10-01-2012, 13:04
Teema hinnang:
Filosoofia - kes millist filosoofi lugenud on?
|
10-01-2012, 17:26
Pole vahet, kas mõtled tarkusearmastust kui filosoofiat või või mõnda muud ainevaldkonda. Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament.
10-01-2012, 18:19
(Seda postitust muudeti viimati: 10-01-2012, 21:23 ja muutjaks oli Ott Sama.)
(10-01-2012, 17:26 )Krt Kirjutas: Pole vahet, kas mõtled tarkusearmastust kui filosoofiat või või mõnda muud ainevaldkonda. Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament. Armastusaine? Päris huvitav. Ja veel, kui mateeriavundament ? Piltlikult siis: mõned meist elavad, kesk seda armastusainet, nagu "armastusaineta- (tumedas) mateeriaaugus". Ilma igasuguse armastuseta kellegi v. millegi vastu. Ehk on küll kaelani armastusaine- mateerias, aga on jäänud sellest "tõmbavast-neelavast" määrdumata-puutumata. Oleks see (tume)armastusenergia-vorm - siis oleks väheke lihtsam seda seletada, endale visualiseerida. Elab ja on, aga hinge lihtsalt pole! Tõsi küll - selle "energiaga" lipsaks aga Jumal sisse! ... esialgu arvan, ei tea.
10-01-2012, 19:56
(10-01-2012, 05:21 )Müstik Kirjutas: Viimane mõttetera seal on eriti hea:Täiesti nõus. Vastav illustratsioon ida filosoofiast: Tsitaat:"Casanova on täiuslik taolane," kuulutas härra Kwan, kui olime vaadanud filmi La Nuit de Varennes. Taas olin ma segaduses. Kuidas võiks härra Kwani sugune kloostris kasvanud mees, kes pooldab elustiili, mis sisaldab mediteerimist, enesepiiramist ja tsölibaati, nimetada Casanovat täiuslikuks taolaseks?Allikas. (10-01-2012, 17:26 )Krt Kirjutas: Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament.Just! Susid näiteks armastavad väga lambaid - siiralt, palavalt ja kustumatult!
Sai nagu juba öeldud, et algne armastuse ainemateeria ühendab kõik eri ainevaldkonnad, kuidas mõnel siis hingeenergiaga seonduv välja jääb? Isekusetuum on enesearmastuseks ikka maksimaalselt võimeline, st. ka hingel pole kuskile pääsu ajatust kuratlikust kaoseenergiast.
10-01-2012, 21:57
Kui juba WW idafilosoofiast taas juttu tegi, siis veel üks huvitav teos, mis eesti keeles ilmunud.
David Pond. "Lääne teeotsija idamaistel radadel." Sisu tutvustus Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja lõpplahendust otsima. Idamaine rada õpetab sellest vajadusest loobuma ning jääma vaatlejaks. Nii kohtub rändur elu müsteeriumiga – ta avastab teadvuse tasandid, mis jäävad ratsionaalse mõistuse piiridest väljapoole. “Lääne teeotsija idamaistel radadel” aitab lääne kultuuriruumis sündinul avastada budismi, hinduismi, taoismi ja tantra filosoofilisi allhoovusi. Raamat pakub harjutusi ja meditatsioonitehnikaid, mida on lihtne nüüdisaegse elurütmiga kohandada. Me õpime, kuidas meelt rahustada, sisehäält kuulata, inspiratsiooni koguda ja looduses tasakaalu saavutada. http://www.raamatumaailm.ee/raamat/laane...el-radadel Lisaks meenus, et ka Uku Masingut huvitasid lisaks teistele usunditele taoism ja budism. Veel enne kui ta sai Vana Testamendi professoriks, valiti ta usundiloo professoriks, ta pidas loenguid eesti ja polüneesia usundist ning seminare taoismist, pärast sõda luges Usuteaduse Instituudis budismi. http://arvamus.postimees.ee/150627/tooma...losoofina/ Leidsin veel, et taoismist on meil varem juttu olnud teemas ALKEEMIKUD EESTIS. http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid121968 Igtahes, WW, tänud huvitavatele raamatutele juhatamast!
10-01-2012, 22:45
Nendest huvitavatest raamatutest on foorumis juba teema olemas - link.
Aga huvilistele soovitan Theo Fischer - Wu wei, Tao elukunst. Lühike ja üsna konkreetne raamatuke - maailm on keeruline ainult siis, kui ta keeruliseks mõelda.
10-01-2012, 23:08
Sul on õigus - ja VS on selles teemas Tao tutvustamisel väga tubli olnud.
Mina aga leidsin lõpuks üles teema, kuhu Seitsme kiire õpetusest kirjutasin. Wu wei sisaldab ka mõtteterasid, näiteks seda, et me ei peaks otsustustes oma sisemise autoriteedi, Tao vastu tegutsema. Wu wei on kunst õigel ajahetkel õigesti toimida.
10-01-2012, 23:18
(Seda postitust muudeti viimati: 20-01-2012, 12:51 ja muutjaks oli WhiteWolf.)
Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga.
Teema sai alguse Bertrand Russelliga, ja siin jätkuks Bertrand Russelli tervisliku demokraatia kümme käsku. 1. Ära ole milleski absoluutselt kindel. 2. Ära arva, et on mõtet toota teadmisi fakte varjates, sest kõik tõendid tulevad kindlasti ilmsiks. 3. Ära kunagi püüa mõjutada kellegi arvamust, see õnnestuks sul kindlasti. 4. Kui puutud kokku vastuseisuga, olgu see kasvõi su abikaasa või laste seisukohad, püüa see ületada argumentide ning mitte jõuga, sest võit, mis sõltub võimust, on ebareaalne ja illusoorne. 5. Ära usu autoriteete; alati on võimalik leida neile alternatiivseid autoriteete. 6. Ära kasuta jõudu sinu arvates kahjulike arvamuste mahasurumiseks, sest need arvamused võivad sinu maha suruda. 7. Ära karda olla oma arvamustes ekstsentriline, sest ka kõik praegu aktsepteeritud arvamused olid kunagi ekstsentrilised. 8. Leia rõõmu pigem intelligentsest eriarvamusest kui passiivsest nõusolekust, sest hinnates intelligentsust, viitab esimene sügavamale nõusolekule kui teine. 9. Ole pedantselt aus isegi siis, kui tõde on ebameeldiv, sest selle varjamine on veel ebameeldivam. 10. Ära kadetse neid, kes elavad õndsas rumaluses, sest vaid rumalad võivad arvata, et see on tõeline õnn. http://www.telegram.ee/vaimsus/bertrand-...umme-kasku
21-12-2013, 01:36
(21-12-2013, 00:04 )Müstik Kirjutas: Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga. Ilusad kümme käsku Lisaks üheteistkümnenda või siis pigem ühe kokkuvõtva: Usud kas või veerand telegramist saad ikka petetud poolega Päikest.
21-12-2013, 09:51
(21-12-2013, 01:36 )Faraday Kirjutas:(21-12-2013, 00:04 )Müstik Kirjutas: Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga. Noh. sellist optimistlikku usku poleks küll sinult oodanud. Et 12,5 protsenti sellest võiks tõde olla... lihtsalt suurepärane. Käsitletud isik nimelt oli palju tagasihoidlikum: 1."Ära ole milleski absoluutselt kindel." Müstik, need mulle väga meeldivad: "Ära karda olla oma arvamustes ekstsentriline, sest ka kõik praegu aktsepteeritud arvamused olid kunagi ekstsentrilised. Leia rõõmu pigem intelligentsest eriarvamusest kui passiivsest nõusolekust, sest hinnates intelligentsust, viitab esimene sügavamale nõusolekule kui teine."
21-09-2014, 13:03
Natuke teemale lisaks vene filosoofiast.
Androgüünne Venemaa. Vene filosoofia tekib ja eksisteerib kui kirjandusliik. Ta eelistab jutustamisviisi uurimisviisile. Meie jaoks koosneb vene diskursus mitmetest erinevatest elementidest: esiteks rahvapärimuse arhetüübid: idioomid, vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, valmid jms., teiseks saab vene filosoofia spetsiifiliseks keeleks slavofiilide keel, kolmandaks õigeusu kultuurilis-sümbolistlik sisu ja neljandaks traditsioonilise rahvateadvuse ratsionaliseerimine. Sümptomaatiline on, et ükski nõukogude filosoof ei tegelenud vene filosoofia uurimisega. Vene diskursuse eripära on määratud õigeusuga, mille järgi tõde ei ole sõnas, vaid on kujus. Kristust nimetatakse Jumala kujuks. Tõde võib pigem näha kui mõelda. Tõde on Jumalalt ja ei ole mõtlemise produkt. Messianistlik idee Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi - ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsansist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole. Vene tsaari tiitel ei saa kuidagi olla tulnud Lääne caesarist nagu tavaliselt arvatakse, sest seda ei oleks kirik aktsepteerinud. Küll on teada, et tsaari tiitli võtsid kasutusele tatarlased-mongolid ja see oli vana sküüdi juhi tiitel, mida hiljem kasutasid ka Krimmi ja Kaasani khaanid. Tsaari tiitel oli enam mõeldud välispoliitiliseks kasutamiseks, et tsaar võiks läbirääkimisel olla võrdne Krimmi ja Kaasani khaanidega. Esimeseks tsaariks krooniti 16-aastane Ivan IV, kellel ka endal olid tatari juured ja kes Glinskite suguvõsa kaudu pärines Sartakist. Just see oli põhjus, miks Ivan Julm otsustati kroonida tsaariks. Sakraalse Politeya otsingud on venelastele omased olnud kõigil aegadel. Riiki kujundati ja suurendati messianistliku idee sümboolikast lähtudes. Pärast Bütsansi langemist - Teise Rooma, suurima õigeuskliku riigi hukkumist - tärkas vene rahva hulgas aimdus, et Venemaa on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas. Strarets Filofei kuulutas Moskva Kolmandaks Roomaks. “Jumalast valituse ja Kolmanda Rooma idee saab vene rahvuslik-religioosseks antropoloogiaks, mis ei ole selgelt väljendatud mingeis vormeleis, kuid on tajutav kõigi poolt,” ütleb Aleksander Dugin. Anarhism ja nihilism. Berdjajev (eraldi teema Berdjajevi kohta) kinnitab, et anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ja narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus: “vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugatšov on iseloomulikud venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid. Aristokraadid Kropotkin, Bakunin ja Tolstoi olid ülemaailmse anarhismi loojad. 25 aastat valitses vene kirikut ja ideoloogiliselt ka Vene Püha Sinodi ülemprokürör Pabedonostsev, kes oli Romanovite Venemaa vaimne juht. Berdjajev kirjutab: “Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud ligemeste suhtes sugugi hirmuäratav”. Pabedonostsev sarnanes Leniniga selles, et suhtus maailma nihilistlikult ja ei uskunud inimesesse. Kui Pabdonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, siis Lenin põlgas samuti revolutsioonilist eliiti ega uskunud selle inimlikku väärtusesse. Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni nihilistid. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=354 Vene filosoofe: http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Vene_filosoofid Venemaa Euroopale vastandumisest ja vene-eurooplase tekkest; http://epl.delfi.ee/news/kultuur/igavene...d=51134180 Vene-eurooplased olid Peeter I, N. Karamzin, A. PuškinA. Homkjakov, I. Kirejevski, M. Lermontov, N. Lobatševski, A. Tolstoi, I. Gontšarov, I. Turgenev, I. Tsernõševski, K. Kivelin, V. Kljutševski, S. Solovjov, V. Solovjov, I. Metšnikov, D. Mendelejev, A. Tšehhov, I. Bunin, P. Miljukov, V. Vernadski, F. Stepun jt.
04-02-2015, 10:19
Mulle on meelde jäänud ühe naljahamba ütlus ,et kui minna filosoofia kateedri ukse taha ja suruda kõrv vastu lukuauku,siis võid kuulda sealt hoogsat Kant`imist,Hegel`damist ning Ficht(e)`tlemist.
Jah valik,mida uurida ja lugeda on meeletu...lisaks kodumaistele Masingule ja Kaplinskile on mulle meele järgi Wilber ja Alan Watts. Wattsi on kahjuks vähe eesti keelde tõlgitud aga siinkohal tooks ära tema ühe essee ,mis ilmus aastaid tagasi "Vikerkaare`s". Alan WATTS MÄNG JA ELUSUND On's need tingimata vastuolus? Mulle paistab, et elu kulgeb iseenesest. Hiinakeelne sõna loodus kohta — zi ran — tähendabki seda, mis toimub iseenesest. Väga veider, et kõigi tüüpiliste EUROOPA keelte grammatika tõttu, mida me kõneleme, oleme võimetud ette kujutama protsessi, mis kulgeks iseenesest. Iga tegusõna juurde peab käima nimisõna kui tema alus, määraja, ning me arvame, et asi pole korras, kui keegi või miski seda ei korralda või selle eest hoolt ei kanna. Nõnda tundub idee iseenesest, iseenda väel kulgevast protsessist meile hirmuäratav, sest ei ole näha käimapanijat. Ameerika Ühendriikides seisame me tõsise sotsiaalse ja poliitilise konflikti ees, sest me arvame, et peaksime elama vabariigis, samal ajal kui suurem osa kodanikke usub, et universumis kehtib monarhia. Te ei saa olla lojaalsed Ameerika Ühendriikide kodanikud uskumata, et vabariik on parim valitsusvorm, ja ometi ihkame monarhi, kedagi teist, kellele lükata vastutus. Me ei võta midagi iseenesest ja kaebame ühtelugu, et see, mis me oleme, on mineviku vili: «Mu isa ja ema olid neurootikud ja seetõttu tegid nad minust- ki neurootiku. Ja nende isa ja ema olid neu- rootikud ja tegid neist neurootikud . . .» ja nii Aadama ja Eevani välja. Kas te mäletate, mis õieti juhtus Eedeni aias? Jumal pani lõksu üles. Ta ütles, et on üks eriline puu, mille vilja ei tohi süüa. Kui ta poleks tege- likult tahtnud, et Aadam ja Eeva seda sööksid, poleks ta selle kohta midagi öelnud. Kui ta aga sellele juba kord tähelepanu juhtis, võis olla kindel, et nad lähevad ja söövad seda. Kui siis Jumal nägi Aadamat süüdlaslikult pilku maha löömas, küsis ta: «Aadam, kas sa sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin, et seda ei tohi süüa?» Ja Aadam vastas: «See naine, kelle sa mulle andsid, ahvatles mind ja ma sõin.» Siis vaatas Jumal väga valjult Eevale otsa ja küsis: «Eeva, kas sa sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin, et seda ei tohi süüa?» Ja Eeva vastas: «Madu meelitas mind.» Ajasid üksteise kaela, nagu näha. Siis vaatas Jumal maole otsa ja — seda pole küll Piiblis kirjas — nad pilgutasid teineteisele silma. Nad olid juba ammu ette kavatsenud, et universum ei pea olema lihtsalt kuulekas käsutäitja, kus mina-Jumal-ütlen- sina-pead-tegema-nii-ja-nii ja teie teetegi automaatselt nõnda. Poleks ju mingit nalja, kui poleks üllatust. Heebrea jumalasõnas seisab kirjas, et Jumal pani loomise ajal Aadama südamesse ühe asja, mida kutsutakse Yetzer Ha-ra. See tähendab «isemeelne vaim». Täpselt samuti on asi siis, kui te valmistate raguud ja panete sellesse soola. Te ei taha, et raguu saaks liiga soolane, vaid ikka parasjagu. Just nõnda pani Jumal Aadamat luues temasse paraja annuse ula- kust, et juhtuks midagi üllatavat ja teist- sugust, mida Jumal ei suudaks ette näha. See on siinkohal väga tähtis, sest ma tahan rääkida meie ühtsustundest, meie võõran- dumistundest ja takistustest, mida me endasse sisendame, pidades oma elusundi kohustu- seks. Kui te kujutleksite ennast Jumala asemele tavaettekujutuses Jumalast kui kõigeväelisest Isast, tähendaks see seda, et oleksite üks ennasttäis kult, kellel on kõigega asja. Teile on teada kõik, mis oli, ja kõik, mis tuleb, ning teil on täielik kontroll kosmose üle, teil on absoluutne võim ja te olete surmani tüdinenud. Siis ütlete endale: «Inime- ne, eksi! Ma ootan üllatust.» Ja siin te olete, ainult et te ei tohi seda endale tunnistada. Teada seda, et olete Jumal, on hullumeelsuse tunnusmärk. See on abso- luutne tabu, eriti ristiusus. ^Jeesus löödi selle teadmise eest risti ja kristlased ütlevad: «Olgu pealegi, Jeesus oli Jumal, aga sellest aitab. Rohkem mitte kedagi!» Kuid Evangeelium on ilmutus meile kõigile sellest, mida hindud on alati tead- nud — tat tvam asi — see sa oled! Kui Jeesus oleks elanud Indias, oleks talle tema avastuse puhul õnne soovitud, mitte teda risti löödud. Indias on palju inimesi, kes teavad, et nad on maskeeritud Jumalad. Šri Rämakrišna, Sri Ramana, Krišna ja Buddha — nad kõik avastasid selle, sest see pole mingi erandlik õigus, et keegi üksi on Jumal, vaid kõik on Jumalad, ja kui ma teile silma vaatan, näen ma universumit endale vastu vaatamas. Nõnda olemegi olukorras, kus teadmine, et ollakse Jumal, on tabu ja me ei tohi seda endale tunnistada, et me teame, kes me oleme, sest meil on hirm, üks enesepettuse liike, ärakadumise, võõristuse, üksinduse ja mitte kuskile kuuluvuse tunde ees. Tavalises kõnepruugis öeldakse, et me tuleme ilmale, kuigi me midagi sellist ju ei tee. Me- tuleme temast välja. Nii nagu vili tuleb puust. muna kanast ja laps emaüsast, oleme me kõik universumi tähised. Nii nagu võrkkestal on müriaade pisikesi närvilõpmeid, oleme meie universumi närvilõpmed. Ja naljakad asjad juhtuvad. Kuna meid on nii palju, on uni- versum mitmekülgne; nõnda võib näha ennast eelarvamustevabalt. Siin me oleme ja tahame teada saada, mis on käimas. Me vahime läbi teleskoopide, et näha kaugeimaid asju väljas- pool, ja läbi mikroskoopide, et näha kaugei- maid asju seespool, ja mida keerulisemaks meie riistad muutuvad, seda kaugemale jook- seb maailm meie eest ära. Kui meie teles- koobid muutuvad võimsamaks, universum avardub. See on meie endi ärajooksmine meie eneste eest. Te teate ju, et mõni aasta tagasi me arvasime, et ta on meil käes. Me avastasime asja, mille nimi on aatom, ja see see oligi. Kuid vaat sulle säh! Välja ilmus elektron. Ja põmm! Prooton. Kui see kõik juba selja taha jäi, tulid veel kõiksugu värgid — me- sonid ja antiosakesed ja asi läks aina hulle- maks. Me oleme iseennast vaatlev süsteem, mis sarnaneb maole nimega Ouroboros, kes salvab oma saba ja püüab ennast alla neelata. et teada saada, mis asi ta on. Samalaadne on kogu küsimus: «Kes ma olen?» Me ütleme: «Ma tahaksin ennast näha», kuid proovige vaid vaadata oma pead. Kas te saate seda näha? Silme ees ei ole pime, kuid pole ka ühetaolist ruumi — mitte kusagil pole midagi ühetasast. Ja sellega pole lugu veel lõppe- nud. Suurem osa meist arvab terve mõistuse seisukohalt, et ruum pole mitte midagi, et ta pole üldse tähtis ja et tal pole energiat. Kuid tõsiasi on see, et ruum on kogu olemise alus. Kuidas saaksid olemas olla tähed ilma ruumita? Tähed paistavad ruumist, miski tuleb mitte millestki nagu siis, kui te kuulatate eelhäälestuseta ja kuulete vaikusest tulemas kõiki helisid. See on hämmastav. Vaikus on helide allikas, nii nagu ruum on tähtede allikas ja naine on inimese allikas. Kui te kuulate midagi väga tähelepanelikult, avastate, et pole ei minevikku ega tulevikku ega kuulamist ennast. Te ei saa kuulata iseennast kuulamas. Te elate igaveses praegus ja see te olete. See on tegelikult äärmiselt lihtne ja just nõnda see on. Ma alustasin väitega, et elusund, elusole- mine kulgeb iseenesest ja armastus suurelt osalt niisama. Häda on selles, et kui me olime lapsed, rääkisid meie vanemad ja lähe- dased meile, et meie kõhus on neid armastada. Jumal ütles: «Sina pead Issandat, oma Juma- lat kõigest südamest, kõigest hingest, kõigest meelest ja kõige oma kangusega armastama ja sa pead oma ligimest armastama nagu iseennast.» Samamoodi ütlevad meie emad meile: «Sa pead peale sööki tänama.» «Mine juba magama.» «Vaata, missugune su nägu on.» «Jäta mossitamine.» «Oh, sa punastad.» «Võta ennast kokku.» «Pane tähele.» Ja kõigi nende komandode põhiline mõte on järgmine: sa pead tegema seda, mis on luba- tud, ainult siis, kui sa teed seda nii, nagu kästakse. Sa p e a d mind armastama. See on topeltlõks ja ajab igaühe täiesti segadusse. Mees ütleb naisele: «Kaliis, kas sa ikka armas- tad mind?» Ja too vastab: «Muidugi, ma püüan teha oma parima.» Kuid sellist vastust ei oota ju keegi. Oodatakse, et öeldaks: «Ma armastan sind nii, et võiksin su nahka pista. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma sind armastan. Ma olen su lootusetu ohver.» Nõndaviisi peame me sunniviisil armastama nagu sunniviisil elamagi. Me tun- neme, et peame edasi minema, sest see on meie kõhus. Me oleme elamisest väsinud ja kardame surma, kuid me peame edasi minema. Miks? Loomulikult te ütlete: «Mul on keegi, kelle eest ma pean hoolitsema, mul on lapsed ja ma pean tööl käima, et neid ülal pidada.» Kuid see kõik õpetab neile sedasama suhtumist, nii et nemadki lohistavad end edasi, et oma lapsi ülal pida- da, need õpivad neilt omakorda sedasama lohistamist, võitlevad selle endale välja. Nõnda ma jälgin suure hämmastusega maailma käiku. Ma näen kõiki neid inimesi edasi-tagasi sõelumas, kihutamas maniakaal- selt autodega, et jõuda oma kontorisse, kus nad käivad raha tegemas. Milleks? Seda- viisi nad teevad vahetpidamata üht ja seda- sama ning väga vähestele neist see meeldib. Mõistlikud inimesed maksavad mängu eest — selline on elukunst. Kuid kogu idee peksta ja taguda oma ajusid välja selleks, et elada, on ju naeruväärne. Albert Camus väidab oma raamatu «Sisyphose müüt» alguses väga aru- kalt: «On üksainus tõsine filosoofiline prob- leem: enesetapp.» Mõtelge selle üle veel kord järele. Kas te peate edasi minema? Palju lihtsam oleks seisma jääda. Milles küsimus, on's midagi kahetseda, kui edasiminek kät- keb? Mis on surm? Heita magama ja mitte kunagi enam ärgata. Oh, kui kõhutav on olla igavesti pimeduses! Kuid see pole ju nõnda. Ei ole ka igavest elu. On nii, nagu polekski teid kunagi olemas olnud. Mitte ainult, et teid pole kunagi olnud, vaid mitte kedagi pole kunagi olnud; ja nõnda see ju oligi enne teie sündimist. Täpselt samuti, nagu teil on nähtamatu pea, on ka teie ülim tegelikkus, teie olemise alus mittemiski. Sünyatä on budistlik mõiste tühjuse kohta — see on ruum, see on teadvus, see on see, kus «me elame ja liigume ja oleme olemas» — Jumal, Suur Tühjus. Õnneks pole võimalik teada saada, mis see on, sest kui me seda teada saaksime, siis me tüdineksime sellest. Suur hollandi filosoof van der Leeuw on öelnud: «Elu saladus ei ole see, kuidas vabaneda, vaid see, kuidas tegelikkust koge- da.» Õnneks on kogu meie teadvuse kesk- mes pidev küsimus, pidev probleem, mille kohta me ei tea öelda, mis see on. See- tõttu on elu ikkagi huvitav. Me püüame kogu aeg teada saada, aga elu ei too meile vastust. Klassifitseerimine on ainuke viis vastata küsimusele: «Mis on tegelikkus?» Kas sa oled või sind ei ole? Oled sa mees või naine? Oled sa vabariiklane või demokraat? Oled sa loom, taim, kivi, plekksepp, rätsep, sõdur, meremees, rikas, vaene kerjus. varas? Me kõik kuulume mingisse klassi, kuid seda, mis see kõige tähtsam o n ei saa klassifitseerida. M itte keegi ei tea, mis see o n, ja tegelikult ei saa seda küsimust mõistlikul viisil esitadagi. On olemas palju filosoofilisi teooriaid selle kohta, mis on tegelikkus. Mõned ütlevad: «Tegelikkus on mateeria — saate aru, on ju midagi, mida nimetatakse aineks.» Ja filosoofid, kes ülikoolides alati laua taga loenguid peavad, koputavad ikka ja jälle lauale ja küsivad: «Noh, kas laud on tegelik või ei ole?» Kui dr Johnson kuulis piiskop Berkeley teooriat, et kõik on tegelikult meeleline, kummutas ta selle, lüües vastu kivi ja öeldes: «Olen kindel, et iga terve mõistusega inimese jaoks on see kivi igati materiaalne ja füüsikaline.» Samal ajal, kui peenemad mõtlejad teiselt poolt laususid: «Pole olemas midagi materiaalset, kõik see et, meeleline moodustis. Kogu maailm on tead- vuse fenomen.» Piiskop Berkeley ajal ei tea- tud kuigi palju neuroloogiast. Praegu teame sellest märksa rohkem ja võime öelda sama asja palju keerulisemalt: teie närvisüsteemi struktuur determineerib maailma, mida te näete. Teiste sõnadega, maailmas väljaspool silma päike ei paista. Maailmas väljaspool tak- tiilseid närvilõpmeid tuli ei põleta. Maailmas väljaspool lihaseid ei ole kivid rasked ja väl- jaspool õrna nahka ei ole nad kõvad. Nagu näete, on kõik suhteline. Väga lihtne on vastus vanale küsimusele: kui met- sas langeb puu ja keegi seda ei kuule, kas ta siis ragiseb või ei? Hääl on suhe õhu võnkumise ja kõrva trumminaha vahel. Kui ma löön trummi, millel pole nahka peal, on ükskõik, kui kõvasti ma löön, häält ei tee ta ikkagi. Samamoodi võib õhk kogu aeg võnkuda, aga kui pole kõrva trümmihahka ja auditiivset närvisüsteemi, ei ole ka häält. Tänu oma füüsikalistele struktuuridele loome me võnkumisest maailma, mis muidu oleks tühi. Me loome seda tühjusest, kuid asume ise samuti selles maailmas. Meie keha ja närvisüsteem kuuluvad välisesse maailma. Teie olete minu välises maailmas ja mina olen teie välises maailmas. Nõnda tekib muna ja kana situatsioon — on ju naljakas. Neu- roloogilisest vaatepunktist loome me iseoma maailma ja samal ajal on maailm meid ennast loonud. Lõppude lõpuks võib iga füüsik ära näidata, et te olete üks elektriliste olluste ja protsesside sumin nagu kõik muugi. Kõikjal käib üks džäss ja see on õudsalt vahva, sest see on iseenda äratundmine sinu läbi. Kogu olemine on võnkumine ja igal võnku- misel on kaks põhilist aspekti. Üht võib nimetada «sisse»-, teist «välja»-lülituseks. Kui ma istun kinos tüdruku kõrval ja tunnen, et ta meeldib mulle, ja panen käe tema põlvele ja jätangi sinna, märkab ta seda algul, aga kui ma oma kätt ei liiguta, siis ei tunne ta seda varsti enam. Kui ma aga selle asemel, et käe paigale jätan, hakkan tema põlve silitama või patsutama, lülitub tema taju sisse ja välja ning ta taipab, et ma pööran talle tähelepanu. Kõik, mis meiega toimub, käib sisse-välja-sisse-välja-sisse-väl- ja-lülituste kaudu. Võtke kas või valguse tajumine. Valguse võnkumine on nii sage, et võrkkest ei registreeri väljalülitusi, ta jääbki sisselülituste mõju alla ja nõnda näe- megi oma silmadega asju suhteliselt püsivana. Kui me aga paneme silmad kinni ja jääme kuulatama, kuuleme me nii sisse- kui ka väljalülitusi, eriti madalatel helisagedustel. Kõrgetel sagedustel ei kuule me väljalülitusi, vaid ainult sisselülitusi. Kui aga minna Jile madalatele sagedustele, kuuleme nii sisse- kui ka väljalülitusi. Tegelikult on kõik füüsika- liselt olemasolev üks põksumine, positiivsete ja negatiivsete elektrilaengute vaheldumine. Lugege Encyclopedia Britannica neljateist- kümnendast väljaandest elektri kohta käiva artikli kaht esimest paragrahvi. See on õpe- tatud, teaduslik artikkel kõiksugu valemite ja tehnilise informatsiooniga, kuid ta algab puhta metafüüsikaga. «Elekter,» ütleb artikli autor, «on absoluut. Me ei tunne midagi muud taolist. Ta on kõige alus . . .» On ju näha, et siin aetakse puhtakujulist teoloogiat. Nõnda see on — kõik käib sisse ja välja, jaguneb mees- ja naispooleks, yangiks ja y/«'iks, nüüd paistab, nüüd ei paista. Meie üheksateistkümnenda sajandi tagapõhi on harjutanud meid mõtlema, et energia, mis lülitub sisse ja välja, on oma olemuselt juhm, mehaaniline värk. Freud nimetas seda libi- doks. Teised on nimetanud seda pimedaks energiaks ja seepärast tunneme, et meie kui inimolendid oleme tõugud. Kui miljon ahvi töötaksid kirjutusmasinatel miljon aastat, võiksid nad statistiliselt Piibli valmis trükkida. Loomulikult lahustuksid nad niipea, kui selle- ga valmis saavad, uuesti nonsensiks. Meid on harjutatud tundma, et oleme tõugud, lihtsalt äpardunud juhused. See on võõran- dumine ja iseenesest suur probleem. Mulle näib igatahes, et me pole äpardunud juhu- sed. Mõned ütlevad, et me pole midagi muud kui kogum baktereid, kes roomavad ringi üht kivikera mööda, mis tiirleb tähtsu- setu tähe ümber ühe pisikese galaktika ääre- narmastes. Miks inimesed sedasi räägivad? Sest nad tahavad öelda: «Ma olen tõsine rea- list, sitke sell. Ma vaatan faktidele otse silma ja need on rängad faktid. Mõte, et seal üleval on keegi, kes meie eest hoolt kannab, on vanade naiste ja muidu põdurate jaoks, ja üldse arvan ma, et universum on üks pundar jama.» Sellist sõnumit kuulete te teatud tüüpi inimeste käest. Vaata alati inimese filosoofiat, et näha, mida ta ütleb enda kohta. Teie filosoofia on teie osa, teie mäng, mida te mängite. Mina tunnistan, et mi- nu filosoofia on mäng, mida ma mängin. See on minu suur toiming. Ja kui ma lähen, et seda mängida, ma lähen, et mängida suurimat mängu, mida ma suudan ette kujutada, ja ütlen: «Põrgusse kõik see lollus! Ma tean väga hästi, et olen püsitu, et olen millegi püsitu kehastus, mis ise pole enam mitte midagi.» Ja seda ma just tahangi. Ma olen universumi juure ja olluse kehastus, mida inimesed nimetavad Jumalaks, Aatmaniks või Brahmaniks. Ja ma arvan, et seda on naljakas tunda. Naljakas on seda tunda mitte kui kategooriat, vaid kui positiivset ko- gemust, mida sa võid tõesti läbi elada. Seepärast on minu ülesanne jagada seda tunnet niipalju kui võimalik, et teil poleks enam vaja mingit psühhoteraa- piat, mingit gurut ega mingit religiooni — minema kõik! Siiski on olemas asi, mida võiks nimetada religiooniks teravate elamuste jaoks. Minu lemmikkirik on vene õigeusu katedraal Parii- sis, mis tõesti tõstab tuju. Seal on kulda, viirukit, ikoone, tohutult küünlaid ja hiilgav muusika. Preestrid tulevad pühamust kuning- like uste tagant, mis eraldavad kiriku pea- ruumi sisemisest pühapaigast, ja kui uksed lahti lähevad, ilmub sealt välja keegi, kes sarnaneb Issanda Jumal endaga, uhkes rüüs, ja kõik see muudkui kestab ja kestab ja kestab ja kui sa ära tüdined, lähed sa üle tänava viinapoodi ning tellid vodkat, kaaviari ja pirukaid. Kõigil tõuseb tuju ja siis võib kirikusse tagasi minna. Selline religioon on nagu tants, rõõmus väljaelamine, ja Jumal ei kirjuta ette, mida peab tegema, sest kõigest sellest, mis toimub vene kirikus, ei saa keegi nagunii midagi aru. Kõik teevad suurt ja hiilgavat lärmi. See on oma olemuselt muusi- ka ja muusika on oma olemuselt mäng. Selles ongi olemise suurimaid saladusi, sest muusikas nagu eluvõitluseski ei toimu tege- likult mitte midagi. Muusika on sihitu ulm. Tants on sama, ainult et liikumises. Tantsides ei lähe me kusagile, vaid teeme aina ringe ja ringe. Nõnda on muusika ja tants universumi mudelid. India teooriate järgi käib universum muudkui ringi ja ringi; püha Hippo Augusti- nuse järgi läheb universum mööda sirget joont. See on üks kõige kõhutavamaid ideid, mis Lääne tsivilisatsioonile iial on ette pandud. Kui aeg oleks tsükliline, võiks Jeesus Kristust ikka ja jälle risti lüüa. Et seda ei juhtuks, ongi olemas ainult üks ja küllal- dane ohverdus, armulaud ja andeksandmine kogu maailma patustele. Aeg läheb mööda sirget joont loomisest ärahävitamise ja viimse kohtupäevani. Selle köha peal kätkeb iga- ühe mõtlemine, sest keegi ei tea, kuidas neil läheb, kui nad taevasse satuvad. Kõik teavad, kuidas neil põrgus läheb. Kui te vaatate Metropolitan MuseurrVis Jan van Eycki maali viimsest kohtupäevast, saab kõhe selgeks, et taevas on kõik põhjalikult tüdinud. Igaüks istub nagu kass, kes on kanaari- linnu alla neelanud. Ridade viisi, kõigeväge- vama Issanda Jumalaga eesotsas vahivad kõik võrdselt tülpinult. Kuid otse nende all on nahkhiiretiivuline pealuu, laotades laiali oma jubedaid tiibu, ja väänlevad alasti kehad, keda söövad maod ja kes purevad üksteist. Otse nende all käib orgia, kuid kõik need väärikad inimesed üleval taevas on määratud igaveseks seisma kirikus ilmses ülima tülpimuse seisun- dis. Vaadake samuti Gustave Dore illustratsioo- ne Dante Divina Commedia'\e. Ta oli suure- pärane graafik, ja kui ta käsitleb Inferno teemat, on ta tulvil kujutlusvõimet, kui ta aga jõuab Paradiso'm, on ta kujutlusvõimel ots. Kõik, mis ta suudab, on valgetes öösärkides daamid, kes lohistavad end läbi taeva- ringide, teate küll — inglid. Tal pole aga aimugi, mis asi see ingel on! Tõepoolest, väga vähe on inimesi, kel oleks õiget ette- kujutust paradiisist. Väga veider, et meie ettekujutus paradiisist on nii lahja. Tudengid peaksid kirjutama oma mõtetest taeva kohta, et arendada kujutlusvõimet. Asi on selles, et me pole endale kunagi tunnistanud, et meie idee taevast on tegelikult täiesti käsutu. Mis mõtet on meie Jumala-ideel? Ilmselt mitte mingisugust. Nagu lastelgi, kui nad on väike- sed ja targad: nad lalisevad; häälitsustel pole mingit tähendust ega mõtet — just selline ongi universum. Asi on selles, et elu nagu muusikagi on iseenda päralt. Me elame igaveses praegus, ja kui me kuulame muusikat, ei kuula me ei möödunut ega tulevat, vaid avardunud olevat. Nii nagu meie nägemisväli on lai ja avar, pole ka praegune hetk mingi juuste- piir, mida kell parasjagu näitab. Praegune hetk on kogemuste väli, midagi palju enamat kui lihtsalt punkt ajateljel. Kuulata meloodiat tähendab kuulata intervalle toonide vahel. Praeguses hetkes võime me kuulda inter- valle ja näha rütme. Igas hetkes võime tunda edasiliikuvat jätkuvust. Kui ma räägin igavesest praegust, siis pa- lun ärge ajage seda segi sekundi murdosaga; see pole hoopiski üks ja sama. Igavene praegu on avar, kerge ja rikas, aga ka vallatu. See tuletab mulle meelde lõbusat lugu ühest Oxfordi Kristuse kiriku õpetajast, kel oli õudselt halb käekiri. See oli nii halb, et ta isegi ei suutnud seda lugeda. Ühel päeval, kui ta pidas jutlust ja hakkas oma märkmeid lugema, ta lausus: You who are frivolous, of course . . ., uh, You who are frivolous of course ... , Ah! You who are followers of Christ!»1 Kas te näete siin seost? «Vaadake liiliaid välja peal, kuidas nad kas- vavad; nad ei näe vaeva ega keeruta, kuid isegi Saalomon kõiges oma hiilguses ei käinud riides nagu nemad.» Sellest siis ütleme: «Ärge tundke hirmu homse päeva ees, teie, kes te olete muidugi vallatud.»2 See on jumalik vallatus. Armastus, mis liigutab Päikest ja teisi tähti, on vallatus. Seepärast võib Jumalat ette kujutada kui siirast, mitte aga tõsist olendit. Kui ilus ja veetlev naine ütleks mulle: «Ma armastan sind» ja mina vastaksin talle: «On sul tõsi taga või sa ainult mängid minuga?», siis oleks see vale vastus, sest ma just nimelt loodaksin, et tal ei ole tõsi taga, vaid et ta mängib minuga. Seepärast vastaksin ma talle hoopis: «Oled sa siiras või tahad sa mind lihtsalt õnneks võtta?» Näete ju, et mängu- lisus on universumi energia tõeline olemus. See on muusika. Ja minu arvates ei ole heal muusikal, nagu Bachi omal, mingit mõtet. Klassikalisel muusikal, olgu siis Läänes, Indias või Hiinas, ei ole mingisugust mõtet peale tema enda helide. Ka sõnadel nagu muusikal- gi pole mõtet. Sõnad on vaid helid, mis tähistavad ja märgivad midagi muud kui ise- ennast. Rahapaberid tähistavad jõukust, maa- kaardid maakohti ja ka sõnad tähistavad alati midagi muud. Selline heli nagu «vesi» ei tee meid märjaks. Seda heli ei saa ka juua. See tähendab, et sõna on vaid sümboLja tähistab midagi muud kui iseennast. Ja siiski me ütleme, et sõnadel on mõte. Ja inimesed lähevad peast segi, sest nad tahavad, et elul oleks mõte nagu sõnadelgi. Goethe riputas endale seina peale lause: «. . . kõik, mis on surelik, on vaid sümbol.» Mille sümbol? Mis mõte sinul on? Just nagu peaks sul mingi mõte olema, just nagu oleksid sa tühipaljas sõna, just nagu oleksid sa midagi, mida saab sõnaraamatust järelegi vaadata. Sina ise o 1 e d k i mõte. Selles on asi: elu mõte ja hüve on täpselt see, mis on siin ja praegu. Me ei pea kusagile minema. Vaadake välja tänavale ja te näete, et ini- mesed mõtlevad meeleheitlikult sellele, et nad lähevad kuhugile, et nad ajavad tähtsaid asju. Nende silmad vahivad kaugele eemale ja nende ninad ulatuvad kauge- le ette. Nad lähevadkuskile, neil on eesmärk, nad tahavad mi- dagi saavutada. Kas te saate ennast teostada siin ja praegu, istudes seal, kus te parasjagu juhtute olema, ilma et peaksite kuskile mujale minema? Te olete just seal, kus te olete. Seepärast kutsuvadki hindud meie kõigi tõelist mina aatmaniks, inimeseks, kes on seal, kus ta on. Budist- likus ikonograafias on olend nimega Avaloki- tešvara, keda Jaapanis hüütakse Kannoniks, Hiinas Guanyiniks ja Tiibetis Chenrezigiks. Neid nimesid tõlgitakse tavaliselt kui «Halas- tuse Jumal (anna)» ja teda kujutatakse tu- handekäelisena. Käed asetsevad kiirtena te- mast väljapoole; ta on kosmiline tuhatjalgne, kaastunde kehastus. Siiski ei ole ta täiesti naissoost. Ta on hermafrodiit, mees/naine. Avalokitešvara tähendab tähelepanelikku, kes on alati hooles. Tema nime on lihtne meeles pidada, sest koknid ütlevad: «äve a look it» — take a look at it.}' Keel on lihtsalt lummav. Me võime tema sisse minna ja mängida sõnade ja nende muu- sika ning võluga kõiksugu mänge. Aga siin on üks asi, mille juurde ma kõhe jõuan: kultuur, mis välistab vallatuse, on elu seisu- kohalt kadunud, ja sellepärast ongi hiina kommunistid väga ohtlikud. Nad on kõige tõsisemad inimesed, kõige enam pühendunud elusünnile. Hiinas ja Venemaal on elu väga üksluine, sest seal arvatakse, et elu tahab elamist, ja nii kaua, kui seda on teile antud, 'Vaata sinna. pole tähtis, kui vastikut toitu te sööte või kui kõledaid riideid te kannate. See on igatpidi vale seisukoht. Viga on Mao Zedongi punase raamatu 224. leheküljel, kus ta ütleb: «Kõige tähtsam on mõtelda, nii et laup kipras», nagu aitaks laubalihaste pingutamine kuidagi kaasa selgele mõtlemisele. See käib vastu Lao-zile, kes on suurim kõikidest hiina filo- soofidest, Tarkuse Isa. Te ei saa oma meelt või närvisüsteemi tugevdada pingutuse abil; see on psühho-füsioloogilise talitluse juures kõige tähtsam. Mao Zedong tegi selle vea, mis osutab tema ülemäärasele tõsidusele. See on asi, mida ma tahan rõhutada: elu pole väärt elamist, kui ta on peale sunnitud. Võiks küsidä,"miks rohkem inimesi ei vali enese- tapu. Suurem osa inimestest vastaks, et nad ei tapa end kas siis hirmust selle ees või nad tunnevad, et tuleb igal juhul edasi minna, sest «kuniks on elu, on ka lootust» (milline jube deviis), või ei tapa nad end sellepärast, et neile meeldib tantsida. Isegi kui te ei ole eriti rikas ning elate ausat ja lihtsat elu, annab läbikäimine teiste inimeste- ga, päikese ja taevatähtede paiste, rohu sahin ja vee vulin teie elule kahtlemata oma sele- tuse. Ühes haikus öeldakse: «Pikk öö ja vee- vulin lausuvad mulle, mida ma mõtlen.» Nüüd sellest, mida ma püüan kirjeldada kui mängu. Mäng on sanskriti keeles lüä. lllä tuletub samast verbijuurest, mis meie sõna liit ('elav, rütmiline laul' ingl k — M.l ». ja universumit nimetatakse Višnu- lTlaks, Višnu mänguks. Kui me räägime mängust, siis me mõtleme ka teatrile. Teater on väga veider asi, sest tema all mõistetakse tavaliselt lava ja eesriiet. Kuid la- va taga on garderoob, kus näitlejad riietuvad. Nad teavad, kes nad tegelikult on, enne kui nad võtavad endale oma osad (personad). «Persona» tähendab maski, mille läbi näitle- jad kõnelesid, persona, sest neid maske käsu- tati vabaõhulavadel kreeka-rooma draama- des. Neil olid võimendavad hääletorud, et häält saaks suunata endast väljapoole, just nagu teie isiksuski suunab endast välja- poole teie ettekujutust iseendast. See ei ole mingil juhul teie ise — see on teie mask. Nõnda siis tuleb näitleja lavale ja tema kava- lus seisneb selles, et veenda publikut kõige laval toimuva ehtsuses. Publik teab eesriide ja lava eraldatuse tõttu endast, et laval toimuv ei ole tegelikut ehtne, aga näitlejad mängivad riii hästi, et nad panevad inimesi nutma, naerma, karjuma ja hirmul oma tooli- serval istuma. Kujutlus sunnib kõike seda viimse piirini: parimad näitlejad kõige tänu- väärsema publikuga — need oleme me ise! Te näete, et see on mäng. Kuid me võtame seda tõsiselt ja ei suuda seepärast läbi näha. Me kurname ja tapame üksteist, oleme üksteise vastu alatud, kuigi meil pole selleks vähimatki põhjust. Me võime seda siiski ka mõista ja läbi näha, me võime aru saada, et kogu elu on nali. Mis muud on lõppude lõpuks joker (narr) kaardimängus kui metsik kaart, mis võib mängida kõiki osi. Narr on kaardipakis Jumala sümbol. Vanasti oli kuningatel õukonnas alati koja- narr, ja kes muu ta oli kui hull inimene. Ta oli skisofreenik, kes tegi etteaimamatuid märkusi, ja igaüks võis naerust möirata, sest ta ütles asju, mis olid kontekstist väljas. Skisofreenikud on omamoodi süüdimatud, kuna neid ei saa hukka mõista. Skisofreeni- line laps ei hooli sellest, kui auto talle otsa sõidab — mis juhtuma peab, see juhtugu. Nõnda siis istusid kuningatroonide jalameil need veidrikest skisofreenikud, et tuletada kuningale meelde, et ta ei võtaks end liiga tõsiselt, nagu näiteks «Richard II»: «. . . sest õõnsas vürstikroonis, mis sureliku laupa võrutab, on surma õukond, istub veiderdaja, kes vürsti pilkab, hiilgust mõnitades tal lubab hingetõmbeks pisistseenis monarhitseda, tappa pilgu läbi, ja talle tühist kõrkust sisendab, nii nagu oleks liha, elu ringmüür, vask hävimatu. Nõnda naljatanud, ta tuleb viimaks, torkab tillukese nööpnõela müüri, — ongi läbi vürsti» (G. Meri tõlge. Shakespeare. Kogutud teosed. I. k. Tln., «Eesti Raamat», 1959, lk 216-217.) Shakespeare on tulvil sedalaadi tarkust. «Tormis» kõneldakse elu kaduvusest nõnda: «Me lustil nüüd on lõpp. Me näitlejad, nii nagu öeldud, olid vaimud, kes nüüd õhku hajusid kui hõre õhk; ja nagu selle lumma kehatus, nii pilvekõrgu tornid, uhked lossid ja templid ning see hiiglakera ise ja kõik, mis on ta pärand, laostub kord ja hajub kui see lumm, nii et ei jää tast vinetki. Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni. .» (G. Meri tõlge. Shakespeare. Kogutud teo- sed. VII k. Tln., «Eesti Raamat», 1975, lk 369.) Kõige lummavamad asjad poeesias on kirju- tatud olemuslikkuse puudumise, kaduvuse teemal. Keegi meist ei ole olemuslik tervik, me oleme tuleleegi moodi. Tuleleek on kuuma gaasi voog, mis nagu veekeeris jões pidevalt liigub ja muutub, kuigi jääb kogu aeg samaks. Igaüks meist voolab, ja kes sellele vastu ajab, läheb hulluks. See on nagu inimene, kes püüab vett oma käes hoida — mida kõvemini ta pigistab, seda nobedamini voolab vesi ta sõrmede vahelt välja. Nõnda ongi põhi- mõte elust rõõmu tunda — see pole ette- kirjutus ega moraalilugemine, sel pole midagi pistmist sellega, mida teil tuleks silmas pidada et cetera, see on vaid praktiline soovitus — selles, et mitte temast ära rippu- da — las minna.
Jõudsin lõpule Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäigu" kahe köitega. Kirjastus "Ilmamaa" väljaanne, 2012
Jääb silma, et autor on küllalt vaenulik materialistide ja eriti veel darvinistide suhtes. Ja väga paljuski on tema seisukohad kattuvad Paraveebis kohatavatega Arvata on, et Spengleri mõju on ajas päris kaugele kandunud ... Silma hakkas ka 20.sajandi alguse Saksa ja üldse Lääne-Euroopa tollase suhtumise juures erandlik Lääne kultuuri teistest kultuuridest mitte paremaks pidamine, vaid lihtsalt tema heade külgede nägemine, ja sama palju häid külgi nägi ta ka teistes, nt "Peaaegu kõik õhtumaised leiutised leiutas ka hiina kultuur - nende hulgas kompass, pikksilm, trükikunst, püssirohi, paber, portselan -, kuis hiinlane meelitab looduselt midagi välja, ta ei võta väevõimuga. Ta tajub küll oma teadmiste eeliseid ja võtab nad kasutusele, kuid ei torma neid ekspluateerima." /II kd, Märkused ja viited, lk 725/ See hiinlaste kohta käis 20. saj alguses, eks nad nüüd ekspluateerivad ikka julmalt. Lisaks paistab mulle, et Spengler on päris hea(ette)nägija, kuigi minu meelest liialt pessimistlik. Paksendused on minu poolt tehtud, kursiiv on originaalist. Teine köide oli huvitavam. Esimene köide koosneb suures osas matemaatika-, kunsti- ja muusikaajaloost. Ja ülimõnus oli selle kõrvale mahukat Maailma Kunstiajaloo köidet lehitseda. Märkmeid esimesest köitest. * Maailma asemel linn, punkt, kuhu koondubkogu laialdaste maapiirkondade elu, samal ajal kui kõik ülejäänu närbub; vormiküllase maaga kokkukasvanud rahva asemel uus nomaad, parasiit, suurlinnaelanik - traditsioonivaba, vormitult voogava massina esinev puhas fakti-inimene, irrreligioosne, intelligentne, viljatu, sügava vastumeelsusega talupoegkonna (ja selle kõrgeima vormi maa-aadli) vastu /.../ lk 62 * Ei ole midagi lihtsamat, kui mõtete asemel, mida pole, rajada süsteem. lk 76 * Austraalia pärismaalased, kelle vaim on igati ürginimese tasemel, evivad matemaatilist vaistu või, mis teeb sama välja, arvulist mõtlemist, mida pole veel saadud sõnade ja märkidega edasi anda, kuid mis puhta ruumilisuse tõlgendamises kreeka samasuguse mõtlemise kaugelt ületab. Nad on leiutanud bumerangi, mille toime lubab järeldada vaistlikku kodusolemist arvuliikides, mille meie jätaksime kõrgema geomeetrilise analüüsi hooleks. Vastavalt sellele on neil äärmiselt keeruline tseremoniaal ja nii peen keeleline sugulusastmete gradatsioon, nagu seda veel kuskil täheldatud pole, isegi kõrgkultuurides mitte. lk 98 Spengleril on seos: arenenud ruumianalüüs (kasvõi vaistlik) - arenenud dünastiline (suguvõsaline) mõtlemine *Orel kui ülim ruumi valitsev instrument. No ei valitse rokk-kontserdi heli ruumi, olgu ta kuitahes vali */.../ ja pärast pikka vaheaega järgnes omakorda õhtumaine, meie matemaatika kui uuelt pinnalt võrsuv täiesti uus looming, mida me oma kummalises sõgeduses peame selleks päris matemaatikaks /.../ lk 106 Olgu veel kord öeldud, et üksainus matemaatika on illusioon. Matemaatiline ja üldse teaduslik mõtteviis on õige, veenev, "see, milleni mõte paratamatult välja jõuab" juhul, kui ta täielikult vastab mõtleja elutundele. Vastasel korral on ta võimatu, ekslik, jabur, või nagu me ajaloomeelses kõrkuses ütleme, "primitiivne". lk 111 *Irratsionaalarvud jäi antiikmaailmale võõraks, antiik tunneb vaid naturaalarve, arvates et väljaöeldamatu ja kujuteldamatu peab igaveseks varjatuks jääma. Ei tuntud isegi negatiivseid arve, sest nad olid oma mõtlemises väga konkreetsed ja elulähedased. Mida ei saa joonistada, see pole arv. Astmed olid ainult ruut ja kuup, nagu vastavad kujundid, sealt edasi abstraktsesse ettekujutusse ei mindud. Antiik mõtles, tundis ja elas hetkes, olevikus. Ja Spengler ei käsitle antiigina Vana-Egiptust! Meie käsutuses on üks raidkirjana jäädvustatud leping Elise ja Herea vahel, mis pidi kehtima sada aastat sellest aastast alates. Aga, mis aasta see oli, seda ei saadud ära näidata. Nii et mõne aja pärast ei teatud enam, kui kaua leping kehtinud oli, ja ilmselt polnud keegi ka seda ette näinud." Nad ei olnud ajalooteadlik kultuur. Diophantos - hilisantiigi matemaatik, kes ei kuulunud antiikmaailma "joonistatava matemaatika" matemaatikute hulka, olles saanud mõjutusi Indiast. Sellist ülimalt kahe jalaga maapeal ja olevikus elavat kultuuri nimetab Spengler apollooniliseks; ekspansiivne, otsiv, kõrgustesse pürgiv, minevikku mäletav, tuleviku nimel elav, võitlushimuline, võimujanune - kultuur on Spengleril faustiline, Lääne-Europa alates u 1000 maj kuni tänaseni; ning kolmas kultuuritüüp on müstiline - see võib olla nii ajalugu tunnetav (Egiptuse, maia) kui ka olevikuselav (India). Araabia kultuurina käsitleb Spengler kõiki Lähis- ja Keskida kultuure alates Akadi riigist, algkristlaste ja alles lõpuks muhameedlasteni välja. Alguses oli seda raske tajuda, praegu ollakse harjunud araabia=islam. Spengler ühendab pidevalt ja läbivalt matemaatikat arhitektuuriga, matemaatilise mõtlemise tüüpi ehitusstiiliga, ehitusstiili ajalootunnetuse sügavusega. Nt integraalarvutus - gooti katedraal. Ja muusikat kujutava kunstiga. Tõeliselt multidistsiplinaarne lähenemine. Holistiline teema käsitlemine. Seostab matusekombeid aja tajumisega. Põletusmatus - inimesed elavad olevikus. Laibamatus või muumiad - inimesed kannavad endaga kaasas pikka minevikku konkreetsete nimedena pikkade sugupõlvede jooksul, mitte et paar konkreetset vanavanavanemat ja siis edasi juba müütilised esivanemad nagu antiikmaailmas, vaid üleskirjutatud dünastiad. /II peatüki kokuvõte/ * Maailmahirm on kindlasti loovaim kõigi ürgtunnete hulgas. Talle võlgneb inimene küpseimad ja sügavaimad vormid ning kujud, mis on omased mitte üksnes tema teadvustatud siseelule, vaid ka selle peegeldustele välise kultuuri arvutute moodustiste näol. Otsekui salajane meloodia, mida ei kuule igaüks, läbib hirm iga tõelise kunstiteose, iga sisimast lähtuva filosoofia, iga olulise teo vormikeelt, ning seesama, kuigi vaid vähesed seda märkavad, on aluseks ka iga matemaatika suurtele probleemidele. Selle kaotab või salgab maha ainult hiliste linnade /arengus tsivilisatsiooni lõppjärku jõudnud/ Hammurapi Baabüloni, Ptolemaiose Aleksandria, islami Bagdadi või tänase pariisi ja Berliini - seesmiselt surnud inimene, puht intellektuaalne sofist, sensualist ja darvinist, asendades selle enda ja kõige võõra vahele seatava, saladusi mittetunnistava "teadusliku maailmavaatega". lk 130 Seda maailmahirmu peaks võtma mu meelest pigem aukartusena, midagi nagu tõelise tähistaeva all inimest haarab - linn võtab sellegi inimeselt ära. Ja teaduslikule maailmavaatele teeb siin Spengler tulenevalt oma ajastust liiga, sest praegu vähegi mõistlikud teadlased tunnistavad salapärase olemasolu. Noh ja darvinism oligi tol ajal veel vulgaarmaterialistlik. *Antiikse inimese jaoks olid egiptlaste, foiniiklaste, germaanlaste jumalad, niivõrd kui neid oli võimalik piltlikult ette kujutada, samuti tõelisteks jumalateks. Jutul, et "neid ei ole olemas", pole selle maailmatunde raames mõtet. Kreeklane austab neid nende maadega kokku puutudes. /../ Kui viibitakse näiteks Babüloonias, siis taganevad Zeus ja Apollon, ning nüüd tuleb pöörata erilist tähelepanu kohalikele jumalatele. Just seda tähendab altarite pealkiri "Tundmatuile jumalaile" - millele Paulus annab apostlite lugudes nii iseloomulikult eksliku, maagilis-monoteistliku tõlgenduse. Need on jumalad, keda kreeklane nimepidi ei tunne, kuid keda võõrad suurtes sadamates, näiteks Korintoses või Pireuses austavad, ja seepärast peab ta neile lugupidamist osutama. lk 565 See lõik jäi veidi segaseks viimase lause tõttu. Üldiselt ma arvan mõistvat, mida siin öelda taheti - seda teemat on väga viljakalt arendanud Jan Assmann "Egiptlane Mooses"es. Kuid äkki sain valesti aru. * Antiikajaloo mõistatuslik "pime ajastu", mille aastaarvudeks Spengler annab 1200-600 a ema (tekstis trükiviga nagu oleks meie ajaarvamise järgsete aastatega tegu) seletab Spengler ära tolle aja inimese ülima vaenuga igasuguse kestvuse vastu, mis pani teda vältima kivist ehitisi ja kasutama ainult puud. David Rohli "Avarise Isandad" seletab pimeda ajajärgu hoopis dateerimisveaga, tänapäeva teadlased oletatavalt elanikkonna vähesuse ja vaesusega (mõistatuslikkust alles jättes). lk 600 ____________________________ Etruskide osas tuli ka nipet-näpet infot juurde, need postitan etruskide teemasse.
Kui nüüd keegi küsib, et mis on kõigel sellel refereeritul pistmist Õhtumaa ehk läänemaailma allakäiguga, siis: neid näiteid ja eluvaldkondi kirjeldades Spengler esitleb oma kultuur kui sundiv-elav-surev organism teooriat; kõikidest kultuurivaldkondadest läbi ajaloo paralleele leides ja vahest ka vb liialt otsides näitab ta oma mudeli paikapidavust: iga kultuur tõuseb eelkultuurist (suhteliselt eneseteadvusetu olek suurte egregoride mõttes), elab küpseb ja üleküpseb tsivilisatsiooniks, mil enam midagi uut ei looda, vaid mõnuletakse hedonistlikult vana rasva peal, misjärel läheb nii nagu juhtus Rooma riigiga antiikaja lõpus - kunagises ülimas pealinnas karjatavad karjased oma kitsi ja elavad üksikud perekonnad.
II köide. * lk 41 toob ta sisse taimede-loomade arengu (ta ei eita evolutsiooni, vaid tolleaegse darvinimi esitatud evolutsiooni) seletamiseks vormienergia mõiste, mis mulle küll tundub olema suht sarnane morfogeense välja mõistega. Evolutsiooniliste liikide vahevorme on tänapäevalgi vähe leitud, need on olemas, aga need on lühiealisemad kui väljakujunenud olemusega liigid, mis jätab mulje nagu toimuks evolutsioon hüpetega, katkendlikult. Tol ajal oli see fosiilileidude puudulikkuse tõttu karjuv puudus darvinismi juures. Nüüd Spengleri sõnadega "Ja koos nende olelusega on ühtlasi antud teatav vormienergia, mille varal vorm kas jääb täiustumise jätkudes puhtalt püsima või muutub nõrgaks ja selgusetuks ning laguneb paljudeks alamliikideks, ja ühteaegu on antud selle vormi eluiga, mida juhus võib küll lühendada, aga mis muidu viib liigi loomuliku vanaduse ja kustumiseni." Seega vastava liigi morfogeense (vormiloova välja) püsides liik peab vastu, kohanedes, õppides, ka väiksemaid evolutsioonilisi muutusi läbi tehes, kuid jäädes ikkagi sellekssamaks liigiks. Kuid kui väli nõrgeneb, siis ka välistingimuste jäädes samaks liik hakkab välja surema ja antud ökoloogilise niši hõlvab keegi muu. Muidugi peab arvestama, et liik on puhtalt mentaalne konstruktsioon, eksisteerib teadlase peas ja raamatus, mitte aga looma eneseteadvuses. * lk 66-67 Õhtumaine ekspansioon. Kui Jared Diamondi "Püssid, pisikud ja teras" toob valge inimese ja tema kultuuri massilise levimise põhjuseks olemise "õigel ajal õiges kohas" , siis Spengler rõhutab õhtumaise faustilise kultuuri ülisuurt ekspansioonitungi (vallutusvajadus, seiklusjanu, võimuiha). " See tung on pretsedenditu ja ilmneb igal alal. /.../ Igas teiseski vormivaldkonnas avaldus Õhtumaa noore tsivilisatsiooni suhe vanade ja veel olemasolevatega selles, et ta neid kõiki lääneeuroopa-ameerika eluvormide ikka tihedama kihiga kattis, mille all vana, omaenese vorm pikkamisi kaob." Oli küll Hiina võimas oma laevastikuga ja kauples, kuid sealsel kultuuril ei olnud nii valusat ja taganttorkivat ekspansioonitungi, mis oleks pannud teda ikka uuesti ja uuesti üritama maailma vallutada. * Linn. "On igati otsustav ja kogu oma tähenduses veel mitte kunagi hinnatud tõsiasi, et kõik suured kultuurid on linnakultuurid. Teise ajastu kõrgem inimene on linnu ehitav loom. Rahvaste ja riikide, poliitika ja religiooni, kõigi kunstide ja teaduste aluseks on linna kui inimeksistentsi algupärase nähtuse olemasolu. Kuna kõigi kultuuride kõik mõtlejad ise elavad linnas (ka juhul kui nad kehaliselt elavad maal), siis ei taipa nad üldiselt, kui veider nähtus see on. Me peaksime vaatama seda alginimese imestunud pilgul, kes esimest korda näeb maastiku keskel niisugust kivi- ja puidumassi, kividest ümbritsetud väljakuid, iseäralikku ümbrust, mis kubiseb inimestest. Kuid tõeline ime on linna hinge sünd. Täiesti uut laadi koguhingena, mille ülimad põhjused jäävad meile saladuseks, eraldub see järsku oma kultuuri üldisest hingest. Ärganult moodustab ta nähtava keha. Küla-taolisest talude kogumikust - milledest igal üksikul on oma ajalugu - sugeneb tervik. lk 120-121 Egregorist räägib ta siin. * Tsiviliseeritud inimese viljatus. Spengler näeb ette suurlinnade tsivilisatsiooni-inimeste "verekutse" lakkamist, kaob tung sugupõlvede edasikestmiseks. lk 139: "Maailmalinnade viimane inimene ei taha elada - üksikisikuna ehk küll, aga tüübina, hulgana mitte; selles massiolendis kustub surmahirm. See, mille juures tüüpilist talupoega haarab sügav ja seletamatu hirm, mõte suguvõsa ja nime väljasuremisest, on kaotanud tähenduse. /.../ Lapsed jäävad sündimata mitte lihtsalt seepärast, et nad on võimatuks muutunud, vaid kuna äärmuseni teritunud intelligents ei leia nende olemasoluks enam põhjusi." Lääne inimesega on see tõepoolest juhtunud-juhtumas, kuid muu maailm pole ses mõttes kuigi tsiviliseeritud. Küllap nemad seal on rohkem edasikestmise-instinktiga varustatud, mis sest et linn ka kuni 30 miljonit elanikku on. See näitab, et suur linn pole veel maailmalinn Spengleri mõistes. https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_ci...population lk 142: Rooma Impeeriumi langus: "Impeerium naudib kõige täiuslikumat rahu, ta on rikas ja kõrgesti haritud ning hästi organiseeritud. Ja ometi kaob rahvas kiiresti ja hulgakaupa - hoolimata Augustuse meeleheitlikest abielu- ja lasteseadustest; hoolimata massilistest adopteerimistest või sellest, et tühjaksjäävale maale pidevalt barbarsõdureid asustatakse; hoolimata Nerva ja Traianuse tohututest toetusfondidest, et üles kasvatada varanduseta vanemate lapsi. Itaalia, seejärel Põhja-Aafrika ja Gallia, lõpuks Hispaania, mis esimeste keisrite ajal oli riigi kõige tihedamalt asustatud ala, on inimtühjad ja maha jäetud. /.../ Pertinaxi edikt 193. aastast paljastab lõpuks asjade hirmuäratava seisu: Itaalias ja provintsides lubatakse igaühel tühja maad enda valdusesse võtta." Mis näitab, et kui Impeeriumi egregor oli oma jõu ammendanud, ea lõpuni elanud, siis tühjenesid lisaks linnale ka maapiirkonad. * Huvitavat keelte kujunemise ajalooost, esimese peatüki teine osa. Inimtõugu (rassi alajaotus) näitab keele kõrval ka keele kõnelemise viis. Eesti noorte seas leviv komme ülikiiresti kõneleda viitab seega soomeugri tõust väljakippumisele? No minu laps räägib nii kiiresti, et mina aeglane inimene ei saa arugi, ja palun sellepeale tekst aeglasemalt esitada. Juutuuberid panevad ka kõik nagu kuulipildujast, kuigi anglitsismide inetust nad mõned teadvustavad lk 218 Spengler rõhutab veel tõu mittefüüsilist olemust, vaid "kosmiline äratuntud saatuseühendus", millel ei ole "vere puhtus" tähtis - no katsuge teda rassistiks teha! Kuskilt jäi silma. Westermanni uuritud Lääne-Aafrika evede keeltes on algul sageli tegemist ühe ja sama sõnaga, mida hääldatakse kas madalalt või kõrgelt, et iseloomustada midagi suure või väiksena, kauge või lähedasena, passiivse või aktiivsena. Oletan, et suur, kauge ja aktiivne on madala tooniline sõna ja väike, lähedane ja passiivne on peenikese häälega väljaöeldu Bantu neegri jaoks kuulub asi, mida ta näeb, esialgu väga mitmesse kategooriasse. Sellekohane sõna koosneb tüvest koos rea ühesilbiliste prefiksitega. Kui ta räägib naisest, kes oli põllul, siis koosneb vastav sõna tunnusjoontest: elus - üks - suur - vana -naissoost - väljas - inimene. See teeb seitse silpi, mis tähistavad ainulaadset, väga täpset ja meile väga võõrast käsitusviisi. või siis meile mitte nii väga. Lause ühes sõnas: briti pop-bändi "The Men They Couldn't Hang" nime tõlkis soome raadiodiskor "Hirttamattomaat" (poodamatud) Algupära (noorpõlve vormi) säilitanud keeltes on palju käändeid, tegusõna vorme, sõnatüve muutusi. Keele vananedes grammatiliste vormide rohkus väheneb, tähendust hakatakse andma lauseehitusega. "Egiptuse kirjakeelt haaras juba kolmandal aastatuhandel e. Kr. kiire grammatiline lagunemine. Seesama saatus tabas eme-sal'iks (naistekeeleks no kumb sõna seal nüüd naist tähendab?!) nimetatud sumeri kirjanduskeelt. /.../ Indogermaani keelesüsteemi tunneme ainult kõige täielikumas languses olevana. Vanemate veedade keele käänetest (u 15. saj e.Kr.) on tuhat aastat hiljem antiikkeeltes alles ainult rusud. Noh, seda võib ka keele arenguks nimetada ju. * Indogermaani hõime nimetab Spengler maaviikingiteks, hobustega kokku kasvanud, kelle hirmuäratavat legendi peegeldab kentaurimuistend. * Kiri "Põlgusväärse igapäevase tööriistana tungib sisse tähtkiri." See on puhtalt kaupmeeste leiutis. * lk 214: On kahtlemata tõsiasi, et kõik varased rahvad olid väga liikuvad. Selles peitud näiteks saladusliku liibüalaste probleemi lahenduse võti. Liibüalased või nende esiisad rääkisid hamiidi keelt, kuid nagu tõestavad juba vanaegiptuse reljeefid, olid nad välimuse poolest pikka kasvu, heledapäised ja sinisilmsed ning seega ilmselt Põhja-Euroopa päritolu. * Zarathustra polnud pärslane. See, mille ta lõi, oli veedade religioni üleviimine aramea maailmastmõtlemise vormidesse, kõlbelis-dualistlikku maailmasüsteemi. Samal ajal võitles veedade religiooni vana ja labastunud vormi vastu, mis nähtavasti ikka veel vajas, et korrataks kiitust pühale veisele. * lk 231: Kui faustiline rahvus on küll paratamatult seotud teatavat laadi religioossusega, aga mitte kindla usutunnistusega, kui antiikaegsel (apolloonilisel) rahvusel pole üldse mitte mingeid eranditult kehtivaid suhteid üksikute usukoltustega, siis maagiline natsioon kattub oma kiriku kui sellise mõistega. Juudi usku astudes võeti juudi rahvusesse vastu, kasvõi falašad, Abessiinia mustanahalised juudid. * Kolmas peatükk "Araabia kultuuri probleemid" räägib tervenisti, kaugele ette, taha ja sisseulatuvalt kristluse tekkimisest ja arenemisest. Uue hinge esimesteks ettekuulutajateks on 7. saj ema kujunenud suurejoonelise vaimsusega prohvetlikud religioonid, mis esitasid väljakutse rahva ja tema valitsejate väljakujunenud lihtsatele (šamanistlikele) , loomu poolest üld-aramealik nähtus. Iiobi raamat on oma ülimas allaheitlikuses mitte juudapärane, vaid islamipärane. Juba vanapärsia apokalüptikas tuli neitsil sünnitada Saoshyant, "viimaste päevade" Lunastaja. Mani omaloodud religioonis heitis Paulusliku inim-Jeesuse deemonina kõrvale, ning tunnistas tõelise Jeesusena Johannese Logost. Logose idee kõige laiemas tähenduses on , et kättesaamatust jumalusest eraldub tema vaim, tema "sõna" kui valguse kandja ja kõige hea tooja, ning astub suhtesse inimesega, et teda kõrgemale tõsta, täita ja lunastada. Püha Augustinus on viimane araabia koiduaegse skolastika suur mõtleja ja kaugeltki mitte õhtumaine vaim. Araabia ei ole siis tänapäevases assotsiatsioonis! Kristlus algas ja tuli euroopasse araabia müstilise mõtteviisina, kuid hiljem omandas kohaliku faustilise olemuse. Ta polnud manilane ajutiselt, vaid jäi selleks väga olulistes joontes ka kristlasena. Saatan kiusab Lunastajat - see lugu on ka Zarathustra Vendidad 19,1. Kuskil 200 a paiku tekkis kohustus vääruskusid taga kiusata. Islamil on see kohustus aga niisama vana kui islam ise. Maagilise rahva puhul on olemuslik tung laieneda ja teha misjonit (faustilisel rahval on see tung veel suurem) Juutide suur misjonitöö meie ajaarvamise alguse paiku: nad tungisid Lõuna-Araabia kaudu Sise-aafrikani ning Hiinas on nende tegevus tõendatud juba 2. sajandil. Põhja pool astus hiljem juutlusse Kasaari riik pealinnaga Astrahanis, sealt tungisid juudiusku mongolid kuni Saksa sisemaani. Misjoneerisid ägedalt ka kõik kristliku kiriku kolm vormi (veel kaugeltki mitte katoliku-õigeusu-protestantismi kolmik), millest lõuna- ja idakirik sulandusid hiljem islamisse. * lk 343 + märkus lk 687: "Iga pilk ükskõik millisesse religiooniajaloo raamatusse õpetab, et "see üks" kristlus elas läbi kaks suurt mõtete arendamise ajastut, aastail 0-500 Idas ja 1000-1500 Läänes ja kolmas, tänapäevane peaks järgnema neile Vene maailmas kolmanda aastatuhande esimesel poolel." Seda mõtet käib Spengler nüüd edaspidi mitmel korral ja küllalt rõhutatult välja, ning ilmselt siit see lõpuks ka Viimse Roomlaseni on jõudnud. Pärispatu mõiste oli orfikutel varem kui kristlastel. "Keha on haud!" Käsitlesid olelust süüna. Suurim vastand ajatule jumalaarmastusele on suguline armastus, selle eest on Aadam paradiisist välja heidetud. Antiiksete jumalate loomkujud: lehmasilmne Hera, Zeus sõnnina, Poseidon hobusena, Apollon kord hundina (Lykeios) nagu Mars, kord jäär (Karneios), delfiin (Delphinios), madu (Pyto Apollon Delfis). Maona esineb ka Zeus, Askleipos ja erinnüsed. Hobusepeaga Demeteri kuju Arkaadias Phigalia templis. Kallisto ilmutab end emakaruna, ka Brauroni Artemise preestreid kutsuti karudeks. Dionysoses (kes ilmub kord jäära kord sõnnina) ja Paanis on alati midagi loomalikku. Vihje kunagisele šamanismile nagu ka Egiptuse loomapäised jumalad. Spengler: "kannavad kõik veel oma tumeda mineviku jooni". Põrguvürstil (nüüd juba 1200ndate euroopa) on ema ja vanaema, naist ja lapsi ei ole. Gooti müüt: tuhanded nõiad ise uskusid, et nad on nõiad, andsid end üles, pihtised ja palusid patust päästa; pisarsilmil ja langenutele kaasa tundes määrasid inkvisiitorid nad piinadele, et päästa nende hinge. Goethe arvas, et kuuldavat pihtimist ei oleks pidanud protestantism inimestelt ära võtma. Keegi ei pihi iseendale nii, et on hingepõhjas kindel pattude andeksandmises. Rerormatsioon võttis gooti maailmalt ära tema heleda külje , jäi kuradi- ja nõiamüüt, mis alles nüüd oma lõplike mõõtmeteni kehastus. Kaine vaimu vaimustus, külm tuli, pedantne ekstaas. See valmistab ette pinna tänapäevasele ülimale ratsionalismile. Tänapäeva ratsionalismile järgneb teine religioossus. lk 409 Sprengler ütleb, et tema ajal on see veel paljude põlvkondade kaugusel, tekib tsesarismi ajastul, kui demokraatia on ise ennast ära söönud ja monarhid valitsevad jälle. Sellega seoses vaatab Sprengler just Venemaa poole. Ei suutnud välja lugeda, miks Venemaa, aga nt mitte Ladina-Ameerika? Ja kui nüüd Ibb ütleb, et Venemaa majanduslik olukord on väga vilets ja üldse seal on kõik pekkis, siis: kas oli olukord parem aastail 0-500 Lähis-Idas? Joodi ilmselt vähem, aga materiaalne olukord (nagu see sellisel puhul üldse midagi tähendaks) oli vähemalt sama halb. Lõpuks - kuidas demokraatia siis ise ennast ära sööb - aga raha abil. Viienda peatüki esimene osa on pühendatud kõiki ja kõike orjastavale rahale - kõige paraveebilikum peatükk üldse. "Mis on tõde?... Kolm nädalat ajakirjanduslikku töötlemist - ja tõde on kogu maailmale selgeks tehtud. Selle põhjused on ümberlükkamatud seni, kuni on olemas raha nende säilitamiseks." "Raha korraldab sündmusi nende huvides, kel seda on" "Raha kaudu hävitab demokraatia iseennast" "Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine". Põhimõte loomulikult selles, et raha lihtsalt ostab demokraatia oma kasuks ära. Ja tsesarismi saabumine murrab raha võimu. _______________________________ 1917 lõpetas Spengler "Õhtumaa allakäigu" kirjutamise, tal oli kavas kirjutada ka täiendatud või parandatud väljaanne, kuid enne ta suri.
Natuke veel lisaks:
Pärast seda viimatikirjeldatud tsesarismi saabub ajajärk, mida Spengler nimetab fellahitemaailmaks. Selle järgi, mis valitses Egiptuses pärast seda kui Egiptuse kultuur oli ammu kadunud, rahva mälust kustunud, rahvas kas vahetunud või oma juured ja mineviku täielikult unustanud. Elati kogukonna tasemel, seoseid kunagi samal alal olnud kõrgkultuuriga pole mitte mingisuguseid. Ma oletan et kohavaim on ka ära vahetatud. Ilmselt pole needki entiteedid igavesed. Spengler on tehnoloogiline optimist. Raamatu päris lõpp on pühendatud insenerikunsti ülistamisele. Ta näeb küll loodusressursside ammendumise ohtu, kuid läbi kumab siiski lootus, et insenerimõtlemine leiab lahenduse. Kuid siiski mitte lõputult: "maakera tuuakse ohvriks faustilisele energiakesksele mõtlemisele". Natuke veel Venemaast. lk 724 asuv pikk autori märkus. "Sügavas kätkev venelus laseb praegu tekkida veel preestriteta, Johannese evangeeliumile tugineval kolmandat laadi kristlusel, mis seisab palju lähemal maagilisele kui faustilisele, mis seepärast tugineb uuele ristimissümboolikale, ning kaugel Roomast ja Wittenbergist, vaatab tulevaste ristisõdade eelaimuses üle Bütsantsi Jeruusalemma poole. Vaid sellega tegeledes lepib ta jälle Lääne majandusega, nagu leppis algkristlane Rooma ja gooti kristlane juudi majandusega, kuid ta ei võta sellest sisimas osa." Nagu Spenglerist saan nii aru, et ta ei näe vene õigeusu pinnalt seda uut vaimsust, kristluse kolmandat tulemist, vaid pigem mingi päris uue kristliku voolu sündi. Sellega seoses tuleb mul ette ikkagi Vissarion Siberis. Ma ei ole uurinud, kuidas tema sektil läheb, üks asi on väline "minemine", teine asi on sisemine, lugeda saab ilmselt ainult sellest välimisest. Niipalju kui ma kuulnud olen (ÖÖylikOOl jällegi) peab Vissarion end eri kristluse voolude ühtesulatajaks. Siin oleks paras koht Vana Testament kõrvale heita (kui tervik, kuid mõned osad ju OK). Spengler ütleb, et marksismi kõrgaeg on antud hetkeks juba möödas ning et bolševismi eluiga jääb lühikeseks. Kas see on nii või mitte? Raske öelda. Kõik 20 sajandi "tseesarid" on suuremal või vähemal määral marksistid. Hitler oli natsionaalsotsialist, Stalin kommunist, Mao ja Pol Poth samuti. Eks siin taandub asi ikkagi sellele, kuidas ja millena neid -isme defineerida. Bolševis oma 20 saj alguse kujul on ilmselt tõepoolest olnud lühiealine, olles moondunud millekski muuks sama destruktiivseks. _____________________ Rohelisega on need lõigud, kus on ülekaalus minu oma mõtted, mustaga olen ümber jutustanud Spenglerit. Tsitaadid on jutumärkides. Raamatud sisaldavad paljupalju muud ka, see oli minu kallutatud väljavõte. Lugege ise kui tahate kallutamata väljavõtet saada Leonhard Vahteri raamatuna ilmunud referaat "Õhtumaa allakäik" (kirjutatud 1940) ei jätnud esimesel lugemisel absoluutselt mitte mingit muljet, tagasivaateliselt mälus on selle kohapeal täiesti tühi kohta, seega originaalteose sügavus tuli mõneti üllatusena. Pean selle kokkuvõtte uuesti üle lugema, vb siis haakun paremini. Spengleri tõlkijad kasutavad läbivalt mõistet "virgeolek" (ma ei tea, mis originaalis oli), mis ka natuke tänapäeva esoteeritsejat (nagu mina) eksitab. Siin tähendab see ärkveloleku tavateadvust. Hinnatud on just need momendid, mil see virgeolek, mil sellest "virgeolekust vabanetakse". No kõlab ju naljakalt kui kõik on muudkui virguma harjunud Ja sõna loodus tähendab eelkõige füüsikat ja matemaatiliselt kirjeldatavaid loodusteadusi, Spengleri öeldud "tagasipöördumine looduse juurde" tähendab tsivilisatsiooni pöördumist reaalteadustesse. Islami uut ärkamist ja invasiooni Spengler kuskil ette ei näe. |
Võimalikud seotud teemad... | |||||
Teema: | Autor | Vastuseid: | Vaatamisi: | Viimane postitus | |
Mida peaks tegema inimene kes tahaks puhastuda? | Sekhmet | 50 | 23,052 |
25-07-2020, 22:58 Viimane postitus: isemaag |
|
Revolver - vaimsus ja filosoofia | positiivne | 8 | 4,562 |
27-06-2017, 09:36 Viimane postitus: positiivne |
|
Kas sina tead, kes juhib sinu elu? | kalldunn | 1 | 2,989 |
23-10-2014, 17:02 Viimane postitus: Veli Joonatan |
|
Psühhomaagia-filosoofia | Krt | 25 | 14,169 |
20-01-2014, 11:50 Viimane postitus: Krt |
|
Berdjajevi filosoofia | Kordus | 13 | 6,470 |
19-12-2006, 12:01 Viimane postitus: Kordus |
Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: |
1 külali(st)ne |
Created by: Mishar DESIGN
Powered by: MyBB