Tsitaat:Algselt postitas iitt
Preilikass
Hirmust ""Hirm on vaid väljakutse, proovikivi. Tegelikult pole selleks enamasti põhjust. Mis on tundmatu, saab millalgi tuntuks"":
Kui sa tunned hirmu, siis puudub sinus rõõm.
Ja ilma rõõmuta ei ole sinu sees jõudu. Kui inimene kardab, siis temas ei ole rahu.Kurjad jõud kasutavad meie hirmutamiseks olukordi ja oma mõjule alluvaid inimesi. Hirmu tekitav vaim vallandab segaduse, kartuse ja nördimuse, eesmärgiga panna sind õiget vaatenurka kaotama. Kõik tundub masendav, raske ja isegi võimatu.Kui me tunneme hirmu, siis me anname oma meelevallapositsiooni käest.Hirmutamine halvab meid vaimusfääris. See paneb meid läbi laskma ja sallima asju, mida me muude asjaolude juures ei lubaks.
Samas on teada lugematu hulk juhtumeid ja tunnistusi inimestelt, kes said peale hirmu kütkest vabanemist vabaks kõigis oma eluvaldkondades.
Paljud näiliselt tugevad inimesed kulutavad kogu oma aja ja energia muretsemise peale, püüdes end kaitsta asjade eest, mida ei pruugi mitte kunagi juhtuda. Neil on võimatu tunda head meelt oleviku üle, kuna nad tunnevad niivõrd suurt kartust oma tuleviku ees
Kui sa lased hirmul oma südamesse tulla, siis need asjad sa kaotad:
Rahu
Kindluse
Julguse
Vastupidavuse
Kangelaslikkuse
Otsustavuse ja turvalisuse.
Et teha lõpp hirmu väele, tuleb minna hirmu taga seisva vaimse
Hirmutamise eesmärgiks on panna meid loobuma meie meelevallast, mis muudaks meie annid tegutsemisvõimetuteks. Siis me liigume ründeasendist kaitseasendisse
Tugeva isiksusega inimesed kasutavad teinekord hirmutamist, et panna vale tõe moodi välja nägema.
Sageli süüdistab sulle hirmu peale ajada püüdev inimene sind just selles nõrkuses,
mida ta ise varjata püüab. Need, kelle süda ei ole puhas, ründavad alati neid, kes on oma südamelt puhtad. Ebapuhtad inimesed püüavad puhtaid hirmutada, et leevendada iseendi patutunnetust ja asjade üle kontrolli omada.
Hirmu ja kartuse põhjuseks on enesearmastus. Täielik armastus ajab hirmu välja ja annab meile julguse. Armastusest tulev julgus murrab hirmu haarde.
Kartus ja hirm muutuvad suuremateks, kui me koondame tähelepanu enesele:
tervitustega
iitt
Tõsi või? Ma tean omast kogemusest, et see võib nii toimida. Aga praegu...mis saab minust? Mis siis saama peab? Kulgen oma rada, rahulikult ja lausa jonnaka järjekindlusega
Ma olen praeguseks oma elus juba niiiii tohutult palju hirmu ja ärevust tundnud, et praegu on küll puhkuse periood - ma nagu ei viitsiks selle hirmumänguga kaasa minna. Vahel ma ikka pelgan midagi, aga samas ma tean, et kõik läheb hästi
On olemas ka ärevus, millest ma kuidagi loobuda ei tahaks. See on selline ootusärevus ja hirm vahetult enne seda kui millegi olulisega tegelen. Aga see ei tähenda, et ma selle ärevuse tõttu arvaksin, et ma toime ei tule. Miks ma ei peaks tulema?
Ning hirmu olemus võib olla milline tahes, lõppeks on see ikka vaid väljakutse ning tundmatu saab tuntuks
Abi
