Vabandan juba ette väga pika vastuse eest. Loodan siiski, et selle mõttega läbi loed.
Tsitaat:Algselt postitas Cassiopeia
Miks peab alati olema "kontrollitud" tingimused. Mis värk pidevalt selle kontrolliga on. Ma saan aru, et siis oleks võimalik skeptikutel tegelt ka aru saada, kui nad seavad omad tingimused. I get the point. Aga miks on vaja alati midagi tõestada.
Kontrollitud tingimused on loomulikult selleks vajalikud, et välistada pettus ja senituntud mehhanismid. On ju paravõimete väidete aluseks just see, et tegu on võimete ja nähtustega, mis toimivad väljaspool meie praegusi arusaamisi ja teadmisi.
Mis puutub nende mõistmisse, siis näiteks Randit ei huvita esmajoones võime toimimise selgitus ega põhjused. Sama teed on läinud minu teada ka kõik teised väljakutsujad. Miks? Miks ei uurita näiteks Higgsi bosonit (hüpoteetilist algosakest, mis annab ainele massi)? Sest keegi pole seda veel "kätte saanud" - tema olemasolu on hüpoteetiline ja seetõttu ongi tarvis enne tema uurimist ta olemasolu tõestada. Enne kui hakata nähtuse olemust uurima, on tarvis selle olemasolu tõestada.
Miks on vaja midagi tõestada? Kas sina leiad, et parem on asju üldse mitte tõestada? Tõestamise vajadusel on väga palju põhjusi. Olulisematena võiks välja tuua näiteks selle, et väidetavaid parailminguid tõestades saaks täiendada, täpsustada ja seetõttu ka paremaks muuta meie teaduslikku maailmapilti, see omakorda võib aga inimeste elu paremaks muuta. Kui mitte muul moel, siis vähemalt vaimselt sest kui leitakse kindlad tõendid näiteks vaimumaailma ja hauataguse elu vmt kohta, paneks see teave paljusid inimesi elule hoopis teise pilguga vaatama. Peale selle on veelgi põhjusi - näiteks lõpetaks see igaveseks selle lõputu vaidluse teemal kas para-asjad on ehtsad või mitte. Ka selle tõttu muutuks meie elu kindlasti veidi paremaks. Siis veel isekavõitu põhjus panna ükskord ometi nende vastikute ja uskmatute skeptikute suud kinni. Ja lisaks ka üks õiglasevõitu põhjus, et ega vastikud uskmatud skeptikud ei tulnud välja väidetega, et on olemas telekinees, telepaatia jmt. Seda väidavad ikkagi inimesed, kes neid asju valdavad ja selles maailmas, kus me elame, on litsalt ilus oma sõnu tõestada, kui sult seda palutakse. Kui su sõber ütleks sulle, et ta on sinust parem, arenenum, valgustunum jne, kuna ta oskab lennata, siis on üsna loomulik, et sa seda ka ise näha soovid. Muidugi on ka inimesi, kes ei soovi näha, peavad seda väiklaseks, mõttetuks, väitja privaatruumi tungimiseks vmt. Selles ei olegi midagi otseselt valet sest autoriteedi sõnade uskumine ilma küsimusi esitamata on meile evolutsiooni poolt kaasa antud omadus, mis varasematel aegadel meil ellu jääda aitas. Kuidas? Näiteks: kui suguharu elas sügava, ohtliku kuristiku või krokodille ja piraajasid täis jõe lähedal, siis oli suurem võimalus surnukskukkumisest või ärasöömisest pääseda neil, kes uskusid vanemate (siinkohal mitte lapsevanemate vaid suguharu vanemate - pealike, nõidade jmt) hoiatusi seal mitte ronida ilma hoiatusi kahtluse alla seadmata ja ise järele proovimata. Need, kel selline kalduvus puudus, kippusid ikka vahetevahel kuristiku äärel ronima ja vahel ka alla kukkuma. Nemad oma "uskmatusegeene" edasi ei pärandanud. Selle asemel põlistus ajapikku hoopis "usklikkusegeen". Seda enam, et niinimetatud usklikkusegeen oli tollal väga oluline ka sotsiaalsel tasandil: suguharu vanemate järgija ja nende matkija omas omapäi kondajast, omette nokitsejast ja "innvoaatorist" oluliselt suuremat sotsiaalset soosingut ning sai seetõttu ka rohkem geene levitada. Seega on selline ilma pärimata ja kahtlemata uskumine sügavalt geneetiline ning ei ole õiglane usklikku usklikkuses süüdistada kuna see pole tema teha, et tal on selline kalduvus - päästis see ju ammu-ammu tema esivanemate elusid. Kahjuks aga pole sellega tänapäeval enam palju peale hakata, ehkki omal moel asjakohane on see praegugi, hoides teatud eas lapsi igasuguste nende jaoks abstraktsete ja mõistetamatute ohtude eest (näiteks: kui võõras onu tuleb kommi pakkuma, siis jookse ruttu ära! Miks peaks laps ära jooksma kui talle kommi pakutakse? Mingit seletust sinna juurde ju ei käi ja kui lisaks öeldaksegi, et tegelikult tahavad need onud hoopis halba, on see väikelapsele ikkagi mõistetamatu kuna onu, kes pakub kommi, ei saa ju halb olla ja kurja soovida. Sellegipoolest võtab enamus lapsi seda hoiatust hoolimata selle irratsionaalsusele kuulda. Just tänu sellele geenile). Ent oluline on märkida, et inimese teeb inimeseks suutlikkus enda käitumist, instinkte ja tunge kontrollida ja vajadusel enda tegusid ratsionaalse mõtlemise abil juhtida. Seega peaks iga lapseeast välja jõudnud inimene olema suuteline endale ka seda usugeeni olemust teadvustama ning õppima vahet tegema olukordadel, mil seda vaja läheb ja millal see arengut pidurdama hakkab. Niisiis leian ma, et väidetavate paranähtuste pimesi uskumine pidurdab nii üleüldise teadmistepagasi kui ka konkreetse uskuja arengut ning see on ilmselt üks olulisimaid põhjusi, miks neis esiteks kahelda, seejärel tõestada/ümber lükata ning lõpuks vajadusel ja võimalusel uurida tuleks.
Tsitaat:Algselt postitas CassiopeiaNeed nn. Tõeliste võimete omajad. Miks nad ei tule välja? Kas sulle meeldiks, et kui sul endal oleks päriselt ka mingi anne - ja isegi kui sa ära tõestad selle, et sa midagi oskad.
Jah, meeldiks küll. Esiteks saaksin ma spetsialistide kindla hinnangu, et ma pole hulluks läinud ega tegele ka enesepettusega (kaks levinuimat põhjust, miks inimesed endal võimeid olevat usuvad). Hullumeelsuse eest ei päästa meid üldiselt miski, aga enesepettuse ohvriks langeda on äärmiselt lihtne. Klassikalise näitena piisab sellest, kui spetsiaalselt otsida oma elust juhtumeid, mil "nähakse ette enda või mõne lähedasega toimuvaid sündmusi". Tuntuima näitena sõbrale mõtlemine hetk enne kui ta sulle helistab. Need juhud jäävad eredalt meelde, ent kas on keegi kes endalt selle "võime" avastab, mõelnud kõigile neile tuhandetele kordadele, mil ta on sõbrale mõtelnud aga see pole talle teps mitte helistanud?
Niisiis saaksin mina inimese loomust, kergeusklikkust ja enesepettusi eriliselt lihtsustavaid omadusi hästi tundma inimesena esmalt kindlustunde, et ma pole vähemalt omaenese vussiläinud mõtlemise ohver. Näiteks: kui ma olen 3-4 aastane, avastasin ma endas hämmastava võime näha läbi tahkete asjade (jutt ei käi klaasist!). See toimis küll vaid teatud tingimustes ent see siiski toimus. Nimelt läks vaja tühja vetsupaberirulli või muud pabertoru, mis asetati ühe silma ette. Toru teise otsa ette asetati näiteks käsi. Vaadata tuli mõlema silmaga korraga nii, et üks silm vaatas käest mööda ja oh imet - toru ees olevalekäele tekkis auk, kust ma läbi nägin! Oi, ma olin nii uhke ja kui 5a vanem õde laagrist tagasi tuli, jooksin seda talle edvistades demonstreerima. Oi kui vihane ma olin kui ta mulle ära seletas, et ma eksin. Muidugi ei takistanud see mind oma võimesse edasi uskumast - õde oli lihstalt kade ja tahtis mu rõõmu ära rikkuda. Tema silma alt ära olles jätkasin ma usinalt kätest jmt läbivaatamist kuni lõpuks ise aru sain kui loll ma olin olnud. Aga kas see ikka oli lollus? Või oli see tavaline mõtlemine, mis sobivate asjaolude kokkulangemise tõttu vussi läks? Kui ma seda juhtumit äärmiselt triviaalseks lapsepõlveseigaks ei peaks, oleks ma õe seletustöö üle väga õnnelik. Kindlasti aga oleks ma praegu väga õnnelik kui keegi mulle mõne mu väidetava paravõime lahti seletaks ja mu enesepettusest vabastaks.
Tsitaat:Algselt postitas CassiopeiaSiis esimene asi mis oleks saadetakse teadlased või skeptikud kohe kaela, et teada saada - mis siis ikkagi on. Meditsiiniline ja muud uurimused.
Lühidalt nimetaksin ma seda paranoiaks. Vastu minu tahtmist ei uuri mind naljalt mitte keegi. Kui mul aga oleks võimed, kaaluks ma põhjalikult nende uurida laskmist. Seda kindlam võin ma siis nende olemasolus olla ja kindlasti oleks mul ka endal huvitav teada, MIKS need mul üleüldse olemas on? On need päritavad? Oli mõni mu vanem samasugune? Saab ehk mu laps need endale?
Muidugi arvad sa nüüd, et minu arvamust minu uurimise osas ei taha keegi kuulda ning vastupunnimise korral pannakse mind lihtsalt pliist kasti kinni ja uuritakse ikkagi. Selline oletus ei kannata kahjuks lihstat loogikarünnakut välja. Need, kellel on võimu, ressurssi, tahtmist ja oskusi mind sedasi ära röövida ja sunniviisilsielt uurida, ei vajaks endale uurimisobjektide saamiseks selliseid avalikke, eranditult erakapitalil põhinevaid väljakutseid. Riikidel ja päratult rikastel eraisikutel, kes taolisi uuringuid ja rööve teostada suudaks, oleks niikuinii karjade viisi agente ja uurijaid, kes oleks juba ammu suurema osa võimetega inimesi välja peilinud ja ära röövinud. Pole kahjuks kuulda olnud, et sensitiivide hulgas oleks teadmata kadumajäämiste protsent kuskiltpidi suurem kui tavainimeste seas, ehkki see peaks olema just OLULISELT suurem. Isegi kui see protsent oleks mõnevõrra suurem kui tavainimeste seas, seletaks ma seda esmalt sellega, et kuna need inimesed tegelevad oma ninade toppimisega teiste inimeste eraeludesse, siis on neil ka oluliselt rohkem vihavaenlasi...
Tsitaat:Algselt postitas CassiopeiaLõpuks ei leita midagi, ja keegi ei oska seletada kuidas seda tehakse. Või on see, et teatud asju uuritakse niikaua kuni seletatakse see mingi muu plämaga ära, et jumalaeest inimesed midagi ei usuks.
Tegelt see on nii.
Aga kui ikkagi leitakse? Või kui põhjusi tõesti ei leita, siis see, kas mul võimed on või mitte, peaks ju ikkagi selgeks saama sest kui mul neid poleks, ei võidaks ma ka ühtki väljakutset ning mind ei oleks mõtet kuskil põhjalikult uurima hakata. Pealegi- kui ma ei taha, siis mind ka naljalt ei uurita.
Mis aga puutub mingi muu "plämaga" ära seletamisse, siis ütle mulle, mida selleski halba on kui see juhtumisi tõde on? Kas see mu käest läbivaatamise äraseletamine õe poolt oli ka "mingi muu mõttetu pläma"?
Miks sa arvad, et kedagi huvitab, et inimesed paraasju ei usuks? See on ju iseenesest täiesti mõttetu üritus sest niikuinii usutakse neisse, hoolimata sellest, kas järjekordne soolapuhuja jääb vahele või mitte. Ikka jääb uskudasoovijatele lootus, et "No kui mitte tema, siis keegi teine kindlasti omab võimeid!" Aga miks ta siis seda ei näita? "Sest tõeliste võimetega iniemsed ei tule nendega avalikkuse ette" - lihtne, loogiline. Ja usupilt on ootamatuste vastu kaitstud.
Täpselt samamoodi mõtleb usuhull kristlane või moslem või kesiganes, et "Elu on ikka raske ja aina raskemaks läheb ja jumal kah ei ulata abistavat kätta aga
kuskil on ta ikkagi olemas ja hoolitseb minu eest"
Tsitaat:Algselt postitas CassiopeiaMiks panna inimene sellisest kadalipust läbi. Parem on olla omaette ja tegeleda siis kui seda tõesti VAJA on. Mitte niisama meelelahutuseks.
Ja terves maailmas ei ole isegi ÜHTAINUKEST sensitiivi, kes ei teistmoodi mõtleks? Ei usu!
Igatahes sai pikalt ja laialt seletatud, miks oleks arukam mitte omaette nokitseda. Loodan siiralt, et lugesid kõik mõttega läbi ja said ka aru.