Carlos Castaneda ja don Juan Matus

Olen päri eeltooduga. Kui harjutusi tehakse seerjatena ja veel ka suures inimgrupis, siis on see kui ühisesse supipotti panustamine kus siis võetakse ja antakse.
Olen igati selle poolt, et inimesed peaksid ise üksi testima, nii õpitakse oma keha tunnetama paremini. Arendab ka intuitsiooni, mis grupis harjutamistel on olematu. Grupitöö harjutused on mugavdatud, lihtsustatud, kaob maagia kui selline.

Omad kogemused antud harjutuste testimisel.
Tähelepanu koondamine teatud punktidesse oma kehas, näiteks hingamispeetustega harjutamine, laiendab tunnetuslikku poolt ka väljaspool oma füüsilist keha. Kes tahab kogeda astraalset maailma, ei saaks ilma selle oskuseta küll hakkama. On paljusid, kes oskavad seda ilma harjutamisetagi, aga kes mitte, on harjutused suureks abivahendiks.
Mõiste taotlus, mis käib pea igast kirjalõigust läbi, on andnud sügavama tähenduse kui ma seda varem olin mõistnud.
Taotluse õige mõistmine on kui võti elus saavutusteks üleüldse.


TAOTLUS

"Taotlus on jõud, mis hoiab üleval universumit," ütles ta. "See on vägi, mis annab kuju kõigele. Ta teeb maailma võimalikuks."

"Et muutuda, on meil vaja täita kolm tingimust," ütles ta. "Kõigepealt peame kõva häälega teatama oma otsusest muutuda, nii et taotlus meid kuuleks. Teiseks, meil tuleb teatud ajaperioodiks ümber lülitada oma teadlikkus; vastasel korral ei suuda me midagi alustada ja peame sellest loobuma niipea, kui millestki heitume. Kolmandaks, oma tegevuse lõpptulemustesse tuleb suhtuda täiesti erapooletult. See tähendab, et me ei tohi lasta ennast kaasa kiskuda ei õnnestumisel ega ebaõnnel.
Neid kolme juhist järgides suudad sa endas muuta kõiki soovimatuid tundeid ja soove," kinnitas Clara mulle.

"See on üks suhtlemise viise," seletas ta, "kuid mitte inimeste, vaid selle väega, mida me nimetame taotluseks."

Jälgi mu teisikut," kordas ta, sõnu hoolikalt välja hääldades. "See on nagu topeltsäritus. Sul on piisavalt energiat, et koos minuga taotleda selle maagilise võtte tagajärge."
"Aga ütle mulle veelkord, Clara, mis on see tagajärg?"
"Teisik. Eeterkeha. Füüsilise keha koopia, mis, nagu sa juba peaksid teadma või äärmisel juhul aimama, ei ole kaugeltki meelepete."

"Ja nüüd, enne kui kutsume välja varjude maailma, näitan ma sulle kahte veelgi hädavajalikumat maagilist võtet, mis koosnevad hingamisest ja liigutustest," jätkas ta. "Tee neid iga päev ja sa mitte ainult ei pääse väsimusest ja haigustest, vaid sul tekib ohtralt lisaenergiat ka taotlemiseks."
"Misasjaks?"
"Taotlemiseks," kordas Clara. "Kõigele sinu poolt tehtavale tagajärje taotlemiseks. Mäletad?"
Ta võttis mul õlgadest ja pööras mu näoga põhja suunas.
"See liigutus on sinu jaoks eriliselt oluline, Taisha, kuna su kopsud on liigsest nutmisest nõrgenenud," ütles ta. "Sinu kogu elu kestnud kaeblemine iseenda pärast on sinu kopsudest kindlasti matti võtnud."
Tema teadaanne teritas mu tähelepanu. Ma jälgisin, kuidas ta painutas oma põlved ja pahkluud ning võttis sisse asendi, mida võitluskunstides kutsutakse "sirgeks ratsaasendiks", sest see aimab järele hobuse seljas istuvat ratsanikku, kelle jalad on õlgade laiuselt harkis ja kergelt põlvest painutatud. Ta vasaku käe nimetissõrm oli suunatud allapoole, ülejäänud sõrmed esimesest kahest lülist kõverdatud. Sissehingamist alustades pöörast ta pead õrnalt, kuid ühtlasi jõuliselt nii kaugele paremale kui suutis ning keeras vasaku käe õlaliigesest täisringiga üle pea selja taha, lõpetades ringi vasaku käe kanna toetamisega sabakondile. Samal ajal viis ta parema käe ümber talje seljale ning asetas parema rusika vasaku käe seljale, kiiludes vastu paindes olevat vasakut käerannet.
Parema rusikaga tõukas ta vasaku käe piki lülisammast üles, nii et vasak painutatud küünarnukk puudutas puusa, ja lõpetas sissehingamise. Ta luges hinge kinni hoides seitsmeni, vabastas vasaku käe pingest, langetas selle siis uuesti alla pihale ning ringitas õlaliigesest otsejoones üle pealae ette, lõpetades ringi vasaku käe kanna toetamisega häbemele. Parem käsi liikus samal ajal ümber piha ette ja parem rusikas asetus vasaku käe seljale, surudes seda kõhu pealt ülespoole, samal ajal kui ta lõpetas väljahingamist.
"Tee seda liigutust vaheldumisi kord vasaku, kord parema käega," ütles ta. "Sel teel tasakaalustad sa oma mõlemad pooled."
Ta näitas liigutused veel kord ette, kuid nüüd käsi vahetades ning pead vasakule pöörates.
"Proovi nüüd ise, Taisha," ütles ta kõrvale astudes ja mu käeringidele ruumi tehes.
Kordasin tema liigutusi. Kui ma oma vasakut kätt tahapoole suunasin, tundsin väljasirutatud käe alumist külge mööda sõrmedest kaenlaalusesse jooksmas valulikku pinget.
"Lõdvestu ja lase oma hingamise energial voolata läbi käe ning väljuda läbi nimetissõrme otsa," soovitas ta. "Siruta see välja, teised sõrmed aga kõverda. Niimoodi saad sa oma käsivarre kanalites vabastada igasuguse energiablokeeringu."
Valulikkus ägenes veelgi, kui surusin oma painutatud käsivart mööda selga ülespoole. Clara märkas mu piinatud ilmet.
"Ära suru nii kõvasti," hoiatas ta, "muidu vigastad kõõluseid. Ja kui tõukad, ringita oma õlgu veidi rohkem."

Clara toonitas, et see maagiline võte, kus hingamine on ühendatud käteringide ja -tõugetega, paneb energia liikuma rinnapiirkonna organites ja elustab neid. See masseerib sügavamal keha sees asuvaid keskusi, mis on harva aktiviseeritud. Peapööre masseerib kaelas asuvaid näärmeid, avades ühtlasi kukla energiakanalid. Ta seletas, et kui need keskused virguvad ja toituvad hingamisenergiast, suudavad nad lahti mõtestada saladusi, mida me ei suuda endale ette kujutadagi.
"Järgmise maagilise võtte tarvis," ütles Clara, "seisa jalad koos ja vaata otse enda ette, nagu jälgiksid ust, mida sa lähed avama." Clara käskis mul käed silmade kõrgusele tõsta ning kõverdada sõrmed, nagu oleksin need asetanud keskelt avaneva lükandukse käepidemeaukudesse.
"Nüüd oled sa avamas lõhet maailma energiakiududes," selgitas ta.
"Kujutle neid kiude jäikade vertikaalsete paeltena, mis moodustavad sinu ees vaheseina. Nüüd kahma peotäis kiude ja suru neid kõigest jõust lahku. Suru neid seni, kuni pragu on nii lai, et sa saad sealt läbi astuda."
Ta rääkis mulle, et niipea kui ma olen avause valmis saanud, pean vasaku jalaga ette astuma ja seejärel sooritama sellesama jala ümber kiiresti saja kaheksakümne kraadise pöörde vastupäeva, jäädes näoga sinnapoole, kust olin tulnud. Ennast sel kombel pöörates mähkuvad energiakiud, mille ma olin lahku lükanud, ümber minu.
Tagasitulekuks, ütles ta, pean ma energiakiud samal kombel uuesti avama, parema jalaga välja astuma, sooritades otsemaid kiire saja kaheksakümne kraadise pöörde päripäeva. Sel moel vabanen ma mähisest ning saan ennast jälle näoga samasse suunda, kust ma oma maagilist võtet alustasin.
"See on üks kõige võimsamaid ja saladuslikumaid nõidade võtteid üldse," hoiatas Clara. "Selle abil suudame avada uksed teistesse maailmadesse, loomulikult eeldusel, et oleme endale varunud piisavalt sisemist energiat ja suudame teostada selle võtte taotluse."
Tema tõsine hääl ja näoilme tekitasid minus ebamugavustunde. Ma ei teadnud, mida oodata, kui mul selle nähtamatu ukse avamine õnnestub. Järsul toonil andis ta mulle veel mõned juhatused.
"Kui sa sisse astud," ütles ta, "tundub su keha maasse juurduvat, raskena ja täis pinget. Kuid kui sa juba sees oled ja ringi pöörad, tekib sul kerguse ja õhulisuse tunne, nagu hõljuksid ülespoole. Läbi avause sisse astudes hinga järsult välja, seejärel aeglaselt ja sügavalt sisse, täites kopsud ääretasa selle vaheseina taga oleva energiaga."

"Kasuta oma sisemist energiat, mitte niipalju käemuskleid. Hinga tarvitatud õhk välja ning suru sisenedes kõht sisse. Sees olles hinga nii mitu korda kui suudad, kuid säilita erksus. Ära jää sinna kauemaks kui sul vaja."
Kogusin kokku kõik oma jõu ja ahmisin õhku. Clara seisis mu selja taga, hoidis mind küünarvartest ja andis neile külje pealt osava tõuke. Äkitselt tundsin, nagu oleksid avanenud mingid lükanduksed. Kiiresti välja hingates astusin ma läbi selle, või õigemini, Clara andis mulle tagantpoolt tõuke ja lükkas mu edasi. Mul oli meeles, et tuleb ümber pöörata ja sügavalt hingata, kuid tundsin ühe hetke vältel muret, et ei tea, millal välja tulla. Clara tunnetas seda ja teatas mulle, millal hingamine lõpetada ning väljuda.
"Kui sa kasutad seda maagilist võtet omapead," ütles Clara, "omandad sa selle täiuslikult. Aga ole ettevaatlik. Kui lähed läbi selle avause, võib juhtuda mida iganes. Pea meeles: sa pead olema ettevaatlik ja samas ka julge."
"Kuidas ma siis tean, mis on mis?" küsisin ma.
Clara kehitas õlgu. "Mõnda aega sa ei teagi. Paraku muutume me arukaiks alles pärast seda, kui oleme korralikult vastu nina saanud."
Ta lisas, et argusest vaba ettevaatlikkus sõltub meie võimest kontrollida oma sisemist energiat ja suunata seda tagavarakanalitesse nii, et see oleks meile kättessaadav, kui vajame seda tavatuks käitumiseks.
"Piisava hulga sisemise energiaga suudame me kõike," ütles Clara, "kuid seda on vaja tagavaraks koguda ja puhastada. Nüüd kasutamegi ühte maagilist võtet, mida ma sulle õpetasin, ja vaatame, kas sa suudad olla ettevaatlik, olemata argpükslik, ja kutsuda välja varjude maailm."
Tundsin, kuidas mu kõhust lähtub väikeste ringidena energiavoog. Esialgu mõtlesin, et see on hirmust, kuid mu keha ei tundunud heitununa. See oli kui mingi isikustamata vägi, soovidest ja tunnetest vaba, mis liikus minus, tulles seest väljapoole. Selle ülespoole tõustes nõksatas mu selja ülaosa tahtmatult.
Clara liikus siseõue keskele; ma järgnesin talle. Ta alustas mõnede maagiliste võtetega, aeglustades oma liigutusi sedavõrd, et jõuaksin püsida tema tempos.
"Pane silmad kinni," sosistas ta. "Suletud silmadega on kergem kasutada energiakiude, mis on juba siin sinu tasakaalu säilitamiseks."
Sulgesin silmad ja alustasin liikumist kooskõlas Claraga. Mulle ei valmistanud raskust järgida ta näpunäiteid kehaasendite kohta, kuid tasakaalu säilitamine ei läinud nii hõlpsasti. Teadsin, et see tuleb sellest, et püüan kõiki liigutusi sooritada liiga täpselt. Samamoodi oli tookordki, kui püüdsin kõndida suletud silmadega ning komistasin, sest soovisin meeleheitlikult sellega hakkama saada. Kuid vähehaaval lahtus mu kirg silma paista ning mu keha muutus nõtkemaks ja osavamaks. Liigutusi sooritades tundsin, kuidas ma lõdvestusin sel määral, et tekkis tunne, nagu poleks mul enam luid ega liikmeid. Kui ma käed pea kohale tõstsin, näis, nagu suudaksin ma need sirutada kuni puulatvadeni. Kui painutasin raskuskeskme allapoole viimiseks põlved, sööstis energiavoog läbi mu jalgade allapoole. Tundsin, nagu oleksid mulle kasvanud juured. Kiud venisid mu jalataldadest maa sügavusse, andes mulle enneolematu kindlustunde. Vähehaaval kadusid piirid mu keha ja ümbritseva vahel. Iga uue võttega näis mu keha sulanduvat ja neelduvat pimedusse, kuni see hakkas liikuma ja hingama täiesti omaette.
Võisin enda kõrval kuulda samasuguseid liigutusi sooritava Clara hingamist. Tajusin kinnisilmi ta kuju ja asendit. Ometigi juhtus ühel hetkel midagi kummalist. Tundsin, kuidas mu lauba sisemuses süttib valgus. Kuid kui ma üles vaatasin, märkasin, et valgus polnud mitte sugugi minu sees. See tuli puuladvast, nagu oleks öös sisse lülitatud hiigelsuur valguspaneel, mis heidab valgust vabaõhustaadionile. Mulle ei valmistanud mingit raskust näha Clarat ja kõike, mis oli siseõues ning selle ümber.
Valgus oli kummalise värvusega; ma ei suutnud määratleda, oli see õrnroosakas, punakas või virsikuvärviline või hoopiski nagu kahvatu terrakota. Kohati näis, et see muutub helkivaks, sõltuvalt sellest, kuhu ma vaatan.
"Ära oma pead liiguta," ütles Clara mind tähelepanelikult silmitsedes. "Jäta silmad kinni. Nüüd aga kontsentreeru hingamisele."
Ma ei mõistnud, miks ta käskis mul silmad suletuna hoida, kuna ta ju nägi, et need olid pärani lahti. Püüdsin määratleda valguse värvi, mis näis muutuvat iga mu pealiigutusega. Ning selle intensiivsus lainetas sõltuvalt sellest, kui tähelepanelikult ma seda vaatasin. Olin enda ümber olevast hõõgusest nii sisse võetud, et kaotasin hingamise rütmi. Siis äkitselt, nagu oleks tuli kustutatud, see kadus ja ma leidsin end täielikust pimedusest.

"See sõna on "taotlus". Tahan, et ütleksid "taotlus" kolm, neli või rohkemgi kordi, kuid too see esile iseenda sügavusest."
"Iseenda sügavusest?"
"Lase sõnal oma keskpaigast välja pahvatada valjult ja selgelt. Tegelikult pead sa sõna "taotlus" välja karjuma täiest jõust."

Hüüdsin kolm korda sõna “taotlus”. Seekord polnud mu hääl enam kriiskav, vaid kajas maja seintelt valjusti tagasi. Kolmanda hüüde ajal hakkas õhk hallis kihisema. Miljardid tillukesed mullid sädelesid ja ergasid, nagu oleksid nad kõik süttinud ühel ja samal hetkel. Kuulsin tasast huminat, mis meenutas mulle generaatori summutatud heli. See hüpnootiline vurin tõmbas mind sissepoole, selle läve taha, et nõidade taotlus erineb tavainimese omast selle poolest, et nõiad on õppinud oma tähelepanu suunama määratult jõulisemalt ja täpsemalt.

Ta ütles, et nõidade taotluses pole kohta lüüasaamisele, nõidadele on avatud vaid üks tee: saavutada edu kõiges, mida nad teevad. Selleks, et eesmärk oleks jõuline ja selge, loovad nõiad oma olemuse uuesti ja see annab nii mõistmise kui jõu. Mõistmine tuleb läbi elust kokkuvõtete tegemise, jõud kogutakse kokku laitmatute tegudega.

järgneb . . .

Ohoo, seda ma olen vist ära unustanud, et seal ka Shaolingi Draakonite põhiharjutus sees on, Tartus õpetas seda seltskonnale Tjen. Sel ratsanikuasendis sooritatud harjutusel koos õpetajaga oli juures veel see nüanss, et liiguti koos õpetajaga energiat tõstes sentimeeter haaval alt sabajuurikast sentimeeter haaval jõnksukaupa üles kuni kaelani, kaelast kõrgemale ei lubanud Tjen energiat tõsta, pidi hulluks ajama. Niisiis puhas punakaslilla jõud mida põhja naised kasutasid ka KGB paragruppides kommunistide kontrolliks ja õiges vaimsuses hoidmiseks, alt võtad sabajuurikast punase ja ülalt kuklast lilla ning segad neid õpetaja jaoks kokteiliks mida ta siis õpilast energiapatareina kasutades saab teha mida iganes. Niimoodi reisi pinge all hoides sai väidetavalt lahti reite tagaküljele salvestatud unenägudest ehk pealeloetud tegudest tulevikus.
Ja tunnetuslikult liikuski energia kogu grupil mööda selgroogu nagu pisike pallike alt üles ja ülalt alla tagasi.
Keegi Ida kunstidest huvitatu võiks võrrelda Draakonite harjutusi tensegrityga ja endale avastada veel ühe CC vale vanadest indiaanlastest ja hiina meremehest.

Harjutus
"Emakoja energia kasutamise kõrval on veel üheks teisiku ehk teiseni jõudmise võimaluseks liikumine," jätkas Nelida. "Seepärast Clara sulle maagilisi võtteid õpetaski. Et ennast korralikult ette valmistada selleks, mis on tulemas, pead sa täna kasutama neist kahte."
Ta läks kapi juurde, võttis sealt õlgmati, rullis selle põrandale laiali ja käskis mul pikali heita. Kui ma seal selili lamasin, palus ta mul veidike põlvi kõverdada, käed rinnale ristata ning ennast kord paremale, kord vaskule rullida. Liigutusi pidin kordama seitse korda. Rullumise ajal paindus mu selgroog aeglaselt õlgade suhtes.
Seejärel käskis ta mul uuesti jalad ristis põrandale istuda, selg toetumas vastu kushetti, kuna ta ise võttis istet tugitoolis. Ta hingas läbi nina aeglaselt ja vaikselt sisse. Seejärel keerutas ta graatsiliselt vasaku käevarre ja peopesaga välja- ning ülespoole, just nagu oleks õhu sisse käega auku puurinud. Seejärel küünitus ta selle sisse, haaras midagi pihku ja tõmbas käe tagasi, jättes mulle täiusliku mulje, et leidis õhuaugust pika köie. Seejärel kordas ta samu liigutusi parema käsivarre ja peopesaga.
Kui ta oma maagilist võtet sooritas, tõdesin, et olemuslikult sarnanes see liigutus sellega, mida mulle oli näidanud Clara, kuid oli kergem, sujuvam ja suurema energeetilise laenguga.
"See võte on selleks, et haarata energiat määratusest, mis asub kõige meile nähtava taga," ütles ta. "Püüa puurida ava ja küünitu nähtavate vormide pealispinna taha ning haara energiat, mis meid toidab. Tee seda otsekohe."
"Tegelikkuses pole eeterkehaga ühendusse astumine või selle kättesaamine üldse eriti raske," jätkas Nelida. "Lisaks emaka kasutamisele ja liigutustele on ka hääl võimsaks vahendiks, mille abil saab võita tema tähelepanu."
Ta seletas, et kui suuname sõnad järjekindlalt oma teadlikkuse lättele – teisikule – võib sellelt lättelt ka vastus tulla.
"Eeldades muidugi, et meil on küllaldaselt energiat," lisas ta. "Kui me seda teeme, peame kasutama ainult mõningaid teatud sõnu või väljapeetud heli avamaks meie ees midagi mõeldamatut."
"Kuidas täpselt me need sõnad teisikule suunama peame?" küsisin ma.
Nelida laiutas hoogsa liigutusega käsi. "Teisik on peaaegu lõpmatu," ütles ta. "Nii nagu meie füüsiline keha suhtleb teise füüsilise kehaga, nii suhtleb meie teisik kõikjalasuva elujõuga."

Ma mõistsin, mida ta mul teha käskis ja järgisin ta juhtnööre automaatselt. Heitsin pikali ja hakkasin oma teadlikkust nihutama jalalabadest ülespoole: pahkluudele, sääremarjadele, põlvedele, reitele, allkehale ja seljale. Seejärel lõdvestasin käsivarred, õlad, kaela ja pea. Oma teadlikkust mööda erinevaid kehaosasid liigutades tundsin, kuidas ma muutun üha unisemaks ja raskemaks.
Seejärel käskis majavalvur mul silmadega teha väikesi ringe vastupäeva, lastes neil taha ja ülespoole pöörelda. Jätkasin lõdvestumist, kuni mu hingamine muutus aeglaseks ja korrapäraseks, juhtides iseseisvalt kopsude paisumisi ja kokkutõmbeid. Kontsentreerusin oma hingamise uinutavale lainetusele, kui ta sosistas, et liigutaksin oma teadlikkuse otsmikust välja, nii kaugele endast kui suudan, ning teeksin sinna väikese avause.
"Millise avause?" pomisesin ma.
"Lihtsalt ava. Augu."
"Augu – mille sisse?"
"Augu sellesse tühjusesse, milles ripub su võrk," vastas ta. "Kui suudad oma teadlikkuse kehast välja viia, märkad, et sind ümbritseb pimedus. Püüa see pimedus läbi puurida; tee sellesse ava."
"Näib, et ma ei suuda," ütlesin ennast pingule tõmmates.
"Muidugi suudad," kinnitas ta mulle. "Pea meeles, et nõiad ei saa kunagi lüüa, neil peab alati kõik õnnestuma."
Ta kummardus minu poole ja sosistas, et pärast seda, kui olen ava valmis saanud, pean oma keha kokku rullima nagu pärgamendi ja lubama tal välja paiskuda piki kiudu, mis sirutub mu pealaest sinna pimedussse.
"Aga ma olen ju pikali," protesteerisin jõuetult. "Mu pealagi on peaaegu vastu maad. Kas ma ei peaks püsti tõusma?"
"Pimedus ümbritseb meid igast küljest," ütles ta. "Isegi kui me pea peal seisame, on ta ikkagi kohal."
Ta hääletoon muutus rangelt kamandavaks ning ta käskis mul kontsentreeruda avausele, mille ma just olin valmis saanud, ning lasta oma mõtted ning tunded läbi selle augu lendu. Mu lihased tõmbusid jälle pingule, sest ma polnud mingit ava valmis saanud. Majavalvur nõudis, et ma lõdvestuksin ning hakkaksin tegutsema ja tundma nii, nagu oleks auk juba valmis.
"Paiska välja kõik, mis sinu sees on," ütles ta. "Lase oma mõtetel, tunnetel ja mälestustel välja voolata."
Kui ma lõdvestusin ja oma keha pingest vabastasin, tundsin, kuidas energiavoog ennast läbi minu surub. Kogu mu olemus pöördus pahupidi; kõik viimseni tõmmati välja läbi mu pealae ja see sööstis piki kiudu nagu äraspidi pöördunud kosk. Selle kiu lõpus tajusin avaust.
"Lase ennnast veelgi sügavamale," sosistas ta mulle kõrva. "Püüa kogu oma olemus tühjusesse viia."
Tegin tema käsu täitmiseks mis suutsin. Mis mõtted mulle ka pähe ei kerkinud, ma ühendasin need silmapilkselt oma pealaest väljuva joaga. Läbi udu kuulsin majavalvurit ütlemas, et kui tahan liikuma hakata, pruugib mul anda endale vaid käsk ning kiud tõukab mu sinna, kuhu ma iganes soovin. Enne kui ma endale käsu jõudsin anda, tundsin oma vasakus küljes õrna, kuid tungivat tõmmet. Lõdvestusin ja lasksin sel tundel jätkuda. Kõigepealt näis mulle, et vasakule kaldub ainult pea, seejärel rullus talle aeglaselt järele aga kogu keha. Mul oli tunne, nagu kukuksin külgsuunas, kuigi aistisin, et mu keha pole kuhugi liikunud. Kuulsin kukla taga tuhmi heli ning nägin, kuidas avaus laienes. Soovisin sinna sisse roomata, ennast sealt läbi litsuda ja haihtuda. Tundsin enda sisemuses mõõtmatut ärevust, mu teadlikkus hakkas liikuma piki kiudu, mis algas mu pealaelt ja libises läbi avause.
Tundsin, nagu oleksin mingi hiiglasliku koopa sisemuses. Mind ümbritsesid selle sametpehmed võlvid, oli pime. Mu tähelepanu tõmbas endale helendav täpp. See veikles siia-sinna nagu signaaltuli, ilmudes ja kadudes, kui ma pilgu temale pöörasin. Seejärel ujutas kirgas valgus üle minu ees oleva ala. Aegapidi muutus kõik jälle pimedaks. Mu hingamine näis sootuks lakkavat ning läbi pimeduse ei tunginud ühtegi mõtet ega kujutlust. Ma ei tundnud enam oma keha. Mu viimane mõte oli, et ma olengi hajunud.

Tundsin kumisevat plõksuvat heli

"Kuidas me võime kindlad olla, et oleme teisiku tasakaalustanud?"
"Oma väravaid avades," vastas ta. "Esimene neist asub jalatalla all, suure varba padjandil."
Seejärel, kasutades nimetissõrme ja pöialt kui kruustange, surus ta mu suure varba ümarat kühmu jalatalla all ja varbaliigest jalalaba pealmisel küljel"Teine värav asub sääremarjade ja põlveõnnalde piirkonnas," ütles ta allapoole kummardudes ja mu sääri tonksates. "Kolmas asub suguorganites ja sabakondi juures." Enne kui ma eest ära sain, libistas ta oma soojad käed mu jalgevahesse ning tõstis mu veidi ülespoole, kuna ta andis tugeva tõuke.
"Neljas ja kõige tähtsam on neerude piirkonnas, . "Viies punkt asub abaluude vahel," ütles ta. "Kuues koljupõhimikus. Ja seitsmes on pealael." Viimase punkti osutamiseks kopsas ta sõrmenukkidega jõuliselt vastu mu pealae kõige kõrgemat kohta.
Ta läks tagasi oma lauapoolele ja võttis istet. "Kui meie esimene ja teine keskus on avatud, kiirgame me kindlat liiki energiat, mille inimesed võivad tajuda väljakannatamatuna," jätkas ta. "Aga teisest küljest – kui kolmas ja neljas värav pole suletud nii kindlalt kui nad peaksid, kiirgame me välja jõudu, mida inimesed tunnetavad ligitõmbavana."
Jätkub . . .

Riegel ole pai ja pane tekstidele viited juurde, millisest raamatust ja leheküljelt, et oleks korrektne. Need harjutused on mõeldud põhjatuule naistele, põhja naised õpetasid välja CC gruppi. Põhi-tuleelement. Hiina järgi ahv, rott, draakon, kuid algus ja lõpp varem 24 dets.

Raamat tuli minule e-maili teel, Word dokumendi failina 2007 aastal.
Siis kui lugesin, copy-paste´sin endale raamatust minule tähtsamad kohad ja harjutused, et hiljem kergem üles leida.
See oleks nüüd tohutu töö, hakata üles otsima lk. nr viidete tegemiseks.
Ja kes ütleb, et see raamat oleks eesti keeles leitav raamatukogust ja täpselt samade lk. nubritega kui minul siin failis. Kindlasti mitte.

Mul oleks kergem teile saata see raamat e-mailile kui teatate oma soovist U2U-sse.

VSh, sul oli õigus, otsides täna seda raamatut, leidsin mailis, et seda kutsutakse naiste raamatuks. Pealkiri on sellele:
Nõidade üleminek
Taisha Abelar “The Sorcerer's Crossing”

Carlos Castaneda eessõna


Taisha Abelar on üks neist kolmest naisest, keda valmistasid kaalutletult ette mõned Mehhiko nõiad don Juan Matuse juhendamisel. Olen pikalt ja laialt kirjutanud oma treeningutest tema juures, kuid ma pole kunagi kirjutanud midagi sellest erilisest grupist, mille liige on Taisha Abelar*. See oli vaikiv kokkulepe kõigi nende vahel, kes kuulusid don Juani eestkoste alla, ja neist ei tehtud kunagi juttu.
Me oleme kokkuleppest kinni pidanud üle kahekümne aasta. Isegi siis, kui oleme töötanud ja elanud õlg õla kõrval, pole me kunagi üksteisega rääkinud oma isiklikest kogemustest. Tegelikult pole kunagi leidunudki võimalust üksteisega oma arvamusi vahetada selle üle, mida eriomast don Juan või tema grupi nõiad igaühega meist tegid.
Selline olukord ei sõltunud don Juani kohalolekust. Pärast seda, kui tema ja ta grupp maailmast lahkusid, jätkasime meie ustavat lepingust kinnipidamist, kuna meil polnud soovi kasutada oma energiat selleks, et uuesti läbi vaadata iga enne meid sõlmitud kokkulepe. Kasutasime kogu endi kasutuses olevat aega ja energiat selle kinnistamiseks, mida don Juan oli meile nii järjekindlalt õpetanud.
Don Juan oli meile õpetanud nõidust kui praktiliselt rakendatavat püüdlust, mille abil igaüks meist võib vahetult tajuda energiat. Ta jäi arvamuse juurde, et energia tajumiseks sel moel tuleb meil vabaneda oma taju tavapärasest mahutavusest. Enese vabastamine ja energia vahetu tajumine oli ülesanne, mis haaras meid täienisti.
Nõidade arvamus on, et meie tavapärase taju parameetrid on meile peale sunnitud kui osa meie sotsialiseerumisest, mitte küll täiesti meelevaldselt, kuid kohustuslikena sellegipoolest. Nende kohustuslike parameetrite üheks aspektiks on interpreteerimise süsteem, mis töötleb sensoorsed andmed ümber mõtestatud ühikuteks ja pakub interpreteerimise alusena sotsiaalset korda.
Sotsiaalses raamistuses normaalselt toimimiseks peame pimesi ja ustavalt järgima kõiki selle ettekirjutisi, millest ühegi puhul pole energia vahetu vastuvõtmise võimalus vajalik. Näiteks väitis Don Juan, et inimolendeid on võimalik tajuda kui energiavälju – nagu hiiglaslikke pikergusi valkjalt helendavaid munasid.
Selleks, et saada hakkama meie taju laiendamise vägitükiga, vajame me sisemist energiat. Järelikult on sisemise energia kättesaadavaks tegemise probleemi lahendamine ülesanne, mis saab võtmeküsimuseks nõiakunsti õppijatele.
Praegusajaks välja kujunenud tingimused on andnud Taisha Abelarile võimaluse kirjutada nüüd oma treeningutest, mis sarnanesid minu omadega, erinedes neist ometigi põhjalikult. Kirjutamine võttis tal palju aega, kuna ta pidi esmalt appi võtma oma nõiakunsti vahendid, et nende abil midagi kirja panna. Don Juan Matus andis mulle ülesande kirjutada tema enda nõiatarkustest. Ning ta ise määras neist kirjutamise vormi, öeldes: "Ära kirjuta kui kirjanik, kirjuta kui nõid." Ta pidas silmas, et ma teeksin seda kõrgenenud teadlikkuse seisundis, mida nõiad nimetavad unenägemiseks. Nii võttiski Taisha Abelaril aastaid, et täiustada oma unenägemist tasemeni, mis tegi võimalikuks kirjutamise nõiakunsti abil.
Don Juani maailmas on nõiad oma põhilisest loomulaadist sõltuvalt jaotatud kaheks teineteist täiendavaks rühmaks: unenägijad ja varitsejad. Unenägijad on need nõiad, kellel on sünnipärane eeldus siseneda kõrgenenud teadlikkuse seisundisse unenägude kontrollimise abil. Treeningute käigus areneb see eeldus kunstiks: unenägemise kunstiks. Varitsejad seevastu on nõiad, kellel on sünnipärane eeldus tõsiasjadega tegelemiseks ja kes on suutelised sisenema kõrgenenud teadlikkuse seisundisse oma käitumist manipuleerides ja kontrollides. Nõiakunsti treenides muutub nende loomulik võimekus varitsemise kunstiks.
Kuigi kõigil don Juani seltskonna nõidadel on täielikud teadmised mõlemast kunstist, kuuluvad nad kas ühte või teise rühmitusse. Taisha Abelar kuulub varitsejate hulka ja treenis nende käe all. Tema raamat kirjeldabki tema hämmastavaid õpinguid varitsejaks saamisel.
________________
* Selle raamatu eessõna on kirjutatud enne Carlos Castaneda IX raamatu – "Unenägemise kunst" – ilmumist. (Tlk.)

---

Tekkis veel mõtteid kui lugesin läbi CC eessõna. Lõik eessõnast ... Unenägijad on need nõiad, kellel on sünnipärane eeldus siseneda kõrgenenud teadlikkuse seisundisse unenägude kontrollimise abil. Treeningute käigus areneb see eeldus kunstiks: unenägemise kunstiks.

Tahaksin veelkord öelda, et saavutada ülivõimeid, mida kirjeldatakse CC raamatutes, ei pea sattuma selle süsteemi liikmeks või ohvriks. Ei pea kartma harjutuste testimisel, et nüüd on mingi jõud mind enda kontrolli alla võtnud, kellele lõivu maksta.
Tuleb meelde juhtum minu enda elust enesest.
Sõitsin talvel laenatud autoga külavahe teed, väga kiire oli. Äkilisel pidurdamisel kaotas auto juhitavuse . Mul tekkis selline paanika, et pole sõnu kirjeldamiseks. Järsku olin ma unenäotaolise seisundi sees. Mind võttis üle mingi jõud, rahu ja kindluse jõud. Ma vaatasin auto aknast puude latvu, auto keerles jääteel ringiratast ning aegluubis. Ma oleks võinud samal ajal oma pead kammida, aega oli niiii palju. Ma oleksin saanud teha sellel hetkel kõike mida minu hing ihkas, täpselt nagu unenäos. Ma oleks ka võinud tõsta oma tahtega auto sinna kuhu iganes vaid, vähemalt selline tunne oli.
Auto peatus lõpuks lund täis kraavis, puu ees, mille oksad oleks vabalt võinud läbi tungida minu autoaknast. Puutüveni oli vaid 8 cm, mida ma hiljem mõõtsin. Autol polnud midagi viga. Ma olin unenägemises, ilma, et oleksin kunagi lugenud või teadnud CC-st., teinud treeninguid või uskunud millessegi erilisse.
See on meile kõigile antud, aga selle sisselülitus tuleb kuskilt mujalt. Seda tekitab tunne, et see mis minuga juhtub antud hetkel, pole lihtsalt võimalik, Aju keeldub uskumast. Mina ei suutnud uskuda, et ma sõidan puruks teiselt inimeselt laenatud auto. Ja seda ei juhtunud.

Raamatuid saab ju lugeda väga lihtsalt - võtad raamatu kätte ja loed.
Kui siia kopeerida raamatust mingeid osi, siis soovitaksin teha seda lühidalt ja viidata raamatu algupärale (originaal on enamasti parem kui tõlge või tõlke tõlge). Samuti oleks mõistlik esile toodud tekstidega seoses veidi teemat enda vaatevinklist seletada, et miks just see. Muidu võiks ju lihtsalt selle faili siia kopeerida ja olla rõõmus oma mahuka postituse üle, või korduva postituse üle

Paljud raamatud, milles huvitavad teadmised ning tähelepanekud, väärivad lugemist ja uurimist.
Kui mingi raamat pakub huvi, siis selle leidmine füüsilisel kujul on juba omaette väike teekond, mis väärib läbimist.

Kopeeri ja kleebi meetodil jääb see põnev osa läbimata.

Tekst on ju palju vanem ning raamatutes olemas - vajab vaid veidi otsimist ning teema arutamist (enamasti on tõlge üllatavalt hea).

Siia antud teema alla neid lõike lisades, need väljavõtted kindlasti pakuvad paljudele huvi ja uut avastamise rõõmu, seega tänuväärne töö, mis vajab tegemist, aga lihtsalt selline väike soovitus, et lugege pigem raamatuid, mitte tsitaate raamatutest.

Eesti keeles on ilmunud hulgaliselt Carlosega seotud teoseid.

Mina olen tänulik igasugustele raamatute kopeerijatele - ka ilma viideteta - sest oman väga palju eelarvamusi ning pisuke lõik raamatust annab palju parema pildi tema "suunitlusest" kui kellegi jutt, et "see on hea"... See, mis on hea sulle ei ole seda mulle ja vastupidi.

Mingis "londiohvriks" hakkamisega võib hirmutada see, kes ise londib. Kui sul on vajalik kellegi londiohver olla, siis satud selle ohvriks, kes igalpool sind "lontide" eest hoiatab - ehk, et sinust saab ohver nii või naa. Vajalik kogemus seegi, et õppida ise vahet tegema.[/i]

(07-06-2011 10:34 )Riegel Kirjutas:  Tuleb meelde juhtum minu enda elust enesest.
Sõitsin talvel laenatud autoga külavahe teed, väga kiire oli. Äkilisel pidurdamisel kaotas auto juhitavuse . Mul tekkis selline paanika, et pole sõnu kirjeldamiseks. Järsku olin ma unenäotaolise seisundi sees. Mind võttis üle mingi jõud, rahu ja kindluse jõud. Ma vaatasin auto aknast puude latvu, auto keerles jääteel ringiratast ning aegluubis. Ma oleks võinud samal ajal oma pead kammida, aega oli niiii palju. Ma oleksin saanud teha sellel hetkel kõike mida minu hing ihkas, täpselt nagu unenäos. Ma oleks ka võinud tõsta oma tahtega auto sinna kuhu iganes vaid, vähemalt selline tunne oli.
Auto peatus lõpuks lund täis kraavis, puu ees, mille oksad oleks vabalt võinud läbi tungida minu autoaknast. Puutüveni oli vaid 8 cm, mida ma hiljem mõõtsin. Autol polnud midagi viga. Ma olin unenägemises, ilma, et oleksin kunagi lugenud või teadnud CC-st., teinud treeninguid või uskunud millessegi erilisse.
See on meile kõigile antud, aga selle sisselülitus tuleb kuskilt mujalt. Seda tekitab tunne, et see mis minuga juhtub antud hetkel, pole lihtsalt võimalik, Aju keeldub uskumast. Mina ei suutnud uskuda, et ma sõidan puruks teiselt inimeselt laenatud auto. Ja seda ei juhtunud.

Vahetult enne avariid saab organism suuremat sorti hormoonilaksu. Endal oli samalaadne kogemus aga millegi üleloomulikuga seda ei seosta. Lihtsalt inimorganismi eripära leevendamaks võimalikke valusid.

Kas kõik siinses teemas osalenud vaataks
ühe filmi ära ja siis arutaks edasi!?

Inglis k

Mis selle filmiga on? Olen seda mitu korda näinud...

(22-07-2011 07:43 )temimoor Kirjutas:  Mis selle filmiga on? Olen seda mitu korda näinud...

Kui õieti mäletan, siis filmis oli juttu, et mingit
Don Juani pole olemas olnudki?
Castaneda mõtles ta lihtsalt "umbes" olles välja.
Filmis on palju muudki, mis siin kirjutatuga ei klapi.

Kujutad sa ette, et riigitelevisioonis näidatakse saadet, et Castaneda oli võimas nagual ja kõik, mis ta kirjutas vastab tõele? See saade tuli tavaliselt televisiooni kanalilt ning tema eesmärk oli tekitada seda, mida sa nüüd tunned ning sundida sind seda laiendama oma tutvusringkonnas rääkides tähtsa näoga, et "see kõik on jama - just nägin televiisorist"

Keegi ikkagi oli sest esimene raamat on härra ülikooli lõputöö.

Minuarust mottettu arutada kas dj oli olemas voi ei,lihtsalt lugege ja proovige
ise järgi need tehnikad...

(22-07-2011 12:02 )Päikeseinsener Kirjutas:  

(22-07-2011 07:43 )temimoor Kirjutas:  Mis selle filmiga on? Olen seda mitu korda näinud...

Kui õieti mäletan, siis filmis oli juttu, et mingit
Don Juani pole olemas olnudki?
Castaneda mõtles ta lihtsalt "umbes" olles välja.
Filmis on palju muudki, mis siin kirjutatuga ei klapi.

Aga kui film ikkagi ei räägi tõtt? Või räägib pool tõtt.
Seal esitatakse kohati kaljukindlaid järeldusi poolikutel eeldustel. Filmil on ju ka eesmärk ning enesekriitikaks seal ruumi ju pole.

Ma ei ürita väita, et kas on nii või naa. Igaljuhul ei pea see tähendama nüüd, et Castaneda jutul pole tegelikkusega eriti midagi pistmist.

Vigala Sass arvas umbes nii, et Don Juan ja tema sõbrad söötsid Castanedale igasugu taimi sisse ja siis tegid temaga surra-murra ning pärast ära kastuamist leidis ta ennast alasti kustkilt põõsast ja pärast seda kirjutas pool väljamõeldud lood.

Kahjuks/õnneks ei oska tõesti vaielda.
Samas sellise filmi tegemine tühjalt kohalt
oleks ju meeletu ämbrisse astumine...

Tehakse ka märksa suuremaid ja vägevama eelarvega filme täiesti tühjalt kohalt.

(24-07-2011 11:02 )Päikeseinsener Kirjutas:  Kahjuks/õnneks ei oska tõesti vaielda.
Samas sellise filmi tegemine tühjalt kohalt
oleks ju meeletu ämbrisse astumine...

Mitte kunagi ei tehta midagi "tühjalt kohalt", igal teol on kindel eesmärk, MEIE lihtsalt ei tea seda.

USAs elav eesti päritolu kõrberändur kahtleb selles, et Carlos reaalselt niipalju aega Sonora kõrbes veetis kui ta raamatutes kirjeldab.

Tsitaat:Tuginedes põhiliselt isiklikule kogemusele räägin kui rändur, kes on kiindunud edelakõrbesse viimased 17 aastat. Olen Arizona mitmed kõige metsikumad piirkonnad risti rästi läbi kõmpinud, küll kergete või raskete seljakottide koorma all, selle juures ka Superstition Mountain Wildernessi piirkonna. Viimased kümme aastat on võimaldanud mul rohkem kui küllaldaselt võrrelda Sonora kõrbe Castaneda versiooni selle kõrbega, mis algab sealt, kus minu tagahoov lõpeb.

Tsitaat:Kõige kaheldavamateks nende väidete seas on kirjeldused kõrberännakutest juunis, juulis, augustis ja septembris. Paljudel juhtudel rändavad Carlos ja don Juan kõrbes tundide, sageli päevade kaupa. Castaneda aga unustab fakti, et temperatuur tõuseb seal sageli üle 40 kraadi varjus ning püsib nõnda isegi öösiti nende suvekuude jooksul. Pole sugugi haruldane, et temperatuur tõuseb üle 45 kraadi ning muutub väga vähe nädalate kaupa.

Neid väiteid tuleb ridamisi veelgi antud lehel http://sekeldaja.blogspot.com/2011_10_01_archive.html

Iseendast üsnagi mõtlemapanevad väited. Seega tekib kahtlus küll, et kas on just selle piirkonnaga tegu on ja kas ikka niipalju aega. Castaneda raamatute filosoofiline ja "energeetiline" külg on minu meelest täiesti "söödav" ja kirjeldab "nähtamatut" maailma väga tabavalt. Seni arvasin, et esimene raamat on tõesti välitöö, teised aga fiktsioonid" = inimese sisemaailma hetkeolukorra fikseeringud. Tõesed fiktsioonid kusjuures. Tõeseid fiktsioone võib kirjeldada teisigi.

Kuna Castaneda oli päris palju iidseid šamaanitehnikaid tundma õppinud, siis ega ta pidanudki lausa füüsiliselt kuskil ringi kõmpima, küllap käis paljudes paikades astraalis!

Selles pole midagi imelikku. See kõrb oli osa tema maailmast.

kokkuvõtete tegemine.
"Nüüd aga," ütles ta tooli mulle lähemale lükates, "räägime sellest, millega me hommikul algust tegime: kokkuvõtmisest."
Mind läbistas võdin. Ütlesin, et kuigi mul pole tema jutuga seoses mingeid ideid, tean ometigi, et see peab olema midagi suurejoonelist ning ma pole eriti kindel, kas olen valmis teda kuulama. Ta rõhutas, et ma olen närviline, kuna mingi osa minust aimab, et ta teeb teatavaks võib-olla et kõige tähtsama eneseuuendamise tehnika. Ta seletas kannatlikult, et kokkuvõte on selle energia tagasikutsumine, mille me oleme juba raisanud mineviku tegudele. Kokkuvõte nõuab, et tuletaksime meelde kõik inimesed, kellega oleme kohtunud, kõik paigad, mida oleme näinud, ning kõik tunded, mida oleme oma eluajal tundnud – alustades olevikust ning liikudes tagasi oma kõige varajasemate mälestuste juurde – ja pühiksime need puhastava hingamise abil ükshaaval minema.
Kuulasin huviga, kuigi ma ei saanud lahti tundest, et see, mida ta räägib, on minu jaoks rohkem kui absurdne. Enne kui ma jõudsin kõige selle kohta sõnagi poetada, haaras ta mu lõua kindlalt oma pihkudesse ning käskis nina kaudu sisse hingata, kui ta mu pead vasakule käänab ja välja hingata, kui ta käänab seda paremale. Seejärel pidin hinge kinni hoides üheainsa liigutusega pead vasakule ja paremale pöörama. Ta ütles, et see on tavatu hingamisviis ja võtmeks kokkuvõtete tegemisele, sest sissehingamine võimaldab meil tagasi tõmmata energia, mille oleme kaotanud, väljahingamine aga välja heita võõra, soovimatu energia, mis on meisse kogunenud kaasinimestega lävides.
"Elamiseks ja suhtlemiseks vajame me energiat," jätkas Clara. "Normaaljuhul lahkub ärakasutatud energia meist alatiseks. Kui ei oleks kokkuvõtmist, poleks meil mingit võimalust ennast uuendada. Oma elust kokkuvõtete tegemine ning mineviku minemapühkimine puhastava hingamise abil toimivad üheaegselt"
Kõigi nende, keda ma eales tundnud olin, ning kõige elu jooksul läbielatu meeldetuletamine tundus mulle absurdse ja võimatu ülesandena. "See võib ju lõpmatuseni kesta," ütlesin, lootes, et selline praktiline märkus võiks peatada Clara meeletu mõttelennu.
"Loomulikult võib," soostus ta. "Aga ma tõotan sulle, Taisha, et seda tehes saavutad sa kõik ega kaota mitte midagi."
Tegin mõned sügavad hingetõmbed, liigutades pead vasakult paremale, nii nagu ta mulle oli näidanud, püüdes teda lepitada ning talle mõista anda, et olen teda tähelepanelikult kuulanud.
Virila naeratusega manitses ta mind, et kokkuvõtmine pole harjutus, mida tehakse suvaliselt või vastavalt tujule. "Kui teed kokkuvõtteid, püüa tunnetada neid pikki pingul kiude, mis sirutuvad välja sinu keha keskpaigast," seletas ta. "Seejärel ühita peapöörete rütm nende raskestitabatavate kiudude liikumisega. Need on kanalid, mis toovad tagasi energia, mille oled endast maha jätnud. Selleks et tagasi saada oma tugevus ja terviklikkus, peame me vabastama oma energia, mis on maailma käes lõksus, ning ta endasse tagasi suruma."
Ta kinnitas mulle, et kokkuvõtmise ajal me sirutame need pingul energiakiud läbi ruumi ning aja meie poolt uuritavate inimeste, paikade ja sündmusteni. Selle tulemuseks on, et suudame tagasi pöörduda oma elu igasse hetkesse ning tegutseda nii, nagu oleksime seal tõeliselt kohal.
Selline võimalus ajas mulle judinad peale. Kuigi mu mõistus tundis huvi selle vastu, mida Clara rääkis, polnud mul mingit tahtmist tagasi minna oma ebameeldivasse minevikku, isegi siis mitte, kui see toimub ainult mõttes. Tundsin uhkust vähemalt selle üle, et olin vabanenud nii talumatust elukorraldusest. Ma ei tahtnud sinna tagasi ega vaimusilmas uuesti läbi elada kõiki neid hetki, mida ma nii kangesti püüdsin unustada.

"Miks me just sealt peame alustama?" küsisin umbusklikult.
"See on sellepärast, et enamik meie energiast on takerdunud sinna," seletas Clara. "Seetõttu peame neist mälestustest vabanema esmajärjekorras."
"Ma ei usu, et mu seksuaalsed kokkupuuted kõik nii tähtsad oleksid."
"See polegi oluline. Sa võisid sel ajal surmani tüdinult lakke vahtida, näha langevaid tähti või tulevärki – ometigi jättis keegi siis oma energia sinu sisemusse ning läks minema osakesega sinust."
Tema väide viis mu täielikult endast välja. Mulle tundus vastumeelne uuesti tagasi minna oma seksuaalsete elamuste juurde. "Juba seegi on piisavalt halb," ütlesin ma, "et pean vabanema oma lapsepõlvemälestustest. Aga ma ei tahaks üles soojendada seda, mis juhtus meestega."
Clara vaatas mind, kulmud kõrgele tõstetud.
"Pealegi," targutasin ma, "loodad sa arvatavasti, et ma need ka sulle usaldan. Aga tegelikult, Clara, arvan ma, et see, mis juhtub meestega, on igaühe isiklik asi."
Lootsin, et olin oma seisukoha avaldanud. Clara raputas aga otsustavalt pead ja ütles: "Kas sa tahad, et need mehed, kes sul on olnud, toituksid ka edaspidi sinu energiast? Kas sa soovid, et need mehed muutuksid tugevamaks, kui sinagi tugevamaks muutud? Kas sa nõustud kogu oma edaspidise elu olema nende energiaallikaks? Ei. Ma ei tahaks uskuda, et sa ei saa aru seksuaalakti tähtsusest või kokkuvõtete tegemise eesmärgist."
"Sul on õigus, Clara. Ma ei taipa sinu pentsikute nõudmiste põhjust. Ja mida tähendab see, et mehed muutuvad tugevamaks, kuna mina olen nende energiaallikas? Ma pole kellegi allikas ega varustaja. Kinnitan seda sulle."
Ta naeris ja ütles, et ta tegi vea, surudes mulle praegu peale võõraid arvamusi. "Kannata mind ära," palus ta. "Need on tõed, millele olen leidnud kinnituse. Kui sinu kokkuvõtete tegemine edeneb, siis ütlen sulle, kust need tõed pärinevad. Piisab, kui öelda, et see on kriitilisim osa sellest, mida ma tulin sulle õpetama."
"Kui see on nii tähtis, nagu sa väidad, Clara, ehk on siis parem, kui sa mulle sellest kohe räägid," ütlesin. "Enne kui me kokkuvõtmisega edasi läheme, tahaksin meelsasti teada, mis mind ikkagi ees ootab."
"Olgu siis, kui sa just peale käid," ütles ta pead noogutades.
Ta valas meie tassidesse veidi kummeliteed ja segas enda omasse lusikatäie mett.
Neofüüti valgustava õpetaja autoriteetsel häälel seletas ta, et naised on tegelikult palju kindlamad sotsiaalse korra alustoed kui mehed ja oma rolli täitmiseks on neid üle kogu maailma kasvatatud ühtemoodi –olema meeste teenistuses.
"Siin pole mingit vahet, kas nad osteti vabaks otse orjakvartalist või on neid peibutatud armastusega," rõhutas ta. "Nende põhiline otstarve ja saatus on ikka üks ja sama: meeste hellitamine, kaitsmine ja teenimine."
Clara vaatas mulle otsa, minu arvates selleks, et veenduda, kas olen suutnud tema argumente jälgida. Enda arvates suutsin, kuid mu sisim reaktsioon oli, et kogu ta sissejuhatus ei pidanud paika.
"Mõnel juhul võib see ju tõsi olla," ütlesin, "kuid ma ei mõista, kuidas sa võid selliseid ulatuslikke üldistusi teha kõigi naiste kohta."
Clara oli aga hoopiski teisel arvamusel. "Naiste orjaliku seisukorra kuratlikum osa on selles, et see ei ilmne ainuüksi sotsiaalse ettekirjutusena," ütles ta, "vaid ka ühe põhilisema bioloogilise tungina."
"Oota üks hetk, Clara," vaidlesin ma. "Kuidas sa selleni jõudsid?"
Ta seletas, et igal liigil on bioloogiline tung iseennast põlistada ja et loodus omakorda on valmistanud tööriistad, mis kindlustavad naiseliku ja meheliku energia liitumise kõige tõhusamal moel. Ta ütles, et kuigi inimkonna jaoks on seksuaalvahekorra esmaseks funktsiooniks soo edasikandumine, on sellel ka teisene, peidetud funktsioon – kindlustada energia lakkamatu voolamine naistelt meestele.
Clara lausus sõna “mehed” nii rõhutatult, et ma lausa pidin küsima: "Miks ütled sa seda nii, nagu oleks see tee vaid ühesuunaline? Kas seksuaalakt ei olegi siis võrdne energiavahetus mehe ja naise vahel?"
"Ei," ütles ta kindlal ilmel. "Mehed jätavad naise kehasse erilised energiakiud. Need on nagu helenduvad paelussid, mis asetuvad emakotta, et sealt energiat ammutada."
"See kõlab tõepoolest kurjakuulutavalt," pilkasin ma teda.
Tema aga jätkas oma seletusi äärmise tõsidusega. "Tegelikult on need seal veelgi võikamal otstarbel," ütles ta, panemata tähele mu närvilist naeru, "kuid on seal garanteerimaks, et kindlad energiatagavarad jõuaksid püsivalt meheni, kes need sinna paigutas. Energiakiud, mis seatakse kohale seksuaalvahekorra ajal, korjavad ja varastavad naise keha energiat, et tuua kasu mehele, kes need sinna jättis."
Clara oli selles, mida ta rääkis, nii kaljukindel, et mul kadus isu kõike naljaks pöörata ning ma pidin asja tõsiselt võtma. Teda edasi kuulates tundsin, kuidas mu närviline naer täielikuks sassisolekuks muutus. "Ma ei või hetkekski nõustuda sellega, mida sa rääkisid, Clara," ütlesin ma, "kuid tahan puhtast uudishimust teada, mil kombel sa küll sellise pöörase kujutluseni jõudsid. Kas keegi rääkis sulle sellest?"
"Jah, sellest rääkis mulle minu õpetaja. Esialgu ei uskunud ka mina teda mitte üks põrm," möönis ta, "kuid ta õpetas mulle ka vabaduse kunsti ja see tähendab, et ma õppisin energia voolamist nägema. Nüüd tean, et ta oli oma hinnangutes täpne, kuna ma suudan ise näha ussitaolisi kiude naiste kehades. Sinul näiteks on neid terve hulk ja kõik nad on alles aktiivsed."
"Oletagem, et see on nii, Clara," ütlesin kohmetunult. "Kuid kas võin nüüd sinu väidete põhjal küsida, kuidas saab see võimalik olla? Kas pole see ühesuunaline energiavoolamine naiste suhtes ebaõiglane?"
"Terve maailm on naiste suhtes ebaõiglane!" hüüatas ta. "Aga see pole praegu oluline."
"Mis siis oluline on, Clara? Tean, et olen selle kaotanud."
"Loodus sunnib meid oma sugu jätkama," selgitas ta. "Selle kindlustamiseks, et see jätkamine tõesti aset leiaks, veavad naised oma põhienergia tasandil ülemäärast koormat. See tähendab naisi koormavat energiatulva."
"Kuid sa pole ikka veel seletanud, miks see peab niimoodi olema," ütlesin, valmis tema veendumuste jõu ees juba kõikuma lööma.
"Naised on inimliigi allesjäämise vundamendiks," vastas Clara. "Suurem osa energiast tuleb neilt ja mitte ainult raseduseks, sünnitamiseks ja oma järglaste toitmiseks, vaid ka selle tagamiseks, et mehedki mängiksid selles terviklikus protsessis oma osa."
Clara seletas, et ideaaljuhul kindlustab protsess selle, et naine toidab oma meest energeetiliselt kiudude kaudu, mille see on tema kehasse jätnud, mistõttu mees muutub temast salapärasel kombel eeterlikul tasandil sõltuvaks. See väljendub mehe avalikus käitumises, mis sunnib teda ikka ja jälle sama naise juurde tagasi pöörduma, et säilitada oma toitvat allikat. Sel kombel, ütles Clara, kindlustab loodus selle, et mehed, lisaks oma vahetule ajele saada seksuaalset rahuldust, sõlmivad naistega veelgi püsivamad sidemed.
"Need naise emakotta jäävad energiakiud sulanduvad ka järeltulija energeetilisse kattesse, mis tekib eostumisel," arendas Clara teemat. "Need võivad olla perekonnasidemete algmed, sest isa energia ühines feetuse omaga, andes mehele võimaluse tunda, et laps on tema oma. Need on mõned sellised elufaktid, mida tüdrukute emad neile kunagi ei räägi. Naisi on õpetatud olema meeste poolt hõlpsasti võrgutatavad, ilma et neil oleks vähimatki aimu energeetilisest lekkest, mis neis tekib seksuaalvahekorra tagajärjel. See on minu arvamine ja minu meelest pole see õiglane."
Clarat kuulates tulin ma järeldusele, et midagi tema jutust kajas vastu mu sügavamal kehalisel tasandil. Ta rõhutas, et võin temaga nõustuda või mitte nõustuda, kuid mul tuleb kõik korralikult läbi mõelda ja hinnata seda, millest ta rääkis, julgelt, eelarvamusteta ning arukalt.

Leidsin pika ja põhjaliku kirjatöö Carlos Castaneda kohta: http://www.salon.com/2007/04/12/castaneda/.

Lühidalt kokkuvõttes öeldakse seal, et Castaneda töö oli fiktsioon ja ta rajas ühe pisikese, aga suht tüüpilise sekti (mees ja kari naisi).

Minu isiklik arvamus on jätkuvalt sama - olles fiktsioon, on see samal ajal tõene. Lihtsalt mõned asjad toimivadki nii nagu seal kirjeldatud. Kindlasti mitte kõik. Ja sekt on ikka sekt ja sektiks jääb. Ikka üks ja see sama ämber.

Selle Peruu päritoluga etnoloogi ja antropoloogi teene oli selles, et ta tutvustas oma raamatute kaudu tolteegi maagiat.

Sektiks ilmselt peetakse siis Tensegrity harjutusgruppide tegevust. Ta suri 1998 aastal, kuid need grupid tegutsesid (tegutsevad) pärast tedagi. Need tegutsesid ka meil Eestis.

Castaneda raamatutes on täpselt kirjeldatud inimese mitmeid erinevaid teadvuse seisundeid ning inimeses ja Universumis eksisteerivad erinevaid energiate tasandeid. Need kattuvad põhijoontes teise teadaoleva tolteekide õpetuse allika – nagual Theun Marese kirjeldatuga.

Muistsed tolteegid olid teosoofide järgi Atlantise kolmas alamrass, kes valitsesid tervet Atlantise mandrit tuhandeid a-id. Nad olid keskmiselt 2,4 m pikad. Nad elasid ka Yukatanil, seal, kus meie eestlastest maiade koobaste ja kaevude uurijad Pealtnägija kahes viimases saates uudseid leide (sh ka piklikke koljusid) ja erinevaid senileidmata kujuga vaase avastasid ja neid kaevust (cenotest) välja tõid.

Theun Maresist ja tolteekidest on kirjutatud siin:
http://koerakoonlane.onepagefree.com/?id...bcd1ef9b59

Purustuste perioodil atlantide jäänused asustasid erinevaid maailma osi. Tolteegid panid aluse egiptuse, kaldea, peruu, akkadi ja tiibeti dünastiatele, väikesed grupid sattusid Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse. Tolteeke on võimalik kohata kõikjal üle maailma. Järeltulijad kaotasid oma nägemise. Nende hulk, kes valdasid tõelisi nägijate teadmisi kahanes kiiresti. Suurem osa tolteekide järglaskonnast omasid suuri teadmisi ja jäid liidriteks, kuid nad ei olnud enam nägijad.

Iidsetel Nägijatel õnnestus näha, et just Kotkas annab kõigile sündinutele teadvuse sündides ja võtab selle ära inimese surres. Nad said aru, et Kotkas toitub teadvusest. Iidsed Nägijad ei tunnistanud, et osa Universumist pole võimalik teadvustada. Uued nägijad parandasid selle vea. Nad eristasid kolme teadvustamise tasandit.

Esiteks teadaoleva tasand. siia alla kuulub kõik, mida on võimalik teada saada ta­valise teadvustamisega. Teine tasand on tundmatu tasand, see on osa mis võib saada tea­daolevaks ja saavutatakse vastavalt sellele kuidas nägija omandab nägemist. Kolmas ta­sand on tunnetamatu, mida inimene pole võimeline kunagi teada saama, niikaua kui ta on inimene. Siseneda tunnetamatusse tähendab kaotada kõik inimlikud omadused ja seepärast paljud Iidsed Nägijad läksid peast segi.

Edasi punktide kaupa tolteekide õpetuse alused.

Omal ajal sai castanedat väga tõsiselt õpitud aga sellele ivale, mis seal tegelikult sees oli, ikkagi pihta ei saanud. Nüüd paarkümmend aastat hiljem on alles tema raamatute mõte ja sisu hakanud arusaadavaks muutuma.
Viiekümnendatel algas terve laine UFOkontakte Orioni seltskonnaga. Seda Itaalia kontakti vaadates tuleb ju välja et nad suhtlesid ka hispaania keeleruumis ja isegi vene keeleruumis.
Ladina Ameerikas oli suur osa hispaania konkistadoore marranod, ristiusustatud hispaania juudid ja jutt on ju uutest nägijatest, sest vanad löödi kõik maha. Uute ainsaks ülesandeks oli aga oma vangidele luua vabanemislift siit vanglast Orionile, koduplaneedile. Juudid väidavad et kui kõik vangijupid inimkehadest tervikuteks kokku korjata, neid on tegelikult siin vangis ainult 600000 tegelikku isiksust. Materjal pärit Tanya nõiaraamatust.
Kogu castaneda raamatute tervik kujutab ühe lifti tööd mis kasutas juudimaagiat vaimu juhtimisel võõraste kehade hõivamiseks ja oma vaimu sisuga täitmiseks. Vaim valis millised kehad talle sobisid, iga kord kui hüpati kuristikku tuldi tagasi juba õige sünnigrupi hingedega, toimus hingede vahetus kus paganate hinged jäeti vahemaailma ja õiged sünnigrupi hinged said endale kehad. Ja grupp ise koosnes nelja tuule lesbipaarist, st isane naine unenägija, naissoost stalker ja naissoost mehekehades saadikud, lisaks siis selle tuule/elemendi mees. Enne eemine grupp ei lahkunud kui kokku oli korjatud järgmine sama vaimuga täidetav grupp.
Mind jahutas sellega tegelemast ühe Lõuna Eesti nõia kaudne ütlus, miks sa just nüüd tahad ära minna, ela ümbersündide lõpuni, tulemus on palju parem.
Miks parem, saan alles nüüd aru, saan lahkuda oma tervikisiksuse osana.
Castaneda pudru aga valmistas ette terve põlvkonna lihakehasid marranode maagilistele liinidele.
Kui väga täpselt uurida UFOkontaktide jutte siis ka nende eesmärk oli otsida oma maailmast pärit vangide juppe ja püüda neist tervikuid kokku koguda. Aga noh, kui suhelda tervendajatega siis ka nemad on seotud eri välisilmlastega ja esindavad nende huvisid. Vahel mõne keha ja temas sisalduva vaimu pärast terve sõda eri tulnukate vahel pole see kosmos sugugi sõbralik eri tsivilisatsioonide kogum, ega juudidki muidu teata, et ainult nemad inimesed ja ainult neis sisalduvad jumala jupid, kõik teised inimnäoga loomad.
Ugrid näiteks hoopis teistest ilmadest pärit vangid aga kummardama pandud juudidaami ja tema poega kes ohverdati kui kurjategija ja võttes Jeesuse südamesse lähevad kõik kristlased samuti ristile ohvriks Jahvele, juutide kollektiivsele suursulile siin vanglaplaneedil.