Teksti point on see et saatust saab muuta ja seletab kuidas seda siin süsteemis teha ilma mingite tehniliste masinateta. Tekstis olen ära toonud ka Edwin Abbott Abbott-i dimensioonide erinevuse näitamise mudeli, tesseractii (4-dimensioonilise objekti) mudeli ja dimensioonide sügavuse mõõtmise tabeli.
Pole vaev seda siia üles panna kui soovid.
KUIDAS MUUTA SAATUST
Kõigepealt räägiksin mõistest "saatus", et mida see tegelikult tähendab. Peale seda räägin sellest milline on see maailm (maailmapilt), millesse praegune ühiskonnas levinud teadusetõlgendus meid panna püüab. Näitan selle pildi tagaplaani, mida selle pildi loojad arvatavasti ise näha ei suutnud ja alles siis räägin nendest teaduseavastustest ja sellest teadusest, mille selle pildi loojad üldse välja on jätnud, ja kuidas mina seda näen.
Inimesed on jätnud mõistega „saatus“ natuke vale mulje, kasutades seda valesti, näiteks öeldes: "pole midagi parata minu saatus on saada .......(kellekski)".
Kui mõned inimesed kogevad imelikke kokkusattumusi, mis neid mingis suunas lükkavad, ütlevad nad "kui mu elu mind sinnapoole lükkab, eks see ole mu saatus" ja otsustavad mingi otsusevariandi kasuks ja see on juba ehk nende enda viga ja rumalus või hoopis tarkus. Mina ei räägi sellisest saatuse mõistest
Et lahti seletada „saatuse“ mõiste, pean alustama füüsikast endast. Näiteks Michael Polanyi (füüsik ja sotsiaalfilosoof), Dr Edwin Godwi (bioloog), Hubert Hockey (füüsik) ja Einstein (füüsik) väitsid, et elu ei saa tulla meie süsteemi füüsika seadustest. Meie universumi süsteemis kehtib energia-jäävuse-seadus, mis tõestab, et energia ei saa tekkida ega kaduda, vaid muutub ühest liigist teise. Kehtib ka massi ja energia suhte seadus - mass on kontsentreeritud energia. Kogu eksisteeriv universum, süsteem, ei saaks eksisteerida, kui keegi või miski, kes ei sõltu meie universumi füüsikaseadustest ja omab keerulisema ja arenenuma süsteemi omadusi, poleks seda loonud. Niisiis peab olemas olema miski mida võib nimetada mõistega Kõigelooja, mille alla võib osana kuuluda ka Universum, Süsteem. Vene füüsikud ei kutsunud seda nimega „Kõigelooja“ vaid nad kasutasid selleks mõistet „otstarbekuse printsiip“, sest kõik konstandid, mis on seotud maailmaga – gravitatsiooni, nõrk ja tugev mõju ja teised konstandid on niivõrd täpselt valitud, et võimaldavad elu olemasolu.
Nüüd vaatame asja süsteemisiseselt, arvestades et mingi osa inimesest ei asu süsteemist väljaspool (osaliselt süsteemist väljaspool asumine ei tähenda süsteemist arenenum olemist). Vaatame asja nii, nagu meie ühiskonna teadusetõlgendus meile koolis õpetabki.
Kuna meie elame maailmas, kus kehtib põhjus-tagajärg-seadus (üks asi viib teiseni), siis see kuidas lõpuks kõik läheb (ja peabki minema ja ei saagi muudmoodi minna) on "saatus" - lõplik tagajärg, fataalsus. Terve elu on saatus. Iga inimese tegevus, iga mõte, iga unenägu, on mõjutatud kõigist eelnevatest sündmustest eksistentsitekkimisest alates, võib-olla isegi kaugemalt, aga meie sinna ei näe. Isegi tähed enda valgusega mis meile paistab, mis koosneb kvantidest (kvandid omavad massi), mõjutavad meie siinset illusioonselt randomaalsena tunduvat põhjus-tagajärge, seda kuidas asjad lõpuks lähevad.
Niisiis iga inimese tegevus, iga mõte, muidugi juba ka sünd, on mõjutatud pea kõigist eelnevatest sündmustest, maailmaalgusest peale, aga ometigi on inimestel olemas see, mida nemad nimetavad „vaba tahe“. Mõiste „vaba tahe“ tähendab just seda, et inimesel on võimalik tekitada endale näiteks illusioone mida mõtlemine võimaldab, aga ka see mida nad enda vaba tahtega ette võtta otsustavad on sõltuv absoluutselt kõigest. (põhjus-tagajärg-seaduse tulemusel tekib inimesel mõte teha midagi, mille teostamine käib samuti igivana põhjus-tagajärg-seaduse järgi ja ta lihtsalt põhjus-tagajärg-seaduse tahtel nimetab seda vabaks tahteks ja elab illusioonides).
Planeet Maa peal ja terves universumis kehtib põhjus-tagajärg-seadus. Seda, kuidas kõik lõpuks põhjus-tagajärg-seaduse järgi minema peab, ei muuda ükski inimhing rohkem, kui ta seda ühe väikese lülina Kõiksusest maailmaalgusest peale kujundama on loodudki, kõik sündmused on juba sellest ajast alates paika pandud.
Nende reeglite järgi analüüsides on meie elu nagu unenägu. Me oleme osa sellest Kõiksusest, mis pani tööle selle põhjus-tagajärg-süsteemi. Me oleme seesama kes und näeb, aga igaüks meist selle üks unenäotegelane.
Sellise teadusemaailma tõlgenduse järgi nagu meie ühiskond tõlgendab, oleme me tegelikult kõik üks, need kes vale teadusetõlgendusi propageerivad, lihtsalt ise ei mõista mis maailmapilti ja taandarengut nad loovad, nad ei näe kuhu see vale tõlgendus viib.
Nüüd ongi küsimus kas me ikka näeme selle kellegi, Kõiksuse, und ja oleme osa sellest ja oleme üksteisega kõik üks. Et "unenägu" muuta, tuleb see enne muuta „une nägemiseks“. Selleks tuleb unenäos teadvusele tulla. (mis on tohutult suur saavutus, kuna sellest on rääkinud nõiad varem ainult seoses mõttetasandiga - meie enda unenägudega, mitte seoses siinse füüsilise tasemega)
"Unenäost" üles, "unenägemisse" oleme me juba teades "Saatuse" tegelikku tähendust, ärganud. Mis edasi teha ? Kas palvetada mingile pilvepeal istuvale jumalale kes ennast Kõiksuseks nimetab nagu näiteks piibel õpetab ?
(mis minu arvates kohe kuidagi loogiline pole, sest ka tema oleks vaid osake Kõiksusest. Pealegi, see muld siin, need puud ja põõsad, see planeet ei vaja mitte kellegi palveid, palveid ja orjamist vajavad need ca 16000 orjastavad usundit mis on eksisteerinud läbi ajaloo, praegu on ca 1500 aktiivset)
või kas tuleks pugeda kõigile, et ise võitlema ei peaks ja saaks jätta võitluse, mis on väga tähtis osa arengust, teiste inimeste kanda ja vabandama seda sellega et me oleme mingite inimeste arvamustest tulenevate teadusetõlgenduste järgi järeldades kõik üks, nagu ka Buddism õpetab.
(Kui siinset süsteemi vaadata, siis arengu nimel see elu just toimubki, selline teooria et me oleme kõik üks ja elu mõte on istuda vaikselt kooskõlas kõigiga ja proovida põgeneda nirvaanasse, ei lähe elu süsteemiga kohe üldse kokku, terve süsteem töötab põhimõttel, tugevam, arenenum jääb ellu)
Kui me oleksime kõik üks, siis poleks eksistentsil mõtet ka järgmise seletuse pärast:
Kui miski millega või mille süsteemiga me kõik üks oleme ja kelle ”unenäos” me oleme lihtsalt iga indiviid üks unenäotegelane, nagu meie siinsetes igaöistes unenägudes on meie unenäotegelased meie unenäos samuti meie endi teadvuse loodud ja osa meist, nagu meie ühiskonna psüholoogia teadus seletab. Siis selleks, et luua nii täiuslik süsteem, nii täiuslik unenägu kus on võimalik nii täiuslike vundamentseaduste järgi areneda, peavad Kõiksusel, sellel mis selle süsteemi lõi või Kõiksusel kui süsteemi loojal kellest osa on siinne süsteem, juba kõik need arenguvõimalused selged olema. Aga mis on siis elu mõte ? Vaadata sedasama ettemääratud unenägu nagu filmi uuesti ja uuesti?
Areneda saab ainult endast arenenumas keskkonnas, seda kekkonda tundmaõppides, selles kellegi teise loodud süsteemis arenendes.
Mina väidan, et maailm ei ole selline nagu meile on mulje jäetud ja tõene teaduslik maailmapilt on teistsugune kui praegused katsejäreldused (mis on puht filosoofilised) ja nende järgi konstrueeritud maailmapilt (mis on usund nagu iga teinegi), näidata proovivad. Räägiksin nüüd endapoolse vaate ja põhjendan seda loomulikult teadusekatsetega, aga ka muu teaduse, nagu filosoofilia ja loogika abil. Teooria ise, see kõige tähtsam, et mingi osa meist on süsteemist väljaspool, pole küll minu oma (mina lasin esialgu meie ühiskondlikult tunnustatud teadusemaailma tõlgendusel ennast ära petta ja kirjutasin eelmise teksti saatusest selle põhjal), küll on aga minupoolne tõestusviis füüsikute avastuste põhjal ja seletuspilt unenäo ja suures enamuses ka muu näitel.
Ma väidan et me ei ole kõik üks.
Paljud inimesed väidavad, et teadvuserännakud, transitehnikate abil teistes teadvuseseisundites ringirändamine on aju omalooming ja seda põhjendatakse väitega et seal ei ole võimalik kogeda või näha midagi mis ei oleks sarnane sellega siin. Siiski, enamus uusi teaduslikke avastusi just nendest muudest tasanditest tulevadki. Üks hea näide sellest, et mitte kõik mõtted ei ole siinsete kogemuste tagajärjel tekkinud, on 4-dimensioon ja tesserakti mudel, mis teadlaste poolt välja mõeldud. Sellest on võimalik anda ettekujutus digitaalse tesserakti mudeliga. (Dewdney 1988)
http://www.maa.org/editorial/knot/tesseract.html
Kuidas midagi sellist saab siinsete kogemuste põhjal välja mõtelda ja mõttes näha ? See on hoopis teine dimensioon kui see siin. Dimensioonide erinevus seisnebki selles et üks aste kõrgemat dimensiooni ei ole võimalik madalamas dimensioonis õigesti tajuda ja õppida. Seda näitab Edwin Abbott Abbott-i mudel. (Wolf 1991)
http://www.hot.ee/mk911/2D3D.jpg
![[Pilt: 2D3D.jpg]](http://www.hot.ee/mk911/2D3D.jpg)
Selles on näidatud kuidas näevad kahemõõtmelises maailmas elavad inimesed, kes on ise kahemõõtmelised, kolmemõõtmelist objekti kes läbib nende maailma (kes näiteks sünnib, kasvab, õpetab ja kunagi sureb) - nad näevad seda ikka kahemõõtmelisena !
See fakt näitab et inimene ei ole sündides "tühi leht" (filosoofia mõiste „Tabula rasa“). Inimene on võimeline saama uusi teadmisi, mida ei saa olla õppinud ega kogenud siin ei inimene ise, ega tema esivanemad. Niiet need teadmised ei saa tulla ka esivanematelt pärinevast DNA-st. Nagu see fakt tõestab, osa inimesest asub mujal kui siinse põhjus-tagajärg-seaduse tasandil (mida me kutsume füüsiliseks ehk jämemateriaalseks tasandiks), me asume hoopis sügavamates, keerulisemates dimensioonides kui siinne jämemateriaalne tasand. Mina väidan et osa uusi teadmisi saab inimkond just inimese sellest osast, mis ei pruugi üleüldse süsteemi põhjus-tagajärg-seadusele alluda.
Mõte ja teadvus kui selline on tohutult keeruline osa inimesest. See et inimese teadvuse ja mõtlemise kohta on asi meie ühiskonnale nii selge nagu proovitakse muljet jätta, on ainult loodud illusioon. Tegelikult need kes seda pilti proovisid jätta ei teadnud inimese teadvust ja mõtlemist puudutavast temaatikast rohkem palju midagi kui aju suhtlemist impulsside abil ülejäänud kehaga ja aju selliseid võimeid nagu näiteks 2+2=4 ja 2x2=4 ja on avastatud ka üks osakond ajus mis võib arvatavasti suuta töödata kui kvantarvuti. Mitmed uuema aja teadlased juba räägivad teadvusest kui energeetilisest infoväljast, mis on juba vaadates selles mastaabis kui palju praegune tehnika uurida võimaldab (näiteks energiafotode abil) nii keeruline et võib nende arvates eksisteerida ka ilma ajuta.
Võiks võtta näiteks raadiosignaali. Raadio signaal saab levida ja kanda infot, võimenduda ja minna teise masti ka peale seda kui raadiomast mis raadiolaine välja saatis, on hävinenud. Füüsikaseadus: Üks väli ei mõjuta teist, juhul kui pole tegemist just selle välja antiväljaga. Näiteks üks vene mees kes lasi endale raudhambad panna, hakkas igal hommikul sama raadiot kuulma.
See et inimene suudab näha midagi mida pole võimalik näha silmadega , nimetatakse kaugnägemiseks või siis kehaväliseks kogemuseks (OOBE - out of Body Experience) või surmaeelseks seisundiks, kuna tihti langeb samaks ajaks inimese keha surmaseisundisse ja seda kogevad tavaliselt õnnetusse sattunud inimesed surmaeelses seisundis. Isegi pime inimene võib suuta viia ennast transsi ja kirjutada paberile numbri mis on kirja pandud teises toas või sealset kirjeldada. (muidu teadmiseks et pimedad inimesed muidu isegi unenägusi ei näe, nad lihtsalt kuulevad unenägusi) • Dr Elisabeth Kubler-Ross 1997:175. (Autor, tema katset kirjeldava teose väljalaskmisaasta ja lehekülg).
(selleks et te ei arvaks et ma seda niisama pimesi usun, ütlen ära et OOBE-d olen ka ise edukalt praktiseerinud ja teiste inimeste abil kogemuse tõesust kontrollinud ja ka teisi aidanud seda saavutada. Olen selle kohta mujal lähemalt kirjutanud ja selle tehnika kohta on mul õpetusi anda. Ka kaugnägemist „remote viewing“ (kirjeldad suvalist kohta või ruumi kus sa käinud pole, seda mõttepildis nähes) olen inimestele tõestanud ja sellest lähemalt kirjutanud, panen varsti siia ka lingi täpsustavast tekstist selle kohta)
http://www.victorzammit.com/book/chapter16.html (peale selle eelnimetatud näitele on siin välja toodud veel mitmesuguseid paranormaalsete nähtuste toimumiste fakte.
Teadlased on kindlaks teinud et täpselt surma hetkel kaotab inimese keha kaalu milleks on veerand untsi (unts = umbes 29grammi, (UK)28,3495 g ja (US) järgi 29,5735 g ). See hetkeline massimuutus ei saa tulla meie keha keemiliste reaktsioonide lõppemisest.
Inimene on ennekõike ülikeeruline infoväli, kui see keha ja aju siin, mis seda inimese meile arusaamatult keerulisemal ja arenenumal olemusel siin reaalsuses avalduda võimaldavad ja tõlkida seda olemust siinsesse keelde, kolmemõõtmelise tasandi inimkeelde.
Kui meie teadusemaailma jaoks oli kvant kõige väiksem võimalik energiakandja siis samal ajal näiteks osad teadlased viisid läbi eksperimente kus näidati kuidas inimese mõttega mõjutati kvantide liikumist (kvandid asuvad sügavamas mõõtmes kui 3 mõõtmeline dimensioon).
http://www.princeton.edu/~pear/2.html
Siin on Princton ülikooli katsed mida nad on teinud juba 20 aastat. Nad on teinud tuhandeid katseid millega näidatakse kuidas inimene suudab mõjutada jämemateriaalse tasandi randomaalsust. Kui kvant (ja nüüd juba väikesemad avatatud osakesed) on kõige väikesemad võimalikud energiakandjad ja mõttejõud suudab neid mõjutada, siis selline nähtus nagu „mõttejõud“ tegelikult on, on meie teadusemaailma jaoks tundmatu. (sest pole suudetud leiutatada nii imelisi masinaid mis suudaksid tajuda energiaid ja teisi reaalsuse tasandeid sama suurepäraselt kui inimese aju)
Lisaks veel psühhokineesist
http://home.conceptsfa.nl/~rdwinter/index1.htm
http://www.themystica.com/mystica/articl...is_pk.html
![[Pilt: dimensions.jpg]](http://www.hot.ee/mk911/dimensions.jpg)
Dimensioonide tabel ei liigub sissepoole, nagu teadus on tõestanud.
http://www.hep.upenn.edu/~max/multiverse.pdf (ingl.k) lk. 7
Roheliseks värvitud dimensionaalses sügavuses on saatus ettearvutamatu. See on väljaspool siinset süsteemi, põhjus-tagajärg-seadust, väljaspool siinse süsteemi saatust. see osa on "saatusest" vaba ja kui inimene suudab luua sideme enda osaga mis asub seal sügavuses, siis suudab ta lasta sellel osal seal muuta siinset „saatust“.
Miks see on vajalik, et osa inimese teadvusest asuks seal sügavuses ?
Sellepärast, et ettearvutamatu tähendab ka süsteemisiseselt hävitamatu. Arengut on ju vaja jäädvustada, sellele arengule siin peab olema garantii, et sellel oleks mõte. Meie süsteemis käib ringlus. Jämemateeria ja isegi valgus, koguneb kokku üheks mustaks auguks ja paiskub laiali „musta pauguna“, universum paisub ja tõmbub uuesti kokku ja see jälle kordub ja kordub, kuskile on ju vaja see siinne arenguprotsess jäädvustada ja sealt saavadki tulla uued teadmised mida momendil keskkonnas õppida ei saa ja teha mõjutusi.
Osad inimesed näevad väga täpselt tulevikku ette, kas transis või unenäos. Mitte selliselt mida saaks deja-vu –ks liigitada, vaid kui sa kaameravaates koos heliga näed mingit sündmust ette ja kirjutad selle üles ja pärast seda mingi aja möödudes näedki, siis see pole ju deja-vu. Ka ettenägemist olen ise kogenud ja selline tuleviku ettenägemine tuleb minu arvates samuti tabeli roheliseks värvitud ala tasandist, sest aja dimensiooni parameeter tabeli vasakul küljel on juba rohkem kui number 1 (tulevik mida sa näed/arvutad ette hoolimata sellest et sind ümbritseb terve süsteemi sisene saatus, mida paljud teisedki muudavad ka nii kaugelt väljaspoolt süsteemi põhjus-tagajärg-seadust, kui kaugele nad ulatuvad ja kui arenenud nende sealne osa on.
Nüüd ma väidangi et me ei ole kõik üks, me koosneme lihtsalt sama süsteemi materjalist, oleme piiratud siin süsteemis samade põhjus-tagajärg-seadustega ja meie eest ei otsusta mitte siinne süsteem, Kõiksus, vaid see on lihtsalt süsteem, üldised seadused, mänguväli ja võim on sellel kes suudab luua kontakti selle osaga endast, mis ulatub sügavamale selle süsteemi piirides või sügavamale kui selle süsteemi piirid. (muidugi tuleb ka süsteemi ennast võimalikult palju tunda ja olla kooskõlas selle mängureeglitega, sest sa võid ulatuda kui sügavale tahes, aga kui sa gravitatsiooni seadust eirad ja kõrgelt alla hüppad, saad ikka surma)
Selle muutmiseks on kaks peamist võimalust.
Üks võimalus on peita õiged teadmised sellest kuidas süsteem tegelikult töötab (peita teadmised, inimeste võimalused). Selleks tuleb takistada õigete teadmiste inimesteni jõudmist väljaspoolt. Näiteks tehes katki inimeste mõistus ja teadvus, luua selline ümbruskond et nende ajust töötaks ainult ca 5%, et nad ei saaks ise väljaspoolt infot vastu võtta ega muudatusi teha ja siis vajutada üksinda nuppe (nagu näiteks kristluse võimuka 2000 aasta jooksul, kus põletati teadlaseid, aga ka praeguse ühiskonna teadusemaailmas kus surutakse peale mingi võimul oleva seltskonna poolt tuletatud maailmapilti mida inimesele juba lapsest peale sisse suruma hakatakse ja inimesed usuvad seda nagu piiblit mida nad pole läbigi uurinud, et kas ikka need katsejäreldused on õiged). Inimesed pannakse mingi maailmapildiga näiliselt suurde ja keerulisse, aga tegelikult väga kitsastesse raamidesse, kellegi puuridesse.
Teine võimalus on olla ise ühenduses enda osadega muudes reaalsustes, teha muudatusi selleks, et saaks tuua tõde rahvani, et nad ei peaks alluma neile loodud illusioonidele ja tänu sellele ka neile kes peidavad tõde.
Mina väidan et me kõik oleme justkui unes (siinse põhjus-tagajärg-seadusega süsteemis) aga eraldi ja individuaalselt, mitte me kõik pole üks see-sama mis näeb und. See on võimalik kuna ulatume siinsest süsteemist välja. Saatust ei saa me teadlikkult muuta enne kui me pole teadvustanud, et me justkui magame, mingi osa meist näeb kuskil justkui und ja mingi osa meist on siin ja polnud sellest osast mis und näeb, üldse teadlikki. Saatuse muutmise peale saavad mõtelda meist alles need, kes suudavad siin ärgata ”une nägemisse”, teadvustada kuidas see süsteem tegelikult töötab
Kui me oleme ärganud füüsilisel tasandil ”une nägemisse” ja tahame saatust muuta, siis kahjuks ainult teadvustamisest ei piisa.
Toon näiteks igaöise unenäo. Eristan mõisted "teadvus", "mõistus" ja „tajumise punkt“. ”Mõistusega” me mõtleme, see vastab meie ühiskonnas mõistele tavateadvus. Teadvusega me teame ilma mõtlemiseta, selle panen ma vastavusse meie ühiskonna mõistega "alateadvus", aga ainult sellise funktsioneerimise viisi poolest mille puhul me sellest "mõistusega" ehk tavateadvusega teadlikud ei ole. Tegelikult on teadvus hoopis teine ja keerulisem asi kui alateadvus. Näiteks kui sa teed unes midagi, mida sa seal ennast teha oskavat ei arva või tead midagi ilma õppimata, siis see tuleb teadvusest. Mõistus on see millega sa alanüüsid ja õpid. Näiteks kui sa õpid unenäos et 2+2=4 ja lähed unenäos kooli ja lahendad sellise ülesande siis see lahendamine käib mõistuse, mitte teadvusega. Kui sa valid piletite segamiskarbist loteriipiletit, teed sa seda teadvusega
. Kui sa midagi analüüsid nende kogemuste põhjal mis sa oled unenäos saanud, siis ka see käib mõistusega mitte teadvusega. ”Tajumise punkt” on see mis võimaldab meil enda erinevaid osi tajuda. Kui te näete öösel und ja ”tajumise punkt” on unenäos, siis te ei tunne seda kui keegi teeb teie füüsilisele kehale valu, te tunnete seda valu alles siis kui te olete tajumise punkti siinse mõistuse juurde nihutanud ja selle tagajärjel te ärkate üles. Samuti te võite kujutada ärkvel olles ette ükskõik mida, näiteks kujutate ette et te olete unenäos ja seal toimub midagi mis peaks füüsiliselt valus olema, aga te ei tunne seda, te tunnete ainult seda mis mõjutab teid siin füüsilisel tasandil. See on sellepärast et teie ”tajumise punkt” on samal ajal siin füüsilisel tasandil. Mõtte tasandil te tunnete valu ainult siis, kui te magate ja ”tajumise punkt” on unenäos või kui te olete transis ja rändate ringi.
Enda igaöises unenäos me saame ärgata unenäos „unenäost“, ”une nägemisse”, saada aru et see on uni ja et me oleme unenäos. (”une nägemisse” ärkamine on muidugi väga haruldane ja seda kogevad väga vähesed inimesed). Peale seda saab hakata seda unenägu enda unenäos oleva mõistuse/tavateadvuse tahtel muutma.
Samamoodi saab siin ülikeerulises süsteemis, füüsilisel tasandil, kus me oleme ühe osa jaoks endast, mis asub süsteemist väljaspool (siinsest põhjus-tagajärg-seadusest vabana) nagu unenäos ja see osa meist on nagu see kes näeb und, aga kuna see osa on süsteemist väljaspool, siis saab muuta süsteemi, aga ainult läbi iseenda, saavutades siinse mõistuse ja teadvusega kontakti enda selle osaga mis asub süsteemist väljas, saavutades kontakti selle täidesaatva teadvusega. Aga siin füüsilisel tasandil kehtivad palju karmimad ja täiuslikumad reeglid kui unenäos. Juba üks imepisike mõjutus põhjus-tagajärg-seaduses (selle abil mida meie ühiskond nõianduseks kutsub) kuskil peenmateriaalsel tasandil võib otsustada kas keegi jääb auto alla või ei. Tegelikult „nõidus“ ongi füüsika. Loodusseadusi, süsteemi mängureegleid tundes ja põhjus-tagajärg-seadust mõjutada suutes mõjutuste tegemine, selle osaga mis siit tasandist sügavamale ulatub, aga selline osa füüsikast mida ei oska veel meie teadusemaailm enda paradigma järgi ära seletada, sest pole leiutatud nii imelisi masinaid mis suudaks energiaid ja teisi dimensioone tajuda nagu inimese aju.
Te ei muuda saatust rakette ehitades ja nendega kaugele kosmosesse sõites. Te ei muuda saatust mingi usundi jumala poole palvetades, kes ennast Kõiksuseks nimetab ja püharaamatu järgi kuskil pilve peal isub. Saatust saate te muuta vaid süvenedes sissepoole, imepissikestesse ja imekeerulistesse, kuid täidesaatva positsiooniga tasanditesse, kuni saavutate kontakti selle osaga endast, mis ei allu süsteemi põhjus-tagajärg-seadusele. Loote kontakti selle osaga endast mis annab uued teadmised, ideed, millele ei saa tulla siin füüsilisel tasandil empiiriliselt tajudes (ümbrust analüüsides) ega DNA-s talletatud info põhjal. See on põhjus miks kunagised teadlased ja filosoofid suutsid luua enne teooria ja alles peale tõe teadmist selle teaduslikus keeles ära tõestasid või põhjendas ja tõestas keegi teine mitusada aastat hiljem, või koguni alles 21. sajandil. See ei pea olema ainult teooria, see võib olla ka lihtsalt sisetunne, mis paneb teid tegema just õiget otsust, olenemata sellest et kogu ümbrus, ümbritsev põhjus-tagajärg-seadus teid teisele teele kallutab.
Probleem ongi selles et inimesed on siin füüsilisel tasandil nagu unenäos, aga neil puudub side enda selle osaga mis näeb und. Neid juhib keegi teine, kes paneb neid midagi tegema ja arvama et see ongi nende tahe.
Inimestel on sissekasvatatud väärisiksus. Juba kui me sünnime siia süsteemi, siis lapsena me tajume kõike vabalt. Näiteks imikud näevad inimeste energiakehasid/aurat (mida saab pildistada ka nüüdseks leiutatud Seymond Kirliani fotoaparaadiga
http://www.themystica.com/mystica/articl...raphy.html), aga kui vanemad neile koguaeg ütlevad et seda ei ole olemas, siis nad lõpuks enam ei näe. Meile luuakse ühiskonna poolt sisemine dialoog, kus on kõik nähtused piiritletud mingite mõistetega, meie emakeeles, sellepärast ei suuda me paljusi teadmisi endast välja tuua.
Näiteks tajudes nähtust x –> (tõlgendatakse see) lumi (tõlgendus), nähtus y –> seda pole olemas (tõlgendus), nähtus z –> sa nägid valesti (tõlgendus). Nähtus f –> Maa mitte ei pöörle ümber päikese, vaid vastupidi, see on võimatu, sind pannakse tuleriidale (tõlgendus). Nähtus h -> (tõlgendus) ära kahtle ristiusus sa piinled muidu igavesti põrgus.
Inimese teadvust mitte ainult ei piiritleta, mingi tõlgendusega, vaid inimene pannakse seda lausa kartma ja enda tajumisi ja avastusi eirama, kasutades alateadvust mõjutades ära isegi inimese hirmu surma ees ja muud. Inimene hakkab niiviisi kartma kõige tähtsamat osa iseendast mis asub sügavamal tasandil.
Siis veel näide väärisiksusest. Näiteks lapsevanemad kes on muusikud saavad lapse ja panevad ta muusikakooli, kuigi lapsel on midagi selle vastu, siis tänu sellele et talle on lapsepõlves sisendatud et kuna tema vanemad on muusikud on ka tema muusik, ta lepib sellega ja justkui naudib seda, sest kui ta hästi pilli mängib, ostetakse talle mingeid uusi mänguasju ja vanemad on ka rõõmsad ja rahul. Nüüd kuigi mingi osa temast on sellele väga vastu, siis peale seda kui ta kuskil võistlusel esimese koha saab (tänu sellele, et ta suudab paljudel aladel andekas olla), siis ta mõtlebki, et ta ongi muusik . Aga tegelikult tahtis ta näiteks hoopis füüsik või matemaatik olla. Meid ei mõjuta ainult vanemad, meid mõjutab terve ühiskond. Vaadake, osad mehed võtavad abikaasaks isegi sellise naise nagu kooliajal klassisõpradele meeldis. Isegi naine võetakse „teistele“. Meid on pandud elama kellegi teise elu, sest me oleme maha müünud raha või idiootide tunnustuse eest, kartes pööbli ees narriks jääda, iseenda mina, enda jumalikkuse. Me laseme riputada endale sildi „jumal“ asemel külge, sildi „muusik“ või „teetööline“ või „patune“ (ehk inimene kes on saast ja ei vääri enda elu, sest ta on kellegi loodud reeglite järgi ja kellegi arvates, midagi elus valesti teinud, ja nüüd peab pea norgus kedagi heastamiseks järgima ja ennast vihkama. Iseenda vihkamine hakkab koheselt enda „mina“ blokeerima, sellepärast usundid inimest ennast vihkama panna proovivadki) Ja iga hommik me alateadlikult kordame ja süvendame endale jälle peeglisse vaadates seda, mis sellele sildile kirjutatud on. Mõistet „jumal“ ei tõlgenda ma mingi kristliku tõlgenduse järgi, ega budismi tõlgendusse järgi. Mõiste jumal tähendab uue asja loojat. Jumal on see kes mingis tasandis midagi uut suudab luua, mitte ei kopeeri ümbrusest, olgu see siis täiesti uus teadmine või muu ime.
Teine näide: Keegi on näiteks pannud osad inimesed primitiivselt arvama et ostukataloogi vahtida ja mingi nänni eest tööl käia ja õhtul televiisorit vaadata, mis on päeva tipphetk, ongi elu mõte ja nii on hea.
Mingi prole lesib päevast päeva mehe majas linade vahel ja sureb lõpuks narkootikumi üledoosi kätte sest elu on liiga raske ja mõttetu tema jaoks. Ei saada aru isegi sellest et pole naudinguid ilma kannatusteta. Vanasti isegi orjad olid eluga rahul ja suutsid elu nautida.
Paljude inimeste elu mõtteks on mingi primitiivne ühiskonna valitsejate poolt loodud hüvede tarbimiskultuur. Inimesed elavad siin planeedil nagu parasiidid. Ja selle debiilsuse eest on nad iseennast maha müünud.
Inimestel on naudingute piir, neutraalsuse piir, kannatuste piir.
1 naudingute piir auto omamine
1 neutraalsuse piir autota olek
1 kannatuste piir
2 naudingute piir
2 neutraalsuse piir auto omamine
2 kannatuste piir autota olek
Kui inimene on eluga rahul, ta asub enda neutraalsuse piiril. Nüüd kui ta saab uue auto, siis ta liigub naudingute piiri peale. Kuu ajaga ta harjub sellega ära ja see saab temale neutraalsuse piiriks. Aga see endine neutraalsus, autota olek, muutub juba kannatuseks. Inimesed tarvitavad narkootikume, hoolimata sellest et nad teavad et tulevikus nad vajavad sama doosi selleks, et kuidagi piinadeta olla ja narkootikumist neil siis naudinguid enam saada pole võimalik. See debiilsus ei ole ju inimese enda tahe.
Et takistada inimesi kes püüavad enda arenenuma osaga kontakti saada. Tuleb nad siduda illusioonidega, mis hakkavad nende teadvust blokeerima. Näiteks kui inimene tahab uskuda (võibolla sellepärast et ta on tähtsaid otsuseid selle järgi teinud) et maailm on selline nagu meile on lapsest peale seletatud ja hakkab muud eitama ja iseennast petma, siis ta ei pruugi suuta enda osalt mis asub sügavamas ja keerulisemas reaalsuses, võtta vastu mõtteid mis paneks teda selles sisseharjutatud illusioonses pildis kahtlema ja nii ta ei saa ka enda selle süsteemivälise osaga kontakti luua. Ta ei ole enam tema ise, tal on veapunktide pealt loodud väärisiksus nagu viirus, mis ei lase tema õigel „mina“-l teda aidata, viirus mis takistab muutmast enda olemuse mahamüümisega, endale loodud õudusunenägu.
Inimene laseb panna ennast teiste poolt teiste loodud raamidesse, annab ära enda jumalikkuse. Iga inimene on ise jumal, oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, me oleme lihtsalt lasknud ennast ära lõhkuda enda veapunktide pealt. Inimesed on nii katki ja neid veapunkte süvendatakse, et süsteemi seadused neid aidata ei saaks. Aga inimestele saab anda õiged teadmised ja nad saavad ennast muuta ja ära remontida.
Ebatäiuslik ehitis, ei pea gravitatsiooni seadusele vastu. Masinatega saab tänu sellele nii palju muuta, et masinad me ehitame süsteemi seaduste järgi, need on süsteemi seadustega kooskõlas. Kui inimene teab tõde, tunneb näiteks hästi anatoomiat, võimaldab see tal kaua ja tervena elada, kui ta juhuslikult põhjus-tagajärg-seaduse tahtel õnnetusse ei satu, sest ta tegi midagi valesti, või ei olnud piisavalt täiuslik et võita enda vaenlaseid. Kõik juhtub millegi põhjusel, sa ei saa kunagi süsteemi süüdistada, vaid iseennast, süsteem on tohutult targem ja arenenum kui sina, sa oled siin, sa arened siin, järelikult on sulle seda vaja ja sa tahad seda. Kui sa elad valesti siis sa kannatad niikaua kuni sa veapunkti selgeks saad, sest sind ei saa kaitsta ei sinu enda sügavam olemus ega süsteemi põhjus-tagajärg-seadus, kui sa enda veapunktiga väärarengut ümbrusesse lood, muidu oleks kahju suurem. Süsteemi seadused lihtsalt annavad sulle võimaluse see viga selgeks õppida ja loodusseadused kaitsevad seda osa mis on veapunktita, kui see aitab veapunkti likvideerida. Vale tegevust toetavad ainult need kes sellest huvitatud on, et inimesed nii katki oleks, sest siis saab nende üle võimutseda.
See kes vale teadmist levitab, seda süsteem ei toeta, toetavad ainult need kelle huviks on inimeste üle illusioonidega võimutseda. Usundites on ikka kõik inimeste veapunktide peal üles ehitatud ja need usundid võimutsevad inimeste orjastamise abil:
Näiteks selline seadus et kui levitad teatud usundi infot mis takistab inimestel tõde näha - kui pöörad ühe inimese sellesse usku, saad ühe patu andeks. Nii labaselt see töötabki. Samavõrd labaselt töötab ka meie ühiskonna ateistlik elukorraldus, meie ühiskonna teist laadi usund. Sul on valikuvõimalus paljude vahel, aga kui täpsemalt vaatama hakata siis üks pole parem kui teine, kõik võtavad sult võimu ja panevad sind kellegile teisele kasulikku elu elama, võtavad sult su elu mõtte, olla sina ise ja teha tööd mida sinu olemus tahab ja arendada endas seda mida sina tahad.
Süsteem säilitab ja annab võimu sellele mis on õige ja täiuslikum kui muu. Näiteks tõde on see mis on pooluseta ja see on nähtus mida süsteem kaitseb. Poolusega tõde on see mis teenib kellegi omakasu, mis on kellegi poolt oma kasu eesmärgil moonutatud. Näiteks maailmapilt milles on 99% tõde, aga see kõige tähtsam 1% on vale. Nagu mürgine rotimürgiküpsis.
Kes väidavad et absoluutset tõde ei eksisteeri, siis tooksin välja väga lühikesed ja lihtsad näited mis tõestavad et absoluutne tõde eksisteerib. Seda et tõde on meie kõigi maailma elanike jaoks tõesti olemas, tõestavad näiteks need näited:
Matemaatikast näide: Ring on ringikujuline, välisjoon igast asendist samal kaugusel keskpunktist ja siis ei saa tuua välja selliseid asju nagu mõõtmise ebatäpsus, ega see, et inimene ei ole võimeline seda looma füüsilisel tasemel ja mitte isegi see, et füüsiline tase ei võimalda selle teostust.
Filosoofiast: ei saa olla inimese jaoks mõistet nauding ilma mõisteta kannatus
Füüsikast: Dimensioonide erinevus seisnebki selles et üks aste kõrgemat dimensiooni ei ole võimalik madalamas dimensioonis õigesti tajuda ja õppida.
Valgust ja armastust
Muudetud: 5-10-05 kell 00:09:38 MK911
