Mis see olla võis?

Kirjutan siia ühe jutukese: Eelmise aasta maikuus olime sõbraga kahekesi surnuaial, oli juba pime ja hakkas kiskuma jahedaks üsna järsku.. Jalutasime seal niisama ja siis olles poolel teel surnuaiast väljas kuulsime mingit väga kummalist häält, mis meenutas mulle lapsekisa või siis kassikräunumist, midagi mõlemapoolset oli... Siis mõtlesingi ja arutasin sõbraga, et kas tõesti keegi jättis imiku või kassipoja surnuaeda keset pimedat välja... Veri oli soontes peaaegu tarretunud, see karjumine oli maksimaalselt 10 meetrit eemal, too oli veel üsna valju ka peale selle. Võtsime siis julguse kokku ja hakkasime liginema sellele eeldatavale karjumiskohale ja mida ligemale me jõudsime, et uurida, mis või kes see on, siis see läks aina kaugemale, kuni oli lõpuks surnuaiast väljaspool - algne kuuldud koht oli umbes viis meetrit surnuaiamüürist seespool...Jõudnud sinna, ei olnud sellest enam haisugi, vaid see hääl tuli juba puude pealt - selline krigisemise hääl tuli, mis on üsna tavaline suure tuule puhul, kuid oli täiesti tuulevaikne.. Ja see hääl kutsus nagu meid endaga kaasa tahtes midagi näidata vms (?), endale jäi küll kohati selline mulje... See krigin rändas hiljem puult puule, tulles samal ajal ligemale ja samal ajal ka kaugenedes olenes sellest ka, kus me olime... Igatahes on see üks põnevamaid "seiklusi" olnud, kindel see.


Kas keegi on ka midagi taolist kogenud vms?..

Tsitaat:Algselt postitas Indr3k
Kas keegi on ka midagi taolist kogenud vms?..

Ei ole, aga ükskord kõndisin metsateel, päike paistis seljatagant, seega nägin pidevalt enda ees oma varju. Korraga kuulsin kukla taga mesilase suminat ning oma varju vaadates nägin pea kohal koletult suure mesilase varju. Tegin paar kiiremat sammu edasi, et mesilasest eemale saada, aga tema vari oli ikka pea kohal. Pistsin siis jooksu ja kuigi lippasin tuhatnelja mööda teed edasi, siis see koletu suur mesilane ei jäänud sammugi maha. Kui olin oma 50m juba lipanud, siis hakkasin juba tõsiselt kartma, et see pole enam mingi tavaline mesilane, et mida ta minust tahab ja lippasin veelgi kiiremini edasi. Lõpuks lihtsalt enam ei jaksanud ja otsustasin mis iganes saatusega leppida ja jäin seisma. Ja siis selgus jahmatav tõsi, et nokamütsi küljes oli puuoks, mis tekitas selle huvitava varju.

[Muudetud: 20-2-2009 levis]

Indr3k, praegu on kevad ja kassidel on jooksuaeg. Sattusite kuulma lihtsalt mõnda vajadustega kassi ilmselt

Kassidel on kohati jah beebi karjumise hääl, eriti siis kui neil jooksuaeg on-siis nad teevad eriti veidraid hääli. Sinu küsimus oli, et kes jätaks beebi või kassipoja surnuaeda öösel. No kassipoegi on igal pool ja nendel polegi omanikku. Egas nemad tea, et nad teinekord surnuaeda on sattunud. Nende jaoks see pole hirmus.