Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Näkid Iisraeli vetes?
#1
Väidetavalt on Iisraeli vetes näkki nähtud.
Haifa lähedal asuva Kiryat Yami ametnike sõnul on nad viimase paari kuu jooksul saanud teateid kummalise meres elava olendi kohta, kirjutab sky.news.com.

Linnavalitsus on välja pannud ka ühe miljoni dollari suuruse summa sellele, kes suudab näki olemasolu tõestada.

Veeolendit näinute sõnul oli tegemist noore naissoost isikuga.

«Paljud on andnud meile teada, et nad vist nägid näkki. Tegemist olevat pool inimese, pool kalaga, kes hüppas veest välja nagu delfiin,» sõnas linnavalitsuse esindaja Natti Zilbermann.

Zilbermann lisas, et näkki nähti ainult õhtuti päikeseloojangu ajal.

Esindaja ei arva, et tegemist oleks võinud olla tõesti delfiini või mõne suure kalaga.

Linnavalitsusel on plaanis nähtust turistide ligimeelitamiseks kasutada.

«Näki kinnipüüdmine ei ole vajalik, küll aga sooviksime temast saada selget fotot,» selgitas Zilbermann.

http://www.elu24.ee/?id=151916

Huvitav, kas keegi oli pilves või on see märk Vahemere liigsest saastatusestLaugh

[Muudetud: 12-8-09 Thorondor]
Vasta
#2
Hihii, mida kõike räägitakse ja millest kirjutatakseSmile

Eestis näkid juba ammuilma kohal ja sulpsutavad veekogudesBleh
Lugege Enn Vetemaa selleteemalist "Näki välimääraja" raamatut ja siis saate aru, et iisraeli näkk on käkkSmile)))

Tervisi!
Vasta
#3
Kirjutab ju, et paljud nägid, ei tunduks eriti loogiline, et kõik neist pilves olid sellisel juhul.
Vasta
#4
Hakkas huvitama, kas maailmas on peale eesti legendide veehaldjatest ehk näkkidest ja taani Christian Anderseni muinasjutu (Vetemaa humoorikas raamat on küll puhas ilukirjandus), ka palju juttu.
Ja selgub, et on:
http://en.wikipedia.org/wiki/Mermaid

Kolumbus näiteks rääkis, et ta nägi kolme näkki oma esimesel Ameerika reisil:
http://members.cox.net/mermaid31/merhist.htm

On veel kaasasündinud nähtus nagu sirenomelia, kus lapsed sünnivad kokkukasvanud jalgadega ja näevad välja nagu merineitsid:
http://www.dailymail.co.uk/news/article-...steps.html

Keda sümbolid huvitavad, siis palju on näkke kasutatud vappidel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Coat_of_arms_of_Warsaw

On veel leitud sihuke mumifitseeritud koletis:
http://en.wikipedia.org/wiki/Fiji_mermaid

Põhilingilt võib leida veel nii mõndagi kurioosset ja huvitavat!


Vasta
#5
Tsitaat:Algselt postitas PiziIngliito
Kirjutab ju, et paljud nägid, ei tunduks eriti loogiline, et kõik neist pilves olid sellisel juhul.

Nagu linna tutvustusest võis lugeda, elab linnas märkimisväärselt ka Venemaa päritolu juute. http://en.wikipedia.org/wiki/Haifa
Lugesin kuskilt, et peamine põhjus miks kohalikud suguvennad neid omaks ei taha võtta on võtta kanget kärakat ja peale haugata sealiha Laugh

Kõige tõenaolisem on, et üritatakse kohale meelitada hordide kaupa turiste.
Kui linnavalitsuse pakutud miljoni taala suurune "pearaha" nali pole, siis peaks varsti teada saama mida photoshopiga teha annab.
Vasta
#6
Nojah, see võib ju nii olla, aga mida arvad sellest, et Kolumbus kolm korda näkki oma merereisil nägi?
Vasta
#7
Kolumbuse nähtud meritibid olid olnud nii koledad, et viin ka poleks aidanud Bleh
Raske on selle väite autentsust kontrollida, kuid ei usu et Kolumbus pulli pärast midagi kirjutas. Vahemere piirkonnas on tuntumad muidugi sireenid kuid laias laastus võib eeldada, et mingid subjektid peavad või pidid olema.

On mis on kuid piirkonnale, mis elatub turismist on iga selline elukas taeva manna.
Vasta
#8
Austraalia aborigeenide erinevate suguharude kunstis on kujutatud merineitsit. Samuti muid skafandris (seda see meenutab mulle) olevusi. Kuid jah, erinevates kunstimuuseumites siin ringi reisides paneb imestama küll, et neilgi merineitsi eksisteerib.
Vasta
#9
Vat see uudis on juba mõtlema panev!
Austraalia aborigeenid ehk joonistasid need sedavõrd ammu, et siis veel turismist end ei elatatud?
Vasta
#10
Tsitaat:Algselt postitas priitr
Austraalia aborigeenide erinevate suguharude kunstis on kujutatud merineitsit. Samuti muid skafandris (seda see meenutab mulle) olevusi. Kuid jah, erinevates kunstimuuseumites siin ringi reisides paneb imestama küll, et neilgi merineitsi eksisteerib.

Merineitsid ja skafandris olevused viitavad vahest sellele, et merineitsid, sireenid jms on vahest tulnukate (eba)õnnestunud katsed maa liigirikkust suurendada. Inimesed on soovinud seda sama teha, kuid teaduse aeglane astumine on need püüdlused nullinud.
Stalin näiteks soovis kunagi luua gorilla ja inimese ristandit - supersõdurit, kes oleks tugev nagu härg, kartmatu ja oleks võrlemisi madala IQ-ga - muidu hakkab äkki veel oma peaga mõtlema.
Vasta
#11
100 kilomeetrit Sydneyst põhja, Hunter Valley kaitsealal on "egiptiteemalisi" aborigeenide kaljujooniseid hulgi... äratuntava Anubisega eesotsas. Ka "taldrikumehi"
http://www.crystalinks.com/egyptaustralia.html
Vasta
#12
Minu meelest oli sellest lausa vist mingi filmike kuskil kuidas egiptlaste ekspeditsioon Austraaliasse jõudis.
Tegemist oli ühe päris tuntud faarao poja või vennaga - vähemalt sugulasega. Austraalias olla ta siis saanud mingi põletiku mille kätte ära suri jne - päris pikk jutt.
Vasta
#13
Mida on netiavarustes "Veeinimeste" kohta kirjutatud...

Näkkidest üldiselt...

Nagu kõigile teada, tekkis elu just veekeskkonnas. Vaatamata sellele on tänapäevaks vähe teada Maailmamerest.
Näiteks on sügavusel 10 000 m käinud vähem inimesi kui meie öise valgusallika Kuu peal.

Aga alates sügavusest 6000 m peaaegu lõpeb inimestele teadaolev mereelu, kuigi batüskaafid on viibinud ka 11 000 meetrit allpool veepinda.
Kuid üldiselt on merepõhja uuritud palju vähem, kui Kuu tagumist poolt.....

Tekib küsimus: kas merepõhjas on veel meile tundmatut elu?

Niisiis....

Pimedates jõekäärudes ja merede lainetes elavad "Näkid".
Arvate, et see on muinaslugu, tühi fiktsioon? Kuid mõned ajaloolised faktid sunnivad meid ehk järele mõtlema ja kaaluma ka seda võimalust....

Näkkide all mõistetakse müstilisi inimeselaadseid olevusi või vaime, kes elavad täielikult või poolenisti vees. Nad võivad väliselt inimesest peaaegu üldse mitte erineda aga samas võivad omada ka lamedat saba mis sarnaneb kala omale.

Maailma rahvaste folkloor sisaldab määratu suurel hulgal lugusid poolnaistest - poolkaladest.
Imekaunid neiud kes oma ilusa laulmisega meelitavad inimesi sügavamale vette.
Näkkidest räägivad Vana-Egiptuse ja Babüloonia kroonikad.
Olendid olid tuntud Kaug-Idas, Hiinas, Indias ja Ameerikas pikka aega enne eurooplaste saabumist sinna.
Vanaindia kirjalikud allikad jutustavad merealusest rahvast nimega Danavod ja nende arvuks pakutakse kuni 3000 miljonit.
Tõusva Päikese Maal liiguvad iidsetest aegadest legendid inimestest, kes on suuteslised elama veeall ning neil on küünistega varustatud sõrmede ja varvaste vahel ujunahad.

Üks Näkkide esmamainimisi ulatub tagasi I sajandisse pKr. Oma teaduslikus uuringus "Nereiidid ja Tritonid" kirjeldab Plinius Vanem mehi ja naisi kelledel on jalgade asemel kalasabad.

- Skandinaavias ja Šotimaal ringleb palju legende inimestest, kes elavad meres hülgena. Ainult maale tulles võtavad nad endale inimese kuju, visates seljast hülgenaha.Väga sageli usuti, et hülged on uppunud meremeeste hinged kes on needuse saanud oma eluajal tehtud kuritegude ja üleastumiste eest.

Suurbritannias ja Iirimaal on legende niinimetatud "Sinistest Meestest" kes elavat Minchi väinas, Lewise, Shianti ja Long Islandi saarte vahel. Nad olid sarnased "Mermen"-idega.Elasid sügaval veealustes koobastes, valitses range klannisüsteem koos oma pealikuga.
Nad tavatsesid ujuda sadamas olevate laevade küljealla proovides meelitada madruseid vette ja need uputada. Nad olevat suutnud esile manada tormi, eesmärgiga hävitada laevad.Nagu paljude teistegi üleloomulike olendite puhul, võis Kapten hukust pääseda kui julges nendega vaidlema hakata või pidi lahendama etteantud mõistatused. Pääsesid meremehed ainult siis kui Kapten suutis endale jätta viimase sõna.
Ühe teooria kohaselt peeti neid olendeid langenud ingliteks.Teise teooria kohaselt võis olla tegemist Viikingi kaupmeeste vahendusel 9 saj. Iirimaale sattunud Maoori orjade "Maroonede" järglastega.

Lääne-Euroopas on kõige levinumad "Mermaidid", kalasabadega androgüünsed naised, sarnased Vana-Kreeka "Nümfide" ( ilma kalasabata - varjutroll ) "Tritonite" ja Sireenidega"

( Mermaid tuleneb vanainglise keelsest sõnast "mere" ehk tänapäevaselt "sea" ja "maid" e. "woman". Meessoost analoog oli "Merman". Üldiselt kasutatakse sõna "Mermaid" sageli ka meessoost näki kohta. - varjutroll )

Saksamaal jagunevad veeolendid kaheks: Jõenäkid ja Merenäkid. Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias nimetati neid "Sireenideks" kuigi Vana-Kreeka müütides olid "Sireenid" hoopis naisenäolised linnud. Prantsuse legendide kangelanna Meluzina oli naine-madu, mõnikord kujutatakse ka "Mermaide" kahe sabaga. Aafrika traditsioonides on esindatud veenaised-ja nõiad. Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid jutustavad kahekordse sabaga merejumalatest ning neitsi-kaladest....

( järgneb )


[Muudetud: 1-23-2010 varjutroll]
Vasta
#14
Näkkidest Venemaal...

Venemaa Näkkidel ei ole saba ja neid neidusid kutsuti Russalkadeks nn. "Uputajateks" Selgub, et koos nendega eksisteerivad veel meessoost Näkid. Viimased on habemesse kasvanud mehed, pikkade pulstis juustega või siis ilusad noormehed kalasaba ja ujulestadega sõrmede vahel. Eriti ohtlikuks peetigi meessoost Näkke - "Mermaide".

Kõik Näkid, kes elavad Venemaa veekogudes, võib laias laastus jagada kahte liiki:

"Looduslikud näkid". Neid ei ole eriti palju, kaks-kolm suure jõe kohta. Nad on surematud ning kurjade vaimude käsilased. "Looduslikud näkid" ei tule kunagi veest välja, sellepärast kohatakse neid väga harva. Väljanägemine ja ka iseloom on neil küllaltki vastik....: rohekas keha, rohelised silmad ja juuksed. Sõrmede ja varvaste vahel on ujunahk nagu hanel.

"Füüsilised näkid" on surelikud ja lihtsalt elavad oma maapealse aja ära. Nad omavad samasuguseid iseloomujooni, mis neil olid elades varem inimesena. Kõige rahutumad on vägivaldselt surnud ja Näkiks muutunud inimesed
Arvatakse, et näkkideks saavad rinnakad tütarlapsed, kes sündinud surnutena või surnud ilma ristimata. Samuti enesetapjad ja need naised kes surid vahetult peale laulatust. .

Räägitakse, et näkki võib näha väikestes metsajärvedes ja samuti ka tavalises kaevus. Väga ohtlikuks peeti olenditega kohtumist silmast - silma. Sellepärast ei lubatud kaua vaadata jõe - või järvevette. Näkk võis inimese ära hüpnotiseerida, võtta temalt tahtejõu ning meelitada ta nii endajuurde vette. Uppunute kohta nii öeldigi, et nad "kohtusid Näki silmadega". Ainuke mis pidi hüpnoosist välja tooma oli vanade inimeste väitel palve.

Vastavalt legendidele tulid Näkid veest välja, pidutsesid ja jooksid põldudel nädalal pärast "Troitsat". Seda nädalat nii kutsutigi - "Rusalnaja". Tüdrukud läksid kasesallu, valmistasid lilledest ja rohust pärgi, riputasid neid okstele, et Näkineiud aitaksid neil leida "Härra Õiget"

( Vanausulistel: "Pasha" – esimesel pühapäev pärast kevadist pööripäeva.Meil tuntud kui "Lihavõtted"...."Troitsa" – seitse nädalat pärast "Pashat"- varjutroll )

Kõige julgemad pöördusid otse Näkkide poole, jättes metsa mõned mehelikud esemed ( vöö, särgi, niinest viisud jne.) ja palusid neilt endale head meest.
"Rusalnaja" ajal kehtisid ka teatud rituaalsed keelud eesmärgiga mitte vihastada Näkke. ( keelatud oli töötada põllul ja kodus, pesta pesu, ujuda, magada lõunani...eriti põllul )

Mõnedes külades liiguvad siiamaani jutud ilusatest ingellike lauluhäälga noormeestest kes meelitavad noori tüdrukuid veekeeristesse...
Vastavalt iidsele uskumusele on Näkkidel suurepärased vokaalsed võimed.Oma lauluga meelitasid nad inimesi meresügavusse ja eksitasid laevu kaljudele. Näkid olevat omanud ebatavalist võimet muuta oma suvale vastavalt ilma. Vanad Arhangelski oblasti külaelanikud räägivad, et nende vaarisad just Näkkidelt said teada, milline tuleb tulevane kevad, suvi, sügis, talv.....
Kuidas nende esivanemad suhtlesid Näkkidega, sellest paraku ajalugu vaikib...

Läheb edasi...
Vasta
#15
Läbi aegade kohtumisi mereinimestega...

12 sajand. Esimest korda kirjeldatakse Näkki kui lihast ja verest olendit, mitte "jumalat"või selle inglit, Islandi kroonikas "Speculum Regale" Gröönimaa rannikul on kohatud olendeid keda kohalikud kutsuvad "Margigr" Olend nägi ülalpool vööd välja nagu naine, kõrge rind, pikad käed, pehmed juuksed. Kael ja pea täpselt nagu inimesel. Aga vöökohast allpool oli olend nagu kala - soomused, kalasaba ja uimed.

12 sajand. Teises Islandi kroonikas samast ajast, kirjeldatakse olendit keda nähti samuti Gröönimaa rannikul Grimsey saare lähedal.Sellel oli täiesti eemaletõukav nägu: läbitungiv pilk, suur suu, topeltlõug ja puhmas kulmud...

1161.aasta Ühes kroonikas on märgitud:"Inglismaal, Orford lähedalt merest oli kinni püütud metsinimene, mees ilma sabata, kiilas kuid keha kaetud karvadega. Pärast seda kui keegi ei suutnud teda rääkima panna, visati ta merre tagasi."

1403.aastal purustas kohutv torm Lääne-Friisimaal tammi. Peale tormi leiti mereäärselt heinamaalt "Merenaine" kes oli takerdunud vesikasvudesse. Viisid ta koju Haarlemisse. Riietasid ta, õpetasid sokke kuduma ja ristiusku kummardama. Oli omaks võtnud inimeste toidu ning elanud nii mitu aastat. ( vastavalt muudele allikatele kuni 15 aastat ) Ta ei õppinudki rääkima. Oli proovinud sageli tagajärjetult põgeneda merre. Maeti vastavalt kristlikele kommetele.

1560 aastal. Meresõitjad nägid üha sagedamini Näkke, nii ei saanud nähtusest lõputult mööda vaadata ka "pühad isad" Sel aastal oli neil suurepärane võimalus kohtuda Mandara rannikul, Ceylonil nende olenditega silmast-silma. Ühe Hollandi laeva meeskonnal õnnestus korraga kinni püüda 7 Näkki. Paraku jesuiitidest "pühad isad" ei läinud õieti nende lähedalegi vaid kukkusid omavahel arutlema teemal: " Kas neil eksinud olenditel ikka on "hing". Saladus jäi muidugi lahendamata... Praktilist kasu vangide arvelt püüdis lõigata M Boske, hollandi viitsekuninga Goa isiklik arst tolleaegsest Euroopa Ida-India Kaubakompaniist. Ta varustas ennast skalpelliga ja lahkas kõiki surnud vange, püüdes lõpuni aru saada, mis olenditega on tegemist. Lõpuks tuli ta järeldusele, et "Merineitsid" mitte ainult väliselt on inimesega sarnased vaid ka siseorganid on täpselt nagu inimesel. Pärast selle fakti ilmsiks tulekut oli vaimulikes ringkondades Näkkide " hinge" olemasolu teema jälle kuum.... Oli ju vaja kiiresti kindlaks teha, kas Näkkidel on "hing" ja kui on, siis kas on ikka õige neid süüa? Teada oli, et tolleaegse Portugali asumaa Angoola pärismaalased kasutasid Mereinimesi" meeleldi toiduks...

1492 aastal. Laevanduse arenedes tuli ka rohkem selleteemalisi teateid üle maailma. Nii märkis Cristopher Columbus, et nägi Kuuba rannikul kolme Näkki, kes olid meessoost ja peas olevat neil olnud kukeharjad.

1608. aasta 15 juunil Henry Hudsoni logiraamatust kes saabus oma laevaga "Uude Maailma". "Täna hommikul üks minu meeskonnaliige, vaadates üle parda, nägi "Merineitsit" kes hakkas häälitsema, millepeale ujus kohale ka teine.Näkk ujus laevale päris lähedale ja uuris seda. Veidi hiljem, tõukas ootamatu laine ta laevast eemale. Nabast ülaltpool olid rinnad ja ka selg oli täpselt nagu inimnaisel. Tal oli eriti valge nahk, pikad mustad juuksed mis rippusid seljal. Kui ta eemale ujus, nägid meremehed tema saba, mis oli sarnane pringli või delfiini omale ja pruunide täppidega nagu Makrellil. Madrused kes neid nägid: Thomas Hills ja Robert Raynar

1610.aastal Briti mereväekapten Richard Whitbourne mälestustest: "Pean peatuma mõne sõnaga kummalisel olevusel, keda kohtasin esimest korda varahommikul. Seisin Newfoundlandis, St John'si linna jõe sadamapoolsel küljel, kui tähelepanuväärselt kiiresti ujus minupoole olend, kes vaatas mulle rõõmsalt otse näkku.Tal oli naise nägu, silmad, nina, suu, lõug, kõrvad, kael ja otsaesine. Kõik oli proportsionaalne ja väga ilus. Tema peas oli palju siniseid salke mis meenutasid juukseid kuid seda kindlasti ei olnud.
Mina ja üks minu meeskonna liige, saime jälgida olendit küllaltki kaua.Kui ta ujus meile lähemale, hakkasin kartma, et ta võib viskuda meile kallale. Astusin instiktiivselt sammu tagasi. Olend seda nähes, ujus oma esialgsesse paika tagasi. Oli minupoole seljaga kuid sageli pöördus üle õla tagasi vaatama. Nüüd ma võisin rahulikult vaadelda tema õlgu ja selga alla kuni vöökohani. Õlad olid kandilised, valged ning sileda nahaga täpselt nagu inimesel. Milline nägi keha välja eestpoolt kaelast allapoole, seda mul näha ei õnnestunud.
Mõnda aega hiljem seesama olend ujus sadamas seisva paadi juurde, milles istus teiste seas mu teener William Hawkridge ( on praegu kapten ühes Ida-India laevakompaniis ). Olend haaras kahe käega kinni paadiservast ja proovis sinna sisse ronida. Paadisolijad ehmusid ja üks neist lõi oledit kõigest jõust vastu pead. Peale seda jättis veeolend neid rahule. Hiljem oli teda nähtud veel ujumas kahe sadamas seisva paadi lähedal.

1619 aastal kaks Taani kuninga Christian IV nõustajat purjetasid Norrast Rootsi. Äkki nad märkasid meres olendit kes meenutas "Merineitsit" Meremehed viskasid üle parda konksu ja köie mille otsas oli suur tükk peekonit. Olend hakkas konksu nagu forell ja tiriti meeste poolt pardale. Paraku hakkas olend jubedalt kriiskama ja lõppude lõpuks lasid meremehed ta merre tagasi.

1679 aastal. Hispaania ajakirjanik Iker Jimenez Elizar leidis vanadest kirikudokumentidest legendi kellegi Francisco Vega Kasari kohta, kes väidetavalt elas Lierganeses ( Cantabrias ), Poiss oli ujunud teistest lastest palju paremini. Kui Francisco oli 16-aastane, läks ta Vizcayasse, Las Arenas, õppima puusepaks.1674 aastal, olles ujumas, viis tugev hoovus ta ookeani ning poiss kadus jäljetult.1679 aasta veebruaris püüdisid Biskaia lahest, Cadizi lähedalt kalurid kinni inimlaadse olendi, kes oli neid eemalt veest jälginud mitu päeva. Olend nägi välja nagu pikk noormees, kahvatu naha ja punaste juustega. Sõrmede vahel oli pruun ujunahk.Selg ja kõht olid kaetud soomustega.Ta olevat kõvasti karjunud. Tema kinnivõtmiseks olid vaeva näinud 12 meest. Kolm nädalat oli olend Fransiskaani kloostris, kus talle korraldati rida ekssortsismi seansse. 1680 aasta jaanuaris viidi ta Cantabria-sse, kus teadmata kadumaläinud Francisco Kasari ema ( samuti ta vennad ) tundis olendis ära oma poja. Külas elades toitus Francisco toorest lihast ja kaladest, peaaegu ei rääkinud. 1682 aastal õnnestus tal põgeneda ja kadus igaveseks ookeani.

1682 aastal püüti Sestri linna lähedalt Itaaliast välja "mereinimene" keda käisid paljud vaatamas. Ta oli istunud toolil, mis räägib selle poolt, et olendi keha oli piisavalt paindlik ja omas liigeseid, mida ei ole kalal. Ta elas mõned päevad, nuttis, laskis kuuldavale kaeblikke häälitsusi ja selle aja jooksul ei söönud ega joonud midagi.

1714.aastal. Ühes kroonikas on meenutus ühest Peeter I kirjast. Kui valitseja töötas Hollandi laevatehases, nägi ta kord gravüüri millel oli kujutatud alasti Näkk. Tundes suurt huvi selle kummalise olendi vastu, otsis tsaar üles Taani koloniaalpreester Francois Valentine, kes oli kirjutanud salapäraste mereolendite teemal nii mõnegi raamatu. Vastus tuli kiiresti. Preester väitis, et on olemas kümmekond pealtnägijate poolt kinnitatud fakti Näkkide olemasolust. Vaikse, päikesepaistlise ilmaga ma nägin umbes kolme laevapikkuse kauguselt inimesesarnast olendit kes oli hallikassinist värvi. Ta tõusis osaliselt veest välja ja peas oli tal midagi kalamehe karvamütsi taolist. Peale minu nägid teda kõik laeva meeskonna liikmed. Olend oli meie poole seljaga, ilmselt tundes, et me läheneme, sukeldus vette ja rohkem me teda ei näinud.

1717.aastal. "Natural History of India", väljaandes kirjeldatakse mingis mõttes angerjaga sarnanevat eksootilist olendit pikkusega 59 tolli.( ca 150 cm ), kes püüti kinni Borneo saare lähedal."Ta elas veetünnis 4 päeva ja 7 tundi, häälitses perioodiliselt sarnaselt hiirele, keeldus söömast talle pakutud meremolluskeid, krabisid ja merivähki. Peagi suri.

1737 aastal kirjutati "Gentleman’s Magazine"-es sellest, kuidas inglise linna Exeteri lähedal kalurid leidsid oma võrgust tundmatu olendi. Tegelane olnud 4 jalga ( 120 cm ) pikk ning sabaga nagu lõhe.Kalurid olid ta kaigastega surnuks peksnud. Olend oli surres oianud nagu inimene. Silmad, nina, suu olid tal nagu inimesel, nina, tõsi oli kergelt lapik.Keha oli vaatamiseks välja pandud Exeteris.

1739 aastal kirjutas "Scots Magazine", et laeva "Halifax" meeskond püüdis Mauritiuse saare lähedal kinni mõned Näkid, praadisid ja sõid nad ära. Maitselt olla sarnanenud vasikalihale.

1809 aasta septembris kirjutas ajaleht "Times": 1797 suvel kooliõpetaja William Munro kõndis piki randa linna Thurso suunas ( Põhja-Šotimaal ).Järsku märkas ta raskesti ligipääsetaval kaldakaljul kummalist olendit: "Minu tähelepanu köitis figuur, mis meenutas alasti naise oma, ta istus kaljul ja kammis helepruune pikki juukseid. "Tal oli ümar laup, pundunud nägu, punased põsed, tavalised inimesele omased suu ja huuled.Hambaid ma ei näinud. Ridkere, kõht, käed ja sõrmed nagu normaalsel täiskasvanud inimesel. Selle alusel võin väita, et tegemist oli "Mermaidiga" Otsustades selle järgi, millega "Mermaid" tegeles, tal ilmselt ujunahkasid sõrmede vahel ei olnud, samas võisid ka olla.
Peale seda kui ma teda nägin, istus ta kivil veel 3 - 4 minutit, kammides oma pikki ja tihedaid juukseid.Seejärel hüppas merre ja rohkem ma teda ei näinud.Nägin seda olendit selgelt, sest seisin tollele kaljule üsna lähedal ja päike paistis eredalt.

1819 või 1820 aastal oli kalameeste väitel nende poolt püütud kinni Zelandia saare ( Balti meri ) lähedal võrku "merenaine".

1823 aastal sõitsid Taani Kuningliku Komisjoni liikmed Fääri Saartele.Tänapäevani on säilinud ettekanne ekspeditsiooni tulemustest, mida säilitatakse prantsuse mereväe muuseumis ja mida võib iga külastaja näha oma silmaga. Uurimise käigus komisjoni liikmed uurisid ( ilmselt surnud - varjutroll ) meessoost Näkki. Sellel olevat olnud sügaval asetsevad silmad ja must habe mis nägi välja nagu oleks seda regulaarselt pügatud.Komisjon otsustas - Nad on olemas.

1830 aastal oli Britannias muuseumis välja pandud kõigile soovijatele vaatamiseks Näki muumia. Veel kaks veeolendite muumiat olid hoiul Briti Kuninglikus Meditsiinikolledzis kuid kahjuks põlesid ära Londoni pommitamise ajal II Maailmasõjas.

1830 aastal. Alexander Carmichaeli ( 1832–1912 ) traktaadis "Carmina Gadelica" ( 1900 ) on mainitud, et Benbecula saare lähedal Hebriidides ( UK ), olid kohalikud elanikud märganud ranniku lähedal olendit, kujutades endast miniatuurset naist.Pärast ebaõnnestunud katseid teda püüda, viskas keegi teda kiviga.Mõne päeva pärast leiti 3 km kauguselt merelt tundmatu olendi laip. Kohalik elanik kirjeldas seda järgmiselt: " Ülemine osa nägi välja nagu hästi toidetud 3 - 4 aastasel lapsel kuid ebanormaalselt arenenud rindadega. Juuksed olid pikad, tumedad ja läikivad, nahk hele ja pehme. Alumine osa kujutas endast kalasaba kuid ilma soomusteta. Palju inimesi olid laiba leidmisel tunnistajateks. Kohalik politseiülem käskis talle õmmelda surilina ning valmistada kirst. Tõenäoliselt sai Carmichael tunnistused otse pealtnägijatelt, sest teadaolevalt ta külastas seda kohta 20 sajandil Kaasajal on proovitud leida olendi hauda kuid seni on see lõppenud ebaõnnestumisega.

1819 aastal nähti Iirimaa rannikul, kaljul "Merineitsit". Kaldale kogunes palju inimesi. Lõpuks üks neist tulistas olendit ja see kadus valju karjatusega vette.

1881 aasta 31.oktoobris kirjutati Ameerika ajalehtedes tundmatust olendist kes leiti mere kaldalt.Bostoni ajalehe reporter nägi ise laipa ja kirjeldas seda järgmiselt:"See mereelukas on väga hästi säilinud. Pea ja keha viitavad selgelt naissoole. Näojooned, silmad, nägu, nina, hambad, käed, rinnad, ja juuked - täpselt nagu inimesel. Juuksed on heledad, kerged, siidised, mitme tolli pikkused. Ainuke erinevus on see, et sõrmed ei lõpe mitte küünte, vaid küünistega, mis meenutavad kotka omi. Ülaltpoolt vööd on ta üks - ühele sarnane naisega. Altpoolt vööd näeb see olend välja nagu Kefal ( kala - varjutroll ), samasugused soomused, uimed ja saba.

1900.aastal nägi Põhja - Šhotimaal Alekxander Gann 6 - 7 jala ( ca 2 meetrit ) kaugusel rannakaljul olendit, kes meenutas naist. Olendil olid kuldpunased lainelised juuksed, rohelised silmad ja kaarjad kulmud.

1931 aastal märgati kalameeste poolt meres, Saldanha lahes, Cape Towni lähedal imelikku olendit, kel oli inimese pea. Ebatavalise "külalise" pihta visati harpuun, ta pead tabasid kaks kuuli kuid vaatamata sellele kadus olend merepõhja.

1936.aastal. Nishni Tagila elanik A. Azisova viibis ( ta oli siis veel laps ) koos isaga Uuralite taga asuva Elizavetinskoje külast läbi jooksva jõekese Smorodina ääres. Umbes kolmesaja meetri kaugusel oli mahajäetud kaevandus. Endise karjääri asemele oli tekkinud järv, mille kaldad olid kaetud puude ja põõsastega. Just seal näitas isa tütrele olendeid, kelledel olid käed ja jalad nagu inimesel. Isa ja tütar jälgisid neid pikka aega. Need kummalised olevused ilmusid veest, ronisid puuotsa ning hüppasid siis vette tagasi. Samaaegselt kostus nende poolt katkematu sõnadeta laul....

1952.aastal. Maria Bõkova raamatus "Legendid täiskasvanutele" ( «Легенда для взрослых» ( 1990 ):
M Sergejeva töötas Lääne-Siberis metsa ülestöötamise ettevõttes " Балабановск ". Mets raiuti maha talvel ja kevadel parvetati palgid mööda jõge "Карайга"-sse. See piirkond oli soine...palju järvekesi. Üks neist "Порасье", asus umbes 12 km kaugusel meie töökohast. 4 juulil suundusime sinna mina ning valvurivanamees koos oma kahe sugulase Aleksei ja Tanja Shumilovaga. Kohale jõudsime alles kella üheteistkümmneks õhtul. Kui me hommikul ärkasime, märkasin natuke eemal puude vahel veel ühte järve. Mina koos Aleksei ja Tanjaga otsustasime minna seda vaatama, asus ta ju vaevalt paarisaja meetri kaugusel. Minu saatjad otsustasid ujuma minna, aga mina laotasin rätiku maha ja istusin rannale. Aleksei oli juba vees ning kutsus Tanjat endale järele. Äkki tüdruk karjatas, haaras maast oma riided ja põgenes ülepeakaela metsa. Aleksei seisis liikumatult ja põrnitses suurte silmadega enda ette. Siis nägin ka mina, kuidas tema jalgade poole sirutus kellegi käsi. Vee alt oli Aleksei juurde ujunud tüdruk. Ta tuli vaikselt veepinnale, tõstis pea ja lükkas oma pikad mustad juuksed silmadelt kõrvale. Mind vaatasid ta suured sinised silmad. Tüdruk ulatas naeratades Alekseile käe. Ma röögatasin, sööstsin edasi ja rebisin Aleksei juuskseidpidi veest välja. Nägin kuidas veetüdruku silmist välgatas õel pilk. Ta haaras mu rätiku, naeris korraks ja kadus veealla.

1953.aastal Läänemerest väljapüütud "Mermaidi" võis imetleda terve Poola kuninga Sigmund II õukond. Kahjuks suri Näkineid vangistuse kolmandal päeval.

1974 aastal märkasid ühe küla koolipoisid Kanini poolsaarelt Valgesse merre voolava ( Белое море ) Vižassi jõe ( Вижес ) kaldast mõnekümne meetri kaugusel imelikku olendit, kes ujus kaldale ja alustas ülesronimist peaaegu vertikaalselt kõrguvast kaldakaljust. Poisid nägid, et sellel olendil oli pikk saba ning kätel ja jalgadel ujunahad. Roninud kaldale, suundus imelik olend kindlal sammul tundrasse. Kaldale jäid temast terava kannaosaga kitsad ja pikad jäljed.

1977 aasta 20 detsembril kirjutas Lõuna-Aafrika ajalehe "Pretoria" korrespondent uudistes, et Lusaka ( Sambia ) äärelinnas, peale jõe üleujutust leiti veehoidlast "Mermaid" kes nägi välja nagu "valge naine".

1982 aastal kohtusid Baikali järves "veeinimestega" vene sõjaväesukeldujad. Meeskond viis parajasti läbi õppesukeldumist kui ootamatult tõusis pinnale üks akvalangist, kes teatas, et umbes 50 meetri sügavusel, endast 10-15 meetrit eemal nägi ta ümara kiivri kuid ilma akvalangi või mingi muu hingamisaparaadita täiesti inimesesarnast kolmemeetri pikkust olendit.

Mõne aja pärast nägi seesama akvalangist veel kahte inimesesarnast sukeldujat. Komandörid võtsid vastu otsuse püüda mõni neist olenditest kinni. Selleks otstarbeks formeeriti kiiresti spetsiaalne grupp seitsmest sukeldujast kuid nende katse püüda kinni salapäraseid olendeid lõppes traagiliselt...

Kui ühele olendile oli visatud tema kinnipüüdmiseks võrk, paisati äkki kõik sukeldujad mingi võimsa impulsi poolt veepinnale. Paraku ei luba varustus inimestel sellisest sügavusest kiiresti pinnale tõusta, tegemata peatusi dekompressiooniks. Kõik meeskonnaliikmed said selle tagajärjel kessoontõve. Kahjuks oli nende käsutuses ainult üks töökorras barokamber mis mahutas korraga kaks inimest. Kolm meest hukkusid, ülejäänud invaliidistusid.
Mis puudutab veeolendeid, siis rohkem pole neid Baikali järves kohatud.

1986 aasta suvel, kohtas NSVL ohvitser ja sõjaväesukelduja, Onega järves ( Äänisjärv Karjalas - varjutroll ) vee all tundmatut olendit. Kirjeldab ta juhtunut nii: " Vaevalt olin pöördunud ümber kaljunuki, kui nägin ootamatult küljelt minu poole ujuvat olendit. Peaagu samaaegselt märkas ta ka mind. Meie vahe oli umbes seitse meetrit. Mingi hetke me tardusime ja vaatlesime üksteist. Näolt meenutas olend meesterahvast, tal olid käed ja puusadest allpoolt oli tal midagi sabataolist. Paremas käes oli mul automaatrelv ja ma suunasin selle reflektiivselt olendi poole. Ta vaatas korra relva, nagu mõistes millega on tegemist, pöördus järsult ning kadus kiiresti. Rohkem ma teda kunagi ei näinud."

1992 aasta augustis kohtasid Kee Beachi küla ( Florida ) rannikult kilomeetri kaugusel vees lebavaid poolinimesi, poolhülgeid. Olenditel olid inimestele sarnased suured pead, silmad ja pikad käed mis lõppesid ujunahkadega sõrmede vahel. Paati nähes moodustasid nad paadiümber ringi ning kadusid siis veealla.
Kui kalurid tunni aja pärast võtsid võrgud merest välja, olid need mitmest kohast katki lõigatud.

1992 aasta juulis suundus Moskva programmeerija Igor Peskov koos oma koera Sakuriga kalaretkele Tveri oblastisse. Kaasa võttis ta muuhulgas taskuraadio. Ühest saatest kuulis, et eelolev öö langeb kokku "Rusalnaja" nädala algusega. Saabus kesköö. Taskuraadio jäi äkki vait, samuti lõke, vaatamata lõpuni põlemata puudele hakkas järsku kustuma. Mõne hetke pärast kuulis Igor kellade helinat, kuigi lähim kirik oli vähmalt 40 km kaugusel järvest. See tekitas kalamehes ärevust, kuna selgitust sellele helile ta leida ei suutnud. Koer muutus rahutuks ja hakkas ulguma.
Möödus üsna vähe aega kui järvekohale ilmus ebatavaline helesinine udu...
"Mulle tundus, et mingi võimas jõud hüpnotiseerib mind. Nägin küll kõike ümbritsevat selgesti kuid samas ei olnud võimeline ennast liigutama. Midagi sirutus järvest minu suunas.Läksin vette ja äkki tundsin, et mulle mässitakse midagi ümber jalgade ning tiritakse järvepõhja. Hakkasin uppuma, leidmata jõudu vastu hakata. Sellel hetkel jõudis mu teadvusse Sakuri haukumine. Koera hääl tõi mind tagasi teadvusele. Hakkasin sihikindlalt vastu panema ja mulle tundus, et nägin veeall inimese kontuuri. Natukese aja pärast tundsin, et mind on vabaks lastud. Sumpasin kiiresti kaldale. Kutsusin koera, kes oli ikka veel vees. Lõpuks ujus ta kaldale. Aitasin ta veest välja. Sakura kael oli verine".

Järgneva loo rääkis D. Pogodin: " Toljattis on kunstlik veehoidla, mille kaldal me sõpradega sageli aega veetsime. Jõudnud ükskord sinna, nägime kaldal kahte kiirabi. Juhtunust rääkis üks noormees. Too oli koos oma sõpradega kavatsenud minna ujuma. Ei jõudnud nad veel vette minna, kui kuulsid ebatavalist võluvat häält. Nad pöördusid ja nägid vees paksu, rasvast, sültjat vanaeite. Sealjuures mõjus tema maagiline hääl vaid ühele noormehele. Vaatamata sellele, et püüdsime teda tagasi hoida, suundus too otsustavalt Näki suunas. Et sõpra kuidagimoodigi päästa , viskas üks meestest Näkki kiviga. Too sisises nagu kass, kuid palju kõvemini ja hirmuäratavamalt ning sukeldus vette. Nooruk, keda oli meelitanud Näkk, kukkus kohe kokku ja tal tuli peale epilepsiahoog. Selle hetkeni oli ta olnud täiesti terve. Aga teine, kes oli visanud kivi, ei suutnud enam sõnagi rääkida. Hiljem kuulsime, siis teine noormees taastus kiiresti aga esimene lebas veel kaua haiglas.

Natuke Eestimaalt...

Vanasti olla noodaga püütud siin üks naisterahvas kinni, alumine pool oli tal olnud kala moodi. Mehed mõtelnud, et mida selle imeliku olendiga ikka teha ja lasknud ta merre tagasi. Peale pääsemist teinud olend meestele tänuks kummarduse ja kadunud vette. Rinnad olid tal jooksnud piima. Seda liiva, kus ta kinni püüti, hüütakse veel praegu ”Neitsi liivaks”. Mehed ütlesid, et see oli olnud "Mereneitsi". ( Eesti, Ridala murdekeelsest legendist väga vabalt ümber jutustatud - varjutroll )

Meres elavad sõdurite jutujärgi "Merenäkid". Päeval nad kividel istudes vahel pesevad ennast. Ka siis kui päike paistab ja vihma sajab. Neil on kalasaba aga inimese rinnad. Nad olevat vaarao rahvas. ( Eesti, Ridala murdekeelsest legendist väga vabalt ümber jutustatud - varjutroll )

Üks vana soldat rääkis, et nad näinud poolenisti veest välja tõusnud Merineitsit, kes hüüdis "Vaarao" Ühe püüdsid nad kinni ja panid laevapeale tünni elama. Madrused hakanud ta nisasid näppima, mille peale see naisterahvas väga häbelikuks muutus. ( Eesti, Ridala murdekeelsest legendist väga vabalt ümber jutustatud - varjutroll )

Rahu, ainult rahu, ainult üks selleteemaline postitus veel...

Lõpetuseks...

Näkkide tundmaõppimsega Euroopas, tegelesid omal ajal erinevad naturalistid. Taanis loodi 1823 aastal, isegi spetsiaalne Kuninglik Komisjon, eesmärgiga tuua selgust "Merineitside" küsimuses.

Parapsühholoogid ja ka mõned Krüptozooloogid väidavad, et viimase 50 aasta jooksul on Venemaal Näkkide läbi hukkunud vähemalt 60 inimest. Mitte vähem kui 400 inimesel on õnnestunud nende olendite käest imeläbi pääseda. Teiste allikate andmetel on need arvud vastavalt kaks korda suuremad.

Etnograafid ja zooloogid, kes uurivad vanasid uskumusi ja teaduslikke fakte Näkkide kohta, väidavad täie kindlusega , et eeltoodud olendid on reaalsed. Muidugi ei kohta neid tsivilisatsiooni keskel saastatud veekogudes. Kuid vägagi võimalik, et nad on alles ookeanis, metsajärvedes ning mägijõgedes.

Näkke peetakse külmaverelisteks, androgüünseteks st.kahesoolisteks ja taimetoidulisteks olevusteks. Iidse uskumuse kohaselt toitusid nad eranditult mere- ja jõevetikatest, kaladest, austritest mille nad pesid enne puhtaks veega.

Laialt on levinud arvamus, et jutustused näkkide nägemisest on tegelikult seotud Dugongiga ( Lamantiin, Merilehm ) Loivalised ja Delfiinid on väidetavalt kaugelt eristamatud inimesega. Eelkõige arvatakse, et Merilehm, toitudes merivetikatest, võib sarnaneda roheliste juustega halli värvi poolinimesele-poolkalale. Eeltoodud versioon aga ei seleta kuidagi arvukaid Näkkide lähivaatlusi. Poolt räägib küll argument, et varem olid Dugongid levinud ka Lääne-Euroopas.

Vastavalt psühhoterapeut Linda Carter-Eyki teooriale, mõjutavat ookeani toime inimese alateadvust ja kutsub esile Merineitsi kujutise.

Pakutakse, et tegu on atmosfäärist peegeldunud mereloomade kujutistega. Midagi miraazi taolist.

Veel arvatakse, et legendi mereinimestest on esile kutsunud erinevad nahahaigused, näiteks psioraas, mille tagajärjel inimese nahk muutub kalasoomuse sarnaseks.

Tuntud on lood Näkkide fabritseeridud muumiatest mis olid kokku õmmeldud primaadi üla-ja kala alapoolest. Üks selline olevat väidetavalt valmis tehtud juba VII sajandil.

1960 aastal tuli välja inglise hüdrobioloog Sir Alister Clavering Hardy välja hüpoteesiga, et mingis evolutsioonifaasis võisid inimesed olla vee-elanikud. Lihtsalt mõned jäidki sinna. Elaine Morgan (sündinud Morgan ) on välja töötanud see idee oma raamatus «Aquatic Ape» ( 1982 )
Selline idee oli välja pakutud juba XII sajandil: Boulogne kindluse ( Prantsusmaa ) tunnimees, kuuldes merest müra, lasi maha mehesarnase olendi, kellel oli saba nagu kalal. Mees lõpetas oma kirjelduse sõnadega: "See olend on minuarvates kõikide valgete, kollaste ja mustade inimrasside eellane".

Tuntud Ameerika zooloog K. Banse, analüüsides ajaloolisi dokumente, kus ühel või teisel moel nimetatud Näkke, jõuti järeldusele, et kirjelduste detailid on praktiliselt identsed. Neil mereolenditel on binokulaarvaade ( need on kaks silma, mis vaatavad ühes suunas), pöial, mis vastandub ülejäänud neljale sõrmele (aitab neil haarata esemeid jne ).

Kuidas said inimesed, kes elasid erinevatel sajanditel erinevates maailma osades, välja mõelda täpselt ühesuguse olendi?

Äkki ikkagi Näkid on olemas ...???


[Muudetud: 1-23-2010 varjutroll]
Vasta
#16
Eks too üks maha unustatud nommo oliLaugh

[Muudetud: 10-2-2009 Sekhmet]
Vasta
#17
Ma ei uskunud kunagi, et sellised olendid olemas on. :o Ja nüüd siis hakkan uskuma vist ? Või kas uskuda ? Samas, kui niipaljud neid näinud on, siis on asi juba päris kahtlane. Bleh Olen kade ! Tahaksin ka selliseid olendeid näha. Sad
Vasta
#18
Tänud, Varjutroll, huvitavate ajalooliste lugude jutustamise eest!
Küllap need näkid ikka siis olemas on olnud!
Soome-ugri mütoloogiaski ju veehaldjatest ja näkkidest juttu.

Veehaldjas ehk vetevaim oli veekogude kaitsevaim. Igal järvel, merel, jõel, allikal, kaevul ja teisel veekogul oli oma haldjas. Veehaldjad olid ka tavaliselt heatahtlikud, aga veekogu reostajat karistasid nad rangelt.

Näkk ehk näks oli üks kuri veehaldjas, kes ei ole kaladega üldse seotud, tema ülesanne oli inimesi vette meelitada ning neid ära uputada või anda neile haigusi või ennustama ette õnnetust ja surma. Näkki on nähtud kas mehe, ilusa neiu ning hobuse või muu looma kujulisena. Arvati, et näkk oli tekkinud mõnest veekogus uppunud inimesest, kes teisi elavaid inimesi oma kurba saatust jagama tuli. Näkki kasutati sageli ka lastevanemate poolt, et hoida lapsi veekogudest eemal, õeldi, et muidu tuleb näkk ja võtab teda. Näki nimetus on laenatud germaani keeltest, kus seda esineb mitmel pool. Skandinaavia-maadest pärit jutud näki imeliusast laulust ja viiulimängust on aga jäänud eestlastele võõraks.

Sumeri ja babüloonia mütoloogias kõneldakse Oannesest, merest tulnud imepärasest olendist, kel oli kalakeha ja inimese pea, sabast olid välja kasvanud inimese jalad. Ta õpetanud inimestele palju vajalikke teadmisi.
http://www.oannes.com/
Vasta
#19
Jätsin meelega Eesti näkiteemalise folkloori välja. Seda võib igaüks ise huvikorral netist lugeda.

Mis puutub sumeri savitahvlitel kirjeldatud inimese põlvnemisse.
Tundub, et lisaks inimese geneetilisele muutmisele vallatleti veel igasugu imeelukate loomisel..Meenuvad ahvipeaga linnud, kentaurid, härjapeaga inimesed ja muud mütoloogilised olendid....Vägisi tekib mõte, et kas need nommod, oannesed, nefilimid või anunnakid on ikka lõplikult meie planeedilt jalga lasknud? Ma ei imestaks kui meie maailma "vägevaid" keegi neist "kalainimestest" lühikese rihma otsas hoiab...
See seletaks näiteks silmnähtavat soovi kõik inimrassid kokku segada, ohjeldamatut raiskamist, keskkonna reostamist jne....
Nemad on tulnukad ja kui see maailm on lõplikult tühjaks pumbatud, prügimäeks muudetud, siis lendavad oma planeedile tagasi:-))

[Muudetud: 10-4-2009 varjutroll]
Vasta
#20
Aitäh, Varjutroll,huvitava jutu eest.

Ma usun küll,et nemad siin olemad on..
Vasta
#21
Huvitav on aga see, miks peaks üks olend, kes on loodud looduse kaitsjaks (veekogud), nii suurt viha inimlooma vastu, et suisa neid iga hinnaga uputada tahab.
Eespool oli juttu näkkide hüpnoosi võimest- et veekogu ei tohi pikalt vahtida. Venelaste arvates.
Huvitaval kombel on muinaseestlased veele just rahustavat toimet pakkunud. Eks ta hüpnotiseerib siis ka, kuid tulem on pigem positiivselt vaadatuna.
Vasta
#22
Tsitaat:Algselt postitas jooshik
Huvitaval kombel on muinaseestlased veele just rahustavat toimet pakkunud. Eks ta hüpnotiseerib siis ka, kuid tulem on pigem positiivselt vaadatuna.


Eks see sõltub ka sellest milliste emotsioonidega sa vette vaatad ning kuidas suhtud ennast ümbritsevasse loodusesse.
Vasta
#23
Jah, täitsa nõus. Seepärast ongi huvitav näha, et ju siis muinaseestlased olid vettevaatamisel puhtama südametunnistusega kui muinasvenelasedSmile
Vasta
#24
Siinkohal materjale merineitsist

http://www.youtube.com/watch?v=x7UF9TPkm-A&feature=fvw
Vasta
#25
Inimese jaoks on vette või peeglisse üksisilmi vaatamine üks ohtlikumaid maagilisi ettevõtmisi...See ei sõltu, kas tegemist on shamanismiga, või wica traditsiooniga. Mingil põhjusel see ei paista meeldivat "teispoolsuse tegelastele"
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Meteoriit Iisraeli rannal kaido81 6 2,943 26-04-2010, 17:57
Viimane postitus: kaido81

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat