14-07-2008, 21:04
Et minu vanaisa suri 3 aastat tagasi...
Enne seda oli ta haiglas, tal oli ajuinfarkt. Ja seal haiglas ta suri ka...
Aga kolm päeva enne seda ma käisin haiglas ja ta ei tundnud mind ära.
ja kolm päeva peale ta surma juhtus selline asi mis on minuga ennegi paaril korral juhtunud aga mitte iialgi nii...kuidas seda öeldagi... päriselt.
Kell oli umbes kümme läbi õhtul ja toas oli kottpime ( oli südatalv). Jäin magama näoga seina poole. Uinusin suht ruttu, kuna olin väga väsinud.
Mingi aeg hiljem ma keerasin ennast selili, kuna mind häiris miski. Ja siis see juhtuski...
Ma olin täiesti kangestunud, ei suutnud isegi näpuotsa liigutada. Ja hing jäi kinni ja ainult silmi suutin liigutada. See oli nii jube, ma arvasin, et hakkan surema...
ja siis ma nägin oma vanaisa kuju, mingi selline helk oli taga ja ise ta oli üleni lumivalges ülikonnas...
ja siis ta naeratas mulle. Mu pilk oli kui kleebitud vanaisa kuju külge. Aga ma nägin oma tuba ja kõike. ma sain täiesti aru mis toimub ja mõttes palusin, et see lõpeks,sest ma ei saanud hingata. Viimasel hetkel kui mul oli tunne, et kohe ma lämbun, ta kadus... ja mina sain ennast jälle liigutada ja sain hingata. aga hirm oli uuesti magama jäämise ees.
Kuidas teie seda kommenteeriksite? Olen alati tahtnud teada kas ma kujutasin seda endale unes ette või mis see oli.
Enne seda oli ta haiglas, tal oli ajuinfarkt. Ja seal haiglas ta suri ka...
Aga kolm päeva enne seda ma käisin haiglas ja ta ei tundnud mind ära.
ja kolm päeva peale ta surma juhtus selline asi mis on minuga ennegi paaril korral juhtunud aga mitte iialgi nii...kuidas seda öeldagi... päriselt.
Kell oli umbes kümme läbi õhtul ja toas oli kottpime ( oli südatalv). Jäin magama näoga seina poole. Uinusin suht ruttu, kuna olin väga väsinud.
Mingi aeg hiljem ma keerasin ennast selili, kuna mind häiris miski. Ja siis see juhtuski...
Ma olin täiesti kangestunud, ei suutnud isegi näpuotsa liigutada. Ja hing jäi kinni ja ainult silmi suutin liigutada. See oli nii jube, ma arvasin, et hakkan surema...
ja siis ma nägin oma vanaisa kuju, mingi selline helk oli taga ja ise ta oli üleni lumivalges ülikonnas...
ja siis ta naeratas mulle. Mu pilk oli kui kleebitud vanaisa kuju külge. Aga ma nägin oma tuba ja kõike. ma sain täiesti aru mis toimub ja mõttes palusin, et see lõpeks,sest ma ei saanud hingata. Viimasel hetkel kui mul oli tunne, et kohe ma lämbun, ta kadus... ja mina sain ennast jälle liigutada ja sain hingata. aga hirm oli uuesti magama jäämise ees.
Kuidas teie seda kommenteeriksite? Olen alati tahtnud teada kas ma kujutasin seda endale unes ette või mis see oli.