Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Filosoofia - kes millist filosoofi lugenud on?
Otsisin lisateavet Frommi kohta, leidsin FBI failid:

http://vault.fbi.gov/Erich%20Fromm
Vasta
Pole vahet, kas mõtled tarkusearmastust kui filosoofiat või või mõnda muud ainevaldkonda. Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament.
Vasta
(10-01-2012, 17:26 )Krt Kirjutas: Pole vahet, kas mõtled tarkusearmastust kui filosoofiat või või mõnda muud ainevaldkonda. Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament.

Armastusaine? Päris huvitav. Ja veel, kui mateeriavundament ? Piltlikult siis: mõned meist elavad, kesk seda armastusainet, nagu
"armastusaineta- (tumedas) mateeriaaugus". Ilma igasuguse armastuseta kellegi v. millegi vastu. Ehk on küll kaelani armastusaine-
mateerias, aga on jäänud sellest "tõmbavast-neelavast" määrdumata-puutumata.Sad
Oleks see (tume)armastusenergia-vorm - siis oleks väheke lihtsam seda seletada, endale visualiseerida. Elab ja on, aga hinge lihtsalt pole!
Tõsi küll - selle "energiaga" lipsaks aga Jumal sisse!Hrmm
... esialgu arvan, ei tea.


Vasta
(10-01-2012, 05:21 )Müstik Kirjutas: Viimane mõttetera seal on eriti hea:
- Elu eesmärk on selles, et täielikult sündida (ennast leida?) ja tema tragöödia on selles, et enamik sureb niimoodi sündimata -
Täiesti nõus. Vastav illustratsioon ida filosoofiast:
Tsitaat:"Casanova on täiuslik taolane," kuulutas härra Kwan, kui olime vaadanud filmi La Nuit de Varennes. Taas olin ma segaduses. Kuidas võiks härra Kwani sugune kloostris kasvanud mees, kes pooldab elustiili, mis sisaldab mediteerimist, enesepiiramist ja tsölibaati, nimetada Casanovat täiuslikuks taolaseks?
"Olete te kindel?" küsisin temalt. "Ta tundus olevat omaenda naudingutele pühendunud võrgutaja."
"Aga temas oli sügavamat mõistmist," vastas härra Kwan kindlalt. "Ta tajus omaenda loomust ega kõhelnud oma ettemääratuse täideviimisel. Ta oli vabamõtleja ning kõrgelt haritud mees. Sellepärast nimetangi ma teda täiuslikuks taolaseks."
Allikas.

(10-01-2012, 17:26 )Krt Kirjutas: Sest kõiki erivaldkondi ühendabki endasse tõmbav ja neelav algne tume armastuseaine kui mateeriavundament.
Just! Susid näiteks armastavad väga lambaid - siiralt, palavalt ja kustumatult! Bleh
Vasta
Sai nagu juba öeldud, et algne armastuse ainemateeria ühendab kõik eri ainevaldkonnad, kuidas mõnel siis hingeenergiaga seonduv välja jääb? Isekusetuum on enesearmastuseks ikka maksimaalselt võimeline, st. ka hingel pole kuskile pääsu ajatust kuratlikust kaoseenergiast.
Vasta
Kui juba WW idafilosoofiast taas juttu tegi, siis veel üks huvitav teos, mis eesti keeles ilmunud.
David Pond. "Lääne teeotsija idamaistel radadel."
Sisu tutvustus
Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja lõpplahendust otsima. Idamaine rada õpetab sellest vajadusest loobuma ning jääma vaatlejaks. Nii kohtub rändur elu müsteeriumiga – ta avastab teadvuse tasandid, mis jäävad ratsionaalse mõistuse piiridest väljapoole. “Lääne teeotsija idamaistel radadel” aitab lääne kultuuriruumis sündinul avastada budismi, hinduismi, taoismi ja tantra filosoofilisi allhoovusi. Raamat pakub harjutusi ja meditatsioonitehnikaid, mida on lihtne nüüdisaegse elurütmiga kohandada. Me õpime, kuidas meelt rahustada, sisehäält kuulata, inspiratsiooni koguda ja looduses tasakaalu saavutada.

http://www.raamatumaailm.ee/raamat/laane...el-radadel

Lisaks meenus, et ka Uku Masingut huvitasid lisaks teistele usunditele taoism ja budism.
Veel enne kui ta sai Vana Testamendi professoriks, valiti ta usundiloo professoriks, ta pidas loenguid eesti ja polüneesia usundist ning seminare taoismist, pärast sõda luges Usuteaduse Instituudis budismi.

http://arvamus.postimees.ee/150627/tooma...losoofina/

Leidsin veel, et taoismist on meil varem juttu olnud teemas ALKEEMIKUD EESTIS.
http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid121968


Igtahes, WW, tänud huvitavatele raamatutele juhatamast! Smile
Vasta
Nendest huvitavatest raamatutest on foorumis juba teema olemas - link.

Aga huvilistele soovitan Theo Fischer - Wu wei, Tao elukunst.
Lühike ja üsna konkreetne raamatuke - maailm on keeruline ainult siis, kui ta keeruliseks mõelda. Laugh
Vasta
Sul on õigus - ja VS on selles teemas Tao tutvustamisel väga tubli olnud.
Mina aga leidsin lõpuks üles teema, kuhu Seitsme kiire õpetusest kirjutasin.
Wu wei sisaldab ka mõtteterasid, näiteks seda, et me ei peaks otsustustes oma sisemise autoriteedi, Tao vastu tegutsema. Wu wei on kunst õigel ajahetkel õigesti toimida. Smile
Vasta
(10-01-2012, 23:08 )Müstik Kirjutas: Wu wei on kunst õigel ajahetkel õigesti toimida.
Just. Vahel saab ja võib järelikult ka 'vale' ajahetk olla.
Vasta
Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga.
Teema sai alguse Bertrand Russelliga, ja siin jätkuks

Bertrand Russelli tervisliku demokraatia kümme käsku.

1. Ära ole milleski absoluutselt kindel.
2. Ära arva, et on mõtet toota teadmisi fakte varjates, sest kõik tõendid tulevad kindlasti ilmsiks.
3. Ära kunagi püüa mõjutada kellegi arvamust, see õnnestuks sul kindlasti.
4. Kui puutud kokku vastuseisuga, olgu see kasvõi su abikaasa või laste seisukohad, püüa see ületada argumentide ning mitte jõuga, sest võit, mis sõltub võimust, on ebareaalne ja illusoorne.
5. Ära usu autoriteete; alati on võimalik leida neile alternatiivseid autoriteete.
6. Ära kasuta jõudu sinu arvates kahjulike arvamuste mahasurumiseks, sest need arvamused võivad sinu maha suruda.
7. Ära karda olla oma arvamustes ekstsentriline, sest ka kõik praegu aktsepteeritud arvamused olid kunagi ekstsentrilised.
8. Leia rõõmu pigem intelligentsest eriarvamusest kui passiivsest nõusolekust, sest hinnates intelligentsust, viitab esimene sügavamale nõusolekule kui teine.
9. Ole pedantselt aus isegi siis, kui tõde on ebameeldiv, sest selle varjamine on veel ebameeldivam.
10. Ära kadetse neid, kes elavad õndsas rumaluses, sest vaid rumalad võivad arvata, et see on tõeline õnn.

http://www.telegram.ee/vaimsus/bertrand-...umme-kasku




Vasta
(21-12-2013, 00:04 )Müstik Kirjutas: Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga.
Teema sai alguse Bertrand Russelliga, ja siin jätkuks

Ilusad kümme käskuwink

Lisaks üheteistkümnenda või siis pigem ühe kokkuvõtva:
Usud kas või veerand telegramist saad ikka petetud poolegawink
Päikest.
Vasta
(21-12-2013, 01:36 )Faraday Kirjutas:
(21-12-2013, 00:04 )Müstik Kirjutas: Kuna aasta lõpul jääb ehk aega ka mõtisklusteks, siis jätkan teemaga.
Teema sai alguse Bertrand Russelliga, ja siin jätkuks

Ilusad kümme käskuwink

Lisaks üheteistkümnenda või siis pigem ühe kokkuvõtva:
Usud kas või veerand telegramist saad ikka petetud poolegawink
Päikest.

Noh. sellist optimistlikku usku poleks küll sinult oodanud. Et 12,5 protsenti sellest võiks tõde olla... lihtsalt suurepärane.
Käsitletud isik nimelt oli palju tagasihoidlikum:

1."Ära ole milleski absoluutselt kindel."

Müstik, need mulle väga meeldivad:

"Ära karda olla oma arvamustes ekstsentriline, sest ka kõik praegu aktsepteeritud arvamused olid kunagi ekstsentrilised.

Leia rõõmu pigem intelligentsest eriarvamusest kui passiivsest nõusolekust, sest hinnates intelligentsust, viitab esimene sügavamale nõusolekule kui teine."
Vasta
Natuke teemale lisaks vene filosoofiast.
Androgüünne Venemaa.

Vene filosoofia tekib ja eksisteerib kui kirjandusliik. Ta eelistab jutustamisviisi uurimisviisile. Meie jaoks koosneb vene diskursus mitmetest erinevatest elementidest: esiteks rahvapärimuse arhetüübid: idioomid, vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, valmid jms., teiseks saab vene filosoofia spetsiifiliseks keeleks slavofiilide keel, kolmandaks õigeusu kultuurilis-sümbolistlik sisu ja neljandaks traditsioonilise rahvateadvuse ratsionaliseerimine.

Sümptomaatiline on, et ükski nõukogude filosoof ei tegelenud vene filosoofia uurimisega. Vene diskursuse eripära on määratud õigeusuga, mille järgi tõde ei ole sõnas, vaid on kujus. Kristust nimetatakse Jumala kujuks. Tõde võib pigem näha kui mõelda. Tõde on Jumalalt ja ei ole mõtlemise produkt.

Messianistlik idee Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi - ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsansist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole.

Vene tsaari tiitel ei saa kuidagi olla tulnud Lääne caesarist nagu tavaliselt arvatakse, sest seda ei oleks kirik aktsepteerinud. Küll on teada, et tsaari tiitli võtsid kasutusele tatarlased-mongolid ja see oli vana sküüdi juhi tiitel, mida hiljem kasutasid ka Krimmi ja Kaasani khaanid.

Tsaari tiitel oli enam mõeldud välispoliitiliseks kasutamiseks, et tsaar võiks läbirääkimisel olla võrdne Krimmi ja Kaasani khaanidega. Esimeseks tsaariks krooniti 16-aastane Ivan IV, kellel ka endal olid tatari juured ja kes Glinskite suguvõsa kaudu pärines Sartakist. Just see oli põhjus, miks Ivan Julm otsustati kroonida tsaariks.

Sakraalse Politeya otsingud on venelastele omased olnud kõigil aegadel. Riiki kujundati ja suurendati messianistliku idee sümboolikast lähtudes.

Pärast Bütsansi langemist - Teise Rooma, suurima õigeuskliku riigi hukkumist - tärkas vene rahva hulgas aimdus, et Venemaa on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas. Strarets Filofei kuulutas Moskva Kolmandaks Roomaks. “Jumalast valituse ja Kolmanda Rooma idee saab vene rahvuslik-religioosseks antropoloogiaks, mis ei ole selgelt väljendatud mingeis vormeleis, kuid on tajutav kõigi poolt,” ütleb Aleksander Dugin.


Anarhism ja nihilism.
Berdjajev (eraldi teema Berdjajevi kohta) kinnitab, et anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ja narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus: “vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugatšov on iseloomulikud venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid.

Aristokraadid Kropotkin, Bakunin ja Tolstoi olid ülemaailmse anarhismi loojad.

25 aastat valitses vene kirikut ja ideoloogiliselt ka Vene Püha Sinodi ülemprokürör Pabedonostsev, kes oli Romanovite Venemaa vaimne juht. Berdjajev kirjutab: “Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud ligemeste suhtes sugugi hirmuäratav”.

Pabedonostsev sarnanes Leniniga selles, et suhtus maailma nihilistlikult ja ei uskunud inimesesse. Kui Pabdonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, siis Lenin põlgas samuti revolutsioonilist eliiti ega uskunud selle inimlikku väärtusesse. Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni nihilistid.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=354
Vene filosoofe:
http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Vene_filosoofid

Venemaa Euroopale vastandumisest ja vene-eurooplase tekkest;
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/igavene...d=51134180
Vene-eurooplased olid Peeter I, N. Karamzin, A. PuškinA. Homkjakov, I. Kirejevski, M. Lermontov, N. Lobatševski, A. Tolstoi, I. Gontšarov, I. Turgenev, I. Tsernõševski, K. Kivelin, V. Kljutševski, S. Solovjov, V. Solovjov, I. Metšnikov, D. Mendelejev, A. Tšehhov, I. Bunin, P. Miljukov, V. Vernadski, F. Stepun jt.



Vasta
Mulle on meelde jäänud ühe naljahamba ütlus ,et kui minna filosoofia kateedri ukse taha ja suruda kõrv vastu lukuauku,siis võid kuulda sealt hoogsat Kant`imist,Hegel`damist ning Ficht(e)`tlemist. Smile
Jah valik,mida uurida ja lugeda on meeletu...lisaks kodumaistele Masingule ja Kaplinskile on mulle meele järgi Wilber ja Alan Watts.
Wattsi on kahjuks vähe eesti keelde tõlgitud aga siinkohal tooks ära tema ühe essee ,mis ilmus aastaid tagasi "Vikerkaare`s".

Alan WATTS
MÄNG JA ELUSUND
On's need tingimata vastuolus?
Mulle paistab, et elu kulgeb iseenesest.
Hiinakeelne sõna loodus kohta — zi ran —
tähendabki seda, mis toimub iseenesest.
Väga veider, et kõigi tüüpiliste EUROOPA
keelte grammatika tõttu, mida me kõneleme,
oleme võimetud ette kujutama protsessi,
mis kulgeks iseenesest. Iga tegusõna juurde
peab käima nimisõna kui tema alus, määraja,
ning me arvame, et asi pole korras, kui keegi
või miski seda ei korralda või selle eest
hoolt ei kanna. Nõnda tundub idee iseenesest,
iseenda väel kulgevast protsessist meile
hirmuäratav, sest ei ole näha käimapanijat.
Ameerika Ühendriikides seisame me tõsise
sotsiaalse ja poliitilise konflikti ees, sest me
arvame, et peaksime elama vabariigis, samal
ajal kui suurem osa kodanikke usub, et
universumis kehtib monarhia. Te ei saa olla
lojaalsed Ameerika Ühendriikide kodanikud
uskumata, et vabariik on parim valitsusvorm,
ja ometi ihkame monarhi, kedagi teist,
kellele lükata vastutus. Me ei võta midagi
iseenesest ja kaebame ühtelugu, et see, mis me
oleme, on mineviku vili: «Mu isa ja ema
olid neurootikud ja seetõttu tegid nad minust-
ki neurootiku. Ja nende isa ja ema olid neu-
rootikud ja tegid neist neurootikud . . .» ja nii
Aadama ja Eevani välja. Kas te mäletate,
mis õieti juhtus Eedeni aias? Jumal pani
lõksu üles. Ta ütles, et on üks eriline puu,
mille vilja ei tohi süüa. Kui ta poleks tege-
likult tahtnud, et Aadam ja Eeva seda sööksid,
poleks ta selle kohta midagi öelnud. Kui ta
aga sellele juba kord tähelepanu juhtis, võis
olla kindel, et nad lähevad ja söövad seda.
Kui siis Jumal nägi Aadamat süüdlaslikult
pilku maha löömas, küsis ta: «Aadam, kas sa
sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin,
et seda ei tohi süüa?» Ja Aadam vastas:
«See naine, kelle sa mulle andsid, ahvatles
mind ja ma sõin.» Siis vaatas Jumal väga
valjult Eevale otsa ja küsis: «Eeva, kas sa
sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin,
et seda ei tohi süüa?» Ja Eeva vastas: «Madu
meelitas mind.» Ajasid üksteise kaela, nagu
näha. Siis vaatas Jumal maole otsa ja — seda
pole küll Piiblis kirjas — nad pilgutasid
teineteisele silma. Nad olid juba ammu ette
kavatsenud, et universum ei pea olema lihtsalt
kuulekas käsutäitja, kus mina-Jumal-ütlen-
sina-pead-tegema-nii-ja-nii ja teie teetegi
automaatselt nõnda. Poleks ju mingit nalja,
kui poleks üllatust. Heebrea jumalasõnas
seisab kirjas, et Jumal pani loomise ajal
Aadama südamesse ühe asja, mida kutsutakse
Yetzer Ha-ra. See tähendab «isemeelne
vaim». Täpselt samuti on asi siis, kui te
valmistate raguud ja panete sellesse soola.
Te ei taha, et raguu saaks liiga soolane, vaid
ikka parasjagu. Just nõnda pani Jumal
Aadamat luues temasse paraja annuse ula-
kust, et juhtuks midagi üllatavat ja teist-
sugust, mida Jumal ei suudaks ette näha.
See on siinkohal väga tähtis, sest ma tahan
rääkida meie ühtsustundest, meie võõran-
dumistundest ja takistustest, mida me endasse
sisendame, pidades oma elusundi kohustu-
seks.
Kui te kujutleksite ennast Jumala asemele
tavaettekujutuses Jumalast kui kõigeväelisest
Isast, tähendaks see seda, et oleksite üks
ennasttäis kult, kellel on kõigega asja. Teile
on teada kõik, mis oli, ja kõik, mis tuleb,
ning teil on täielik kontroll kosmose üle,
teil on absoluutne võim ja te olete
surmani tüdinenud. Siis ütlete endale: «Inime-
ne, eksi! Ma ootan üllatust.» Ja siin te
olete, ainult et te ei tohi seda endale
tunnistada. Teada seda, et olete Jumal,
on hullumeelsuse tunnusmärk. See on abso-
luutne tabu, eriti ristiusus.
^Jeesus löödi selle teadmise eest risti ja
kristlased ütlevad: «Olgu pealegi, Jeesus oli
Jumal, aga sellest aitab. Rohkem mitte
kedagi!» Kuid Evangeelium on ilmutus meile
kõigile sellest, mida hindud on alati tead-
nud — tat tvam asi — see sa oled! Kui Jeesus
oleks elanud Indias, oleks talle tema avastuse
puhul õnne soovitud, mitte teda risti löödud.
Indias on palju inimesi, kes teavad, et nad on
maskeeritud Jumalad. Šri Rämakrišna, Sri
Ramana, Krišna ja Buddha — nad kõik
avastasid selle, sest see pole mingi erandlik
õigus, et keegi üksi on Jumal, vaid kõik on
Jumalad, ja kui ma teile silma vaatan, näen
ma universumit endale vastu vaatamas.
Nõnda olemegi olukorras, kus teadmine,
et ollakse Jumal, on tabu ja me ei tohi
seda endale tunnistada, et me teame, kes me
oleme, sest meil on hirm, üks enesepettuse
liike, ärakadumise, võõristuse, üksinduse ja
mitte kuskile kuuluvuse tunde ees. Tavalises
kõnepruugis öeldakse, et me tuleme ilmale,
kuigi me midagi sellist ju ei tee. Me- tuleme
temast välja. Nii nagu vili tuleb puust.
muna kanast ja laps emaüsast, oleme me kõik
universumi tähised. Nii nagu võrkkestal on
müriaade pisikesi närvilõpmeid, oleme meie
universumi närvilõpmed. Ja naljakad asjad
juhtuvad. Kuna meid on nii palju, on uni-
versum mitmekülgne; nõnda võib näha ennast
eelarvamustevabalt. Siin me oleme ja tahame
teada saada, mis on käimas. Me vahime läbi
teleskoopide, et näha kaugeimaid asju väljas-
pool, ja läbi mikroskoopide, et näha kaugei-
maid asju seespool, ja mida keerulisemaks
meie riistad muutuvad, seda kaugemale jook-
seb maailm meie eest ära. Kui meie teles-
koobid muutuvad võimsamaks, universum
avardub. See on meie endi ärajooksmine meie
eneste eest.
Te teate ju, et mõni aasta tagasi me
arvasime, et ta on meil käes. Me avastasime
asja, mille nimi on aatom, ja see see oligi.
Kuid vaat sulle säh! Välja ilmus elektron.
Ja põmm! Prooton. Kui see kõik juba selja
taha jäi, tulid veel kõiksugu värgid — me-
sonid ja antiosakesed ja asi läks aina hulle-
maks. Me oleme iseennast vaatlev süsteem,
mis sarnaneb maole nimega Ouroboros, kes
salvab oma saba ja püüab ennast alla neelata.
et teada saada, mis asi ta on. Samalaadne
on kogu küsimus: «Kes ma olen?» Me ütleme:
«Ma tahaksin ennast näha», kuid proovige
vaid vaadata oma pead. Kas te saate seda
näha? Silme ees ei ole pime, kuid pole ka
ühetaolist ruumi — mitte kusagil pole midagi
ühetasast. Ja sellega pole lugu veel lõppe-
nud. Suurem osa meist arvab terve mõistuse
seisukohalt, et ruum pole mitte midagi, et
ta pole üldse tähtis ja et tal pole energiat.
Kuid tõsiasi on see, et ruum on kogu olemise
alus. Kuidas saaksid olemas olla tähed ilma
ruumita? Tähed paistavad ruumist, miski
tuleb mitte millestki nagu siis, kui te
kuulatate eelhäälestuseta ja kuulete vaikusest
tulemas kõiki helisid. See on hämmastav.
Vaikus on helide allikas, nii nagu ruum on
tähtede allikas ja naine on inimese allikas.
Kui te kuulate midagi väga tähelepanelikult,
avastate, et pole ei minevikku ega tulevikku
ega kuulamist ennast. Te ei saa kuulata
iseennast kuulamas. Te elate igaveses praegus
ja see te olete. See on tegelikult
äärmiselt lihtne ja just nõnda see on.
Ma alustasin väitega, et elusund, elusole-
mine kulgeb iseenesest ja armastus suurelt
osalt niisama. Häda on selles, et kui me
olime lapsed, rääkisid meie vanemad ja lähe-
dased meile, et meie kõhus on neid armastada.
Jumal ütles: «Sina pead Issandat, oma Juma-
lat kõigest südamest, kõigest hingest, kõigest
meelest ja kõige oma kangusega armastama
ja sa pead oma ligimest armastama nagu
iseennast.» Samamoodi ütlevad meie emad
meile: «Sa pead peale sööki tänama.» «Mine
juba magama.» «Vaata, missugune su nägu
on.» «Jäta mossitamine.» «Oh, sa punastad.»
«Võta ennast kokku.» «Pane tähele.» Ja
kõigi nende komandode põhiline mõte on
järgmine: sa pead tegema seda, mis on luba-
tud, ainult siis, kui sa teed seda nii, nagu
kästakse. Sa p e a d mind armastama. See on
topeltlõks ja ajab igaühe täiesti segadusse.
Mees ütleb naisele: «Kaliis, kas sa ikka armas-
tad mind?» Ja too vastab: «Muidugi, ma
püüan teha oma parima.» Kuid sellist vastust
ei oota ju keegi. Oodatakse, et öeldaks:
«Ma armastan sind nii, et võiksin su nahka
pista. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma
sind armastan. Ma olen su lootusetu
ohver.» Nõndaviisi peame me sunniviisil
armastama nagu sunniviisil elamagi. Me tun-
neme, et peame edasi minema, sest see on
meie kõhus. Me oleme elamisest väsinud ja
kardame surma, kuid me peame edasi
minema. Miks? Loomulikult te ütlete:
«Mul on keegi, kelle eest ma pean hoolitsema,
mul on lapsed ja ma pean tööl käima, et
neid ülal pidada.» Kuid see kõik õpetab
neile sedasama suhtumist, nii et nemadki
lohistavad end edasi, et oma lapsi ülal pida-
da, need õpivad neilt omakorda sedasama
lohistamist, võitlevad selle endale välja.
Nõnda ma jälgin suure hämmastusega
maailma käiku. Ma näen kõiki neid inimesi
edasi-tagasi sõelumas, kihutamas maniakaal-
selt autodega, et jõuda oma kontorisse,
kus nad käivad raha tegemas. Milleks? Seda-
viisi nad teevad vahetpidamata üht ja seda-
sama ning väga vähestele neist see meeldib.
Mõistlikud inimesed maksavad mängu eest —
selline on elukunst. Kuid kogu idee peksta ja
taguda oma ajusid välja selleks, et elada, on
ju naeruväärne. Albert Camus väidab oma
raamatu «Sisyphose müüt» alguses väga aru-
kalt: «On üksainus tõsine filosoofiline prob-
leem: enesetapp.» Mõtelge selle üle veel kord
järele. Kas te peate edasi minema? Palju
lihtsam oleks seisma jääda. Milles küsimus,
on's midagi kahetseda, kui edasiminek kät-
keb? Mis on surm? Heita magama ja mitte
kunagi enam ärgata. Oh, kui kõhutav on olla
igavesti pimeduses! Kuid see pole ju nõnda.
Ei ole ka igavest elu. On nii, nagu polekski
teid kunagi olemas olnud. Mitte ainult, et
teid pole kunagi olnud, vaid mitte kedagi
pole kunagi olnud; ja nõnda see ju oligi
enne teie sündimist.
Täpselt samuti, nagu teil on nähtamatu
pea, on ka teie ülim tegelikkus, teie olemise
alus mittemiski. Sünyatä on budistlik mõiste
tühjuse kohta — see on ruum, see on teadvus,
see on see, kus «me elame ja liigume
ja oleme olemas» — Jumal, Suur Tühjus.
Õnneks pole võimalik teada saada, mis see on,
sest kui me seda teada saaksime, siis
me tüdineksime sellest.
Suur hollandi filosoof van der Leeuw on
öelnud: «Elu saladus ei ole see, kuidas
vabaneda, vaid see, kuidas tegelikkust koge-
da.» Õnneks on kogu meie teadvuse kesk-
mes pidev küsimus, pidev probleem, mille
kohta me ei tea öelda, mis see on. See-
tõttu on elu ikkagi huvitav. Me püüame
kogu aeg teada saada, aga elu ei too meile
vastust. Klassifitseerimine on ainuke viis
vastata küsimusele: «Mis on tegelikkus?» Kas
sa oled või sind ei ole? Oled sa mees või
naine? Oled sa vabariiklane või demokraat?
Oled sa loom, taim, kivi, plekksepp,
rätsep, sõdur, meremees, rikas, vaene kerjus.
varas? Me kõik kuulume mingisse klassi,
kuid seda, mis see kõige tähtsam o n ei saa
klassifitseerida. M itte keegi ei tea, mis see o n,
ja tegelikult ei saa seda küsimust mõistlikul
viisil esitadagi.
On olemas palju filosoofilisi teooriaid selle
kohta, mis on tegelikkus. Mõned ütlevad:
«Tegelikkus on mateeria — saate aru, on ju
midagi, mida nimetatakse aineks.» Ja
filosoofid, kes ülikoolides alati laua taga
loenguid peavad, koputavad ikka ja jälle
lauale ja küsivad: «Noh, kas laud on tegelik
või ei ole?» Kui dr Johnson kuulis piiskop
Berkeley teooriat, et kõik on tegelikult
meeleline, kummutas ta selle, lüües vastu
kivi ja öeldes: «Olen kindel, et iga terve
mõistusega inimese jaoks on see kivi igati
materiaalne ja füüsikaline.» Samal ajal, kui
peenemad mõtlejad teiselt poolt laususid:
«Pole olemas midagi materiaalset, kõik see et,
meeleline moodustis. Kogu maailm on tead-
vuse fenomen.» Piiskop Berkeley ajal ei tea-
tud kuigi palju neuroloogiast. Praegu teame
sellest märksa rohkem ja võime öelda sama
asja palju keerulisemalt: teie närvisüsteemi
struktuur determineerib maailma, mida te
näete. Teiste sõnadega, maailmas väljaspool
silma päike ei paista. Maailmas väljaspool tak-
tiilseid närvilõpmeid tuli ei põleta. Maailmas
väljaspool lihaseid ei ole kivid rasked ja väl-
jaspool õrna nahka ei ole nad kõvad. Nagu
näete, on kõik suhteline. Väga lihtne
on vastus vanale küsimusele: kui met-
sas langeb puu ja keegi seda ei kuule,
kas ta siis ragiseb või ei? Hääl on suhe õhu
võnkumise ja kõrva trumminaha vahel. Kui
ma löön trummi, millel pole nahka peal, on
ükskõik, kui kõvasti ma löön, häält ei tee
ta ikkagi. Samamoodi võib õhk kogu aeg
võnkuda, aga kui pole kõrva trümmihahka
ja auditiivset närvisüsteemi, ei ole ka häält.
Tänu oma füüsikalistele struktuuridele loome
me võnkumisest maailma, mis muidu oleks
tühi. Me loome seda tühjusest, kuid asume
ise samuti selles maailmas. Meie keha ja
närvisüsteem kuuluvad välisesse maailma.
Teie olete minu välises maailmas ja mina
olen teie välises maailmas. Nõnda tekib muna
ja kana situatsioon — on ju naljakas. Neu-
roloogilisest vaatepunktist loome me iseoma
maailma ja samal ajal on maailm meid ennast
loonud. Lõppude lõpuks võib iga füüsik ära
näidata, et te olete üks elektriliste olluste ja
protsesside sumin nagu kõik muugi. Kõikjal
käib üks džäss ja see on õudsalt vahva,
sest see on iseenda äratundmine sinu läbi.
Kogu olemine on võnkumine ja igal võnku-
misel on kaks põhilist aspekti. Üht võib
nimetada «sisse»-, teist «välja»-lülituseks. Kui
ma istun kinos tüdruku kõrval ja tunnen,
et ta meeldib mulle, ja panen käe tema
põlvele ja jätangi sinna, märkab ta seda algul,
aga kui ma oma kätt ei liiguta, siis ei tunne
ta seda varsti enam. Kui ma aga selle
asemel, et käe paigale jätan, hakkan tema
põlve silitama või patsutama, lülitub tema
taju sisse ja välja ning ta taipab, et ma
pööran talle tähelepanu. Kõik, mis meiega
toimub, käib sisse-välja-sisse-välja-sisse-väl-
ja-lülituste kaudu. Võtke kas või valguse
tajumine. Valguse võnkumine on nii sage,
et võrkkest ei registreeri väljalülitusi, ta
jääbki sisselülituste mõju alla ja nõnda näe-
megi oma silmadega asju suhteliselt püsivana.
Kui me aga paneme silmad kinni ja jääme
kuulatama, kuuleme me nii sisse- kui ka
väljalülitusi, eriti madalatel helisagedustel.
Kõrgetel sagedustel ei kuule me väljalülitusi,
vaid ainult sisselülitusi. Kui aga minna Jile
madalatele sagedustele, kuuleme nii sisse- kui
ka väljalülitusi. Tegelikult on kõik füüsika-
liselt olemasolev üks põksumine, positiivsete
ja negatiivsete elektrilaengute vaheldumine.
Lugege Encyclopedia Britannica neljateist-
kümnendast väljaandest elektri kohta käiva
artikli kaht esimest paragrahvi. See on õpe-
tatud, teaduslik artikkel kõiksugu valemite ja
tehnilise informatsiooniga, kuid ta algab
puhta metafüüsikaga. «Elekter,» ütleb artikli
autor, «on absoluut. Me ei tunne midagi
muud taolist. Ta on kõige alus . . .» On
ju näha, et siin aetakse puhtakujulist
teoloogiat.
Nõnda see on — kõik käib sisse ja välja,
jaguneb mees- ja naispooleks, yangiks ja
y/«'iks, nüüd paistab, nüüd ei paista. Meie
üheksateistkümnenda sajandi tagapõhi on
harjutanud meid mõtlema, et energia, mis
lülitub sisse ja välja, on oma olemuselt juhm,
mehaaniline värk. Freud nimetas seda libi-
doks. Teised on nimetanud seda pimedaks
energiaks ja seepärast tunneme, et meie kui
inimolendid oleme tõugud. Kui miljon ahvi
töötaksid kirjutusmasinatel miljon aastat,
võiksid nad statistiliselt Piibli valmis trükkida.
Loomulikult lahustuksid nad niipea, kui selle-
ga valmis saavad, uuesti nonsensiks. Meid
on harjutatud tundma, et oleme tõugud,
lihtsalt äpardunud juhused. See on võõran-
dumine ja iseenesest suur probleem. Mulle
näib igatahes, et me pole äpardunud juhu-
sed. Mõned ütlevad, et me pole midagi
muud kui kogum baktereid, kes roomavad
ringi üht kivikera mööda, mis tiirleb tähtsu-
setu tähe ümber ühe pisikese galaktika ääre-
narmastes. Miks inimesed sedasi räägivad?
Sest nad tahavad öelda: «Ma olen tõsine rea-
list, sitke sell. Ma vaatan faktidele otse
silma ja need on rängad faktid. Mõte, et
seal üleval on keegi, kes meie eest hoolt
kannab, on vanade naiste ja muidu põdurate
jaoks, ja üldse arvan ma, et universum
on üks pundar jama.» Sellist sõnumit kuulete
te teatud tüüpi inimeste käest. Vaata alati
inimese filosoofiat, et näha, mida ta ütleb
enda kohta. Teie filosoofia on teie osa, teie
mäng, mida te mängite. Mina tunnistan, et mi-
nu filosoofia on mäng, mida ma mängin. See
on minu suur toiming. Ja kui ma lähen, et
seda mängida, ma lähen, et mängida suurimat
mängu, mida ma suudan ette kujutada,
ja ütlen: «Põrgusse kõik see lollus! Ma
tean väga hästi, et olen püsitu, et olen millegi
püsitu kehastus, mis ise pole enam mitte
midagi.» Ja seda ma just tahangi. Ma olen
universumi juure ja olluse kehastus, mida
inimesed nimetavad Jumalaks, Aatmaniks või
Brahmaniks. Ja ma arvan, et seda on
naljakas tunda. Naljakas on seda tunda mitte
kui kategooriat, vaid kui positiivset ko-
gemust, mida sa võid tõesti läbi elada.
Seepärast on minu ülesanne jagada seda
tunnet niipalju kui võimalik, et teil
poleks enam vaja mingit psühhoteraa-
piat, mingit gurut ega mingit religiooni —
minema kõik!
Siiski on olemas asi, mida võiks nimetada
religiooniks teravate elamuste jaoks. Minu
lemmikkirik on vene õigeusu katedraal Parii-
sis, mis tõesti tõstab tuju. Seal on kulda,
viirukit, ikoone, tohutult küünlaid ja hiilgav
muusika. Preestrid tulevad pühamust kuning-
like uste tagant, mis eraldavad kiriku pea-
ruumi sisemisest pühapaigast, ja kui uksed
lahti lähevad, ilmub sealt välja keegi, kes
sarnaneb Issanda Jumal endaga, uhkes rüüs,
ja kõik see muudkui kestab ja kestab ja
kestab ja kui sa ära tüdined, lähed sa üle
tänava viinapoodi ning tellid vodkat, kaaviari
ja pirukaid. Kõigil tõuseb tuju ja siis võib
kirikusse tagasi minna. Selline religioon on
nagu tants, rõõmus väljaelamine, ja Jumal ei
kirjuta ette, mida peab tegema, sest kõigest
sellest, mis toimub vene kirikus, ei saa keegi
nagunii midagi aru. Kõik teevad suurt ja
hiilgavat lärmi. See on oma olemuselt muusi-
ka ja muusika on oma olemuselt mäng.
Selles ongi olemise suurimaid saladusi, sest
muusikas nagu eluvõitluseski ei toimu tege-
likult mitte midagi. Muusika on sihitu ulm.
Tants on sama, ainult et liikumises. Tantsides
ei lähe me kusagile, vaid teeme aina ringe ja
ringe. Nõnda on muusika ja tants universumi
mudelid. India teooriate järgi käib universum
muudkui ringi ja ringi; püha Hippo Augusti-
nuse järgi läheb universum mööda sirget
joont. See on üks kõige kõhutavamaid
ideid, mis Lääne tsivilisatsioonile iial on ette
pandud. Kui aeg oleks tsükliline, võiks Jeesus
Kristust ikka ja jälle risti lüüa. Et seda
ei juhtuks, ongi olemas ainult üks ja küllal-
dane ohverdus, armulaud ja andeksandmine
kogu maailma patustele. Aeg läheb mööda
sirget joont loomisest ärahävitamise ja viimse
kohtupäevani. Selle köha peal kätkeb iga-
ühe mõtlemine, sest keegi ei tea, kuidas
neil läheb, kui nad taevasse satuvad. Kõik
teavad, kuidas neil põrgus läheb. Kui te
vaatate Metropolitan MuseurrVis Jan van
Eycki maali viimsest kohtupäevast, saab kõhe
selgeks, et taevas on kõik põhjalikult tüdinud.
Igaüks istub nagu kass, kes on kanaari-
linnu alla neelanud. Ridade viisi, kõigeväge-
vama Issanda Jumalaga eesotsas vahivad kõik
võrdselt tülpinult. Kuid otse nende all on
nahkhiiretiivuline pealuu, laotades laiali oma
jubedaid tiibu, ja väänlevad alasti kehad, keda
söövad maod ja kes purevad üksteist. Otse
nende all käib orgia, kuid kõik need väärikad
inimesed üleval taevas on määratud igaveseks
seisma kirikus ilmses ülima tülpimuse seisun-
dis.
Vaadake samuti Gustave Dore illustratsioo-
ne Dante Divina Commedia'\e. Ta oli suure-
pärane graafik, ja kui ta käsitleb Inferno
teemat, on ta tulvil kujutlusvõimet, kui ta aga
jõuab Paradiso'm, on ta kujutlusvõimel ots.
Kõik, mis ta suudab, on valgetes öösärkides
daamid, kes lohistavad end läbi taeva-
ringide, teate küll — inglid. Tal pole aga
aimugi, mis asi see ingel on! Tõepoolest,
väga vähe on inimesi, kel oleks õiget ette-
kujutust paradiisist. Väga veider, et meie
ettekujutus paradiisist on nii lahja. Tudengid
peaksid kirjutama oma mõtetest taeva kohta,
et arendada kujutlusvõimet. Asi on selles, et
me pole endale kunagi tunnistanud, et meie
idee taevast on tegelikult täiesti käsutu. Mis
mõtet on meie Jumala-ideel? Ilmselt mitte
mingisugust. Nagu lastelgi, kui nad on väike-
sed ja targad: nad lalisevad; häälitsustel
pole mingit tähendust ega mõtet — just selline
ongi universum.
Asi on selles, et elu nagu muusikagi on
iseenda päralt. Me elame igaveses praegus,
ja kui me kuulame muusikat, ei kuula me ei
möödunut ega tulevat, vaid avardunud olevat.
Nii nagu meie nägemisväli on lai ja avar,
pole ka praegune hetk mingi juuste-
piir, mida kell parasjagu näitab. Praegune
hetk on kogemuste väli, midagi palju enamat
kui lihtsalt punkt ajateljel. Kuulata meloodiat
tähendab kuulata intervalle toonide vahel.
Praeguses hetkes võime me kuulda inter-
valle ja näha rütme. Igas hetkes võime tunda
edasiliikuvat jätkuvust.
Kui ma räägin igavesest praegust, siis pa-
lun ärge ajage seda segi sekundi murdosaga;
see pole hoopiski üks ja sama. Igavene
praegu on avar, kerge ja rikas, aga ka
vallatu. See tuletab mulle meelde lõbusat
lugu ühest Oxfordi Kristuse kiriku õpetajast,
kel oli õudselt halb käekiri. See oli nii halb,
et ta isegi ei suutnud seda lugeda. Ühel
päeval, kui ta pidas jutlust ja hakkas oma
märkmeid lugema, ta lausus: You who are
frivolous, of course . . ., uh, You who are
frivolous of course ... , Ah! You who are
followers of Christ!»1 Kas te näete siin seost?
«Vaadake liiliaid välja peal, kuidas nad kas-
vavad; nad ei näe vaeva ega keeruta, kuid
isegi Saalomon kõiges oma hiilguses ei käinud
riides nagu nemad.» Sellest siis ütleme: «Ärge
tundke hirmu homse päeva ees, teie, kes te
olete muidugi vallatud.»2
See on jumalik vallatus. Armastus, mis
liigutab Päikest ja teisi tähti, on vallatus.
Seepärast võib Jumalat ette kujutada kui
siirast, mitte aga tõsist olendit. Kui ilus ja
veetlev naine ütleks mulle: «Ma armastan
sind» ja mina vastaksin talle: «On sul tõsi
taga või sa ainult mängid minuga?», siis
oleks see vale vastus, sest ma just nimelt
loodaksin, et tal ei ole tõsi taga, vaid et ta
mängib minuga. Seepärast vastaksin ma talle
hoopis: «Oled sa siiras või tahad sa mind
lihtsalt õnneks võtta?» Näete ju, et mängu-
lisus on universumi energia tõeline olemus.
See on muusika. Ja minu arvates ei ole heal
muusikal, nagu Bachi omal, mingit mõtet.
Klassikalisel muusikal, olgu siis Läänes, Indias
või Hiinas, ei ole mingisugust mõtet peale

tema enda helide. Ka sõnadel nagu muusikal-
gi pole mõtet. Sõnad on vaid helid, mis
tähistavad ja märgivad midagi muud kui ise-
ennast. Rahapaberid tähistavad jõukust, maa-
kaardid maakohti ja ka sõnad tähistavad
alati midagi muud. Selline heli nagu «vesi»
ei tee meid märjaks. Seda heli ei saa ka juua.
See tähendab, et sõna on vaid sümboLja
tähistab midagi muud kui iseennast. Ja siiski
me ütleme, et sõnadel on mõte. Ja inimesed
lähevad peast segi, sest nad tahavad, et
elul oleks mõte nagu sõnadelgi. Goethe
riputas endale seina peale lause: «. . . kõik,
mis on surelik, on vaid sümbol.» Mille
sümbol? Mis mõte sinul on? Just nagu
peaks sul mingi mõte olema, just nagu oleksid
sa tühipaljas sõna, just nagu oleksid sa
midagi, mida saab sõnaraamatust järelegi
vaadata. Sina ise o 1 e d k i mõte. Selles on asi:
elu mõte ja hüve on täpselt see, mis on siin
ja praegu. Me ei pea kusagile minema.
Vaadake välja tänavale ja te näete, et ini-
mesed mõtlevad meeleheitlikult sellele,
et nad lähevad kuhugile, et nad ajavad
tähtsaid asju. Nende silmad vahivad kaugele
eemale ja nende ninad ulatuvad kauge-
le ette. Nad lähevadkuskile, neil
on eesmärk, nad tahavad mi-
dagi saavutada. Kas te saate ennast
teostada siin ja praegu, istudes seal,
kus te parasjagu juhtute olema, ilma
et peaksite kuskile mujale minema? Te olete
just seal, kus te olete. Seepärast kutsuvadki
hindud meie kõigi tõelist mina aatmaniks,
inimeseks, kes on seal, kus ta on. Budist-
likus ikonograafias on olend nimega Avaloki-
tešvara, keda Jaapanis hüütakse Kannoniks,
Hiinas Guanyiniks ja Tiibetis Chenrezigiks.
Neid nimesid tõlgitakse tavaliselt kui «Halas-
tuse Jumal (anna)» ja teda kujutatakse tu-
handekäelisena. Käed asetsevad kiirtena te-
mast väljapoole; ta on kosmiline tuhatjalgne,
kaastunde kehastus. Siiski ei ole ta täiesti
naissoost. Ta on hermafrodiit, mees/naine.
Avalokitešvara tähendab tähelepanelikku, kes
on alati hooles. Tema nime on lihtne meeles
pidada, sest koknid ütlevad: «äve a look
it» — take a look at it.}'
Keel on lihtsalt lummav. Me võime tema
sisse minna ja mängida sõnade ja nende muu-
sika ning võluga kõiksugu mänge. Aga siin
on üks asi, mille juurde ma kõhe jõuan:
kultuur, mis välistab vallatuse, on elu seisu-
kohalt kadunud, ja sellepärast ongi hiina
kommunistid väga ohtlikud. Nad on kõige
tõsisemad inimesed, kõige enam pühendunud
elusünnile. Hiinas ja Venemaal on elu väga
üksluine, sest seal arvatakse, et elu tahab
elamist, ja nii kaua, kui seda on teile antud,
'Vaata sinna.
pole tähtis, kui vastikut toitu te sööte või kui
kõledaid riideid te kannate. See on igatpidi
vale seisukoht. Viga on Mao Zedongi punase
raamatu 224. leheküljel, kus ta ütleb: «Kõige
tähtsam on mõtelda, nii et laup kipras»,
nagu aitaks laubalihaste pingutamine kuidagi
kaasa selgele mõtlemisele. See käib vastu
Lao-zile, kes on suurim kõikidest hiina filo-
soofidest, Tarkuse Isa. Te ei saa oma meelt
või närvisüsteemi tugevdada pingutuse abil;
see on psühho-füsioloogilise talitluse juures
kõige tähtsam. Mao Zedong tegi selle vea,
mis osutab tema ülemäärasele tõsidusele. See
on asi, mida ma tahan rõhutada: elu pole
väärt elamist, kui ta on peale sunnitud. Võiks
küsidä,"miks rohkem inimesi ei vali enese-
tapu. Suurem osa inimestest vastaks, et
nad ei tapa end kas siis hirmust selle ees
või nad tunnevad, et tuleb igal juhul edasi
minna, sest «kuniks on elu, on ka lootust»
(milline jube deviis), või ei tapa nad end
sellepärast, et neile meeldib tantsida. Isegi
kui te ei ole eriti rikas ning elate ausat ja
lihtsat elu, annab läbikäimine teiste inimeste-
ga, päikese ja taevatähtede paiste, rohu sahin
ja vee vulin teie elule kahtlemata oma sele-
tuse. Ühes haikus öeldakse: «Pikk öö ja vee-
vulin lausuvad mulle, mida ma mõtlen.»
Nüüd sellest, mida ma püüan kirjeldada
kui mängu. Mäng on sanskriti keeles lüä.
lllä tuletub samast verbijuurest, mis meie
sõna liit ('elav, rütmiline laul' ingl k —
M.l ». ja universumit nimetatakse Višnu-
lTlaks, Višnu mänguks. Kui me räägime
mängust, siis me mõtleme ka teatrile.
Teater on väga veider asi, sest tema all
mõistetakse tavaliselt lava ja eesriiet. Kuid la-
va taga on garderoob, kus näitlejad riietuvad.
Nad teavad, kes nad tegelikult on, enne kui
nad võtavad endale oma osad (personad).
«Persona» tähendab maski, mille läbi näitle-
jad kõnelesid, persona, sest neid maske käsu-
tati vabaõhulavadel kreeka-rooma draama-
des. Neil olid võimendavad hääletorud, et
häält saaks suunata endast väljapoole, just
nagu teie isiksuski suunab endast välja-
poole teie ettekujutust iseendast. See ei ole
mingil juhul teie ise — see on teie mask.
Nõnda siis tuleb näitleja lavale ja tema kava-
lus seisneb selles, et veenda publikut kõige
laval toimuva ehtsuses. Publik teab eesriide ja
lava eraldatuse tõttu endast, et laval toimuv
ei ole tegelikut ehtne, aga näitlejad mängivad
riii hästi, et nad panevad inimesi nutma,
naerma, karjuma ja hirmul oma tooli-
serval istuma. Kujutlus sunnib kõike seda
viimse piirini: parimad näitlejad kõige tänu-
väärsema publikuga — need oleme me ise!
Te näete, et see on mäng. Kuid me võtame
seda tõsiselt ja ei suuda seepärast läbi
näha. Me kurname ja tapame üksteist,
oleme üksteise vastu alatud, kuigi meil pole
selleks vähimatki põhjust. Me võime
seda siiski ka mõista ja läbi näha, me võime
aru saada, et kogu elu on nali. Mis muud on
lõppude lõpuks joker (narr) kaardimängus
kui metsik kaart, mis võib mängida kõiki
osi. Narr on kaardipakis Jumala sümbol.
Vanasti oli kuningatel õukonnas alati koja-
narr, ja kes muu ta oli kui hull inimene.
Ta oli skisofreenik, kes tegi etteaimamatuid
märkusi, ja igaüks võis naerust möirata, sest
ta ütles asju, mis olid kontekstist väljas.
Skisofreenikud on omamoodi süüdimatud,
kuna neid ei saa hukka mõista. Skisofreeni-
line laps ei hooli sellest, kui auto talle otsa
sõidab — mis juhtuma peab, see juhtugu.
Nõnda siis istusid kuningatroonide jalameil
need veidrikest skisofreenikud, et tuletada
kuningale meelde, et ta ei võtaks end liiga
tõsiselt, nagu näiteks «Richard II»:
«. . . sest õõnsas vürstikroonis,
mis sureliku laupa võrutab,
on surma õukond, istub veiderdaja,
kes vürsti pilkab, hiilgust mõnitades
tal lubab hingetõmbeks pisistseenis
monarhitseda, tappa pilgu läbi,
ja talle tühist kõrkust sisendab,
nii nagu oleks liha, elu ringmüür,
vask hävimatu. Nõnda naljatanud,
ta tuleb viimaks, torkab tillukese
nööpnõela müüri, — ongi läbi vürsti»
(G. Meri tõlge. Shakespeare. Kogutud
teosed. I. k. Tln., «Eesti Raamat», 1959,
lk 216-217.)

Shakespeare on tulvil sedalaadi tarkust.
«Tormis» kõneldakse elu kaduvusest nõnda:
«Me lustil nüüd on lõpp. Me näitlejad,
nii nagu öeldud, olid vaimud, kes
nüüd õhku hajusid kui hõre õhk;
ja nagu selle lumma kehatus,
nii pilvekõrgu tornid, uhked lossid
ja templid ning see hiiglakera ise
ja kõik, mis on ta pärand, laostub kord
ja hajub kui see lumm, nii et ei jää
tast vinetki. Me tehtud oleme
sestsamast ainest, millest unenäod:
me väikest elu piirab uni. .»
(G. Meri tõlge. Shakespeare. Kogutud teo-
sed. VII k. Tln., «Eesti Raamat», 1975, lk
369.)
Kõige lummavamad asjad poeesias on kirju-
tatud olemuslikkuse puudumise, kaduvuse
teemal. Keegi meist ei ole olemuslik tervik,
me oleme tuleleegi moodi. Tuleleek on kuuma
gaasi voog, mis nagu veekeeris jões pidevalt
liigub ja muutub, kuigi jääb kogu aeg samaks.
Igaüks meist voolab, ja kes sellele vastu ajab,
läheb hulluks. See on nagu inimene, kes
püüab vett oma käes hoida — mida kõvemini
ta pigistab, seda nobedamini voolab vesi ta
sõrmede vahelt välja. Nõnda ongi põhi-
mõte elust rõõmu tunda — see pole ette-
kirjutus ega moraalilugemine, sel pole midagi
pistmist sellega, mida teil tuleks silmas
pidada et cetera, see on vaid praktiline
soovitus — selles, et mitte temast ära rippu-
da — las minna.
Vasta
Jõudsin lõpule Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäigu" kahe köitega. Kirjastus "Ilmamaa" väljaanne, 2012

Jääb silma, et autor on küllalt vaenulik materialistide ja eriti veel darvinistide suhtes. Ja väga paljuski on tema seisukohad kattuvad Paraveebis kohatavategaBleh Arvata on, et Spengleri mõju on ajas päris kaugele kandunud ...
Silma hakkas ka 20.sajandi alguse Saksa ja üldse Lääne-Euroopa tollase suhtumise juures erandlik Lääne kultuuri teistest kultuuridest mitte paremaks pidamine, vaid lihtsalt tema heade külgede nägemine, ja sama palju häid külgi nägi ta ka teistes, nt "Peaaegu kõik õhtumaised leiutised leiutas ka hiina kultuur - nende hulgas kompass, pikksilm, trükikunst, püssirohi, paber, portselan -, kuis hiinlane meelitab looduselt midagi välja, ta ei võta väevõimuga. Ta tajub küll oma teadmiste eeliseid ja võtab nad kasutusele, kuid ei torma neid ekspluateerima." /II kd, Märkused ja viited, lk 725/ See hiinlaste kohta käis 20. saj alguses, eks nad nüüd ekspluateerivad ikka julmalt.

Lisaks paistab mulle, et Spengler on päris hea(ette)nägija, kuigi minu meelest liialt pessimistlik.

Paksendused on minu poolt tehtud, kursiiv on originaalist.

Teine köide oli huvitavam. Esimene köide koosneb suures osas matemaatika-, kunsti- ja muusikaajaloost. Ja ülimõnus oli selle kõrvale mahukat Maailma Kunstiajaloo köidet lehitseda.

Märkmeid esimesest köitest.

* Maailma asemel linn, punkt, kuhu koondubkogu laialdaste maapiirkondade elu, samal ajal kui kõik ülejäänu närbub; vormiküllase maaga kokkukasvanud rahva asemel uus nomaad, parasiit, suurlinnaelanik - traditsioonivaba, vormitult voogava massina esinev puhas fakti-inimene, irrreligioosne, intelligentne, viljatu, sügava vastumeelsusega talupoegkonna (ja selle kõrgeima vormi maa-aadli) vastu /.../ lk 62

* Ei ole midagi lihtsamat, kui mõtete asemel, mida pole, rajada süsteem. lk 76

* Austraalia pärismaalased, kelle vaim on igati ürginimese tasemel, evivad matemaatilist vaistu või, mis teeb sama välja, arvulist mõtlemist, mida pole veel saadud sõnade ja märkidega edasi anda, kuid mis puhta ruumilisuse tõlgendamises kreeka samasuguse mõtlemise kaugelt ületab. Nad on leiutanud bumerangi, mille toime lubab järeldada vaistlikku kodusolemist arvuliikides, mille meie jätaksime kõrgema geomeetrilise analüüsi hooleks. Vastavalt sellele on neil äärmiselt keeruline tseremoniaal ja nii peen keeleline sugulusastmete gradatsioon, nagu seda veel kuskil täheldatud pole, isegi kõrgkultuurides mitte. lk 98 Spengleril on seos: arenenud ruumianalüüs (kasvõi vaistlik) - arenenud dünastiline (suguvõsaline) mõtlemine

*Orel kui ülim ruumi valitsev instrument. No ei valitse rokk-kontserdi heli ruumi, olgu ta kuitahes vali

*/.../ ja pärast pikka vaheaega järgnes omakorda õhtumaine, meie matemaatika kui uuelt pinnalt võrsuv täiesti uus looming, mida me oma kummalises sõgeduses peame selleks päris matemaatikaks /.../ lk 106
Olgu veel kord öeldud, et üksainus matemaatika on illusioon. Matemaatiline ja üldse teaduslik mõtteviis on õige, veenev, "see, milleni mõte paratamatult välja jõuab" juhul, kui ta täielikult vastab mõtleja elutundele. Vastasel korral on ta võimatu, ekslik, jabur, või nagu me ajaloomeelses kõrkuses ütleme, "primitiivne". lk 111

*Irratsionaalarvud jäi antiikmaailmale võõraks, antiik tunneb vaid naturaalarve, arvates et väljaöeldamatu ja kujuteldamatu peab igaveseks varjatuks jääma. Ei tuntud isegi negatiivseid arve, sest nad olid oma mõtlemises väga konkreetsed ja elulähedased. Mida ei saa joonistada, see pole arv. Astmed olid ainult ruut ja kuup, nagu vastavad kujundid, sealt edasi abstraktsesse ettekujutusse ei mindud. Antiik mõtles, tundis ja elas hetkes, olevikus. Ja Spengler ei käsitle antiigina Vana-Egiptust! Meie käsutuses on üks raidkirjana jäädvustatud leping Elise ja Herea vahel, mis pidi kehtima sada aastat sellest aastast alates. Aga, mis aasta see oli, seda ei saadud ära näidata. Nii et mõne aja pärast ei teatud enam, kui kaua leping kehtinud oli, ja ilmselt polnud keegi ka seda ette näinud." Nad ei olnud ajalooteadlik kultuur. Diophantos - hilisantiigi matemaatik, kes ei kuulunud antiikmaailma "joonistatava matemaatika" matemaatikute hulka, olles saanud mõjutusi Indiast.
Sellist ülimalt kahe jalaga maapeal ja olevikus elavat kultuuri nimetab Spengler apollooniliseks;
ekspansiivne, otsiv, kõrgustesse pürgiv, minevikku mäletav, tuleviku nimel elav, võitlushimuline, võimujanune - kultuur on Spengleril faustiline, Lääne-Europa alates u 1000 maj kuni tänaseni;
ning kolmas kultuuritüüp on müstiline - see võib olla nii ajalugu tunnetav (Egiptuse, maia) kui ka olevikuselav (India). Araabia kultuurina käsitleb Spengler kõiki Lähis- ja Keskida kultuure alates Akadi riigist, algkristlaste ja alles lõpuks muhameedlasteni välja. Alguses oli seda raske tajuda, praegu ollakse harjunud araabia=islam. Spengler ühendab pidevalt ja läbivalt matemaatikat arhitektuuriga, matemaatilise mõtlemise tüüpi ehitusstiiliga, ehitusstiili ajalootunnetuse sügavusega. Nt integraalarvutus - gooti katedraal. Ja muusikat kujutava kunstiga. Tõeliselt multidistsiplinaarne lähenemine. Holistiline teema käsitlemine.
Seostab matusekombeid aja tajumisega. Põletusmatus - inimesed elavad olevikus. Laibamatus või muumiad - inimesed kannavad endaga kaasas pikka minevikku konkreetsete nimedena pikkade sugupõlvede jooksul, mitte et paar konkreetset vanavanavanemat ja siis edasi juba müütilised esivanemad nagu antiikmaailmas, vaid üleskirjutatud dünastiad. /II peatüki kokuvõte/

* Maailmahirm on kindlasti loovaim kõigi ürgtunnete hulgas. Talle võlgneb inimene küpseimad ja sügavaimad vormid ning kujud, mis on omased mitte üksnes tema teadvustatud siseelule, vaid ka selle peegeldustele välise kultuuri arvutute moodustiste näol. Otsekui salajane meloodia, mida ei kuule igaüks, läbib hirm iga tõelise kunstiteose, iga sisimast lähtuva filosoofia, iga olulise teo vormikeelt, ning seesama, kuigi vaid vähesed seda märkavad, on aluseks ka iga matemaatika suurtele probleemidele. Selle kaotab või salgab maha ainult hiliste linnade /arengus tsivilisatsiooni lõppjärku jõudnud/ Hammurapi Baabüloni, Ptolemaiose Aleksandria, islami Bagdadi või tänase pariisi ja Berliini - seesmiselt surnud inimene, puht intellektuaalne sofist, sensualist ja darvinist, asendades selle enda ja kõige võõra vahele seatava, saladusi mittetunnistava "teadusliku maailmavaatega". lk 130 Seda maailmahirmu peaks võtma mu meelest pigem aukartusena, midagi nagu tõelise tähistaeva all inimest haarab - linn võtab sellegi inimeselt ära. Ja teaduslikule maailmavaatele teeb siin Spengler tulenevalt oma ajastust liiga, sest praegu vähegi mõistlikud teadlased tunnistavad salapärase olemasolu. Noh ja darvinism oligi tol ajal veel vulgaarmaterialistlik.

*Antiikse inimese jaoks olid egiptlaste, foiniiklaste, germaanlaste jumalad, niivõrd kui neid oli võimalik piltlikult ette kujutada, samuti tõelisteks jumalateks. Jutul, et "neid ei ole olemas", pole selle maailmatunde raames mõtet. Kreeklane austab neid nende maadega kokku puutudes. /../ Kui viibitakse näiteks Babüloonias, siis taganevad Zeus ja Apollon, ning nüüd tuleb pöörata erilist tähelepanu kohalikele jumalatele. Just seda tähendab altarite pealkiri "Tundmatuile jumalaile" - millele Paulus annab apostlite lugudes nii iseloomulikult eksliku, maagilis-monoteistliku tõlgenduse. Need on jumalad, keda kreeklane nimepidi ei tunne, kuid keda võõrad suurtes sadamates, näiteks Korintoses või Pireuses austavad, ja seepärast peab ta neile lugupidamist osutama. lk 565
See lõik jäi veidi segaseks viimase lause tõttu. Üldiselt ma arvan mõistvat, mida siin öelda taheti - seda teemat on väga viljakalt arendanud Jan Assmann "Egiptlane Mooses"es. Kuid äkki sain valesti aru.

* Antiikajaloo mõistatuslik "pime ajastu", mille aastaarvudeks Spengler annab 1200-600 a ema (tekstis trükiviga nagu oleks meie ajaarvamise järgsete aastatega tegu) seletab Spengler ära tolle aja inimese ülima vaenuga igasuguse kestvuse vastu, mis pani teda vältima kivist ehitisi ja kasutama ainult puud. David Rohli "Avarise Isandad" seletab pimeda ajajärgu hoopis dateerimisveaga, tänapäeva teadlased oletatavalt elanikkonna vähesuse ja vaesusega (mõistatuslikkust alles jättes). lk 600

____________________________

Etruskide osas tuli ka nipet-näpet infot juurde, need postitan etruskide teemasse.
Vasta
Kui nüüd keegi küsib, et mis on kõigel sellel refereeritul pistmist Õhtumaa ehk läänemaailma allakäiguga, siis: neid näiteid ja eluvaldkondi kirjeldades Spengler esitleb oma kultuur kui sundiv-elav-surev organism teooriat; kõikidest kultuurivaldkondadest läbi ajaloo paralleele leides ja vahest ka vb liialt otsides näitab ta oma mudeli paikapidavust: iga kultuur tõuseb eelkultuurist (suhteliselt eneseteadvusetu olek suurte egregoride mõttes), elab küpseb ja üleküpseb tsivilisatsiooniks, mil enam midagi uut ei looda, vaid mõnuletakse hedonistlikult vana rasva peal, misjärel läheb nii nagu juhtus Rooma riigiga antiikaja lõpus - kunagises ülimas pealinnas karjatavad karjased oma kitsi ja elavad üksikud perekonnad.

II köide.

* lk 41 toob ta sisse taimede-loomade arengu (ta ei eita evolutsiooni, vaid tolleaegse darvinimi esitatud evolutsiooni) seletamiseks vormienergia mõiste, mis mulle küll tundub olema suht sarnane morfogeense välja mõistega. Evolutsiooniliste liikide vahevorme on tänapäevalgi vähe leitud, need on olemas, aga need on lühiealisemad kui väljakujunenud olemusega liigid, mis jätab mulje nagu toimuks evolutsioon hüpetega, katkendlikult. Tol ajal oli see fosiilileidude puudulikkuse tõttu karjuv puudus darvinismi juures. Nüüd Spengleri sõnadega "Ja koos nende olelusega on ühtlasi antud teatav vormienergia, mille varal vorm kas jääb täiustumise jätkudes puhtalt püsima või muutub nõrgaks ja selgusetuks ning laguneb paljudeks alamliikideks, ja ühteaegu on antud selle vormi eluiga, mida juhus võib küll lühendada, aga mis muidu viib liigi loomuliku vanaduse ja kustumiseni." Seega vastava liigi morfogeense (vormiloova välja) püsides liik peab vastu, kohanedes, õppides, ka väiksemaid evolutsioonilisi muutusi läbi tehes, kuid jäädes ikkagi sellekssamaks liigiks. Kuid kui väli nõrgeneb, siis ka välistingimuste jäädes samaks liik hakkab välja surema ja antud ökoloogilise niši hõlvab keegi muu. Muidugi peab arvestama, et liik on puhtalt mentaalne konstruktsioon, eksisteerib teadlase peas ja raamatus, mitte aga looma eneseteadvuses.

* lk 66-67 Õhtumaine ekspansioon. Kui Jared Diamondi "Püssid, pisikud ja teras" toob valge inimese ja tema kultuuri massilise levimise põhjuseks olemise "õigel ajal õiges kohas" , siis Spengler rõhutab õhtumaise faustilise kultuuri ülisuurt ekspansioonitungi (vallutusvajadus, seiklusjanu, võimuiha). " See tung on pretsedenditu ja ilmneb igal alal. /.../ Igas teiseski vormivaldkonnas avaldus Õhtumaa noore tsivilisatsiooni suhe vanade ja veel olemasolevatega selles, et ta neid kõiki lääneeuroopa-ameerika eluvormide ikka tihedama kihiga kattis, mille all vana, omaenese vorm pikkamisi kaob." Oli küll Hiina võimas oma laevastikuga ja kauples, kuid sealsel kultuuril ei olnud nii valusat ja taganttorkivat ekspansioonitungi, mis oleks pannud teda ikka uuesti ja uuesti üritama maailma vallutada.

* Linn. "On igati otsustav ja kogu oma tähenduses veel mitte kunagi hinnatud tõsiasi, et kõik suured kultuurid on linnakultuurid. Teise ajastu kõrgem inimene on linnu ehitav loom. Rahvaste ja riikide, poliitika ja religiooni, kõigi kunstide ja teaduste aluseks on linna kui inimeksistentsi algupärase nähtuse olemasolu. Kuna kõigi kultuuride kõik mõtlejad ise elavad linnas (ka juhul kui nad kehaliselt elavad maal), siis ei taipa nad üldiselt, kui veider nähtus see on. Me peaksime vaatama seda alginimese imestunud pilgul, kes esimest korda näeb maastiku keskel niisugust kivi- ja puidumassi, kividest ümbritsetud väljakuid, iseäralikku ümbrust, mis kubiseb inimestest.
Kuid tõeline ime on linna hinge sünd. Täiesti uut laadi koguhingena, mille ülimad põhjused jäävad meile saladuseks, eraldub see järsku oma kultuuri üldisest hingest. Ärganult moodustab ta nähtava keha. Küla-taolisest talude kogumikust - milledest igal üksikul on oma ajalugu - sugeneb tervik. lk 120-121 Egregorist räägib ta siin.

* Tsiviliseeritud inimese viljatus. Spengler näeb ette suurlinnade tsivilisatsiooni-inimeste "verekutse" lakkamist, kaob tung sugupõlvede edasikestmiseks.
lk 139: "Maailmalinnade viimane inimene ei taha elada - üksikisikuna ehk küll, aga tüübina, hulgana mitte; selles massiolendis kustub surmahirm. See, mille juures tüüpilist talupoega haarab sügav ja seletamatu hirm, mõte suguvõsa ja nime väljasuremisest, on kaotanud tähenduse. /.../ Lapsed jäävad sündimata mitte lihtsalt seepärast, et nad on võimatuks muutunud, vaid kuna äärmuseni teritunud intelligents ei leia nende olemasoluks enam põhjusi."
Lääne inimesega on see tõepoolest juhtunud-juhtumas, kuid muu maailm pole ses mõttes kuigi tsiviliseeritud. Küllap nemad seal on rohkem edasikestmise-instinktiga varustatud, mis sest et linn ka kuni 30 miljonit elanikku on. See näitab, et suur linn pole veel maailmalinn Spengleri mõistes. https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_ci...population
lk 142: Rooma Impeeriumi langus: "Impeerium naudib kõige täiuslikumat rahu, ta on rikas ja kõrgesti haritud ning hästi organiseeritud. Ja ometi kaob rahvas kiiresti ja hulgakaupa - hoolimata Augustuse meeleheitlikest abielu- ja lasteseadustest; hoolimata massilistest adopteerimistest või sellest, et tühjaksjäävale maale pidevalt barbarsõdureid asustatakse; hoolimata Nerva ja Traianuse tohututest toetusfondidest, et üles kasvatada varanduseta vanemate lapsi. Itaalia, seejärel Põhja-Aafrika ja Gallia, lõpuks Hispaania, mis esimeste keisrite ajal oli riigi kõige tihedamalt asustatud ala, on inimtühjad ja maha jäetud. /.../ Pertinaxi edikt 193. aastast paljastab lõpuks asjade hirmuäratava seisu: Itaalias ja provintsides lubatakse igaühel tühja maad enda valdusesse võtta."
Mis näitab, et kui Impeeriumi egregor oli oma jõu ammendanud, ea lõpuni elanud, siis tühjenesid lisaks linnale ka maapiirkonad.

* Huvitavat keelte kujunemise ajalooost, esimese peatüki teine osa. Inimtõugu (rassi alajaotus) näitab keele kõrval ka keele kõnelemise viis. Eesti noorte seas leviv komme ülikiiresti kõneleda viitab seega soomeugri tõust väljakippumisele? No minu laps räägib nii kiiresti, et mina aeglane inimene ei saa arugi, ja palun sellepeale tekst aeglasemalt esitada. Juutuuberid panevad ka kõik nagu kuulipildujast, kuigi anglitsismide inetust nad mõned teadvustavad
lk 218 Spengler rõhutab veel tõu mittefüüsilist olemust, vaid "kosmiline äratuntud saatuseühendus", millel ei ole "vere puhtus" tähtis - no katsuge teda rassistiks teha! Kuskilt jäi silma.
Westermanni uuritud Lääne-Aafrika evede keeltes on algul sageli tegemist ühe ja sama sõnaga, mida hääldatakse kas madalalt või kõrgelt, et iseloomustada midagi suure või väiksena, kauge või lähedasena, passiivse või aktiivsena. Oletan, et suur, kauge ja aktiivne on madala tooniline sõna ja väike, lähedane ja passiivne on peenikese häälega väljaöeldu
Bantu neegri jaoks kuulub asi, mida ta näeb, esialgu väga mitmesse kategooriasse. Sellekohane sõna koosneb tüvest koos rea ühesilbiliste prefiksitega. Kui ta räägib naisest, kes oli põllul, siis koosneb vastav sõna tunnusjoontest: elus - üks - suur - vana -naissoost - väljas - inimene. See teeb seitse silpi, mis tähistavad ainulaadset, väga täpset ja meile väga võõrast käsitusviisi. või siis meile mitte nii väga. Lause ühes sõnas: briti pop-bändi "The Men They Couldn't Hang" nime tõlkis soome raadiodiskor "Hirttamattomaat" (poodamatud)Laugh
Algupära (noorpõlve vormi) säilitanud keeltes on palju käändeid, tegusõna vorme, sõnatüve muutusi. Keele vananedes grammatiliste vormide rohkus väheneb, tähendust hakatakse andma lauseehitusega. "Egiptuse kirjakeelt haaras juba kolmandal aastatuhandel e. Kr. kiire grammatiline lagunemine. Seesama saatus tabas eme-sal'iks (naistekeeleks no kumb sõna seal nüüd naist tähendab?!) nimetatud sumeri kirjanduskeelt. /.../ Indogermaani keelesüsteemi tunneme ainult kõige täielikumas languses olevana. Vanemate veedade keele käänetest (u 15. saj e.Kr.) on tuhat aastat hiljem antiikkeeltes alles ainult rusud. Noh, seda võib ka keele arenguks nimetada ju.

* Indogermaani hõime nimetab Spengler maaviikingiteks, hobustega kokku kasvanud, kelle hirmuäratavat legendi peegeldab kentaurimuistend.

* Kiri "Põlgusväärse igapäevase tööriistana tungib sisse tähtkiri." See on puhtalt kaupmeeste leiutis.

* lk 214: On kahtlemata tõsiasi, et kõik varased rahvad olid väga liikuvad. Selles peitud näiteks saladusliku liibüalaste probleemi lahenduse võti. Liibüalased või nende esiisad rääkisid hamiidi keelt, kuid nagu tõestavad juba vanaegiptuse reljeefid, olid nad välimuse poolest pikka kasvu, heledapäised ja sinisilmsed ning seega ilmselt Põhja-Euroopa päritolu.

* Zarathustra polnud pärslane. See, mille ta lõi, oli veedade religioni üleviimine aramea maailmastmõtlemise vormidesse, kõlbelis-dualistlikku maailmasüsteemi. Samal ajal võitles veedade religiooni vana ja labastunud vormi vastu, mis nähtavasti ikka veel vajas, et korrataks kiitust pühale veisele.

* lk 231: Kui faustiline rahvus on küll paratamatult seotud teatavat laadi religioossusega, aga mitte kindla usutunnistusega, kui antiikaegsel (apolloonilisel) rahvusel pole üldse mitte mingeid eranditult kehtivaid suhteid üksikute usukoltustega, siis maagiline natsioon kattub oma kiriku kui sellise mõistega. Juudi usku astudes võeti juudi rahvusesse vastu, kasvõi falašad, Abessiinia mustanahalised juudid.

* Kolmas peatükk "Araabia kultuuri probleemid" räägib tervenisti, kaugele ette, taha ja sisseulatuvalt kristluse tekkimisest ja arenemisest.
Uue hinge esimesteks ettekuulutajateks on 7. saj ema kujunenud suurejoonelise vaimsusega prohvetlikud religioonid, mis esitasid väljakutse rahva ja tema valitsejate väljakujunenud lihtsatele (šamanistlikele) , loomu poolest üld-aramealik nähtus.
Iiobi raamat on oma ülimas allaheitlikuses mitte juudapärane, vaid islamipärane.
Juba vanapärsia apokalüptikas tuli neitsil sünnitada Saoshyant, "viimaste päevade" Lunastaja.
Mani omaloodud religioonis heitis Paulusliku inim-Jeesuse deemonina kõrvale, ning tunnistas tõelise Jeesusena Johannese Logost. Logose idee kõige laiemas tähenduses on , et kättesaamatust jumalusest eraldub tema vaim, tema "sõna" kui valguse kandja ja kõige hea tooja, ning astub suhtesse inimesega, et teda kõrgemale tõsta, täita ja lunastada.
Püha Augustinus on viimane araabia koiduaegse skolastika suur mõtleja ja kaugeltki mitte õhtumaine vaim. Araabia ei ole siis tänapäevases assotsiatsioonis! Kristlus algas ja tuli euroopasse araabia müstilise mõtteviisina, kuid hiljem omandas kohaliku faustilise olemuse. Ta polnud manilane ajutiselt, vaid jäi selleks väga olulistes joontes ka kristlasena.
Saatan kiusab Lunastajat - see lugu on ka Zarathustra Vendidad 19,1.
Kuskil 200 a paiku tekkis kohustus vääruskusid taga kiusata. Islamil on see kohustus aga niisama vana kui islam ise.
Maagilise rahva puhul on olemuslik tung laieneda ja teha misjonit (faustilisel rahval on see tung veel suurem)
Juutide suur misjonitöö meie ajaarvamise alguse paiku: nad tungisid Lõuna-Araabia kaudu Sise-aafrikani ning Hiinas on nende tegevus tõendatud juba 2. sajandil. Põhja pool astus hiljem juutlusse Kasaari riik pealinnaga Astrahanis, sealt tungisid juudiusku mongolid kuni Saksa sisemaani.
Misjoneerisid ägedalt ka kõik kristliku kiriku kolm vormi (veel kaugeltki mitte katoliku-õigeusu-protestantismi kolmik), millest lõuna- ja idakirik sulandusid hiljem islamisse.

* lk 343 + märkus lk 687: "Iga pilk ükskõik millisesse religiooniajaloo raamatusse õpetab, et "see üks" kristlus elas läbi kaks suurt mõtete arendamise ajastut, aastail 0-500 Idas ja 1000-1500 Läänes ja kolmas, tänapäevane peaks järgnema neile Vene maailmas kolmanda aastatuhande esimesel poolel." Seda mõtet käib Spengler nüüd edaspidi mitmel korral ja küllalt rõhutatult välja, ning ilmselt siit see lõpuks ka Viimse Roomlaseni on jõudnud.

Pärispatu mõiste oli orfikutel varem kui kristlastel. "Keha on haud!" Käsitlesid olelust süüna. Suurim vastand ajatule jumalaarmastusele on suguline armastus, selle eest on Aadam paradiisist välja heidetud.

Antiiksete jumalate loomkujud: lehmasilmne Hera, Zeus sõnnina, Poseidon hobusena, Apollon kord hundina (Lykeios) nagu Mars, kord jäär (Karneios), delfiin (Delphinios), madu (Pyto Apollon Delfis). Maona esineb ka Zeus, Askleipos ja erinnüsed. Hobusepeaga Demeteri kuju Arkaadias Phigalia templis. Kallisto ilmutab end emakaruna, ka Brauroni Artemise preestreid kutsuti karudeks. Dionysoses (kes ilmub kord jäära kord sõnnina) ja Paanis on alati midagi loomalikku. Vihje kunagisele šamanismile nagu ka Egiptuse loomapäised jumalad. Spengler: "kannavad kõik veel oma tumeda mineviku jooni".

Põrguvürstil (nüüd juba 1200ndate euroopa) on ema ja vanaema, naist ja lapsi ei ole. Gooti müüt: tuhanded nõiad ise uskusid, et nad on nõiad, andsid end üles, pihtised ja palusid patust päästa; pisarsilmil ja langenutele kaasa tundes määrasid inkvisiitorid nad piinadele, et päästa nende hinge.

Goethe arvas, et kuuldavat pihtimist ei oleks pidanud protestantism inimestelt ära võtma. Keegi ei pihi iseendale nii, et on hingepõhjas kindel pattude andeksandmises. Rerormatsioon võttis gooti maailmalt ära tema heleda külje , jäi kuradi- ja nõiamüüt, mis alles nüüd oma lõplike mõõtmeteni kehastus. Kaine vaimu vaimustus, külm tuli, pedantne ekstaas. See valmistab ette pinna tänapäevasele ülimale ratsionalismile.

Tänapäeva ratsionalismile järgneb teine religioossus. lk 409 Sprengler ütleb, et tema ajal on see veel paljude põlvkondade kaugusel, tekib tsesarismi ajastul, kui demokraatia on ise ennast ära söönud ja monarhid valitsevad jälle. Sellega seoses vaatab Sprengler just Venemaa poole. Ei suutnud välja lugeda, miks Venemaa, aga nt mitte Ladina-Ameerika? Ja kui nüüd Ibb ütleb, et Venemaa majanduslik olukord on väga vilets ja üldse seal on kõik pekkis, siis: kas oli olukord parem aastail 0-500 Lähis-Idas? Joodi ilmselt vähem, aga materiaalne olukord (nagu see sellisel puhul üldse midagi tähendaks) oli vähemalt sama halb.

Lõpuks - kuidas demokraatia siis ise ennast ära sööb - aga raha abil. Viienda peatüki esimene osa on pühendatud kõiki ja kõike orjastavale rahale - kõige paraveebilikum peatükk üldse. "Mis on tõde?... Kolm nädalat ajakirjanduslikku töötlemist - ja tõde on kogu maailmale selgeks tehtud. Selle põhjused on ümberlükkamatud seni, kuni on olemas raha nende säilitamiseks." "Raha korraldab sündmusi nende huvides, kel seda on" "Raha kaudu hävitab demokraatia iseennast" "Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine". Põhimõte loomulikult selles, et raha lihtsalt ostab demokraatia oma kasuks ära. Ja tsesarismi saabumine murrab raha võimu.

_______________________________

1917 lõpetas Spengler "Õhtumaa allakäigu" kirjutamise, tal oli kavas kirjutada ka täiendatud või parandatud väljaanne, kuid enne ta suri.
Vasta
Natuke veel lisaks:

Pärast seda viimatikirjeldatud tsesarismi saabub ajajärk, mida Spengler nimetab fellahitemaailmaks. Selle järgi, mis valitses Egiptuses pärast seda kui Egiptuse kultuur oli ammu kadunud, rahva mälust kustunud, rahvas kas vahetunud või oma juured ja mineviku täielikult unustanud. Elati kogukonna tasemel, seoseid kunagi samal alal olnud kõrgkultuuriga pole mitte mingisuguseid. Ma oletan et kohavaim on ka ära vahetatud. Ilmselt pole needki entiteedid igavesed.

Spengler on tehnoloogiline optimist. Raamatu päris lõpp on pühendatud insenerikunsti ülistamisele. Ta näeb küll loodusressursside ammendumise ohtu, kuid läbi kumab siiski lootus, et insenerimõtlemine leiab lahenduse. Kuid siiski mitte lõputult: "maakera tuuakse ohvriks faustilisele energiakesksele mõtlemisele".

Natuke veel Venemaast. lk 724 asuv pikk autori märkus. "Sügavas kätkev venelus laseb praegu tekkida veel preestriteta, Johannese evangeeliumile tugineval kolmandat laadi kristlusel, mis seisab palju lähemal maagilisele kui faustilisele, mis seepärast tugineb uuele ristimissümboolikale, ning kaugel Roomast ja Wittenbergist, vaatab tulevaste ristisõdade eelaimuses üle Bütsantsi Jeruusalemma poole. Vaid sellega tegeledes lepib ta jälle Lääne majandusega, nagu leppis algkristlane Rooma ja gooti kristlane juudi majandusega, kuid ta ei võta sellest sisimas osa."
Nagu Spenglerist saan nii aru, et ta ei näe vene õigeusu pinnalt seda uut vaimsust, kristluse kolmandat tulemist, vaid pigem mingi päris uue kristliku voolu sündi. Sellega seoses tuleb mul ette ikkagi Vissarion Siberis. Ma ei ole uurinud, kuidas tema sektil läheb, üks asi on väline "minemine", teine asi on sisemine, lugeda saab ilmselt ainult sellest välimisest. Niipalju kui ma kuulnud olen (ÖÖylikOOl jällegi) peab Vissarion end eri kristluse voolude ühtesulatajaks. Siin oleks paras koht Vana Testament kõrvale heita (kui tervik, kuid mõned osad ju OK).

Spengler ütleb, et marksismi kõrgaeg on antud hetkeks juba möödas ning et bolševismi eluiga jääb lühikeseks. Kas see on nii või mitte? Raske öelda. Kõik 20 sajandi "tseesarid" on suuremal või vähemal määral marksistid. Hitler oli natsionaalsotsialist, Stalin kommunist, Mao ja Pol Poth samuti. Eks siin taandub asi ikkagi sellele, kuidas ja millena neid -isme defineerida. Bolševis oma 20 saj alguse kujul on ilmselt tõepoolest olnud lühiealine, olles moondunud millekski muuks sama destruktiivseks.

_____________________
Rohelisega on need lõigud, kus on ülekaalus minu oma mõtted, mustaga olen ümber jutustanud Spenglerit. Tsitaadid on jutumärkides.
Raamatud sisaldavad paljupalju muud ka, see oli minu kallutatud väljavõte. Lugege ise kui tahate kallutamata väljavõtet saada wink
Leonhard Vahteri raamatuna ilmunud referaat "Õhtumaa allakäik" (kirjutatud 1940) ei jätnud esimesel lugemisel absoluutselt mitte mingit muljet, tagasivaateliselt mälus on selle kohapeal täiesti tühi kohta, seega originaalteose sügavus tuli mõneti üllatusena. Pean selle kokkuvõtte uuesti üle lugema, vb siis haakun paremini.
Spengleri tõlkijad kasutavad läbivalt mõistet "virgeolek" (ma ei tea, mis originaalis oli), mis ka natuke tänapäeva esoteeritsejat (nagu mina) eksitab. Siin tähendab see ärkveloleku tavateadvust. Hinnatud on just need momendid, mil see virgeolek, mil sellest "virgeolekust vabanetakse". No kõlab ju naljakalt kui kõik on muudkui virguma harjunud Smile
Ja sõna loodus tähendab eelkõige füüsikat ja matemaatiliselt kirjeldatavaid loodusteadusi, Spengleri öeldud "tagasipöördumine looduse juurde" tähendab tsivilisatsiooni pöördumist reaalteadustesse.
Islami uut ärkamist ja invasiooni Spengler kuskil ette ei näe.
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Mida peaks tegema inimene kes tahaks puhastuda? Sekhmet 50 23,052 25-07-2020, 22:58
Viimane postitus: isemaag
  Revolver - vaimsus ja filosoofia positiivne 8 4,562 27-06-2017, 09:36
Viimane postitus: positiivne
  Kas sina tead, kes juhib sinu elu? kalldunn 1 2,989 23-10-2014, 17:02
Viimane postitus: Veli Joonatan
  Psühhomaagia-filosoofia Krt 25 14,169 20-01-2014, 11:50
Viimane postitus: Krt
  Berdjajevi filosoofia Kordus 13 6,470 19-12-2006, 12:01
Viimane postitus: Kordus

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat