[Nielander]

Teadus on välja töötanud kokkulepitud seadused ja neid ta juba ei muuda.

Kui need oleksid kõigest kokkulepitud, siis ei saaks neid ju reaalses elus rakendada. Näiteid ajuteaduste vallas ei ole vaja kaugelt otsida. MRA masinate abil saab mõõta ajuaktiivsust. Pimedatele ja kurtidele saab ajusiseste implantaatide abil need meeled (vähehaaval) tagasi anda. Mingil määral saab juba inimeste mõtteid ja tahet lugeda, näiteks kunstjäsemeid liigutades. Kas need siis ei demonstreeri ilmekalt, et midagi nagu ikka teatakse kah. Muudest igapäevasematest tehnoloogiavaldkondadest ja nende aluseks olevatest teadusharudest ei ole mõtet hakata rääkimagi.

Ei muuda? Teadusajalugu põhimõtteliselt koosnebki avastustest ja nendele järgnenud muutustest teaduslikus maailmapildis (paradigmas). Praegu jääb ausalt öeldes su jutust mulje, et sa lihtsalt tahad, et teadus tõestaks, et sul ja sinu mõttekaaslastel on õigus. Ja kui ei tõesta, siis pole probleem mitte sinus, vaid teaduses.

[pimedus]

Ma jälle väga lihtsustatult. Teadvus on Mina.
Nii...kui mu keha polnud veel sündinud, kus Ma siis olin?
Küsimus on vale.
Minal pole minevikku. Ta On koguaeg.
Puu ei ole endast teadlik, seeneniidistik pole endast teadlik....ja inimene ei oma teadvust.
Teadvus või Mina või Hetk või Jumal ainukesena On.
Aga kus Ta asub?...Noh....kus siis „asub“ Hetk (Mina)?...Võibolla mõni targem oskab seletada....

Antud ideelend põhineb üksnes Õhu elemendi fantastikal, puudub Maa elemendi seatud piiravad kahtlused, Vee elemendi loogilised seosed ja täiesti puudub Tule elemendi teostatav kontrollitavus. Kokkuvõttes üsna nõrk Minateadvuse tõetoime.

[Q11]

„Kokkuvõttes üsna nõrk Minateadvuse tõetoime.“
Noo... jah...ma ei tea, et Minal peab seal õhk ja maa ja tuli ja need asjad olema...

[pimedus]

Ei peagi, kohustust pole, aga nüüd tead siis

[Q11]

ojee...

[Mannu]

Kunagi ühes universumi-teemas küsisin, et kas võib olla informatsiooni ilma kandjata. Lorenzilt sain vastuse:

Mõned füüsikud (Susskind, Bekenstein ... selle musta augu holograafilise teooria autorid) peavad energiat, mateeriat ja informatsiooni ekvialentseteks nähtusteks. Kõik mõisted viitavad ühele ja samale asjale erinevate nurkade alt.

Mis on teadvus? Siiani pole suudetud üheselt defineerida. Üks definitsioon kõlab: teadvus on integreeritud informatsioon. See on neuroteadlase Tononi definitsioon, üles korjasin selle Jaan Aru kunagisest teadvuseblogist.
Eesti keeles võiks öelda, et teadvus on omavahel ühenduses olev ehk suhtlev info?? Kui ajurakud laenglevad, siis on nad omavahel ühenduses ektriimpullsside abil.

Aga kui nüüd ühendada kaks ülemist lõiku, siis saan mõtte, et teadvus võib olla mistahes materiaalnsel objektil, mille osad vahetavad omavahel infot või on seotud kasvõi keemiliste sidemetega? Omavahel infot vahetav süsteem on nt inimese süda ja sigmasõlm, infovahetus käib mõlemas suunas (hea kirjeldus selle kohta bioloog Denis Noble raamataust "Elu muusika"). Sarnaneb loodusrahvaste kujutelmaga iga organi hingest.

Nüüdsel ajal hakkab levima ka kujutelm, et isegi elektronil on oma ülilihtne teadvus. Olevat Freeman Dysoni idee raamatust "Disturbing the Universe", 1979a.
Seega saab öelda, et loomulikult on ajul teadvus, kui see on isegi elektonil Aga et teadvus piirdub ajuga, on mõeldav mingi teistusguse teadvusedefinitsiooni puhul. Eriti sellisel puhul, milles teadvust defineeritakse inimaju passiivse kõrvalnähtusena.

Olen olnud pikaajaline ja pidev Jaan Aru blogi lugeja. Blogi on nüüdseks lõpetanud (kui just uuesti alustanud pole), sest teadvuse neuronaalseid korrelaate pole senini olnud võimalik leida. Et ehk siis seda pole võimalik
määrata, kus täpselt ajus teadvus tekib. Teadvus, samuti nagu mälujäljed näikse paiknevat ajus igal pool ja mitte kuskil, holograafilisel põhimõttel. Seda näikse tõestavat kõik need pooleajuga (või veel väiksema osaga ajust) inimesed, kes on ju suhtkoht normaalselt teadvel? Üks näide sellest on selle teema eelmisel leheküljel, teised näited (sündinuna osalise ajuga) olen kohanud mitmes kohas (hetkel ei hakka viiteid otsima).

Kuulus Pribrami katseseeria, milles ta stimuleeris teadvel oleva inimese aju operatsiooni ajal nõrkade elektrilöökidega, ja mille puhul liikus inimese käsi, jalg või tekkis kuulmis või nägemishallukas, ja mis pidi nagu tõestama, et kindel ajuosa on seotud kindla funktsiooniga.
Kuid tema ise oli see, kes mõni aeg hiljem sellest teooriast loobus ja hakkas kasutama "aju kui hologramm" teooriat.

Mälestuste (mälujälgede) paiknemist ajus käsitledes Rupert Sheldrake aga läks teaduse jaoks hukkmõistuväärivalt kaugele ja väitis, et mälestused paiknevad infoväljas/morfogeenses väljas (Akaši kroonikad), millega inimese aju konkreetse mälestuse meeldetuletamisel ennast selle lainele häälestab või resonantsi läheb. See seletaks päris hästi ära nn eelmise elu kogemusi, spontaanset telepaatiat, unenäotelepaatiat, loomade oletatavat telepaatilist sidet omavahel.

Telepaatiast natuke rohkem, seoses teadvuse asumisega mitte ainult ajus. Spontaanse telepaatia juhtumeid on oi kui palju. Unenäo telepaatia (reaalajas mingi sündmuse tajumist) ning ajas ette/taha nägemist ka piisavalt palju; katsetulemusi aga paraku mitte, kui siiski välja arvata mõned, mis oleksid kinnitavad katsed, kui neid oleks hinnatud sama leebelt kui mõnesid ootuspärast tulemust kinnitavaid katseid.

Jaan Aru blogis kunagi küsisin telepaatia kohta, tema vastas, et jah, põhimõtteliselt on võimalik ajuimpulsside ülekandumine ühelt inimeselt teisele, KUI inimesed lebavad eemaldatud koljukaantega üksteise vastas. Seega sisululiselt ainult vahemaa küsimus. Minu skeptitsismist ja uhhuust rikutud aju küsib aga, kas ei või mingitel hetkedel (nt ülitugev psühholoogiline impulss mis saadab spontaanse telepaatia juhtumeid sageli) füüsilises keskonnas ilmneda midagi teadusele senitundmatut, mis võimaldab ruumilise "läbilöögi"??? Samuti ajalise läbilöögi?

Inimese ajuteadvuse võime seostuda (resoneerida) mingi üldisema teadvusega (infoväljaga), aga võimaldaks seletada telepaatiat just selle resoneerumise läbi. See seletaks ka Jungi kollektiivse alateadvuse mõistet. Ning loodusrahvastel on telepaatia loomulik ja iseenesestmõistetav nähtus, et selle tõestamiseks pole erakorralisi tõendeid vaja. Laplaste etijäised (Ungelo tare, Ürjo Kokko), Sheldrake andmeil (allikatega kaetud) Šotlastel, bušmanitel; ka Eesti pärimuses, inimeste mälestuses.Mida lähedasem loodusele, primitiivsem (ehk vabam tsivilisatsioonist), seda rohkem.
OK, ma olen teadlik, et mälu kirjutab üle, idealiseerib ja valib.

[Nielander]

Jaan Aru blogis kunagi küsisin telepaatia kohta, tema vastas, et jah, põhimõtteliselt on võimalik ajuimpulsside ülekandumine ühelt inimeselt teisele, KUI inimesed lebavad eemaldatud koljukaantega üksteise vastas. Seega sisululiselt ainult vahemaa küsimus. Minu skeptitsismist ja uhhuust rikutud aju küsib aga, kas ei või mingitel hetkedel (nt ülitugev psühholoogiline impulss mis saadab spontaanse telepaatia juhtumeid sageli) füüsilises keskonnas ilmneda midagi teadusele senitundmatut, mis võimaldab ruumilise "läbilöögi"??? Samuti ajalise läbilöögi?

Jaan Aruga avanes suvel võimalus neist samust teemadest pikemalt vestelda. Tema järeldus teadvuse asukohast oli suht ühene - kuigi me ei tea kus täpselt ja kuidas teadvus tekib, tekib ta siiski ajus. Vahepeal kuulda olnud väidet, et selles osas ajuteadlased ei nõustu või toimumas on mingisugune konsensuse nihe, pidas ta naeruväärseks.

Aga see telepaatia näide... Kas ta mõtles, et kui inimese ajud omavahel otseselt puutuvad? Et siis mõnes mõttes saab kahest ajust üks? Mingil määral oleks see ju telepaatia küll, aga kuna iga inimese ajud on erinevad, siis tähendusliku signaali ülekannet oleks palju loota. Võtame näiteks mingi mälupildi. Ajus ei eksisteeri see nagu pildifail arvutis, mida saab kopeerida ja meili teel edastada, et siis seda hoobilt teises arvutis avada. Ajude puhul peaks ühest ajust väljuva mälestuse kõigepealt kuidagi dekodeerima ja enne teise ajju jõudmist uuesti vastavalt teise aju arhitektuurile rekodeerima.

Sellest ka see jama selle "tõelise" telepaatiaga - mis asi või mehhanism seda keerulist ja sihipärast informatsioonitöötlust teostab? Võiks küsida, et miks mitte ei või seda teha need samad ajud. Aga selleks peaks vähemalt üks ajudest (saatja või vastuvõtja) tundma teist aju nii hästi, et sisuliselt...peaks ta see olemagi.

[Mannu]

Nielander, mälupildid on erinevalt kodeeritud erinevates ajudes tõesti. Niiet ma täpselt ei tea, kuidas ta seda ülekandumist ette kujutas; ajud igatahes asuvad teineteisest nii 1 -2 cm kaugusel.
Aga edasikandumine telepaatia korral , kui seletuseks infoväli, toimub ju üldse mitte neid konkreetse aju konkreetseid mustreid üle kandes teise ajju, vaid kandub edasi selle mustri tähendus. Ja teises ajus võib seda tähendust kirjeldada hoopis teine muster.

Ses mõttes küll - teadvus tekib ajus.
Kuid teadvust on mujal veel. Jaan Aru ei kuulu Tononi teadvuseteooria pooldajate hulka, seda on ta ka ise blogis maininud.

[Q11]

Ma nagu ei saanud hästi aru kuidas te telepaatia ja teadvuse vahele otsese võrdusmärgi panete. Ainuke seletus tekkis, et te arutlete miks Q11 ei näe näiteks Mannu mõtteid, kuna Teadvus on ju kõikjal. No see on nii, et iga inimene on eraldiseisev radar. Üks radar ei näe mida teine näeb...aga Teadvus kogeb mõlema mõtteid. Valgustunuga on muidugi teine teema.
„siis saan mõtte, et teadvus võib olla mistahes materiaalnsel objektil,“
Jah...see on panpsühhism. Delfis oli ka alles artikkel sellest. Kui võtame aluseks mina inimene oman teadvust, siis sealt edasi ka loomad omavad, linnud, kalad, millimallikad, taimed, kivid...kuni selleni, et kogu universum on teadlik või siis omab teadvust.
Aga selle arutluse algus on vale...sest inimene ei ole teadlik. Teadvus on. Ja Ta pole kunagi sündinud või tekkinud. Mõned kutsuvad Teda ka Jumalaks.
Aga telepaatiast veel...noh internetis neid foorumeid küll, kus siis proovitakse astraalis kuskil kokkulepitud kohas kokku saada ja mõnisõna juttu puhuda. Aa...mul tuli sellega seoses üks nali meelde . Jälle ärkasin oma unetuppa ja, et mida siis teha. Klõbistasin parawebi oma unearvutiga ja lugesin....kuni järsku tekkis mõte „huvitav...kus Mannu võiks küll elada?“. Astraali tuul puhus mu kohe üle metsade ja jõgede . „Põmmdi“ kukkusin lõpuks maha. Vaatasin ringi...metsad, põllud.
„Vabandage, kus ma olen?“ küsisin viisakalt ühelt mehelt „ja misasjad teil seal põldudel on?“
„Me jah siin juurutame uut põlluharimise süsteemi, traktorid reostavad liiga palju ja selletõttu kasutame suuri loomi – elevante, ninasarvikuid....ja vaata.... näed seal seda hobust tagajalgadel labidaga maad kaevamas...on ju kohe selline looduse loomulik asjade kulg?“
Kuna ma polnud kunagi varem hobuseid labidaga maad kaevamas näinud siis noogutasin imestunult pead...
Niiet...kas Sul Mannu on sealkandis hobused kes tagajalgadel põldudel labidatega kaevavad....
No selline naljajutt tuli...

[soe1]

Üks video teadvuse olemusest. https://www.youtube.com/watch?v=GbZO1ykipj0

[Q11]

"Üks video teadvuse olemusest. https://www.youtube.com/watch?v=GbZO1ykipj0"
Kõige lihtsam on Teadvuse otsimisel vaadelda Hetke. Need kaks on samad "asjad". Peale Hetke (Teadvuse) ei eksisteeri midagi...

[pila]

Olles jõudnud 333 postituse läbilugemiseni, tekkis mul samasugune küsimus ja vastus, mida Q11 järgnevas kirjeldab. Et mis takistab tajumast ühtset teadvust ja missuguse ühtsusega me ennast piiritleme?

[Mannu]

tekkis mul samasugune küsimus ja vastus, mida Q11 järgnevas kirjeldab. Et mis takistab tajumast ühtset teadvust ja missuguse ühtsusega me ennast piiritleme?

Mina vastaksin sellele küsimusele, et meie endi aju tekitatud teadvus (egoteadvus?) takistab. Ju see on evolutsiooniliselt kasulik olnud, sest see ei võitleks siis nii ennastsalgavalt iga kehaga piiritletud üksuse säilimise eest.

Lisan juurde ühe ilusa poeetilise kirjelduse Pärsia müstikult Aziz Nasafi'lt:
Hingemaailm koosneb ühestainsast hingest, kes seisab nagu valgus kehalise maailma taga, ja kui mõni olend tuleb olemisse, siis paistab temast nagu aknast läbi. "

Kas meie aken on piisavalt puhas? Meeleplekid on need, ihad ja emotsioonid, mis segavad/määrivad.

[Laupäev]

Et mis takistab tajumast ühtset teadvust

Ise takistad. Vastasel korral see rikuks mängu ilu. Näiteks kui kinno lähed, lastakse saal pimedaks ja püütakse endid välistest segajatest ära lõigata, et paremini filmi sisse elada. Kui unustad ära, et filmi vaatad, saad parima elamuse. See film on valikuvariantidega nagu mõni moodne netlixi sari (siin on veel lisaks selline advanced vidin, et teadlikkuse kasvades suureneb valikvariantide arv). Kui ütled, et see film pole vaatamist väärt, siis on asi valikutes ühest küljest,ja teisest küljest inimesed maksavad ka sõja- ja õudusilmide vaatamise eest... (See on nüüd hologrammiteooria uskliku jutt, lamemaa 2.0 põhimõtteliselt )

[pimedus]

Kas meie aken on piisavalt puhas? Meeleplekid on need, ihad ja emotsioonid, mis segavad/määrivad.

Ei nõustu. Emotsioonide võrdsustamine meeleplekkidega näib tüüpiline orjastav petuprogrammi hüpnoos olevat! Samuti teadvuses ei ole vaid pelgalt üks primitiivne puhas aken... inimene sünnib siia ilma väga mitmedimensionaalse olendina. Kui seda "akent" hoida puhtana, siis on ilmselege et selles eksisteerivad piltlikult erinevate poolustega nurgad, küljed, kaugused tsentrist ja erinevad ürgjõud, samuti lisandub väga mitu sügavuskihti... need kõik tuleb vaid kasutuses, arengus ja töökorras hoida. Vastasel juhul tõmmatakse järjest erinevatele dimensioonidele "kardinad" ette. Kusjuures "akna" Südamekeskme lähiümbruses asuvad alati emotsioonid, mis dimensiooniti muutuvad ja transformeeruvad. Emotsioonid aga omakorda tasakaalustab tsentraalne hooliv fookus ehk PÜHENDUMINE, ilma selleta tekivad tõesti hingelised killustumised ja asjatud riiukonfliktid, mida muida suudetaks ärahoida.

[Mannu]

Pimedus, aktsepteerin igati mittenõustumist.
Emotsioonid - ma mõtlesin loomulikult liigsed emotsioonid, midagi sellist nagu sinu lause "Emotsioonid aga omakorda tasakaalustab tsentraalne hooliv fookus ehk PÜHENDUMINE, ilma selleta tekivad tõesti hingelised killustumised ja asjatud riiukonfliktid, mida muida suudetaks ärahoida."
Emotsioone ei tohi alla suruda, ära kaotada ega muu selline blaa, kuid kui inimene on emotsioonidesse uppunud, siis ei suuda ta midagi adekvaatselt näha.

[Lorenz]

Aga kui nüüd ühendada kaks ülemist lõiku, siis saan mõtte, et teadvus võib olla mistahes materiaalnsel objektil, mille osad vahetavad omavahel infot või on seotud kasvõi keemiliste sidemetega? Omavahel infot vahetav süsteem on nt inimese süda ja sigmasõlm, infovahetus käib mõlemas suunas (hea kirjeldus selle kohta bioloog Denis Noble raamataust "Elu muusika"). Sarnaneb loodusrahvaste kujutelmaga iga organi hingest.

Eks siin vist mängib rolli ka see, et nendel objektidel peaks olema mingi sisemine keerukus. St info peaks viitama millelegi nnde objektide sees. Mingile seisunidle näiteks.




ps, kustutasin jutu hologrammidest. Peale paari katset seda täiendada/parandada koitis mulle et see on jube keeruline teema, millest ma päris kompetentselt rääkida ei oska.

[Fenkol]

Puu ei ole endast teadlik, seeneniidistik pole endast teadlik....ja inimene ei oma teadvust.

Aga kas inimene on teadvusel? Kas inimene omab elu või on elus? Ehk on ta elus külalisena, ajutiselt? Samuti teadvusel kùlas... kas teadvus on endast teadlik?
Ja kas oled kindel, et puu või seeneniidistik ei ole endast teadlik?

[levis]

Põnev väitlus kahe ajuhiiglase vahel: 
Bernardo Kastrup VS Christof Koch

Bernardo Kastrup on filosoof, kes on tuntud oma analüütilise idealismi pooldamise poolest, mis näeb teadvust kui kogu eksistentsi fundamentaalset alust. Christof Koch on neuroteadlane ja teadvuse uurija, kes keskendub aju ja teadvuse seoste mõistmisele, toetades teaduslikku lähenemist teadvuse fenomenidele. Kuigi mõlemad tegelevad teadvuse mõistatusega, lähtub Kastrup filosoofilisest ja Koch neuroteaduslikust perspektiivist, pakkudes erinevaid vaatenurki teadvuse olemusele ja selle seostele materiaalse maailmaga. Christof Koch on varasemalt sümpatiseerinud panpsühhismiga, kuid viimastel aegadel näib, et ta hakkab kalduma ka idealismi suunas.

Bernardo Kastrupi maailmavaade põhineb idealismil, mis on filosoofiline suund, mis näeb teadvust kõige eksistentsi alusena.

• Teadvuse kesksus: Teadvus on meie eksistentsi keskmes, mida rõhutatakse nii psühhedeelsete kogemuste kui ka lähedase surma kogemuste kaudu.
  
• Analüütiline idealism: Väidab, et maailm, kaasa arvatud teadvus, koosneb vaimsetest seisunditest, lükates ümber materialistlikud ja füüsikalistlikud vaated.
  
• Dissotsiatiivne identiteedihäire: Tõendab mitme teadvuse vormi olemasolu ühes meeles, viidates universaalse teadvuse ideele.
  
• Aju ja teadvuse suhe: Kuigi aju ja teadvuse vahel on tõestatud seos, ei pea Kastrup aju teadvuse allikaks.
  
• Materiaalse ja mentaalse suhe: Idealism näeb materiaalset maailma kui mentaalsete seisundite väljendust.
  
• Teadvuse järjepidevus: Idealismi kohaselt jätkub teadvus pärast surma teises vormis, erinevalt füüsikalismist, mis näeb teadvuse lõppu ajusurmaga.
  
• Shopenhaueri mõju: Kastrupi vaated põhinevad osaliselt Arthur Schopenhaueri filosoofilistel töödel, eriti ideel, et tahe on kõige alus.
  
• ⚖️ Füüsikalismi ja idealismi erinevused: Kastrupi kritiseerib füüsikalismi piiranguid teadvuse seletamisel.
  
• Teadvuse simulatsioon: Lükkab ümber arusaama, et teadvust saab simuleerida või et masinad võivad saada teadvuse.
  
• Teadvuse universaalsus: Viitab ideele, et kõik on mingil moel teadvustatud, mis on vastuolus ainult inimeste või teatud olendite teadvusega.
  

[Lorenz]

Mulle tundub, et tal oli miski käes juba, korraks, aga ta lasi selle käest . "Jumala puudutuse" peale..

https://www.youtube.com/watch?v=Z6F-jyrSBgg&t=388s See mis tal "käes oli"

Mõne aja eest juhtusin lugema raamatut, mis üritas anda selgitust emotsioonide loomusele. Sinnamaani polnud ma kohanud head viisi emotsioonidest mõelda. Filosoogiliselt ehk küll, aga neuroteaduse raames mitte. Nüüd siis olen.

https://www.amazon.com/How-Emotions-Are-...0544133315

Traditsiooniliselt on emotsioone peetud reaktiivseteks, miski vallandab emotsiooni. Uue idee järgi aga on protsess märksa keerulisem. Aju põhifunktsioon uue idee järgi, on ennustada tulevikku, ning leida sealt minu jaoks olulised sündmused. Nende sündmuste põhjal koostab ajus asuv 'keha energia eelarvesti' (body budgeting) tegevuskava keha eelseisvateks sündmusteks valmis seada, ning selle põhjal reguleerib hormoone ja muid füsioloogilisi näitajaid. Hiljem teine aju osa siis registreerib need füsioloogilised muutused kui afekti, ning keeleline teadvus paneb kogemusele külge emotsiooni sildi. Keele ja selle kasutaja võimete piires, inimesed kohati ei kategoriseeri oma afekte õieti.

Kuid afektid polegi siinkohal minu jaoks kõige huvitavam osa, see ennustuste ja energia eelarvestamise süsteem on hoopis huvitavam. Minus on miski süsteem, mis ennustab minu tulevikku, ning pidevalt valmistab mu keha selleks ette. Ning see pole mingi pisike ajuosa tegemas midagi omaette, terve aju osaleb tuleviku ennustamises üht või teist pidi. Ning kui 'kogu aju protsess' on see laiem ja sügavam, kui teadlik teadvus. Jung ütleks viimase kohta egoteadvus, millest jääb välja alateadvus. Ma olen hakanud alateadvusest viimasel ajal mõtlema osaliselt seostatud ennustuste süsteemi. Just ennustuste süsteemi, mis reguleerib minu energiat, ning loob konteksti minu egoteadvusele. Ma ennustan teadlikult ka tulevikku muidugi, aga teadlikult ma ei reguleeri oma afekte, ma kogen neid. Samas miski minus ka reguleerib afekte, ning see miski on minust suurem, laiem, sügavam. Sel miskil oleks aeg ärgata

Kui ma viimasel ajal mõtlen Jumala, kui kõrgeima väärtuse peale, siis mõtlen eelkõige sellises kontekstis: kui 'keha energia eelarvesti' optimeerib minu energiat millegi suunas - mis suunas? Mis on see, mida eelarvesti peab terviklikus ennustusruumis kõige väärtuslikumaks? Paljuski peab eelarvesti väärtuslikuks füüsilise keha heaolu, aga mitte vaid seda. Näiteks tunnevad inimesed tihti, et nad on valmis võtma hädaohu oma lapse pealt endale. Või mille/kelle iganes pealt, mida nad väga armastavad. See miski/keski on eelistatud inimese enda keha heaolule.

Mulle väga meeldib idee, et emotsioonid ei tulene lihtsast reaktiivsusest lihtsatele stiimulitele, vaid on potentsiaalselt holistilise ennustusruumi põhjal loodud. Mitte et emotsioonid alati jube sügavalt tulevad, seda muidugi ka.

Ma pole selle teema lahti mõtlemisega veel lõpule jõudnud, see teema tundub mulle äärmiselt sügava jäneseuruna. Põhimõtteliselt tundub, et nii annab jungi filosoofiat materiaalse maailmaga palju paremini seostada. Arhetüüp oleks siis lihtsalt üks siht, mille suunas (ennustusruumi põhjal) toimub keha energia reguleerimine.

Võib-olla on minu mõttest raske aru saada, sest tegelikult on siin veel kolmas pidepunkt, mida peale Jungi ja konstrueeritud emotsioonide teooria kasutan. Kolmandaks pidepunktiks on (mõningane) arusaamine tehisnärvivõrkudest ja komponent-analüüsist. See muudab minu jaoks ennustusruumi mõiste konkreetsemaks ja väga paljulubavaks.

Ma pole seda kõike veel kaugeltku nii lihtsaks suutnud mõelda kui tahaksin, aga mul võib sellega veel aastaid minna.

[Lorenz]

Lisa Feldman Barrett, selle uue idee autor emotsioonidest, pole mingi suvaline tegelane ka. Võtsin mingi aeg lahti Stanfordi filosoofia entsüklopeedia artikli emotsioonide filosoofiast, ning see artikkel toetus Barretti töödele oma 10 viitega.

[Lorenz]

Passioon võib tunduda positiivne või ka õigustatud, aga piirav on see ikkagi. Õigustatuna tunduva passiooni näitena võiks tuua (põhjusega) viha kellegi vastu. Positiivne võiks tunduda kellegi/millegi jumaldamine.
Seda teksti kirjutades hakkas mulle tunduma, et ka ideoloogia mängib inimesega passioonide tasemel ja kuna passioon juba oma olemuselt inimest piirab, siis teeb seda ka ideoloogia.
Igatahes tundub, et palju seda, mida tavapäraselt kurjaks nimetatakse, hiilib inimesesse passiooni tasandil. See puudutab inimese seda osa, mida inimene ise ei kontrolli, ja võtab sealtkaudu inimese üle võimust.

Olgu kuidas on, ja see välja pakutud süsteem ei on kõigest üks vahend emotsioonidest mõtlemiseks. Ehk on ka paremaid. Praegu midagi etemat pähe ei tulnud.

See kunagi kirjutatud jutt on tegelikult inspireeritud Spinoza filosoofiaga tutvumisest. Lisa Feldman on selle mõttelaadiga suht joondu, ning pakub täiendavat teaduslikku lähenemist, selgitust, emotsioonide lähteallikale.

Spinoza oli selline kummaline inimene, kes ühest küljest on jätnud väga inimliku mulje oma maailma mõtestamisega, aga teisest küljest üritas ta leida geomeetrilise tõestusi filosoofilistele ideedele. See olevat tol ajal natukene moes olnud, hiljem on seda poolt tema filosoofiast suuresti eiratud, kui ajaloolist veidrust. Hiljaaegu olen hakanud mõtlema, et kas ta nii metsa oma mõtetega panigi, tal polnud lihtsalt tänapäeva tööriistu mõistmaks mis asi on kõrgema mõõtmeline andmeruum. Geomeetria seal on aga liiga keeruline, et praegugi sealt mingeid huvitavaid tõestusi leida. Esialgu veel.

Spinoza oli samas ka panteismi teerajaja, uskudes, et Jumal pole mitte taevas, vaid langevates puulehtedes ja päikeseloojangus - kõiges mis on meie ümber. Jumal seisab selle kõige taga ühtemoodi. Kunagi mõtlesin ma sellest vist kuidagi nii, et Jumal on kõige materiaalse looja, ning on selletõttu kõige taga. Nüüd aga mõtlen pigem nii, et Jumal on kujundanud meie (tõlgendamise, tunnetamise, tajumise) maailma, ning selletõttu seisab kõige taga, mida me selles maailmas leiame, mis selles maailmas avaldub. Metafüüsiliselt pole ma panteist, aga leian et panteism sobib mingil tasandil kirjeldama terviklikkust kogetavas maailmas.

[Mannu]

Passioon võib tunduda positiivne või ka õigustatud, aga piirav on see ikkagi. Õigustatuna tunduva passiooni näitena võiks tuua (põhjusega) viha kellegi vastu. Positiivne võiks tunduda kellegi/millegi jumaldamine.
Seda teksti kirjutades hakkas mulle tunduma, et ka ideoloogia mängib inimesega passioonide tasemel ja kuna passioon juba oma olemuselt inimest piirab, siis teeb seda ka ideoloogia.
Igatahes tundub, et palju seda, mida tavapäraselt kurjaks nimetatakse, hiilib inimesesse passiooni tasandil. See puudutab inimese seda osa, mida inimene ise ei kontrolli, ja võtab sealtkaudu inimese üle võimust.

Just, ideoloogia kasutab ära meie kirgi, meie emotsioone. See on see egregor, mis iseennast kasvatab oma liikmete energiast.
Aga teiseks - palju vaiksemal ja seduktiivsemal viisil teeb seda mood. Ühel või teisel ajastul on moes näiteks olla mingi ideoloogilise kallakuga.


Aga et ka seda teemat mitte poliitikani juhtida, siis mina lähtun emotsioonide kirjeldamisel mõnevõrra esoteerilisemast süsteemist, mille kohta saab lugeda Ingvar Villido raamatust "Emotsioonid - inimkonna suurim sõltuvus", või kuidagi nii see pealkiri oli. Ja ka tema  kirjutab, et emotsioonid on küll kui mäslev loodusjõud, kuid see ikkagi piirab inimest, ei lase vabalt väljenduda tõelisel "kõrgemal " minal, sellel "jumalal inimeses". Emotsioonid on väga varases lapsepõlves õpitud, ka üsas olles - sama väidab Castaneda. Sellest õpitust kujunevad automaatsed reaktsioonid, mis harjuvad sisse. Noh näiteks lähed närvi sellepeale kui keegi karjub, sest nii teevad kõik ja see on normaalne. Aga mõistlikult ja enda/teiste huvides tegutseda saab ka ilma närvi minemata, ja veel pareminigi. Aga vat paganama raske on rahulikuks jääda

Ma toda Lisa Feldmani lugenud ei ole, inglise keelt sel tasemel ei loe kahjuks.

Praegu kasutavad emotsioonid inimest, aga tulevikus võiks arendada inimene oma isiksust selliseks, et tema kasutab emotsioone, siis kui vaja on.

Aga, jah, Villidol ja ka minul on arusaam, et teadvus on midagi väga põhimõttelist ja üleüldist, midagi sarnast, et info ongi teadvus, so ruum, kus materiaalsus eksisteerib. Ja inimese või ka looma teadvus on selle ruumi ja tema sisu tajumine.

[Lorenz]

Aga, jah, Villidol ja ka minul on arusaam, et teadvus on midagi väga põhimõttelist ja üleüldist, midagi sarnast, et info ongi teadvus, so ruum, kus materiaalsus eksisteerib. Ja inimese või ka looma teadvus on selle ruumi ja tema sisu tajumine.

Nõus. Aga viimasel ajal olen hakanud aina konkreetsemalt mõtlema viisil, mis nõuab siia üht olulist täiendust.

Teadvus ümbritseb meie maailma, sest meie maailm on kujutlus. Ning teadvus on kujutlusruum. Kujustlus asub kujutlusruumis, logish ... vist. Kujutlus, võib noh, simulatsioon.
Aga teisiti ma materiaalsust ei kogegi, kui vaid seda kujutledes, ning üldjuhul toimib see märkamatu efektiivsusega. Ma keeran oma pead, ning näen oma seinalampi ... see on lihtsalt seal ... seina peal ...
See on materiaalne reaalsus, esmapilgul.
Aga tegelikult selleks, et me üldse midagi näeksime, peame me kõigepealt sellest aru saama. Tule-eelne koopainimene ei näeks lampi, sest tal pole selle kontseptsiooni. Visuaalne taju peab millelegi viitama. Mulle tundub, et lamp on minu ees, aga tegelikult on see minu sees, mina olen teadvus selle ümber. Oma olemuses olen viiteruum. Ma olen teadvus, mis võttis kontseptsiooni, asetas selle materiaalse maailma mõistmise konteksti, selgitas sellega materiaalset maailma, ning esitles selgitust egole. Aga seda tehes pidin ma eelnevalt looma ka materiaalse maailma enda sees, kui kontseptsiooni, ning egona näen ma seda välise kogetava tõena. Olemuslikult loon, egona kogen. Teadlik olen üldjuhul ainult viimasest poolest. Eenamasti osatakse mõelda vaid teisest poolest. 

Lampi vaadates ei küsi naljalt keegi endalt - kuids sa oma taju konstrueerisid, millistele kontseptsioonidele toetusid ja kuidas seostasid seda enda viiteruumis. See kõik toimub automaatselt, nähtamatult, me vaid kogeme selle tulemust. Aga nähes vaid taju konstrueerimise tulemusi, oleme me üleni ümbritsetud selle tekkimise salapärast, või hoopis dogmadest. Näiteks võib öelda, et ma näen füüsilist lampi ja mul on pohh sellest postmodernlistlikust heietamisest. Lamp on lamp ja ma näen mida näen.
Kuid selline mõte pole kujund teadvuse laiemas viiteruumis, vaid kitsamas (ning dogmaatilises) materialismi alam-viiteruumis. Materialism pole siinkohal aga sugugu ainus alam-viiteruum, mis elulisi ja ilmselgeid tõdesid laseb näha. Kas abielu on vaid mehe ja naise vahel, on see ilmselge? Kogemuslikult paljude jaoks tõenäoliselt on, ning ma ei ütle et see on vale. Kuid kui see pole vale, siis mitte sellepärast, et see on ilmselge. Natukenegi vigast ilmselget oskab post-modernism jube hästi murendada ka, dekonstruktsioon on post-modernismi väe allikas ma arvan. Dekonstruktsiooni vastu aga aitab kõige paremini võidelda tugeva ja selge konstruktsiooniga. Kuidagi tuleb maailm taas ühtseks mõtestada. See on aga raske ülesanne, sest me ei saa aru, kes me oleme, ega kuidas tuleme.

Kuigi lootust on arengule, sest Lisa Feldman tuli välja küllatki selge ideega, kuidas emotsioonide taga on samasugune konstruktsiooni protsess, mis loob kogemust laiemalt. Üks osa minust kogeb emotsioone, aga lõppkokkuvõttes kogen ma iseenda 'otsuste' efekti. Emotsioonid ei juhtu sinuga, sina otsustad mida kogeda. Nii on Feldman korduvalt öelnud. Õnneks ei otsusta me teadlikult, sest me oleme liiga lollid oma teadlikkuses. Sellepärast tasub vahel ka mitte üle mõelda, ning lihtsalt kuulata südame häält, tasakesi ja rahulikult. See küll tuleb samuti paljuski kollektiivsest tarkusest, nagu lambi kontseptsioongi, aga indiviididena oleme me ikka suht piiratud. Keegi ei mõtle oma mõttemaailma ise välja, ning tee õgesti individualiseerumiseks käib läbi oma mõttemaailma juurte. Läbi nende juurte enda juurtena tunnetamise. Aga endale tuleb aega anda seda läbi tunnetada, sest see on väepunkt ja kõik egregorid üritavad ennast sinna positsioneerida, oma kombitsat segaduses inimestele juure pähe esitlema. Praegu veel on nende kombitsatega raske võidelda, aga ma loodan varsti ilmuvat selgemat keelt ja meelt asjast mõtlemiseks. Praegu siis lihtsalt heietused jälle.