Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Paranormaalsed kogemused loomadega
#1
Kuna mulle meeldib ülekõige looduses jalutada,siis on ka juhtumeid kui nii mõnigi putukas või mõni karvane või suleline on oma käitumisega tõsiselt hämmastanud.Mõned lood mis meenuvad kirjutaks siia.

1. Alustaks siis olukorrast mis juhtus see suvi mererannas.Nimelt jalutan vaatan merd ja järsku avastan,et natuke alla poolemeetrine rästik seisab keras minust paar meetrit eemal.Kuna kiiret polnud kuskile otsustasin suhtlust proovida.
Istusin maha ja hakkasin rahulikult rääkima.A'la
"Ära ole nõnda pinges mul puudub igasugune soov Sulle kallale tungida."
"See,et mina Sinusse sõbralikult suhtun,ei tähenda siiski veel,et kõik nii mõtleksid.kindlasti oleks palju minu liigikaaslasi kes Sind piinata ja isegi tappa tahaks."
Jne.. Kuskil 10 minti jahusin seal kui järsku tundsin nagu mingi laine lõi pähe.Tunne oli nagu rästik telepaatiliselt ütles,et ma mõistan sind.Pilt muutus kummaliseks värvid teravamaks,asi kestis kuskil paar minutit,ja pärast seda roomas rästik rahulikult minema.
Ise jalutasin hämmeldunult umbes 100 meetrit eemale ühte mu lemmik puhkamis kohta kus asusin päikest võtma.
Asi läks siis eriti kummaliseks.Nimelt mõne ajapäraast vaatan vasakule ja sama rästik(Noh kas just sama ,aga pikkus klappis) roomab minu poole .Roomas kuni jõudis mu parema jalani.Tõstis pea üles ja pani oma pea mu jalapeale.Ma olin nii hämmeldunud,et isegi hirmu ei mõistnud tunda.Igaljuhul kuskil paarkend sekki hoidis pead mu jalapeal ja siis roomas kadakate vahele....

2. Eitea kas see juhtum on seoses eelmisega,igaljuhul Suvila asub mul vanavanemate talu varemete peal.Seal maja all vundamendis palju lõhesid ja munakivide vahelisi pragusid. Umbes kümme aastat järjest kui me kevadel üle talve esimest korda sinna maabume,siis alati Isa või keegi teine lõi seal iga aasta 1-2 rästikut kutuks.Umbes kolm aastat tagasi läksin ma sinna üksinda esimesena kevadel.Kohe leidsin ka rästiku maja tagant päikse käes peesitamas.Tõin siis ämbri ja paar kaigast millega õnnestus madu-uss vigastusteta ämbrisse toimetada.Viisin ta siis krundi piiridest välja ja lugesin sõnad peale
"Täna õnne ,et mina Su leidsin,Oleks vanamees leidnud oleksid Päikesega hüvasti jätnud." Seletasin talle veel seal olukorra tõsidust.ja lasin ta vabadusse.
Ja ohh imet viimased kaks aastat on mu maja krunt ussidest puhas olnud.
Tegelikult valetan ka natuke.Üleeelmine aasta oli kevadel hoopis nastik kividel Päikese käes,Seda ma keelasin puudutada kuna teadupärast on ta ohutu tegelane.See roomas ka varsti minema.
Eks nüüd järgmine aasta näis kas ka plats puhas,igaljuhul minuarust juba praegugi müstiline juhus.

3.Asi juhtus tegelikult küll hoopis ämblikuga mitte loomaga,aga põnev oli küll minujaoks.Vedelen üksinda suvilas.Sügisene aeg kah teen kaminasse tuld.Tuli juba umbes 15 minutit põleb.Puude seas ka üks parajalt lahmakas nott,üks külg põleb ja teine külg mis läbi kamina klaasi minu poole vaatab ei põle veel.Igaljuhul vaadates telekat tuleb jõle isu järsku kamina uks avada ja sisse vaadata.Teengi siis seda ja mis ma näen?Pisike ämblik sebib paaniliselt suure noti mitte-põleval küljel edasi tagasi.Kuumus juba päris hea ja suitsu ka mehiselt.Panin siis käe näppudega noti vastu ja ohh imet Ämblik hüppega mu käe peal ja sibab kaminast mööda kätt eemale.Toimetasin ta siis rahulikult õue ära.
Oli see ämblik pisike nagu oli,aga endal oli õhtul väga mõnus tunne,Mõtlesin ise ka,et vahet pole kas päästa pisike ämblik või suur inimene.Enesetunne on ikka ühtemoodi põhjas ja meeldiv.
Taipasin,et lõpuks oleme me kõik üks pere ja õde-venda.

Oleks siis huvitav kuulda foorumikaaslaste kummalistest juhtumistest loodusega Smile

Muudetud: 11-11-08 kell 15:23:05 Kayaman
Vasta
#2
Mina ei suuda kärbselegi liiga teha,kõik mutukad kes tuppa tulevad püüan veeklaasi ja paber abil kinni ning toimetan õue.
Samuti on jube valus vaadata kui keegi tuppa eksinud herilase elu lõpetab..
Ja ahju puid pannes vaatan alati et ämblike peal ei oleks.
Olen ebanormaalne?Hoolin liigapalju elust,aga nii see on.wink
Vasta
#3
Väga lahedad juhtumised, kõik see kokku küll enam juhus pole(muidugi minu arvates).
Vasta
#4
Põnev lugu teema autorilt. Ise vaatasin paar aastat tagasi huvitavat saadet kummalistest inimestest ja lugudest, kus ühes osas näidati üht naist, kes rääkis loomadega mõttejõu abil. Naine oli kuskil loomaaias, kus rääkis lõvidega peamiselt. Igatahes väga huvitav teema ja oskus, mida inimesed võiksid endas arendada. Siin ka paar linki:
http://www.energybulletin.net/stories/20...ng-animals
http://www.martawilliams.com/WhatIsAnimCom.htm
http://paranormal.about.com/library/weekly/aa092799.htm
Vasta
#5
Ma olen mööda heinamaad kõndinud niimoodi, et kui seisma jäin, siis kohe püksisäärte peal sisalikud, nii paar-kolm korraga. Roomajatele meeldib kehasoe.
Vasta
#6
Huvitavad loodSmile Minul on teatud kogemused herilastega. Nimelt olen ma ise allergiline herilastele ja vaablastele. Olen isegi nende sutsust tilguti all olnud...ja eks iga järgmine suts, teeks reaktsiooni veelgi kiiremaks ja hullemaks. Kuna ma aga tegelen hobustega siis on suveti, eriti vaablased, trenni platsil ja karjamaal, tavaline nähtus. Alati kui ma karjamaale minnes näen enda ümber vaablast või herilast, lausun ma sõnad "mina ei sega sind, ära sina sega mind" ja see mõjub. Samuti ma lihtsalt ei tee neist välja kui nad kohale ilmuvad. Üks hämmeldust tekitav juhus, oli kui istusime seltskonnaga väljas, oli grilli õhtu, laud head paremat täis, mis meelitas eriti herilasi kohale. Seltskond võitles sõna otses mõttes, herilastega. Mina aga laususin oma kuldsed sõnad ja istusin laua taga, ilma et minu ümber ühtegi herilast oleksSmile. Teised vehkisid kätega ja tapsid neid. Üldsielt ei tapa ma neid ka siis kui mõni on mulle tuppa ilmunud. Püüan kinni ja viskan välja. Ma usun et loomad ei mõista neid sõnu vaid seda energiat mis meist peegeldub kui neid sõnu ütleme. Kui me ütleme südamest ja soovime neile head siis me kiirgame ka positiivset energiat mida loomad mõistavad ja eks samuti on lõhnad mida me eritame. Kui me oleme närvis või vihased siis pulbitsevad meis rida hormoone mis meie nahapinnalt ka teatut lõhnasid eritavad ja eks loomad seda tunnevad. Isegi loomalt on tunda hirmu lõhna, kui nad kardavad, see on nii spetsiifiline et seda ei saa tundamata jättaSmile
Vasta
#7
Herilastest nii palju et ühel suvel oli mul herilasepesa koridoris, mind nad ei häirinud ega puutunud kuid naabritele sama smajas tegid põrgut, need ei saanud mööda käia ilma, et herilased poleks tülitanud. Kahjuks olin sunnitud naabrite nõudmisel tookord pesa hävitama aga kogemus oli see, et herilased tunnevad väga hästi omainimesi ja võivad paraja koera asemel päevasel ajal sissepääsu kaitsta rünnates kõike võõrast.
Samasugused on ka mesilased, oma võib aias rahulikult toimetada aga võõraid rünnatakse. Seda muidugi juhul kui nende hooldaja ei ärrita mesilasi ega ole neid inimeste vastu tigedaks ajanud. Ei kehti ajutiselt korjemaale viidud tarude puhul. Ei mesilased ega herilased salli pesematuse haisu ja tugevat higihaisu.
Ussidest niipalju et enne kooli käisin hoidja kukil, kuna ta pidi minuga tegelema, metsas ravimtaimi korjamas ja marju rabast toomas. Pahatihti pani ta mu mättale istuma nii et naabermättal peesitas uss, ükski pahalane ei tulnud ligi, sest ajast kuulen usside hoiatusvilet kõrvus kui liiga lähedale satun. Kunagi pole ükski uss rünnanud ega karda ka usse.
Lapsepõlves teadsin kodumetsas kõikide metsloomade elupaiku ja urgusid. Ainult isapõder oli tähtsust täis ja ma pidin igakord teelt kõrvale astuma kui ta möödus. Mägrad ja rebased ei teinud must eriti väljagi kui väga ei vehelnud. Võis neid rahulikult vaadata.
Ainult ega ma täiskasvanutega neid kohtumisi eriti jaganud ka, eriti mis urgude asukohtadesse puutus.
Vasta
#8
(30-09-2012, 12:42 )VironShaman Kirjutas: Herilastest nii palju et ühel suvel oli mul herilasepesa koridoris, mind nad ei häirinud ega puutunud kuid naabritele sama smajas tegid põrgut, need ei saanud mööda käia ilma, et herilased poleks tülitanud. Kahjuks olin sunnitud naabrite nõudmisel tookord pesa hävitama aga kogemus oli see, et herilased tunnevad väga hästi omainimesi ja võivad paraja koera asemel päevasel ajal sissepääsu kaitsta rünnates kõike võõrast.

Tõeliselt huvitav. Meil elutseb umbes tosinasse sugukonda kuuluvaid herilasi. Oskad Sa neid kirjeldada? Või on herilaste määratlemiseks anda pilt nendest herilastest? Kui suudan määratleda herilased siis suudan ehk täielikult lahti seletada ka selle juhtumi.

PS: Selles, et herilased hoiavad omi on tõeiva sees.
Vasta
#9
Herilaste kohta üks suurepärane eesti dokumentaal "See tüütu herilane" (1987).
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=130627

Ilmselt herilased, nagu ka paljud teised loomad, harjuvad teatud lõhnadega ning ründavad ikka neid võõramaid - paranormaalsust selles tegelikult ei ole. Dokumentaalis sai terve filmi tegemise ajal nõelata korra vaid üks kaameramees, kuigi kaamera oli enamuse ajast herilasepesast vaevalt 20cm kaugusel.
Vasta
#10
NOC nimeline vangistuses elanud valge vaal üritas imiteerida inimkeelt. Teadlased on vanu lindistusi analüüsinud ning peavad tunnistama, et häälemustrid on hämmastavalt sarnased inimese poolt tekitatule.

Lingil inglise keelne artikkel koos heliklipiga NOC'i "inimkeelest".
http://www.independent.co.uk/news/scienc...21800.html
Vasta
#11
Endal oli alles sel suvel väga "paranormaalne" kogemus seoses hundiga. Mul on siin foorumis teema oma seinamaalist ja see ongi sellega seotud. Nimelt sattusin maalimise ajal selle maaliga suhtlema ja see maal oli kiskja moodi. Pikalt sellesse ei laskuks, aga see ütles, et see on värav ja sealt tuleb "hunt" läbi. See sõna oli tõlgendatav, kui "kiskja, draakon, hunt". Ma ei võtnud seisukohta ja jätsin selle, nagu oli. Siis hakkasin nägema kokkusattumusi "hundiga" igal pool. Näiteks tehti siiasamasse lähedale uus elamurajoon, kus oli susiga seotud uus tänav, kohtusin inimesega kelle perekonnanimi Hunt jne. Kaks aastat hiljem, sel suvel jalutasin maja lähedal metsas ja räägin sõbraga telefonis kui kuulen ragistamist. Läbi tihniku jooksis suur koer, tuli maantee poolt. Jäin siis seisma, mõtlesin et hulkuv koer ja vaatan kas äkki naabrite oma või mis.
Jäi minust umbes 10m kaugusel seisma ja vaatasin, et hunt. Enne pole elus ise näinud, aga siuke väga pikkade jalgadega, rebasesaba moodi kohev saba, püstised teravad silmad, pikk koon ja salkus karv, nagu oleks vana. Ja jäi seisma ja vahtis mind viis sekki, siis sörkis ringiga mööda sügavamale metsa. Silmad olid siuksed kollakad ja hiljem sõps arvas, et oli marutaudis, et muidu hunt ju inimese ligi ei roni. Oli siis kas karjast ära aetud üksik hunt või haige.
Siinkandis pole kunagi hunte nähtud ja koos selle maaliasjaga lahterdaks enda jaoks seletamatu juhtumi alla, ma ei tea kuidas teistele kõlab aga isiklikult oli väga võimas kogemus.
Vasta
#12
Armsad fotod mets- ja koduloomadest, kes omavahel sõbrunenud. Need ebatavalised sõprussuhted näitavad, et loomad võivad olla emotsionaalselt palju keerukamad, kui paljud meist usuvad. Ja võib-olla polegi need sõprused nii ebatavalised!

Endale meeldib kõige rohkem see foto, kus kaelkirjak Bea ja jaanalind Wilma. Samuti kana nimega Mabel ja koerakutsikad.
Lahutamatud sõbrad on ka tiiger Shere Khanist, karu Baloost ja lõvi Leo. Kõik kolm päästeti uimastikaupmehe käest, kes nendega väga julmalt käitus.

Head sõbrad on ka Orangutan Suryia ja hagijas Roscoe, kes käivad koos suplemas.

Hoolitsev dogi Kate lapsendas hirvebeebi Pippini. Nad olid lapsepõlve ajal suurepärased sõbrad, kuid täiskasvanuks saades kolis Pippini metsa, et seal omaenda hirvepere üles kasvatada. Pippin külastab aeg-ajalt siiani Kate’i ja tema omanikku Isobeli.


http://lemmikloom.delfi.ee/meelelahutus/...d=80123300
Vasta
#13
Aastaid tagasi oli tava jalutada fotokaga mööda metsi ja põlde. Kord nägin metsateel, autoroopas liblikat istumas. Tegu oli haavalumikuga ehk siis suure päevaliblikaga. Hiilisin ligi, et pildistada. Liblikat see ei tundunud üldse häirivat. Heitsin ettevaatlikult kõhuli ta kõrvale ning hakkasin pildistama. Nägin, et ta oli haaratud mingi mädaneva looma kehaosa pealt toitumisega. Oli nagu kas hiire ninaosa või midagi niisugust mis arvatavasti mõne linnu nokaotsast kukkunud. Kui olin teda mõned minutid häirinud oma fotokaga, tõusis ta lendu ja sellele liblikaliigile omase kiire lennuga kadus eemale lepavõsa otsa. Jooksin siis järgi, et ehk saaks veel pilte teha. Leidsin ta kõrgel, ladva osas istumas lehe peal. Korraga tõusis ta lendu, kihutas otse minu pea kohale ning tegi täpselt kolm täisringi ümber minu pea, nii 30 cm kaugusel mu peast. Seejärel lendas kiirelt tagasi tee peale ja seal, kohas kus seisis mu tripood, lendas täpselt tripoodi tipu juurde ning tansiskleva lennuga hüples seal samuti kolm korda üles alla. Liblika käitumine tundus väga mõtestatuna. Loomad, linnud, liblikad kui kohtuvad inimesega, tavaliselt nii palju vaeva ei näe inimesega! Midagi tahtis see haavalumik mulle öelda aga mida?
Vasta
#14
Stigmad.
Psüühika mõjutab keha nii inimesel kui ka loomal? Haava asukoht on küll üksjagu erinev, jääkarul tagumise käpa pealmisel osal. Aga nemad pole ka katoliiklased Smile

Jääkaru Nord Nord põeb psühhosomaatilist haigust.
Tsitaat:Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran ütles Nordi haavast rääkides, et seda on püütud ravida, kuid ravi pole õnnestunud.
„Tegemist on ilmselt psühhosomaatilise või psühhootilise haigusega, mille on põhjustanud halvd tingimused, milles Nord varasemalt on elanud,” rääkis Maran. Täiesti kindel selles diagnoosis tema sõnul siiski ka olla ei saa.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=84888595

[Pilt: jaakaru-nord-84888713.jpg]

Inimeste puhul nimetatakse sellist nähtust stigmadeks: https://en.wikipedia.org/wiki/Stigmata

[Pilt: hqdefault.jpg]



Vasta
#15
Stigmata on huvitav asi - psühhosomaatika.
Haavad tekivad kus kirjutati - näiteks peopesadel.
Kuid ajalooliselt löödi risti läbi randmete.
Vasta
#16
Tore teema.
Ka meil ikka perest perre omamoodi traditsioonid, et ämblikel on isikunimed ja suvisel ajal on mesilindude, herilaste ning muude mutukate jaoks nn. väljaaitamise topsid käepärast.
Majaehituse käigus aga oli meil kuklaste pesa ühte veidi ebasobivasse kohta moodustumas ja sai ka need siis ettevaatlikult kiht kihi kaupa kärule pandud ja metsa alla toimetatud. Aga no mingi kamp jäi paikseks ja kippusid terrassi vahelt päris suurte massidena ka tuppa. No sealt ma neid siis püüdsin eemale saada küll kaneeli küll muu meelitamisega. No ei kuidagi. Ma sain aru küll, et pigem olen mina nende territoorium, kui nemad minu, kuid ega selline mõtlemine ratsionaalse linnastunud inimlooma mugavustsooni vähemaks ei teinud.
Ikka mitu head nädalat käisin seal nendega siis läbirääkimisi pidamas. Et ikka, mis oleks, lugupeetavad, kui te seal, vabandage väga, nata nihutaks end sinna imekena metsatuka poole ja kas te poleks ikka nii lahked, saate aru, me siin ka nagu natuke tahame elada ja nii.
Lõpuks aga kilod kaneeli raisus, tolku ikka ei miskit. Siis korraga vihastasin ja põrutasin jalaga vastu maad, et "kuulge poisid, aitab. Mulle see värk ei sobi ja kui heaga ei saa, siis läheb asi kurjaks. Arvate, et tahan teid nottida? Ei taha. Seega olge nüüd normaalsed ja tõmmake jeehat."
Ikka kohe südametäiega põrutasin.
Ja no järgmine hommik nad läinud ka olid ja tagasi ei tulnud.
Siin-seal muidugi väikestviisi askeldavad, kuid see on ok.
Vasta
#17
Tegelikult kõik loomad näevad ja suhtlevad vaimudega. Ning vaimsel tasandil ka üksteisega. Kes paremini, kes halvemini, oleneb loomast. Kõik loomad on erinevad, nii nagu inimesedki. Kes õpib hästi, kelle õpetamisest pole midagi tolku. Ainult tühi töö ja vaeva närimine. Iga elusolend on erinev ja see on paratamatus. Igaüks leiab oma tee vaimse maailma juurde. Selle tee otsustamine on otsustaja asi. Minul on ka kiisud. Nemad saavad kõikide vaimudega, kes siin on. Suurepäraselt läbi. Need kes tulevad siia halbade kavatsustega, saavad nende mõõkasid (küüni) tunda.

Arvan et loomade vaimsete võimete, astraal võimete ja ravi võimete üle, võiksime selles teemas edasi arutada. Nii koduloomadest kui ka metsaloomadest.
Vasta
#18
Vaadake ise – misssuguste ime asjadega loomad hakkama saavad! Vene keelne.
https://www.youtube.com/watch?v=E9Qisb6uhiY
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Teadus ja paranormaalsed nähtused Teele 3 3,893 06-09-2016, 10:57
Viimane postitus: Müstik

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat