Inimese valutaluvuse piirid

Inimesel peab oleme väga tugev valutalumise võime, kui selline, kangreeni poolt vaevatud mees suutis kannatada nii kaua, kuni ta oma jalalabadest ilma jäi. See pidi ikka tohutult valus olema.

Deem ma söön just kanakoiba.Suur aitäh ilusate piltide eest.

Sõge.:o
Ei, tegelikult ongi need valu taluvuse piirid inimestel erinevad
mul naabruses elas kunagi üks väike tüdruk, mina sõidsin rulaga,ja ta tahtis ka proovida, võimidagi oli. Ma ei mäleta mida ta seal rula peal tegi, aga ta kukkus endal mõlemad põlved jumalast lõhki, ise olin hirmul, et no püha jumal, andsin väiksele tüdrukule rula- nüüd tapab veel ära ennast, aga võta näpust ta ei teinud teist nägugi, ja sõitis edasi, ise olin suht imesuses. Võibolla oli see tobe juhus, kuna mul endaga oli ka, kui ma maal ehitasin endale " rulapargi" ja ma vana jobu jätsin naela otsa vineerist välja, ja nii kui kukkusin sinna otsa oli põlve juurest liha väljas ja nahatükk rippus, kakkusin nahatüki ära sõidsin edasi- samas jalg oli tükk aega tuim pärast

Isver kui jube, peab ikka hull valu taluvus olemas. Mõned inimesed ei suuda ära kannatada isegi nõela pistet , ise ka ei suuda, kuna kardan nõelu. Aga jalad ikka niimoodi ära, täiesti jube.

Valu on subjektiivne. Teadus võib öelda, kuidas valuaisting tekib, aga valu olemus kui selline asub tegelikult väljaspool 'reaalsust'. Katsud midagi kuuma, siis teatud tüüpi närvirakud aktiviseeruvad ja saadavad vastava tugevusega signaali ajju. See, mis ajus toimuib, sõltub juba suuresti indiviidi psühholoogilistest teguritest.

Hirmus küll. Selle gangreeniga mehe puhul arvan, et ta lihtsalt harjus valuga elama...alguses oli kindlasti jube aga lõpuks kuna valu oli pidev osa tema elust, muutus see tema jaoks talutavaks, võib-olla ei pannud seda isegi tähele.

Tuligi meelde kunagi Eesti meediast läbi käinud jutt kuidas naine iseenda varvast opereeris :

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=19446786

Tuleb veel meelde, kuidas ise lapsepõlves nõelu omal naha alt läbi torkasime...Noh lihtsalt see nahariba hoidis seda nõela siis keha küljes. Ei suuda meenuatada milleks küll see :o
Arvan, et lastel on valulävi teisem ja olenevalt asjaoludest korvab põnevus valu.

No tulega on üldse nii, et selle valu ei pruugigi tunda, kuna närvid saavad shoki ning lihtsalt ei anna valuaistingut edasi. See on nagu žiletiga lõikamine. Kuna tera on nii õhuke ja terav, siis ta lihtsalt sõidab närvid nö maha, tekitamata erilist valuaistingut.

Muide eriüksustes õpitakse sageli ka iseenda haavade õmblemist.

Ütleme, et see kodutu pole kunagi arstiabi saanud ja kõik valud ja haigused onal käel üle elanud. Siis võib tõesti juhtuda, et kannatada ära ja vaatad, kuidas jalad otsast ära kuvavad.

Karm värk. Aga nii ta on.

Tsitaat:Deem ma söön just kanakoiba.Suur aitäh ilusate piltide eest.

Kokkupõrge reaalsusega...valel ajal

Vedas mehel,muidu oleks edasi levinud.

Tsitaat:Algselt postitas VLAD
Muide eriüksustes õpitakse sageli ka iseenda haavade õmblemist.

Ütleme, et see kodutu pole kunagi arstiabi saanud ja kõik valud ja haigused onal käel üle elanud. Siis võib tõesti juhtuda, et kannatada ära ja vaatad, kuidas jalad otsast ära kuvavad.

Karm värk. Aga nii ta on.

Tsitaat:Deem ma söön just kanakoiba.Suur aitäh ilusate piltide eest.

Kokkupõrge reaalsusega...valel ajal

Tehke omale selgeks miks õmmeldakse haavu.
Retkel ikka põletame , hädakorral tuleb kopter järgi ,,,,
Armid kaunistavad meest , verejooks primaarne.

Äkki tal polnudki väga valus. Lihaskude oli ju nagunii närbunud. Ma ei tea, millest see valulävi sõltub, mõni ei tee teist nägugi, samal ajal kui teine pisikese kriimu pärast silmad peast nutab
Ise mul endal ka suhteliselt väike valulävi, mis mõnesmõttes ongi hea

Kuna muud infot selle mehe kohta polnud, siis võib arvata, et tal oli geneetiline häire ja ta lihtsalt ei olegi võimeline valu tundma (inglisekeelne lühend CIPA).

Miks ta nii kaua siis oma mädanud jalgu omal järgi vedas? Oleks võinud ju ammu need amputeerida lasta.

Kes seda teab, mis on nende piltide taga tegelikult.

Olen lapsena kohanud inimest, kellel puudus igasugune valu, ta lihtsalt ei tundnud seda. Kui ta end vigastas või mõnel muul moel haiget sai, siis põhimõtteliselt ta oleks võinud verest tühjaks joosta, sest ta ei hoomanud oma valuhaistinguid, tal puudusid need...
Aastaid tagasi lugesin Georg Loogna raamatut ''Valu valu vastu'' (oli(on) vist selline pealkiri, kui mu mälu mind ei peta) ja seal oli lugu ühest sepast, kes lapsena elas nii mõndagi läbi, ühesõnaga - raske lapsepõlv. Mees oli lapsena koguaeg nälgas ja igal võimalusel näppas köögist toitu; kui sai. Kui pajas kees tuline supp või mõni muu roog, siis ei löönud ta risti ette ja kallas keevat suppi endale kõrist alla, sest kartis vahelejäämist. Viimaks saavutas ta selle, et organism kohanes ja ta ei tundnud kuumust, ning võis suure inimesena isegi tulist tina suus hoida, ilma, et temaga midagi oleks juhtunud. Ka kämmaldega võis ta ääsi peal tuld segada ja oma töös oli ta tõepoolest tubli ning nälga ja külma ei kannatanud ta oma hilisemas elus kunagi Kõlab kui muinasjutt, kuid inimeste valutaluvuse piirid on tõepoolest erinevad.
Kes valust ja sellest valdkonnast rohkem huvitub, siis raamat on tõepoolest hea.

Haiguseks, kui sa valu ei tunne, on congenital analgia (eesti keelset vastet ei tea)
http://en.wikipedia.org/wiki/Congenital_...ty_to_pain

See on üks kõige imelisem ellujäämise lugu. Vietnami (vahest ka hiinlaseks peetud) politseinik, kes liiklusõnnetuses rebenes pooleks ja jäi ellu.

Miracle man walks again

Ütleme nii, et nõrganärvilised ei peaks allolevat videot vaatama.
http://robertlindsay.wordpress.com/2009/...p-no-legs/

(05-04-2011 21:39 )VLAD Kirjutas:  See on üks kõige imelisem ellujäämise lugu. Vietnami (vahest ka hiinlaseks peetud) politseinik, kes liiklusõnnetuses rebenes pooleks ja jäi ellu.

Miracle man walks again

Ütleme nii, et nõrganärvilised ei peaks allolevat videot vaatama.
http://robertlindsay.wordpress.com/2009/...p-no-legs/

No kurat, see pole ju lihtsalt võimalik.
Inimesed vaatavad ka nagu oleks see
igapäevane nende jaoks.
Üks vend näitab veel näpuga teisele, et
näe, vot siit on pooleks..

Olen kuulnud lugu ühest vene arstist, kellel Antarktika uurimisbaasis pimesool lõhkes. Kuna ilmastikutingimused ei võimaldanud abi saabumist ei jäänud tal muud üle kui enast ise opereerida. ta kasutas küll kohalikku tiumsetust ja op polnud kõige keerulisem, aga ikkagi - endal kõht lahti lõigata ja seda seestpoolt puhastada ... närvid olid tal tugevad.
http://be-amazed.net/2010/10/doctor-who-...n-himself/
Samuti olen kuulnud lugu naisest kusagil Mehhiko lülas, kes sünnitas kodus ilma igasuguse kõrvalise abita. Sünnitus oli väga raske ja pikk, ning ühel hetkel viskas naisel üle ja ta võttis kööginoa ning tegi endale keisrilõike. Peale lõikust võttis ta lapse välja, lõikas kääridega nabanööri katki ja minestas. Külaelanikud leidsid ta üpris raskes seisundis ja ta toimetati haiglasse. Ime kombel ei olnud ta ei endale ega lapsele suuremaid vigastusi tekitanud. Mõlemad paranesid täielikult.
http://www.smh.com.au/articles/2004/06/0...58224.html
Siin pole aga keegi veel maininud kõige samuraisid ja ninde rituaalset enesetappu - sepukut (harakiri). Algne ja õige sepuku on see, kui samurai teeb enda alakõhtu horisontaalse sisselõike ja tirib kõik oma soolikad matile. Enamus samuraisid ei saanud sellega tegelikult hakkama ja ei pidanud mingil hetkel enam vastu valule. See oli aga suhteliselt häbiväärne niimoodi poole pealt jänni jääda ja samuraidele polnud miski hullem kui häbisse jäämine. Sellepärast paluti tavaliselt endale appi adjutant, kes probellmide korral sekkus ja lõpetas enesetapja piinad. Hiljem muutus sepuku lihtsalt rituaaliks, kus samurai paljastab enda kõhu, võtab välja oma lühikese mõõga ja adjutant raiub tal seejärel ajal pea maha.
Samurai seisus polnud Jaapanis vaid meeste pärusmaa, ka aadlisoost naised olid samuraid ja ka neile oli ainus auväärne viis enesetappu sooriada sepuku. Naiste sepuku oli aga natukene lihtsam. Tuli endale ainult seesama lühekese teraga mõõk endale, tera ettepoole suunatuna, külje pealt kõrri lüüa ja siis see järsult ettepoole tõmmata, lõigates läbi arterid ja veenid.
Samuraid põlgasid valu ja võimalikult valus enesetapp oli nende viis näidata enda üleolekut sellest. Päris ehtne sepuku oli aga haruldane samas. Enamus inimesi pole selleks lihtsalt võimelised.
Kole jutt, aga samas reaalsus.

Veel üks näide inimese valutaluvuse piiridelt:

Ma olen jubedamaid pilte näinud ja seega võin julgelt väita, et see pilt mind ei ehmatanud, aga arvan, et mitte kõik ei talu taolisi pilte. Edaspidi võiks siiski taolised pildid lingiga anda ja eelnevalt hoiatada. Või ajan valet juttu?

(26-04-2011 22:44 )Jõhvikas Kirjutas:  Ma olen jubedamaid pilte näinud ja seega võin julgelt väita, et see pilt mind ei ehmatanud, aga arvan, et mitte kõik ei talu taolisi pilte. Edaspidi võiks siiski taolised pildid lingiga anda ja eelnevalt hoiatada. Või ajan valet juttu?

Mina neid näo krimpsutajaid ja peenutsejaid küll ei seedi.
Vähemalt Eesti sõjaväes näidatakse kõigile võikaid filme sõjameditsiinist. Seda vähem on neid, kes õnnetuse ajal abistamise asemel näost valgeks lähvad ja ise abi vajavad. Sellised on ainult koormaks.

Kle, ära nüüd hoople, on sinulgi omad nõrgad kohad.

Aaa, aga kas elad ka kaevikus ja sööd näiteks kuivikuid (heal juhul) igapäevaselt? Vaata, et sa tuppa voodisse ei kipu, muidu oled memmekas kohe.

(26-04-2011 22:53 )Jõhvikas Kirjutas:  Aaa, aga kas elad ka kaevikus ja sööd näiteks kuivikuid (heal juhul) igapäevaselt? Vaata, et sa tuppa voodisse ei kipu, muidu oled memmekas kohe.

Ja mitme inimese elu oleneks sellest, kui ma neid asju teeks või ei teeks? Sa ei saanud vist täpselt aru. Asi pole poosetamises, vaid praktilisest ja eluks vajalikust oskusest. Sõjavägigi muide pole poosetamise õpetamise koht.

Sarnaseid "mädanenud jalgadega" inimesi on olnud ka Eestis - näiteks paar aastat tagasi oli Jõgevamaal juhtum, kus elukutseline joodik polnud mitme kuulise joomingu käigus kordagi kummikuid jalast ära võtnud - kui ta kiirabiga ükskord haiglasse toodi ja kummikud ülespaistetanud jala otsast ära kisti, siis olevad jalalabade sees ja peal vaglad roomanud, ning jalg oli kangreenist täielikult läbi mädanenud - loomulikult läksid tal mõlemad jalad koheselt amputeerimisele.

Seega saab ka siinsamas Eestis olla joodikute näitel "valu taluvuse piir" piisavalt kaugel: kui ikka kuude kaupa deliiriumis olles kuradikesi minema ajada ja uutest joomingutest üha suuremat "mõnu tunda", siis pole aega sellistele "pisiasjadele" nagu mädanevad jalad tõesti tähelepanu pöörata.