10-10-2013 13:25
RE: Eestimaa prohvetid
Pärnumaa oma prohvet- Jaan Jaagori (Jaan Pillmann)
Mees, kes kuulutas ette lühikest seelikut ja muid tehnilisi saavutusi.
Ennustaja elas Tõstamaa kihelkonnas, sündis Audru kihelkonnas, Võlla Vallas, Soeva küla „Jaagori“ talu saunas arvatavalt 1790-1810. aastal.
Peale prohvetliku „vaimu“ saamist tegutses Pärnu maakonna läänepoolses osas (Audru, Tõstamaa ja Mihkli kihelkonnas). Hüüdnimed olid: rumal-Jaan või hull-Jaan. Prohvet olevat öelnud, et ta kedagi ei näe ega kuule kui ta käib, istub või teeb midagi aga niipea kui ta pea puhkamiseks maha paneb, antakse talle teada, mida ta otsekui loomusunnil peab tegema või rääkima.
Keegi vanake teadis rääkida kuidas Jaagori Jaan oma tarkuse oli saanud. Ühel mihklipäeva õhtupoolikul uinunud ta kodu ahjukummil. Siis nägi ta imelikku und ja kellegi hääl olevat talle öelnud, et ta võib targaks ja kuulsaks saada, kui ta läheb karja-aeda ja sarviku jäära pea ühe hoobiga otsast lööb, keedab ja sööb ja jäära keha lindudele viskab.
Ennustused:
Ühel suvisel päeval tuli prohvet Audru Liival mõisa põldude vahelisel postmaanteel inimestele vastu, kui need pühapäeva riides Audru kiriku poole tormasid ja hakkas noomima: „Naised, tüdrukud visake punast karva seelikud seljast ja verekarva pearätid peast, sest need on hirmsad Jumala meelest. Pange hallid riided ümber, - neid hakkavad peagi kõik mehed kui ka naised kandma aga pea tuleb aeg, mil valgeid riideid kantakse.“
„Suur segadus tuleb usuasjus, rahval käivad kirikuteed vastamisi. Ühed lähevad lõuna-õhtu poole, teised põhjahommiku poole. Ja mis veel imelikum, inimene läheb kirikusse ja viskab lauluraamatu nurka, sest, et kirikus seda enam ei tarvitata. Pühadus määritakse mustaks, pillid hakkavad Audru kirikus hüüdma. Mil viisil leitakse kirikus veel õiget õnnistust?“ Viimane ettekuulutus läks peagi täide, kui Audru kirikus orelid üles seati.
Mõni aeg hiljem läks prohvet Audru mõisa ja juhtus tulema teotuppa, kus parajasti ahi küdes. Ahju kõrval seinal rippusid aga kiltri pulgad, kuhu oli teomeeste tööpäevad peale lõigatud. Ta võttis pulkade kimbu ja viskas tulle, öeldes: „Nii kaovad kord teopäevad nagu need pulgad“
Ükskord tuli Jaan vaimu juhatusel Voltveti (Tihemetsa) metsa, mõõtis siin suure tüki metsa välja- tulevaseks vabrikuplatsiks ja hakkas siis mõtlema, et kellel seda nüüd teatada, sest inimeste elukohti ligilähedal ei olnud, pealegi oli mets paks ja suurtee kaugel. Järele mõtelnud, sammus ta pisut suurteele lähemale, valis siin välja ühe kõrgema männi, ronis üles selle latva ja laskis, kui oli natuke aega ümber vaadanud paar tosinat korda käokukkumist õhku kaikuda. Ta vaev ei olnud asjata, männi alla ilmusid inimesed ja palusid teda puuladvast maha tulla aru andma, mida ta siin kuulutab. Kui ta alla sai ja kuulutas, et need suured männid võetavat seal maha ja ehitatavat sinna suur vabrik, siis pandi ta juttu naeruks. Ta viidi mõisa ja anti kaelakohtu kätte. Kohus laskis tal poole pead juustest puhtaks pügada ning poole habet ära ajada ja mõneks ajaks vanglasse paigutada.
Ühel ilusal kevadisel päeval kõndis kubjas Andres Leppik Võlla mõisa väljal valget keppi käes keerutades ja vaatas hoolega teomeeste kündi. Sammudes jõudis ta tee äärde, mis Kärbu külast viib nimetatud mõisa. Seal näeb ta üht meest enesele liginevat. Mees polnud keegi muu kui prohvet Jaan Pilman. Kupja juurde jõudes ütles ta: „Tere kubjas kullu-lulluke! Sina see rahva tagasundija oledki! Ei niisugune vaba elu kesta mõisahärral kaua. Küll sellele omal ajal jõuab kätte lõpuots! Üksainuke saks mõisas, suured põllud, metsad, väljad, vallad kõik tema valitsuse all… Põllud kündjaid täis, kubjas, kliter sunnivad rahvast kiirelt tööle… See maa mõõdetakse kõik ära samm sammu kõrval ja jalapöid jalapöia ääre. Sirged uulitsad aetakse käimiseks läbi, majad ehitatakse mõlemale poole ääre, mõisamajast saab kirjutaja elukoht. Kõik elavad siin siis vabalt.“ Sellega oli prohvet ilmselt ette kuulutanud mõisamaade planeerimist ja mõisamaade ärakasutamist.
Sagedasti kuulutanud prohvet öeldes. „Viimaks on maid küll aga ei ole enam maade tahtjaid, seitse naist tulevad üht vanakest paluma, et see neile pihutäie vilja maha külvaks. Paremad mehepojad on kõik sõtta kutsutud.
Kord pildunud ta vaskraha tükke, sõnudes: „Tühjas ei maksa tulevikus midagi: kaks kopikat ei maksa enam kaht, viis kopikat enam viit, niisamasuguseks läheb lugu ka kümnekopikalisega.“
Ka järgmised tuleviku mõnusused olevat Jaagori Jaan ette näinud: „Postid püstitatakse teede ääre ja kellukesed pannakse nende otsa rippuma, lõngad kiunuvad ja vinguvad kellukeste küljes. Tulehärjad müravad teesid mööda ja laevad merel sõidavad tuleratastega. Inimene istub kahe ratta peal kui puukänd ja sõidab edasi, pole hobust ega mingit abituge nähtaval. Vilja ei mõõdeta tulevikus mitte vakaga, mõõduvakk visatakse nurka, müües ja ostes kaalutakse vilja kaalude ning vaekaussidega, ka raudkivid lähevad viimaks nii kalliks, et neid kaaluga katsutakse müüa.
Prohveti ajal kandis Eesti rahvas pikki ülirõivaid, kuubi ja seelikuid. Korra võtnud Jaagori Jaan oma pika kuue seljast, rullinud selle kokku, asetanud raidepakule ja raiunud tal tüki alt maha, öeldes. „Ilm läheb uhkusega hukka. Tulevikus kannavad kõik lühikesi kuubi. Hea põli ja saksa rõivad saavad talurahvale osaks. Elu läheb viimati kirjuks, pole enam muud kuulda kui raha ja rahvahääl. Selle järele tuleb veel üks kukeiga head aega.“- Aga mis siis tuleb? Küsiti talt.- „Maailma ots,“ olnud lühike vastus.
Ka tähendamissõnu on prohvet rääkinud. „Pärnu jõele tehakse kord nuumhärgade peadest sild (teise jutu järele tehtavat säärane sild Riiast Peterburisse). Audru mõisa maale tekivad verelombid.- Audru mõisa heinamaa mererannal saab kasakute (või türklaste) hobuste kopliks, Audru kirik Türgi hobuste talliks. Audru mõisa härrastemajast saab suur koolimaja.
Linki hetkel ei saa lisada, kuna failid salvestatud arvutisse.
(selle postituse viimane muutmine: 10-10-2013 13:26 seffe.)
|