Mis on armastuse surm?

"Armukadedus ja veelkord armukadedus! Natukene armukadedust käib saja juurde, see annab kooselule särtsu. Kui see muutub painavaks õudusunenäoks , kus partneri igat sammu kahtlustavalt mõõdetakse ja tal hing kinni pigistatakse, kannatavad mõlemad. Võrdlen armukadedust koletisega, kes tapab armastuse selle elushoidmise ettekäändel.
Veel teinegi asi on oluline: haiglaslikult palju suheldakse kalli inimesega arvuti ja mobiili vahendusel. Virtuaalmaailm ei asenda reaalsust!
Aastat neli-viis tagasi , hoiatati, et liiga pikalt arvuti taga istumine kahjustab teie silmnägemist ja lülisammast. tuleb välja , et kaotused on arvatavast suuremad.
See on asenduselu, kui kõik emotsioonid ja unistused elatakse välja ainult arvuti taga istudes. Aga kui mugav see on; terve maailm on sinust ainult hiireklõpsu kaugusel. Poole tunni jooksul võib inimene suhelda kümne uue tuttavaga. Läheb vaja natuke fantaasiat ja kiireid sõrmi. Ei mingeid lisakulutusi ega kohtumiseks ettevalmistusi. Nii väheste vahenditega on võimalik elu huvitavaks elada, aga veel suurem oht on ennast kõigest ilma jätta.Inimene muutub erakuks, ta ei lasegi endale kedagi ligi, ta kardab elu.
Arvuti ei saa iial asendada elusat inimest, nii et sellele tasuks mõtelda. tulge arvuti tagant välja ja hakake elama!

Nõid-ennustaja
Regina Ilves

No olgu peale, armukadedus on armastuse surm, olen täiesti nõus sellega. Kuid mismoodi sellest metsikust armukadedusest lahti saaks?
Kuid ma leian muidugi ka seda, et näiteks, kui elukaaslane on kuude kaupa välismaal tööl, siis paratamatult suheldakse temaga ju suurem osa ajast siiski arvuti või mobiili vahendusel. Muidugi, see ei ole ikkagi see, kuid teha pole ju midagi.

Leian, et selle teemaga võiks natukene haakuda ka üks artikkel: Õnne saladus: lõpeta hoolimine (inglisek).

Mismoodi saab armastus surra, kui armastus on kõikjal su ümber? Siis ongi nii, et armastus ei sure, vaid sul on tahe see tappa. Kui soovid, siis saaks armastust ka sinisest taevast...

Kui mõõdetakse partneri igatsaamu, siis pole tegu armastusega. Pigem lihtsalt kadedus. Kadedus on kahe objekti vahel, tekitatud ühe objekti poolt ja suunatud teisele. Kadeduse ajendiks on hirm... Hirm kaotada seda, mis sa arvad, et sul on. Inimene kardab kaotada objekti, keda ta ihaldab. Armastad, siis pole objekti. On vaid tunded, mis on suunatud teatud suunas. Teine inimene, keda armastada, on nagu konkreetne abivahend millegi suurema suunas. Abivahend, mida austatakse ja usaldatakse, kuid mida ei hoita kinni.

'Armukadedusest' saakski umbes nii lahti, nagu seal lingis on öeldud: lase asjadel oma teed minna. Lihtsalt ära kadetse seda, mida sa arvad, et sa oled kaotamas. Ja sa oled kindlasti ainuke, kes selle kaotab, seepärast peadki armastusest nii kramplikult kinni hoidma. Et äkki teistel on ja sa oled ainuke imelik, kel pole.

Mida valgem/puhtam on armastus, seda kauem ta vastu peab pikkade vahemaade tagant. Mida rohkem on suhtes füüsilise objekti iha, seda kiiremini armastus kaob. Suhtes ja armastuses on vaja füüsilist kontakti, kuid see ei tohiks olla rajatud ihale. Iha tekitab tunnet nagu kuulutaks üksteisele ja ollakse omandid, kuigi tegelt ollakse iseseisvad ja vabad. Inimene allutab end teisele ja teeb end orjaks, kuna see pakub turvatunnet. Turvatunne on seotud hirmu kõrvaldamisega ja tahtega olla tulevikus teistele kasulik. Samas igainimene tahab tunda end turvaliselt ja olla kindel, et teda armastakse, kuid tuleks leida mingi piir vabaduse ja 'lõksu' vahel. Vabana armastades saab ka end turvaliselt tunda. Lihtsalt see nõuab rohkem pingutust.

Kui kaotad, kellegi, keda armastasid, siis oleks aeg edasi minna, mitte seda iha taga nutta. Kogemused ju jäävad ja järgmine kord on kergem. Armastus on ikka sama, lihtsalt abivahend on teine.

Kuigi üldsielt pole vahet mismoodi sa armastad ja mis teed käid. Oluline on see, et inimene on endaga ja ümbritsevaga rahul ning ei virise mõttetult.


Muudetud: 28-9-08 kell 16:45:02 Flash

Tsitaat:Algselt postitas: Flash
Mismoodi saab armastus surra, kui armastus on kõikjal su ümber? Siis ongi nii, et armastus ei sure, vaid sul on tahe see tappa. Kui soovid, siis saaks armastust ka sinisest taevast...

Natuke utoopiline jutt, kas pole? Sa räägid siin armastuse saamisest ja sellisel juhul jah, sa saad seda ainult tappa.
Aga vaata kui sa ise armastad kedagi, siis, armukadedus tapab selle. Armukadedus on nagu tingimus kaaslasele - ei tohi teha seda, ei tohi teha teist ja kui teed, siis minu armastust enam ei saa. Ja see on see mis lõhub suhte. Mida suurem on armukadedus, seda väiksem on armastus. See on selline tavamatemaatikast tuntud pöördvõrdeline suhe.

Tsitaat:Algselt postitas: FlashMida valgem/puhtam on armastus, seda kauem ta vastu peab pikkade vahemaade tagant. Mida rohkem on suhtes füüsilise objekti iha, seda kiiremini armastus kaob. Suhtes ja armastuses on vaja füüsilist kontakti, kuid see ei tohiks olla rajatud ihale. Iha tekitab tunnet nagu kuulutaks üksteisele ja ollakse omandid, kuigi tegelt ollakse iseseisvad ja vabad. Inimene allutab end teisele ja teeb end orjaks, kuna see pakub turvatunnet. Turvatunne on seotud hirmu kõrvaldamisega ja tahtega olla tulevikus teistele kasulik. Samas igainimene tahab tunda end turvaliselt ja olla kindel, et teda armastakse, kuid tuleks leida mingi piir vabaduse ja 'lõksu' vahel. Vabana armastades saab ka end turvaliselt tunda. Lihtsalt see nõuab rohkem pingutust.

Mis määrab armastuse puhtuse/valguse? Ja mis halba on ihas? Mis moodi saavad kaks inimest suhtes "kokkukasvada", kui ollakse suhtest sõltumatud? Minumeelest just niimoodi kasvataksegi lahku.

Ühest ma muidugi saan aru, sina räägid armastuse saamisest, mina andmisest.

Mina olen eneseuurimise käigus jõudnud järelduseni, et ma ei tea armastusest mitte halligi... mis tähendab (ilmselt) seda, et mina ei armasta. Kurbus, iha, viha ja millegi nautimine on isegi täitsa piiritletavad ja defineeritavad, aga vat see armastus...

Kuid samas arvan ma, et:

Armastus pole see, kui naine lihtsalt viisakusest mehele andub - kui mees seksist keelduvat naist süüdistab tunnete puudumises, siis on arusaadav, miks mees selle naisega tegelikult abiellus.

Armastus pole see, kui mees viib naise restorani, kus nad siis koos küünlavalgel veini lakuvad ja võltsi säraga üksteisele silma sihivad. Teadagi, miks mees seda teeb.

Jne jne jne. Igatahes see, mida promotakse kui armastuse etaloni, tundub olevat vaid kellegi poolt kokku pandud reeglite jada kontrollimaks inimeste eraelu ja tekitamaks inimestes võltsi süütunnet (näiteks "kui mul pole lapsi, siis vanemad hakkavad mind elu otsani mõnitama"). No ja muidugi paljud keskeas inimesed näevad tulevastes lapselastes vaid ülalpidajast orjatööjõudu, kelle peal on hea ka oma emotsioone välja elada...

Muudetud: 1-10-08 kell 07:09:11 paadikapten

Armastus on vahetuskaup, armumine on iha. Iha on saamahimu, saamahimu on hirmust ajendatud.

Armastus on energiavahetus, mille käigus hakatakse mittemillestki looma midagi. Mida tingimustevähesem on armastuse jagamine, seda puhtam on loome, seda kõrgema väärtusega. Säärase energiavahetuse suurim saavutus on uus elu.

Armumine on energiate ära tundmine. Sa tunned kelleski ära selle osa energiast ja väest, mis haakub sinu hetke energeetikaga. Armumine on iha, sest kui sa tunned millegi poole tõmmet, siis on see iha, või tahe, mis sind sinna tõmbab.

Iha on saamahimu, sest sa muudad armumise enda jaoks eesmärgiks omaette - sa pead maksku mis maksab saama kätte selle, mis aitaks SIND edasi, armastusest ei saa antud juhul rääkida, kuna armumine on kõige tingimuslikum asi maailmas üldse.

Saamahimu on hirmust ajendatud. Hirm jääda ilma sellest, mida oled ära tundnud, mille vastu on tekkinud iha. Sa ihaled teatud väge tolle inimese juures ning tolleks hetkeks on võimalus sama energiat mujalt leida, sinu peast pühitud. Hirm jääda ilma on suurim hirm üldse.

Armumine on ka armuvalu, romantikute ja emode jaoks üks enesepiinamise vahendeid. Armuvalu on eriti isekate inimeste pärusmaa, tihti loobutakse oma ihast juba eos, luues võltsarusaama sellest, et niikuinii ei saavutata, mida ihaletakse. Sellised inimesed ei ootagi haletsust teistelt, nad suudavad suurepäraselt ka iseennast ära haletseda.

Luthien:

Ma täpsustan seda kõikjal ümber olemist - armastust kui energia on kõikjal, ka viha jne. Aga see pole päris nii, et 'ah täna võtan 5 kg armastust...'. Armastust ei saa otseselt võtta. Iga emotsioon tekib inimese sisemise mõtlemise tulemusena ja mõtted sõltuvad sellest, mis su ümber on. Kui sa vaatad nt sahisevaid puulehti, siis see tekitab sinus rahulolu. Siis saidki teatud koguse armastust. Kui oskad seda hoida, siis suudad ka suunata.

Tahe tekib ka mõtlemise tulemusena ja on rajatud sellele, et sa soovid teha 'head - õiglast tegu' (vastavalt sinu maailmavaatele). Kui sul on tahe kedagi tappa, siis sa soovid ka sellega teha enda arvates teha head ja samas teed ka halba - siis tekib tasakaal. Nii on ka armstusega - tahe kedagi omada tasakaalustub mitte omamisega. Kui inimene sooviks, siis see on natuke rohkem positiivsem - tasakaal on rajatud positiivsema poole poole. Soovi puhul ei oleks nii palju armukadeust, sest siis suudetaks inimene lahti lasta kui vaja, mitte inimest omanduses hoida.

Andmisel ja saamisel ei ole väga suurt vahet armastuse puhul. Kui sa saad armastust, siis see on su sees. Armastus on selline asi, mida on rakse peita ja inimene paratamatult kiirgab seda. Kui sa hoiad armastust endas kinni, siis see muutub vihaks, et leida tasakaal.

Armastuse puhtuse määrab see, mis su sees on ja kui lähedal on see armastuse 'õigele' olemusele.

Vihane olles ei saa sa kuskilt armastust võtta, sest viha blokeerib oskuse võtta.

Iha ei ole alati halb. Põhiline negatiivne külg ongi ilmselt see, et iha orjastab ja tapab vabadust.


Muudetud: 1-10-08 kell 09:41:34 Flash

Tsitaat:Algselt postitas: Celtic
Armastus on vahetuskaup, armumine on iha. Iha on saamahimu, saamahimu on hirmust ajendatud.

Armastus on energiavahetus, mille käigus hakatakse mittemillestki looma midagi. Mida tingimustevähesem on armastuse jagamine, seda puhtam on loome, seda kõrgema väärtusega. Säärase energiavahetuse suurim saavutus on uus elu.

Armumine on energiate ära tundmine. Sa tunned kelleski ära selle osa energiast ja väest, mis haakub sinu hetke energeetikaga. Armumine on iha, sest kui sa tunned millegi poole tõmmet, siis on see iha, või tahe, mis sind sinna tõmbab.

Iha on saamahimu, sest sa muudad armumise enda jaoks eesmärgiks omaette - sa pead maksku mis maksab saama kätte selle, mis aitaks SIND edasi, armastusest ei saa antud juhul rääkida, kuna armumine on kõige tingimuslikum asi maailmas üldse.

Saamahimu on hirmust ajendatud. Hirm jääda ilma sellest, mida oled ära tundnud, mille vastu on tekkinud iha. Sa ihaled teatud väge tolle inimese juures ning tolleks hetkeks on võimalus sama energiat mujalt leida, sinu peast pühitud. Hirm jääda ilma on suurim hirm üldse.

Ma peaks mainima, et su jutt on natuke seosetu.
Esiteks, uue elu(tõlgin enda jaoks seda lapse saamiseks) alustamiseks ei pea kaks inimest üksteist isegi mitte tundma, rääkimata armastusest, tuleb lihtsalt sooritada üks teatud akt.

Kui iha on armumine ja armumine on millegi ära tundmine, siis kuidas saab see halb olla? Sa räägid, nagu need kaks asja, armumine ja armastus, ei ole oma vahel seotud. Sinu jutu järgi on armumine hirmust ajendatud, ometi on armastus midagi väga puhast ja tingimuste vabat.
Miks ma sellega nõustuda ei taha on see, et kui armastatakse, ilma armumata siis see on nagu sea kotis ostmine, sa ei tea mida sa saad. Selleks, et midagi vahetada, peab olema mõlemal poolel, mida teisele anda.
Vaata, nende tingimuste on ka see asi, et kumbki ei pruugi ju teisele tingimusi esitada, aga kes loob siis reeglid suhtes? Reeglid võivad küll ülearused tunduda, kuid on siiski vajalikud, et suhe kasvaks omanäoliseks, et inimesed kasvaksid kokku.

Tsitaat:Algselt postitas: Flash

Tahe tekib ka mõtlemise tulemusena ja on rajatud sellele, et sa soovid teha 'head - õiglast tegu' (vastavalt sinu maailmavaatele). Kui sul on tahe kedagi tappa, siis sa soovid ka sellega teha enda arvates teha head ja samas teed ka halba - siis tekib tasakaal. Nii on ka armstusega - tahe kedagi omada tasakaalustub mitte omamisega. Kui inimene sooviks, siis see on natuke rohkem positiivsem - tasakaal on rajatud positiivsema poole poole.

Armastuse puhtuse määrab see, mis su sees on ja kui lähedal on see armastuse 'õigele' olemusele.

Vihane olles ei saa sa kuskilt armastust võtta, sest viha blokeerib oskuse võtta.

Minu meelest ei saa olla tasakaalu kui see on rohkem kas positiivse või negatiivse poole. Tasakaal on siis kui viha ja armastus on nullis.

Minu jaoks viha kui selline tekib siis kui madalam allutada üritab. See on selline refleks kui ei soovita alluda allutajale ja siis ollakse selle inimese peale vihane.

Kes määrab selle millal armastus on lähemal "õigele" olemusele ja mis on see armastuse "õige" olemus?

Armumine ja armastus pole seotud, kuid sageli käivad käsikäes. Armastada saab ka ilma armumata.

Tasakaalu peetakse jah 0-ks. Kuid ma nimetaks seda neutraalsuseks, siis kui kaks vastand 'jõudu' on samal ajal ja ruumiosas võrdselt. Tasakaal pole ruumiliselt ja ajaliselt nii piiritletud.

Madalam üritab allutada kõrgemat, sa mõtled seda armastuse seisukohast??

Õige armastuse oled sa ise enda sees defineerind. Ja liigud selle suunas, sageli teadvustamata, mis see on. Põhimõtteliselt on see sügav rahulolu kõigega, rahutunne. See kui inimene suudab jääda hetke kinni - panna aja peatuma ja lihtsalt olla. Ratsutad hobusega loojangusse kuskil suurel tasandikul ja ainukeseks sihiks on see põlevkera. Muud maailma pole olemas. Iga inimene, kes armastab, soovib sinna kera sisse saada.

Tsitaat:Algselt postitas: Luthien
Ma peaks mainima, et su jutt on natuke seosetu.
Esiteks, uue elu(tõlgin enda jaoks seda lapse saamiseks) alustamiseks ei pea kaks inimest üksteist isegi mitte tundma, rääkimata armastusest, tuleb lihtsalt sooritada üks teatud akt.

Ei ole seosetu, see tähendab, et seosed on täitsa olemas. Akti võid sooritada igast asendist ja igal ajal, ent alati ei kanna akt tulemust. Armastus on energiavahetus, kaks poolikut annavad kokku terviku.

Tsitaat:Kui iha on armumine ja armumine on millegi ära tundmine, siis kuidas saab see halb olla? Sa räägid, nagu need kaks asja, armumine ja armastus, ei ole oma vahel seotud. Sinu jutu järgi on armumine hirmust ajendatud, ometi on armastus midagi väga puhast ja tingimuste vabat.

Armumine on iha ärkamine, ehk siis sa asud tegutsema millegi nimel, et seda endale saada. Sa TAHAD, seega on tegemist egoga.
Armastus ja armumine ongi erinevad asjad, armastust kogeda võid sa igal ajal ja igas kohas, ilma et kunagi armuksid. Sõnastan veidi lihtsamalt - armumine on ära tundmine, armastus on teadmine.

Tsitaat:Miks ma sellega nõustuda ei taha on see, et kui armastatakse, ilma armumata siis see on nagu sea kotis ostmine, sa ei tea mida sa saad. Selleks, et midagi vahetada, peab olema mõlemal poolel, mida teisele anda.

Eelmises lõigus jõudsin juba öelda, et armastus on teadmine, armastus ongi kotis ostmine, sest kui sa tahaks enne kotti vaadata, oleks see juba tingimus. Armastus on see, kui sa võtad mis sul on ja sa tunned sellest rõõmu, sest saad seda jagada. See, kui sa hakkad valima, kellega ja kuidas jagada, on juba tingimuste seadmine ning armastusega pole siin miskit pistmist.

Tsitaat:Vaata, nende tingimuste on ka see asi, et kumbki ei pruugi ju teisele tingimusi esitada, aga kes loob siis reeglid suhtes? Reeglid võivad küll ülearused tunduda, kuid on siiski vajalikud, et suhe kasvaks omanäoliseks, et inimesed kasvaksid kokku.

Kui on armastus, siis suhe toimib ka ilma reegliteta. Reegleid vajavad need, kes vajavad välist kinnitust oma käitumisele. Suhe ei ole üldse vajalik armastuse jaoks.

Mis on armastuse surm?

Kui sa enam ennast ei armasta.

Kõlab banaalselt, aga inimene on üks imelik olend, tegelikult armastab ta kõige rohkem iseennast ja kas rohkem või vähem ennast kellegi teise kõrval. See kelle kõrval end kõige paremini tuntakse, see võetakse meheks-naiseks. Ja kinnitatakse kogu aeg, kuidas seda enese kõrval olevat teist inimest ikka jube palju armastatakse. Isegi armastusavaldus algab sõnaga "mina". Elik tegemist on täiesti minakeskse olekuga.

Tsitaat:Algselt postitas: Liine
Mis on armastuse surm?

Kui sa enam ennast ei armasta.

Kõlab banaalselt, aga inimene on üks imelik olend, tegelikult armastab ta kõige rohkem iseennast ja kas rohkem või vähem ennast kellegi teise kõrval. See kelle kõrval end kõige paremini tuntakse, see võetakse meheks-naiseks. Ja kinnitatakse kogu aeg, kuidas seda enese kõrval olevat teist inimest ikka jube palju armastatakse. Isegi armastusavaldus algab sõnaga "mina". Elik tegemist on täiesti minakeskse olekuga.

Eks ta ole- ja mitte ainult armastusavaldus ei ole "mina"-vormis , vaid ka "minu poiss, minu naine " jne

Minu tagasihoidlik arvamus on, et armastuse surm on hirm, et Sind ei armastata. Hirm teadupärast neelab kõik endasse. Armukadedus on aga märgiks, et armastatakse. Kui armukadedust on liiga palju, siis tähendab, et armastab liiga palju ja see võib saatuslikuks saada. Ja samas, mis see armukadedus muud on, kui hirm, et Sind ei armastata ja arvamus, et see armastus, mis peaks kuuluma Sulle, võib kuuluda kellegile teisele.

Armukadedusel ei paista tegelikult armastusga mingit seost olevat. Pigemini on see omandivorm.

Tsitaat:Algselt postitas: Liine
Armukadedusel ei paista tegelikult armastusga mingit seost olevat. Pigemini on see omandivorm.

Samas see ka õige

Tsitaat:Algselt postitas: Aletheia
Minu tagasihoidlik arvamus on, et armastuse surm on hirm, et Sind ei armastata. Hirm teadupärast neelab kõik endasse. Armukadedus on aga märgiks, et armastatakse. Kui armukadedust on liiga palju, siis tähendab, et armastab liiga palju ja see võib saatuslikuks saada. Ja samas, mis see armukadedus muud on, kui hirm, et Sind ei armastata ja arvamus, et see armastus, mis peaks kuuluma Sulle, võib kuuluda kellegile teisele.

Pigem peaksid küsima endalt, et millistest komponentidest koosneb kahe inimese vaheline armastus ja miks kardetakse, et see kaob. Kus asuvad selle hirmu juured? Ikkagi sinus endas ja seega on see kaotus seotud sinu endaga.

Armukadeduse juures kardetakse, et sina pakud armastust, aga sulle ei pakuta seda vastu. Seega hirm , et suhe on ühepoolne ja sa ei saa seda, mida sa tahad või ootad. Inimene ju kardab ju anda maailmale midagi, kui ta teab (või oletab), et ta ei saa midagi vastu.

Muidugi materiaalselt 'armastatud' inimesest loobuda on raske, aga see pole võimatu ja ei ole 'vale tegu'. Mitte armukade olemine ei pea olema seotud ükskõiksusega. Kaotada ei tohi hoolimist. Kellegist saad hoolida ka ilma füüsilise kontaktita. Teeorias on see muidugi raske aga praktikas raske. Olgu inimene 'vaimselt' nii tugev kui tahes, ei suudaks ta ilmselt selliste ideede järgi elada. Aga ta suudaks elada nii, et ei ole väga armukade ja ei näita seda välja ning elab selle 'oleku' enda sees läbi. Inimene kardab teist inimest usaldada, et äkki teda petetakse ja mängitakse ta tunnetega. Kui loobuda tahtest elada ideaalset elu, siis kaob ka see hirm 'saada peksa' või kaotada armastust.

Seda, mida võib tähendada armastus, suudaks inimene tunnetada, kui on sellest objektist eemal ja mõtleb ta peale. Siis puuduksid materiaalsed mõjutajad. Teist inimest romantiliselt puudutades on osa sellest tundest, kuid pole lõplik. Lõplik tunne tekib su enda sees ja seda oleks võimalik kogeda. Kui inimene kardab, et see viib lõksu ja on mingisugune illusioon, siis ta ei saagi seda kogeda. On inimesi, kelle jaoks pole loodud peale materiaalsetes ihades 'suplemise' muud maailma. Se eon lihtsalt osa eluolemuse tahust. Pole nii, et kui on võimalik kogeda sügavat olemust, siis inimesed, kes seda ei suuda, oleks halvad vms.

Tänapäeval on esoteerikas üks mõiste, millega minu arvates mängitakse liiga jõuliselt ja liiga lohvalt käidakse sellega ümber - armastus. Armastus siin ja armastus seal. Tegelikkuses ei ole see energia armastus, mida peetakse armastuseks, see on hoopis eluenergia.
Paremat nimetust m sellele leidnud pole, sest tegelikkuses on see energia vajalik, et käima lükata meie süsteemid. See toidab meid, varustab kõige vajaminevaga.

Armastus klassikalises mõttes jääb siiski vahetuskaubaks. Ja vahetuskaubaks ütlen ma tinglikult, kuna antakse siiski tingimusteta. Ideaalselt toimivas süsteemis kahe armastaja vahel toimub energiaVAHETUS, kuid seda alateadlikult, ilma kohustusi loomata. Kui inimesel lastakse olla tema ise ja lastakse tema armastuseenergial voolata, siis ei ole tal vajadust end tagasi hoida ja ta jagab seda armastust meeleldi. Ta ei loo tingimusi, et ta annab seda energiat vaid nendel ja nendel tingimustel. Sellisel juhul pole tegemist enam armastusega (mis oli ju teatavasti tingimusteta energiavahetus) vaid on tegemist tehingute ja diilidega (erinevad religioossed süsteemid näiteks)


Flash - kui inimene kardab oma tundeid näidata ja seda seetõttu, et on hirm saada petetud, siis ei ole tegemist armastusega vaid armumisega. See on ära tundmine ja hoitakse kinni sellest armumisest ning ei osata midagi teha ega kuidagi edasi minna sest ei soovita rikkuda oma "suurt võimalust."

Samas aga kui see armumine ei kasva armastuseks (ja teeb ta seda just sel hetkel, kui sellest hirmust lahti lastakse ja lastakse asjadel voolata nii nagu peab) siis jääbki see hirm toda inimest saatma ning kandub alateadlikult edasi ka inimese edasistesse suhetesse.

Muudetud: 7-11-08 kell 12:18:40 Celtic

No aga okei. Kuidas seletada seda, et armastad kedagi . . . oled lahku läinud ja tead, et see oli õige tegu. Tagasi teda ei taha, aga ikkagi sööb see hinge seest ära?

Mis tasandil õige - sisimas või lähtudes välisest maailmast?

Kui ta hinge sööb siis järelikult igatsedki teda tagasi. Sisimas vähemalt, sest sa pole suutnud teda lahti lasta ja varasemad sidemed on veel alles. Pead suutma selle tüki enda küljest lahti rebida ja siis kaob ka see tunne, et sina ta küljes ripud. Asi on ka selles ehk et ta ka ise hoiab sinust kinni. See võib olla seotud sellega, et inimene tahab, et ta elu oleks perfektne ja kui sul pole 'objekti, keda armastada', siis see on kuidagi mitte tervik... ja nii ahnitsetaksegi ja hoitakse vanast kinni, sest tulevikku kardetakse. Kindlustunne...

Armastus on inimeseks olemise aluseks - ainuke emotsioon, mida suudad kogeda ilma mõtlemata. Et leida armastust läbi teise isiku pead suutma ennast purustada - vabaneda hirmudest, langeda põlvini, austada, olla tänulik. Asi, mida inimene kardab, kuna on hirm kaotada end. Hirm saada petetud või hirm kaotada end on sisuliselt samad. Vähemalt mulle antud hetkel.

Armastus on ainuke emotsioon, mis saab eksisteerida ka alateadlikult, ilma seda emotsiooni otseselt suunamata või enesele teadvustamata.

Okei. Nõu nõuks, aga kuidas sellest tundest lahti saada, ilma, et see mu süda rinnust tahaks välja kisuda. Saan ju ise ka aru, et tarvis lahti lasta. Aga kuidas? Kuidas ma lasen lahti?

Enne sul ei ole mõtet, kui sa pole mõelnud, miks sa ta küljes ripub. Muidu pärats võib juhtuda, et kahetsed ja see sööb veel rohkem hinge seest ära.

Sinu puhul kehtib see, et sa tahaks kähku saada midagi, mis sa arvad, et on õige. Aga et selleks vaeva näha, seda sa ei viitsi.

Kui midagi on sinu oma ja sa tahad ta ära visata, olles kindel, et sul ei lähe seda enam vaja, siis mis sa teed? Samamoodi käitud ka antud juhtumi puhul. Viskad selle asja mõttes tulle ja elad antud hetkes edasi, lepid käesoleva hetkega mitte ei - enne aga avaldad tänulikkust, et ta sul oli ja andestad talle. Sageli pole tulle viskamist vaja, kui sa andestad, lepid ja avaldad tänulikkust, siis kaob see iha su seest iseenesest.


Seda ka, et proovi mõista, miks sa praegu isekas oled...

Muudetud: 9-11-08 kell 19:10:55 Flash

Mis mõttes isekas?

Lahti saad siis kui selle enda jaoks lõpuni selgeks mõtled.