Vahel on võimalik skeptikute lehelt ka midagi kasulikku lugeda, seekord siis kivi plastiku kapsaaeda.
Põhja-Ameerikas, Alaska ja Kanada kandis, elavad teatavasti eskimod ehk inuitid, ‘inimese moodi inimesed’. Kliima on sealkandis karm olnud niikaua, kuni keegi mäletab, toitu on alati vähe ja tulematerjal masendavalt kallis.
Üks meetodeid, mida inuitid nende raskuste ületamiseks kasutavad, on aastasadu tagasi välja töötatud tepa protsess. Kalad püütakse kinni ning pead ja sisikonnad eemaldatakse muust, hõlpsamini toiduks tarvitatavast lihast — nii, nagu eurooplasedki teeksid. Seejärel kaevatakse auk, vooderdatakse see samblaga, asetatakse kalapead rohu sisse mähituna samblale ning kaetakse sisikondade ja kotiriidega. Kotiriie kaetakse mullaga. Pärast umbes nädalapikkust fermentatsiooniprotsessi on sisikonnast vallandunud ensüümid ja bakterid muutnud kalaluud pehmeks, andnud lihale iseloomuliku konsistentsi ning delikatess loetakse valminuks. Mõned meistrid eelistavad sambla asemel kasutada puidust kasti või toobrit, maitsealaseid erinevusi on ka sisikonna täpses kasutamises, õigete taimede valimises ning muudes pisiasjades. Sarnastel viisidel saab toiduks valmistada ka teisi muidu raskesti söödavaid jahisaagiosi koprasabadest kuni hülgeloibadeni. Menetlus on tõhus, säästlik ja looduslähedane: esiteks ei lähe suuruselt jalgpallini ulatuvad lõhepead raisku, teiseks ei ole roa valmistamiseks tarvis kulutada hinnalisi küttepuid.
20. sajandi teises pooles juhtus midagi üllatavalt: kõigest 22 aastaga (1966–1988) tõusis Alaska inuitide seas järsult (üle kümne korra) botulismimürgistuste arv. Siiamaani on Alaska botulismi sageduse poolest maailma tipus. Miks? Süüdi on plastik.
Osutub, et keegi — kes täpselt, ei mäleta enam keegi — märkas möödunud sajandi keskel, et kui kalapead kaevata maasse kilekotti või plasttoobrisse pakituna, mõjutab see käärimisprotsessi: maitsev roog saab kuni kaks korda kiiremini valmis. Uue meetodi eelised olid ilmsed, plastiku kasutamine levis kogukonnas kiiresti.
Õhu- ja niiskusekindlana takistab plastik hapniku ligipääsu valmivale toidule ja soodustab seega anaeroobsete bakterite kasvu. Kuna aga lähtematerjal on süsivesikute poolest vaene, ei ole toimuv protsess fermentatsioon klassikalises mõttes — selle käigus ei moodustu piim- ega äädikhapet, mis ohtlike bakterite kasvu pärssida võiks. (Meie mail tuntud hapukurgi iseloomulik maitse ja pikk säilivusaeg tuleb peamiselt piimhappest.) See tähendab, et plastikusse pakitud ning maasse kaevatud jahisaagiosad on paraku suurepärane keskkond bakteri Clostridium botulinum vohamiseks. Plastiku abil valmistatud tepa saab küll kiiremini valmis, kuid plastik tõstab oluliselt riski sööja elule ning tervisele.
Riskide vähendamiseks on Alaska võimud välja andnud viis lihtsat soovitust tepa ja teiste sarnaste roogade valmistamiseks:
1. Enne toidu käitlemist pese käed, toiduanumad ning toit ise.
2. Eelista traditsioonilisi tepa valmistamise meetodeid. Väldi toidu matmist kilekottides, klaasist või plastikust anumates. Kuivatatud kala säilitamiseks pruugi soola.
3. Botuliinibakterite kasvu pärssimiseks mata toit külma kohta, kus temperatuur oleks soovitatavalt alla 2 kraadi Celsiuse järgi.
4. Kaalu tõsiselt oma toidu küpsetamist või keetmist enne selle söömist. Kuumus hävitab botuliini ja vähendab botulismiriski.
5. Kahtlane toit viska söömata minema.
Kuigi mõned nendest abinõudest — iseäranis kaks viimast — tunduvad mõnedele inuitidele vandlitornilikult ebapraktilistena, leiavad need — iseäranis teine — üha sagedamini järgimist ja viimasel aastakümnel on botulismijuhtumite arv veidi vähenenud. Siiski on poolsajanditaguste mürgitustasemeteni alles pikk tee minna. Suremust vähendab muidugi ka asjaolu, et lisaks ennetustööle hoiab Alaska epidemioloogiakeskus nüüd kõigis kohalikes tervishoiukeskustes pidevalt botuliini vastumürgi varusid.
Abi
