[WhiteWolf]

Neljast ürgelemendist on olemas Mikk Sarve neljaosaline saatesari Tuule tuba.
Tuule toa on teinud tuul,
palgid veeretanud vesi,
toa põrandaks on Päike
ja katuseks on Kuu.

Omakeelne ja -meelne

[WhiteWolf]

Huvitav, et Harati kõlab peaaegu nagu arhati...

[Müstik]

Aga raamatus "Harati kullast plaadid" jutustataksegi ju inimestest, kes on jõudnud teadvuse kõrgeimasse seisundisse. Seal nimetatakse neid lemuur-atlantlasteks.

Nüüd muidugi ei tea, kas böni usundis oli Harati või Arhati ja kuidas see meieni vene keele vahendusel jõudnud on see nimetus.
Ka nimetus Agharti kõlab ju sarnaselt. Agharti aga oli nagu me teame, kuningriik, mille pealinnaks peetakse Shambhalat ja mis ulatuvat kõigi maa-aluste tunneliteni maailmas.
See maa-alune kuningriik asutati kuskil 60 000 aastat tagasi.
Muuseas, on ka väidetud, et aghartilased on kosmosetulnukad, kes on peale kataklüsme endale maa all pelgupaiga leidnud. Nad liiguvad tunnelites erilistel lendavatel masinatel vimanadel, mida paneb liikuma Vril-jõud.
Legend Aghartist sai alguse 19.saj. lõpupoole ning sai osaks Shambhala legendist.
Loole aitasid kaasa nii parun Ungern-Sternebrg, kes korraldas selle maa leidmiseks kaks ekspeditsiooni, kusjuures teine ekspeditsioon jäi jäljetult kadunuks, kui ka Ferdinand OSSENDOWSKY teos „Loomad, inimesed ja jumalad.
Kõige tuntumateks Agharti otsijateks olid natsid.
Aga asun nüüd NelliN2 eespool soovitatud Garuda "Hõbepaleed" lugema.

[Müstik]

Muldaševi jutule vastukaaluks siis sellest, kuidas Bruno Baumann "Garuda hõbepalees" böni usundit tutvustab ja lahti seletab.
Šamaanid kandsid Tiibetis erinevaid nimesid. Neid kutsuti bönpodeks, šenideks või yelideks. Ilmselt vastasid nimed üksikutele šamaaniklassidele, kellel oli erisuguseid oskusi. Vana-Tiibeti šamanismist võttis Tiibeti budism päris palju üle. Igivanad tavandid olid rahva hulgas sedavõrd juurdunud, et ei böni valgustusfiguur Šenrab Mibo ega hilisem budism pole suutnud neid kaotada.
Šenrab Mibo on see böni esiisa, kes ilmus välja kuskil 18 000 (!) (hüümärk raamatu autori poolt), aasta eest ning levitas oma õpetust maa peal. Tema eluloo põhiallikad on kaks böni teksti, mis avastati eri aegadel.
Vanim allikas on teos "Dodo", mis tõlgiti oletatavasti Šang Šungi keelest (ise polnud sellest keelest varem kuulnud ja minu teada Muldašev seda keelt ei maininud?) tiibeti keelde ja tähendati üles 8.sajandil. "Dodo" leiti 11.saj. ühest Samye stuupast, n.ö. lõvikoopast, sest 8.saj. rajatud Samye oli Tiibeti esimene budislik klooster.
Šenrabi elukäigu märksa detailsem variant leidub böni tekstis Šang Šungi nime "Mäluvõti" all.
Õpetlased väidavad, et teksti jäädvustas 8.saj. budistlik õpetaja Vairochana, kes oli kursis böni usundiga.
"Mäluvõti" leiti (nagu "Dodo") Samye punasest stuupast ja on böni kirjanduse kaalukamaid kanoonilisi kirjutisi ja käsitleb 12 suurteo kaupa böni rajaja Šenrab Mibo elu ja tegevust.
Uurijad on leidnud suuri sarnasusi Buddha Sidhharta Gautama Šakyamuni elulooga, kelle 12 suurtegu ülistatakse budistide kanoonilises teoses. Sarnasusi Buddhaga on palju. Šenrab ilmutanud end ühes palees lõuna pool Yungdrung Gutsegi mäge - 9 korruselist svastikamäge, mille jalamil paikneb Mahani järv ja mille ligiduses saab alguse neli suurt jõge.
Kergesti tunneb siin ära Kailase mäe koos Manasarovari järvega ja mille lähedal on läte Induse, Brahmaputra, Sutlej ning Karnali jõel.
Tänagi austavad bönilased Kailast kui 9 korruselist svastikamäge, mis nüüd on ometi budismi päralt. "Mäluvõtmes" kirjutatu ja budismi teose vahel on teisigi sarnasusi. Sarnasused ajaloolise Budhha kujuga on viinud arvamusele, et budism on böni plagiaat. Mõnede arvamuste kohaselt on budism aga kõigest üks jumaliku Šenrab Mibo õpetuse tahkudest.
Igatahes käivad selle üle vaidlused ja arvamused on vastandlikud.
Mõistet "bönpo", mis esiotsa kehtis vaid eriliste šamaanide kasti kohta, kasutatakse nüüd kõigi kohta, kes harrastavad mingit budismieelset kultust. Põhiline vahe tänapäeval seisneb selles, et bõnilased tuginevad buda Šenrab Mibole, budistid Buddha Šakjamunile. Vaieldavaks jääb, kas mõlemad on sama isik ning bönpod suisa tiibeti vanimad "budistid".
Igatahes rehabiliteeriti bõni usund alles 20.sajandil. Varem öeldi "bön on mürk, aga budism sarnaneb nektariga."
Tihe side böni ja Šang Šungi kuningriigi vahel annab mõista, et need kujunesid sünkroonis. Iidne Šang Šung ei olnud aga tähtsusetu riigike Tiibeti läänenurgas, nagu sageli oletatakse, vaid laiutas hiiglaslikul territooriumil. Hääbunud Šang Šungi varemetel tärkas 10.sajandil uus riik - Guge. Kui iidne kuningriik hukkus, läks ka šang-sungi keel kaotsi, sellest loobuti tiibeti keele kasuks. Vanad tekstid ja tõlked viidi hävitamise kartuses varjule ja peidukohad pitseeriti kinni. Eelistavalt peideti need koobastesse.
Käsikirju leiti üles 11.ja 12.sajandil, mil leidis aset böni renessanss. Garuda mäe juures tui leiukohti välja kuni kaasajani.
On ka lugusid ja pärimusi, mis tõendavad, et Kailase mägi kuulus alguses bönpodele (muistsetele Tiibeti šamaanidele) ja ülevõtmine budistide poolt toimus alles pool aastatuhandet pärast böni riigi Šang šungi hukku. Bönidele jäi alles vaid Bön Ri mägi, kus ühe käsikirja järgi resideerus ka nende loss.
Isegi "Kristallpeeglis", budausuliste palverändurite juhis tunnistatakse böni ülemvõimu Kailase üle. Budistid asendasid Kailase ülevõtmise käigus böni jumalused Chakrasanvara ja tema kaaskonnaga. "Kristallipeeglist" saab pildi, kuidas Kailasele anti uus tähendus ja pühitseti budistlikuks pühamuks.
Böni iidsest usundist räägib VS eespool Muldaševi raamatu kaudu. Aga ka selle raamatu autor kirjutab, et bönpodel prevaleerib uskumus, et maailm tekkis viie elemendi (ruumi, õhu, tule, vee ja maa) subtiilsete energiate kokkusulamisest. Sellest moodustus kosmiline muna. Hindudel on see Brahma muna, mis kätkeb endas kõike alates kõrgeimast taevast kuni sügavaima põrguni. Bönidel koorus sellest kosmilisest munast aegamööda veel 18 muna. Ühest neist tärkas inimsugu.

[WhiteWolf]

Varem öeldi "bön on mürk, aga budism sarnaneb nektariga."

Nooh isiklikust kogemusest kinnitan, et pärast ühel budismihuviliste tseremoonial osalemist on mu mõttemaailm palju vägivaldsemaks muutunud (jälle vaja rekonfida...).
Böni ehk sisuliselt (kohaliku) loodususundi mürgiks nimetamine ütleb ka väga palju.
Täpselt samasugused ruumi müügimehed nagu kõik teisedki (k.a. sihvkasööjad).
Ja Müstik tänud raamatututvustuse eest. Kommentaariks niipalju, et

Põhiline vahe tänapäeval seisneb selles, et bõnilased tuginevad buda Šenrab Mibole, budistid Buddha Šakjamunile. Vaieldavaks jääb, kas mõlemad on sama isik ning bönpod suisa tiibeti vanimad "budistid".

Arvestades böni ja budismi mõningast sisulist erinevust - nad ei ole loogiliselt sama isik - see nn. Šakjamun oli kirjelduse järgi pigem see kodanik, kes lihtsa asja keeruliseks ajas (olgu see põhjus milline tahes) ja selle udupeene jama, mida tänapäeval budismiks nimetatakse, lõi.

*Läen õige jälle grillitud küljeliha ja punase veini manu... lihtsa maamehe naudingud suveõhtul, muud midagi.

[Müstik]

Raamatus on muud huvitavat juttu ka kui ainult arutlused böni üle, aga tervet raamatut ei ole veel jõudnud läbi lugeda.
Aga erinevusi böni esiisa Šenrab Mibo ja Šakyjamuni vahel muidugi on samuti küllaga.
Näiteks Šenrab ei pidanud kõigepealt inimeseks saama, et valgustust saavutada, nagu Šakjamuni. Ta oli juba ilmale tulles valgustatud. Ja bönpod ei pidanud oma pühaks maaks mitte Indiat, vaid Šang Shungi.
Muuseas, leidsin veel, et Kalatsakra tantra võeti budistlikku kaanonisse alles väga hilja, alles 10.sajandil. Igatahes on Buddha mainimine, kes imutanud selle Šambhala kuningale Suchandrale, tagantjärgi leiutatud lugu. Samuti viitab kõik sellele, et see tekkis Lääne-Tiibetis, mitte Indias nagu kinnitavad budistid.
Alguses loeti Šambhalat täiesti reaalseks paigaks ning alles hiljem võttis see müütilise maa jooni.
Tibetoloog Evans-Wentz tuletab terve Kalatšakra tantra böni juurtest. Tema teoses "Tiibeti raamat suurest vabastamisest", leidub tähelepanuväärne oletus: "Võib-olla on, nagu me söandame oletada, kataltšakra süsteem üks või isegi lähteallikas Tiibeti vana budismieelne böni usund."
See šang-sungi keel, mis alles hiljuti arvati olevat väljamõeldis, on ka huvitav.
On isegi säilinud selles keeles kirjutatud tekste. Osa neist pärinevad kuulsast Dunhuangi koobasraamatukogust. Nüüd on osa Pariisis, osa Londonis ja teadlased uurivad neid kirjutisi. On ka šang-šungi tähestik. Budistide järgi olevat Tiibetis kiri juurutatud alles kuningas Songtsen Gampo ajal ja sisendatakse, et Tiibetis polnudki enne 7.sajandit kirja. Õige on, et indias sanskritist arendati tiibeti kirja, aga vale on kinnitada, et varem üldse kirja ei tuntud.
Tänapäeval on Tiibetis ametliku kirja kõrval veel üks ja seda nimetatakse umeks.Ume on tulnud Šangšungist ja pärineb mari ehk matsugi kirjast, mis tuleb jumalatelt. Vanasti oli kirja nimi "jumalatelt alla laskunud". Tiibetis on veel väheseid, kes seda kirja valdavad.
Nii, et iidsete keelte uurijatele on raamatus ka üht-teist.
Keda see muistne Šang-Šungi kuningriik Tiibetis huvitab, siis siit saab kaardilt vaadata, kus ta täpselt asus:
http://en.wikipedia.org/wiki/Zhangzhung
Šang-Šungi kuningriik, böni usundi sünnikoht:
http://en.tibetol.cn/01/04/50/201104/t900146.htm
Aga nüüd hakkan otsima seda hõbepaleed seal Garuda orus.

[Müstik]

Järgneval lingil räägitakse Dur Böni koolkonnast, mis segunes vaimse traditsiooniga nimega dMu T’ang, mis on samuti osa Böni kultuurist. Varasematel aegadel harjutasid dMu T’angi esindajad oma meele saatmist teistesse teadvuse seisunditesse. Seda võimet kasutati ühiskonna parandamiseks, õpetamiseks ja kaitsmiseks. dMu T’angi traditsiooni kuulus ka vaimseid ja meditsiinilisi õpetusi füüsiliste ja vaimsete harjutuste kujul.
Dur Böni ja dMu T’angi harjutajaid tunti müstikutena, filosoofidena, arstidena ja teadlastena.
Nende traditsioon ulatus kõikidesse Böni koolkondadesse ja sellel on oma tähtsus ka tiibeti budismile, mille vanemast koolkonnas nimega Nyingma leidub mõjusid Böni kultuuris. Tänapäeva teadlased on jõudnud järeldusele, et india ja hiina kultuur on laenanud mõjutusi Böni kultuurist.
Hinduism, niisamuti kui ka Hiina taoistlik filosoofia ja Feng shui on kasvanud välja vaimsest Böni kultuurist.

http://sireliis.blogspot.com/p/tiibeti-e...kunst.html