07-01-2009, 11:07
Ma tean, et siin on atlantisest palju räägitud aga leitsin yhelt lehelt Infot...
...Üheksa tuhat aastat enne Soloni aega ehk umbes aastal 9600 e.m.a. puhkenud Heraklese sammaste taga ja neist väljaspool asuvate rahvaste vahel sõda. Athena asus idapoolsete rahvaste etteotsa, Atlantise saare kuningad juhtisid lääne rahvaid. Atlantis oli saar, mis oli suurem kui Aasia (Väike Aasia) ja Liibüa (Põhja-Aafrika) kokku, kuid see vajus maavärisemise tõttu merre ja selle asukohta märgib nüüd ohtlik vesiliiv, mis muudab selle regiooni mereteed laevasõiduks kõlbmatuks.
Sel varajasel ajajärgul omas Ateena ulatuslikke territooriume, tema maad olid viljakad ja elanikke palju. Mis puutub Atlantisesse, siis seletab Kritias oma kuulajatele, et ta peab nende kangelaste nimed kreeka keelde tõlkima. Solon, kes oli kirjutanud värssides jutustuse nende ajaloost, leidid, et Saisi preestrid olid nende nimedele juba egiptuse kuju andnud. Nii võttis tema endale sama vabaduse, kuid pidas meeles nende nimede tähenduse. Tema esiisa omanduses oli olnud jutustus neist asjadest kirjaliku kujul, kuid tema, Kritias, pidi lootma oma mälule faktide osas, mida ta oli lapsepõlves kuulnud ja mis olid jäänud sügavale ta mällu.
Jumalad jagasid maa osadeks, väikesteks ja suurteks, ja Poseidonile ehk Neptunusele, merejumalale, määrati Atlantis, kus ta sigitas sureliku naisega lapsed. Keset saart, mis ei olnud ranniku lähedal mägine, oli tasasandik, millele, nagu räägitakse, ei olevat olnud võrdset ilu ja viljakuse poolest. Umbes kuue miili kaugusel sellest tasandikust seisis madal mägi, kus elas autohtoon ehk päriselanik nimega Evenor, kellel oli oma naise Leucippega tütar, keda kutsuti Cleitoks. Pärast tema vanemate surma nais selle tüdruku Poseidon, kes ümbritses mäe vallide ja kraavidega. Valle oli kaks, lisaks kolm kraavi, mis olid täidetud mereveega, tehtud üksteisest võrdsele kaugusele ning muutsid mäele ligipääsu võimatuks. Meresõidukunsti tol ajal ei tuntud. Veel juhtis Poseidon saarele kaks merehoovust - ühe sooja, teise külma -, mis aitasid pinnase viljakaks muutmisele väga palju kaasa.
Selles hurmavas paigas kasvatas jumal üles viis paari poeglapsi, kaksikuid, kellele ta oli isaks. Ta jagas saare kümnesse ossa. Oma esmasündinule andis ta peadomeeni, mis oli suurim ja parima asukohaga, seades ülejäänud printsid teistesse Atlantisse regioonidesse erinevate rahvaste üle valitsema. Vanima poja, kogu saare kuninga nimi oli Atlas, temalt sai Atlandi ookean oma nime. Tema kaksikvenda kutsuti atlantise keeles Gadiriks ja kreeka keeles Eumoloseks. Tema osaks sai saare ääremaa Heraklese sammaste lähedal - see osa on sellest ajast kandnud Gadirici nime: Järgmist kaksikute paari kutsuti Amphioseks ja Eudemoniks ja teisi vastavalt Mneuseks, Autochthonoseks, Elassipposeks, Mestoriks, Azaeks ja Diapreposeks. Need printsid valitsesid saarel jõukuses mitmeid sajandeid, seades sisse oma ülemvõimu mitmel teisel saarel ookeani keskel, samuti neil, mis olid Egiptuse ja Türreenia lähistel.
Atlase järeltulijad säilitasid ülemvõimu mitmeks järjestikuseks sajandiks. Nende rikkused olid nii suured, et ületasid kuningaid, kes elasid nende ajale eelnenud sajanditel, ja ükski järgnevate aegade monarh ei kannata selles osas nendega võrdlust. Oma targa usinusega täitsid nad pealinna ja maa kõigega, mis eluks vajalik. Võimsus kindlustas neile võõraste maade kõik tooted. Saar varustas neid igat sorti kivide ja mineraalidega, ennekõike aga mineraaliga, mida tuntakse kui oricalchumi`t (mägivaske), mis oli kulla järel kõigist metallidest hinnalisim. Samuti andis saar ohtrasti igat sorti ehituspuitu. See toitis arvukaid loomakarju, nii kodu- kui metsloomi, ja suurt hulka elevante. Need leidsid rikkalikult toitu soodest, järvedest ja jõgedest, tasandikelt ja mägedest. Samuti andis pinnas vastavatel aastaaegadel rikkalikult juurvilju, puitu, vaiku, lilli ja puuvilju, saadi magusat viinamarja- ja viljamahla, kõiki lihatoite, mida võis ainult ihaldada, ja taimi. Varjurikkad puud kaitsesid saare õnnelikke elanikke äikese ja vihma eest, mitmesugused puuviljad vaigistasid nende nälga ja janu, eriti üks kõva koorega vili, mis pakkus nii viljaliha, mahla kui ka võiet. Ühe sõnaga, sellel saarel, mis on nii õnnetul kombel kadunud, oli leida kõike, mis rahuldaks keha ja hinge ning kutsuks esile aukartust jumalate vastu.
Nende looduslike rikkuste abil ehitasid atlantalased templeid, paleesid, sildu, juhtides kasulikult voogusid, mis voolasid kolmekordses ringis ümber nende iidse metropoli. Nad alustasid sellest, et ehitasid silla üle merealade, ja teise silla, mis viis kuninga paleesse. Iga järgneva valitsusaja jooksul suurendasid nad seda ehitist olulisel määral ja juhtisid läbi maaribade kanali, mis oli kolmsada jalga lai, umbes sada jalga sügav ja umbes kuuskümmend miili pikk. Selle veetee, milles said sõita suurimad alused, maapoolsesse otsa ehitasid nad sadama. Neisse kahte maaribasse lõikusid suured kanalid, mille kaudu trireemid ehk kolme tekiga galeerid võisid minna ühest maaribast teise. Sillad, mille kaudu käis ühendus maaribade vahel, olid piisavalt kõrged, et laevad saaksid alt läbi minna, ja neil olid peal katused.Esimene meretsoon oli umbes 1800 jalga lai, teine umbes 1200 jalga ja kolmanda, ringina saart piirava veetsooni, laius oli umbes 600 jalga.
Paleega saare laius oli viis staadionit (1 staadion=185 meetrit) ehk umbes 1000 jardi. Saar ja iga tsoon oli ümbritsetud kivimüüridega. Sildade juurde viivate pääsude juures olid väravad, mille kõrval kõrgusid kaitsetornid. Sild peasissekäigu juures oli umbes 100 jalga lai. Kivi, millest need tohutud ehitised olid tehtud, oli toodud saare kivimurrust ja see oli musta ning mustjaspunast värvi. Välist tsooni piiravad müürid olid kaetud kerge messingikihiga, sisemisel olid tinaplaadid, linnuse müürid olid kaetud oricalchum`iga.
Palee linnuse sees oli kavandatud järgnevalt: keskmine ja kõige ligipääsmatum osa oli Cleito ja Poseidoni tempel, mis säras kullast. Siia kogunesid esimeste atlantlaste järeltulijad igal aastal, et tuua jumalatele vagalt ohvreid. Poseidoni tempel oli umbes 600 jalga pikk, pindalalt 3 aakrit ning oma pikkusele ja laiusele vastava kõrgusega. Selle arhitektuur aga oli barbaarne. Kogu selle välimine pool oli ehitud hõbedaga, tornikesed särasid kullast ja sisemus oli kaetud elevandiluu, kulla, hõbeda ja helkiva orcalchum`iga. Kuid sisemiste seinte, seinaplaatide ja kujude kaunistamisel valitses oricalchum, kuigi oli ka puhtamaist kullast kujusid. Siin oli kujutatud oma kaarikul seismas Poseidonit, kes hoidis ohjest tiivulisi sõjaratsusid. Ümber tema oli paigutatud sada nereiidi, kes on sündinud delfiinidest; teised külgnevad skulptuurid kujutasid kuningliku suguvõsa printsesse ja printse või Atlantise impeeriumi kuningate ja rahva pühenduskinke. Ohvrialtar oli oma suursugususelt ja kauniduselt templi toreduse vääriline, nagu seda kahtlemata oli ka ülejäänud kuninglik ehitis.
Linna erinevates osades asusid kuumad allikad ja külmavee-purskkaevud, millest voolas ohtrasti vett. Ehitatud oli suuri basseine, mõned lahtised, mõned seinte ja katusega nagu kuumavee-kümbluspaigad, mida kasutatakse talvel. Need olid kuningliku perekonna kümbluspaigad, teised olid mõeldud naistele, isegi hobustel ja teistel koduloomadel olid oma basseinid. Iga kümblusruum oli ehitatud, pidades silmas sündsust ja erinevate klasside mugavust.
Kumbki linna kahest tsoonist oli täidetud templite, pühamute, hiite ja võimlatega. Saare keskme lähedal asus suur ringikujuline hipodroom, millle läbimõõt oli 600 jalga. Ümber selle olid õukonnaametnike ja valvurite eluasemed. Kuninglik valvemeeskond oli majutatud lossi lähedale, mäe ümber, mille tipus see asus, kuid enim usaldatutel oli eluase lossis endas, printside eluruumide lähedal. Dokid olid täis trireeme, mis olid hästi varustatud kõige meresõiduks vajalikuga.
Välimise tsooni väravatest möödumisel jõuti müürini, mis algas mere kaldal ja ümbritses saart ning selle tsoone 9000 jala pikkuselt, kuni ühines müüriga teisel pool ühenduskanalit. Kogu müüriga ümbritsetud ala oli üles haritud. Merepoolne osa oli kaetud elamute ja laohoonetega. Laht oli laevadest kirju ja kaid täis kaupmehi kõigist paikadest. Nad sagisid sadamas, tekitades pidevat lärmi.
Sisemaa pool näitas saar oma mägisemat külge, eriti mere poole vaataval küljel. Ümber kuningalossi laius tasane lagendik, mis oli samuti mägedega ümbritsetud, rand välja arvatud. Saar vaatas lõuna poole (Platon tahab ilmselt öelda, et selle kõige tihedamalt asustatud osa oli lõunaküljel). Kõige kõrgemad linnad olid ainukesed, mis tuule laastamisele avatud. Meie mäed annavad selle saare mägedest ainult ähmase ettekujutuse. Nende majesteetlik kõrgus, katkematu rida, tihedad ja läbitungimatud metsad, mis neid katsid, kutsusid esile elavaimat imetlust. Nende nõlvad olid kaetud väikeste linnadega, rikaste ja inimrohketega, ja neid mitmekesistasid jõed, järved ja rohtlad, mis pakkusid ohtralt toitu lõpmatule hulgale metsloomadele. Neis metsades võis leida igat sorti kasulikku puitu.
Saarel oli väljaveninenud rannajoon, kuid kanal ja kraavid põhjustasid osalised sellise välimuse kadumise. Kanal oli uskumatult sügav, pikk ja lai. Kui võrrelda seda teiste usina inimtöö tõenditega, siis keeldub mõistus uskumast, et see oli olnud inimese kätetöö. Kanal voolas läbi maa enam kui 1000 miili pikkuses ja kogus endasse kõik mägedest tulevad ojad, läbides linna mitme väiksema kanalina, kuni jõudis merre. Selle lisaharusid kasutati puidu ja vilja tranportimiseks, need lõid arvutul hulgal sisemaiseid ühendusteid. Maa andis igal aastal kaks saaaki igasuguseid puu- ja teravilju. Talvelgi oli saar tänu jumalate soosingule vihmade ja üleujutuste eest kaitstud.
See tasane maa varustas 60 000 ratsasõdurit ja oli jagatud kantoniteks, igaüks umbes kaksteist korda kaksteist miili, kusjuures iga kanton pidas ülal oma sõjaväge, kes määras endale ise juhi. Mägismaa andis loendamatu hulga sõdalasi. Seadusega oli määratud, et iga kantoni ülem peab andma kümme sõjavankrit, igaüks neist kahe hobuse ja kahe ratsamehe ning kaarikujuhiga, et ratsanikud saaksid vajadusel võidelda jala. Ta pidi samuti võtma teenistusse kümme raskerelvastuses jalaväelast, kaks vibukütti, kaks lingutajat, kolm kiviheitjat ja neli meremeest, viimased 20 000 aluselise laevastiku mehitamiseks. See kehtis ainult Atlantise kuningliku osa kohta. Impeeriumi üheksas teises osas (saartel?) oli omaette militaarkorraldus.
Mis puutub valitsusse, siis oli igaüks keheteistkümnest kuningast oma saarel ainuvalitseja, kuid nende valitsemist ja nendevahelisi suhteid juhiti iidsete Atlantise valitsejate käskudega ja saare keskel Poseidoni templis asuvale oricalchum`ist sambale graveeritud seadustega. Kord kuue aasta jooksul kogunesid nad sinna, et arutleda ühiskondlikke küsimusi ja uurida kõiki pakilisi asju vaga tähelepanuga ning mõista kohut patuste üle. Enne kohtuistungi algust tõid nad pühasse paika kümme sõnni. Iga kuningas andis tõotuse ohverdada üks neist sõnnidest Poseidonile ilma raua abi kasutamata. Võtnud loomad, viisid nad need graveeritud samba juurde ja ohverdasid seal. Kui tseremoonia läbi, kandsid kuningad kõigi sõnnide ihuliikmed läbi tule, tuues vereohvri ja pritsides sellega sammast, hiljem aga hävitades ohvrid täielikult tulega. Pärast panid nad ülejäänud vere väikestesse kuldkarikatesse ja pritsisid seda tulle, andes samal ajal pühaliku tõotuse mõista kohut sambale graveeritud seaduste järgi neid, kes on seadusi rikkunud, vastavalt esiisa Poseidoni käskudele.
Siis jõid nad ära osa järelejäänud verest ja pühendasid kuldkarika, milles see oli, Poseidonile. Öö saabudes naasid nad templisse, igaühel seljas sügavsinine rüü, istudes kokku nõupidamiseks, mis lõppes päikesetõusul. Siis graveerisid nad tehtud otsused kuldtahvlile, mille riputasid koos oma rüüdega templisse järeltulevate põlvede tarvis.
Neil ei olnud lubatud üksteise vastu relva tõsta, Atlase lastele anti alati kõigis sõjakäikudes juhi koht. Ka ei olnud neil lubatud surmata ühtki oma perekonna liiget, kui nõukogu kuuehäälne enamus ei olnud andnud neile õigust seda teha.
Palju sajandeid ei lasknud nad meelest oma ülevat päritolu, järgides kõiki seadusi ja olles oma esivanemate jumalate hardad kummardajad. Nende südametes valitses ausameelsus. Mõõdukus ja arukus juhtisid nende käitumist ja läbikäimist võõramaa rahvastega. Nii kaua, kui nad sellisel kombel käitusid, läks neil kõik hästi. Kuid aja jooksul laostas maisemaks muutumine nende jumaliku käitumise ja nad hakkasid end ülal pidama nagu ülejäänud inimlapsed. Nad lasid ennast võimul ahvatleda ja püüdsid valitseda vägivalla abil.
Siis otsustas Zeus, jumalate kuningas, kes nägi, kuidas see kord nii õilis rahvas paheliseks muutub, teda karistada ja tema võimuiha kurva kogemusega taltsutada. Ta kutsus Olümposele kokku jumalate kogu ja pöördus nende poole järgnevalt."
Arvata on et keegi ei viitsi nii pikka teksti lugeda
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
...Üheksa tuhat aastat enne Soloni aega ehk umbes aastal 9600 e.m.a. puhkenud Heraklese sammaste taga ja neist väljaspool asuvate rahvaste vahel sõda. Athena asus idapoolsete rahvaste etteotsa, Atlantise saare kuningad juhtisid lääne rahvaid. Atlantis oli saar, mis oli suurem kui Aasia (Väike Aasia) ja Liibüa (Põhja-Aafrika) kokku, kuid see vajus maavärisemise tõttu merre ja selle asukohta märgib nüüd ohtlik vesiliiv, mis muudab selle regiooni mereteed laevasõiduks kõlbmatuks.
Sel varajasel ajajärgul omas Ateena ulatuslikke territooriume, tema maad olid viljakad ja elanikke palju. Mis puutub Atlantisesse, siis seletab Kritias oma kuulajatele, et ta peab nende kangelaste nimed kreeka keelde tõlkima. Solon, kes oli kirjutanud värssides jutustuse nende ajaloost, leidid, et Saisi preestrid olid nende nimedele juba egiptuse kuju andnud. Nii võttis tema endale sama vabaduse, kuid pidas meeles nende nimede tähenduse. Tema esiisa omanduses oli olnud jutustus neist asjadest kirjaliku kujul, kuid tema, Kritias, pidi lootma oma mälule faktide osas, mida ta oli lapsepõlves kuulnud ja mis olid jäänud sügavale ta mällu.
Jumalad jagasid maa osadeks, väikesteks ja suurteks, ja Poseidonile ehk Neptunusele, merejumalale, määrati Atlantis, kus ta sigitas sureliku naisega lapsed. Keset saart, mis ei olnud ranniku lähedal mägine, oli tasasandik, millele, nagu räägitakse, ei olevat olnud võrdset ilu ja viljakuse poolest. Umbes kuue miili kaugusel sellest tasandikust seisis madal mägi, kus elas autohtoon ehk päriselanik nimega Evenor, kellel oli oma naise Leucippega tütar, keda kutsuti Cleitoks. Pärast tema vanemate surma nais selle tüdruku Poseidon, kes ümbritses mäe vallide ja kraavidega. Valle oli kaks, lisaks kolm kraavi, mis olid täidetud mereveega, tehtud üksteisest võrdsele kaugusele ning muutsid mäele ligipääsu võimatuks. Meresõidukunsti tol ajal ei tuntud. Veel juhtis Poseidon saarele kaks merehoovust - ühe sooja, teise külma -, mis aitasid pinnase viljakaks muutmisele väga palju kaasa.
Selles hurmavas paigas kasvatas jumal üles viis paari poeglapsi, kaksikuid, kellele ta oli isaks. Ta jagas saare kümnesse ossa. Oma esmasündinule andis ta peadomeeni, mis oli suurim ja parima asukohaga, seades ülejäänud printsid teistesse Atlantisse regioonidesse erinevate rahvaste üle valitsema. Vanima poja, kogu saare kuninga nimi oli Atlas, temalt sai Atlandi ookean oma nime. Tema kaksikvenda kutsuti atlantise keeles Gadiriks ja kreeka keeles Eumoloseks. Tema osaks sai saare ääremaa Heraklese sammaste lähedal - see osa on sellest ajast kandnud Gadirici nime: Järgmist kaksikute paari kutsuti Amphioseks ja Eudemoniks ja teisi vastavalt Mneuseks, Autochthonoseks, Elassipposeks, Mestoriks, Azaeks ja Diapreposeks. Need printsid valitsesid saarel jõukuses mitmeid sajandeid, seades sisse oma ülemvõimu mitmel teisel saarel ookeani keskel, samuti neil, mis olid Egiptuse ja Türreenia lähistel.
Atlase järeltulijad säilitasid ülemvõimu mitmeks järjestikuseks sajandiks. Nende rikkused olid nii suured, et ületasid kuningaid, kes elasid nende ajale eelnenud sajanditel, ja ükski järgnevate aegade monarh ei kannata selles osas nendega võrdlust. Oma targa usinusega täitsid nad pealinna ja maa kõigega, mis eluks vajalik. Võimsus kindlustas neile võõraste maade kõik tooted. Saar varustas neid igat sorti kivide ja mineraalidega, ennekõike aga mineraaliga, mida tuntakse kui oricalchumi`t (mägivaske), mis oli kulla järel kõigist metallidest hinnalisim. Samuti andis saar ohtrasti igat sorti ehituspuitu. See toitis arvukaid loomakarju, nii kodu- kui metsloomi, ja suurt hulka elevante. Need leidsid rikkalikult toitu soodest, järvedest ja jõgedest, tasandikelt ja mägedest. Samuti andis pinnas vastavatel aastaaegadel rikkalikult juurvilju, puitu, vaiku, lilli ja puuvilju, saadi magusat viinamarja- ja viljamahla, kõiki lihatoite, mida võis ainult ihaldada, ja taimi. Varjurikkad puud kaitsesid saare õnnelikke elanikke äikese ja vihma eest, mitmesugused puuviljad vaigistasid nende nälga ja janu, eriti üks kõva koorega vili, mis pakkus nii viljaliha, mahla kui ka võiet. Ühe sõnaga, sellel saarel, mis on nii õnnetul kombel kadunud, oli leida kõike, mis rahuldaks keha ja hinge ning kutsuks esile aukartust jumalate vastu.
Nende looduslike rikkuste abil ehitasid atlantalased templeid, paleesid, sildu, juhtides kasulikult voogusid, mis voolasid kolmekordses ringis ümber nende iidse metropoli. Nad alustasid sellest, et ehitasid silla üle merealade, ja teise silla, mis viis kuninga paleesse. Iga järgneva valitsusaja jooksul suurendasid nad seda ehitist olulisel määral ja juhtisid läbi maaribade kanali, mis oli kolmsada jalga lai, umbes sada jalga sügav ja umbes kuuskümmend miili pikk. Selle veetee, milles said sõita suurimad alused, maapoolsesse otsa ehitasid nad sadama. Neisse kahte maaribasse lõikusid suured kanalid, mille kaudu trireemid ehk kolme tekiga galeerid võisid minna ühest maaribast teise. Sillad, mille kaudu käis ühendus maaribade vahel, olid piisavalt kõrged, et laevad saaksid alt läbi minna, ja neil olid peal katused.Esimene meretsoon oli umbes 1800 jalga lai, teine umbes 1200 jalga ja kolmanda, ringina saart piirava veetsooni, laius oli umbes 600 jalga.
Paleega saare laius oli viis staadionit (1 staadion=185 meetrit) ehk umbes 1000 jardi. Saar ja iga tsoon oli ümbritsetud kivimüüridega. Sildade juurde viivate pääsude juures olid väravad, mille kõrval kõrgusid kaitsetornid. Sild peasissekäigu juures oli umbes 100 jalga lai. Kivi, millest need tohutud ehitised olid tehtud, oli toodud saare kivimurrust ja see oli musta ning mustjaspunast värvi. Välist tsooni piiravad müürid olid kaetud kerge messingikihiga, sisemisel olid tinaplaadid, linnuse müürid olid kaetud oricalchum`iga.
Palee linnuse sees oli kavandatud järgnevalt: keskmine ja kõige ligipääsmatum osa oli Cleito ja Poseidoni tempel, mis säras kullast. Siia kogunesid esimeste atlantlaste järeltulijad igal aastal, et tuua jumalatele vagalt ohvreid. Poseidoni tempel oli umbes 600 jalga pikk, pindalalt 3 aakrit ning oma pikkusele ja laiusele vastava kõrgusega. Selle arhitektuur aga oli barbaarne. Kogu selle välimine pool oli ehitud hõbedaga, tornikesed särasid kullast ja sisemus oli kaetud elevandiluu, kulla, hõbeda ja helkiva orcalchum`iga. Kuid sisemiste seinte, seinaplaatide ja kujude kaunistamisel valitses oricalchum, kuigi oli ka puhtamaist kullast kujusid. Siin oli kujutatud oma kaarikul seismas Poseidonit, kes hoidis ohjest tiivulisi sõjaratsusid. Ümber tema oli paigutatud sada nereiidi, kes on sündinud delfiinidest; teised külgnevad skulptuurid kujutasid kuningliku suguvõsa printsesse ja printse või Atlantise impeeriumi kuningate ja rahva pühenduskinke. Ohvrialtar oli oma suursugususelt ja kauniduselt templi toreduse vääriline, nagu seda kahtlemata oli ka ülejäänud kuninglik ehitis.
Linna erinevates osades asusid kuumad allikad ja külmavee-purskkaevud, millest voolas ohtrasti vett. Ehitatud oli suuri basseine, mõned lahtised, mõned seinte ja katusega nagu kuumavee-kümbluspaigad, mida kasutatakse talvel. Need olid kuningliku perekonna kümbluspaigad, teised olid mõeldud naistele, isegi hobustel ja teistel koduloomadel olid oma basseinid. Iga kümblusruum oli ehitatud, pidades silmas sündsust ja erinevate klasside mugavust.
Kumbki linna kahest tsoonist oli täidetud templite, pühamute, hiite ja võimlatega. Saare keskme lähedal asus suur ringikujuline hipodroom, millle läbimõõt oli 600 jalga. Ümber selle olid õukonnaametnike ja valvurite eluasemed. Kuninglik valvemeeskond oli majutatud lossi lähedale, mäe ümber, mille tipus see asus, kuid enim usaldatutel oli eluase lossis endas, printside eluruumide lähedal. Dokid olid täis trireeme, mis olid hästi varustatud kõige meresõiduks vajalikuga.
Välimise tsooni väravatest möödumisel jõuti müürini, mis algas mere kaldal ja ümbritses saart ning selle tsoone 9000 jala pikkuselt, kuni ühines müüriga teisel pool ühenduskanalit. Kogu müüriga ümbritsetud ala oli üles haritud. Merepoolne osa oli kaetud elamute ja laohoonetega. Laht oli laevadest kirju ja kaid täis kaupmehi kõigist paikadest. Nad sagisid sadamas, tekitades pidevat lärmi.
Sisemaa pool näitas saar oma mägisemat külge, eriti mere poole vaataval küljel. Ümber kuningalossi laius tasane lagendik, mis oli samuti mägedega ümbritsetud, rand välja arvatud. Saar vaatas lõuna poole (Platon tahab ilmselt öelda, et selle kõige tihedamalt asustatud osa oli lõunaküljel). Kõige kõrgemad linnad olid ainukesed, mis tuule laastamisele avatud. Meie mäed annavad selle saare mägedest ainult ähmase ettekujutuse. Nende majesteetlik kõrgus, katkematu rida, tihedad ja läbitungimatud metsad, mis neid katsid, kutsusid esile elavaimat imetlust. Nende nõlvad olid kaetud väikeste linnadega, rikaste ja inimrohketega, ja neid mitmekesistasid jõed, järved ja rohtlad, mis pakkusid ohtralt toitu lõpmatule hulgale metsloomadele. Neis metsades võis leida igat sorti kasulikku puitu.
Saarel oli väljaveninenud rannajoon, kuid kanal ja kraavid põhjustasid osalised sellise välimuse kadumise. Kanal oli uskumatult sügav, pikk ja lai. Kui võrrelda seda teiste usina inimtöö tõenditega, siis keeldub mõistus uskumast, et see oli olnud inimese kätetöö. Kanal voolas läbi maa enam kui 1000 miili pikkuses ja kogus endasse kõik mägedest tulevad ojad, läbides linna mitme väiksema kanalina, kuni jõudis merre. Selle lisaharusid kasutati puidu ja vilja tranportimiseks, need lõid arvutul hulgal sisemaiseid ühendusteid. Maa andis igal aastal kaks saaaki igasuguseid puu- ja teravilju. Talvelgi oli saar tänu jumalate soosingule vihmade ja üleujutuste eest kaitstud.
See tasane maa varustas 60 000 ratsasõdurit ja oli jagatud kantoniteks, igaüks umbes kaksteist korda kaksteist miili, kusjuures iga kanton pidas ülal oma sõjaväge, kes määras endale ise juhi. Mägismaa andis loendamatu hulga sõdalasi. Seadusega oli määratud, et iga kantoni ülem peab andma kümme sõjavankrit, igaüks neist kahe hobuse ja kahe ratsamehe ning kaarikujuhiga, et ratsanikud saaksid vajadusel võidelda jala. Ta pidi samuti võtma teenistusse kümme raskerelvastuses jalaväelast, kaks vibukütti, kaks lingutajat, kolm kiviheitjat ja neli meremeest, viimased 20 000 aluselise laevastiku mehitamiseks. See kehtis ainult Atlantise kuningliku osa kohta. Impeeriumi üheksas teises osas (saartel?) oli omaette militaarkorraldus.
Mis puutub valitsusse, siis oli igaüks keheteistkümnest kuningast oma saarel ainuvalitseja, kuid nende valitsemist ja nendevahelisi suhteid juhiti iidsete Atlantise valitsejate käskudega ja saare keskel Poseidoni templis asuvale oricalchum`ist sambale graveeritud seadustega. Kord kuue aasta jooksul kogunesid nad sinna, et arutleda ühiskondlikke küsimusi ja uurida kõiki pakilisi asju vaga tähelepanuga ning mõista kohut patuste üle. Enne kohtuistungi algust tõid nad pühasse paika kümme sõnni. Iga kuningas andis tõotuse ohverdada üks neist sõnnidest Poseidonile ilma raua abi kasutamata. Võtnud loomad, viisid nad need graveeritud samba juurde ja ohverdasid seal. Kui tseremoonia läbi, kandsid kuningad kõigi sõnnide ihuliikmed läbi tule, tuues vereohvri ja pritsides sellega sammast, hiljem aga hävitades ohvrid täielikult tulega. Pärast panid nad ülejäänud vere väikestesse kuldkarikatesse ja pritsisid seda tulle, andes samal ajal pühaliku tõotuse mõista kohut sambale graveeritud seaduste järgi neid, kes on seadusi rikkunud, vastavalt esiisa Poseidoni käskudele.
Siis jõid nad ära osa järelejäänud verest ja pühendasid kuldkarika, milles see oli, Poseidonile. Öö saabudes naasid nad templisse, igaühel seljas sügavsinine rüü, istudes kokku nõupidamiseks, mis lõppes päikesetõusul. Siis graveerisid nad tehtud otsused kuldtahvlile, mille riputasid koos oma rüüdega templisse järeltulevate põlvede tarvis.
Neil ei olnud lubatud üksteise vastu relva tõsta, Atlase lastele anti alati kõigis sõjakäikudes juhi koht. Ka ei olnud neil lubatud surmata ühtki oma perekonna liiget, kui nõukogu kuuehäälne enamus ei olnud andnud neile õigust seda teha.
Palju sajandeid ei lasknud nad meelest oma ülevat päritolu, järgides kõiki seadusi ja olles oma esivanemate jumalate hardad kummardajad. Nende südametes valitses ausameelsus. Mõõdukus ja arukus juhtisid nende käitumist ja läbikäimist võõramaa rahvastega. Nii kaua, kui nad sellisel kombel käitusid, läks neil kõik hästi. Kuid aja jooksul laostas maisemaks muutumine nende jumaliku käitumise ja nad hakkasid end ülal pidama nagu ülejäänud inimlapsed. Nad lasid ennast võimul ahvatleda ja püüdsid valitseda vägivalla abil.
Siis otsustas Zeus, jumalate kuningas, kes nägi, kuidas see kord nii õilis rahvas paheliseks muutub, teda karistada ja tema võimuiha kurva kogemusega taltsutada. Ta kutsus Olümposele kokku jumalate kogu ja pöördus nende poole järgnevalt."
Arvata on et keegi ei viitsi nii pikka teksti lugeda
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]
[Muudetud: 1-7-2009 helen009]