[Vesilik]

ning "tõde on alati suhteline - täna oled mees, homme aga naine"!

Ei no selge see,arvan,et oled kristliku egregori ohver,enamus pedereerituid tuleb sellest raamistikust,vaatasin just japside tõsielusündmustel põhinevat filmi Cold Fish jälle sama teema,isegi Jaapanis kristlik usuhull pedereeris ja tulemuseks oli sarimõrtsukas,usas on rekordarv kristlikke sekte ja sarimõrtsukaid,ilmselt on reptikate biorobotid selle nii programmeerinud.

[Leena]

ning "tõde on alati suhteline - täna oled mees, homme aga naine"!

Ei no selge see,arvan,et oled kristliku egregori ohver,enamus pedereerituid tuleb sellest raamistikust,vaatasin just japside tõsielusündmustel põhinevat filmi Cold Fish jälle sama teema,isegi Jaapanis kristlik usuhull pedereeris ja tulemuseks oli sarimõrtsukas,usas on rekordarv kristlikke sekte ja sarimõrtsukaid,ilmselt on reptikate biorobotid selle nii programmeerinud.

Aga kui sa ise pedereerid, mis siis tulemuseks on? Eriti huvitav oleks teada kuidas see tulemus mõjutab meie majandust ja selle allakäiku.

[Vesilik]

Aga kui sa ise pedereerid, mis siis tulemuseks on? Eriti huvitav oleks teada kuidas see tulemus mõjutab meie majandust ja selle allakäiku.

Jah needus küll see on nagu nõiaring ,igaljuhul mina ei alustanud.

[WhiteWolf]

Euroopa Keskpank laenab pankadele pool triljonit eurot.
Asi on seega palju hullem, kui välja paista lastakse. Pange tähele, et 296 miljardit sellest läheb vanade laenude restruktureerimiseks (loe: vanade võlgade maksmiseks).
Kas seda kõike nüüd rahatrükina käsitleda või mitte, on rohkem maitse asi.

[Ei kukkunud kännust kaugele]

Varem või hiljem tuleb see välja trükkida.

[euroruubel]

http://www.e24.ee/679962/smaghi-algatas-...e-arutelu/

olge siis valmis, et rahatrükk tuleb ...juba valmistatakse ette meid " vältimatuks poliitiliseks vajaduseks".

[WhiteWolf]

Võttis ikka aega... kuigi see avalikkuse ettevalmistamise protsess näeb välja nagu trükitaks kohe suurem ports korraga... teisalt eks Roubini ütelnud: „Hiljemalt 2013. aastal leiab majanduses aset täiuslik torm, mis võib realiseeruda - topeltpõhjaline langus USA-s, ebakorrapäratu stsenaarium euroalas ning raske maandumine Hiinas.” Allikas.

[Ei kukkunud kännust kaugele]

Eestlane läheb välismaale koos perega elama. Teda kontrollitakse tollis. Kaasas on tal kaht sorti tablette. Ühed on peavalu vastu, teised hambavalu vastu. Aga veel on Ansipi, Laari ja Ilvese pildid. Milleks need on? ? Need on koduigatsuse vastu.

Allikas: http://meeldib.ee/2011/12/koduigatsus/#ixzz1hT8qSCQr

[Leena]

Eksport venemaale toimus läbi Soome, sest isegi sealtkaudu Piiteri turule viia oli kasumlikum kui otse Eestist,

Ehk tood mõne toonase näite koos pisikese kalkulatsiooniga. Palju siis piiteri turul kardul, kurk, tomat maksis, palju transport läbi soome maksis, palju siin oleks saanud, palju kärupeale pandi. Kas läbi soome minnes pandi ka kärule rohkem kaalu kui käru papred ette nägid? Ja eriti moes oli see aastatel?

Millegipärast ei ole siiamaani argumenteeritud vastust. Ootan ja küsin uuesti vastuse saabumiseni.

[VironShaman]

Ega su mõistus vist ise küsimustele vastuseid otsida ei oska, puder suhu siis jääb vait või ei jää. Oli veelgi huvitavamaid skeeme kus tolliladudes müüdi kaup oma ofshorefirmadele kordi odavamalt maha ja sellega välditi topelttolle nii et see kõik on tore minevik.
/https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=35766&selyear=2009&selmonth=5
/Eesti nimi müüb taas
Venemaal õnneks teatud vanuses tarbijad veel mäletavad Eesti toiduaineid. Ja kui aastate eest läks Eesti kaup Venemaale topelttollide vältimiseks näiteks läbi Soome ja hoopis teiste kaubamärkide all, siis nüüd on olukord vastupidine./
Ja müüdi mitte ainult läbi Soome vaid ka läbi Läti, Valgevene ja Ukraina.
Edasisi näiteid võid ise otsida.

[euroruubel]

Reegel nr. 1: mida rohkem sul inisejaid, mölisejaid ja niisama halajaid ja teemast kõrvalekaldujaid peateemas on - järelikult see teema kedagi väga häirib ja oleks vaja asi peesse keerata.

[euroruubel]

raha trükk kui viimane abinõu ongi käes

Selge pilt siis, vaadake oma rahakotid üle. Sest see seal rahakotis hakkab mahult kasvama aga väärtuselt sulama.

pankadele ühe protsendiga laenamine on miinusmärgiga tegevus, see ka lisaks...laenuintressid hakkavad kasvama...Vaadake oma laenulepingud üle...fikseeritud intressiga laenud nagu õppelaenud - need saab nüüd küll lihtsamalt ära makstud...

[Ott Sama]

On kuri kahtlus, et enam vahet pole, kui palju raha juurde trükitakse... see jääb edaspidi enam-vähem stabiilseks.
Hull on aga see, et inimelu muutub... liialt odavaks ning seda stabiilselt ja pikaks ajaks. Ja seda selleks, et anda
oma otsustes-tegemistes valitsusele võimalikult vabad käed... oma/voli kehtestamiseks.
Keegi peab ju võlad maksma.

[Leena]

Ungari viskab täna Läänele kinda
30.12.2011 12:41
Ungari lööb täna uue kiilu lõhesse, mis on tekkimas nende ning Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste laenuandjate vahele. Nimelt võtavad madjarid täna vastu vastuolulise seaduse, mis piirab kohaliku keskpanga sõltumatust.

Seadus on osa paketist, mis lükatakse kiiruga läbi veel enne aastavahetust, süvendades rahvusvahelise kogukonna muret Ungari majanduspoliitika pärast – ning muljet, et demokraatia on selles ELi liikmesriigis murenemas.

Sel nädalal kirjutas Ungari peaministrile Viktor Orbanile mureliku kirja ka USA välisminister Hillary Clinton.

Lisaks keskpangaseadusele ja uuele ühtlast maksumäära põlistavale seadusele – mida EL ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) teravalt kritiseerisid – on veel teisigi kriitikuid ärritavaid meetmeid: näiteks reform, mis võib allutada kohtunikud poliitilisele survele ning valimiskorra muudatused, mis oponentide sõnutsi võivad kindlustada Orbanile võimu pikkadeks aastateks.

«Valimisringkondade arvu on vähendatud ja neid on kujundatud viisil, mis lähtuvalt varasemast valimisstatistikast selgelt soosib edasistel valimistel [Orbani paremtsentristliku parteid] Fideszit,» ütles Budapesti mõttekoja Political Capitali valimisspetsialist Robert Laszlo.

Fidesz naudib juba nüüd parlamendis kahe kolmandikulist enamust.

«Orban üritab ehitada uut süsteemi, mis lähtub täielikult tema võimuhuvidest. Neid seadusi on edaspidi ülimalt raske muuta,» ütles Andras Biro Budapesti konsultatsioonifirmast Political Solutions.

Uute seaduste tulv on vallandanud Budapestis ka malbeid proteste. Ühe meeleavalduse käigus arreteeriti läinud nädalal korraks endine peaminister Ferenc Gyurcsány.

Kohaliku meedia kinnitust mööda kritiseeris Clinton ka viisi, kuidas vastse meediaseaduse toel võeti ringhäälinguluba populaarselt raadiojaamalt Klubradio, mis sageli valitsuse vastu arvamust avaldas.

Otsuse teinud Ungari meedianõukogu sõnutsi oli Klubradio küsimusest kujunenud «teadlikult plaanitud, ettekavandatud, otsene poliitiline provokatsioon», mida toetasid prominentsed vasakpoolsed ja liberaalsed tegelased, samuti «välisriikide diplomaatiliste korpuste liikmed».

Orban õigustas läinud nädalal jõuliselt oma poliitikat, öeldes, et «need, kes konflikte kardavad, ei esinda iial korralikult oma kodumaad».

Lääneriike ja rahvusvahelisi organisatsioone teeb aga murelikuks, et valitsus on asunud eemaldama demokraatlikke kontrollmehhanisme ja tasakaalustavaid faktoreid.

«Näib liigagi ilmne, et Viktor Orbani valitsus on otsustanud juhtida riiki suunas, mis eemaldub üha põhiväärtustest, millele Euroopa Liit on ehitatud,» kirjutasid läinud nädalal Euroopa Komisjoni presidendile José Barrosole Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni liidrid eesotsas Daniel Cohn-Benditiga.

Paljud hiljutised õigusaktid kujutavad endast nn «alusseadusi», mille eesmärk on toetada põhiseadust, mis tänavu konveiermeetodil parlamendist läbi veeretati. Selliste alusseaduste muutmine eeldab kahe kolmandikulist enamust kõigis tulevastes parlamendikoosseisudes.
Uus põhiseadus jõustub 1. jaanuaril.

Keskpangaseadust kritiseeris Barroso juba novembris. Vaatamata Ungari valitsuse tõotusele võtta ELi muresid arvesse, võimaldab uus seadus valitsusel määrata keskpangale kolmas asepresident ning seada ametisse panganõukogu liikmed (kes vastutavad intressimäärade eest).
Selle seaduse tõttu katkesid hiljuti Ungari krediidiliini kõnelused ELi ja IMFiga.

Kuigi Orban kinnitab, et Ungari – üks suurima võlakoormaga riike Kesk- ja Ida-Euroopas – vajab vaid «ennetavat» krediidiliini, on turud närvilised.

5-aastaste Ungari riigivõlakirjade tootlused kerkisid teisipäeval 14 baaspunkti jagu 9,63 protsendi peale – kõrgeim laenukulude tase alates 2009. aasta juulist. Number on küll murettekitavalt suur, kuid otseselt seda eurotsooni võlakirjadega võrrelda ei saa, kuna Ungari inflatsioon on euroalast kõrgem.
Nii EL kui IMF on öelnud, et läbirääkimiste jätkamise osas pole midagi otsustatud. Eurasia Groupi analüütiku Mujtaba Rahmani hinnangul on läbirääkimiste lõpliku liivajooksmise šanss «40 protsendi ringis».

Ta ütles: «On hämmastav, et valitsus on valmis niiviisi riskima – ma mõtlen, sellega, et [krediidi]programmi ei tulegi – võttes arvesse, kui palju on kaalul.»

Nomura Internationali analüütik Peter Attard Montalto ütles, et valitsusel jätkub raha kuni sügiseni, eeldusel, et finantse saab kohalikest pankadest ja käiku lastakse riigireservid.
«See annab neile päris palju aega EL-IMFi ja turgudega mängimiseks,» ütles analüütik.

[excubitoris]

Kui "maailm" on mures teeb Ungari midagi õieti - õppigem, joondugem, tehkem.
Ka meie tulevik sõltub sellest - ühe võimaluse lasime käest minna.

[Leena]

Kui "maailm" on mures teeb Ungari midagi õieti - õppigem, joondugem, tehkem.
Ka meie tulevik sõltub sellest - ühe võimaluse lasime käest minna.

Täpselt selle mõttega ma selle siia/sinna tõstsingi. Minu lugupidamine ungarlastele.

[Ott Sama]

Leena ja Excubitorisega täitsa nõus!
Ja väike meeldetuletus:
rahvusvaheline kogukond = juudi kogukond
EL põhiväärtused = kõik mullid, nii majanduses kui ka poliitikas
Hillary Clinton = "USA jääb alati Iisreali truuks liitlaseks!"
prominentsed vasakpoolsed, liberaalid = kurjategijad (tavalised)

[euroruubel]

http://www.e24.ee/687212/halb-ullatus-hi...handusest/

Võite küsida, et mis see Hispaania Eestisse puutub, aga see artikkel on ere näide järgmisel aastal ilmuvate artiklite kohta - igal poolt hakkab tulema teateid, et "kasvuprognoosid olid liiga positiivsed".

Kusjuures ma saan isegi aru, miks ansip ja bande üritavad ülal hoida reibast tooni - juhtimise perspektiivist ei anna paanika kütmine midagi - isegi kui asjad lähevad halvasti, siis paanika kütmine vaid kiirendab protsesse ja on's seda vaja, eksole.

Mis puutub valmistumist, siis...korratakse nagu mantrat " me oleme liiga avatud ja väike majandus, et midagi ära teha kaitseks".

Ansip ei tunnista seda ka enne surma, aga valge lipp on üleval. Kramplikult hoitakse kinni "eelarvetasakaalust" ja loodetakse, et selline "usaldusväärsus" toob siia mõned allhankefirmad veel juurde.

[Ott Sama]

Upub vaikselt, ei tasu vist loota, et keegi laeva/riigi/meeskonnast annaks hädasignaali. Kapteni
prognoos jääb lõpuni positiivseks. Päästeparvi pole...

Kuidagi jubedalt sarnane selle 30`te vaikiva ajastuga. Vaikimisega teeniti endale ja oma perele
kohta loomavagunis. Üksikud hullud, taipasid õigel ajal pakku pugeda. Kes metsa, kes välismaale.

Riigisotsialismus immitseb juba igast praost sisse ja mitte miski ei riivista seda, ei takista! Nohinal
makstakse pankadele oma võlgu... olles kõigega nõus, peaasi, et töökoht säiluks. Masendav.

Heauskselt usutakse... ei teagi, mida usustakse. Ansip kutsus üles oma riiki usaldama. Aga, mida
maksab see ühepoolne usaldus... riik ju teid ei usalda! Koorib ennekuulmatut maksu, et oma
sotsialismi-loomakest toita. Tulumaksu maksite ju ära - aitab sellest! Aga ei - riik on sedavõrd
kallis, demokraatlik... et ei piisa, ei jagu! Hiinlastel on majanduskasv mis hirmus, lausa eeskujulik -
ning seda ÜHE PARTEIGA! Pole vaja olla Einstein, et taibata - pole mingit vahet, oleme kommunistliku
Hiinaga ühesugused! Tõsi, üks vahe siiski on - usume endiselt mitmeparteilist süsteemi! Just usume,
sest mitte mingisugust eelist Hiina ees ju pole. Pole eelist, pole ka erinevust!

[WhiteWolf]

http://www.e24.ee/687212/halb-ullatus-hi...handusest/

Võite küsida, et mis see Hispaania Eestisse puutub, aga see artikkel on ere näide järgmisel aastal ilmuvate artiklite kohta - igal poolt hakkab tulema teateid, et "kasvuprognoosid olid liiga positiivsed".

Juba tuleb neid teateid - Katainen: ees on ebameeldivad otsused. Juncker ütles ju juba suvel, et "me kõik teame ju täpselt, mida teha tuleb - aga me ei tea, kuidas pärast seda tagasi valitud saada!" Eks ta ole...

Kusjuures ma saan isegi aru, miks ansip ja bande üritavad ülal hoida reibast tooni - juhtimise perspektiivist ei anna paanika kütmine midagi - isegi kui asjad lähevad halvasti, siis paanika kütmine vaid kiirendab protsesse ja on's seda vaja, eksole.

Muidugi - piisavalt kõrgel tasemel välja öeldud asjade tegelik seis suudaks ilmselt paari nädalaga tekitada globaalse anarhia.

Mis puutub valmistumist, siis...korratakse nagu mantrat " me oleme liiga avatud ja väike majandus, et midagi ära teha kaitseks".

Kahjuks on selles omajagu tõtt. Võiks ju muidugi neile "avajatele" näpuga näidata, aga mis see praegu tagantjärele enam muudab.

Ansip ei tunnista seda ka enne surma, aga valge lipp on üleval. Kramplikult hoitakse kinni "eelarvetasakaalust" ja loodetakse, et selline "usaldusväärsus" toob siia mõned allhankefirmad veel juurde.

Ja mis tal muud üle jääb... pealegi on eelarvetasakaal hea asi. Juba Cicero avastas selle tõsiasja.

[nokitseja]

Head vana ajastu lõpetamist hea uue aastaga!

Kuidagi jubedalt sarnane selle 30`te vaikiva ajastuga. Vaikimisega teeniti endale ja oma perele
kohta loomavagunis. Üksikud hullud, taipasid õigel ajal pakku pugeda. Kes metsa, kes välismaale.

Väga ja väga sarnane
Käib tulevasele sõjale vundamendi ehitamine just nagu enne WW2-e, valmistatakse ette pingekoldeid.
Globaliseerumise järel pole põgeneda enam kuhugi, Indiasse ehk. (.. või siis Marsile
Eesti küüditamis- ja kulakunimekirjad koostati põhiliselt 1939.a põllumajandusloenduse alusel.

Heauskselt usutakse... ei teagi, mida usustakse. Ansip kutsus üles oma riiki usaldama

Aasta lõpus poetas kodanik euro kasutuselevõttu õigustades järjekordse pärli: Eesti on taas atraktiivne.
Rõhk sõnal 'taas' - pump jäi kuivale, lasti sügavamale ja hakkas jälle võtma.
See on vist tõesti kuidagi lendajate vmt seotud - künkarahvas on lausa kohustatud asjad välja ütlema,
aga ilmselt pole täpsustatud kui peenes kirjas või kui osavalt peidetuna.

Aga, mida maksab see ühepoolne usaldus...

Kellele elu, kellele normaalse elu.

[Ott Sama]

Oma aastavahetuskõnes, mainis meie president korduvalt ja rõhuga... vabadust. Et me pole süüdi,
et me oleme vabad ning meil on vabadus minna, tulla, olla... jne. Jäi mulje, et kogu see vabadusjutt
oli oma süvahoovuses sihitud ja mõeldud eelkõige meie "vabaduses võtta laenu, omamata seejuures
tagatisi või kõige elementaarsemat alust" väärtustele. Pole siis meie, lihtsameelsete süü, et kogu
maailma majandus nüüd... kindlalt ja sügavalt, kahe kanni vahel augus on!
Ma ei tea kuidas teiega on, aga mulle mõjus see tema jutt äärmiselt halvaendelisena!
Kaheldes oma "vabaduses" seome ennast paratamatult süüga - selline oli presidendi sõnum meile. Kui
süüdi, siis tuleb seda ka karistada. See puhas ja selge ähvardus - kaheldes oma vabaduses, demokraatias
ja globaalses makromajanduses - pärid automaatselt süü ning kannad selle eest vastutust!
Pole see ju sinu ullikese süü, et süüdimatult laenad, reisid ja tarbid!

[Ei kukkunud kännust kaugele]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ar...d=63716788

Delfi avaldab kahel päeval Ülo Vooglaiu järjeloo 2012. aastal Eesti ees seisvatest kriisidest ja väljakutsetest. Idee sai alguse eestlastest Euroopa Parlamendi saadikute pimesikumängust, mil suurem osa neist ei soovinud avalikustada oma teenistust, eelarveid ja tellitud uurimistöid.
Garri Ginter ja Allar Jõks kirjutasid hiljuti, et võlakriisi ei saa käsitleda ainult majandusküsimusena ning võimalike lahenduste juriidilisi aspekte ei tohi alahinnata.

Muidugi pole nn võlakriis pelgalt majandusküsimus! Paraku võib jääda Ginteri ja Jõksi jutust mulje, et kui lisaks majandusküsimustele vaadata veel üle ka mõned juriidilised nüansid, siis on asjad peaaegu korras ja võiks rahumeeli edasi logistada. Loodetavasti nad ei arva, et elu koosneb pelgalt majanduslikest ja juriidilistest küsimustest, ega sedagi, et tegeledes majandus- või juriidiliste küsimustega saaks lahendada mõne majandus- või juriidilise küsimuse... või midagi muud. Paberil ehk saaks, aga elus kindlasti mitte.

Heal (väga heal) juhul võib saada majanduse käsitamisel vaid kirjelduse majanduslikest „küsimustest“ ja mõne juriidilise „küsimuse“ käsitamisel mingi arvamuse või kirjelduse selle kohta, kuidas saadakse aru mõnest kirjutatud või kirjutamata õigusnormist ja selle toimest. Proovige leida kaks-kolm inimest, kelle kujutluses oleks majanduse koosseis ja struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid enam-vähem sarnased. Karta on, et see ei õnnestu. Kuidas saab siis õnnestuda mõni uuring või õpe, mille keskmes on majandus või mõni selline, milles on majandus teguriks? Selleks, et ühiskond saaks edeneda (hakkaks arenema), oleks vaja võtta lähtekohaks inimene kui ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

Riik on rajatud selleks, et hoida ja kaitsta inimest – selle riigi kodanikku, tema elu ja elukeskkonda. Inimestel on MINA, kes tahab loota ja uskuda, armastada ja olla armastatud. Inimestel on MEIE ja soov kuuluda, olla hoitud ja hinnatud, olla väärikas. Inimene, tema võimalus olla õnnelik, on eesmärk. Inimene ei ole vahend (tööjõud, ressurss või vara) kelle arvel saaks isikliku kasu teenida ja muid eesmärke saavutada. Kui inimene adub, et ühiskond, milles ta elab, temast tegelikult ei hooli, siis ta võõrdub. Kui inimene avastab, et suures ja tähtsad mõtlevad üht, räägivad teist ja teevad kolmandat, salatsevad ja petavad, siis võivad nad kaotada usu ja lootuse. Kui inimesed hakkavad ühtäkki tundma, et elu ei ole elamisväärne ja nad ei saa mitte kuidagi osaleda oma elujärje muutmisel, siis võib käia peas „plõks“, mille tagajärjel hakkab kõik, mille loomisel on inimesed on osalenud, paistma vaenulikuna. Seda efekti nimetatakse võõrandumiseks. Võõranduda võib töö ja looming, perekond ja kogukond, riik ja maailm..

Eestis räägitakse, et saadikute üle ei maksa nuriseda (viriseda ja vinguda), sest rahvas on ju ise nad valinud... Sellist juttu võib rääkida see, kes ei saa sellest, mida ta räägib, kuigi palju aru, või valetab meelega.

Miks ei või veel rääkida, et Eestis on toimunud vabad ja demokraatlikud valimised, millele tänu on rahvas saanud saata oma kõige väärikamad esindajad Riigikokku looma ja täiustama seadustikku, hoidma silma peal

Valitsusel ning edendama Eesti rahvusvahelisi suhteid? Nimetan siin neli põhjust, mis toimivad vastastikustes seostes.

1. Kehtiva valimisseaduse järgi saavad elanikud tegelikult eelistada vaid erakondi, mitte isikuid.
2. Koht valimisnimekirjas oleneb mitte saadikukandidaadi asjatundlikkusest, tema ühiskonna- ja kultuuriseostest, iseseisva mõtlemise võimest, reaalset panusest ühiskonnaelu edendamisse ning kõlbelisest korrektsusest, vaid mitmest nö salajasest asjaolust: isiklikust sõprusest, valimiskampaaniasse pandud rahast, tuttavate tugevusest ehk „seljatagusest“ jms.
3. Eestis ei ole ühtki teksti, mille varal saaks keegi valmistuda produktiivseks ja efektiivseks tegevuseks oma rahva esindajana ja teenijana seadusandja vm rollis;
4. elanikkond ei ole küllalt haritud, informeeritud ega kogenud selleks, et eraldada „sõklaid“ „teradest“, näha probleeme ja saada aru nende probleemide tekke ning püsimise põhjustest ja muudest seostest, hinnata erakondade programmilisi seisukohti ja langetada nn valimiste päeval eelistusotsuseid. Sestap tunneb suur osa elanikkonnast end absurdses sund- või mängusituatsioonis, mitte probleemses tõeses valikusituatsioonis.

Kui kodanik ei saa kasutada oma põhiseaduslikke õigusi, ega tunda, et on oma otsustustes vaba, tunneb ta end petetuna. Riigikogu maine on madal. Suurele osale elanikkonnast on saanud selgeks, et Riigikogu ei muretse riigi ja rahva eest, vaid ajab erakondade ning iseenda asja. Eesti on kriitilisel teel, sest juhtkond ei ole enam usaldusväärne.

Vaja on luua meetmete süsteem, keerata, nagu vanasti öeldi, „titel teine ots“, st lõpetada valetamine, et kõik on isegi väga hästi ja läheb aina paremaks, et erakonnad midagi juhivad ja millegi eest vastutavad. Ehkki erakondades on asjalikke ja asjatundlikke inimesi, on tooni andmas korruptandid ja omakasupüüdlikud küünikud. Nimetan siin vaid mõned algussammud.

1. Tunnistada avalikult, et seis on räbal ja riik on kriitilisel teel; teadvustada, et kõne all ei ole enam mingi finantskriis või majanduskriis, vaid ühiskonnakriis, mille keskmes on ebaõiglus.
2. Korraldada riigikogu eriistung kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni kirjeldamiseks ning põhjuste ja lahendusteede (meetmete süsteemi) kavandamiseks.
3. Muuta riigikogu Konverentsikeskus ekspertteenistuse keskuseks, mille ülesannete hulka kuuluks ka õigusaktide kvaliteedi hindamine, sh kogu seadustiku edasi- ja tagasisidestus.
4. Kohustada Valitsust korraldada haridusreform; võtma ennekõike meetmeid ülikoolides toimuva teadusliku uurimise ja õppe (sh õppepraktika) kvaliteedi tagamiseks.
5. Kohustada Valitsust rajama rahvaharidus- ja infosüsteem, mis looks eeldused kodanikele Põhiseadusest tulenevate õiguste reaalseks kasutamiseks ning kodanikukohustuste reaalseks täitmiseks.
6. luua meetmete süsteem kogu elanikkonna reaalseks kaasamiseks ühiskonna- ja kultuuriellu.

Ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi ühtki komponenti ei saa pidada kõige tähtsamaks. Kõige tähtsam on, et ükski institutsioon ei oleks nii räbalal tasemel, et muudaks mõttetuks ka need pingutused, mida tehakse teistes institutsioonides.

Toimib mitte ühiskond ega kultuur, vaid ühiskonna ja kultuuri ühtsus. Vaja on veenduda, et enam-vähem rahuldaval järjel oleks kõik, millest sõltub inimese elu ühiskonnas kui funktsioneerivas, muutuvas ja arenevas süsteemis. Seetõttu ei saa (ei või, ei tohi!) edaspidi ignoreerida sotsiaalset problemaatikat.

Juhtunud on (pole oluline, kas inseneriharidusega ministrite või mingite „nõunike“ abil), et „sotsiaalseks“ on hakatud pidama hädasolijaile antavat abi, hoolekannet ja teenindust. Jah, ka seda on vaja, aga sotsiaalne, nagu ka vaimne ja psüühiline, on mittemateriaalne. Sotsiaalsed nähtused, sotsiaalsed protsessid ja seisundid iseloomustavad mitte pelgalt neid, kes on vanaks, haigeks, tööta või üksikuks jäänud... Sellised sotsiaalsed pinged, nagu võõrdumine ja võõrandumine, indolentsus ja marginaalsus, konformsus, deprivaatsus jm, väärivad mitte ainult tundmist vaid ka arvestamist igal sammul. Inimese isiksus on tema sotsiaalne kvaliteet.

Ühiskonnas ei saa olla ühtki sellist protsessi ega nähtust, mille eeldustest ja tähendusest oleks võimalik aru saada väljaspool aega ja ruumi. Samamoodi ei ole võimalik aru saada ühestki ühiskonnas ilmnevast nähtusest ega protsessist, kui puudub võime näha majandusliku ja sotsiaalse ühtsust, õigusliku ja poliitilise ühtsust, tehnilise ja energeetilise ühtsust, tehnoloogilise ja ökoloogilise ühtsust jne, siis ei ole võimalik rahuldavaks peetavaid otsuseid teha. Toompeal ja ka mujal riigi- ja omavalitsusasutustes tehtavate otsuste hulgas süsteemseid (professionaalselt rahuldavaid) otsuseid silma ei hakka. Neile, kes üritavad võimalikult hästi täita üpris viletsaid otsuseid, saab vaid kaastunnet avaldada.

Väiksed rollikonfliktid, mis siin-seal aeg-ajalt lahvatavad, võivad üle kasvada globaalseks, kus ühed ei taha ja teised ei saa enam vanaviisi elada. Sellist situatsiooni nimetatakse revolutsiooniliseks situatsiooniks.

Olukord, kus suur osa elanikkonnast tunneb ennast absurdses sundsituatsioonis, millest rahuldavat väljapääsu ei paista, ei saa kaua kesta. Kannatus võib olla pikk, aga mitte katkematu. Rahvas on nõus kannatama, ka kartulikoori sööma, kui juhtkond on aus ning usaldusväärne, kui püsib usk tulevikku, mida rajatakse mitte omakasu saamise ettekäändel vaid elanikkonna osavõtul, ausalt ja õiglaselt.

Majandus ei ole ühiskond, nagu räägitakse mitte ainult Toompeal, vaid ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, EAS-s, Arengufondis ning mitmetes toimetustes...

Majandus on ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu üks eeldus ja ka arengutaseme üks näitaja. Teame ju küll neid jutte baasist ja pealisehitusest... Need, kes on seadnud majanduse arengu eesmärgiks, nähtavasti ei tea, et selle aktiga muudeti INIMENE selle eesmärgi saavutamise vahendiks ning loodi trend inimese kui ühiskonna aluse kokku varisemiseks, tema kui iseseisva aktiivse alge, kui suhtlemise subjekti muutmiseks manipuleerimise objektiks.
Toompeal on raske (võimatu?) leida kolme-nelja inimest, kelle kujutluses oleks MAJANDUS enam-vähem ühesugune (ligilähedaselt sarnase koosseisu, struktuuri ja funktsioonidega). Meil ei ole õnnestunud leida erakondade tippude lähedalt ega kaugemalt ka selliseid inimesi, kellel oleks mitte ainult sarnane vaid ka küllalt süsteemne arusaam selle kohta, millest sõltub majandus ja mis omakorda sõltub majandusest. Pilt, muide, ei parane, kui võtta majanduse asemel tähelepanu keskmesse ühiskond, kogukond või perekond, haridus või tervis, vaesus või vägivald, elu, töö või juhtimine...
Majandus on suhtearvude süsteem, mis iseloomustab ühiskonda, asjaajajate (otsustamisõigusega isikute) arukust, haritust, ausust, täpsust, analüüsi- ja sünteesivõimet, aga ka vabadust ja iseseisvust, ühiskonna- ja kultuuriseoseid, inimsuhteid, inimeste usku ja usaldust. Majandust, nagu ka õigust või poliitikat ja ideoloogiat, ei saa juhtida ega arendada. Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi; areng on objektiivne. Võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi.

Majandusel ei ole probleeme; probleemid on (kui on?) inimestel. Olukorras, kus pole võimalik leida kaht-kolme inimest, kelle kujutlus majandusest ja selle teguritest ning toimetest oleks enam-vähem sarnane, pole võimalik ühiskonna edenemiseks vajalikku selgust saavutada. Majandusalased uuringud on räbalal tasemel. Seetõttu ei saa kujuneda õppejõude ja õpe on (pehmelt öeldes) primitiivne.

Otstarbekaks, efektiivseks ja intensiivseks tegutsemiseks on vaja tunda inimest ja inimkooslusi, suhteid ja suhtlemist, mitte ainult tööd ja õppimist, vaid kogu tegevussüsteemi ja selle kõiki elemente, elukeskkonda ja selle tegureid. Mittesüsteemseid analüüse ja sünteese, otsuseid, teostusi ning hinnanguid nii tegijaile, tegevustele kui ka tulemustele, ei saa rahuldavaks pidada. Kahjuks pole Eesti ühiskonnaelus mitte midagi sellist, mille kohta võiks öelda, et see on tehtud süsteemselt, st professionaalselt. Pole märgata isegi mitte niisugust taotlust.
Majandust ei saa juhtida. Ammugi ei saa juhtida linnu ja valdu, maakondi ja riiki, nagu võib päev-päeva kõrval lugeda ja kuulda igal regulatsioonitasandil ametis olevatelt isikutelt. Juhtida saab mõningaid protsesse nii riigis kui maakonnas linnas või vallas, asutustes-ettevõtetes ja nende allüksustes.

Võimalik on korraldada süsteemide funktsioneerimist nii, et domineerib iseregulatsioon ja juhtida oleks vaja vaid uuenduste korral, selleks, et vigade ja äparduste tagajärgedest jagu saada, orienteeruda uutes oludes, olukorra ja situatsiooni järsu muutumise korral. Intensiivset organisatsioonilist tööd, on vaja paradigma kokkuvarisemisel, st kui on vaja vanast vabaneda ja uuesti alustada. Siis on aktuaalne uue haldussüsteemi loomine ja sidustamine, st infrastruktuuri või taristu uuendamine.

Asjaolu, et iseregulatsioon on primaarne ja juhtimine sekundaarne, ei tähenda, et juhtimisalast ettevalmistust pole inimestel üldse vaja. Igale kodanikule on vaja lisaks juhtimisalasele ettevalmistusele ka valitsemisalast, haldamisalast, valdamisalast, kaitsealast, loomealast, tunnetusalast, tervishoiualast, sidustusalast, mängimisalast jm ettevalmistust. Teiste sõnadega: kriitiliselt teelt ära saamiseks on vaja haridussüsteem kardinaalselt ümber korraldada.
Eesti ei või jääda odava tööjõuga allettevõtust ja teiste teenindamisest elatuvaks maaks! Eestis on lõpmata palju andekaid, ülivõimekaid inimesi kes on sunnitud õppevõimaluste ja rakenduse leidmiseks välja rändama.
Eesti haridussüsteem on ajale jalgu jäänud.

Küsige Toompael või mõnes ministeeriumis mõnelt asjamehelt, mida ta juhib, millistel eeldustel on juhtimine võimalik ja mille alusel oleks võimalik hinnata juhtkonda, juhtimist ja selle tulemusi. Küsige ametnikelt või saadikutelt midagi nende või kellegi teise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kohta. Küsige midagi mistahes tegevuse või tegevussüsteemi kohta. Küsige midagi mõne institutsiooni struktuuri ja funktsioonide kohta, sihi, eesmärkide ja vahendite dialektika kohta, regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära või millegi muu, ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks olulise kohta... Suur tõenäosus, et peale ebameeldivuste ei kaasne mitte midagi, sest ametnikel ja saadikutel ei ole ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks, otsustamiseks ning otsuste täitmiseks vajalikku ettevalmistust. Meeleldi tehakse nägu, et „meri on põlvini“ ja improviseeritakse igal teemal...

Päris mõtlemapanev on seejuures fakt, mille tuvastas Riigikontroll, et 2009. aastal kulutati riigiametnike koolituseks ainuüksi riigieelarvelist raha üle 81 (loe: kaheksakümne ühe) miljoni krooni. Kogu nn „koolituseks“ kulunud raha kokku arvamiseks peaks liitma sellele summale igaliiki muudest allikatest saadud raha, mida on koolituse ettekäändel kombe kohaselt kasutatud reisimiseks, pidutsemiseks ja muidu puhkamiseks. Paraku valitseb ringkaitse ja JOKK.
Olukorras, kus personaalset vastutust ega edasi- ja tagasisidestust ei ole ette nähtud, pole võimalik saavutada, et personal oleks asjatundlik ning tegus. Bürokraatia paisub vohama, nagu vähktõbi, kui avalikkuse asemel valitseb salatsemine, kui asjatundjate asemel võetakse ametisse diletante, kui personaalset vastutamist ei nõuta ja häbitunne lakkab toimimast.

Need, kes pole juhtimisest kuigi palju kuulnud, kes tegelikult ei tea, millest siis jutt käib, kui juhtimise üle arutatakse, tavatsevad Eestis juba ammu rääkida, et juhtida polegi vaja, sest turg ja hind panevad kõik paika...

Tegelikult ei reguleeri turg ja hind Eestis peaaegu mitte midagi. Vee peal on õnnestunud püsida igaliiki toetuste ja fondide, nn saastekvootide, eelmiste põlvkondade loodud väärtuste jm müügi varal. Oma arengupotentsiaal on tühiseks kuivanud. Viimane aeg on esmalt endalt küsida, miks on olukord selliseks muutunud ja kelle „targal“ juhtimisel (nõuandeid järgides?) on riik sellisesse olukorda sattunud. Seejärel saaks taastada kommunikatsioonisüsteemi, korraldada ausad valimised, luua eeldused kultuuriseostest kantud kogukondlike üksuste taastumiseks. Praegu ei saa. Pole usku. Pole jõudu.

Usinalt koostatakse „arengukavasid“. Neid on kõik kohad täis, aga arengust ega arengut soodustavatest või tõkestavatest teguritest või nende põhjustest ja meetmete süsteemidest pole midagi. „Arengukavasid“ nagu ka strateegilisi plaane ja projekte tehakse peamiselt kuskil näitamiseks või tublina näimiseks, mitte täitmiseks.

Mis puutub arengusse, siis pole vähe tähtis, et eksitav on koguni Eesti ühe kõige suurema eelarvega asutuse - EAS-i nimi. Ettevõtlust ei saa arendada; võimalik on luua ja hoida ettevõtluseks vajalikke eeldusi. Keegi võib, muidugi, kukkuda seletama, et asi nüüd, mille pärast muretseda... Nimetus nimetuseks, peaasi, et tegevus, selle sisu, eeldused ja tulemused oleksid rahuldavad. Paraku saavad EAS-i tegevuse ja tulemustega rahul olla vaid need, kes sellest mitte midagi ei tea, kellel on ükskõik või need, kes ei oska midagi tahta (kellel on ükskõik). EAS-l on kontorid üle Eesti, ent neis pole ühtki mudelit ettevõtluskeskkonna, ettevõtte ja ettevõtluse kui fenomeni ja kui protsesside süsteemi kohta. Igaüks, kes on pidanud EAS-iga asju ajama, võib kinnitada, et sinna on kogunenud (kogutud) uskumatult primitiivne ja bürokraatlik seltskond. Kogu EAS-i tegevus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) haldusalas. Seal on ette nähtud arvata, et tegeledes majandusega (?) on võimalik edendada majandust... Ette on nähtud ka suu pidada ja teha seda, mida kästud, nii nagu kästud ja siis kui kästud.

Eesti on kriitilisel teel, sest oma arvamusi ei ole lubatud avaldada ka teiste ministeeriumite ametnikel. Milleks on siis vaja olla asjatundlik?

Selleks, et elukeskkond ja elu selles keskkonnas kujuneks inimestele elamisväärseks, on vaja võtta käsituste keskmesse INIMENE ja ELU , mitte majandus ja kriis. Inimene ei ole pelgalt vahend ettevõtjate majanduslike eesmärkide saavutamiseks (loe: tööjõud kellelegi kasu kokku ajamiseks). Selleks, et kriisist jagu saada, on vaja avastada kriisi PÕHJUSED ja luua meetmete süsteem mitte ainult kriisi põhjuste kõrvaldamiseks vaid ka ootuste ja vajadustega kooskõlas oleva elukeskkonna loomiseks (taastamiseks?). Keegi ei saa luua rahvale elukeskkonda; rahvas loob selle ise, või seda ei kujunegi. Seadusandja asi on luua elamiseks ja olemiseks, sh tööks ja loominguks vajalikud tingimused.

Põhjendamatu autoriteedistruktuur põhjustab salatsemise. Salatsemine loob eeldusi põhjendamatu autoriteedistruktuuri laienemiseks. Eesti ühiskonda räsib korruptsioon, mida võib võrrelda vähktõvega. Selge see, et end mugavalt sisse seadnud ja oma jutu järgi aastaringselt, ilma ühegi puhkepäevata tohutult tööd rügavad (loe: mõnusalt aega veetvad) isikud ei ole nõus oma privileegidest vabatahtlikult loobuma. Rahvas saab neid sundida. Kui asjameestel häbitunnet pole, siis võib ju korraldada ka üldstreigi...

Olukorras, kus valedest kokku lapitud erakonnad on sunnitud päev päeva kõrval varjama oma küündimatust, ei saa kasu olla mitte mingisugustest analüüsikeskustest. Erakonna juhtkonnad, kes on usinalt vältinud asjatundjate sattumist riigiaparaati, peaksid esmalt rahvalt senise tegevuse tagajärgede eest vabandust paluma. Siis alles kujuneks neil moraalne õigus edasi arutamiseks. Olukorras, kus riigiametnikel on keelatud avalikult kuskil midagi rääkida, pole mingeid väljavaateid ausaks demokraatlikuks asjaajamiseks. Kõikjal on pea- ja muud sekretärid (loe: saladusehoidjad) kes otsustavad, mida võib ja peab rääkima „omadele“ ning nn lihtrahvale ja millest peab tingimata vait olema. Kõnelejateks ja kirjutajateks on võetud ametisse professionaalid, keda kutsutakse nüüd avalike suhete nõunikeks.

Valida on, kas vegeteerida edasi sügavalt korrumpeerunud ametnike ja nende teenistuses olevate nõunike ja saadikute poolt ette kirjutatud rada pidi või pühkida uuesti plats puhtaks ja luua regulatsioonisüsteem, mis on läbipaistev ja õiglane.

Jätkub homme.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ar...d=63720096

Delfi avaldab viimase osa Ülo Vooglaiu järjeloost 2012. aastal Eesti ees seisvatest kriisidest ja väljakutsetest. Idee sai alguse eestlastest Euroopa Parlamendi saadikute pimesikumängust, mil suurem osa neist ei soovinud avalikustada oma teenistust, eelarveid ja tellitud uurimistöid.
Elanikkond ei ole homogeenne! „Keskmist“ inimest pole olemas; on eri eas naised ja mehed, kes elavad üle Eesti igas ilmakaares, maal ja linnas, on saadikud ja ametnikud, tööandjad ja töövõtjad või... töötud, kes usuvad ja loodavad veel, et varsti läheb elu jälle käima, või on usu ja lootuse juba kaotanud. Keskmist pole. Arvestama peaksime neidki, kes on pidanud töö ja teenistuse leidmiseks pagema võõrsile.

Eesti õigussüsteem käriseb

Ginter ja Jõks soovitavad küsida riigikohtult, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega. Võibolla tekiks kohtul siis mitte ainult võimalus vaid ka kohustus välja öelda, mis osa see osa on, mida võib end iseseisvaks pidav riik loovutada ja mis osa on nn tuumikpädevus, mida me ei või loovutada ei Euroopa Liidule ega kellelegi teisele. Küllap on vaja sõnaselgelt ka see välja öelda, milline on kaitseklausli tähendus, kuidas korraldada, et deklareeritud arusaamad, aated, lepped ja praktika oleks kooskõlas.

Ginterile ja Jõksile tundub senise praktika varal reaalne, et riigikohus võib kriisiplaane toetada. Paljusid huvitab, kas riigikohtunikud toetavad ka arenguplaane ning saavad aru, et riik ei ole mingi katselabor, kus elanikkonda käsitatakse kui hiiri või rotte, kelle peal võivad oma- ja võõramaised asjamehed teha katseid rahva kannatusläve avastamiseks. Paistab, et omal ajal karistamatult korraldatud šokiteraapiast innustust saanud isikud tahavad edasi tegutseda. Nüüd nimetatakse seda tegevust „abiks“. „Abistajad“ imestavad kui nende taotlusi läbi nähakse ja pahandavad, kui keegi söandab seda tegevust oma nimega nimetada ja tõkestada.

Ginter ja Jõks tahaksid näha, et õigusküsimustega tegeletakse enne, kui jõutakse punkti, kust tagasipöördumist ei ole. Nende meelest tuleks veenduda, kas lahendus peitub põhiseaduses või tuleb küsida Eesti rahvalt luba muuta põhiseadust. Selline samm võiks olla tõhus, aga vaid juhul, kui liidrid on adekvaatsed ja suudavad mõelda ning käituda enesejuhtimise ja sotsiaalse subjektina: iseseisvalt, kohuse- ja vastutustundlikult, tasakaalukalt, väärikalt. Selleks aga peaks riigis kehtima kompetentsuse printsiip ning riik peaks olema edasi- ja tagasisidestatud. Ka elanikkond peaks siis tundma end subjektina (aktiivsete küllalt haritud, informeeritud ja kogenud isikutena, kes suudavad, tahavad, julgevad ja jõuavad osaleda nii arutlustes kui otsustamises ning otsuste teostamises ja tulemuste kontrollimises-hindamises), mitte manipuleerimise objektidena, kes mitme teguri koostoime tõttu tegelikult ei saa oma põhiseaduslikke õigusi kasutada.

Küllap oleks vaja enne riigikohtult küsimist küsida endalt ja siis ka teistelt nn lihtsatelt inimestelt, sh ajakirjanikelt ja teistelt vaatlejatelt ning ka ühiskonna-alase akadeemilise ettevalmistusega inimestelt,
• mis Eestis laabub ja mis on kriitilisel teel;
• mis on Eestis ikka veel puudu ja millest pole suudetud ikka veel vabaneda;
• miks on Eesti ühiskond jõudnud ummikusse;
• millist osa etendavad nn välistegurid ja millist osa siinne harimatus ja hoolimatus;
• mis siis tõenäoliselt juhtub, kui põhiprobleemide asemel tegeletakse edasi kõrvalküsimustega, olemise asemel näimisega ning põhjused ja tagajärjed on jätkuvalt sassis?
Äkki on veel mingi võimalus saavutada rahvuslik leppimus ning vältida jõumeetodite kasutamist? Ginter ja Jõks arvavad, et riigiõiguslik debatt tugevdaks demokraatiat kindlasti enam kui DASA. Paraku on nii, et inimesed, kes tunnevad end petetuna ja on riigist võõrdunud, ei taha kuuldagi mingitest debattidest.

Rääkida on mõtet nendega,
• kes saavad aru, millest jutt käib;
• kellel on puhtad käed ja keda on võimalik uskuda ning usaldada;
• kes lähtuvad inimesest, mitte majandusest või õigusest, milles inimene on pelgalt vahend või ettekääne;
• kes suudavad näha tervikut, mitte ainult tükke või auke;
• kes tahavad olla (mitte näida) õiglased;
• kes julgevad ise mõelda ja öelda oma mõtted välja avalikult, selgelt, midagi varjamata ja ilustamata;
• kes räägivad seda, mida mõtlevad ja teevad seda, mida on lubanud teha;
• kes on võimelised vastutama ja tahavad vastutada nii selle eest, mida nad teevad ja saavutavad kui ka selle eest, mis jääb tegemata ning mis selle tegevuse(tuse) tõttu juhtub.

Demokraatlik ühiskond on kultuuri ja hariduse funktsioon (loe: objektiivne kaassõltuvus kultuurist ja haridusest). Põhiseaduses ja mujal õigusaktides kirja pandud õigusi saavad reaalselt kasutada vaid need, kes on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, kes teavad, oskavad ja saavad aru, suudavad ette näha ja ära tunda nii tulemusi kui ka tagajärgi. Mida loeb õigus valida ja olla valitud, kui pole võimalik saavutada valmisolekut nende õiguste kasutamiseks?

JOKK- või petuühiskond pöördub oma loojate vastu ja muutub neile vaenulikuks jõuks. Asjamehed võiksid ju vaadata, kui palju on veel neid inimesi, kes usuvad erakondade liidreid ja neid jutte, mida avalikult aetakse. Inimesed, kes ei usu enam, et ühiskond on siin elavate inimeste jaoks ja et keegi üldse veel mõtleb sellele, kuidas oleks võimalik ausalt, tänu oma tarkusele, töökusele, visadusele... normaalselt ära elada, ei tule pidama mitte mingisugust debatti. Neil, kes vett ei joo ja jala ei käi, pole aimugi sellest, mida mõtlevad ja teevad need, kellel pole võimalik palgast ega nn pensionist ära elada, rääkimata nendest, kellel pole enam lootustki tööd leida.

Suur osa rahvast on ühiskonnast, perekonnast, kogukonnast ja kultuurist võõrdunud. Võõrdumisega kaasneb eemaldumine, hoolimatus, ükskõiksus, minnalaskmine. Sotsioloogia-alane ettevalmistus ei ole kõigil lugejail ühesugune. Seetõttu olgu järgnevalt põgusalt nimetatud, mis põhjustab võõrdumist.

1. Võimalus olla informeeritud,
2. võimalus aru saada põhjustest ja muudest seostest, näha nähtuste ja protsesside taha;
3. võimalus kaasa rääkida, osaleda arutlustes;
4. võimalus osaleda otsustamises;
5. kaitse, millele tänu ei saa keegi kiusata ega anda seda, mida ei taha ega jätta ilma sellest, mida tahab;
6. õigus valida endale kohta, aega, vahendeid, kaaslasi...;
7. põhimõtete sobivus;
8. asjaajamise ausus, õiglus, „läbipaistvus“;
9. eesmärkide sobivus;
10. vahendite sobivus.

Ginter ja Jõks meenutavad, et Eesti on ELi õiguse ülevõtmise tšempion. Nii kiitsime muretult heaks ELi põhiseadusliku lepingu, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid.

Väga kõnekas, ent siiani mõtestamata, on ka see fakt, et Lissaboni leping kinnitati Riigikogus peaaegu sisulise aruteluta, nagu ka see fakt, et ekspertide kohtumine põhiseaduskomisjonis kestis napilt üle tunni. Võrreldes nende muudatustega, mida praegu kavandatakse, oli Lissaboni leping tõepoolest lapsemäng. Ka Rait Maruste möönis, et võlakriisi lahendamine on jõudnud põhiseadusliku kriisi lähedale ja vajalik on riigisisene arutelu (EPL 9.12). Paraku pole Eestis veel (ammu) toimunud ühtki sellist arutelu, mis pole farsiks pööratud. Juba Vanas Roomas oli teada, et need, kes on räbala olukorra põhjustanud, ei ole kunagi need, kes loovad eeldused kriisi põhjuste avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks.

Eesti on kriitilisel teel eeskätt kõlbelise kriisi tõttu

Miks on läinud nii, et saadikud ja ametnikud, nüüd siis juba ka kõrged politseiametnikud, ei ole usaldusväärsed? Sellele küsimusele on vaja sisuliselt ja ausalt vastata. Näis, kas analüütikutel õnnestub märgata, et administratiivsete vahenditega ei ole kuskil kunagi õnnestunud luua korda? Põhiteguriks on moraal ja sellega kaasneb sotsiaalne kontroll, mida teostab üldsus. Kui inimene usub, et vähemalt Jumal näeb tema sigadusi igal juhul, siis ehk hakkab tal mõnikord kõhe ja ehk ka häbi...

Hiljuti oli rahvusvaheline õppijate päev. Loodan, et igat liiki saadikud ja ametnikud ei taha olla erandiks ja kannavad hoolt, et püsida tasemel (tõuseksid tasemele), kus nad suudaksid aru saada, mis on toimunud, mis on parajasti teoksil ja mis võib kodumaast saada siis, kui valdav osa elanikkonnast on kaotanud usu ja lootuse.

Kodanikena saavad osaleda inimesed, kes
• on (püüavad olla) adekvaatsed;
• näevad mitte ainult ennast vaid ka teisi inimesi, kellel kõigil on põhimõtteliselt võrdsed õigused, kohustused ja vastutus nii üksteise kui ka riigi ees;
• tunnevad ära probleeme ja oskavad neid sõnastada nii, et avaneb võimalus avastada, sõnastada ja avalikustada nende tekke, püsimise-süvenemise-laienemise põhjused;
• arvestavad, et ühiskonna igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on kõigil probleemidel oma eripära, oma otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud tegurid;
• näevad alternatiive nii staatikas kui ka dünaamikas;
• hoomavad inimest ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi liiget ja kultuuri kui holograafilise süsteemi esindajat;
• saavad aru, mida tähendab perekond ja millest sõltub elanikkonna juurdekasv ning hääbumine;
• tahavad luua meetmete süsteeme ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolude põhjuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks;
• söandavad olla, mitte pelgalt näida ja omada;
• suudavad ja tahavad teha koostööd (mitte aina konkureerida ja teistele „ära teha“);
• eristavad sihte, eesmärke ja vahendeid ning aduvad nende vastastikuseid seoseid;
• oskavad oma ja teiste tegevust edasi- ja tagasisidestada;
• käsitavad majanduslikku jõukust ühiskonna arengu ühe eeldusena ning arengutaseme ühe näitajana (ei aja ühiskonda ja majandust segi);
• aduvad, miks on vaja saavutada, et iga inimese (ka ametnike ja saadikute) õigused, kohustused ja vastutus peavad igal juhul ja alati olema vastastikuses seoses;
• saavad aru, et administratiivsete (formaalsete) õiguste, kohustuste ja vastutuse kõrval on otsustamises osalemiseks alati vaja ka moraalset õigust, moraalseid kohustusi ja moraalset vastutust;
• võtavad arvesse, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad koos, läbi otsustamise (mitte käsukorras, läbi „otsuse vastu võtmise“ või muude otsustamismängude);
• peavad väärtuseks mitte koolis või kursustel käimist, vaid õppe tulemust - harituse, informeerituse ja arusaamise ühtsust;
• eristavad elukestvas õppes püsimiseks vajalikku üldharidust, produktiivseks rakendumiseks vajalikku erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust, tunnetusalast, loomealast, kaitsealast jm vaba ja iseseisvana elamiseks vajalikku ettevalmistust;
• hindavad asjatundlikkust ning asjatundjaid;
• loevad rahuldavaks vaid süsteemseid käsitusi, saavad aru, mida see tähendab, kui räägitakse, et efektiivsus on süsteemsuse funktsioon;
• hoiavad seda, mida muuta ei või ja muudavad seda mida ei või kauem kannatada;
• suudavad, julgevad ja tahavad ette näha ning ära tunda oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi;
• julgevad avalikult tunnistada, et riik, kus kompetentsuse printsiip ei kehti, ei saa olla jätkusuutlik.

Miks on Riigikogu maine on madal?

Kõik teavad, et Riigikogu maine on madal. Ometi pole ühtki enam-vähem tõsiselt võetavat katset selgitada, miks on selline kurioosne olukord kujunenud. Kõik teavad ka seda, kummast otsast hakkab kala mädanema. Paljud teavad ka seda, et ühiskonnas ei ole võimalik "puudusi kõrvaldada"; võimalik on vähendada (kõrvaldada) puuduste põhjuseid (NB! Ootustega kooskõlas olevate tulemusteni jõudmiseks on vaja muuta põhjuste süsteemi, mitte pelgalt mõnda põhjust.). Olukorras, kus saadikul ei ole vaja vastutada oma tegevuse ega tegevusetuse tagajärgede eest, ei ole vaja olla asjatundlik ja võib niisama, sõrm suus, ringi vahtida.

Raha ei tegutse!

Tegutsevad inimesed, keda ei saa petta kogu aeg. Igasugused ressursid, sh kõik ainelised (materiaalsed) ning vaimsed, psüühilised ja sotsiaalsed (mittemateriaalsed) ressursid muutuvad ühtlasi teiste ressursside kasutamise tingimuseks. Ühiskonnas kulgevate protsesside kohta on võimalik üht-teist öelda, kui analüüsida eesmärkide kui süsteemide ja vahendite kui süsteemide elementide maatrikseid. Muidugi on vaja rahuldava tulemuse saavutamiseks tunda ka tegutsemise printsiipide ja hindamise kriteeriumite süsteeme.

Eesmärgistatud protsesside üldteooria on Eestis ammu olemas, aga Toompeal ei ole veel isikuid, kes oskaksid seda väärtuseks pidada ja rakendada. Praktika näitab, et võimule on suhteliselt lihtne tulla. Paraku selgub üsna kiiresti, et võimul olemiseks oleks vaja ettevalmistust ja uuringuid, et avastada probleemide põhjused ja haridust, et luua meetmete süsteeme kuhjunud vastuolude põhjustest jagu saamiseks. Võimul püsimiseks on vaja aru saada, millest sõltub riigi ja selle alasüsteemide funktsioneerimine, muutumine ja areng.

Võimul olles tuleb välja, et saadikukohad suhtekorraldusfirmade abil kokku ostnud erakondadel pole juhtimiseks, haldamiseks, valdamiseks ja sidustamiseks vajalikku pädevust. Neil, kellel puudub moraalne õigus otsuste tegemiseks, hakkavad salastama, ahistama kommunikatsioonisüsteeme, ironiseerima ühiskonnateadlaste ja ühiskonnateaduse üle. Inimesed, kes ei kujuta kuigi hästi ette oma tegevuse tagajärgi, rääkimata soovist ka reaalset vastutada selle supi eest, mida nad on kokku keetnud, üritavad käituda kas süüdimatult või agressiivselt. Kõik teavad, mis saab vanemas eas neist, kes on noorelt põrssad.

Pettus, isegi kui see õnnestub, tuleb välja nii või naa. Kahjuks võtab see mõnikord ohtlikul määral palju aega... Jah, olukord on häbiväärne, aga veel häbiväärsem oleks seda olukorda varjata ja teha nägu, et "käib küll", sest kuskil mujal on olukord veel räbalam.

Nüüd on läinud arutamiseks minu meelest olulise küsimuse üle: "Milline sekkumine ühiskonnas kulgevatesse protsessidesse on positiivne ja milline on negatiivne?" Vaatame, millised võimalused üldse on.

Mõned võimalused panin allpool ritta:
1. kiita ja ülistada valimatult kõike seda, mida on tehtud, tehakse ja kavatsetakse teha (olenemata sellest mida see kõik tähendab rahva ja riigi eksistentsiaalsete vajaduste rahuldamiseks),
2. kiita valikuliselt; tõsta esile seda, mis on enam-vähem hästi ja peita ära kõik, mis on halvasti ning muutub aina halvemaks;
3. seletada mingite detailide ümber ja teha, mis vähegi võimalik, et süsteemist ei saaks kujuneda mingit sellist pilti, mis avaks võimaluse kausaalsete ja funktsionaalsete seoste märkamiseks ning kõlvatu käitumise allikate avastamiseks;
4. analüüsida tegelikkust kui tervikut (iga süsteemi metasüsteemide süsteemis) ja kirjeldada seda ilustamata nii staatikas kui ka dünaamikas;
5. tuvastada, mil määral tegelikud olud, tegelik olukord ja situatsioon kui elukeskkond vastab elanikkonna eri kategooriatesse kuuluvate inimeste aadetele ja ideaalidele ning on kooskõlas deklareeritud ja deklareerimata väärtuste ja normidega, eesmärkide ja sihtidega;
6. sõnastada ja avalikustada aktuaalseks paisunud vastuolud ja nende võimalikud põhjused; luua mingi hulk komisjone või toimkondi nende vastuoludega tegelemiseks;
7. sõnastada probleemid kui süsteemid nii staatikas kui ka dünaamikas ja kaasata kogu olemasolev intellektuaalne potentsiaal selleks, et luua programm probleemide põhjustest vabanemiseks ja arenguteele tagasi pääsemiseks;

Kõne all on kodanikuühiskond

Räägitakse, et kodanikuühiskond on selline ühiskond, kus kodanikel pole ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, mille liikmed nad on ja sellest kultuurist, mida nad esindavad. Jah, aga selleks, et kodanikud (ka siin elavad välismaalased) saaksid tegelikult osaleda arutlustes ja otsustamises, on vaja:
• olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et üldse aru saada, millest jutt käib, tunda kõnealuseid nähtusi ja protsesse kõnealustes süsteemides, alasüsteemides ja metasüsteemides;
• hoomata probleeme, nende põhjuseid ja alternatiive,
• ette näha oma ja teiste tegevuse võimalikke tulemusi ja tagajärgi;
• olla kindel, et keegi ei hakka siin ega mujal, kohe ega hiljem selle eest neid ahistama, kes oma arusaamu avaldavad;
• uskuda, et ühiskonna- ja kultuurielu edendamiseks nähtud vaev ei ole asjata.

Asjaolu, et erakonnad korraldasid valimiskampaania, mille tulemusel sattus mingi hulk inimesi Riigikokku, ei tähenda seda, et neil inimestel on seetõttu õigus teha, mis neil pähe tuleb või mida erakonna juhtkond käsib.

Õigusega otsustada kaasneb tahes-tahtmata kohustus vastutada

Iga saadik on küll oma otsustustes nii vaba, et keegi ei saa teda sundida olema millegi poolt või vastu, aga ta on kohustatud informeerima avalikkust oma otsustest – oma seisukohtadest, eelistustest ja nende motiividest.

Saadikud ei ESINDA seal „oma“ valijaid, sest ükski valija pole neile oma kodanikuõigusi loovutanud. Kodanikel on põhiseaduslikke õigusi võimalik kasutada siis ja sel määral, mil nad saavad aru oma tegevuse tähendusest, eeldustest ja toimetest. Otsustamisega kaasneb kohustus vastutada selle eest, mis otsuse tõttu juhtub. See, kui küünilised ja ebaadekvaatsed võivad saadikud olla, ilmnes üpris üksmeelses otsuses asutada nn analüüsikeskused...

Delegeeritud on mitte ainult õigused (õigus otsustada), vaid ka kohustused (kohustus vastutada). Paraku on jäetud nende kohustuste täitmiseks vajalikud ressursid lisamata (või lihtsalt kahe silma vahele). Iga poliitik ja ametnik peaks teadma, et õigused, kohustused ja vastutus toimivad koos, vastastikustes seostes, või ei toimi ükski neist.

Eestis lokkab vastutamatus, sest tegelikult ju ei saagi nõuda vastutamist nendelt, kellel ei ole võimalik kohustusi täita. Saab vaid käratseda. Süsteem, milles kogu asjaajamine on häbiväärselt diletantlik – süsteemitu, edasi- ja tagasisidestamata, st juhitamatu, ei saa olla kestvalt jätkusuutlik...

[HUGOTH]

Uus rahvaloendus.......eelmäng uuele küüditamisele....hi!
Ajalugu kordub.......

[Ott Sama]

Uus rahvaloendus.......eelmäng uuele küüditamisele....hi!
Ajalugu kordub.......

Oh HUGOTH! Oli vaja nüüd seda kirjutada!? Hirmutad, inimesi. Ja see võib tõesti tõeks saada...
Kunagi ammu (mitte just eriti ammu) elasid, võitlesid tuihingelised ja vihased revolutsionäärid. Ikka meie helge ja inimväärse tuleviku nimel. Võitlesid, aga "iga hinna eest" ja "ennast ohverdavalt"! Lühemalt - nende revolutsiooniline võitlus kujunes välja üheks suureks ja õõvastavaks kuriteoks kogu inimsuse ja inimkonna vastu. Tollal peeti seda "poliitikat" ainuvõimalikuks ja õigeks. Neid, kes selle "poliitika" õigsuses julgesid kahelda - karistati kogu töölis-talupoegade diktatuurist tuleneva karmusega. Revolutsioon võitis ja alustas (niivõrd-kuivõrd) normaalse elu ülesehitustöödega... kuni saabus ilus 1937 aasta.
Oli tekkinud poliitiline vajadus ja... ka õige alus vanade, revolutsioonis karastunud, kurjategijate karistamiseks. Muidugi - valitsev poliitline eliit ei saanud oma revolutsioonilist, puhast ja süütut ajalugu mingi jälestusväärsete kuritegudega siduda. Leitigi siis hea lahendus - kõik vanad tõprad osutusid võõrriikide spioonideks ja töörahvast toituvateks gurmaanideks! Tunnistused selleks, peksti kaua ja põhjalikult välja. Töö oli igati põhjalik ning kannatas välja... suuremahulise tõsieluseriaali poliitilistest kohtuetendusest.

Mis siin HUGOTHi kirjutatuga pistmist on? Ehk see pisiasi, et momendil harrastatav tarbimis-raiskamisvabadus on põgusalt... kuritegu. Aga, nagu meie president mainis - süütu kuritegu. Teid süüdistatakse milleskis muus, nimelt - käibemaksu ebaseaduslikus tasumises! Absurd!? On küll ja mis siis? Ja selle alusel, mõistetakse teid süüdi ja saate (taas) tasuta tuusiku v. soodus-perepaketi Siberisse! Pole võimalik, ütlete, me elame Euroopas!? Teate, Hiina ja Euroopa kommuniste see argument ei koti.
Meid kõiki seotakse läbi ühise kuriteo ühe suure kuriteoga. See on vana ja äraproovitud kommar-sotside praktika.