Teema hinnang:
  • 1Hääli - 3 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Koopamaalingud
#1
Marseilles`i lähedal asuva Cosgueri koopa sissepääs asub 37 meetrit alla praegust merepinda ja selle avastas keegi elukutseline sukelduja alles 1985.a. Sel ajal ,kui maalinguid tehti pidi koopa sissepääs olema merepinnast tublisti kõrgemal, nii et ürgaegsed kuntsnikud sinna sisse pääsesid - ja tõepoolest, 16 000 a .eKr. oli merepind väga madal, umbes 110 meetrit madalamal kui tänapäeval.
Lascaux ´s avastas keegi prantsuse koolipoiss J. Marsal 1940.a. ühes koopas täiesti imetlusväärsed eelajaloolised maalingud. Poiss nägi piki koobaskäigu mõlemat külge maalitud friisi eelajaloolistest loomadest.

Arheoloogia ajalugu vaadeldakse üksteisele järgnevate suurte avastustena: Tutanhamoni hauakamber Egiptuses, kadunud maiade linnad Mehhikos, vanemast kiviajast pärinevad maalitud koopad.

Euroopa koopamaalinguid nagu Lascaux Lõuna Prantsusmaal ja Altamira Põhja-Hispaanias pärinevad ajast umbes 20 000 - 15 000 aastat eKr. Külmim hetk ,mil jää oli jõudnud kõige kaugemale lõunasse ja merevee tase oli madalaim .See oli kaugelt hullem kliimakriis kui kahekümne esimese sajandi suur hirmujutt globaalsest soojenemisest, tol ajal olid suured maaalad Põhja-Euroopast täielikult jää all.
Väga raske on kindlaks teha, milleks joonistused ja maalingud loomadest mõeldud olid. Üks on siiski kindel, kunsti ei leidu mitteühtlaselt üle kogu Euroopa, vaid see on konsentreeritud aladele, kus tollal oletatavasti oli kõige suurem rahvastiku tihedus.
Arheoloogide suureks üllatuseks leidsid nad Lascaux´i koopast eelajaloolise köiejupi jäänuseid. Selle oli mkeerutanud paremakäeline inimene. Käiguseintes leiduvad pesad tugipostide jaoks tõestavad, et kunstniku jaoks pandi üles tellingud. Üks koopamaalinguid kujutab haavatud piisonit, kes paiskab maha alasti meest. Teisal näeme tervet rida väga jõulisi, osalt üksteise varju kattuvate metsveiste, hobuste, kitsede ja hirvede kujutisi, kõik maalitud punase ookri ja musta mangaandioksiidiga.
Kuulsad veenusekujukesed pärinevad veidi varasemast ajast. Neid on leitud umbes 25 paigast üle Euroopa. Tegemist on lihava stiliseeritud naisterahva kujukesega.

Mõnda aega arvati ka, et need maalingud võivad olla völtsingud , aga nad ei ole seda.


PS. Võtsin selle teema üles , kuna koopamaalingutest ei leidnud ma Para-Webist peaaegu midagi ja ometi on see peaaegu ainus leidude valdkond, mis annab meile mingigi ettekujutuse ürgajast...
Ja , kes on asjast huvitatud , leiab otsingumootori abil hõlpsasti pilte nendest koobastest.
Vasta
#2
Koopamaalinguid ja kaljumaalinguid on teadlaste poolt ka tüüpideks
jaotatud.

Kalju pinna siise kraabituid nimetatakse ka petroglüüfideks.
Eristatakse aafrika, austraalia, põhja-ameerika, euroopa petroglüüfe.

Kalju pinnasele joonistatuid nimetatakse piktogrammideks.

Maastikul olevad joonised on geoglüüfid ( Nazca )

Arvatakse, et kõik joonised omasid religioosset ja kultuurilist tähtsust
nende loojatele. Paljudel joonistel on kujutatud müstilisi olendeid ja
lendavaid objekte.

Panen lingi ka :

http://www.crystalinks.com/petroglyphs.html

Muudetud: 22-7-08 kell 11:54:38 Aerling
Vasta
#3
Meenusid huvitavad geoglüüfid - valged hobused.

Inglismaal olevat kokku olnud üle kahekümne. Praeguseks on mõned kinni kasvanud.
Vanim nendest - Uffingtoni valge hobune dateeritakse pronksi aega. Hilisemad
hobuse kujundid võisid olla tehtud Uffingtoni " traditsiooni " jätkates. Hobuste
kujutised " kraabiti " kriitkivimisse. Miks seda tehti ei ole ikka veel selge. Arvatakse,
et see võis olla kohaliku hõimu embleem aga see võis ka olla religioosse tähendusega kuna
keldid näiteks kummardasid hobu-jumalanna Eponat või päikese jumalat Belinos/Belenust seostati hobustega.

Kas see kujund ikka kujutab hobust ei ole ka 100% kindel.

Hobuste kujutistest :

http://www.wiltshirewhitehorses.org.uk/

Eponast kirjutab WIKI

http://en.wikipedia.org/wiki/Epona

Belenusest kirjutab WIKI

http://en.wikipedia.org/wiki/Belenus

Muudetud: 15-9-08 kell 11:16:15 Aerling

Muudetud: 15-9-08 kell 11:18:05 Aerling
Vasta
#4
Bristoli Ülikooli eksperdid on asunud koopamaalingute vanust dateerima uue meetodiga. Kui seni dateeriti koopamaalinguid võttes näidiseid maalitud kujundi värvipigmendist siis nüüd kasutatakse radioaktiivse uraani lagunemise meetodit mis määrab vanuse õhukese kaltsiidi kihile mis on moodustunud aja jooksul koopamaalingu peale.

Kolme aastase projekti käidus loodetakse kahekordistada dateeritud eelajalooliste koopamaalingute arvu.

http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/engla...656338.stm
Vasta
#5
Väga huvitav teema on siin pooleli jäänud.
Uurisin natuke koopamaalindust ja sain teade, et seni on Euroopast leitud üle 150 koobastes asuva maalingu, aga neid võib olla veelgi rohkem. Vanimad teada olevad koopamaalid Euroopas on tehtud 32 000 a. tagasi.
Üks põnevamaid maalingutega koopaid asub Hispaanias Altamiras. Sealsetel maalidel võib näha palju kettakujulisi sümboleid. Sarnaseid koopaid on veel la Pasiegas, Les Trois Frére´is, Lascaux´ Prantsusmaal, Pürenee mäestikus ja Tassili platool Sahhaara kõrbes. Viimases on säilinud paarkümmend tuhat II a. tuh-st eKr pärinevat kaljujoonist -ja maali. Ka Niaux´ koopajoonistelt võib välja lugeda lendavaid UFO-sid, lisaks on kujutatud sõidukit, mis seisab jalgadel ja millel on antenn.

Linke koopamaalidega:

Altamira: http://et.wikipedia.org/wiki/Altamira - eesti keeles

http://et.wikipedia.org/wiki/Altamira_ko...stamislugu

20 tähtsamat koopamaali:
http://www.oddee.com/item_93915.aspx

UFO-d koopamaalidel:
http://www.space-2001.net/html/historica..._.html#art

Video Altamira koopast veevulinaga:
http://www.youtube.com/watch?v=HmD6Lo9-l...re=related

Kahjuks seda Niaux koobast UFO piltidega ei leidnud. Äkki keegi oskab üles leida?
Vasta
#6
Altamira on võimas veeluvinaga ja veevulinata.
Meenus, et meile eestlastele kõige lähem kiviaja joonistuste koht on Karjala Äänisjärve kaljujoonised, mis samuti väga põnevad. Neid sai Eestis isegi eelmisel aastal näha...minu arvates oli Kolga mõisas näitus.

Leidsin netist, et keegi Indrek on sellel teemal huvitava uurimuse teinud:

http://www.hot.ee/zolki/Kaljuj/Kaljuj.html

Boonusena on seal ka kivilaburündist juttu. Üks selline asub Aegna saarel.


[Muudetud: 5-13-2009 Aerling]
Vasta
#7
Maailma põnevamaid koopaid - pildid juures:

http://www.nature-spot.com/2009/06/amazi...-made.html

Ja lisan siia ka selle exu uudise Roystonis Hertfordshires olevast iidsest koopast, millel olevaid jooniseid peeti seni templirüütlite tehtuks, aga mis võivad ka hoopis vanemad olla:

http://www.guardian.co.uk/uk/2010/apr/04...nfestation

Seal on mesitaru kujuline kamber ja terve see paik on suur saladus. Seal on ka tunnel ja tõenäoliselt on see välja kaevatud 13.sajandil käsitsi. Koopas on puunikerdised, ristlõõmisstseenid...Teooriaid seal asuva kambri kohta on erinevaid. Oli see salajane kabel või vabamüürlaste varjatud kohtumispaik?
Lisaks sellele jääb see jõujoonte ristumiskohale.
Exu kirjutas juurde:
1749 aastal leiti ehituse käigus maa alune koobas, mis oli kaetud pannoodega ja raietega, mis kujutasid stseene, mis sarnanesid Piibli omadega, kuid olid siiski erinevad. Kõik need teosed kirjutati Templirüütlite arvele, kuid teadlased ei ole siiani suutnud dešifreerida neid kujundeid. Mis oli nende mõte ja kas tegu lihtsalt piltidega või püüti edasi anda lugu?
Hetkel on aga neid, kuni 700 aastat vanu – kunstiteoseid ähvardamas oht – niiskus ja putukad, kes sinna omale pesakesi on pununud ja ähvardavad lõhkuda selle, mis jäänud ning seda jäädavalt ilma, et keegi teaks mida siiski edasi anda taheti.

Minu jutt siit lingilt: http://www.roystoncave.co.uk/newspapers.html
Pildid koopamaalingutest:
http://www.roystoncave.co.uk/carvings.html
Vasta
#8
Tuur Afganistanis asuvasse koopasse, kus huvitavad seinamaalingud.
Jaapani eksperdid peavad neid maailma kõige esimesteks õlimaalideks.
Video:
http://news.bbc.co.uk/2/hi/7509683.stm
Vasta
#9
70 aastat Lascaux avastamisest: kas iidsed koopamaalingud jäävad püsima?


Nii mõnigi kord võib ülemaailmse tähtsusega objekti avastajaks olla tavaline koolipoiss või koguni… koer. 70 aastat tagasi leiti sedasi Lascaux’ koobas ehk üks kuulsamaid kromanjoonlaste kunsti galeriisid.



Neli kohalikku poissi läksid 12. septembril 1940. aastal Edela-Prantsusmaal Dordogne’i departemangus asuva Montignaci küla lähistele luusima. Seiklushimulistele noorukitele (Marcel Ravidat, Jacques Marsal, Georges Agnel ja Simon Coencas) ei andnud rahu kohalik vana legend, mille kohaselt kulgeb Vézère’i jõe alt salatunnel, mis ühendab omavahel Montignaci lossi ja Lascaux’ mõisa. Salakäik pidi viima teise tunnelini, mis viib omakorda Montignaci metsas paikneva aardekambrin, kirjutab Tarkade Klubi.



Marcel võttis kaasa ka oma terjeri, kelle nimi oli Robot. Koer jooksis rõõmsasti poiste läheduses, kuniks ühel mäenõlval ta äkki kadus, justkui oleks maa alla vajunud. Koera otsima tormates märkasid poisid maapinnal sügavat auku. Esmalt arvasid noormehed, et see ongi aardekambrini viiva tunneli sissepääs. Nad tegid avause pisut laiemaks ning laskusid ettevaatlikult allapoole, kuni jõudsid suurde koopasse. Selle sisemust õlilambiga valgustades märkasid nad enese üllatuseks koopa seintel ja laes üleelusuuruses loomi, kes näisid justnagu liikuvat. Nad olid leidnud oma aardekambri. Kuivõrd poisid kartsid ilma erivarustuseta edasi liikuda, siis lepiti kokku, et järgmisel päeval tullakse koopasse tagasi. Peale seda andsid poisid isekeskis vande, et avastus jääb ainult nende nelja saladuseks. Muide, koer leiti õnnelikult üles.

Järgmisel päeval olid neil kaasas köied-redelid ja muu vajalik ning laskudes jõuti järgmisesse koopasaali, kus avanes samasugune muljetavaldav vaatepilt. Poistel tekkis kahtlus, et pildid koopaseintel ei pärine mitte lähiminevikust, vaid kaugest kiviajast. Kolmandal päeval ei suudetud enam saladust hoida ja otsustati, et igaüks võib kaasa võtta viis sõpra, kellelt igaühelt kasseeriti 40 senti sissepääsutasu. Uudis levis külas kiiresti ja paljud inimesed tormasid sensatsiooni oma silmaga kaema.

Kuna poisid soovisid oma avastuse suhtes täit kindlust, rääkisid nad sellest oma õpetajale Leon Lavalile. Õpetaja arvas esiti, et poisid ajavad talle niisama loba, kuid külaskäik koopasse hajutas kõik eelarvamused. Ta ütles poistele , et nad ei tohi mitte kellelgi lubada maalinguid katsuda ning koobas peab olema valve all, et võimalikud vandaalid ei pääseks rüüstama. Üks poistest, tollal 14aastane Jacques Marsal pani püsti telgi, et koopal pidevalt silma peal hoida. Kuivõrd külastajaid käis iga päev, hakkas ta neile giidiks (seda tööd tegi ta kuni oma surmani 1989. aastal).


Esimeste külastajate seas oli ka üks ajalootudeng, kelle tehtud joonistused koopamaalingutest sattusid lõpuks tunnustatud Prantsuse ajaloolase Abbe Breuil’i kätte, kes ei kahelnud nende autentsuses, ning pärast tema kinnitust sai Lascaux’ koobastest ülemaailmne sensatsioon. Nüüdseks on selge, et maalingud tegid seintele vanema kiviaja ehk paleoliitikumi lõpus umbes 17 000 aastat tagasi toonased inimesed ehk kromanjoonlased.

Kuna koopad paiknesid krahv LaRochefoucault’ maadel, otsustas tema perekond süllelangenud õnne ära kasutada ning 1948. aaastal avati koopad turistidele. Koopaava suurendati, koopasuule rajati betoonist uks, koopasse aga astmed, mida mööda oli inimestel parem alla laskuda. Päevas lubati Lascaux’ meistriteoseid vaatama kuni 1700 inimest.

Ja neil oli mida vaadata. 235 meetri pikkune koobastik koosneb kokku kuuest saalist, millel igaühel eraldi nimi: Suur Pullide hall, Külgmine läbipääs, Kaslaste saal, Värvitud galerii, Graveeringute kamber ja Surnud Mehe šaht. Kokku on seintel ligemale 2000 koopamaali. Neil pole küll kujutatud inimeste igapäevaelu või loodusvaateid, kuid peale rikkaliku loomakollektsiooni on seintele visandatud geomeetrilisi kujundeid ja inimesi. Loomaliikidest on esindatud hobused (neid on üle kolmandiku 900 identifitseeritud loomapildist), ürgveised, hirved, kaslased, ninasarvik. Üllataval kombel pole kordagi kujutatud tollaste inimeste peamist jahilooma põhjapõtra. Miks nad teda ei kujutanud, on siiani jäänud suureks mõistatuseks.

Uhkeimad kunstiteosed paiknevad Suures Pullide hallis, kus seintele ja lakke on visandatud 36 looma kujutised — hobused, hirved, ürgveised. Võimsaima vaatepildi pakuvad neli hiigelsuurt musta ürgveisepulli, kellest suurim on 5,2 meetri pikkune. Veelgi suuremat koopamaali ei ole tänaseni veel avastatud. Pulle on kujutatud liikumas, mis näitab kiviaegsete meistrite kõrget taset. Samuti on mõne maalingu puhul kasutatud perspektiivi, oskust, mis tuli Euroopas uuesti kasutusele alles renessansiajastul.

Miks hakkasid kiviaja kunstnikud end üldse väljendama? Ühe teooria järgi kujutab maalide korrapära nägemust tolleaegsest tähistaevast. Teine teooria viitab sellele, et see oli omalaadne tempel. Samas ei saa välistada, et tegemist oli kiviaja inimeste põneva ajaviite või omalaadse päevikuga.

1955. aastal märkasid teadlased murelikult, et iga päev koobast väisavate turistide väljahingatav süsihappegaas oli hakanud maalidele hukatuslikult mõjuma. 1963. aastal andis Prantsusmaa kultuuriminister välja käsu, mis sulges koopa uudishimulikele. Kuigi ametlikult jäi Lascaux’ külastajatele suletuks, oli seda siiski võimalik vaatamas käia (reeglina eelistati teadlasi). Ministri juhitud komisjon lubas edaspidi siseneda koopasse kuni viieliikmelisel rühmal ja seda viiel päeval nädalas. Nad võisid seal viibida korraga 30-40 minutit.

Põhiliselt tegi kahju seintele kogunenud kondensatsioonivesi, mis hävitas nii mõnegi maali, peale selle ründasid maale ka seenhaigused. Et saada võitu vohavast hallitusest, on läbi aastakümnete kasutatud erinevaid mürke, mis pole aga erilist edu toonud. 1968. aastal paigutati koobastesse korralik ventilatsioonisüsteem, mis hoidis koopa olukorra stabiilsena, ent aastakümnetega iganes ning 2001. aastal paigaldati koobastesse uus ja võimsam süsteem. Tagantjärele tarkusena on öeldud, et erinevalt vanast seadmest, mis hoidis koopas vajalikku niiskustaset ja temperatuuri, jäi uus seade eelnevalt korralikult testimata ning selle kasuteguris pole sõltumatud eksperdid üldse kindlad. Töölised, kes seda paigaldasid, ilmselgelt ignoreerisid teadlaste ettekirjutusi ega omanud vähimaidki koopas töötamise kogemusi. Nad ei sulgenud koopa avaust korralikult ning üritasid töö võimalikult kiiresti kaelast ära saada. Paigalduspaik oli nagu mülgas, mille ümber vedeles kõikjal ehitusrämpsu. Nad kandsid koopasse mustust ja koos sellega hallitusseene Fusarium solani, mis hakkas kiirtempos vohama.

Kunstirestauraator Rosalie Godin, kes sai samal aastal kutse koobast külastada, ei uskunud oma silmi: „Tundus, nagu oleks koopas sadanud lund, kõik valendas ümberringi.” Eksperdid kasutasid hallitusega võitluseks erinevaid vahendeid, näiteks erilist tolmuimejat, millega hallitus ettevaatlikult kokku koguti ning koopast välja toimetati. Nüüdseks on põrand väidetavalt taas hallitusest puhas. Koos valge hallitusega on kutsumata külalisena sattunud koopasse ka hallitusseen, mis tekitab seintel musti plekke ning mis vohab samuti üsna kiiresti. Eksperdid pole aga kindlad, kas kõik vahendid ja meetodid, millega hallitusest vabanetakse, on ikka koopa seisukohast ohutud. On teada, et näiteks kiirliim, mida kasutati põranda „lumest” puhastamiseks, tõstis koopa temperatuuri. Samuti valmistab muret ventilatsioonisüsteem.

Kuigi Prantsusmaa ametnikud on korduvalt kinnitanud, et kõik on korras (või vähemasti stabiilne), ei ole asjaga seotud isikud sugugi nii optimistlikud. 2004. aastal asutasid Lascaux’ saatuse pärast muret tundvad inimesed Lascaux’ Säilitamise Rahvusvahelise Komitee (ICPL), et teadvustada paremini probleemi ka laiemale avalikkusele ning tagada kunstiväärtuse säilimine järeltulevatele põlvedele. Algatatud kampaania käigus on ilmunud nii Prantsuse kui ka rahvusvahelises pressis palju artikleid, kus räägitakse üsna avameelselt kriitilisest situatsioonist. Paljud inimtegevuse tõttu alguse saanud protsessid on pöördumatud. 2007. aastal ilmusid ajakirjanduses fotod, mis tõestasid hallituse hävitustööd ja seadsid ühtlasi tõsise kahtluse alla ametnike pidevad kinnitused, et kõik on kontrolli all ja asjaga seotud inimesed teavad täpselt, mida nad teevad.

Mullu veebruaris toimus Pariisis rahvusvaheline konverents, kus Prantsusmaa valitsusametnikud lubasid, et Lascaux’ küsimus võetakse tõsiselt lahendada, ent sõnadeks need jäidki. Näiteks pole siiani saanud asja lubadusest, luua erinevatest teadlastest koosnev töögrupp. Ka sama aasta suvel toimunud UNESCO maailmapärandi komitee kokkusaamisel (oli ju Lascaux’ üks esimesi objekte, mis UNESCO maailmapärandi nimekirja kanti) jõuti kurva tõdemuseni, et Prantsusmaa on positiivsete lahenduste leidmisel läbi kukkunud. Bürokraatia aeglus ja ignorantsus ei lase sündida kiiretel otsustel, mida oleks vaja langetada. ICPLi seltskond on teinud UNESCOle ettepaneku, et see avaldaks Prantsusmaale survet kas või äärmuslike meetmetega, näiteks Lascaux’ väljaarvamine maailmapärandi nimekirjast.

Ometi käivad igal aastal Lascaux’ koopamaale imetlemas kümned tuhanded turistid. Kuidas? Pärast seda, kui Lascaux’ koobastik turistidele suleti, püsis huvi jätkuvalt kõrge. Seetõttu tekkis valitsusel mõte, et rajada originaalist 200 meetri kaugusele teise koopasse koopia. Ettevalmistustööd algasid 1973. aastal ning kümme aastat hiljem avati ametlikult Lascaux II. Tegemist on Lascaux’ koopa kahe olulisema osa — Suure Pullide Halli ja Värvitud galerii — ülitäpse jäljendusega. Väidetavalt on originaali ja koopia erinevus kõigest kuni viis millimeetrit. Kasutati võimalikult originaalilähedasi värve ning need kanti seintele täpselt nii, nagu koopaelanikud seda tegid. Nimelt võeti värv suhu, puristati see seinale ning siis anti käega sellele sobilik kuju. Niimoodi saavadki nüüd ajaloo- ja kunstihuvilised heita põgusa pilgu kiviaja imele.


delfi
Vasta
#10
Hiidrotifossiilide otsing viis 12 000 aasta vanuste petroglüüfideni

Indoneesias Ida-Timoril hiidrottide fossiile otsinud Austraalia teadlased avastasid iidsed kaljujoonised ehk petroglüüfid.

Lene Hara koopas väljakaevamisi teinud ekspertide sõnul paljastus sealt 12 000 aasta tagune kaljukunst, kirjutab news.com.au.

Tegemist on inimnägusid kujutavate petroglüüfidega.

«Vaatasin üles oma kollegi poole, kes oli ühel kaljunukil ja märkasin, et mu kaitsekiivri tuli valgustab kivisse tehtud jooniseid. Valgustasin siis seda ala laiemalt ja seal oli kujutatud mitmeid nägusid,» meenutas teadlane Ken Aplin.

Inimnägude seas oli ka üks, millel oli kujutatud Päikest meenutav peaehe.

Uurijate sõnul ei ole Ida-Timorilt varem selliseid kaljujooniseid leitud. Need on seni ainsad sealsed pleistotseenist pärit kaljujoonised.

«Kohalikud maaomanikud, kelle maal me töötasime, olid samuti leiust üllatunud. Nad lisasid, et näod andsid endast märku nüüd, kuna koopavaimud on meie tehtava tööga rahul,» lausus Aplin.

Austraalia teadlaste sõnul võib Lene Hara koobas peita endas ka väljasurnud suurte hiigelrottide jäänuseid. Oletatakse, et need rotid olid väikeset koerte suurused.

http://www.elu24.ee/?id=386917
Vasta
#11
Unusual Rock Art Trove Found in Australia

http://news.nationalgeographic.com/news/...index.html
Vasta
#12
Eelajaloolised lastejoonistused?

USA Waldeni ülikooli arheoloogid avastasid Prantsusmaalt kaljujoonised, mis tõendavad, et küttide-korilaste lapsed võisid «koolis» käia.

Uurijate sõnul õpetasid 13 000 aastat tagasi vanemad oma lapsi koopaseintele joonistamise kaudu, edastab Daily Mail.

Leidu tutvustatakse Cambridge´i ülikoolis toimuval konverentsil «Lapsepõlve arheoloogia».

Oletatavalt on Prantsuse koopasse oma loomingut teinud isegi nii väikesed lapsed nagu kolmeaastased.

Mammuteid, ninasarvikuid, hobuseid ja inimesi kujutavad koopajoonised leiti Rouffignacist kaheksa kilomeetri pikkusest niinimetatud Saja mammuti koopasüsteemist.

Ekspertide sõnul on nende joonistuste põhjal võimalik kindlaks teha joonistaja sugu ja vanus.

Osa neist joonistusest oli üsna kõrgel koopaseinal, see näitavat, et laps võis olla vanema süles või õlgadel ning joonistas tema juhendamise järgi.

Pehmesse kivisse tehti joonistusi sõrmedega ehk tegemist on niinimetatud sõrmekunstiga.

«Laste tehtud joonistusi on peaaegu igas koopas kogu koopasüsteemis, isegi koopasuust 45 minuti jalutuskäigu kaugusel. Osa laste tehtud piltidest on koopaseintel väga kõrgel ning isegi laes. Oletada võib, et laps võis olla vanema kukil,» selgitasid arheoloogid.

Uurijate sõnul on need joonistused tehtud 3 – 7-aastaste laste poolt. Joonte kuju ja suuruse järgi oli võimalik kindlaks teha nelja erineva lapse joonistused.

«Kõige andekam tundub olnud laps, kes oli umbes viieaastane. Meie oletuse kohaselt võis ta olla tüdruk. Neljast kindlaks tehtud joonistajast kaks olid tüdrukud,» lisasid arheoloogid.

Ühes koopas oli tavalisest rohkem lastejoonistusi, selle tõttu oletatakse, et tegemist võis olla eraldi lasteruumiga, kas siis mängimiseks või mingiks rituaaliks.

«Me ei tea, miks neid tehti. Kas tegemist oli mingi initsiatsioonirituaaliga, laste eluks ette valmistamisega või lihtsalt vihmase päeva tegevusega,» selgitasid uurijad.

Samalaadseid eelajaloolisi lastejoonistusi on leitud ka Prantsusmaa, Hispaania, Paapua Uus-Guinea ja Austraalia koobastest.

http://www.elu24.ee/582428/eelajaloolise...onistused/
Vasta
#13
Koopamaalingutest kirjutab meie vana tuttav Graham Hancock oma raamatus "Supernatural", ainult et ta perspektiiv on selline, millest enamus antropolooge mitte midagi teada ei taha: väidab, et paljud koopamaalingud on reaalsete šamaanirännakute kirjeldused ja nende mõistmiseks on ise kõige parem šamaanirännakule minna, viimast Hancock ka šamaani juhatusel teeb ja väidab, et põhimõtteliselt ei erine 20 000 aasta taguse šamaani kogemus tänasest kogemusest. Piraadilahes on see raamat kenasti vahetuskaubaks olemas.

Ise olen, tõsi küll, raamatuga alles alguspoolel.

Vasta
#14
Eelajaloolistel koopamaalidel kujutatud kummalised iidsed lendobjektid:

http://uforth.com/historical.htm

Mida on kujutatud 29 000 aastat vanal koopamaalil Tansaanias?
16 000 aasta vanusel koopajoonisel Prantsusmaal?
Sahhaara kõrbest leitud joonisel?
Graham Hancockilt on eesti keeles ilmunud juba seitse raamatut:
„Märk ja pitser.“ Tln. 2003.
„Tekkeloo hoidja.“ (koos Robert Bauvaliga) Tln. 2000.
„Jumalate jäljed.“ Tln. 1998.
„Allilm.“ Tln. 2005.
„Talisman.“ (koos Robert Bauvaliga) Tln. 2007.
„Marsi müsteerium.“ (koos Robert Bauval, John Grigsby´ga)
Tln. 1999.
„Üleloomulik.“ Tln. 2008.
Aga kõige huvitavam on neist esimene raamat "Jumalate jäljed" Smile

Vasta
#15
Lugesin ajakirja "Imeline ajalugu" ja leidsin järgmise artikli:

KOOPAINIMESTEL OLI KIRJAKEEL

Imeline Ajalugu
10.08.2011

Meie esivanemad kasutasid kirjalikku suhtlemist ammu enne tsivilisatsioonide teket. See nähtub 146 erineva Prantsusmaal asuva koopa seintelt leitud märkide analüüsist, mille teostas Kanada antropoloog Genevieve von Petzinger. Tema analüüsi tulemused näitavad, et jääaja kütid ja korilased kasutasid neid märke juba 35 000 aastat tagasi. See on tähelepanuväärne, kuna esimesi tõelisi kirjakeeli peetakse vaid viie kuni kuue tuhande aasta vanusteks.

Eriti põnev on aga see, et umbes 5000 von Petzingeri leitud kirjamärki hõlmavad kokku kõigest 26 erinevat sümbolit, mille esinemist võib leida tervelt 20 000-aastase perioodi jooksul. Kas neil lihtsatel kritseldustel on tõesti mingi tähendus? Von Petzingeri arvates on:
“Peaaegu kõik selle eriala inimesed on üksmeelel, et märkidega tahetakse midagi edastada. On raske öelda, mida märgid tähendavad, aga need ei ole tehtud juhuslikult. Siin on tegemist suhtlemisega.”

Prantsuse koopad Lascaux ja Chauvet on muidu tuntud oma uhkete koopamaalingute poolest ja kerge on väikseid lihtsaid märke nende kõrval märkamata jätta. Kuigi need märgid on teadlasi juba kaua huvitanud, avastas von Petzinger hämmastusega, et keegi pole koostanud täielikku ülevaadet selle kohta, kui palju märke seal tegelikult on.

Varem oli asjade vanuse määramine arheoloogide poolt väga ebatäpne, kuid uus tehnika on seda tohutult arendanud, nii et tänapäeval saab seinalt, piltidelt või kirjalt veidi proove kraapides täpse vanuse määrata. See aitas Kanada antropoloogi märkide kuju, värvi, geograafia ja vanuse kohta andmete kogumisel. Ta keskendus esialgu Prantsusmaale ja uuris seetõttu süstemaatiliselt läbi kõigi 146 koopa kirjeldused ja kogus märgid andmebaasi, mis lõpuks sisaldas umbes 5000 geomeetrilist märki.

Seejärel vaatas ta, kui mitu erinevat märki seal oli, mis ajast need pärinesid ja kas nende vahel on mingi seos. Selgus, et samad märgid korduvad perioodil 35 000 kuni 15 000 aastat tagasi. Mõned märgid leiduvad küll vaid üksikutes koobastes, aga teised on olemas kõigis selle ajaperioodi koobastes. Kuid, kui jääaja inimesed kasutasid nii pika aja jooksul ja nii suurel geograafilisel alal ikka ja jälle ühtesid ja samu üksikuid märke, pidi see olema väga teadlik valik. Seega eksisteerib kirjakeele üks põhitingimus – nimelt konventsioon ehk kokkulepe selle kohta, kuidas märke tehakse. Kaks märki koos annavad ühe mõiste

Kogu artikkel siin:
http://www.imelineajalugu.ee/Default.asp...e130873ff1



Vasta
#16
Veeuputuse/jääaja eelne keel - või mis sellest järgi jäi.
Kuna tekkis mitmeid kogukondi siis hakkas keel "lahterduma".
Vasta
#17
Vanemast kiviajast pärinevaid koopamaalidega algab joonistuskunsti ajalugu. Siiani arvati, et muistsed kunstnikud olid mehed, kuid nende hulgas võis olla nii naisi kui teismelisi poisse.

USA Pennsylvania osariigi ülikooli arheoloog Dean Snow on National Geographicu palvel kaljukunsti uurinud juba kümmekond aastat. Talle pakkusid suurt huvi inimeste ja loomade kujutiste ümbruses leiduvad käejäljed. Neid tehti nii, et inimene asetas oma käe koopaseinale ja puhus selle ümbrusse läbi kõrre värvi. Sel moel jäi kivimile hele käejälg, mis oli ümbritsetud värvikihiga.

Sarnaseid koopamaale on leitud eri maailmajagudest. Kõige kuulsamad neist on kuni 40 000 aasta vanused ning asuvad Hispaanias ja Prantsusmaal.

Snow lähtus antropoloogilistest uuringutest, mille põhjal on naiste ja meeste sõrmede keskmine pikkus erinev. Meestel on näiteks sõrmusesõrm nimetissõrmest enamasti pikem. Naistel kipub olema vastupidi.

Mudeli põhjal kuulus uuritud 32 vanast käejäljest kolmveerand naistele. Naised võisid lisaks käejäljenditele luua ka tõelisi koopamaale, väitis Snow ajakirjas American Antiquity ilmunud uurimuses.

Siiani on koopakunsti peetud meeste tööks, kuid vaidlused ilmselt jätkuvad
http://novaator.ee/ET/inimene/kas_koopam...id_naised/







Vasta
#18
Jääaegsed koopamaalingud kombinatsioonis muistse DNA analüüsidega viitavad rohkem kui 120 000 aastat tagasi elanud intrigeerivale hübriidpiisoniliigile.


Äsja avastatud piisoniliik, mis tekkis ürgveiste e tarvaste (nüüdisaegsete veiste väljasurnud eelkäijate) ja ürgpiisonite e stepipiisonite vahelisest läbikäimisest, sai hübriidliigi kohta üllatavalt hästi hakkama, vahendab Red Orbit.

http://forte.delfi.ee/news/maa/koopamaal...d=76038559
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat