsiooni loojaks.

Tema eelkäijatena (transpersonaalsuse eelkäijatena) tulevad arvesse William James (11. 01. 1842 – 26. 08. 1910): Meie tavateadvuse kõrval on inimeses ka teised teadvuse vormid, muutunud teadvuse seisund pole patoloogiline, vaid teine teadvuse tase. WJ tuntakse ka kui funktsionaalse psühholoogia esindajat.

Richard Maurice Bucke: Tuntud isikute müstilised elamused.

Carl Gustav Jung (26. 07. 1875 – 6. 06. 1961): Individuaalse alateadvuse kõrval eksisteerib kollektiivne alateadvus (arhetüübid). Isiksus kujuneb arhetüüpide seostumisena tervikuks. Transpersonalsusele läheneb eriti oma autobiograafias.

R. Assagioli: Isiksus pole ühtne, vaid temas peituvad subisiksused, sealhulgas kõrgem mina.

Viktor Frankl: Lõi oma logoteraapia saksa koonduslaagris.

Aldous Huxley (26. 07. 1894 – 22. 11. 1963).

Transpersonaalse assotsiatsiooni asutajateks olid ka Huston Smith, J. Campbell (mütoloogia teoreetik) ja Arthur Koestler.

Nimekatest mõtlejatest, kes transpersonaalsusele lähedal seisnud, nimetab TS zen-budisti Alan Watts’i, Husserl’i fenomenoloogia pooldajat, Clark Moustakat, Michael Murphyt, psühhoaktiivsete ainete spetsialisti (?)Walter Pahnket, sufi teoreetikut James Fadimani, okultisti ja elektro(?)füsioloogi Elmer Greeni, tiibeti budismi teoreetikut Herbert Guentherit ja transpersonalismi organisaatoreid, ratastooli aheldatud Anthony Sutich’it(?) ning tema järglast Miles Vich’i.

Tänapäeva transpersonalistidena tõstis TS esile Charles T. Tarti, Stanislaw Grofi, Ken Wilberit ja Michael Washburni. Venemaa transpersonalistidest tõstab ta esile hiljuti surnud V. V. Nalimovit.

Ülalmainitutest ei puuduta lähemalt vaid Stanislaw Grofi, kuna temast tuleb juttu pikemalt, kui tuntumast transpersonalismi propagandistist, kes alustas uuringuid LSD-d kasutades ja läks siis üle nn. holotroopsele hingamisele.

Charles T. Tart on muudetud teadvuse seisundite tähtsamaid teoreetikuid. Talle kuulub romantiline idee, luua teadus muudetud teadvuse mingi seisundi baasil. Inimest aga saab kirjeldada, kõiki neid teadvusi ühendades (sic!). Tema poolt on ka propageeritud nn vastastikune hüpnoos (hüpnoosis olija hüpnotiseerib edasi jne.)… mille abil võib saavutada väga sügavaid hüpnoosiseisundeid. Oli Gurdijeffi ideest huvitatud. Tema Gurdijeffi kommentaarid on tunduvalt ilmekamad Uspenski vastavatest katsetest.

Ken Wilber on TS arvates momendil juhtivaid transpersonaliste, kes lõi end läbi teosoofide abiga. Teda võiks iseloomustada kui akadeemilist skandalisti. Tähtsal kohal on tal nagu ka teistel transpersonalistidel paljususe mõiste. Ta eristab sisemisi ja väliseid ning individuaalseid ja kollektiivseid aspekte. Ken Wilberi süsteem on mõjutatud Sri Aurobindost. Ta püüab anda inimese arengu komplekset skeemi.

Michael Washburn on Wilberi kriitik. Ta kuulub nn. idakalda transpersonalistide leeri. Laialdasemalt on transpersonalism USA-s levinud läänekaldal. Washburn näeb egot liikumises: ego eristumisele kollektiivsest alateadvusest järgneb lahustumine ühendteadvuse väljas. Ta asendas Wilberi trepi spiraaliga. Iga edasiminek on tagasitulek.

Venemaa transpersonalistidest mainib TS V. V. Nalimovit. Nalimov kirjeldas transpersonaalseid seisundeid lingvistiliselt. Sõnad, mida me kasutame, on mitmetähenduslikud ja alles kontekst annab neile tähenduse. Nalimov annab ka matemaatilisi lahendusi. Teiseks Nalimovi ideede osiseks on spontaansuse filosoofia. See filosoofia läheneb tauismile (sealjuures kasutab Nalimov füüsilisi ja matemaatilisi mudeleid).

Transpersonalismi praktikuks loeb TS s. La Berge’d, kes suutis viia tavateadvuse unenägude maailma (tegevus, mis on tuttav paljudele shamaanidele). La Berge’ga seoses tõstab ta esile Namkai Norbu mõtteavaldusi.

Kui Abraham Maslow lõi oma viimastel eluaastatel transpersonalismi, rääkis ta nelja jõu teooriast (biheviorism ehk vene variandina Pavlovi teooria, Freudi psühhoanalüüs, humanistlik psühholoogia. Mida ka AM ise pikka aega aktsepteeris ja kuhu ilmselt kuulub ka gestaltpsühholoogia.(see sõnaühend?) Lõpuks eneseteostuse programm, mis võib väljendada küpse, jõulise ego looja näol ja ego piiridest (eneseületaja) väljuja näol. Eneseületamisest algab transpersonalism. Hiljem tekib ka teisi teese. Ken Wilber: Transpersonaalsus kui metateooria (see sõltub… aga millest, seda ei ütle). Selleks ka füüsika, ei jõudnud aga ilmselt lõpetada.

Vahepeal tekkis ka pealiskaudne transpersonalism: “new age”. Kui esimesel pilgul on transpersonalismi ja “new age” lahendid ühised, on transpersonalism siiski sügavam.

Seoses tekib küsimus masside psüühilise mõjutamisega (käitumise modifitseerimise programmid), millega transpersonalistid siiski seotud ei ole.

Filosoofiline mõtisklus: Meie ego on muutumatu, kelle ees tantsib mateeria. Kui ego jõuab arusaamisele endast, muutub mateeria tants eriti ahvatlevaks. Maailm, mis on täis toredat tantsu, pole meie tee. Me peame seda ületama. Suur maailm on suur sõnast “trans”, aga mitte tohutute detailide hulgana. Meie sihiks on “ületamine”. Samas loome me igal sammul uut materialismi – “vaimset materialismi”. Meie ees seisab valik: 1. detailide teest (materialismi teest) ja 2. pilgust, mis näeb maailma hiilgust, ületades seda – see on aga transpersonalism.

Tuleb aru saada, et transpersonalism on mittemanipulatiivne: transpersonalism ei mõjuta inimest, vaid püüab tal aidata kasvada. Transpersonaalse psüholoogia seisukohalt ühenduses psühhoterapeut + patsient.

Peatudes meditatsiooniteemadel, eristas TS kontsentratsiooni-meditatsiooni ja tähelepanu meditatsiooni. Esimene neist on seotud visualisatsioonidega, kus oluline on kujund, sõna (OM MANI PADME HUM) ja rahutu mõistus distsiplineeritakse aeglaselt. Vahepealsed ekstaasi momendid rahustuvad taas. Teises variandis tekivad kordumised. Luuakse objektiivne vaatleja enda sees. Põhiteesiks on siin: iga meie samm on rahu!

Peaks peatuma Umberto Ecco “Foucault pendlil”, mis kujutab endast humanismi ja transpersonalismi dialoogi. Kahjuks kujutab UE transpersonalismi siin karikatuurselt.

Oluline on peatuda Rupert Sheldrake’il, kuna need vaated langevad põhiliselt ühte TS vaadetega. Tema raamat “Uus eluteooria. Vormi resonants. Leidis ainsa reaktsiooni: raamatuid põletada ei tohi, aga kui tohiks, siis peaks selleks olema RS raamat. Vormi resonantsi olemus seisneb selles, et tekkinud uus tekitab selle uue uuesti tekkimise kergemalt. Olemasolev vorm kiirendab sama vormi uuestitekkimist. Pseudoteaduslikult arendas sellest välja näiteks Lõssenko õpetus Venemaal. Klassikaliselt selgitati selle eksperimentaatorite õppimisega. RS aga näeb siin hoopis resonantsinähtust. Väga tüüpiline on näide televiisoriga metslaste juures: kas on tegemist vaimudega või vaime produtseeriva kastiga. Nii ka aju ja mälu vahekorrad: kas võib aju struktuure muutes viia sisse muutust meie mällu? Kas siit tulev järeldus: meie mõtleme ajuga – on õige? Aju struktuur on primaarne ja mõte on struktuur. Me pole aga suutelised ette kujutama, et midagi tuleb meie ajju kusagilt mujalt. Selline (?) on loomulik idamaa ettekujutuses.

RS tulemite arutlus oligi Pärnu seminari lõkkevestluse sisu (Ingvar Villido, Tõnu Aru, Jüri Henno, Jekki Rjazin).

Teadus viskas kunagi kõrvale engrammide (mälujälgede, oletatavate püsivate ajumuutuste, millele põhineb mälu) idee. Mälu edasiandmine ribonukleiinhappe molekulide abil ei osutunud võimalikuks. Just siis visati kõrvale idee, et mälu on kirjutatud makromolekulide struktuuri (engrammi). Seda hakati nimetama neuraaldarvinismiks. Nukleiinhappe molekulid võimaldavad salvestada tohutul hulgal informatsiooni. Just see molekulaatgeneetiku “mina” hakkas minus kahtlema, kas pole makromolekulaarse struktuuri muutumise idee mäluga seoses asjatult välja visatud. Tulevad aga ka vastulaused: miljonid miljonid neuronid vajavad kokkuvõtte (mälu) tegemist. Oletatavasti on tegemist aga ka varasema kogemuse salvestamisega. Sellised salvestused vajavad sünkroniseerimist. Kui aga oletada sünkroniseerimismärkide eksisteerimist, siis neisse võib panna informatsiooni, mis pole seotud põhimälu üleskirjutusega. Mälu fikseerib ajas toimuvat (lineaarne salvestus). See, mis on salvestatud sünkroniseerimismärkidesse, pole seotud ajaga, vaid on igaviku informatsioon. Aeg ja igavik tulid lihtsas biokeemilises süsteemis loomulikul kombel kokku. Mälu sisaldab nii ajalikku kui ajatut (igavest). Järgmiseks tekib küsimus, kas aju on lihtsalt üleskirjutus, või olemasoleva teksti pidev redaktsioon. Kes on aga redaktor? Ilmselt toimub ideaalse redaktsioon ja kas see on ühine kõigile? Mikrobioloogia on näidanud väga kõrget variaablsuse astet. See ongi konkreetse saatuse kujundamine, mida oma eluga redigeeritakse. Meie elu on meie saatuse redigeerimine. Biokeemiline süsteem muutub aina mütoloogilisemaks. Redaktsiooniprotsessis toimub ühtede molekulide redigeerimine teiste poolt. Väikesed mälutekstid aitavad redigeerida suurt eluteksti. Need väikesed mälutekstid on tohutult sarnased müütidele (arhetüüpidele). Sellest materialistlikult müütilisest kirjeldusest jõuame välja genoomi sisse kirjutatud müütideni, elu- ja kultuurimaterjali taustal toimuva genotüübi kujunemiseni, päriliku materjali kujunemiseni, kus on kindlaks määratud meie saatuse mustand. Seda mustandit aitavad elu tekstiks ümber kirjutada müüdid. Just siin tuleb sisse meie vaba valik, mis minu jaoks on REAALSUS.

Allikas: http://www.hot.ee/esi/Hea_lugeja.html
http://www.hot.ee/esi/transpersonalism.html




Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Eesti keel, kust tuled, milline oled, kuhu lähed? Punahabe 58 14,123 08-05-2023, 15:09
Viimane postitus: Eithea

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat