ärasõnumine.

Kuidas suhtute nn. ärasõnumisse? Nagu ütled midagi ja kunagi läheb täide või nii. Minul endal on kaks lugu: Aastal 1998* Võrumaal väikeses Urvaste külas elas bussijaama vastas majas üks mees (minule mingi kauge sugulane). Naine oli tal juba ammu surnud ja tütargi oli kodust lahkunud. Mees oli kõva jota ja viinasõber. Tema ütles tihti "Ennem võtku jumal mu suust leiva kui mu käest pitsi". Mees muidugi suitsetas ka ja ühel õhtul jäi ta purjus peaga, suits hambus voodile magama. Tulemus oli see, et maja läks põlema ja kui tuletõrjujad kohale jõudsid oli tuli teinud päris suure töö: toad olid seest põlenud, katus oli põlenud jne. Mees põles ise muidugi ka ära. Ainult, et käsi veeres vana raudvoodi alla ja nii jäigi Mehest ainult käsi järele. Kirstu pandi ainult mehe käsi ja käe kõrvale viinapudel. Veel aastaid eietasid külamutikesed seda lugu.
Teine lugu, mida olen siin ennemgi rääkinud: Kui minu vanavanaisa abiellus ütles ta pulmas "Hea kui 10 aastatgi koos saaks olla" peale kümmet aastat abielu suri vanaisa

Viinapudel pandi ta käe kõrvale ju silmas pidades tema ütlust...ja kas tõesti "ärasõnumine" mõistab metafoore...

Ära sõnumisel on palju erinevaid vorme. Võib näiteks kedagi tahtmatult needa. Näiteks, kui keegi vihahoos ütleb: "Mingu sul see tegemine võssa", siis võibki väga vabalt minna. Samas iseenda ära sõnumine käib alateadlikul tasandil, seda on ka endal juhtunud. Ühel talvel, väga libedaga, läksin vaikselt poodi. Käisin poes ära, jõudsin oma maja ette tagasi ja rõõmustasin mõttes, et nii libe oli ja ma ei kukkunud kordagi. Nii, kui ma selle oli jõudnud ära mõelda, käisin suure matsuga perseli. Et see on nagu alateadlik refleks, kui sa mõtled, et nüüd midagi juhtub, siis juhtubki. Sama lugu on koolis õppimata jätmisega. Kui oled kodutöö tegemata jätnud, siis tunnis põed ja mõtled, et õpetaja kindlasti kutsub sind vastama. Ja üllatus ongi suur, kui õpetaja sind kutsub. Tuleb lihtsalt oma sõnadega ettevaatlik olla.

Mul oli ükskord niimoodi, et oli väljas see talv ka jää, ja käisin koos ema ja pisikese õekesega poes. Õde oli mul kõhukotis, ja siis oma kortermaja juures mõtlesin: Jess, pääsesin, ei kukkunudki. Olin juba oma korrusel, 2 astet oli veel, ja käisin koos õega käna. Õnneks sain käe ette, muidu oleksin vaesekese ää lömastanud..