Kuidas jõulukombed alguse said?

Leidsin netis kolades järgmise teksti:

Tsitaat:Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" , kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's
Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.

Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru.
Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline
kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Nääre (ny år, uus aasta) hakati Eestis tõepoolest pidama alles üsna hiljuti, kõigest umbes neli sajandit tagasi, Rootsi ajal. Jõulud on märksa vanem, skandinaavia jul, inglise Yule (muide, haritumad - haridusega pole siin alati pistmist - inglased teavad ja tunnevad seda sõna tänini) ja meie jõulud on kõik ühe ja sama algupäraga. Säilinud märk sellest, mis kunagi oli. Tutvuge Hüperborea ja Aesti teemadega.

P.S. Vanadel jõulupostkaartidel EW ajast on "jõuluvana" tõepoolest kujutatud kasuka ja viltidega, nagu tundmatu autor oma tekstis kirjeldab.

[Muudetud: 25-12-2009 WhiteWolf]

Artiklis „Euroopa esimese jõulupuu üle käib valjuhäälne sõnasõda.” on lõik.



... Ühel kirikukogul 356. aastal tuli ettepanek hakata tähistama Jeesus Kristuse sünnipäeva. Asja tegi raskeks see, et keegi kirikuisadest ei teadnud, millal see on. Arutati, et see päev tuleks kindlaks määrata – pakkumisi tuli seinast seina, veebruarist detsembrini. Otsustati pidupäevadeks määrata kaks agraarselt tähtsat päeva – suvine ja talvine pööripäev. Et sinna kleepida ka kristlik silt, pühendati suvine pööripäev Ristija Johannesele – see seletab, kust jaanipäev oma nime on saanud ja mille pärast peame just siis üle tule hüppama ja liha küpsetama. Talvine pööripäev pühendati aga Jeesus Kristuse sünnile põhjendusega, et kui päike on füüsiline valgus, on Jeesus hingeline ja tema sära on suurem kui päikese oma, mida sel ajal on äärmiselt vähe. Ja tema sünnipäevaks toodi palmioksi." See jaskar liikus põhja poole ja aegamööda muutuski palm kuuseks. ...

Kogu tekst ise SIIN.







[Muudetud: 12-23-2009 kulfing]

Talvise pööripäeva aegu tekkis komme tuua taredesse mõni kadaka-, männi- või kuuseoks, mis pisteti rehetare nõgiste palkide vahele.

See komme sai nii tugevaks, et jõudis ka linnades elavate saksa keelt kõnelevate saksteni. Seepärast ongi Liivimaa jõulupuu palju vanem kui kristlikus Lääne-Euroopas," on Jüri Kuuskemaa uurinud. "See pahandas koguni sealseid kirikuhärrasid, et tasapisi voolavad ka nendeni paganlikud pühad. Saksamaal võitles kirik paganlike jõulude vastu veel XVII sajandil. Kirikul polnud parata, tuli alistuda. Pigem tuli paganlikele pühadele anda kristlik sisu.

Meie keelde on sõna millega tähistame neid kauneid pühi tulnud ilmselt Skandinaaviast. Jul on ilmselt väga vana sõna ja tähendab valgust. Niisiis on jõulud meile põhjamaalastele ka valguse pühad.

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Meie keelde on sõna millega tähistame neid kauneid pühi tulnud ilmselt Skandinaaviast. Jul on ilmselt väga vana sõna ja tähendab valgust. Niisiis on jõulud meile põhjamaalastele ka valguse pühad.

Müstik, Sa andsid ise oma kunagises postituses (teises teemas) viite, et Vanaisa olevat eestlastele andnud oma keele... khm.

P.S. Vaatasin oma eelmist postitust ja lisan igaks juhuks, et jõulu- ja näärikombed on pärast nääride tähistama hakkamist nelja sajandi jooksul pisut segunenud et uurijatel huvitavam oleks

[Muudetud: 24-12-2009 WhiteWolf]

Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud...

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised...gle+Reader

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf

Tsitaat:Algselt postitas Müstik
Meie keelde on sõna millega tähistame neid kauneid pühi tulnud ilmselt Skandinaaviast. Jul on ilmselt väga vana sõna ja tähendab valgust. Niisiis on jõulud meile põhjamaalastele ka valguse pühad.

Müstik, Sa andsid ise oma kunagises postituses (teises teemas) viite, et Vanaisa olevat eestlastele andnud oma keele... khm.

Vat ei mäleta, et oleksin seesuguse viite andnud.
Küll aga usun endiselt, et küllap ikka muistsetest šamaanidest need jõulukombed alguse saidki ja kes teab, mis läänemere-soomekeelne sõna ammusel ajal nende talvepühade jaoks kasutusel oli?
Aga sõna "jõul" tundub küll sarnane sõnale "Jul". Aga pole ju teada, kas skandinaavlased kohandasid sõna meie järgi või meie nende järgi?
Ainus teema, kus muistset algkultuuri siin uurida olen aidanud on see Hüperborea teema. Seal oli sõnade analüüsist väga palju juttu, aga seoses vene keelega ja neid näiteid tõi peaasjalikult Nokitseja.

Ei suutnud ka hetkel leida. Lugesin seda umbes paar kuud tagasi.

Keelte keetmine on üks Faehlmanni poolt kirja pandud muistend. Et Vanaisa jagas kõigile oma katlast keeli. Eestlased kui kõige virgemad said endile Vanaisa enda keele. Kõige viletsamad keeled jäid sakslastele, venelastele ja lätlastele.

Jõuludest veel:

Tsitaat:Paljud keelemehed on arvanud, et sõna jõul on laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid on neidki, kes leiavad, et tegemist võib olla meie oma põlise sõnaga.

Ajast aega. Jõulud algavad pööripäevaga ning lõpevad mõni päev peale uut ajastaega. Ajastaeg on maakeelne mõiste, mis tähistab aastaringi. See väljendab maailmatunnetust ja teadlikkust aja ja elu ringkäigust ning laiemalt maa ja ilma terviklikkusest.

Ajastaja päev ehk uusaasta on 25. jõulukuud. Ametlik uusaasta on nihkunud 1. I-le ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Tegelikult algab aasta esimesest päevast, mis on pikem kui eelmine, seega 25. XII. Niisiis, jõulud algavad 21. XII, 24. XII on vana-aastaõhtu ja 25. XII on uusaasta.

Et jõulud on maarahva jaoks just nimelt aastavahetuspyhad, tõestab ilmekalt seegi, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. Yldiselt on 7. I nimetatud viimaseks jõuluks. Sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks pudrupäeva, 2. II.

Pikem tekst: Maavald -> Jõulud
P.S. Ilmselt need "uued jõulud" moondusidki näärideks.

Kurgjal tulevad pühad rahvakombeid järgides

[Muudetud: 25-12-2009 WhiteWolf]

Tean küll seda Faehlmanni muistendit ja kuskil olen vist jah Faehlmannist kirjutanud...
Olen Kurgjal kunagi ka käinud...
Tänud teabe eest!

Tsitaat:Algselt postitas T11ger
Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud...

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised...gle+Reader

Lingi all on päris hea lugu.

Rikkalik söögilaud (mida isegi kaasajal kõik endale lubada ei saa) on muidugi igipõline komme. Ei kao see komme ka tulevikus kuhugi.

Täiesti mõistetavatel põhjustel.

Artikli all on jutt, kuidas tulla toime jõulustressiga.

Artikkel ise on ka huvitav.
Jõulupühade (25. detsembri) eelkäijaks on Mithra (Indra Mitra, greeka Mithras) kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises.
Täies ulatuses pääsis Mithra kultus maksvusele Pärsias ja pärslaste kaudu levis ta kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.

Meie jõulumees omas ka eelkäijaid, keda nimetati jõulukarüks, jõulusokuks, jõuluhaneks jne. Tavaliselt oli sellane jõulusokk moonutatud kas pahupidi kasukaga või mõne muu riidega, kuid meie jõulusokk ei jaganud ande, vaid kogus neid ise, ja peamiseks kogumise objektiks olid pähklid. Nüüd on kogumine kõikjal asendatud jagamisega.

Tuleks vanad kombed au sisse uuesti tõsta! Jõuluvana asemel jõulusokk, kes käib perest peresse ja kogub näiteks maiustusi koju lastele viimiseks.
Mida arvate?

Tsitaat:Algselt postitas WhiteWolf
Leidsin netis kolades järgmise teksti:
[quote]Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" , kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

Soovitan lugeda ka Freya Aswynn´i raamatut "Põhjala müstika ja maagia". Seal on Wunjo ruuni kirjelduse (lk. 64-67) all ka väike jutt Püha Nikolause seostest Odiniga. Ka Odin liigub tihti ratsa ja teda saadavad kaks varest, kes Nikolause kõrval moorlasteks "moondusid".
Ka jagas ta kinke, kuigi teisel moel - näiteks töi abielupaaridele kaseoksi, millega mees ja naine üksteist vihtlesid, et suurendada laste saamise võimalust.

[Muudetud: 13-12-2010 paadikapten]

Leidsin, et jõulude kohta on nüüd ka vikis artikkel ja lisaks veel Põhjala rahvaste jõulude kohta eraldi:
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hjal...%C3%B5ulud

Lisaks veel huvitav mõiste, jõululühter:
http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5ulul%C3%BChter

Jõululühter siis muinasaega tagasiulatuva tavaga seonduv põhjamaine kultusese, mis seostub eelkõige talvise pööripäevaga.
Teise sõnaga on see lihtsalt tornikujuline küünlajalg.
Ja see asetatakse keskööl, kui jõulupuu on kustunud, lauale. See on kustumatu päiksevalguse sümbol.

Jõuludest, kuusest, õnnitluskaartidest jms. Mikihiiremaalt natuke statistikat:


http://www.history.com/topics/christmas/...12192011_1

Ma tahaks pikki pead anda neile jobudele, kes iseenda väikluse ja piiratud maailmavaate tõttu laste loova mõtlemise tapavad. Ühes nendega hävib ka killuke muinasjutumaailmast...

Ajad muutuvad ja traditsiooni muutuvad. Jõuluaegadel tuppa toodavatest õlgedest saavad kuused, kaitseriitustest rõõmupühad. Mõnele inimesele tähendab ka päikeseringi taas suuremaks muutumine valguse sündi (jumala sündi).

Ainus, mida me saame teha, on järgida oma kommetes võimalikult palju päriskombestikku ja ehitada oma tänapäeva traditsioonialgeid üles kindlale pinnasele. Nii sobib meie tuppa ka igihaljas kuusk õlgede asemel, nii sobib kodus lähedastega ühesolu rahu nautimine tugevamalt kui mistahes tõrjemaagia kurjade vaimude vastu. Aga ausalt, ainus, kuhu ma kristlaste jumala sünnipäeva paigutada ei oska. Olgu siis neil oma päikese sünd.

Kuigi jõulud on rahu aeg, kurjustaks ma nende kallal, kes väänavad sõnu ja valetavad. Sest nad ise usuvad, mida räägivad. Eesti ei ole kristlik maa. Meie kultuur on kristliku taustaga, ent paganlike juurtega. Siin on suur vahe. See kõik, mida kristlus vihkab, teeb meid tugevamaks ja just tänu sellele oleme nii kaua oma maalapil vastu pidanud. Mitte tänu jumalale ega kirikule ega mitte Jeesusele, keda Põhja Korea kombel päikeseks tituleeritakse jõulupühade aega, vaid ikka tänu meie enese juurtele ja sellele maale, kus meie juured asuvad.

Ma ei pea silmas geneetikat ja seda, mitu sugupõlve meie esivanemaid siin maal elanud on, vaid seda, kuhu pinnasesse me ISE OMA JUURED ajanud oleme ja millist mulda me väestame.

Jõulud on vaikuse ja rahu aeg. Aastavahetus, mis saabub vahetult peale hingede aega sümboliseerib uue eluringi algust, uue lootuse algust. Aga selle püha mõiste ja tähenduse loob meie hinge siiski see, mis meil selle pühaga seostub, mitte see, mida mõni religioon näha sooviks või käsib. Meie jaoks on jõulud piparkookide, jõulukuuskede, süldi ja verivorsti aeg, aeg, mil ollaks kodus, aeg, mil võetakse vastu uus aasta. Keegi ei sunni teid tegema akendele ja ustele valge kriidiga riste (võrdhaarseid, mitte ladina riste!!!), ent võiks vähemalt niipalju traditsioone austada, et seda teada, miks kunagi nii tehti.

Head ja ilusat jõuluaega ning mõnusat uut, juba homme öösel saabuvat uut aastat

Tsitaat:"Jõulud said alguse ajal, mil päikesekultus oli Roomas iseäranis tugev. See teooria leiab toetust mõningate kirikuisade kirjutistes, kes vastandavad Kristuse sünni ja talvise pööripäeva. Kuigi kindlalt ei ole võimalik tõestada, et jõule kasutati paganliku püha aseainena, jääb see kõige tõenäolisemaks jõulude kuupäeva määramise teooriaks"

Tsitaat:"Jõulud põlvnevad kahest iidsest paganlikust pidustusest - norralaste suurest yule-pühast ja roomlaste saturnaaliast. Ulatudes 30. novembril või sellele lähimal pühapäeval algavast advendist kuni küünlapäevani 2. veebruaril, oli see piisavalt lähedal talvisele pööripäevale, et omandada mitmed seosed norralaste tseremooniaga: jõuluhalg, igihaljad kaunistused majades ja kirikutes, isegi jõulupühad ise. Need elemendid kombineeriti roomlaste saturnaaliaga, et luua alus varakristlikule pühale."

"Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival"

"Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks"

Tsitaat:"... Ei saa olla kahtlust, et mithraistlik religioon [Rooma impeeriumis populaarse Pärsia päikesejumala Mithra kultus] kujutas endast tõsiseltvõetavat rivaali kristlusele, kombineerides analoogselt pühaliku rituaali püüetega moraalse puhtuse poole ja lootusega surematusele. Tõepoolest näib, et konflikt kahe religiooni vahel püsis mõnda aega tasakaalus. Pika võitluse õpetlik pärand on säilinud meie jõulupühadena, mille [katoliku] kirik näib olevat otseselt laenanud oma paganlikult konkurendilt."

"Julianuse kalendris pühitseti 25. detsembrit talvise pööripäevana ja seda peeti Päikese loomispühaks, sest sellest aasta murdepunktist alates hakkas päev pikenema ja päikese jõud kasvama. Loomisrituaal nagu seda nähtavasti Süürias ja Egiptuses pühitseti, oli märkimisväärne. Pühitsejad sulgusid sisemistesse pühamutesse, kust nad väljusid keskööl valju karjega: Neitsi on sünnitanud! Valgus kasvab!"

"Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval - talvisel pööripäeval - tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest."

"Mithra kummardajad identifitseerisid teda regulaarselt Päikesega, Võitmatu Päikesega nagu nad teda nimetasid; seepärast langes ka tema sünnipäev 25. detsembrile. Evangeeliumid ei ütle midagi Kristuse sünnipäeva kohta ja seetõttu algkirik seda ka ei tähistanud."

Tsitaat:"Millised kaalutlused viisid kirikuvõimud jõulupühade kehtestamiseni? Selle uuenduse motiive selgitab erakordse avameelsusega üks Süüria autor, kes on ka ise kristlane. Ta ütleb meile: "Põhjus, miks kirikuisad viisid 6. jaanuari pühitsemise üle 25. detsembrile, oli järgmine. Paganatel oli komme pühitseda samal 25. detsembril Päikese sünnipäeva, mil nad süütasid püha puhul tuled. Nendest pidustustest ja pühadest võtsid osa ka kristlased. Niisiis, kui [katoliku] kiriku doktorid nägid, et kristlastele see püha meeldis, pidasid nad nõu ja otsustasid, et tõelist sünnipäeva tuleks tähistada sellel päeval ja kolmekuningapäeva 6. jaanuaril. Vastavalt sellele traditsioonile on säilinud tava põletada küünlaid kuni 6. jaanuarini.""

"Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul."

"Seega ilmneb, et kristlik [katoliiklik] kirik valis oma asutaja sünnipäeva tähistamiseks 25. detsembri, et muuta paganate päikesekummardamine Tema kummardamiseks, keda nimetati Õigluse Päikeseks"

Pikem tekst.

Kuidas iganes keegi jõule ka ei mõtestaks - häid jõule!

Film pole küll enam oma esimeses värskuses, kuid tasub vaatamist:
The Pharmacratic Inquisition
http://www.youtube.com/watch?v=suBqqpez_-I
Päris tabavaid võrdlusi ja uusi vaatenurki täis dokumentaalfilm, mis kõige muu hulgas annab ka omamoelise tõlgenduse jõulusümboolikale.
Filmiga kaasaskäiv raamat on oluliselt põhjalikum. Kui kätte saate, soovitan soojalt.

Jõulukombe iidsust iseloomustav pilt 4000a ajalugu - Jõulukuusk, habemik ja põhjapõder.

(24-12-2011 11:44 )WhiteWolf Kirjutas:  

Tsitaat:"Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul."

"Seega ilmneb, et kristlik [katoliiklik] kirik valis oma asutaja sünnipäeva tähistamiseks 25. detsembri, et muuta paganate päikesekummardamine Tema kummardamiseks, keda nimetati Õigluse Päikeseks"

Kuidas iganes keegi jõule ka ei mõtestaks - häid jõule!

Eilses (26.12.2011) kristlikus Osoon'i saates oli üsna kentsakas kuulda, et kristlus alles otsib Jõuludele mõtet, püüdes neile pühadele sisu anda.

(23-12-2011 12:08 )Celtic Kirjutas:  Eesti ei ole kristlik maa. Meie kultuur on kristliku taustaga, ent paganlike juurtega. Siin on suur vahe.

Tänu nõukogude okupatsioonile on Eesti tõesti kaunis ateistlik. Enne okupatsiooni olid lood hoopis teised. Lihtsalt uuri ajalugu! Või vaatame ise oma vanavanemaid, kes olid usklikud edasi ka okupatsiooni ajal.

Me loobusime oma muinasusust, sest kui õnn pöördus, oli eestlastel komme oma jumalaid sarjata ja ka peksta. Eestlane sustas om ajumalid siis, kui neist kasu oli ja tal elus hästi läks.

Näiteks juudid on tuhandete aastate vältel paguluses hoidnud alles oma judaismi usu. Vaatamata tagakiusule jne. Eestlastele pole oma usk kunagi nii oluline olnud, et seda säilitada. Kristlus võeti kergesti omaks, vanad haldjad jms muutusid kristliteks jne. teatud mõttes oli ka kommuism uus religioon (Stalin oli õppinud Gruusia Vaimulikus Seminaris ja hindas protsessioone e rongkäike, pühakuid e kommunismi loojaid, reliikviaid e Lenini surnukeha, punalipud jne). Seetõttu paljud eestlased astusid Komparteisse. Nüüd on uueks usuks Euroliit ja euro. Ega seegi viimaseks jää. Paraku selline uskude kergekäeline vahetamine laostab rahva moraalselt, sest neil ole lõpuks enam midagi püha ja kõik muutub suhteliseks.

(01-01-2012 11:51 )VLAD Kirjutas:  Tänu nõukogude okupatsioonile on Eesti tõesti kaunis ateistlik. Enne okupatsiooni olid lood hoopis teised. Lihtsalt uuri ajalugu! Või vaatame ise oma vanavanemaid, kes olid usklikud edasi ka okupatsiooni ajal.

No ma ei tea, vb sinu vanavanemad olid nii kristlased kui ka hiljem kommunistid, kuid ära üldista seda nii kergekäeliselt. Sinu enda kristluselembus kõneleb siin.

Kindlasti oli enne okupatsiooni hardaid ja tõsiusklikke kristlasi, kuid valdavalt suhtus ka selle aja eestlane usku kaunis leigelt. Väliseid kombeid võidi ju täita, see oli meeldiv kodune traditsioon, kuid sügavam religioosne tähendus ei olnud seal kristlik. Üks Eestisse kolinud katoliiklasest lätlane ütles, et eestlased ei ole õiged kristlased ega ole seda kunagi olnud. Ja see kõlas mulle kui kompliment, kuigi see nii mõeldud ei olnud.

Tsitaat:Näiteks juudid on tuhandete aastate vältel paguluses hoidnud alles oma judaismi usu. Vaatamata tagakiusule jne.

Iseendast on see võimas saavutus. Oleks väärt järgitegemist. Aga ainult Eesti oma usu pinnalt. Kristlus EI OLE eesti OMA usk.

Kui kristlase sõna võtseva, veel eriti ajaloo teemal, siis saiva alati iks mehiselt naerda.

(01-01-2012 18:22 )Krt Kirjutas:  Kui kristlase sõna võtseva, veel eriti ajaloo teemal, siis saiva alati iks mehiselt naerda.

Kes pärast naerab, naerab paremini!
Muinaseestlaste usust teame me vaid riismeid. Meil on tegu wannabe-muinasusklikega. Aga eks selliseidki on vaja. Lihtsalt naljakas on see, et nad kipuvad muinaseestlaste ja nende usu nimel sageli rääkima. Tulgu ikka ilusti reaalsusesse tagasi. See vähene teadmine mis muinasusust meil on, on kristlaste poolt kirja pandud lähtuvalt nende sunjektiivsele maailmavaatele. Kõige varasemad allikad on lisaks väga kallutatud. teadagi et vallutajate poole.

Aga sulle siis ka veidi ajalugu: http://www.estonica.org/et/Kultuur/Usuelu/

Tsitaat:Nn omausust:
Milline oli tänaste eestlaste esivanemate usuline maailmapilt enne kokkupuudet kristlusega, ei ole täpselt teada. Rekonstruktsioonikatsete aluseks oleva suulise rahvapärimuse talletamine algas suuremas ulatuses alles 19. sajandi teisel poolel, mil Peterburi eesti luteri koguduse õpetaja Jakob Hurt (1839–1907) pani aluse süstemaatilisele folkloorikogumisele. Võib arvata, et muistsete eestlaste eelkristlik usund meenutas mitmetel idapoolsetel soomeugri rahvastel senini säilinud, šamanismiga sarnanevat loodususundit ning usulisi autoriteete nimetati tarkadeks, nõidadeks, teadmameesteks ja -naisteks.

Eesti omausundit püüti 1920.–1930. aastatel taarausuna taaselustada; selles on põhjust näha ühte osa tollases Euroopas levinud üldisemast püüust taasavastada ning -luua kohalikku eelkristlikku usundit.

Maausuliste nimetus on tuletatud eestlaste rahvusliku ärkamise eelsest oletatavast endanimetusest ”maarahvas”. Maarahva usku nimetatakse vastavalt maausuks. Erinevalt taarausulistest on maausulised laialivalguvam liikumine, mille sees on jälgitavad rohked mõjutused teiste soomeugri rahvaste usundeist ja mujaltki. Maausu tuum seisneb isiksusekesksuses: arusaamas, et igal inimesel on õigus kujundada ise oma usulisi tõekspidamisi. Iga inimene on vastutav oma tegude eest ja peab ise hakkama saama. Maausk rõhutab ka esivanemate traditsiooni austamist ning isiklikku kontakti jumala(te)ga.

Kristlus:
1934. aasta rahvaloenduse andmeil luges end luterlikku kirikusse kuuluvaks umbes 874 000 inimest ehk umbkaudu neli viiendikku Eesti Vabariigi elanikest. Oma suure liikmeskonna tõttu oli nii Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul kui ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul aastail 1934–1940 õiguslik eristaatus. Seetõttu on nii mõnigi kord nähtud luterlikus kirikus ekslikult “riigikirikut”. Kui luterlastele lisada veel õigeusklikud ja muud kristlased, kerkib kristlaste arv üle miljoni ehk pea kogu rahvale.

Eesti usuline olukord ei ole postmodernes Läänemaailmas erand, samas erineb see aga mitmeti naaberriikide omast. Peamiselt lähiajaloost tulenevatel põhjustel on Eestis, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, katkenud kirikutesse ja teistesse usulistesse rühmadesse kuulumise traditsioon. Koguduse liikmeks ei saada automaatselt koos sünniga ning ka perekondlikud usulised traditsioonid on enamasti katkenud. Nõnda võivad paljud Eestis elavad inimesed küll aktsepteerida mõne religiooni õpetust ning järgida rohkemal või vähemal määral vastavat traditsiooni, tundmata sealjuures vajadust liituda vormiliselt ühegi religioosse ühendusega.

Eriti sihikindlalt asuti nõukogude marksistlikku ateismiideoloogiat Eestis propageerima 1960. aastatel, mil ateistliku kasvatustöö tähelepanu keskmesse võetud noorte hulgas hakati juurutama uusi nõukogude tavandeid. Süstemaatilisel ateistliku maailmavaate juurutamisel olid viljakad tagajärjed — enamik nooremast põlvkonnast võõrdus religioonist, usutalituste hulk kahanes märgatavalt. Religioon ning religioossed institutsioonid suruti ühiskonna äärealadele.

Ega maauskki jäänud muinasajal võõrastest mõjutustest (ka kristlusest) puutumata. Seda tõestavad nii ehted kui ka matmiskombed. Samuti väga varajaste kristlike pärimuste talletus eesti rahvafolklooris.

Mina täpselt ei tea, milline muistne maausk eestis oli, kuna pole selle ala spetsialist. Siiski olen niipalju lugenud ja teadlik, et see oli väidetavalt animistlik, mis üldjoontes olnud üle Planeedi enamvähem ühesuguse sisuga – isiklikke loodusvägesid-jumalusi austav primitiivne maailmavaade koos oma plusside ja miinustega. Antropoloogide väidetel põhinevalt oli enne animismi veel primitiivsem ebaisikulisel väel põhinev animatism. Seega, kui kristlusest on teada suur hunnik konstrueeritud valesid ja lapsikuid lähis-ida legende, siis animismist on samuti vägagi täpne ettekujutus erinevate eestlaste sugulus-metsarahvastest, mis saadud täiesti vahetu kogemuse kaudu. Seega pole minule mõtet siin asjatundmatut kristlikku p..ka keerutada.
Saan aru, kui mõnel oma vaba mõtlemisvõime ikka puudu, siis ta ajabki üldlevinud kristlikku moeplära a la stiilis, et enne kristlust polnud õigeid inimesigi olemas, või paganlik maausk on kristlusest jne, kui tegelikkuses on asjalood hoopis vastupidi. Praeguseks on kristlus ammu kaotanud oma algse ja juba ei tea mitmenda sisu, olles ägisemas oma mannetuid ja halenaljakaid valesid. Kirikuõpetajate ja riigipeade sõnavõttudest on näha, kuidas röövelliku monoteismi rumal jäänuk pritsib vaid ajale jalgu jäänud ülbet manitsevat, rumalat pugejalikku ja looduskauget moraali, pidurdades sedasi vaid ühiskonna ja inimeste iseseisvat vaimset arengut. Võõras kristlus on oma põhimõttelise eksitava vaimupimestusega kui sõge parasiitlik haigus ja mõistusliku inimeksistentsi solvang.

Sul Krt on vaimne areng alles algusjärgus. Aga see selleks. Naudi elu kõikelubavuse lambakarjas. Lambakari hävitab ennast. Kus see vaimne areng sul siin Eestis on? EW ajal ja enne sedagi oli seda kordades rohkem. Rahval oli olemas oma sakraalne pool ja sellega arvestati. Nüüd kus seda pole, rahvas hävitab end. Seegi paneb asja paika. Vabadust kasutatakse mõttetustega tegelemiseks, mingeid autoriteete ei ole. Näiteks seegi on idiootsus, et su identiteet rajaneb vastandumisel kristlusele. Kas muud alust sul polegi? See on väga habras alus, millel seista.
See on selge, et varem või hiljem oleks ka Eesti muutunud kristlikuks, nagu ta naabrid. Ja nagu ma eespool mainisin, oli eestlastel ideaalne võimalus oma usku salajas säilitada. Isegi parima tahtmise korral poleks väikesearvuline kolonistide hulk suutnud valdava enamuse rahva järgi nuhkida (mõõda metsatalusid).
Juudid säilitasid oma usu tuhandeid aataid, olles pagendatuna maailma laiali. Eesti on sellega võrreldes olnud lausa ideaalne oaas omausu säilitamiseks. Aga uus ja vägevam Jumal meeldis neile rohkem, kui oma säilitamine. Aga siin pole midagi erilist. Nii käitusid ka paljud teised Läänemere äärsed rahvad. Seegi on evolutsioon ehk sotsiaaldarvinism...Nuta või naera!