Nazz
Veteran
Postitusi: 1,465
Liitunud: Jan 2007
|
31-03-2010 18:17
Järg...
Loodan, et seekordne nimekiri on väärt lugemist.
Surnute Impeerium, Pariis, Prantsusmaa.
Ammustel aegadel, kui Pariisi linn kasvas ja kuniks oli vaja rohkem ruumi elamiseks. Et seda teha, insenerid ja plaanijad otsustasid viia ära rahva mass, kes kõige vähema tõenäosusega protestiks: antud juhul surnud. Miljonid surnud olid osaks ühes ajaloo suurimas projektis. Nende säilmed said osaks seintest käikudele mis jäid linna alla. Nad on senini seal igaveses pimeduses, Surnute Impeeriumis.
Pariisi Katakombid on kurikuulsad ja selle kohta on ajaloos palju kirjutatud. Miljonid külastajad aastas jalutavad mööda neid koridore ja vahivad nende ammu lahkunute luid. Paljud nendest külastajatest, kui ka giididest on täheldanud seal palju rohkematki, kui vaikus. Nad on täheldanud kummituslike elanike mööda koridore vantsimas ja isegi gruppe hääletult jälitamas.
Mitmetel andmetel on grupiviisiliselt nähtud varju moodi olevusi ühes ja samas kohas. Nii nagu elavad jalutavad seal, liiguvad ka surnud neil kannul. Osadele on sealne õhkkond olnud nii rabav ja rahutu, et on tuure poolikuks jäätud. Seal on saadud piltidele orbe, vaimude ilmutisi ja EVP-d lindistatud kõikjal katakombis.
![[Pilt: catacombes-france.jpg]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/catacombes-france.jpg)
Need katakombid tehti vabaks esmakordselt Rooma aegadel. Nüüdseks on see sõna otseses mõttes küüliku urg – sisenedes ilma giidita võid sinna igaveseks eksida ja ekslema jääda. Senini on palju teateid inimestest kes on sinna nalja pärast läinud ja keda pole senini enam nähtud.
See ja paljud teised õudust äratavad lood Surnute Impeeriumist on üks väike osa, et miks Pariisi katakombid on ühed maailma jubedamaid kohti.
Palmyra Atoll, Vaikne Ookean.
Paljud on mõtislkend, et kas saab terve saar kummitada? Palmyra atoll koos ammu kustund vulkaaniga on ammu olnud meremeeste juttudes, kui väga halb koht. Enim tuntud vast on 1970-nendal kirjaniku Vincent Bugliosi ja tema novellis „And the Sea Will Tell“ kirjeldatud mõrva paigana. Palmyra on samuti olnud suust suhu edasi antud lugudes. Tõenäoliselt teavad saarega kokku puutunud meremehed sellest saarest rohkem, kui tüütust plekist ookeanis.
Paljud väidavad, et seal on selline pahaendeline aura ümbritsemas seda saart. Nagu ka Richard Taylor, üks jahi omanik, kelle tunnistuses kohtule erakordsest mõrvast sisaldas järgmist:
“Mul oli halb eelaimdus sellest saarest. See oli rohkemat, kui fakt, et see on kummituslik saar; see oli rohkemat. See koht tundus ebasõbralik olevat. Olen olnud mitmetel atollidel, kuid Palmyra oli erinev. Ma ei suuda täpselt aru saada miks, kuid see polnud saar millel olemist ma nautisin. Arvan, et teistel inimestel on samuti olnud raskusi sellele saarel.”
![[Pilt: palmyra-atolla.jpg]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/palmyra-atolla.jpg)
Palmyrat on kutsutud maailma kaugeimaks paigaks maakeral, üks viimastest täiesti asustamata saartest, pesitsedes peaaegu täiesti keset Vaikset Ookeani, umbes 1000 mere miili edelas Hawaiist ja pool teest Hawaii ja Ameerika Samoa vahel. See on päris pisike – ulatudes umbes poolteist miili pikuses ja pool miili laiuses. Saar on üpris kaugel peamistest Aasia/Ameerika kaubandusliinidest. Seal on hiiglaslik lindude populatsioon, kui ka putukate ja roomajate elu. Sisimas on vihmamets ja kogu saar on ümbritsetud korallrahudest. Korallrahu ja saare laguuni veed on primaarseks haide paaritumise kohaks. Sealsed haid on ka ebatavaliselt agressiivsed neis vetes. Mõned külalised ja sõdurid, kes olid seal saarel Teise Maailmasõja ajal, rääkisid, et seal läks üks kuni kaks inimest kuus haidele ohvriks. Isegi kohalikud kalad on surmavalt mürgised, sest nad toituvad mürgistest vetikatest mis kasvavad korallidel.
Legendid sellest saarest on tekkinud järsku ja mitte millegist ning mõned on ka segatud lugudega piraatide maetud kullast; seda isegi tänapäeval. Lisaks 1970 aasta mõrvale, on seal saarel mitmeid veidraid ja surmavaid juhtumeid. Mõned nendest lugudest sisaldavad alla kukkunud ja mõistmatult kaduma läinud Ameerika hävituslennukeid sõja ajal. Umbes nagu Bermuda Kolmnurga lood.
Nagu üks mees kunagi ütles:“ ainult H.P. Lovecraft on suuteline sellist kohta välja mõtlema.“
Magh Sleacht Tasandik, Ballyconnelli lähedal, Cavani Maakond, Iirimaa.
Cavan on vaevu asustatud maakond Iirimaa põhja osas. Maakohtades on rohkelt järvi ja künkaid, seal pesitseb Shannoni jõgi (Iirimaa pikim), mis saab alguse Cuilcaghi mäest.
Kivimoodustised ja kunstsaared on seal juba iidsetest aegadest. Seal oli ka tähtis Kelti paganate altar. Seal pesitses ka kardetud Crom Cruach.
Iidsetel aegadel Magh Sleacht, mis tähendas “Jumaldamise Lagendik,” oli kohaks võimsale kivile mis oli kaetud sepistatud kullaga. See kivi oli kujutis Crom Cruachist. Noil aegadel oli see ümbritsetud kaheteist väiksema kiviga. Sinna läksid lapsevanemad ohverdama ühte kolmandiku oma lastest Cromile Samhaini ööl (31. Oktoober), et neil oleks aastaks piima, vilja, tervist ja viljakust. Jumal valmistas paljudes õudu just oma kohutavate nõudmiste tõttu. Pealekauba oli ohtlik teda kummardada kuna kummardajad ise tihtipeale surid vereohverduste orgias mida neilt nõuti.
Väidetavalt käskis kuningas Tigernmas Crom Cruachi kummardamist, samas teised väidavad, et ta oli viimane Formoiri (pool jumalik olevus) Kuningas. Veel mõned usuvad, et Crom on kehastus Molochist, iidne heebrealaste jumal kellele ohverdati pooled vastsündinud lapsed tule katse läbi. Sarnasused ei lõppe seal.
![[Pilt: magh-sleacht-tomb.jpg]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/magh-sleacht-tomb.jpg)
Kuningas Tigernmas suri ise Crom Cruashi kummardades kus põrunud jüngrid tapsid ta vere orgias.
Paljud arvavad, et see on kõigest legend. Teised viitavad Crom Cruashi mainimist Püha Patricku legendis: väidetakse, et kui Patrick asutas kristluse Armaghi lähistel, läks ta Magh Sleachti ja alistas Cromi, ja nii tehes vajus kuldne kivi maa sügavustesse. Nüüdisajal on mõned pagana usulised taas-avastanud Crom Cruachi.
Magh Sleachti külastajad räägivad imelikest juhtumitest nagu posimise hääli, põleva liha või naha lõhna, osad on pildistanud päikeseloojangu ajal ringi uitavaid tumedaid kujusi kivi lähistel, isegi on nähtud päevavalguses kummituslike ilminguid.
Usutakse, et miski seal on olnud nn. talveunes ja nüüd on see ärkand ja näljane. Kas võib olla, et koletis on taaskord tõusnud? Seal on paljusi kes seda tõsimeeli usuvad.
Turismireisid Iirimaa maakohtadesse tihti sisaldavad ka Cavani maakonna külastust. Lisana reis Magh Sleachti vajab küll ööbimist Ballyconnell-is, kuid on väärt kogemaks maailma ühe vanima jumala ärkamist? Või kas ikka on?
Maaalused kambrid, Edinburgh, Šotimaa.
Sügaval modernsete Edinburghi tänavate all on peidust pime ja unustatud nurgake ajaloost. Edinburghi kambrid leiti 1980-nendate keskel ning need on olnud hüljatud pea kaks sada aastat. Edinburghi suur käik jääb South Bridge-i (Lõuna Sild) alla. Neid oli kasutatud keldritena, töökodadena ja isegi nende peal olevate äride elamurajoonina. Hüljatud, aga kohe peale ehitust tänu ohtrale veele ja niiskusele ning nii on nad jäänud, muutumatuna, päikese valgusest puutumata.
South Bridge on püsti olnud aastast 1785 ja sellest umbes samast ajast hakati kasutama suurte kaartega toestusi lähistel olevate äride poolt. Kunagi vohasid need kambrid elust, üleküllusest aina kasvavas linnas.
Kui need kambrid hüljati peamiselt ebasobiliku atmosfääri poolest, siis kasutati neid ikka vaese ja kodutu ühiskonna poolt. Nagu ikka igas suures kontsentratsioonis ebatervislike inimeste seas tavaliseks, oli sealki katku puhanguid ja muid hävitavaid haigusi. Paljud kes seal varju otsisid, surid ka seal. Samuti on tõendeid, et osad sealsed inimesed on oma enneaegse lõpu leidnud tänu ebainimliku paari, Burke ja Hare, tõttu, kes müüsid laipu ümberkaudsetele haiglate õppimistesse.
Paranormaalse uurijad on kogunend nendes kambrites praktiliselt kohe peale nende avastamist ja senini pole see koht kitsiks jäänud häirivate ja seletamatute aktiivsustega. Neid kambreid on ka külastanud Inglismaa „Most Haunted“, jäi kambrite kuulsus Inglismaa üheks õudsaimaks kohaks püsima. Mitte ükski antud sarja liikmetest ei lähe sinna enam vabatahtlikult.
Greyfriar Kirki Surnuaed / Covenant’s Prison*, Edinburgh, Šotimaa.
Greyfriari Surnuaed peetakse kummitavaks juba sajandeid. Selel ajalugu on täis õudust, haudade rüvetamist, laipade vargust, elusana matmist. 1998 kandis, aga on uus seletamatu fenomeen tekkinud, kui külastajad on kohanud külmi kohti, iiveldama ajavaid lõhnu, hääled tühjades katakombides ja isegi füüsilisi vigastusi. Paljud külastajad ja turismigrupid on ohvriks jäänud nähtamatute olendite rünakutele jättes nad sinikatega, marrastustega, kriimustustega ja isegi sisselõigetega. Inimesed on seal tihti lõpetanud meelemärkuseta ning on tundnud meeletust iiveldust ja oksendamist. Ümberkaudsed kodud on poltergeistide tegevusest järsku üleküllastunud. Lõhutakse nõusi, klaase, nähakse varjude moodi kujutisi, narmisi.
Surnuaial on kaks ala mis on eriti aktiivsed. Üheks on MacKinzie Mausoleum (teatakse ka Black Toumb [Must Katakomb] nime all) ja teiseks ala mida tuntakse Covenant’s Prison nime all.
![[Pilt: covenanters-prison-edinbur.jpg]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/covenanters-prison-edinbur.jpg)
Räägitakse, et George MacKinzie on see varju moodi olend kes kummitab ümberkaudsete perekondade katakombe jne. 17-nendal sajandil, MacKinzie, lojaalne Charles II alam, väidetavalt kiusas taga ja vangistas Šoti presbüterlasi (Kalvinistid). Väidetavalt MacKinzie väärkohtles kõiki presbüterlasi keda ta kätte sai. Paljud vangistati karmides ja ebainimlikes tingimustes pisikesele alale GreyFariaril, ning enamiks suri seal. Kuigi alles hiljuti on kummitamised seal ja naabruses olevates elamutes aset leidma hakanud.
Praeguseks on Covenanter’s Prison ala ainult avatud külastajatele kellega on kaasas giid. Miskipräast aga saab lähedal olevat MacKinzie mauseleumi külastada ja pildistada omal vastutusel.
* - Covenant’s Prison – vangla, kus peeti presbüterlasi kes olid osaliseks „Lepingus Jumala ja Riigi“ vahel.
Auschwitz-Birkenau Koonduslaager, Poola.
Auschwitzi surma laager töötas 1940 mai kuust kuni Vene vägede saabumiseni Jaanuaris 1945. Umbkaudu 2.1 – 2.5 miljonit inimest tapeti sealsetes gaasikambrites kellest 2 miljonit olid juudid ja ülejäänud olid poolakad, mustlased ja Vene sõdurid. Muidugi on need numbrid kõigest miinimum hinnang ajaloolaste poolt, sest kogut surma hulka Auschwitzi ja Birkenau laagritest ei saagi kunagi teada.
On selge, et Auschwitz-Birkenaud peeti Saksamaa kõige effektiivsemaks hävitamise kuna 1941. Algul muudeti Auschwitzi krematoorium gaasikambriks. Lisaks hütid mida kutsuti „punkriteks“, lisati 1942
Auschwitzist oli saanud massimõrva-tehas.
![[Pilt: panstwowe-muzeum-auschwitz.jpg]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/panstwowe-muzeum-auschwitz.jpg)
Avati veel kaks lisa kambrit märtsis ja aprillis 1943, kus kasutati tsüaniidgaasi Zyklon-B, mis tappis kambris oleva rahva umbes 20 minutiga.
Seni pole teada ühegist paranormaalsete asjade uurijate gruppidest, kes oleks midagi seal leitus avalikustanud. Kuid peale seda kõike piina, massimõrvu, kõike kohast ainult põrgule, siis pole imestada, et sellest kohast räägitakse, kui paranormaalse aktiivsuse mekast.
Whitechapel/Spittalfields, London East End, London, Inglismaa.
Whitechapeli / Spittalfieldsi ala Ida-Londonis on aktiivne juba Vana-Rooma aegadest saati. Paljud ajaloolised ehitised on ehitatud Vana-Rooma ehitiste varemete peale. Läbi keskaja, East End on olnud helge kaubandusrajoon. Elizabethi aegadel nägi East End välja täpselt nagu oleks see tulnud Shakespeare-i näidenditest. Väidetavalt karrakter Falstaff (Henry V) baseerub ühe East Endi võõrastemaja peremehele. See oli koht sõduritele ja prostituutidele, kaklustele ja peomajadele.
Viktooria moraalide kohaselt, polnud see koht kusagilt otsat igav ja tavaline. Peamiselt teati kohta, kui vulgaarsuse ja prostitutsiooni ning varguste paradiis.
![[Pilt: jack-the-ripper.gif]](http://www.hot.ee/nazza/pildid_para/jack-the-ripper.gif)
Aastal 1888 muutus seal kõik. Seal leidsid aset ühed brutaalseimad mõrvad ajaloos: Rappija Jacki kurikuulsad roimad. Kuigi need mõrvad ja Jacki identiteetu on senini lahenduseta. Paljud väidavad, et tapja oli arst või kuidagi tihedalt seotud meditsiini ametiga; teised, aga usuvad, et tapja on kuninganna Victoria lapselaps, prints Albert Victor, kuigi midagi kindlat pole esile tulnud mis toetaks seda teooriat.
Viis naist, kõik vaesed prostituudid, tapeti müstilise Jacki poolt nelja kuu vältel, mida teatakse ka „Sügisterrorina“. Neli naist: Mary Nicholls, Annie Chapman, Elizabeth Stride, Catherine Eddowes, leiti erinevates tänavates ja põiktänavates kohutavalt moonutatult ja hakitult. Viies, Mary Kelly, oli ainuke ohver kes tapeti siseruumides ja oli samuti kohutavalt hakitud ja moonutatud, umbes nagu kohutav surmastseen tapamajas.
Rappija Jack nautis oma lühikest karjääri Londoni kurikuulsaima mõrvarina ja fakt, et teda pole kätte saadud, lisab veel müstikat tema ümber. Hoolimata kõigest, jäi Mary Kelly surm viimaseks vägivaldseks teoks ja hetkel pole ühtegi asitõendit, et Jack oleks tapnud peale 1888 novembrit.
Praegu on Londoni East End on turistidele avatud käimaks läbi Jacki mõrva rajad ja ümberkaudsed pubid ja muud kohat kus ta võis kummitada nii oma elus, kui ka teisel pool elu. See rada on turistide seas väga populaarne. Väidetavalt kummitab seal peale Jacki veel tema ohvrid, Rooma sõdurite pande, mõrvarist kapten kohalikes pubides ja müstiline must tõld mida veavad võikad valged hobused ning mis läheneb hääletult ja haihtub otse su silme ees. Need ja veel mõningad kummitamised teevad East Endist ühe maailma külastatuima kummitava koha maailmas.
[Muudetud: 4-1-2010 Nazz]
|
|