Kirjeldus lendajast ja kohtumisest temaga Carlos Castaneda raamatust "Lõpmatuse Aktiivne Pool".
Minu jaoks oli don Juaniga koos vaikuses istumine üks enimnauditavaid kogemusi, mida ma teadsin. Me istusime mugavalt mingitel polsterdatud toolidel tema Kesk-Mehhiko mägedes asuva maja taga. Oli hiline õhtupoolik. Puhus meeldiv kerge tuulehoog. Päike asus teispool maja, meie selja taga. Selle hääbuv valgus lõi erakordseid rohelise värvi varjundeid tagahoovi suurte puude võrades. Tema maja ümber kasvas suuri puid, mis varjasid vaate linnale, milles ta elas. Alati jäi mulle sellest mulje, et ma olin kusagil metsikus looduses, viljatu Sonora kõrbe metsikusest erinevas, kuid metsikus sellegipoolest.
“Täna... hakkame me arutama kõige tõsisemat teemat nõiduses,” ütles don Juan katkendlikult. “Ja me alustame seda energiakehast rääkimisega.”
Ta oli mulle kirjeldanud energiakeha loendamatuid kordi, öeldes, et see on energiaväljade konglomeraat, peegelkujutis energiaväljade konglomeraadist, mis moodustab füüsilise keha, kui seda nähakse kui energiat, mis voogab universumis. Ta oli öelnud, et see on väiksem, enam kompaktsem ja raskema väljanägemisega kui füüsilise keha helenduv kookon.
Don Juan oli mulle selgitanud, et keha ja energiakeha on kaks energiaväljade konglomeraati, mis on kokku surutud mingi kummalise ühteliitva jõu poolt. Ta oli lõputult rõhutanud, et see jõud, mis seob seda energiaväljade gruppi kokku, on iidse Mehhiko nõidade arvates kõige müstilisem jõud kõiksuses. Tema enda hinnangul oli tegemist kogu kosmose puhta olemusega, kõige selle, mis siin leidub, kogusummaga.
Ta oli väitnud, et füüsiline keha ja energiakeha on meie kui inimolendite maailmas ainsad energeetiliselt vastanduvad konfiguratsioonid. Seetõttu ta ei tunnistanud ühtegi teist dualismi nende kahe kõrval. Keha ja meele, vaimu ja ihu vahelist dualismi pidas ta kõigest teadvuse mõtteahelaks, millel puudus mingigi energeetiline alus.
Don Juan oli rääkinud, et distsipliini vahenditega on igaühel võimalik tuua energiakeha füüsilisele kehale lähemale. Tavaliselt on nende vaheline vahemaa tohutu. Kui energiakeha jõuab teatud ulatusse, mis igaühe meist jaoks on erinev, saab igaüks meist distsipliini kaudu selle sepistada füüsilise keha täpseks koopiaks – teiste sõnadega: kolmemõõtmeliseks tahkeks olendiks. Siit siis ka nõidade teise või duubli idee. Pealegi veel, sama distsipliiniprotsessi kaudu saab igaüks sepistada oma füüsilise keha oma energiakeha täpseks koopiaks – teisisõnu: eeterlikuks energialaenguks, mis on nähtamatu inimsilmale, nagu kogu energia.
Kui don Juan oli mulle kõigest sellest rääkinud, siis minu reaktsiooniks oli küsida, kas ta kirjeldas müütilist väidet. Ta vastas, et nõidade puhul pole millegi müütilisega tegemist. Nõiad olid praktilised olendid ja see, mida nad kirjeldasid, oli alati midagi vägagi kainet ja asist. Vastavalt don Juani väitele tekkisid raskused nõidade tegemistest arusaamisel seetõttu, et nad lähtusid erinevast kognitiivsest süsteemist.
Istudes tema maja taga Kesk-Mehhikos sel päeval, ütles don Juan, et energiakeha omas keskset tähendust kõigis minu elusündmustes.Ta nägi energeetilise faktina, et mu energiakeha lähenes – tavapärase eemaldumise asemel – mulle tohutu kiirusega.
“Mida see tähendab, et see läheneb mulle, don Juan?” küsisin ma.
“See tähendab, et miski on tulemas sind jalust rabama,” ütles ta naeratades. "Sinu ellu on tulemas tohutul määral kontrolli, kuid mitte sinu, vaid su energiakeha kontrolli.”
“Kas sa, don Juan, tahad öelda, et mingi väline jõud hakkab mind kontrollima?” küsisin.
“On hulk väliseid jõude, mis kontrollivad sind praegusel hetkel,” vastas don Juan. “Juhtimine, millele mina viitan, on väljaspool sõnalise väljendamise võimalusi. See on sinu kontroll ja samas ei ole ka. Seda ei saa klassifitseerida, aga seda saab kindlasti kogeda. Ja lisaks kõigele – seda saab kindlasti ära kasutada. Pea meeles: seda saab kasutada sinu täielikuks hüveks, mis jällegi ei ole sinu hüve, vaid su energiakeha hüve. Siiski – energiakeha oled sa ise, seega me võime jätkata lõpmatuseni, nagu koerad oma sabasid taga ajades, püüdes seda kirjeldada. Keel on ebatäpne. Kõik need kogemused asuvad väljaspool süntaksi.”
Pimedus oli saabunud väga kiiresti ja puude lehestik, mis oli olnud mõni aeg tagasi kumavroheline, näis nüüd väga tumeda ja raskena. Don Juan ütles, et kui ma pööraksin keskendatud tähelepanu lehestiku tumedusele silmi mitte fokusseerides, vaid pigem justkui silmanurgast vaadates, näeksin kiiresti mööduvat varju ületamas mu nägemisvälja.
“See on sobiv päevaaeg tegemaks seda, mida ma sult palun,” ütles ta. “Selleks kulub hetk, et hõivata sinus piisaval hulgal tähelepanu selle tegemiseks. Ära peatu enne, kui oled selle kiiresti mööduva musta varju tabanud.”
Ma nägingi paari kummalist kiiresti mööduvat musta varju puude lehestiku foonil. See oli kas üks edasi-tagasi liikuv vari või liikus seal mitmeid kiiresti mööduvaid varje vasakult paremale või paremalt vasakule või otse üles taevasse. Nad näisid mulle paksude mustade kaladena, tohutute kaladena. Näis, nagu oleks hiiglaslik mõõkvaal õhus lennnanud. Ma olin vaatepilti süvenenud. Siis, lõpuks, hakkas mul hirm. Oli läinud liiga pimedaks, et näha lehestikku, kuid ma suutsin ikka veel näha kiiresti mööduvaid musti varje.
“Mis see on, don Juan?” küsisin ma. “Ma näen musti kiiresti mööduvaid varje kõikjal ümberringi.”
“Ah, see on üleüldiselt universum,” ütles ta. “Võrreldamatu, mittelineaarne, süntaksi maailmast väljaspool olev. Iidse Mehhiko nõiad olid esimesed, kes nägid neid kiiresti mööduvaid varje, seega nad jälgisid neid lähemalt. Nad nägid neid, nagu sina neid näed, ja nad nägid neid kui kui energiat, mis voogab universumis. Ja nad avastasid midagi mõistusevälist.”
Ta katkestas rääkimise ja vaatas mind. Tema pausid olid perfektselt ajastatud. Ta peatas jutu alati siis, kui ma rippusin juuksekarva otsas.
“Mida nad avastasid?” küsisin ma. “Nad avastasid, et meil on kaaslane kogu eluks,” Ütles ta nii selgesti, kui ta suutis. “Meil on kiskja, missugune tuleb kosmose sügavikest ja võtab üle õiguse valitseda meie elusid. Inimolendid on selle vangid. Kiskja on meie isand ja meister. Ta on muutnud meid sõnakuulelikeks, abituteks. Kui me üritame protestida, siis see surub meie protesti alla. Kui me tahame tegutseda sõltumatult, siis see nõuab, et me nii ei teeks.”
Meie ümber oli väga pime ja see näis kahandavat igasuguse minupoolse eneseväljendumissoovi. Oleks see toimunud päevavalguses, oleksin naernud oma pea otsast. Pimeduses tundsin ennast aga üpriski pärsituna.
“Meie ümber on pilkane pimedus,” ütles don Juan, “ kuid kui sa vaatad oma silmanurgast, siis sa näed kiiresti mööduvaid varje hüppamas kõikjal ümber sinu.” Tal oli õigus. Ma suutsin neid ikka veel näha. Nende liikumine pani mu pea pööritama. Don Juan pani tule põlema ja see näis hajutavat kõik eelneva.
“Sa oled jõudnud ainult omaenda pingutusega selleni, mida iidse Mehhiko šamaanid kutsusid teemade teemaks,” ütles don Juan. “Ma olen kõik see aeg tegutsenud selle nimel, et sinusse märkamatult poetada mõtet, et miski hoiab meid vangis. Tõepoolest – meid hoitakse vangis! See oli energeetiline fakt iidse Mehhiko nõidade jaoks.”
“Miks too kiskja on meie üle võimust võtnud sinu poolt kirjeldatud moel, don Juan?” küsisin ma. “Sellel peab olema loogiline seletus.”
“Sellel on seletus,”vastas don Juan, ”mis on lihtsaim asi maa peal. Nad on meie üle võimust võtnud, sest me oleme neile toiduks, ja nad pigistavad meid armetult, sest me oleme nende peatoidus. Just nii nagu meie kasvatame tibusid kanakuutides – gallineros, kasvatavad kiskjad meid inimkuutides – humaneros. Seetõttu on nende toit neile alati kättesaadav.”
Ma tundsin, et mu pea rappus ägedalt küljelt küljele. Ma ei suutnud sõnaliselt väljendada oma sügavat ebamugavuse ja rahulolematuse tunnet, kuid mu keha liikus, et tuua see pinnale. Ma värisesin peast kuni varvasteni välja ilma igasuguse minupoolse tahteta.
“Ei, ei, ei, ei,” kuulsin ma ennast ütlemas. “Miks mitte? Kas sellepärast, et see ajab sind raevu?”
“Jah, see ajab mind raevu,” vastasin kiiresti. “Need väited on koletislikud.”
“Olgu,” ütles ta, ”sa pole kuulnud veel kõiki väiteid. Oota veidi kauem ja sa näed, kuidas sa end tunned. Ma lasen sul osaks saada ägeda pommirünnaku. See tähendab, et ma kavatsen alistada su meele kohutavate metsikute kallaletungidega – ja sa ei saa tõusta üles ja lahkuda, sest sa oled kinni püütud. Mitte sellepärast, et ma hoian sind vangis, vaid seetõttu, et midagi sinus endas saab takistama sinu lahkumist, samas kui teine osa sinust on minemas tõeliselt pööraseks. Seega – valmista ennast ette!” Oli midagi minus, ma tundsin, mis oli täis indu karistuse järele. Tal oli õigus. Ma poleks majast lahkunud mitte mingi hinna eest. Ja ikkagi mulle ei meeldinud karvavõrdki need rumalused, mida ta ette kandis.
“Ma tahan pöörduda sinu analüütilise meele poole,” ütles don Juan. “Mõtle korraks ja selgita ütle mulle, kuidas sa suudad selgitada vastuolu inimese insenerimõistuse intelligentsuse ja tema ususüsteemide rumaluse või tema vastuolulise käitumise totruse vahel. Nõiad usuvad, et kiskjad on andnud meile meie uskumuste süsteemi, meie hea ja halva ideed, meie kõlblustavad. Nemad on need, kes panevad paika meie lootused ja ootused ja edu või ebaedu kujutlused. Nemad on andnud meile saamahimu, ahnuse ja argpükslikkuse. Need on kiskjad, kes on teinud meid enesega rahulolevaks, rutiinseks ja egomaniakaalseks.”
“Kuid kuidas nad saavad seda teha, don Juan?” küsisin ma, olles mingil moel edasi vihale aetud sellest, mis ta rääkis. “Kas nad sositavad kõike seda meile kõrva sel ajal, kui me magame?”
“Ei, nad ei tee seda sel moel. See on idiootlik!” ütles don Juan naeratades. “Nad on sellest lõpmatult enam tõhusad ja organiseeritumad. Selleks, et hoida meid sõnakuulelike, vagurate ja nõrkadena, rakendasid kiskjad ennast hämmastava manöövri läbiviimisse – hämmastava, loomulikult, lahingut pidava strateegi vaatenurgast. Õudustäratav manööver selle käes kannatajate seisukohalt. Nad andsid meile oma mõistuse! Kas sa kuulsid mind! Kiskjad andsid meile oma mõistuse, millest sai meie mõistus. Kiskjate mõistus on reeglipäratu, vastuoluline, tusane, täidetud hirmust olla avastatud nüüd igal hetkel.”
“Ma tean, et kuigi sa pole ealeski kannatanud nälga,” jätkas ta,” on sul ometi hirm toidu pärast, mis ei ole midagi muud, kui kiskja hirm, kes kardab, et nüüd igal hetkel võidakse tema manööver paljastada ja ta ei saa enam süüa. Mõistuse kaudu, mis eelkõige on ikkagi nende mõistus, kiskjad süstivad inimolendite ellu mida iganes, mis on neile otstarbekas. Ja nad kindlustavad sel moel teatud turvalisuse taseme, mis toimib nende hirmu tõkestava puhvrina.”
“See pole nii, et ma ei saa seda omaks võtta selle tegelikus väärtuses,” ütlesin ma. “Ma suudan, kuid selles on midagi niivõrd vastikut, et see tegelikult tõukab mind eemale. See sunnib mind asuma vastaspositsioonile. Kui see on tõsi, et nad söövad meid, siis kuidas nad teevad seda?”
Don Juan nägu valgustas lai naeratus. Ta oli lausa narruseni rõõmus. Ta selgitas, et nõiad näevad noori inimolendeid kummaliste helenduvate energiapallidena, mis on kaetud tipust põhjani helenduva kihiga, millegi plastikkattele sarnanevaga, mis on tõmmatud tihedalt üle energiakookoni. Ta ütles, et helenduv teadlikkuse kiht oli see, mida kiskjad tarbisid, ja et inimolendite täiskasvanuikka jõudes oli teadvuse helenduvast kihist alles kõigest kitsas serv, mis ulatus maapinnast varbatippudeni. See riba võimaldas inimkonnal jätkata eksisteerimist, kuid ainult hädapärasel moel.
Justkui unes olles kuulsin don Juani seletamas, et tema teadmist mööda on inimene ainus liik, millel on helenduv teadvuse kiht väljaspool energiakookonit. Seetõttu saab sellest lihtne saak teist tüüpi teadlikkusele – sellisele, nagu seda on raske kiskjate teadvus. Siis edastas ta seni avaldatutest enimhävitava teadaande. Ta ütles, et see teadvuse kitsas riba oli keskpunkt enesepeegeldusele, millesse inimene oli ravimatult kinni püütud. Mängides meie enesepeegeldusega, mis on ainus meile kasutada jäetud teadlikkuse kese, tekitavad kiskjad teadvuse lahvatusi, mida nad tarbivad armutul, kiskjalikul moel. Nad sisestavad meisse mõttetuid probleeme, õhutades sel moel seda teadvuse lõõma; ja sellistena meid elus peetaksegi, et nende söötmine meie pseudomurede energeetilise hõõgusega oleks tagatud.
Selles, mida don Juan ütles, pidi olema midagi nii laastavat, et ühel hetkel tuli mulle iiveldushoog peale.
Pärast hetkelist pausi, mis oli piisav taastumiseks, küsisin don Juanilt: “Kuid miks on nii, et kuigi nii iidse Mehhiko nõiad ja kõik tänapäeva nõiad näevad neid kiskjaid, pole midagi selles osas ette võetud?”
“Pole midagi, mida sina või mina saaksime selles osas ette võtta,” ütles don Juan tõsisel ja kurval toonil. “Ainus, mida me teha saame, on distsiplineerida ennast sellise määrani, millest alates nad meid enam ei puutu. Mil moel sa saaksid oma kaaslasi meelitada neid distsipliini karmuseid läbima? Nad kõik naeraksid ja heidaksid sinu üle nalja; agressiivsemad peksaks sinust lihtsalt pasa välja. Ja mitte just väga sellepärast, et nad ei usu sind. Iga inimolendi sügaval sisemas esivanematelt päritud kehaline teadmine kiskjate olemasolust.”
Mu analüütiline mõistus õõtsus edasi ja tagasi nagu yo-yo. See jättis mu maha ja tuli tagasi ja jättis mu ja tuli jälle tagasi. Mida iganes don Juan rääkis, oli pöörane, oli uskumatu. Samas oli see kõige mõistlikum asi, niivõrd lihtne. See selgitas kõigi mulle pähe tulevate inimlike vastuolude põhjused. Kuid kuidas oleks saanud seda kõike tõsiselt võtta? Don Juan oli mind tõukamas laviini, mis võis mind igaveseks kaasa viia. Ma kogesin teist ohustatuse tunde lainet endas. See laine ei pärinenud minust, kuid oli ikkagi seotud minuga. Don Juanil oli midagi minuga käsil, midagi müstiliselt positiivset ja kohutavalt negatiivset korraga. Ma tajusin seda kui katset lõigata õhukest kilet, mis näis olevat mu külge kleepunud. Ta silmad olid kinnitunud ainitise pilguga minule. Ta viis oma pilgu kõrvale ja hakkas rääkima mulle enam otsa vaatamata.
“Kui ükskõik millal oled oma kahtlustes jõudnud ohtliku piirini,” ütles ta, “siis tee midagi rakenduslikku. Kustuta tuli. Läbista pimedus; leia üles kõik see, mida suudad näha.” Ta Ta tõusis üles, et kustutada valgus. Ma peatasin ta.
“Ei, ei, don Juan,” ütlesin ma, “ ära kustuta tuld. Minuga on kõik korras.”
Mida ma hetkel tundsin, oli minu jaoks kõige ebatavalisem hirm pimeduse ees. Paljas mõte sellest pani mu hingeldama. Ma kindlasti teadsin midagi oma sisimas, kuid ma poleks seda puutuda söandanud, või tuua seda pinnale – ei, ealeski mitte!
“Sa nägid kiiresti mööduvaid varje puude taustal,” ütles don Juan istudes tagasi oma toolile. “See on päris hea. Ma tahaksin, et sa näeksid neid siin selles ruumis. Sa ei näe midagi. Sa oled tabamas üksnes kiiresti möödalibisevaid kujutisi. Sul on selleks piisavalt energiat.”
Ma olin hirmul, et don Juan võib tõusta ja kustutada valguse, mida ta ka tegi. Kaks sekundit hiljem karjusin ma paanilises hirmus. Ma mitte ainult ei tabanud põgusa pildi nendest vilksatavatest varjudest, vaid ma ka kuulsin nende suminat oma kõrvade juures. Don Juan naeris kaks korda valjemini, kui ta tuled põlema lülitas.
“Milline temperamentne kaaslane mul on!” ütles ta. “Ühelt poolt totaalne uskmatu, teisalt aga täielik pragmaatik. Sa pead lepitama selle selle sisemise kakluse. Vastasel juhul võid sa puhevile paisuda ja lõpuks lõhki minna nagu kärnkonn.”
Don Juan jätkas selle konksu minusse üha sügavamale tõukamist.
“Iidse Mehhiko nõiad,” ütles ta, “nägid kiskjat. Nad kutsusid seda lendajaks, sest see hüppab läbi õhu. See ei ole eriti meeldiv vaatepilt. See on suur vari, läbitungimatult must, must vari, mis hüppab läbi õhu. Siis see maandub lapiti maapinnale. Iidse Mehhiko nõiad tundsid ennast väga ebakindlana selle olendi esmakordselt Maale ilmumise oletamisel. Nad arutlesid, et mingil ajal pidi inimene eksisteerima tervikliku olendina, hämmastava intuitsiooni ja teadlikkuse tohutu väega, mida kirjeldavad tänapäeva müütilised legendid. Ja siis näis kõik kaduvat ja meil on nüüd rahustatud inimene.”
Ma tahtsin saada vihaseks, nimetada teda paranoiliseks tüübiks, kuid ilmeksimatuse tunne, mis tavaliselt asus kusagil minu olemise pealispinna läheduses, oli ühtäkki kadunud. Midagi minus oli teisel pool seda punkti, kus ma tavatsesin küsida: “Mis siis, kui tal ongi õigus?” Sel hetkel, kui ta minuga rääkis sel ööl, tundsin ma oma kõige sügavamal sisemas, et kõik see, millest ta räägib, on tõsi; kuid samal ajal tundsin ma sama tugeva jõuga, et kõik, millest ta räägib, on absoluutne jama.
“Millest sa räägid, don Juan?” küsisin ma jõuetult. Mu kurk oli kui kokku nööritud. Ma suutsin vaevu hingata.
“Millest ma räägin, on see, et meie vastas ei ole lihtne kiskja. See on väga tark ja organiseeritud. See järgib metoodilist süsteemi, et muuta meid kasutuiks. Inimene, kelle saatuseks on olla maagiline olend, ei ole enam maagiline. Ta on keskpärane lihatükk. Pole enam mingeid unistusi inimese jaoks, on vaid looma unistused, kes on kasvatatud lihatükiks: kulunuks, tavapäraseks, nõdrameelseks.”
Don Juani sõnad kutsusid minus esile veidra kehalise reaktsiooni, mida võiks võrrelda iiveldustundega. Tundus, et mu kõhus hakkas jälle keerama. Kuid iiveldustunne tuli minu olemise põhjast, minu kontide üdist. Ma tõmbusin tahtmatult krampi. Don Juan raputas mind jõuliselt õlgadest. Mu kael vankus edasi ja tagasi tema haarde mõjul. See manööver rahustas mind otsekohe. Ma suutsin ennast rohkem kontrollida.
“See kiskja,” ütles don Juan, “kes on loomulikult anorgaaniline olend, ei ole tervenisti nähtamatu, nagu seda on teised anorgaanilised olendid. Ma arvan, et lastena me samuti näeme seda olendit ja otsustame, et see on nii kohutav, et me ei taha sellest mõelda. Lapsed loomulikult võiksid jääda nähtule keskenduma, kuid kõik inimesed nende ümber mõjutavad neid selle tegemisest hoiduma."
“Ainus võimalus, mis on inimkonnale jäänud,” jätkas ta, “on distsipliin. Distsipliin on ainus hirmutusvahend. Kuid distsipliini all ma ei mõtle karmi rutiiini. Ma ei pidanud silmas hommikul pool kuus ülesärkamist ja enda siniseks minekuni külma veega ülevalamist. Nõiad mõistavad distsipliini all võimet meelerahus vastu seista vastuoludele, millega me ei ole arvestanud. Nende jaoks on distsipliin kunst – kunst tagasi kohkumata trotsida lõpmatust, mitte seetõttu, et nad on tugevad ja sitked, vaid et nad on täidetud aukartusest.”
“Mil moel nõidade distsipliin toimib hirmutusvahendina?” küsisin ma.
”Nõiad ütlevad, et distsipliin muudab teadvuse helenduva kihi lendajate jaoks mittemaitsvaks,” ütles don Juan, uurides mu nägu justnagu otsides mingeidki mitteuskumise märke. “Tulemuseks on see, et lendajad satuvad segadusse. Ma oletan, et mittesöödav teadvuse helenduv kiht on midagi nende kogemusse mittekuuluvat. Pärast segadusse sattumist pole neil muud võimalust, kui hoiduda oma nurjatu ettevõtmise jätkamisest.”
“Kui kiskjad ei söö meie teadvuse heleduvat kihti mõnda aega,” jätkas ta, “ siis see saab edasi kasvada. Äärmiselt lihtsustades võin ma öelda, et nõiad tõukavad oma distsipliini vahenditega kiskjad eemale piisavalt kauaks, et lasta teadvuse helenduval kihil kasvada kõrgemale varvaste tasandist. Kui see on kord juba varvaste piiri ületanud, siis see kasvab tagasi oma loomuliku suuruseni. Iidse Mehhiko nõiad tavatsesid öelda, et teadvuse helendav kiht on nagu puu. Kui seda ei pügata, siis see kasvab oma loomulikku suurusse ja mahtu. Kui teadvus saavutab varvaste tasandist kõrgema taseme, siis muutuvad tohutud taju manöövrid iseenesestmõistetavaks asjaks."
“Nende iidsete aegade nõidade põhinumbriks,” jätkas don Juan, ”oli lendajate mõistuse distsipliiniga koormamine. Nad avastasid, et kui nad lendajate mõistuse koormasid üle sisemise vaikusega, siis see võõrinstallatsioon põgenes, andes igale selles manöövris osalejale täiesti kindla arusaamise mõistuse võõrast päritolust. See võõrinstallatsioon tuleb tagasi, ma kinnitan sulle, kuid enam mitte nii tugevana, ja algab protsess, milles lendajate mõistuse põgenemine muutub rutiiniks, kuni ühel päeval see põgeneb lõplikult. Milline kurb päev! See on päev, millal sa pead lootma omaenda vahenditele, millised on nullilähedased. Ei ole kedagi, kes ütleks sulle, mida teha. Ei ole mingit võõrpäritolu mõistust sind sundimas tegema neid harjumuspäraseid lollusi."
“Mu õpetaja, nagual Julian, tavatses hoiatada kõiki oma õpilasi,” jätkas don Juan, “et see oli raskeim päev nõia elus, kuna tõeliselt meile kuuluv mõistus on meie kogemuste kogutulemusena, pärast eluaegset valisemist muudetud häbelikuks, ebakindlaks ja riukalikuks. Isiklikult ma ütleksin, et nõidade tõeline võitlus algab sellel hetkel. Ülejäänu on kõigest ettevalmistus.”
Ma muutusin tõeliselt erutunuks. Ma tahtsin teada rohkem, ent mingi kummaline tunne minus nõudis ägedalt, et ma peatuksin. See vihjas tumedatele tagajärgedele ja karistusele, millegile sellisele, nagu Jumala raev, mis langeb mu peale millegi Jumala enda poolt varjutatu torkimise eest. Ma tegin äärmise pingutuse, et lasta oma uudishimul võidule pääseda.
“Mida... mida... mida sa silmas pead,” kuulsin ma ennast ütlemas, “lendajate mõistuse ülekoormamise all?”
“Distsipliin kurnab võõra mõistuse lõplikult välja,” vastas ta. “Seega saavutavad nõiad distsipliini kaudu võidu võõrinstallatsiooni üle.”
Ma olin tema teadaannetest rabatud. Ma uskusin, et don Juan oli kas hullumeelseks diagnoositu või et ta rääkis mulle midagi niivõrd kohutavat, et see tarretas kõik minu sees. Ma märkasin sellegipoolest, millise kiirusega ma koondasin oma energia kõige tema poolt öeldu eitamisse. Pärast paanikahetke hakkasin ma naerma, justkui don Juan oleks mulle rääkinud mingi nalja. Ma isegi kuulsin ennast ütlemas: “Don Juan, don Juan, sa oled parandamatu!” Don Juan näis aru saavat kõigest, mida ma kogesin. Ta vangutas oma pead küljelt küljele ja tõstis oma pilgu taevaste poole pilkava meeleheite märgiks.
“Ma olen nii parandamatu,” ütles ta, “et ma kavatsen anda lendaja mõistusele, mida sa iseendas kannad, veel ühe latsaka. Ma kavatsen sulle avaldada kõige erakordseima nõiduse saladuse. Ma kirjeldan sulle järeldust, mille tõestamiseks ja kinnitamiseks kulus nõidadel aastatuhandeid."
Ta vaatas mulle otsa ja naeratas õelalt.
“Lendajate mõistus põgeneb igaveseks,” ütles ta, “kui nõial õnnestub kinni haarata vibreerivast jõust, mis hoiab meid koos energiaväljade konglomeraadina. Kui nõid suudab sellele survele piisavalt kaua vastu pidada, siis lendajate mõistus põgeneb lüüasaanuna. Ja see on täpselt see mida sa hakkad tegema – hoidma kinni energiast, mis köidab sind kokku."
Mul oli kõige ootamatum reaktsioon, mida võis ette kujutada. Ma sisenesin õigustamatusse hirmu seisundisse, mille ma koheselt seostasin oma religioosse tagapõhjaga.
Don Juan vaatas mind pealaest jalataldadeni.
“Sa kardad Jumala raevu, on ju?” ütles ta. “Võid olla täiesti kindel, et see ei ole sinu hirm. See on lendaja hirm, sest see teab, et sa teed just täpselt nii, nagu ma ütlen.”
Tema sõnad ei rahustanud mind mitte sugugi. Ma tundsin ennast halvemini. Ma tegelikult tõmbusin tahtmatult krampi ja mul polnud mingeid võimalusi selle peatamiseks.
“Ära muretse,” ütles don Juan külmalt. “Ma tean kindla peale, et need rünnakud vaibuvad väga kiiresti. Lendajate mõistusel pole mingitki konsentratsioonivõimet.”
Hetke pärast kõik lõppeski – nagu don Juan oli ennustanud. Öelda taas, et ma olin hämmeldunud, oleks väga leebe väljend. See oli esimene kord – kas siis koos don Juaniga või üksinda olles – kogu mu elus, kus ma ei teadnud, kas ma olin tulemas või minemas. Ma tahtsin tõusta toolilt ja kõndida ringi, aga ma olin surmani hirmunud. Ma olin üleni täidetud mõistlike väidetega, ja samas valdas mind lapsik hirm. Ma hakkasin sügavalt hingama, samas kui kogu mu keha kattis külm higi. Ma olin kuidagi endas vallandanud võikaima vaatepildi: mustad kiiresti mööduvad hüppamas kõikjal minu ümber kuhu iganes ma pöördusin. Ma sulgesin oma silmad ja toetasin oma pea tugitooli käetoele.
“Ma ei tea, kuhu suunas minna, don Juan,” ütlesin ma. “Täna õhtul oled sa tõeliselt edukas minu eksitamises.”
“Sa oled lõhki rebitud sisemises võitluses,” ütles don Juan. “Sügaval oma sisimas sa tead, et ei saa keelduda kokkuleppest, et sinu asendamatut osa, sinu teadvuse helenduvat kihti, kasutatakse mõistusevastase toiduna sama mõistusevastaste olemisvormide jaoks. Ja teine osa sinust võitleb selle olukorra vastu kogu oma jõuga.”
“Nõidade ülestõus,” jätkas ta, “seisneb selles, et nad keelduvad austamast kokkuleppeid, milles nemad ei ole osalenud. Mitte keegi pole kunagi minu käest küsinud, kas ma oleksin nõus olema söödud erinevat tüüpi teadvusega olendite poolt. Mu vanemad tõid mu siia maailma lihtsalt toiduks, nagu nad seda isegi olid – ja lool lõpp.”
Don Juan tõusis üles oma toolist ja ringutas käsi ja jalgu.
“Me oleme istunud siin tundide kaupa. On aeg minna majja. Ma kavatsen süüa. Kas sa tahad koos minuga einestada?”
Ma keeldusin. Mu kõht möllas.
“Ma arvan, et sul on kasulikum magama minna,” ütles ta. “Pommirünnak on laastanud su.” Mulle polnud rohkem tarvis öelda. Ma varisesin oma voodisse kokku ja jäin nagu surnu sügavasse unne.
Kodus, aja möödudes, muutus lendajate idee üheks minu elu keskseimaks kinnismõtteks. Ma jõudsin arusaamisele, et don Juanil oli nende suhtes täielikult õigus. Kui väga ma ka ei üritanud, polnud mul võimalik tema loogikast lahti saada. Mida enam ma sellest mõtlesin ja mida enam sellest rääkisin ning jälgisin ennast ja oma kaaslasi, seda intensiivsemaks sai veendumus, et miski välistas meist ükskõik mis tegevuse või suhtlemise või mõtte, mille keskmes ei olnud iset. Mind nagu ka kõiki, keda teadsin või kellega rääkisin, huvitas vaid oma mina. Kuna ma ei suutnud leida ühtki seletust niivõrd üldhaaravale ühesugususele, uskusin, et don Juani mõttekäik oli enamkohane selle nähtuse lahtiseletamiseks.
Sisenesin nii sügavale kui sain müütide ja legendide kohta lugemisse. Lugemise käigus kogesin midagi, mida polnud kunagi enne tajunud: iga raamat, mida ma lugesin, oli müütide ja legendide tõlgendus. Igas ühes neist raamatuist oli tajutav mingi ühtne meelelaad. Stiilid erinesid, kuid ajend nende sõnade taga oli üheselt sama: ehkki teema oli sedavõrd abstraktne nagu müüdid ja legendid, oskasid autorid alati sinna sisse sulandada lausungeid iseenda kohta. Ühtne tunnusjoon iga üksiku raamatu puhul ei olnud nende määratletud teema, vaid hoopis iseenda teenimine. Ma polnud seda kunagi varem kogenud.
Ma seostasin oma reaktsiooni don Juani mõjuga. Esitasin endale vältimatu küsimuse: kas ta mõjutab mind selliseid asju nägema või on olemas tõepoolest mingi võõras mõistus, mis määrab ära kõik, mida me teeme? Ma langesin tahtmatult jälle tagasi eitusse ja sealt haiglaselt edasi eitusega nõusolekusse. Miski teadis minus, et mida iganes don Juan väitis, oli energeetiline fakt, kuid miski samavõrd oluline minus teadis, et kõik see oli tühi loba. Minu sisemise võitluse lõpptulemuseks oli mingi halva eelaimduse tunne, tunne, et midagi ohtlikku on kohe varsti minu peale langemas.
Ma viisin läbi laiaulatusliku antropoloogilise uurimuse teistes kultuurides lendajate teemal, kuid ma ei suutnud kusagil leida ühtki vihjet nende kohta. Don Juan näis olevat selles osas ainus infoallikas. Järgmine kord, kui teda nägin, alustasin otsekohe juttu lendajatest.
"Ma olen andnud endast parima, et olla selle teema suhtes objektiivne," ütlesin ma. "Aga ma ei suuda. On hetki, kus ma täielikult nõustun sinuga nende kiskjate suhtes."
"Keskenda oma tähelepanu kiiresti möödalibisevatele varjudele, mida sa tegelikult näed," ütles don Juan naeratades.
Ma ütlesin don Juanile, et need möödalibisevad varjud on saamas minu mõistusepärase elu lõpetajaks. Ma nägin neid igal pool. Pärast seda, kui olin lahkunud ta majast, olin võimetu pimedas magama minema. Magamine tulede valgel ei häirinud mind enam üldse. Kuid hetkel, kui ma kustutasin tuled, hakkas kõik minu ümber hüppama. Ma ei näinud kunagi terviklikke kujusid või piirjooni. Ainus, mida kogesin, olid kiiresti mööda libisevad mustad varjud.
"Lendaja mõistus ei ole veel sinust lahkunud," ütles don Juan. "See on tõsiselt viga saanud. See püüab kõigest väest taastada oma suhet sinuga. Kuid midagi on sinust igaveseks eraldatud. Lendaja teab seda. Tõeline oht seisneb selles, et lendaja mõistus võib peale jääda sind tema ja minu poolt öeldu vastuoluga mängimise abil väsitades ja loobuma sundides.
"Vaata, lendaja mõistusele ei ole vastuseisjaid," jätkas don Juan. "Kui see kavatseb midagi, siis see nõustub iseenda väitega ja sunnib sind uskuma, et oled teinud midagi väärtuslikku. Lendaja mõistus võib sulle öelda, et mida iganes Juan Matus sulle räägib, on puhas lollus ja seesama mõistus võib nõustuda omaenda väitega: "Jah, loomulikult on see lollus," ütled sa siis. Sel moel nad meist jagu saavadki."
"Lendajad on universumi olemuslik osa," jätkas ta. "Ja neid tuleb võtta sellistena, kes nad tegelikult on - kohutavate, koletislikena. Nad on vahendid, mille abil kõiksus meid järele proovib."
"Me oleme kõiksuse poolt loodud energeetilised sondid," jätkas ta, nagu ei märkakski mu kohalolu. "Ja seda seetõttu, et me omame energiat, millel on teadvus, et me oleme vahendid, mille kaudu universum saab teadlikuks iseendast. Lendajad on halastamatud väljakutsujad. Neisse ei saa muud moodi suhtuda. Ja kui me saame sellega hakkama, siis laseb kõiksus meil jätkata."
Ma soovisin, et don Juan ütleks veel midagi. Kuid ta ütles ainult: "Pommirünnak sai otsa tol viimasel korral, kui sa siin olid; niipaljukest siis saab öelda lendajate kohta. On saabunud aeg teist laadi tegutsemiseks."
Ma ei suutnud magada sel öösel. Langesin kergesse unne
hommiku varajastel tundidel, kuni don Juan lohistas mind minu voodist välja ja viis mu mägedesse matkama. Koht, kus ta elas, erines suuresti oma pinnavormilt ülejäänud Sonora kõrbest, kuid ta käskis mul mitte langeda võrdlemise järeleandmisse, sest pärast veerand miili läbikõndimist on iga paik maailmas täpselt ühesugune.
"Huviväärsustega tutvumine on autodega inimeste jaoks," ütles ta. "Nad liiguvad suure kiirusega ilma mingigi omapoolse pingutuseta. Huviväärsused ei ole kõndijate jaoks. Näiteks kui sa sõidad autoga, võid näha hiiglaslikku mäge, mille nägemine rabab sind oma iluga. Vaade samale mäele ei pruugi sind vapustada samal moel, kui sa vaatad seda jalgsi edasi minnes; see võib sind vapustada teistsugusel moel, eriti kui sa pead selle otsa ronima või sellest mööda saama."
Tol hommikul oli väga palav. Me kõndisime kuivanud jõesängis. Üks asi, mis selle oru ja Sonora kõrbe ühisesse kasutusse kuulus, olid need miljonid satikad. Sääsed ja kärbsed kõikjal minu ümber olid kui pikeerivad pommituslennukid, mis sihtisid mu ninasõõrmeid, silmi ja kõrvu. Don Juan käskis mul mitte välja teha nende suminast.
"Ära ürita neid kätega laiali ajada," ütles ta enesekindlal toonil. "Taotle nad minema. Ehita energiatõke ümber enda. Ole vaikne ja sinu vaikusest moodustub tõke. Keegi ei tea, kuidas see toimub. See on üks neist asjust, mida vanad nõiad nimetasid energeetiliseks faktiks. Peata oma sisemine dialoog. See on kõik, mida on tarvis."
"Ma sooviksin sulle esitleda veidrat ideed," jätkas don Juan samal ajal minu ees edasi kõndides.
Ma pidin kiirendama oma kõndi, et jõuda talle ligemale, et miski tema poolt öeldu kaduma ei läheks.
"Pean rõhutama, et see on veider idee, mis võib leida lõputut vastupanu sinus," ütles ta. "Ma võin öelda sulle juba ette, et sa ei saa seda kergesti omaks võtma. Kuid asjaolu, et see on veider, ei peaks olema eemalepeletav. Sa oled ühiskonnateadlane. Seetõttu on su meel alati avatud uurimistegevusele, kas pole nii?"
Don Juan heitis häbitult minu üle nalja. Ma teadsin seda, kuid see ei häirinud mind. Võibolla seetõttu, et ta kõndis nii kiiresti ja ma pidin tegema tohutuid pingutusi, et tema tempos püsida, libises tema sarkasm lihtsalt minust mööda ning ülesärritamise asemel ajas mind naerma. Minu jagamatu tähelepanu oli keskendunud sellele, mida ta ütles ja putukad lõpetasid mu tüütamise kas seetõttu, et ma olin taotlenud energiatõket enda ümber või ma olin nii hõivatud don Juani kuulamisest, et ei hoolinud enam nende suminast.
"On veider idee," ütles ta aeglaselt, kaaludes oma sõnade mõju, "et iga inimolend sellel maal näib omavat täpselt ühesuguseid reaktsioone, samasuguseid mõtteid, samu tundeid. Nad näivad vastavat enam-vähem samal moel samale ärritajale. Need reaktsioonid näivad olevat kuidagi looritatud keelest, mida nad räägivad, aga kui me rebime selle kõrvale, siis on meil tegemist täpselt samade reaktsioonidega, mis painavad iga inimolendit Maa peal. Ma sooviksin, et sa huvituksid sellest - ühiskonnateadlasena, iseenesestmõista - ja vaataksid, kas sa suudaksid selgesõnaliselt ära seletada sellise ühesugususe põhjuse."
Don Juan korjas mingi kogumi taimi. Mõned neist olid vaevunähtavad. Need näisid pigem samblike või sammaldena. Ma hoidsin tema kotti lahti ja me ei rääkinud enam rohkem. Kui me olime piisavalt taimi kogunud, pöördus ta tagasi oma maja poole, kõndides nii kiiresti kui ta oskas. Ta ütles, et ta tahab puhastada ja sorteerida need taimed ja paigutada ära enne, kui nad liiga ära kuivavad.
Ma olin sügavalt hõivatud ülesandest, mille ta oli minu jaoks visandanud. Alustuseks püüdsin meenutada, kas ma tean mingeid artikleid või väitekirju, mis on kirjutatud sel teemal. Ma mõtlesin, et ma peaksin seda uurima hakkama ja ma otsustasin alustada oma uurimust kõikide "rahvuslikku iseloomu" märksõna alla kuuluvate artiklite ja väitekirjade lugemisest. Ilma igasuguse põhjuseta vaimustusin sellest teemast ja tahtsin lausa otsekohe kojusõitu alustada, sest ma soovisin selle ülesande võtta oma südameasjaks, kuid enne tema majani jõudmist istus don Juan kõrgele kaljuveerele maha, lastes pilgul üle oru libiseda. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Ta ei olnud võhmal. Ma ei suutnud taibata, miks ta oli mahaistumiseks peatunud.
"Päeva ülesanne, sinu jaoks," lausus ta katkendlikult kurjakuulutaval häälel, "on üks kõige müstilisemaid asju nõiduses, midagi, mis ulatub sõnade taha, väljapoole selgitusi. Me läksime matkama täna, me rääkisime, sest nõiduse müstilisus peab olema polsterdatud ilmalikkusega. See peab võrsuma eimillestki ja minema tagasi eimillessegi. See on sõdalasränduri kunst: minna läbi nõelasilmast märkamatuna. Seega, kinnita ennast, toetades selja vastu kaljuseina nii kaugel veerest kui võimalik. Ma olen su kõrval juhuks, kui sa minestad või alla langed."
"Mida sa kavatsed teha, don Juan?" küsisin ma ja mu ärevus oli nii ilmne, et ma märkasin seda ja alandasin oma hääletooni.
"Ma soovin, et sa ristaksid jalad ja siseneksid sisemisse vaikusse," ütles ta. "Ütleme, et sa soovid välja selgitada, milliseid artikleid sa peaksid otsima, et kahtluse alla seada või kinnitada seda, mida ma palusin sul teha oma akadeemilises keskkonnas. Sisene sisemisse vaikusse, kuid ära jää magama. See ei ole teekond läbi teadvuse tumeda mere. See on nägemine sisemisest vaikusest.
Mul oli üpriski raske siseneda sisemise vaikuse seisundisse ilma magama jäämata. Ma võitlesin peaaegu vastupandamatu sooviga magama jääda. Ma sain hakkama ja avastasin ennast vaatamas oru põhja läbitungimatust pimedusest minu ümber. Ja siis nägin ma midagi, mis tarretas mu luud. Ma nägin hiiglaslikku varju, kuskil viisteist jalga läbimõõdus, lendamas hüppel õhus ja siis maandumas vaikse mütsatusega. Ma tundsin seda mütsatust oma kontidega, aga ma ei kuulnud seda.
"Nad on tõeliselt rasked," ütles don Juan mu kõrva. Ta hoidis kõigest jõust minu vasakust käest kinni.
Ma nägin midagi, mis nägi välja nagu hämune vari väänlemas maas ja siis alustamas järgmist hiiglaslikku umbkaudu viiekümne jala pikkust hüpet, maandumas taas sama kurjakuulutava vaikse mütsatusega. Ma võitlesin, et mitte kaotada oma keskendatust. Ma olin hirmunud üle igasuguste mõistusega kirjeldatavate piiride. Hoidsin oma silmi kinnistatuna oru põhjas hüppavale varjule. Siis ma kuulsin kõige iseäralikkumat suminat, segu tiivaplaginast ja jaamale häälestumata raadio sahinast, ja tümin, mis sellele järgnes oli midagi unustamatut. See raputas don Juani ja mind kõige täiega - hiiglaslik must hämune vari oli maandunud otse meie jalgade ette.
"Ära ole hirmunud," ütles don Juan tungivalt. "Hoia oma sisemist vaikust ja see läheb ära."
Ma värisesin pealaest jalatallani välja. Mul oli selge teadmine, et kui ma ei suuda oma sisemist vaikust säilitada, siis see hämune vari katab mu nagu vaip ja lämmatab mu. Kaotamata pimedust enda ümber karjusin ma täiest kõrist. Ma polnud kunagi olnud nii vihane, nii äärmiselt ärritunud. Hämune vari tegi veel ühe hüppe, otse oru põhja. Ma jätkasin karjumist raputades oma jalgu. Ma tahtsin minema raputada mida iganes võis tulla mind sööma. Mu närvilisuse seisund oli nii intensiivne, et ma kaotasin ajataju. Võibolla ma minestasin.
Kui ma toibusin, lebasin oma voodis don Juani majas. Seal oli käterätik, jääkülma vees leotatud, mässitud ümber mu lauba. Ma põlesin palavikus. Keegi don Juani naiskaaslastest hõõrus mu selga, rinda ja laupa alkoholitõmmisega, kuid see ei leevendanud mu olukorda. Kuumus, mida ma kogesin, tuli mu sisimast. See oli raev ja võimetus, mis seda tekitasid.
Don Juan naeris, nagu see oleks olnud naljakaim asi maailmas, mis minuga juhtus. Naerulaginad paiskusid temast välja lõputu jadana.
"Ma poleks iialgi arvanud, et sa võtad lendaja nägemist nii südamesse," ütles ta.
Ta võttis mul käest kinni ja juhatas oma maja taha, kus ta ajas mu suurde veetõrde täies riietuses - kingad, kell, kõik.
"Mu kell, mu kell!" karjusin ma.
Don Juani naer kahekordistus. "Sa ei peaks kandma kell, kui sa mind vaatama tuled," ütles ta. "Nüüd sa ummistasid oma kella!"
Ma võtsin oma kella ära ja panin tõrre kõrvale. Mulle meenus, et see oli veekindel ning et sellega ei saanud midagi juhtuda.
Veetõrde kastmine aitas mind tohutult. Kui don Juan tõmbas mu jäisest veest välja, olin ma juba saavutanud enesekontrolli taseme.
"See vaatepilt on pöörane!" jätkasin kordamist, suutmata midagi muud öelda.
Kiskja, keda don Juan oli kirjeldanud, ei olnud mingilgi moel heatahtlik. See oli tohutult raske, lihav, ükskõikne. Ma kogesin selle hoolimatust meie suhtes. Kahtlemata, see oli meid purustanud ajastuid tagasi, tehes meid, nagu don Juan ütles, nõrkadeks, haavatavateks, alistunuteks. Ma võtsin oma märjad riided seljast, tõmbasin endale pontsho üll, istusin oma voodisse ja sõna otseses mõttes nutsin ennast tühjaks, aga mitte enda pärast. Mul oli mu raev, mu vankumatu taotlus, mitte lasta neil süüa mind. Ma nutsin oma kaaslaste pärast, eriti oma isa pärast. Ma ei teadnud iialgi kuni selle hetkeni, et ma armastan teda nii väga.
"Tal ei olnud iialgi võimalust," kuulsin ma ennast kordavat, ikka uuesti ja uuesti, justnagu need sõnad polekski minu omad olnud. Mu vaene isa, kõige hoolivam olend, keda ma teadsin, nii viisakas, nii abitu.
http://www.hot.ee/tonal/warrior/varjud.htm
Abi
/
Carlos Castaneda lendajad (volados)
ja leidsin 
