Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Atlantis--PLATONI "KRITIAS"
#1
Ma tean, et siin on atlantisest palju räägitud aga leitsin yhelt lehelt Infot...

...Üheksa tuhat aastat enne Soloni aega ehk umbes aastal 9600 e.m.a. puhkenud Heraklese sammaste taga ja neist väljaspool asuvate rahvaste vahel sõda. Athena asus idapoolsete rahvaste etteotsa, Atlantise saare kuningad juhtisid lääne rahvaid. Atlantis oli saar, mis oli suurem kui Aasia (Väike Aasia) ja Liibüa (Põhja-Aafrika) kokku, kuid see vajus maavärisemise tõttu merre ja selle asukohta märgib nüüd ohtlik vesiliiv, mis muudab selle regiooni mereteed laevasõiduks kõlbmatuks.
Sel varajasel ajajärgul omas Ateena ulatuslikke territooriume, tema maad olid viljakad ja elanikke palju. Mis puutub Atlantisesse, siis seletab Kritias oma kuulajatele, et ta peab nende kangelaste nimed kreeka keelde tõlkima. Solon, kes oli kirjutanud värssides jutustuse nende ajaloost, leidid, et Saisi preestrid olid nende nimedele juba egiptuse kuju andnud. Nii võttis tema endale sama vabaduse, kuid pidas meeles nende nimede tähenduse. Tema esiisa omanduses oli olnud jutustus neist asjadest kirjaliku kujul, kuid tema, Kritias, pidi lootma oma mälule faktide osas, mida ta oli lapsepõlves kuulnud ja mis olid jäänud sügavale ta mällu.
Jumalad jagasid maa osadeks, väikesteks ja suurteks, ja Poseidonile ehk Neptunusele, merejumalale, määrati Atlantis, kus ta sigitas sureliku naisega lapsed. Keset saart, mis ei olnud ranniku lähedal mägine, oli tasasandik, millele, nagu räägitakse, ei olevat olnud võrdset ilu ja viljakuse poolest. Umbes kuue miili kaugusel sellest tasandikust seisis madal mägi, kus elas autohtoon ehk päriselanik nimega Evenor, kellel oli oma naise Leucippega tütar, keda kutsuti Cleitoks. Pärast tema vanemate surma nais selle tüdruku Poseidon, kes ümbritses mäe vallide ja kraavidega. Valle oli kaks, lisaks kolm kraavi, mis olid täidetud mereveega, tehtud üksteisest võrdsele kaugusele ning muutsid mäele ligipääsu võimatuks. Meresõidukunsti tol ajal ei tuntud. Veel juhtis Poseidon saarele kaks merehoovust - ühe sooja, teise külma -, mis aitasid pinnase viljakaks muutmisele väga palju kaasa.

Selles hurmavas paigas kasvatas jumal üles viis paari poeglapsi, kaksikuid, kellele ta oli isaks. Ta jagas saare kümnesse ossa. Oma esmasündinule andis ta peadomeeni, mis oli suurim ja parima asukohaga, seades ülejäänud printsid teistesse Atlantisse regioonidesse erinevate rahvaste üle valitsema. Vanima poja, kogu saare kuninga nimi oli Atlas, temalt sai Atlandi ookean oma nime. Tema kaksikvenda kutsuti atlantise keeles Gadiriks ja kreeka keeles Eumoloseks. Tema osaks sai saare ääremaa Heraklese sammaste lähedal - see osa on sellest ajast kandnud Gadirici nime: Järgmist kaksikute paari kutsuti Amphioseks ja Eudemoniks ja teisi vastavalt Mneuseks, Autochthonoseks, Elassipposeks, Mestoriks, Azaeks ja Diapreposeks. Need printsid valitsesid saarel jõukuses mitmeid sajandeid, seades sisse oma ülemvõimu mitmel teisel saarel ookeani keskel, samuti neil, mis olid Egiptuse ja Türreenia lähistel.
Atlase järeltulijad säilitasid ülemvõimu mitmeks järjestikuseks sajandiks. Nende rikkused olid nii suured, et ületasid kuningaid, kes elasid nende ajale eelnenud sajanditel, ja ükski järgnevate aegade monarh ei kannata selles osas nendega võrdlust. Oma targa usinusega täitsid nad pealinna ja maa kõigega, mis eluks vajalik. Võimsus kindlustas neile võõraste maade kõik tooted. Saar varustas neid igat sorti kivide ja mineraalidega, ennekõike aga mineraaliga, mida tuntakse kui oricalchumi`t (mägivaske), mis oli kulla järel kõigist metallidest hinnalisim. Samuti andis saar ohtrasti igat sorti ehituspuitu. See toitis arvukaid loomakarju, nii kodu- kui metsloomi, ja suurt hulka elevante. Need leidsid rikkalikult toitu soodest, järvedest ja jõgedest, tasandikelt ja mägedest. Samuti andis pinnas vastavatel aastaaegadel rikkalikult juurvilju, puitu, vaiku, lilli ja puuvilju, saadi magusat viinamarja- ja viljamahla, kõiki lihatoite, mida võis ainult ihaldada, ja taimi. Varjurikkad puud kaitsesid saare õnnelikke elanikke äikese ja vihma eest, mitmesugused puuviljad vaigistasid nende nälga ja janu, eriti üks kõva koorega vili, mis pakkus nii viljaliha, mahla kui ka võiet. Ühe sõnaga, sellel saarel, mis on nii õnnetul kombel kadunud, oli leida kõike, mis rahuldaks keha ja hinge ning kutsuks esile aukartust jumalate vastu.
Nende looduslike rikkuste abil ehitasid atlantalased templeid, paleesid, sildu, juhtides kasulikult voogusid, mis voolasid kolmekordses ringis ümber nende iidse metropoli. Nad alustasid sellest, et ehitasid silla üle merealade, ja teise silla, mis viis kuninga paleesse. Iga järgneva valitsusaja jooksul suurendasid nad seda ehitist olulisel määral ja juhtisid läbi maaribade kanali, mis oli kolmsada jalga lai, umbes sada jalga sügav ja umbes kuuskümmend miili pikk. Selle veetee, milles said sõita suurimad alused, maapoolsesse otsa ehitasid nad sadama. Neisse kahte maaribasse lõikusid suured kanalid, mille kaudu trireemid ehk kolme tekiga galeerid võisid minna ühest maaribast teise. Sillad, mille kaudu käis ühendus maaribade vahel, olid piisavalt kõrged, et laevad saaksid alt läbi minna, ja neil olid peal katused.Esimene meretsoon oli umbes 1800 jalga lai, teine umbes 1200 jalga ja kolmanda, ringina saart piirava veetsooni, laius oli umbes 600 jalga.
Paleega saare laius oli viis staadionit (1 staadion=185 meetrit) ehk umbes 1000 jardi. Saar ja iga tsoon oli ümbritsetud kivimüüridega. Sildade juurde viivate pääsude juures olid väravad, mille kõrval kõrgusid kaitsetornid. Sild peasissekäigu juures oli umbes 100 jalga lai. Kivi, millest need tohutud ehitised olid tehtud, oli toodud saare kivimurrust ja see oli musta ning mustjaspunast värvi. Välist tsooni piiravad müürid olid kaetud kerge messingikihiga, sisemisel olid tinaplaadid, linnuse müürid olid kaetud oricalchum`iga.

Palee linnuse sees oli kavandatud järgnevalt: keskmine ja kõige ligipääsmatum osa oli Cleito ja Poseidoni tempel, mis säras kullast. Siia kogunesid esimeste atlantlaste järeltulijad igal aastal, et tuua jumalatele vagalt ohvreid. Poseidoni tempel oli umbes 600 jalga pikk, pindalalt 3 aakrit ning oma pikkusele ja laiusele vastava kõrgusega. Selle arhitektuur aga oli barbaarne. Kogu selle välimine pool oli ehitud hõbedaga, tornikesed särasid kullast ja sisemus oli kaetud elevandiluu, kulla, hõbeda ja helkiva orcalchum`iga. Kuid sisemiste seinte, seinaplaatide ja kujude kaunistamisel valitses oricalchum, kuigi oli ka puhtamaist kullast kujusid. Siin oli kujutatud oma kaarikul seismas Poseidonit, kes hoidis ohjest tiivulisi sõjaratsusid. Ümber tema oli paigutatud sada nereiidi, kes on sündinud delfiinidest; teised külgnevad skulptuurid kujutasid kuningliku suguvõsa printsesse ja printse või Atlantise impeeriumi kuningate ja rahva pühenduskinke. Ohvrialtar oli oma suursugususelt ja kauniduselt templi toreduse vääriline, nagu seda kahtlemata oli ka ülejäänud kuninglik ehitis.
Linna erinevates osades asusid kuumad allikad ja külmavee-purskkaevud, millest voolas ohtrasti vett. Ehitatud oli suuri basseine, mõned lahtised, mõned seinte ja katusega nagu kuumavee-kümbluspaigad, mida kasutatakse talvel. Need olid kuningliku perekonna kümbluspaigad, teised olid mõeldud naistele, isegi hobustel ja teistel koduloomadel olid oma basseinid. Iga kümblusruum oli ehitatud, pidades silmas sündsust ja erinevate klasside mugavust.
Kumbki linna kahest tsoonist oli täidetud templite, pühamute, hiite ja võimlatega. Saare keskme lähedal asus suur ringikujuline hipodroom, millle läbimõõt oli 600 jalga. Ümber selle olid õukonnaametnike ja valvurite eluasemed. Kuninglik valvemeeskond oli majutatud lossi lähedale, mäe ümber, mille tipus see asus, kuid enim usaldatutel oli eluase lossis endas, printside eluruumide lähedal. Dokid olid täis trireeme, mis olid hästi varustatud kõige meresõiduks vajalikuga.
Välimise tsooni väravatest möödumisel jõuti müürini, mis algas mere kaldal ja ümbritses saart ning selle tsoone 9000 jala pikkuselt, kuni ühines müüriga teisel pool ühenduskanalit. Kogu müüriga ümbritsetud ala oli üles haritud. Merepoolne osa oli kaetud elamute ja laohoonetega. Laht oli laevadest kirju ja kaid täis kaupmehi kõigist paikadest. Nad sagisid sadamas, tekitades pidevat lärmi.
Sisemaa pool näitas saar oma mägisemat külge, eriti mere poole vaataval küljel. Ümber kuningalossi laius tasane lagendik, mis oli samuti mägedega ümbritsetud, rand välja arvatud. Saar vaatas lõuna poole (Platon tahab ilmselt öelda, et selle kõige tihedamalt asustatud osa oli lõunaküljel). Kõige kõrgemad linnad olid ainukesed, mis tuule laastamisele avatud. Meie mäed annavad selle saare mägedest ainult ähmase ettekujutuse. Nende majesteetlik kõrgus, katkematu rida, tihedad ja läbitungimatud metsad, mis neid katsid, kutsusid esile elavaimat imetlust. Nende nõlvad olid kaetud väikeste linnadega, rikaste ja inimrohketega, ja neid mitmekesistasid jõed, järved ja rohtlad, mis pakkusid ohtralt toitu lõpmatule hulgale metsloomadele. Neis metsades võis leida igat sorti kasulikku puitu.
Saarel oli väljaveninenud rannajoon, kuid kanal ja kraavid põhjustasid osalised sellise välimuse kadumise. Kanal oli uskumatult sügav, pikk ja lai. Kui võrrelda seda teiste usina inimtöö tõenditega, siis keeldub mõistus uskumast, et see oli olnud inimese kätetöö. Kanal voolas läbi maa enam kui 1000 miili pikkuses ja kogus endasse kõik mägedest tulevad ojad, läbides linna mitme väiksema kanalina, kuni jõudis merre. Selle lisaharusid kasutati puidu ja vilja tranportimiseks, need lõid arvutul hulgal sisemaiseid ühendusteid. Maa andis igal aastal kaks saaaki igasuguseid puu- ja teravilju. Talvelgi oli saar tänu jumalate soosingule vihmade ja üleujutuste eest kaitstud.

See tasane maa varustas 60 000 ratsasõdurit ja oli jagatud kantoniteks, igaüks umbes kaksteist korda kaksteist miili, kusjuures iga kanton pidas ülal oma sõjaväge, kes määras endale ise juhi. Mägismaa andis loendamatu hulga sõdalasi. Seadusega oli määratud, et iga kantoni ülem peab andma kümme sõjavankrit, igaüks neist kahe hobuse ja kahe ratsamehe ning kaarikujuhiga, et ratsanikud saaksid vajadusel võidelda jala. Ta pidi samuti võtma teenistusse kümme raskerelvastuses jalaväelast, kaks vibukütti, kaks lingutajat, kolm kiviheitjat ja neli meremeest, viimased 20 000 aluselise laevastiku mehitamiseks. See kehtis ainult Atlantise kuningliku osa kohta. Impeeriumi üheksas teises osas (saartel?) oli omaette militaarkorraldus.
Mis puutub valitsusse, siis oli igaüks keheteistkümnest kuningast oma saarel ainuvalitseja, kuid nende valitsemist ja nendevahelisi suhteid juhiti iidsete Atlantise valitsejate käskudega ja saare keskel Poseidoni templis asuvale oricalchum`ist sambale graveeritud seadustega. Kord kuue aasta jooksul kogunesid nad sinna, et arutleda ühiskondlikke küsimusi ja uurida kõiki pakilisi asju vaga tähelepanuga ning mõista kohut patuste üle. Enne kohtuistungi algust tõid nad pühasse paika kümme sõnni. Iga kuningas andis tõotuse ohverdada üks neist sõnnidest Poseidonile ilma raua abi kasutamata. Võtnud loomad, viisid nad need graveeritud samba juurde ja ohverdasid seal. Kui tseremoonia läbi, kandsid kuningad kõigi sõnnide ihuliikmed läbi tule, tuues vereohvri ja pritsides sellega sammast, hiljem aga hävitades ohvrid täielikult tulega. Pärast panid nad ülejäänud vere väikestesse kuldkarikatesse ja pritsisid seda tulle, andes samal ajal pühaliku tõotuse mõista kohut sambale graveeritud seaduste järgi neid, kes on seadusi rikkunud, vastavalt esiisa Poseidoni käskudele.
Siis jõid nad ära osa järelejäänud verest ja pühendasid kuldkarika, milles see oli, Poseidonile. Öö saabudes naasid nad templisse, igaühel seljas sügavsinine rüü, istudes kokku nõupidamiseks, mis lõppes päikesetõusul. Siis graveerisid nad tehtud otsused kuldtahvlile, mille riputasid koos oma rüüdega templisse järeltulevate põlvede tarvis.
Neil ei olnud lubatud üksteise vastu relva tõsta, Atlase lastele anti alati kõigis sõjakäikudes juhi koht. Ka ei olnud neil lubatud surmata ühtki oma perekonna liiget, kui nõukogu kuuehäälne enamus ei olnud andnud neile õigust seda teha.
Palju sajandeid ei lasknud nad meelest oma ülevat päritolu, järgides kõiki seadusi ja olles oma esivanemate jumalate hardad kummardajad. Nende südametes valitses ausameelsus. Mõõdukus ja arukus juhtisid nende käitumist ja läbikäimist võõramaa rahvastega. Nii kaua, kui nad sellisel kombel käitusid, läks neil kõik hästi. Kuid aja jooksul laostas maisemaks muutumine nende jumaliku käitumise ja nad hakkasid end ülal pidama nagu ülejäänud inimlapsed. Nad lasid ennast võimul ahvatleda ja püüdsid valitseda vägivalla abil.
Siis otsustas Zeus, jumalate kuningas, kes nägi, kuidas see kord nii õilis rahvas paheliseks muutub, teda karistada ja tema võimuiha kurva kogemusega taltsutada. Ta kutsus Olümposele kokku jumalate kogu ja pöördus nende poole järgnevalt."

Arvata on et keegi ei viitsi nii pikka teksti lugeda Bleh



[Muudetud: 1-7-2009 helen009]

[Muudetud: 1-7-2009 helen009]

[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
Vasta
#2
Briti ajaleht The Sun avaldas Google Oceani satelliitfoto, millel on näha Aafrika lääneranniku lähedal olevat merepõhja.

Fotol on selgelt näha sirgeid jooni, mis näitavad, et tegemist võib olla inimkätega looduga.
Uurijate arvates võib see olla kuulus linn ja unustatud ühiskond Atlantis. Nelinurkne kujund asub viie kilomeetri sügavusel.

Mereuurijad ja geofüüsikud teatasid sellest leiust eile.

Leid asub Aafrika läänerannikust 1116 kilomeetri kaugusel ning just selles paigas, mida pidas Atlantise asukohaks kuulus antiikfilosoof Platon.

Platoni arvates hukkus Atlantis aastal 9700 eKr maavärina ja tsunami tagajärjel.

«See leid asub just Platoni kirjeldatud kohas. Isegi kui tegemist on mingi geoloogilise nähtusega, on seda ikkagi huvitav uurida,» sõnas New Yorgi ülikooli arheoloog Charles Orser.

Atlantis on müütiline, plahvatuse järel merre vajunud võimas, rikas ja imeline maa ja riik.

Pärimus on meieni jõudnud Vana-Kreeka filosoofi Platoni teoste «Timaios» ja «Kritias» kaudu (kirjutatud umbes 360 aastal eKr). Platon tegeles palju Atlantise küsimusega. Pärimus jõudis Platonini ilmselt kas tema õpetaja Sokratese kaudu, kes oli seda kuulnud Solonilt, või said selle aluseks Platoni kätte sattunud Soloni ülestähendused.

Solon käis isegi Egiptuses Saisi templis sellekohaseid ülestähendusi uurimas ning alustas sellest poeemi «Atlantikos» kirjutamist.

Siiani pole sellest tsivilisatsioonist kindlaid jälgi leitud.

Atlantist on paigutatud näiteks Vahemerre, Atlandi ookeani, Sumatra saarele ja India ookeani.

Pole teada ka Atlantise eksisteerimise täpset aega. See on paigutatud aega kuni 12 000 aastat eKr.

Vasta
#3
Google Earth eitab Atlantise avastamist

Google eitab ametlikult, et Google Earth tarkvara on avastanud müütilise uppunud linna Atlantise. Konspiratsiooniteooriate armastajad aga puhuvad tolmu vanadelt raamatutelt ja asuvad mõõdulindi ja kompassiga kohe õigust seadma.

Asi sai alguse sellest, et inglise aeronautikainsener uuris uue Google Earth 5.0 võimalusi ning veealuseid kaarte uudistades avastas 600 miili läänepoole Kanaari saartest Aafrika ranniku poole huvitava teedevõrgustiku merepõhjast. Spetsialistide sõnul on nende all oleva maaala suuruseks umbes Walesi pindala.

Viie kilomeetri sügavusel peituv tänavate labürint olevat piisavalt erinev looduslikul teel moodustunud merepõhjast. Kaardilt võib selle moodustise leida koordinaatidelt 31 15'15.53N, 24 15'30.53W. Google enda esindajad väidavad, et jooned võivad ja ilmset ongi tulenenud hoopiski merepõhja sonariga kaardistavate laevade teekonnas.

http://www.minut.ee/article.pl?sid=09/02...ode=nested

Vasta
#4
Pilt ise on selline - google.com

Mulle imponeerib see vasakul olev tee mis jookseb pikki seda mäekülge.
Keegi mainis midagi laevadest ja kajaloodidest - need läheksid ju OTSE - neid ei huvita vee alused kivid ja muu selline ?!
Vasta
#5
Samas 180 km läbimõõduks kohal, peavad alles suured teed olema, samas uurida tasub küll.
Atlantis pidi olema ka veidi ümmargusema kujuga.
Vasta
#6
See mitte vastavus kujude suhtes - seda on raske nimetada ümmarguseks nagu Atlantis peaks olema - jäi mullegi silma. Samas olen kuulnud ka sellist teooriat, et Atlantis ei olnud ÜKSIK linn vaid linnade liit. Seega leitud võib olla lihtsalt alles üks osa Atlantisest. Platon aga rääkis Atlantisest kui üksiklinnast võis siiski ka tegu olla mälestusega RIIGIST.

Kuid samas võib tegu olla mõne teise linnaga või mõne "tulnukate" baasiga (meenuta - "... ja hiiglased kõndisid inimeste seas...") millel ei ole Atlantisega absoluutselt mitte mingisugust pistmist. Seega lõpp kokkuvõttes ei ole vahet mis nimi sellel oli või mis seal oli, kuid selline korrapärasus on huvitav kas või isegi siis kui selgub, et tegu on puhtalt loodusliku objektiga.
Vasta
#7
Sama koha kõrval otse ida suunas umbes 320 km veel sarnase struktuuriga "kujutis". "Tänavad" jooksevad küll natuke teise nurga all, aga huvitav ikkagiSmile
Vasta
#8
Need "tänavad" võivad ka olla kanalid ...
Vasta
#9
Need vb on jh kanalid aga kes ikka teab mis need seal on Smile
Vasta
#10
Google eitab ametlikult, et Google Earth tarkvara on avastanud müütilise uppunud linna Atlantise. Konspiratsiooniteooriate armastajad aga puhuvad tolmu vanadelt raamatutelt ja asuvad mõõdulindi ja kompassiga kohe õigust seadma. Asi sai alguse sellest, et inglise aeronautikainsener uuris uue Google Earth 5.0 võimalusi ning veealuseid kaarte uudistades avastas 600 miili läänepoole Kanaari saartest Aafrika ranniku ääres huvitava teedevõrgustiku merepõhjast. Spetsialistide sõnul on nende all oleva maaala suuruseks umbes Walesi pindala. 5 kilomeetri sügavusel peituv tänavate labürint olevat piisavalt erinev looduslikul teel moodustunud merepõhjast. Kaardilt võib selle moodustise leida koordinaatidelt 31 15'15.53N, 24 15'30.53W. Google enda esindajad väidavad, et jooned võivad ja ilmset ongi tulenenud hoopiski merepõhja sonariga kaardistavate laevade teekonnast. Isegi kui merepõhi leitakse tühi olevat, ei vaigista see tõenäoliselt Mulderite ja Scullyde horde.

Allikas:Minut.ee
Vasta
#11
Mere põhjast võib igasugu imelike asju leida.
Näiteks: 71°43'35.28"S 76°46'17.96"W
Vasta
#12
Tsitaat:Algselt postitas Nazz
Mere põhjast võib igasugu imelike asju leida.
Näiteks: 71°43'35.28"S 76°46'17.96"W

See on jh päris imelik Laugh

Vasta
#13
FISH ma postitasin selle minut.ee artikli juba, igatahes postimehes ka täielikult eitati Atlantise olemasolu seal - http://www.elu24.ee/?id=85512 - Google selgitas, et tegemist on ookeani põhja kaardistavate laevade sonariandmetega. Jälle on suudetud mittemillegist teha suur uudis.
Vasta
#14
Ma olen nõus, et see ei pruugi Atlantis olla - huvitavaid uppunuid linnu võib olla teisigi.
Aga nii palju kui mina tean on SONAR seade mis töötab helilainetega ja seda mitte laseri põhimõttel, et suudaks ülesse künda merepõhja. Kui ta seda suudaks siis oleks selliseid mustreid KOGU merepõhi ju Googeli kaaridl täis ?!
Seega kuidas meie teaduse jüngrid seletavad KUIDAS sattusid helilained mis tekitatakse sonaris vahest lausa tundide viisi, et kaardistada sellise ulatusega merepõhja pildile mille tegemiseks kulub murdosa sekundist ???
Vasta
#15
No nii, siin on juhe kokku jooksnud jah..Smile) Ja Atlantis muide ei olnud ümmarguse kujuga!
Eks peituse mänguski on ju nii, et peaaegu leiad asja üles,.. aga siis otsustad hoopis kaugemale minna..
Vasta
#16
Tarmo Kulmari loeng Atlantisest, mis peetud saatele "Hallo Kosmos" aastal 2015.

Tsitaat:Eestikeelseid raamatuid sel teemal:
* Günter Kehnscherper „Kust otsida Atlantist“, tõlkija Tarmo Kulmar. Keskendub Kreeta hüpoteesile.
* Frank Joseph “Atlantise hukk”, mis keskendub kontseptsioonile, et eksitud oli dateerimisega ja tglt hävis hoopis pronksiaegne tsivilisatsioon ja seda maale langenud meteoriidi tõttu.
* Svjatoslav Romanov, “Atlantise kadumine”. Tema võtab Platonit sõnasõnalt ja on valmis uskuma seda, et tõepoolest Atlandi ookeanis midagi oli ja seda tõesti 12 500 a tagasi.
* Joel Levy „Atlantise ja teiste kadunud tsivilisatsioonide atlas“, see annab asjast huvitatutele kõige parema ülevaate senistest uuringutest.

Erinevad lähenemisviisid Atlantise-küsimusele:

1) uskuda, et midagi sellist on olemas olnud ja siis hakata mööda maailma otsima.

2) Platon illustreerib Atlantise looga oma kõige tähtsamas teoses “Riik” esitatud ideaalriigi vastandit.

3) Platon pidas Atlantisega allegooriliselt silmas hoopis tema enda aegset Ateena riiki, mis oli muutunud sisuliselt imperialistlikuks jõuks ja mida ta ei tahtnud otsesõnu kritiseerida; ei maksa unustada, et alles mõnikümmend aastat tagasi oli Ateenas poliitilistel põhjustel surma mõistetud Platoni enda õpetaja Sokrates.

4) Platon oli väge suure ettenägemisvõimega ja ta kirjutas Atlantise loo hoiatuseks tulevastele põlvedele, et need ei muutuks ülbeks ega liiga sõltuvaks tehnoloogiast.

5) tegu on järjekordse veeuputusmüüdiga. Veeuputusmüüdid on olemas üle kogu maailma, isegi kõrgmägedes Altiplano platool Boliivias ning Tiibetis. See paneb mõtlema, et sellised müüdid põhinevad mingitele sündmustele, mis kunagi inimkonna ajaloos on aset leidnud, ja need müüdid olid levinud ka kreeka kultuuris ka Platoni ajal ja Platon kasutas niisuguseid lugusid ära, et illustreerida oma teoseid.


Suurel määral taandub Atlantise küsimus paraku usu küsimusele. Vb suur osa Atlantisest huvitatuid ei tahagi vaadelda ja analüüsida fakte; sellesse on väga kaunis uskuda ja see ei ole üldse halb. See on väga üldinimlik. Läbi terve ajaloo kohtame igatsust kadunud kuldajastu järele. Selliseid on teisi ka: Vaikse ookeani põhja vajunud Mu, India ookeani põhja vajunud Lemuuria, või tiibeti Šambhala või lood kunagi Euroopa eelajaloolisel ajastul eksisteerinud tsivilisatsioon Lur või keltide mütoloogilised maad Avalon või Tír na nÓg; või ulmeline õõnsa maa tsivilisatsioon, Agartha. Lisaks lootus, et see kõik veel kuskil ka eksisteerib.

Kõige levinum tänapäeval on newagelik suhtumine, mille tuum seisneb selles, et Platonil oli õigus. Ta tõepoolest kuulis seda lugu, Atlantis tõepoolest 12500 a tagasi ookeani põhja vajus, see oli tõeline kõrgtsivilisatsioon. Lennumasinad jne jne.

Kus ta siis tegelikult oli? Mis on levinumad teooriad?
Mõistlik on jaotada nad kolme suurde rühma, õieti nelja, aga neljas on tänapäevane kõrgtsivilisatsiooni otsingu teooria, kus isegi Atlantist ei nimetata, küll aga eelmist tsivilisatsiooni, mis on mattunud lõunakontinendi Antarktise alla ja samuti hävis u 12 500 a tagasi ja mille suur eestvõitleja on Graham Hanckock.

Niiet jääkisme kolme suure rühma juurde:
- Atlantis Vahemeres. Siin on võimalik umbes 10 kohta eri ajastutel.
- Atlantis Atlandi ookeanis.
- Atlantis Ameerikas.


Vb meil oleks otstarbekas rääkida sellest, kuidas Platon Atlantist kirjeldab.
Platon esitas loo nagu ta oleks seda kuulnud Sokrateselt, see jällegi oma vanaisalt Kritiaselt, see oma vanaisalt, see omakorda veel sugulaste kaudu Solonilt, kes seda omakorda olevat kuulnud Egiptuse preestritelt.

Platoni teose „Kritias“ põhjal: Me räägime suurest saarest või isegi mandrist, mis asus Atlandi ookeanis teispool Heraklese sambaid ehk Gibraltarit. Olevat olnud troopiline maa viljakal tasandikul, mida põhjatuulte eest kaitsesid kõrged mäed; mis oli läbistatud niisutuskanalitest; lõunaranniku lähedal oli kaunis ja suurepärane pealinn, mille keskel asusid kindlus, paleed ja templid, mille seinad olid kaetud väärismetallidega, seal oli ka Poseidoni tempel, kuhu kogunesid iga 5 või 6 aasta järel Atlantise 10 kuningat. Atlantis kujutas endast konföderatsiooni, mitte tsentraliseeritud riiki. Ümber selle keskse akropoli olid kontsentrilised kanalid, kanalite vahel ringikujulised linnaosad. Keskne osa oli läbimõõduga u 1 km; kanaleid oli kolm, kanalite vaheliste maasõõride laius oli u pool km. Kanaleid ühendasid sillad, läbi nende jooksis veel üks keskne kanal, mis viis välja mereni ja sadamani. Saar ise oli tänapäeva mõõtkavas 550 km pikk ja 370 km lai. Seal oli härjakultus. Maa oli väga viljakas, andis 2-3 saaki aastas, seal oli palju loomi, troopiline või lähistroopiline kliima, koguni elevandid!

Platon teatab ka, et see saar või manner eksisteeris Platoni enda ajast arvutades 9500 a tagasi, tänapäevast arvutades 12 000 või natuke rohkem aega tagasi. See oli algselt tõeline kuldajastu saar, aga lõpuks muutusid inimesed ahneks, ülbeks, jumalakartmatuks ehk siis Platon ütleb, et inimloomus hakkas võimutsema. Inimesed laostusid kõlbeliselt. Atlandid oma suure sõjaväe ja laevastikuga otsustasid vallutada ära Vahemeremaad. Platoni informantide järgi oli atlantide sõjavägi püüdnud vallutada ka Ateenat, mis olevat juba sellal olnud väga uhke ja võimas linn. Atlandid aga kaotasid ateenlastele ja siis sekkusid jumalad, kes vaatasid, et niisugust kõlbeliselt laostunud rahvast peaks karistama. Platon annab mõista, et Zeus ei tahtnud Atlantist uputada, aga midagi juhtus, siinkohal tekst katkeb.

Teises teoses “Timaios” on pikemalt Soloni ja Egiptuse preestri kohtumisest. Preester ütleb, et üheainsa õnnetu päeva ja ööga vajus Atlantis koos oma rahva ja pealinnaga merevoogudesse, viies kaasa atlantide ja ka võiduka ateenlaste sõjaväe. Juhtus see, mida isegi jumalad niiväga ei tahtnud.

Tarmo Kulmari loeng jätkub.
Tsitaat:Atlantis Ameerikas. Platon ütleb, toetudes oma informandile, kelleks on algselt Egiptuse preester läbi kõikide jutustajate, et Atlantis asub sealpool Heraklese sambaid ookeanis ja kus ookeani taga on veel üks manner. Platoni järgi asus Atlantis vastasasuval kontinendil. See on omaette uurimisaines, kuipalju kreeklased teadsid Ameerikast, kas nad teadsid foiniiklaste kaubalaevareiside või millegi muu põhjal, aga selles teooriate rühmas seondatakse Atlantist asteekide, maiade, inkadega või koguni peetakse nende linnu Atlantiseks endaks. St see ei asunud mitte ookeanis, vaid et Atlantis ongi needsamad meretagused Ameerika kõrgtsivilisatsioonid, mille olemasolu kuidagi nagu oleks Platoni informantide kätte jõudnud. Siin on väga suuri küsimärke dateerimise asjus. Aga on uurijaid, kes tõepoolest pooldavad sellist arvamust.


Atlantis Vahemeres. Sellega on seotud kõige usutavamad seisukohad.

Toon esimesena välja 20. saj teisel poolel esile kerkinud Minoilise Kreeta (Egeuse kultuur) hüpoteesi. Egeuse kultuur sai alguse u 2600 a ema, see oli võimas pronksiaja tsivilisatsioon, kellel olid suurepärane põllumajandus ja laevastik, kes rajas kolooniaid saartele ja maismaale, kelle mõju ulatus kaugele, kes suhtles Egiptuse, foiniiklaste või nende eellastega ja ka teiste piirkondadega, ja kel olid olemas oma aja kohta väga suures tsivilisatsiooni saavutused. Knossose palee Kreeta saare põhjarannikul, mis on tõenäoliselt andnud ajendi labürindi ja Minotauruse müüdile ja millest on säilinud suurepärased varemed väga kaunite seinamaalingutega. Veel hiljaaegu oldi seisukohal, et Egeuse kultuur hävis umbes 1500a paiku ema Thera saare Santorini vulkaani purskest, misjärel hakkas Kreeta alla käima kuni ta langes 50-100 a hiljem mandri Mükeene võimu alla.
Pooltargumendid: mõlemad olid kaubandusimpeeriumid, mõlemil oli kaubalaevastik, sõjalaevastik, mõlemad rajasid kolooniaid, ka Kreeta paleed viitavad omalaadsele võimukonföderatsioonile nagu Atlantisel. Minose peatempel Knossos võis olla pühendatud Poseidonile. Mõlemis oli härjakultus. Egiptlased olevat kutsunud kreetalasi sambarahvaks, seepärast et egiptlased olid pidanud Heraklese sammasteks kahte Kreeta saare põhja poole sirutuvat neeme. Mõlemad on võidelnud mandri kreeklastega ja lüüa saanud. Kreeta võis vulkaani purskega tekkinud tsunamiga tõsiselt kannatada saada. Viide elevantidele võis tulla sellest, et egiptlased kauplesid kreetalastega, kellelt nad olevat saanud elevandiluud. Vahele – seda võisid egiptlased ka Aafrikast saada. Põllumajandus oli mõlemal edukas. Selle teooria püstitaja oli 1960nendatel kreeka arheoloog Angelos Galanopulos, kelle järgi Santorini purse ja Minose tsivilisatsiooni hukk oleks olnud aluseks Atlantisede müüdi tekkimiseks.
Vastuargumendid. Platon ei räägi midagi vulkaanist. Santorini purse arvatakse olevat toimunud varem toimunud kui Minose tsivilisatsiooni hukk. Peale selle on loodusteaduslikud uuringud näidanud, et Kreeta saare põhjarannik pidi küll tsunamis kannatada saama, aga vulkaanilise tuha vihma saar ei saanud, tuhapilv läks hoopis Väike-Aasia rannikule, niiet suurem osa Kreetast jäi kahjustamata. Kui see purse tõepoolest toimus varem, siis pidi Kreeta tsiv veel vähemalt 150 aastat eksisteerima. Muidugi veel torkab silma: ei Kreetal, Theral ega ka teistel Egeuse mere saartel ei olnud sellist pealinna kontsentrilise põhiplaaniga. Kreeta teooria mulle endale vanasti meeldis väga, tolleaegsete teadmiste seisukohalt tundus see usutavama kui praegu.

Nimetan ära mõned teised kohad Vahemere ruumis ja jätan lõppu ühe, mis mulle endale väga meeldib.

Teisena nimetan ära ühe jõuka pronksiaja kaubanduslinna Tartessos, mis asus sealpool Gibraltari väina Hispaania Atlandi ookeani rannikul. Sellest linnast on juttu isegi Vanas testamendis, kus Tarsose nimeline linn oli olnud Saalomoni ja Foiniikia Tüürose vürsti Hiirami kaubanduspartneriks. Alates 6. saj ema sellest linnast enam ei räägita. Kas ta hävitati või ta uppus, on ka mingeid üleujutuse jälgi leitud.

Kolmandaks – Kartaago, Vahemere suurimaid võimukeskusi, kaubandusimpeerium, oli kontsentrilise põhiplaaniga, Rooma suurim rivaal. Aga dateerimisprobleemid!! Nimelt see, et Platoni eluajal Kartaago õitses ja õlmitses. Muidugi on üks võimalus, mis tuleneb Platoni enda elukõigust. Nimelt Platon vihkas Kartaagot, sest ta oli noorpõlves langenud vangi kartaagolase kätte, teda peeti koguni lühikest aega orjana, tal õnnestus põgeneda. Nende sündmuste pärast võis ta võtta Kartaago oma kõlvatu riigi prototüübiks.

Neljandaks - pronksiajal vahemeremaid rünnanud mererahvad. Nimelt 13-12 saj ema ilmusid Vahemerele rahvad, kes röövisid rannikualasid ja ründasid võimsaid tsivilisatsioone, isegi Egiptust (kuid said lüüa); mererahvaid seostatakse Hetiidi ja Ugariti riigi hävinguga. Teadmata päritoluga rahvas, neid on peetud piibli vilistiteks. Tänapäeva arvamine on, et mererahvad saabusid Kesk-Euroopast, kus puhkes kliimakatastroof, nälg, rahvad läksid liikvele, jõudsid Vahemere äärde. Seosed Atlantisega – mõlemad on omalaadsed konföderatsioonid; on tulnud saartelt; Atlantis oli vallutanud Liibüa, ka mererahvad olid koalitsioonis Liibüaga; mõlemal oli sadu tuhandeid mehi, olid meresõitjad jne. Aga vastuväide – jälle dateerimine, Platoni Atlantis ja mererahvad ei olnud samaaegsed. Kuid kui juba egiptlastel oli olnud mererahvastega tegemist, siis ikkagi võis mererahvaste rünne 1200nda paiku ema anda ajendi sellise minevikus toimunud loo tekkeks.

Kõige viimasena Vahemere teooriate rühmas ma nimetaksin ära ühte katastroofi, mis toimus Platoni enda eluajal. Kreekas Peloponnesose ps põhjarannikul Korintose lahe ääres asus Helike linnriik. See oli rikas kaubalinn, poliitiliselt, sõjanduslikult ja majanduslikult võimas, Poseidoni kultus oli seal tähtsal kohal, ta oli Vahemere idaosas paljude Kreeka kolooniate rajaja. Aastal 373 ema, kui Platon oli 54 aastane, Timaiost ja Kritiast hakkas ta hiljem kirjutama, tuli ühel ööl maavärin, tsunami ja Helike kadus lainetesse, kust linna varemed olid veel aastakümneid välja paistnud. Hiljem need jäljed kadusid, kuna uued maavärinad nihutasid pinnase nii, et varemed jäid maa sisemusse mitu km rannikust eemale, kust need 20 saj avastati. Linnriigid mõlemad, Poseidon, häving sarnane, mõlemal juhul on seletatud selle hukku jumalate kättemaksuna pattude eest.

veel:
Tsitaat:Atlantis Atlandi ookeanis.
Assoori ja Kanaari saari on peetud Atlantise kunagisteks tippudeks. Juba foiniikia, etruski või rooma meremehed võisid nendest saartest teada. 19 saj atlantoloogia rajaja Donnelly arvas, et Assoorid on Atlantise vajunud mandri viimne jäänus. Üks atlantoloog väidab, et merepõhja uuring Assooride lähedal näitab, et tõepoolest Platoni kirjeldatud tasandik on seal olemas ja ta tahab sinna ekspeditsiooni korraldada. Donnelly järgi on Kanaarid samuti Atlantise osa, mis on jäänud veepinnast kõrgemale. Kanaari saartelt avastati juba antiikaja lõpul kohalik rahvas guantšid. Neil olid huvitavad kombed nagu egiptlastel ja inkadel, nad moonutasid koljusid ja tegid koljutrepanatsiooni. Niiet Kanaarid peaksid olema Atlantise jäänusena side egiptlaste ja inkade vahel, atlantide järeltulijad. Tenerife saarel on ka astmikpüramiide, Güímari püramiidid. Kuid geoloogia on seisukohal, et nii Assoorid kui Kanaarid on vulkaanilise tekkega ja ei saa olla merepõhja vajunud kontinendi jäänused.

On otsitud veel teisteltki saartelt, nt tõepoolest ligikaudu 12 000 aasta eest eksisteerinud saar Atlandi ookeanis Gibraltarist läänes, Sparteli saar, maavärinate ja tsunaamidega hävinud, aga ei olnud seal tol ajal mingit tsivilisatsiooni. Saare uppumine võis olla, aga kõige enam võis saarel olla kiviaja küla.

Veel üks huvitav arvamine, et Atlantis olevat olnud Kuubal või Kuuba lähedastel saartel. Võrdlemisi uus seisukoht, viimaste aastakümnete oma. Selle tõestuseks on Kuuba lähedal asuv Punta del Este saar, kus on huvitavate seinajoonistustega koopad, mis annaksid aimu kunagisest päikesekultusest ja selle teooria autor Andrew Collins arvab, et Kuuba on ainuke saar, mis Platoni kirjeldustega sobib - tasandik, mäed põhjakaares. Tõepoolest, ka mingid varemed seal 2000nendtel nagu oleks leitud. Aga kuidas Platon teada sai? Atlantoloogid vastavad – kindlasti foiniikia ja kartaago meresõitjad Platoni ajal käisid Kuubal.

Atlandi kõige huvitavamaks teooriaks on, et Atlantis on megaliitkultuuri Iirimaa. Ulf Erlingsson, Rootsi atlantoloog, tema arvates Platoni ajamäärang on vale, Platon kirjeldab kiviaegset tsivilisatsiooni Iirimaal, see on ainuke suur saar, mis vastab Platoni Kritiases toodud mõõtudele. Ka seal on idaosas suur tasandik, seal on Iiri kuningate muistne pealinn Tara, selle lähedal on säilinud 4. või 3. aastatuhandest ema hiiglasuur matmispaik Newgrange, mida Erlingsson peab Poseidoni templi asukohaks. Kuidas Platon teada sai Iirimaast? Megaliirkultuur oli piisavalt suur ja võimas, et egiptlased pidid seda teadma, oli olnud ka katastroof, mis tekitas Iiri ja Suurbritannia saarel oleva madalmiku, see katastroof oli nii suur, et jõudis Egiptuse preestriteni.

*********************************

Tänapäevase atlantoloogia rajaja on Ignatius Donnelly, USAst, Minnesota asekuberner, orjade ja naiste eestvõitleja, kirjutas raamatu “Veeuputuseelne maailm” 1882. a. Kõik muistsed tsivilisatsioonid pärinevad Atlantisest, see on tema teooria. Sellepärast ongi veeuputusmüüdid üle maailma levinud, samuti ristimärk, päikesekultus. Donnelly meelest hävitas Atlantise kokkupõrge komeediga. Pääsenud rajasid mõlemale poole ookeani uued asulad. Donnelly leidis ka kõikidest keeltest tõestusi nende ühisele päritolule. Eriti tähtus silp on at või ad. Püramiidid on mõlemal pool Atlandit, pronksivalmistamise ja muude tehnoloogiate sarnasused. Atlantoloogiline difosnism, see on äärmuslik difusionism, kus kõik pärineb ühest algsest kultuurist. Enam tunnustust on leidnud mõõdukas difusionism, kus mõned oskused või teatud müütide ideed on saadud kultuuride läbikäimise tulemusel. Tõepoolest kultuurid laenavad teineteiselt, kõike ei pea ise leiutama. Difusionismis on suur oluline tõetera.

*************************

Bimini saared Kariibi meres Bahama saarestikus. Edgar Caycel oli Atlantise kohta palju visioone ja tema nägemuse järgi oli Atlantise tsivilisatsioon väga võimas, palju võimsam kui tänapäevane, ja et nad olid ka oma ajaloo fikseerinud ja säilitanud, ehitanud nn mineviku saali, kus pidi olema nende teadmiste andmepank. Selle koha nimi on nagu pealinna nimigi – Poseidia. Cayce oli kindel, et see asub ligikaudu ses paigas, kus Bahama saarestikus on Bimini saared. Ning ta ennustas, et 1968 või 69 aastal tõuseb Atlantise pealinn Poseidia taas ookeani põhjast üles. Nad elavad seal all siiamaani ja kõik on hoitud ja küll siis saame nägema.

Cayce suri 1945. aastal. Tema ennustuse peale kehitati õlgu. Kuid siis tuli ootamatu arheoloogiline avastus. 1968 a juhuslikult üle lennates avastati ühe Bimini saare juures (Andros) merepõhjas huvitavad varemed. Ristküliku kujuline ehitis, hiljem leiti veel varemeid. Oli kahtlejaid, et mis seal ikka saab olla, niikuinii looduslik, sukeldujad leidsid atlantoloogide rõõmuks aga kaks paralleelset rida kiviplokke. Edasi leiti et kividel oleksid nagu tööriistade jäljed, olevat seal ka loomaluude kuhjatisi. Midagi seal igatahes on, inimtekkeline, mis on kunagi merepõhja vajunud. Varemed ei ole väga sügaval. Ei ole võimatu, et seal on linna või esiajalooliste ehitiste või koguni sadama jäänused. Skeptikud peavad ikkagi looduslikeks, selge see, või väga hilisteks, 19 saj ehitisteks, mis vee alla vajunud. Aga selgeltnägija ennustus mõnevõrra teistsugusel kujul osutiski tõeks.

****************

Lemuuria kontinent India ookeanis on tõenäoliselt antroposoofia isa Rudolf Steineri väljamõeldis. Vaikse ookeani Mu maast sai 19 saj lõpul vist selgeltnägemise abil teada britt James Churchward. Arvas et Kambodža suured varemed on väga palju vanemad ja on Mu maa jäänused. Ameerika kultuurid samuti, ja et Lihavõttesaar on Mu tsivilisatsiooni viimane tipp. Ka Mu maa on tõenäoliselt mõttekonstruktsioon.
Vasta
#17
Atlantis oli Euroopas, räägiti ladina keelt.
Uurige Rooma ja ladina keele ajalugu - mõlemad pühiti korraga maalt, õigemini vesi
uhas nad minema -mingi taevane keha lendas Maast mööda jne...
Algas suur rahvaste ränne, nälg, haigused...
Kõik see oli alles hiljuti.

Guugeldage "piranesi" ja klikkige "pildid".


Vasta
#18
(17-09-2018, 09:57 )muca Kirjutas: Kõik see oli alles hiljuti.
Oleneb mis sa hiljutise all silmas pead. Platon ju teatas, et see saar või manner eksisteeris Platoni enda ajast arvutades 9500 a tagasi, tänapäevast arvutades 12 000 või natuke rohkem aega tagasi.

https://et.wikipedia.org/wiki/Atlantis


Vasta
#19
Tehakse meeletult palju, loomaks muinasjutte kauges minevikus toimunu kohta, et juhtida tähelepanu kõrvale tegelikelt sündmustelt.
Meie ajalool on auk sees vahemikus 500-1000 maj...

Ajul võibki olla raske seda kõike vastu võtta.
Vasta
#20
Eks igaüks leiab oma Atlantise või ei leia üldse. Atlantise kohta on foorumis palju teemasid.
Üks on siin, kuhu viimati kirjutati:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid241118


Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Atlantis leitud? rha 253 104,803 23-02-2023, 21:31
Viimane postitus: Lorenz
  Atlantis ent 133 57,463 14-07-2022, 19:50
Viimane postitus: xcad
  Lemuuria või Atlantis saadab signaale ? Aerling 2 5,183 16-02-2009, 14:48
Viimane postitus: HUGOTH

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat