12-04-2011 10:14
Postitus: #7
RE: Machu Picchu lähedalt leiti inka haud
Üks täiesti isepärane jumalate pühamu on Peruu maailmakuulus
turismiatraktsioon Machu Picchu. See paik asetseb
2360 meetri kõrguses lookleva Rio Vrubamba kohal
112 kilomeetrit Cuzcost loodes. Machu Picchu avastajaks
peetakse ameeriklasest uurijat Hiram Binghamit ( 1875-
1956), kes - kui täpselt võtta - ei leidnud seda kohta siiski
ise üles, sest kohalik rahvas tundis Machu Picchut juba
hoopis varasemast. Sootuks õigem oleks öelda, et ta avastas
selle paiga uuesti.
"Piechu" tähendab "tipp" ja "Machu" on sõnasõnalises
tõlkes "vana".
Niisiis Machu Picchu = "vana tipp". Täpselt
Machu Picchu vastas asub Huayna Picchu, "uus mäetipp".
Mõlemad kerkivad otsekui suhkrupead Vrubamba niiskelt
udusest orust ja neid eraldab müriseva jõe hõbepael.
Machu Picchu on võrratu. Roger Caillois Prantsuse
Akadeemiast kirjeldas seda isegi "pillavas suursugususes
sokeeriva kividest kokkulaotud hümnina". Seda ehitist on
nimetatud "kõigist linnustest kaelamurdvaimaks", kuid ka
"inkade seifiks" ja "jumalapoegade residentsiks " . Mitte
keegi ei tea Machu Picchu tõelist vanust ega tunne selle
algupärast nime.
Kakssada üheksakümmend ehitist seisab tehislikult rajatud
rõdudel, need katavad 800 meetri pikkuse ja 500 meetri
laiuse pinna ning sellele lisaks tulevad veel loendamatud
põlluterrassid, millest mõned kleepuvad sõna tõsises mõttes
vertikaalsetele kaljuservadele.
Kogu see insenerikunsti ainulaadne ime on pealegi paika
pandud nii kavalalt, et rajatis pole alt, Urubamba orust
üldse nähtav. Ehitusmaterjalina on kasutatud peamiselt sinakat
ja smaragdrohelist graniiti ning heledat laavakivimit.
Väljakaevamiste käigus avastasid Hiram Bingham ja ta
kaastöölised midagi mõistatuslikku. Päevavalgele tulid
raudplaadid, pronksist ehted, käevõrud, noad, haamrid,
nõelad ja peeglid, kuid nende kõrvalt mitte ühtki juveeli,
kõnelemata kullast või hõbedast valmistatud esemetest.
Kohalikud hauaröövlid olid nähtavasti jõudnud Machu
Picchu juba ammu enne seda täiesti lagedaks teha.
Bingham tõi välja 173 luukeret, nende hulgas olid 150
kuulunud naistele. See tõik viis teda mõttele, et Machu
Picchu võis olla inkade preestritaride, niisiis mingite jumalale
pühendatud neitsite linn. Seniajani on arusaamatuks
jäänud sealtsamast leitud poolteistsada viskekettaid meenutava
kujuga eset. Neid on üsna mitmes suuruses, lamedakspressitud
tennisepallist kuni vanaaegse voodisoojendamispudelini.
Nendest laitmatult poleeritud esemetest on peaaegu
kolmandik tehtud mingisugusest võrdlemisi läbipaistvast
rohelisest materjalist. Bingham oletas, et tegemist võis
olla "arvutusseibidega".
Isegi need mõtlikud turistid, kes silmitsevad Machu
Picchut kõige hajameelsemal pilgul ja keda läbematud reisijuhid
manitsevad järelejätmatult kähku edasi astuma, peaksid
märkama, et tegemist on kolme täiesti erineva ehitusstiiliga.
Seal on kõigepealt maaviljelusterrasside ja paari "moodsa"
maja müürikesed - täpselt samasugused, nagu neid
rajaksid ka tänapäevased peruulased. Teiseks asetuvad pilgu
alla inkade vägevad müürid; need koosnevad paljutahulistest
omavahel täiuslikult sobitatud kivimürakatest, monoliitpõiktaladest,
vägevatest väravatest ja klassikalistest, trapetsit
meenutavatest avadest. Kolmandaks võib näha igivanu
tohutult suuri ja sadu tonne kaaluvaid megaliite, millele
kord ammu kõik ülejäänu ankurdati.
Pole kahtlust, et Machu Picchus elutsesid inkad, nii
mehed kui naised. Samuti on kindel, et siinsamas suutis
üks väike rahvagrupp hispaania konkistadooride tuleku
katastroofi üle elada. Kuid samas on selge seegi, et need
inimesed ei saanud ühelgi juhul olla Machu Picchu tegelikud
ehitajad; selleks mahukaks tööks poleks lihtsalt aega
jätkunud.
Machu Picchu kui tervik, samuti sealne arhitektuur on
tööd andnud tervetele põlvkondadele. Pealegi rajati kõik
see omakorda palju vanema megaliitkultuuri jäänukitele.
"Inkade kadunud linn" oli olemas ammu enne seda, kui
konkistadoor Francisco Pizarro siia saabus.
Megaliitidest ehitamise kunsti ja inkade loomingu stiilide
erinevus ei saa kellelegi märkamatuks jääda. Niinimetatud
" Kuninga mausoleum" on tervikuna ühestainsast loomulikust
kaljust välja lõigatud ja isegi need seitse laskuvat
astet, mis viivad ehitise juurde, on - inkade igasuguseid
ehituskombeid eirates! - tahutud ühte terviklikku kivisse.
Machu Picchu hobuserauakujulise peatempli müür toetub
kolmele vägevale alusele, mille plokid on samuti valmistatud
ühestainsast kaljust. Müüritise seinad on sellest, mida
inkad nendele ehitasid, tubli kaks korda kõrgemad. Niisiis
on ainult ülemine kolmandik inkade rajatud, kuid
alumine osa osutub ikkagi nende tundmatuks jäänud " megaliitikute"
kätetööks, kes ladusid esialgse Machu Picchu üles.
Niinimetatud "Vahitorn", poolümarmüürieend, mis
asetseb "Mausoleumi" kohal, toetab sedasama arvamust.
Siin ehitasid nimelt inkad ümber varasemast olemasoleva
megaliitstruktuuri, kuid jätsid mingitel salapärastel ajenditel
kõik endise puutumata. Praeguseni ei osata mõistatada,
mida "Vahitorni" põrandas asuv kivimoodustis võiks
tähendada.
Niisama mõistmatu otstarbega on ka megaliit, mis kannab
nime Intihuana ehk Päikesekivi.
See turistide hulgas kõige rohkem imetlust äratav ja
ülisageli fotodel jäädvustamist leidev plokk ilutseb linna
kõrgeimas kohas ja sinna pääseb mööda kitsaid kiviastmeid.
Vasakul, sügaval all sillerdavad Urubamba hõbelooked.
Intihuana on välja tahutud ühestainsast imposantsest
kaljurahnust. Aluspind ja see salapärane kivi on otsekui
kokku valatud ja astmed lõpevad isemeelses täisnurkses
kannuses, mis osutab arusaamatu tehnoloogia tumma tunnismehena
oma tömbi sõrmega taeva poole. Plokk on orienteeritud
kompassi täpsusega kõigi nelja ilmakaare poole ning
diagonaal sihib täpselt ühe eemalasuva mäetipu poole.
Erialakirjandusest kerkib alatasa esile arvamus, et nende
aegade preestrid kasutasid sedalaadi ehitisi observatooriumidena
kalendaarsetel eesmärkidel. Nende abil olevat saanud
ennustada kevade tulekut ja lõikusaja algust ning
määrata sobivaimat aega, millal seeme tuleks mulda panna.
Mina pean niisugust versiooni päris nõmedaks. Selle
järgi pidavat terves maailmas - olgu Stonehenge'is,
Prantsusmaal Bretagne'is, Cuzcos või Machu Picchus - olema säärased
hiiglaslikud kivi rajatised kokku kuhjatud ainult eesmärgil,
et kuulutada asju, mida igamees niigi jälgida võinuks!?
Vanade hõimude liikmed, kes seisid loodusele hoopis
lähemal kui meie praegu, jälgisid aastaaegade perioodilist
kulgemist oma hüttidest ja koobastest. Samas oli ilmselge,
et mõjuvõimsate preestrite komando: "Kevade algus!" ei
saanud looduse loomuliku teisenemise käigus üldse
midagi tähendada. Kui Machu Picchus juhtus lumi veel
hiliskevadel maad katma, ei lugenud kevade käsu korras
väljakuulutatud algus mitte vähimatki. Seemet ei saadud
emakese Maa rüppe veel ikkagi poetada.
Loodusega kokkukasvanud inimesed oskavad kevade
saabumist välja lugeda tärkavast rohelusest, samuti teavad
nad täpselt, millal üks või teine vili saab küpseks. Ning
kõigele lisaks oleks võinud kalendreid ja päikesekelli meisterdada
hoopis lihtsamalt ja töömahukaid megaliitmonstrumeid
kasutamata. Mõtlen siin niisuguseid primitiivseid
päikesekelli meenutavaid kalendreid, mis koosnevad ainult
kas ühest kaljunukist, maa sisse löödud vaiast või sobival
viisil orienteeritud pilust pimedas koopalaes. Selliseid
moodustisi on maailmas leitud üsna paljudest kohtadest.
Pedro de Cieza de Leon, kes osales 1541. ja 1550. aasta
vahel hispaanlastest vallutajate sõjaretkedes, kirjeldas
Cuzco mäenõlvade niinimetatud kalendritorne järgmiste
sõnadega:
"Teatavate vahemaade tagant seisavad siin väikesed
tornid, millest jälgiti päikese liikumist. Seda asja peeti väga
tähtsaks . . . Tornidest langevate varjude järgi määrati külviks
ja muudeks toiminguteks sobivat aega. Inkad vaatlesid
taevast väga hoolikalt ja otsisid sealt kõikvõimalikke
endeid. Nad olid üldse suured ennustajad."
Allikas: Däniken "Tulnukate jäljed"
"You're all individuals"
|