[nokitseja]

Leidsin üles ühe üllitise, mis mulle möödunud aastal annetati. Selgus, et on ka weebis saadaval: http://www.sovsekretno.ru/magazines/article/1963
Sealt oli mugavam tõlkida, kuigi päris kõike ei osanudki. Tegin võimete piires ja loodan, et siiski piisavalt arusaadavalt. Arvuti tõlkeabi näeb välja selline:
Уже под парами стоял литерный состав
1. Juba auru on märgistatud kirjaga
2. juba tõttu paarikaupa seisin aape- kooslus
ehk ainuke kasu on naerust saadav tervis. :)

Nõuetekohane saladuse/salastamise teema on kirjas selles jupis, edasi on jutt põhiliselt sellest, mismoodi ja mis hinnaga kaevati kanaleid ning kuidas Saksa sõdurid Vene inimesi uputamisest päästsid.

Asjast endast, väljaanne on "Sovershenno Sekretno":
No 07/230 TÄIESTI SALAJANE 07/2008
"Moskva uputus"
Artikli autoriks: Iskander Kuzejev

1.
Salajane operatsioon, tänu millele õnnestus peatada 1941. aasta sügisel armeegrupi 'Mitte' pealetung Moskvale põhjaküljest.
Selle eduka läbiviimise eest ei maksnud oma eluga mitte sõdurid ja ohvitserid, vaid peaaegu eranditult rahulikud elanikud.

1941 novembri lõpuks olid sakslased Moskva praktiliselt ümber piiranud. Läänes olid sakslaste käes Možaisk, Naro-Fominsk, Malo-Jaroslavets. Lõunast tungis peale Guderiani 2. tankiarmee, 53. armeekorpus liikus Tuulat põhjast ümber haarates Serpuhhovi poole, Tuula all seisis Stemmermani diviis. 24. korpuse 17. soomustankidiviis jõudis Kaširani ja 47. korpuse väed pidasid lahinguid Rjazani all. Erirong oli stardivalmis, et viia Stalin rindest ohutusse kaugusse Kuibõševi. Guderian saab käsu liikuda Gorki suunas, et sulgeda piiramisrõngas ümber Moskva Petuškovi rajoonis lõuna suunast. Aga jõudnud Kolomna juurde, jäi pealtung toppama. Ja mis imelik - veel polnud Moskva kaitsele jõudnud Siberi diviisid, kuid Stalin paiskab Moskva põhjakülje kaitsel olnud väed lõunasse, kuigi Läänerinde juhataja Georgi Žukov palus vägede ülemjuhatajat tugevdada kaitset põhjas, Krjukovo-Rogatševo liinil. Kusjuures Moskvast põhjas ei toimu mingit liikumist, vaatamata täiesti avatud rindele. Feldmarssal von Bocki juhtimisel on armeegrupp 'Mitte' ammu vallutanud Kalinini, püsib neljakümnekraadine pakane, Moskva mere (Ivankovski veehoidla) jäätunud pind on vaba ja Volga vastaskaldal pole Kalinini rindele jäänud praktiliselt mingeid vägesid. Von Bocki väed seisavad Klin-Rogatševo-Dmitrovi joonel ja edasi ei liigu. Seisavad nagu nõiutult, vaatamata sellele, et lahingud käivad vaid kahes kohas: Krjukovi küla juures (Zelenograd) ja Jahroma lähistel, kus tankiarmeede vastas seisavad vaid NKVD vägede Üksik Soomusrong nr. 73 ja kindral Vlassovi 20. armee võitlejad. Volokolamski suunal on sakslased ületanud Dubosekovo joone, kuid ka 46. korpuse tankidiviisid ei lähe mööda Volokolamski maanteed Moskva suunas! Wehrmacht-i 4. armee 2. soomustankidiviisi raskesuurtükivägi seisab Krasnaja Gorkas (22km Kremlist). Suurtükiväelased vaatlevad pealinna kesklinna ja edasi ei liigu, kuigi mitte mingit rinnet enam pole. Kohaliku elanikud lähevad rahulikult Moskva poole - istuvad (у лианозовских) Kropivnitski barakkide juures autobussi (metroojaama Altufjevo veel polnud) ja sõidavad südalinna, teatama Kremli poole suunatud vaenlase raskerelvadest. Muide, novembri lõpus ei mõtle Stalin enam Volga taha Kuibõševi kolimisest.

Sein
Loos on midagi müstilist, nagu oleks Stalin ehitanud mingi läbimatu seina Moskvast loodesse. "Sein" oli nii salajane, et tänapäevani pole nõukogude ametlikus ajaloos sellest mitte sõnagi. Tekkis ta vaat et peaaegu hetkega, seepärast esineski juhtumeid, kus nähti vaenlase sõdureid Moskva territooriumil.
"Meie hoone asub künka kõige kõrgemas punktis kanali 8. lüüsi juures, kust on näha kaugele ümberringi" jutustab Moskva-Volga (praegu Moskva nimeline kanal) kanali juhtimisveteran Valentin Barkovski. "Mäletan, kuidas sõjast saadik siin töötanud kaastöölised, kes tollal katusel valvasid, rääkisid kuidas Saksa tank peatus Shodnenski tänaval Derivatsiooni kanali (Деривационный канал) Läänesillal (praeguste metroojaamade Tušinskaja ja Shodnenskaja vahel). Avanes luuk, millest vaatas välja välimärkmikuga Wehrmacht-i ohvitser, silmitses ümbrust, kirjutas midagi oma märkmikku ja sõitis Aljoškinski metsa suunas.
Teist korda nähti sakslasi - 30 mootorratturit - Moskvas metroojaamast Sokol kilomeetri kaugusel, sõitsid nad mööda Leningradi maanteed. Sillal olnud kaks kuulipildurit võtsid vastu ebavõrdse (!?) lahingu ja peatasid ründajad.
"Mootorratturid tulid Himki poolt (со стороны Химок)" meenutab seda episoodi Valentin Barkovski. "Eelmisest sillast said nad õnnelikult üle (ilm oli sant ja läbikülmunud sõdurid tagusid kanali kaldal vutti)."
Aga kuidas sattus sinna too üksainus rühm, kui rinne püsis Krjukovo küla juures? Kas murdis juhukombel läbi "seinast", mis tekkis pärast lahinguid Duboseki haruteel Moskva juurde jõudnud 5. SS soomustankikorpuse teele?
Sein tekkis tõepoolest momentaalselt, sest oli tehtud veest. Isteri veehoidla veevood pühkisid ära mitte ainult pealetungiva 52. armee tankid ja jalaväe, vaid ka palju külasid Isteri jõe kallastelt ja Isteri eeslinna Pavlovskaja Sloboda tihedalt asustatud kvartalid. Voogudes lendasid pilbasteks talurahva haprad onnikesed ja uhuti minema vanurid, naised ja imikud. Lendasid laastudeks tööliste barakid Pavlovski eeslinnas. Imekombel vastu pidanud majad uppusid tihedasse jääsulpi, kus ka suuremaid jäätükke.
Kohutav pilt ei kõlvanud nõukogude väejuhtide memuaarides avaldamiseks, üksikasju sisaldas vaid Punaarmee peastaabi poolt ettevalmistatud ja Voenizdati poolt (Воениздатом НКО СССР - NSVL KaitseRahvakomissariaat?) 1943.a salajane üksikväljaanne marssal Šapošnikovi redaktsioonis. Pärastsõjaaegsetel aastatel asendati märgend "salajane" märgendiga "teenistuslikuks kasutamiseks". Salajane väljaanne lebas erihoidlas aastani 2006.

Marssal Šapošnikovi napp "seina" ehitamise kirjeldus: "24. novembril jõudsid sakslased vahetult joonele Isteri veehoidla-Isteri jõgi. Sakslaste lähenemisel sellele joonele õhiti pärast meie vägede ületulekut hoidla tammid. Selle tagajärjel moodustus veevoog kõrgusega kuni 2,5m ja mis ulatus veehoidlast kuni 50km kaugusele. Sakslaste katsed sulgeda tammid jäid edutuks.
Tõenäoliselt olid tankid Shodnenskojes ja mootorratturite rühm Leningradi maanteel nende hulgast, kes jõudsid enne tammide õhkimist läbi lipsata,
Marsaal Šapošnikov rääkis veevoo kõrgusest väga tagasihoidlikult. Isteri veehoidla tase on 168m ülalpool merepinda, Isteri jõe veetase tammide taga on 143m, Pavlosvkaja Sloboda kõrgus 134m. Üleujutus ulatus, nagu kirjutab Šapošnikov, 50km kaugusele, st. kuni Moskva jõeni (mille tase on Isteri jõkke langemisel pisut kõrgemal Rublevski tammist e. 124m). Seetõttu oli enda teelt kõike minemapühkiva voo kõrgus vähemalt 25m (õhkimislaeng paigaldati tammi põhja, seega läks liikvele ka nn. surnud maht, mis muidu jääb hoidlasse kevadiste tulvavete plaanilise ülevoolu korral). Kui arvestada veevooga kuni Moskva jõeni, küünib summaarne (напор?) neljakümne meetrini.
Kuid Kuibõševi nimelise tammi (nii nimetatakse Istri hüdrosõlme ) õhkimine ei seleta ikkagi sakslaste paigaltammumist Moskvast põhjas, kui kõik Kõrgema ülemjuhatuse reservid olid paisatud lõunasse, vastu Guderiani armeele.

Infot sündmuste kohta, mis järgnesid marssal Šapošnikovi redaktsioonis välja antud raamatus mainitud plahvatusele, on väga napilt. Väheste entusiastide (Valentin Barkovski, Maihhail Arhipov) uurimistöö ja ellujäänud pealtnägijate tunnistused võimaldavad mosaiigikillukestest kokku seada enam-vähem selge pildi toimunust. Välja näeb see umbes nii:

Kas jätkata?

[Muudetud: 8-10-2009 nokitseja]

[Muudetud: 8-10-2009 nokitseja]

[madman07]

Jah jätka ikka! Väga huvitav teema!

[excubitoris]

Algselt postitas nokitseja

Kas jätkata?

Julgelt ja kindlasti :-)

[nokitseja]

2.
Välja näeb see umbes nii: uputada koos elanikkonnaga.

"Seltsimees Stalin, von Bock tungib peale kogu rindel. Võttis ära Kalinini ja Klini. Tankid on Rogatševos, jätsime maha Jahromi!" kannab ülemjuhatajale ette Läänerinde juhataja Georgi Žukov. "Siberi diviisid jõuavad Zagorskisse alles nädala pärast, kuid teist sama palju kulub veel nende rindele paigutamiseks. Läänerindele on vaja kiiresti täiendust."
"Rahune, seltsimees Žukov!" ütleb Kõrgeim ülemjuhataja leebelt "Siin on sulle täienduseks kaks võitlejat! Saage tuttavaks: seltsimees Fjodorov, seltsimees Fradkin. Olgu, seltsimees Žukov, üks võitleja veel - seltsimees Ždanov. Peaaegu nagu meie Leningradi väejuht, ainult et Vladimir Sergejevitš."
Žukov seisis mõistmatult, teadmata kuidas Kõrgeima naljale reageerida. Kuid Stalin ei naljatanud, ta kutsus enda juurde Ivankovski HEJ direktori Georgi Fjodorovi, Moskva-Volga kanali peaenergeetiku Boris Fradkini ja peainseneri Vladimir Ždanovi.
"Kui Ivankovski veehoidlast lasta vesi välja kiiresti, siis jää ei kanna enam tanke ega isegi jalaväge!" hakkas ette kandma Fjodorov, "Vesi läheb kiiresti, kõrguste vahe (surukõrgus ? 'Напор') 12m. Kalinini juures 124m, tammist allpool 112m."
"Kui lasta vesi välja Moskva-lähedastest veehoidlatest Iškinsk, Pestovski, Pjalovski, Pirogovski, Kljazminski, lõhume sel moel jääkatte kogu veepeglil ja muudame vaenlasele täiesti läbipääsmatuks kogu vööndis Dmitrovist kuni Moskva põhjapiirini" toetas kolleegi Ždanov.
"Kuhu kavatsete lasta vee? Moskvasse?" katkestas Kõrgeim teda pahaendeliselt silma kissitades.
"Meil on Jahromis ülevoolukanal. Volguša jõel, see on Jahromi lisajõgi" selgitas Ždanov kaardi juurde astudes. "Kui avada siin siibrid, läheb vesi Jahromi lammi. Kõrguste vahe (surukõrgus ? Напор) on veelgi suurem kui Volgal. Veehoidla tase on 162m, aga Jahromi orus 117m. Siin, tõsi küll, on veel kaks tammi: Jahromi veesõlmes ja Iškinski oma..."
"Tammide ülesanne on tõsta Volga veetaset. Kahjuks on ühendus alumise bjefiga ainult veetõstepumpade kaudu" sekkub jutusse Boris Fradkin. "Kuid kui me avame siibrid, hakkavad pumbad tööle generaatorirežiimis ja lasevad vee läbi vastupidises suunas. Vesi läheb veehoidlast alla ja tagastab energiasüsteemi selle energia, mis kulus tema ülespumpamiseks. Vee vool tugevneb, kui avada kõigil neljal lüüsil mõlemad pooled.

"Nii et vesi läheb siis Jahromisse? Tähendab, et jõgi paisub ja muutub von Bocki tankidele barjääriks?" läheb Stalin omale vuntsi naeratades kaardi juurde. "Aga siin Ivankovski tammi juures lõikub kanalisse veel üks jõgi - Sestra, jah? Kas me saaksime Ivankovski hoidla vee sinna suunata? Et sakslased Rogatševist kaugemale ei pääseks."
"Sestra jõgi voolab kanali all mööda torusid ja langeb Volgasse Ivankovski tammist allpool" liituvad vestlusse taas Fradkin ja Ždanov. "Kanali põhjas on avad, mis on mõeldud remondiaegseks drenaažiks tõkkeväravate vahel. Kui sulgeda toru ja avada need põhja-avad, hakkab vesi tõusma ja Rogatšovini jõudes uputab kogu ala Ivankovski veehoidlast kuni Jahromini. Kuid sulgurid on ainult toru lääneosas."
"Kui palju aega on vaja, et paigaldada uued sulgurid?" uurib Stalin.
"Kui pingutame kõigest jõust ja saame lisaks abi ka rinde insenervalitsusest, siis nädalaga, arvan, saame hakkama" pakub Ždanov.
"Kahe päeva pärast peab kõik olema valmis!" teatab Stalin. "Hoiatan, kogu operatsioon peab toimuma rangelt salaja. Sellest tohivad teada ainult need, keda see puudutatab otseselt. Otsesed teostajad ei tohi teada operatsiooni eesmärki."
"Kuid, seltsimees Stalin" katkestab Kõrgeimat ülemjuhatajat Läänerinde juhataja. "Me peame ju sellest tsoonist veel inimesed evakueerima!"
"Et informatsioon lekiks sakslastele? Ja et nad saadaksid Su juurde oma luureroodu? See on sõda, seltsimees Žukov! Me heitleme iga hinna eest võidu nimel! Andsin juba käsu Isteri tammi õhkimiseks, pole kahju isegi oma suvilast Zubatovos, kuigi ka see võib vee alla jääda.

Päästmine ja päästja
Operatsioon toimus tõepoolest kõige suurema saladuskatte all. Vaat mida räägib Dmitrovi 1. Mai vabriku küla põliselanik Aleksei Kornilov:
"Meie küla on ehitatud turbaettevõtte tööliste jaoks - armetud kilpmajad, millede elanikud peitsid end sakslaste pealetungi ajal ainsas tellistest ehitises, milleks oli kartulihoidla." Aleksei Kornilov räägib edasi lapsepõlves vanaema Pelageja Ivanovnalt kuuldut: "paotanud kartulihoidla ust, jäi kõhn, sinisilmne saksa mundris poisike, taskulamp peos, hämminguga silmitsema imekombel terveks jäänud "kõrgendiku" keldris olevaid naisi ja lapsi, kes olid sinna varjunud kuni käesoleva hetkeni kestnud saksa suurtükiväe halastamatu turmtule eest.
"Hohe! Hohe! Feuer!" vehkis ta kätega kartulihoidla kõrge toru poole ja veelgi ägedamalt žestikuleerides selgitas poisike hirmunud naistele nonde ohtlikku olukorda. Et tulistatakse just selliste kõrgete rajatiste pihta. Ja seejärel jätkas:"Water! Water! Kaput!".
Kartulihoidlast välja piiluvad naised ei uskunud oma silmi - keset neljakümnekraadise pakasega talve oli Jahromi lammis turbatööstuse kanalites suurvesi. Lõhutud jäätükke kandvad möllavad vood olid ümberringi kõik üle ujutanud.
"Kõikides kanalitest tõusis vesi üha kõrgemale", meenutas Aleksei Kornilovi vanaema. "Veel hetk ja jäätunud vesi jõudnuks kartulihoidla keldrisse". Naised pugesid välja kartulihoidla keldrist, kandes kätel lapsi ja kaasavõetud lihtsaid asju ning ronisid Dmitrovisse viiva tee muldtammile. Tagasipöördumisest kodudesse, mida vesi järjekindlalt üle ujutas, polnud juttugi. Sel ajal algas kanali poolt tulistamine ja üks naistest meisterdas kiiruga tükikesest kaasavõetud voodilinadest valge lipu, et mitte omade tule läbi hukka saada. Sakslased kiirustasid oma kindlustuste joonele paisuva Jahroma vastaskaldal.
"Minna oli raske, vanaema läks kahe lapsega, kolmas, veel pisike (minu ema) kätel" jätkab oma jutustust Aleksei Kornilov. "Vanaema peatus ja otsustas maha jätta oma asjad. Korraga meenusid talle meid päästnud poisikese suvesaapad ja jooksnud talle järele, andis paari vilte."
"Danke, Mutter!" hõikas tule alt äraminev valgelakaline sõdur.
Paljude Jahroma ja Sesteri oru külade ja asulate elanikud taolisi mälestusi meenutada ei saa, pole kedagi meenutamas. Paljud külad ujutati täielikult üle, eriti need, mis asusid Jahromi lammil kohalike turbaväljade arvukate pisikeste kanalite vahel. Tõsi, mõnedel siiski vedas, Lugovo küla elanike päästjaiks said vana Nikolo-Pešnoški kloostri müürid ja tornid (seal on praegu Moskva Linna Psühhoneuroloogiline Internaat nr. 3).
Otse kaldal, Jahromi Sestrasse langemise kohas asuva küla nimi Ust-Pristan viitab nende külade laevanduslikule minevikule (Усть-Пристань - Sadama suue vmt).
Meenutab Galina Sidneva: "Varem tegelesid nii meie kui ümberkaudsete metsakülade asukad laevanduse alal" alustab Galina Mihhailovna kiirustamata, "töötati veskites, vanadel kuni Senežski järveni ulatuvatel puidust lüüsidel, töötati ka kuni Moskva jõe basseini Volgaga ühendava Jekaterininskini ulatuval kanalil.
Kui jõgi uue kanali alla torusse suleti, oli torupidi isegi paadiga raske liikuda, nii et sõja alguseks olid juba paljud ilma paadita."
(( Sellest ei saanudki aru: 'Когда река оказалась запертой трубой под новым каналом, по трубе даже на лодках стало трудно проезжать.' :( ))
Galina Mihhailovna ise pääses tollasest stalinlikust operatsioonist tänu sellele, et oli sel ajal teises külas, mis jäi üleujutuse alast välja. Tema tädipoeg (двоюродный брат - nõbu?) Vassili Sidnev elas samuti sõja üle, teenis Lianozovis seniitväelaste rühmas.
"Hirmsast üleujutusest on mulle rääkinud paljud", meenutab Vassili Ivanovitš, "kuid hoiatati, et see on sõjasaladus."
"Millega te Lianozovis tegelesite?" küsisin ma.
"Langevarjureid püüdsime, väga palju oli diversante, kes siia jalgsi tulid."
"Mismoodi jalgsi? Läbi rindejoone?"
"Jah noh, ei olnud siin mingit rindejoont. Sakslane oli oma suurekaliibrilistega Krasnaja Gorkal, aga meie teisel kaldal - ühe kuulipilduja-meeskonnaga.
Kuidas see ka polnud, paljude külade ja asulate rahulike elanike elu hinnaga suutis Stalin nii mõndagi. Ta suutis, omamata mingeid reserve, vähendada Läänerindel võitlustsooni praktiliselt vaid kahe väheldase punktini - Krjukovo küla juures ja Peremilovski kõrgendikel, kus üle kanali läbi murda üritavaid sakslasi hoidis tagasi juhuslikult sinna sattunud NKVD vägede Üksik Soomusrong nr. 73. Soomusrong oli teel Zagorskist Krasnaja Gorkasse, kus juba seati üles Moskvale suunatud kaugelaskesuurtükke, kuid jäi pärast üle kanali viiva silla õhkimist toppama Jahromi jaama. Kuni veel polnud formeeritud Kuznetsovi 1. Löögiarmeed, pidasid Peremilovski kõrgendikel (Jahromi ja Dmitrijevi vahel) sakslasi kinni Andrei Vlassovi 20. armee võitlejad. Monument Peremilovski kõrgendikel on Venemaal ainus, kust on välja raiutud selle kindrali nimi, kes pärast Volhovi 2. Löögiarmee ümberpiiramist pööras relvad Stalini vastu.
Uurija Mihhail Arhipovi andmetel tõusis Jahromi veetase pärast Ivankovski hoidla vee mahalaset 4m, aga Sestra veetase tõusis tervelt 6m. Seetõttu ujutati üle rohkem kui kolmkümmend küla ja palju väiksemaid turbatööstusettevõtete asustatud punkte, millede majad olid ehitatud otse veepiirile. Kui arvestada, et talutarede kõrgus koos katusega ei ületanud 4 meetrit ja et ümberringi oli kõik üle ujutatud jäätükiseguse (jääsulp?) veega, on kerge endale ette kujutada ohvrite arvu. Vähem polnud neid ka pärast Istrinski veehoidla Kuibõševi nimelise tammi õhkimist, võimalik, et ohvrite arv oli isegi suurem.
Muide, teine uurija, Valentin Barkovski arvab, et Sestra jõe üleujutustsoon võis olla palju väiksem. Liiga vähe oli aega kanalialuse toru siibrite kinnikeevitamiseks Idaportaalis. Võimalik, et kiiruga keevitatud kilbid ei pidanud vastu Volga vete survele ja vood, mis paisati kanalist läbi siibrite, jõudsid otse Volgasse. Sellepärast jäigi ka palju kaldalolevaid külamaju terveks.

See nimede rägastik väänas ajud päris korralikult ära, ainuüksi Krasnaja Gorkasid on neil seal terve posu. Aga ainult üks oli ligikaudu 26km Kremlist ja justkui õige, ülejäänud olid ametlikes andmetes esitatust (40km) palju kaugemal (google järgi). Jõgede jmt nimed on vist paras puder :(

[Muudetud: 9-10-2009 nokitseja]

[excubitoris]

Pole hullu - nende detailidega ja nimedega võivad pead murda need kes norida tahavad - hetkel nad kuvandit ei muuda.
Üldpilt on selge - tänud hea töö eest.

[nokitseja]

3.

Täitmisest on ette kantud
Kahjuks pole säilinud kanali tehnilised arhiivid, mis hävitati mõistatuslikel asjaoludel Uljanovskis evakuatsiooni käigus. Teada on vaid, et kanali Suurvolga (Большеволжского ülemvolga?) ja Jahromi lõikude ülemad Vassili Nekrassov ja Dmitri Agafonov on vastavatesse instantsidesse teinud ettekande ülesande täitmisest. Kui mõni asi jäi tegemata, võidi sellest ka vaikida, sest Ülemjuhataja käsu mittetäitmise tulemus oli üheselt ette ennustatav. Aga ühte võib öelda kindlalt: vee mahalaskmine võimaldas alandada veetaset ja murda jää kõigil kuuel Moskva-lähedases veehoidlas (nagu ka Ivankovskis). Uputuse tagajärjed olid kohutavad sõltumata veetõusu punktist kanalialuses torus.
Nagu mälestusväärsel Leena üleujutusel, kus vee alla jäi Lenski linn, ainult et seekord toimus kõik 40-kraadises pakases.
"Inimeste hukkumiseks piisab isegi sellest kui maja ainult natuke vees on", räägib reanimatsiooni-professor (профессор-реаниматолог professor-reanimatoloog ?) Farit Galejev. "Kui inimene seisab 40-kraadises pakases pool tundi põlvini külmas vees, on ta juba laip".
Kui räägin sel teemal elukutseliste sõjaväelastega, räägivad nood enamasti, et pole mõtet tsiviilelanikkona hukkumise teemat üle üle tähtsustada (педалировать), rahulike elanike hukkumine on möödapääsmatu. 27-st miljonist sõjaohvrist polnud ligi kaks kolmandikku armeega seotud (за пределами штатной численности РККА). Tormijooks suvalisele külale tähendab suurtükituld, milles esmajärjekorras hukkuvad selle küla elanikud.

Surm ilma lüüsidetagi
Kui üritasin välja selgitada üleujutusala suurust ja orienteeruvat ohvrite arvu, küsitledes Sestri jõe Karmanovi küla elanikke, juhtisid nood mu tähelepanu hoopis teistele ohvritele.
"Näete seda küngast? See on kuhi skelette! näidatakse mulle künkakest Sestri jõe kaldal. "Seal lebavad kanali-armeelased".
"Punaarmeelased?"
"Ei, kanali-armeelased!"
Moskva kaitsel langenute hulgale võib lisada ka vahetult enne Suurt Isamaasõda tehtud kanali ehitamise ohvrid.
Seda enam, et selle käigus hukkunuid on suurusjärgu jagu rohkem kui uputuses 1941. aasta sügisel.
Ajaloolased hindavad hukkunud kanali-armeelaste hulgaks vähemalt 700 000, paljude arust on see hulk isegi poolteist miljonit.
"Üldistele töödele" suunatud vangide elu kestis harva rohkem kui kuus kuud. Iga laager, iga "komandeerimine" (nagu ka Karmanovis Sestri kaldal) tähendas hukkunud vangide haudu hiigelkraavides.
Ellu suutsid jääda ainult "kitsed" (mis on «козлы» maakeelne vaste?), kes tegid koostööd administratsiooniga ja pugesid administratiivtöö ametitesse, koputajad ja sitapead («придурки» - ka napakad, veidrustega, turakad). Viimasteks nimetati neid, kes sokutasid end tööle näiteks leivalõikajateks, kööki või kinomehhaanikuks. Või orkestrisse muusikuks. Anton Vasiljevi uues dokumentaalfilmis «Из воды и водою, или частная тюрьма для воды» (Veest ja .. ehk.. ?) on vapustavad kaadrid: surevad vangid jooksevad kärudega, aga ehitatava lüüsi rinnatisel (vallil) mängib puhkpilliorkester, et suremine käiks lõbusamalt. Säilinud külade nimed vastasid hukkumiste tempole - Tempo, Võistlus, Kanaliehitus, Põhja-Töine..
Moskvas leitakse massihaudu seal, kus vange hukkus kõige rohkem - Moskva-Volga kanali lüüside ümbruses. Vähesed teavad massihaudadest 9. lüüsi juures Nižni-Mnevnikis (praeguse restorani Jermak taga), lüüside 7 ja 8 vahel asuvas pargis Pokrovskoje-Glebovo, Himki jõe kaldal...
Perervi 10. lüüsi ehituseks oli 2 eraldi laagrit, üks vaimulikele, teine spioonidele ehk põhiliselt Kominterni kaastöölistele. Spioonide laager asus praeguse Gurjanovi tänava kohal (1999. aastal õhkulastud maja lähedal). Teine, vaimulike laager, asus Moskva jõge pidi allavoolu teisel kaldal praeguse Kolomenskoje pargi idasissepääsu juures. Vangid maeti 10. lüüsi ülemiste väravate juurde praegusele Kolomenskoje kaldapealsele (Коломенской набережной). Surnuid oli nii palju, et kõik ümberkaudsed kraavid olid laipadega täidetud. Jõerahvas (Речники) jutustab, et pärast igat kevadist vee mahalaset on Kolomenskoje pargi nõlvadel näha välja uhutud skelette.
6. lüüsi juures asuva Moskva lähedase Katselenduri küla elanikud jutustavad, kuidas uusvenelased, haua-kurgaaniga endiste kolhoosimaade uued omanikud, matsid öösiti salaja laipu, mis kotedžite vundamendiaukude kaevamiste käigus välja tulid.
Kaks aastat pärast kanali ehitamise algust anti Dmitlag-i kohta välja käsk nr. 359, dateeritud 03.07.1934 (Dmitlag-iga sarnaselt nimetati ka teisi GULAG-i, mille võimkonda Volgostroi kuulus, allüksusi. Volgostroi nimetati hiljem ümber Kanalstroi-ks). Sisaldas see käsk aga järgmist: "Ehitusrajoonide ja -lõikude ülemad ei pööra piisavalt tähelepanu matmiseks vajaliku maaeralduse probleemile. Kalmistute jaoks hõivatakse maad omavoliliselt, arvestamata kanali kaitsetsooni ja veeallikate paiknemist. Haudu pole kaevatud, kalmistu on taraga ümbritsemata, matmine toimub hooletult, eriti talvisel ajal".
Dokumendis räägiti üksikasjalikult matmistest Nikolski ja Štšukinski lõikudes ehituse lõunarajoonis. Jutt käis lüüsidest 7 ja 8. Nikolski lõik on praeguse Nikolski tupiku rajoon (tamm 7. lüüsi juures üle Himki jõe), aga Štšukinsk 8. lüüsi lõik (endine Štšukino küla, kus praegu asub elamukompleks "Alõje parusa" (Helepunased purjed).
Käsk nr. 359 tegi ettekirjutuse: "Kuu aja jooksul vormistada matmised ja seda vastavalt võimalustele tsiviilkalmistutel. Aga uusi avada ainult äärmise vajaduse korral, eelnevalt kokku leppides laagrite sanitaarosakondade ülemate ja sanitaarse järelevalve tsiviilorganitega".
Surevaid vange oli aga nii palju, et mingitest "tsiviilkalmistutest" ei saanud juttugi olla. Siis võeti kasutusele teine praktika (hiljem tadžikkide poolt moodsatel eliitehitustel korratuna - millest rääkis eespool mainitud film «Из воды и водою, или частная тюрьма для воды»): hukkunud ja surevad vangid müüriti lüüside betoonpõhjadesse. Loomulikult jäid sinna ka ehitustellingutelt allakukkunud. Surid aegamööda vedelasse betooni vajudes (selline juhtum 3. lüüsi juures Jahromis on kirjanduses üles tähendatud).
Sellest, et need pole väljamõeldised, räägivad ehitajate tunnistused. Hiljuti rajasid nad kanali alla kaks uut Volokolamski tunnelit lüüside 7 ja 8 vahel ning uue liiklussõlme Volokolamski maantee ja Svoboda (Vabadus) tänava ristumiskohta.
Estakaadi aluse ehitamisel sattusid nad hiiglaslikele skelettidega täidetud kraavidele ja kanali põhja müüritud laipadele (kanali alla uute tunnelite ehitamisel). Kui, teades kõigest sellest, sõidad mööda iga käänaku järel allapoole laskuvat tunnelit, siis tundub, et tee viib põrgusse.

Uputus, mida polnud.
Õigluse pärast tuleb öelda, et Moskva lähedaste asustatud punktide uputamine polnud ainus Teise Maailmasõja ajaloos. Teine juhtum on esindatud Juri Ozerovi kino-epopöas "Vabastamine". Sõltumata suhtumisest sellesse propagandistlikku üllitisse, on siiski üks filmi lõpustseenidest lausa vapustav. Just see, kus agoonias füüreri käsul avati Spree jõe lüüside siibrid, et vene luurerühmad ei pääseks Riigikantselei keldritesse.
Vesi tulvas läbi avatud siibrite metroo ja elektrirongide tunnelitesse, uputades oma teel kõik jaamad, mida Berliini elanikud kasutasid pommivarjenditena. Filmis näeme Reichstag-i vahetus läheduses asuvat linna elektrirongi (S.Bahn) jaama Unter-den-Linden. Tunnelitesse valguva vee hulk kasvab kiiresti ja äsjased vaenlased - vene ja saksa sõdurid päästavad koos haavatuid. Moodustades keti, juhivad nad uppuvast jaamast välja naisi ja lapsi (just selles episoodis hukkub vees üks Nikolai Oljalini poolt mängitud filmi peakangelastest).
Aga Moskvat oleks ees oodanud veelgi rängem saatus, kui ühelt Moskva-Rjazan kaubajaama varuteedest oleks liikvele läinud erirong Kuibõševi (Samaara) ühe reisija ning tema teenijatega. Vaenlase tulekul oleks õhku lastud Himki tamm, mis eraldab Himkinski veehoidla akvatooriumi temast läbi Pokrovskoje-Glebovo väljavoolava Himki jõe. Veehoidla kõrgus on 162m, Moskva jõe kõrgus linna keskel 120m. 40m kõrguselt langev kuue veehoidla vesi oleks oma teelt pühkinud kõik Moskvast kuni Ikšini, hävitades hooned ja ehitised koos neis asunud inimestega kümnete kilomeetrite pikkuses ulatuses.
"Istume teiega künka kõige kõrgemas tipus asuva hoone 3. korrusel" jutustab endine Moskva nimelise Kanali juhtimisvalitsuse ülem Ivan Rodionov. "Arvutused näitavad, et tulvavesi oleks siin ulatunud 3. korruseni, aga paljude Moskva kesklinna kõrgmajade ülemised korrused on madalamal".
"Aga Kreml?"
Rodionov laiutab käsi.
Pärast sõda hakati linna uputamise ideed inkrimineerima Hitlerile. Moskva dramaturgilt ja režissöörilt Andrei Višnevskilt ilmus isegi näidend «Moskauersee» elust pärastsõjaaegses Moskvas (ehk järvel pärast Hitleri võitu).
Stalini ärasõidu korral oleksid NKVD väed pealinna kindlasti uputanud. Sellisteks protseduurideks valmistuti väga hoolikalt.
"Kui 80-ndatel aastatel monteeriti lahti vana sild Dmitrovski maanteel, leiti tema alusest kümneid tonne lõhkeainet, mis oli muldkehas olnud sõjast saadik", räägib Valentin Barkovski.
Kui palju lõhkeainet on Himkinski tammis, pole teada. Pokrovsko-Glebovo pargis tamm on siiani mässitud okastraat-tõketesse ja automaaturite poolt valvatud.

Toimetus tänab abi eest materjali ettevalmistamisel Moskva nimelise Kanali "ФГУП" (?)

[excubitoris]

"Kitsed" ongi "kitsed" - tegu on vanglažargooniga.
Äkki sa nokitseja sooviksid kontakteeruda inimestega lisatud lingi taga - selle jutu asjas ?
http://bhr.balanss.ee/