Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Orja müüt
#1
1208. aastal algas – arvatavasti septembris toimunud saksa ristisõdijate ja nendega liidus olevate (alistunud) lätlaste sõjaretkega Ugandi muinasmaakonda – eestlaste muistne vabadusvõitlus. Siinset ala üritasid allutada saksa, taani ja rootsi ristisõdijad ning aastail 1208–1227 toimunud sündmused päädisid Eesti ala vallutamise ja vallutajate vahel jagamisega. Pole vaja hakata järjest sõjasündmusi loetlema, neid saab järele vaadata teatmeteostest. Praegu piisab, kui mainida, et nende hulka mahuvad eestlaste ajalooteadvusele nii tähtsad sündmused nagu võit Ümera lahingus 1210. aastal, lüüasaamine Madisepäeva lahingus 1217. aastal ning Mandri-Eesti viimase vaba linnuse Tartu kaitsmine 1224. aastal. Käesolev kirjatükk keskendub pigem vabadusvõitlusega ning sellele eelnenud ja järgnenud ajaga seotud arusaamade käsitlemisele.

Rahvuslikul ärkamisajal kujundasid eesti rahvuslikud tegelased oma ettekujutuse, milles idealiseeriti igati vallutuseelset olukorda ning kujutati tollast ühiskondlikku arengutaset oluliselt kõrgemana kui see tegelikult oli; kujunes ka arusaam 700-aastasest orjaööst. Vabadussõjaski oli muistsel vabadus-võitlusel oma koht: tõmmati paralleele kahe võitluse vahel ning materjali selleks andis eriti Landeswehri sõja puhkemine. Väidetavalt olevat sõdurid põgenenud teistest rindelõikudest, et tulla sõdima ajaloolise vaenlasega ja kätte tasuda 700-aastase orjaaja eest. Sõdadevahelisel ajal sai oluliseks soomeugrilastele omase demokraatliku egalitaarse ühiskonna kujutamine ja selle kangelaslik võitlus oma vabaduse eest. Nõukogude ajalooteadus rõhutas võitlust saksa röövvallutajate vastu ning oluliseks sai eesti ja vene rahvaste sõprus. Et sobitada Eesti ajalugu marksistliku ajaloodiskursuse raamesse, mille järgi ajalugu on klassivõitluse ajalugu ja ühiskonna areng käib astmeliselt ühelt tootmisviisilt järgmisele, loodi ka kontseptsioon, mille järgi oli eesti ühiskond vallutuseelsel ajajärgul varafeodaalses arengufaasis. Iseseisvust taastades pöörduti tagasi sõdadevahelise rahvusromantilise suuna juurde. See idealiseeris tollast demokraatlikku ja võrdset ühiskonda, mis oli teel oma riigi tekkimise poole, kuid rahulik areng katkes ristisõdijate tulekuga.Jakobsoni arusaama püsivus

Tavalise inimese ajalooteadvuses on ettekujutus tollastest sündmustest segu neist kõigist eri perioodidel valitsenud suundadest ning ilukirjandusest, mis mingil moel on alati peegeldanud ka oma kaasajal valitsevat uurimisseisu. Kes ei oleks lugenud Mait Metsanurga teost “Ümera jõel” või Enn Kippeli “Meelist”? Rahvusliku ajalooteadvuse kujunemisel oli oluline ka Jakobsoni esimene isamaakõne, milles ta idealiseeris muinasaega ning mille järgi aeg pärast ristiusustamist oli eestlastele pimeduseaeg. Sageli on ka tänapäeva inimestel tollastest sündmustest Jakobsoni omaga sarnane arusaam: jäädi alla kangelaslikus võitluses ning 1227. aastal, pärast vallutust, algas üleöö orjaaeg. Ristisõdijate kujutamisele saagiahnete ja julmadena on veelgi kaasa aidanud kirjanikud ning nõukogudeaegne propaganda, mille tõttu leidub ka inimesi, kes siiralt usuvad, et venelased abistasid tollastes võitlustes eestlasi omakasupüüdmatult.

Tegelikult olid lood siiski palju keerulisemad. Uuemad uuringud on näidanud, et eestlased ei elanud sugugi demokraatlikus võrdsete ühiskonnas, vaid ühiskond oli võrdlemisi diferentseeritud. Oluline oli maa-omand ning juhtpositsioon oli ülikutest suurmaaomanike käes, kel oli oma sõjaline kaaskond, kellega koos elati tihti linnustes. Maa oli jagatud maksustusühikuteks ning inimesed tasusid ülikutele makse. Suurem osa ühiskonnast koosnes küll isiklikult vabadest inimestest, kuid oli ka teistest sõltuvuses olijaid.

Muistse vabadusvõitluse jooksul ei olnud eestlased alati ühtsed. Korduvalt juhtus seda, et juba allutatud eestlased sõdisid koos sakslastega veel allutamata maakondade vastu, nagu näiteks 1220. aasta veebruaris, mil sakalased ja ugalased läksid koos sakslastega Harjumaad rüüstama. Juhtus ka seda, et veel allutamata eestlased üritasid karistada teisi ristiusu vastuvõtmise eest, nagu juhtus samal, 1220. aasta retkel, mil sakslased, ugalased ja sakalased kohtasid läbi Järvamaa Harju poole liikudes seal rüüstavaid saarlasi. Mis puutub venelaste abisse, siis johtuvalt Novgorodi ja Pihkva võimumängudest tegutsesid sealsed venelased eestlaste muistse vabadusvõitluse esimesel perioodil kooskõlas sakslastega ning alles hiljem, nähes sakslastes ohtu oma ülemvõimupüüetele siinmail, hakkasid võitlema sakslaste vastu. Kuid nad ei teinud seda mitte eestlaste, vaid ikka eneste huvides. Vürst Vjat‰ko, kes koos Lembitu poja Meelisega vahvalt Tartut kaitses, ei teinud seda mitte rahvaste sõpruse sobitamise eesmärgil, vaid sellepärast, et talle oli Novgorodist lubatud valitsusvõimu Tartus ja muudes maakondades, mille ta suudab endale allutada. Eestlased kasutasid venelaste abi, sest keegi teine neid tol hetkel ei aidanud ja sakslastest tulenev oht tundus parajasti suurem. Mainimist väärib, et venelaste abiväed ei käitunud Eesti alal sugugi relvavendlikult, vaid rüüstasid samal ajal eestlaste maid.

Sõjaline jõud ei kadunud

Pärast vallutust ei alanud sugugi orjaaeg. Pärisorjus kujunes Eesti alal välja alles 16. sajandil. Paljuski jäi pärast vallutust püsima endine kord, formaalselt võeti küll vastu ristiusk, kuid paljudele inimestele jäi see tegelikult sajanditeks veel kaugeks. Kujunes segausk, mis sisaldas endas jooni nii katoliiklusest kui ka muinasusust. Õigust mõisteti edasi vana tavaõiguse alusel ning mõneski piirkonnas säilis vanemate juhtiv positsioon. Eestlased jäid endiselt sõjaliseks jõuks ning kogu keskaja vältel osalesid nad siinsete valitsejate sõjalistes ettevõtmistes. Alles 16. sajandi alguses keelati kohalikel rahvastel avalik relvakandmine. Oluline on rõhutada ka seda, et mitmed eestlaste ülikud said uute valitsejate vasallideks ning võtsid omaks euroopaliku kultuuri, kuigi saksastusid aja jooksul. Võib arvata, et 13. sajandil oli päris arvestatav osa vasalle kohalikku päritolu, mistõttu ei saa öelda, et kogu rahvas suruti pikkadeks sajanditeks alla. Ka talupojad ei moodustanud keskajal ühtlast massi, vaid eri kihte, kellel olid erinevad kohustused ja õigused.

Paljude eestlaste jaoks tundub Eesti ristiusustamine olnuvat lokaalne protsess, kuid tegelikult oli muistne vabadusvõitlus osa palju laiemast ja pikemast protsessist. Ei vallutatud ju ainult eestlaste ala, vaid ristiusustati kõik Läänemere idakalda rahvad: eestlased, liivlased, lätlased, kuralased jne, rääkimata 12. ja 13. sajandi üleeuroopalisest ristisõjaliikumisest. Võitlused algasid siin piirkonnas juba 12. sajandi lõpul ja kestsid peaaegu 13. sajandi lõpuni välja, leedulastega võideldi veel hiljemgi ning eestlased võtsid neist võitlustest osa, edaspidi küll sakslaste poolel. Lisaks osalesid eestlased uute maahärrade sisetülides. Samuti peab rõhutama, et “muistne vabadusvõitlus” on termin, mis katab aastaid 1208–27, kroonik Henriku jutustust Eesti ala vallutamisest. 1227. aastaga kroonika lõpeb, aga võib arvata, et kuigi vormiliselt olid eestlased alistunud, jätkusid konfliktid veel ka natuke hiljem. Näiteks saarlased vabanesid 13. sajandil mitu korda lühikeseks ajaks sakslaste võimu alt.

Kuigi tavaettekujutus tollastest sündmustest lahkneb uuematest uurimistulemustest ning järgib paljuski ilukirjanduse rahvusromantilist suunda, on muistsel vabadusvõitlusel eestlaste ajalooteadvuses tähtis koht. Eestlastele on tollased võitlused olnud olevikuvõitlustega võideldes ja probleemidega tegeldes inspiratsiooniallikaks, ettekujutus kangelasajastust on alati jõudu andnud. Seetõttu panebki siinkirjutajat imestama, miks on säärasele juubelile nii vähe tähelepanu pööratud. Sai ju Eesti tänu ülalkirjeldatud võitlustele, kus võideldi pikalt ülekaaluka vastasega, osaks Euroopast. Heites pilgu üle Narva jõe ja vaadates meie sugulasrahvaste olukorda Vene impeeriumis, võime spekuleerides arutleda, kas 13. sajandi alguse allajäämine oli ikka pikemas perspektiivis allajäämine.
Vasta
#2
Jutukese autor eeldab vist et kõik eestlased on piisavalt lollid et uskuda nagu oleks saksavastasus venesõprus. Mina olen sellist ajaloo ümberkirjutamist täheldanud senimaani jutukate kristlaste juures. Ju siis võltshäbi sunnib prääksuma. Antud kirjatükk on aga pealiskaudne ja lahmiv. Täiesti seosetud on autori katsed leida seoseid venestamispropaganda ja "müüdi" vahel
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat