Kolgu (ka Kaiu) raba väljasõit 27-29 apr

tegelt ma olen p6him6tteliselt ko0gu oma elu metsas enanud.. mul lihtsalt n6rk immuunsus systtem ja palju allergiaid

Tsitaat:Algselt postitas: Nazz
Sa ikka ei saa oma suurusest üle? Ja ikka vaidlete vanuse üle?

Suurusest? Mind see ei häiri aga teistel on imelik, et äkki ma olen saamatu ja vinguja, kuigi see tegelikult nii ei ole. Minult on küsitud, et kui mul oleks võimalus kas ma tahaksin pikem olla...Ja minu vastus on alati ei. Ma ei taha olla see kes ma pole ja olen nii palju õnnelikum.
Minu vanusega on alati palju nalja saanud. Ükskord peeti mind isegi kahe lapse emaks

Tuli meelde veel mõned pisikesed seigad esimese öö kohta.
Kummalisel kombel seisis meie ööbimiskoha lähedal (100-150 meetri kaugusel) üks auto arvatavasti kahe inimesega. Kella 11-12 vahel avastasime selle olemasolu. Kella nelja paiku öösel sõitis minema. Seal ei tehtud seda, mida nüüd kõik arvasid kohe.... nad lihtsalt jälgisid ja vaatasid kella pidevalt....
Samuti luuras koidul üks auto väga aeglaselt liikudes.... sõitis neli korda väikese aja jooksul edasi-tagasi teosammul.
Hommikul väga vara valgel (viie paiku) hüppas koer järsku telgist välja. Ei teinud mind märkamagi. Jooksis kiiresti metsa. Hiilisin järgi... ei teinud ta jälle seda, mida oleks võinud arvata. Ta lihtsalt jooksis edasi tagasi selle tiheda metsa all. Natukese aja pärast läks telki tagasi.
Ja väga veidraid hääli tegid sealsed linnud öösel....



Muudetud: 4-5-07 kell 14:54:09 Tom

Minul peale öist suure puu all käiku oli kuidagi elu imelik...
Ma pole sellest veel kellegile jahunud, sest üritasin ennem selgust sellest saada, et millega tegu, kuid minu aju ikka sellele peale ei võita, seega siin on see jutt:

Tulin tagasi, siis tundsin algul imelike tasakaaluhäireid. Maha istudes läks asi päris imelikuks. Mul oli tunne, nagu ma oleks hoopis teises maailmas. Kõik jutt mis ümber käis, oli mul meeletult raske sellega sammu püsida, kuna ma lihtsalt nagu ei pannud tähele seda, kuigi pingutasin. Vahest vedas ja sai isegi midagi kaasa rääkida, sest info jõudis ka kuidagi kohale, kuid kohe peale minu juttu läks jälle sama pull lahti. Kuni hetkeni mil ma ei saanud üldse enam mitte midagi aru, mis minu ümber toimub, ja otsustasin telki ära minna.

Tsitaat:Algselt postitas: Nazz...Kõik jutt mis ümber käis, oli mul meeletult raske sellega sammu püsida, kuna ma lihtsalt nagu ei pannud tähele seda, kuigi pingutasin. Vahest vedas ja sai isegi midagi kaasa rääkida, sest info jõudis ka kuidagi kohale, kuid kohe peale minu juttu läks jälle sama pull lahti. Kuni hetkeni mil ma ei saanud üldse enam mitte midagi aru, mis minu ümber toimub, ja otsustasin telki ära minna.

Väga tuttav tunne, mul ka tekkis selline asi, kestab ikka veel, kuigi meeletu keskendumise ja proovimisega "olla hetkes" läheb asi natuke üle. Õudsalt häisivaks on see osutunud nii koolis, trennis, kodus kui ka muidu eraelus.
Vaikselt läheb üle, niiet hullu sellest pole eriti midagi. Samas jälle, füüsilistele tegevustele ja oma mõtetele on lihtsam tähelepanu pöörata kui varem. Tähelepanu on muutunud enesekesksemaks ja välisele ei pääse ligi.
Seda kirjutades tekkis tasakaalu häire

See kõik paneb mõtlema, kas meie läksime sinna uurimuskäigule või tehti väike uurimiskäik meiega? Igaüks mõistku seda viimast lauset nii, nagu ise soovib.

võimalik et see oli vastastikune...

Igastahes ma sain sellest rännakust kõvasti targemaks, et oleks pidanud palju rohkem kaitset kasutama, ja samas ka teistele enesekaitse põhitõed selgeks õpetama.
Kui osalen järgmisel rännakul, siis palun tuletage meelde, et ma need üle käiks, sest ma olen kindel, et ma unustan selle ära...

Kuid samas ka, kõigil on mõistus loodetavasti omal kohal, ja selline "ekstreemne" kogemus on alati huvitavam.

Kuna mina oluliselt peksa ei saanud siis mainin ära ka enda nö "enesekaitsetehnikad". Selle asemel, et mõelda "Kaiu raba, kuri koht, ilmselt me saame kõik surma ja jääme kadunuks" võiks eeldada, et midagi negatiivset ei juhtu. Kui kardad, mine ära ja tule tagasi, kui ei karda enam. Hirmuga võideldes edasi hiilimist ei soovita. Suhtu ümbritsevasse aupaklikult ja viisakalt Paljajalu kõndimine tekitas näiteks palju looduslähedasema ja parema tunde kui kummikutega ringi müttamine. Uudishimule ei tohiks liialt järele anda, ainukesed negatiivsed elamused sain siis kui valimatult ringi kolama hakkasin igas suunas, mis huvitav tundus. Üldiselt ma arvan, et põhjuseta ei saa Kaiu rabas ka peksa ja leiab ainult see kes otsib.
Teisest küljest, viisakalt käitudes midagi negatiivset sealt ka ei leia ja seega agressiivset paranormaalsust ei koge.
Minu "paranormaalsus" seisnes selles, et väga tugev koht oli see, millest ilmselt ka tunne, et sind jälgitakse jne. Võibolla jälgitakse kah, see selleks. Suhtlesin mingi institutsiooniga, mis võib varieeruda endast (minust) mingite x-metsavaimudeni, midagi telepaatia taolist. Sain teada, kinnitust, et enne kui ma vähem egoistlikuks ja südamest avatumaks ei muutu ei ole mul edasi asja. Mõne aja pärast peaks tagasi minema seega, kui siis veel tahtmist on.

Nii et kui positiivsete mõtetega ja rahumeelselt minna siis midagi erilist ei juhtu. Aga mind hakkas huvitama, et kui näiteks keegi sinna rappa väga vaenulike mõtetega läheb ja igast küljest lugupidamatust koha suhtes üles näitab, kui kõvasti ta siis "peksa" saab? Kas sealsed jõud on piisavalt tugevad, et säärast "tülinorijat" isegi füüsiliselt vigastada? Mul on tunne, et seda vist keegi vabatahtlikult katsetama ei lähe, kuid väga huvitav oleks teada saada.

Mina leian, et füüsiliselt poleks nii julm peksa saada kui vaimselt. Gunnar, sina oled huvitatud, mitte keegi teine hetkel siin foorumis. Loll mõte pähe tagasi.

Nojah, aga põhimõtteliselt on siiani ju kogu see Kaiu raba paranormaalsus oletuslik, mingeid reaalseid tõendeid pole. See kui keegi midagi imelikku tunneb,kellelgi peavalu või tasakaaluhäired tekivad ei tõesta ju, et seal midagi üleloomulikku ja seletamatut oleks. Seda "vaimset peksu" tekitavad aga paljud endale ise, hirmul on suured silmad. Kui minna kuhugi spetsiaalset midagi ebatavalist otsima, tekivad tahes tahtmata tunded "Keegi jälitab mind," "Ei taha edasi minna" kuni paanikahoogudeni välja. Inimene võib endale igasugust jama sisendada. Muidugi jah, otseselt provotseerima ei tasu tõesti minna aga vaja oleks meetodit kuidas tõestada, et seal rabas midagi on. Selleks on need uurimisretked ju mõeldud. Kui me nüüd tunnistaksime, et Kaiu rabas tegutsevad tõesti mingid üleloomulikud jõud siis mida me sinna enam otsime, las nad olla seal omaette.

Metavo ja Näss, ärge rääkige õõva, ajate siin vanal inimesel südame puperdama,tead...:o

Ise ei tunne miskit - kui, siis on keegi mult ämbritäie energiat fuuki pannud.. Samas on mul sellega nagunii probleeme ja kadu ei pruugi seostuda selle müttamisega..

Tsitaat:Algselt postitas: Gunnar
Nojah, aga põhimõtteliselt on siiani ju kogu see Kaiu raba paranormaalsus oletuslik, mingeid reaalseid tõendeid pole. See kui keegi midagi imelikku tunneb,kellelgi peavalu või tasakaaluhäired tekivad ei tõesta ju, et seal midagi üleloomulikku ja seletamatut oleks. Seda "vaimset peksu" tekitavad aga paljud endale ise, hirmul on suured silmad. Kui minna kuhugi spetsiaalset midagi ebatavalist otsima, tekivad tahes tahtmata tunded "Keegi jälitab mind," "Ei taha edasi minna" kuni paanikahoogudeni välja. Inimene võib endale igasugust jama sisendada. Muidugi jah, otseselt provotseerima ei tasu tõesti minna aga vaja oleks meetodit kuidas tõestada, et seal rabas midagi on. Selleks on need uurimisretked ju mõeldud. Kui me nüüd tunnistaksime, et Kaiu rabas tegutsevad tõesti mingid üleloomulikud jõud siis mida me sinna enam otsime, las nad olla seal omaette.

Kõige paranormaalsega on selline teema. Kui keegi isegi midagi jäädvustab, on alati võimalus, et see on monteeritud, lavastatud või mida iganes.
Kuid kui sa oled huvitatud, ja kui sa ka ikka usud sellesse, siis pole midagi paremat, kui ise läbi elada.
Tõendite kohta küsiks seda. Kui neid oleks nii lihtne saada, kui sinu tekstist on aru saada, siis miks ei ole selliseid tõendeid terve maailm täis?

Sa said minu jutust vähe valesti aru. Selliseid kahtlasi pildikesi ja uduseid videoid on tõesti kogu maailm täis. Korralikke tõendeid on aga väga raske saada. Igasuguseid "Keegi jälitab mind" tundeid ei saa alati niiväga uskuda, eriti need, kes pole seda enda peal kogenud. Seetõttu tuligi see "provokatsiooni" idee. Et kui keegi suudab sealseid "elanikke" niipalju ärritada, et ta näiteks teiste silme all maast üles tõstetakse ja vastu puud lennutatakse siis on ju kõigi kohalolijate jaoks koha paranormaalsus raudkindlalt tõestatud. Kuid jah, ka mina pean seda meetodit liialt äärmuslikuks, seetõttu tahtsingi küsida, et kas keegi oskab sellele mingeid samaväärseid alternatiive välja pakkuda, et järgmisel korral rabast märksa kaalukama tõendusmaterjaliga välja tulla kui vaid paar küsitavat pildikest ja mõned veidrad tunded.

Heh, pole kah juba päris kaua aega postitanud. Aga leidsin sellel pildil midagi lahedat:
http://beta.album.ee/node/9952909/50048721 Vaadake pildil paremale noole juurde. Pildil selgelt näha inimese kujutist, kelle nägu on heledam kui keha.

Muudetud: 5-5-07 kell 09:31:52 Magneto

See on üks meist ... ja ta on seljaga... päike paistab pähe

Ja muide... See oli meil alles esimene selline välja minek. Kui tulemus ei istu, siis võtke ja tehke paremini...

Ise tajusin seda, et keegi "jälitab" mind, ainult ühel korral pimedas metsas. Siis oli tunne, et meid ei taheta sinna metsa ja meid lihtsalt aeti sealt välja. Mind ja Mariani. Peale seda oligi see tegelane kes põrnitses metsa tuka ääres, kui olime juba metsast väljunud.
Minu soov pole aga hirmutada teid selle jutuga, vaime metsas ega ennast. Enda tunnetuse kohta ütlesin ka, et läheb üle, praeguseks juba pea et kadunud, ainult positiivsemad järelmõjud alles sellest ning väike emotsionaalne tuimus.

Järgmine kord ehk jätan vahele selle katse-eksitus meetodil halbade vaimude ja tulnukate otsimise. Pole mulle seda vaja, kõikjal on niigi miskit, kasvõi minu enda kodus. Talle miskipärast ei meeldi toalambid, eriti minu toas minu toa poolel ning talle meeldib neid suhteliselt tihti läbi põletada või plahvatama panna.

Paranormaalsuse tõestamise eesmärgil peaks keegi minema rappa vaime ärritama ja siis lootma, et temaga juhtub midagi jäädvustatavat ? Oletame, et seal rabas on mingi asi, mis suudab telekineesi (vastu puud viskamine seda ju eeldaks ometigi). Ärritaja vastu puud viskamisest oleks palju lihtsam natuke peas midagi ära lõhkuda, põhjustada "seletamatu" peavalu vms. Suur laamendamine meelitaks ilmselt ligi üle maailma karja idikaid, kes nüüd omakorda rahu rikkuma hakkavad. Ühesõnaga ma arvan, et misiganes seal oleks, see on alamotiveeritud ennast demonstreerima ja ärritamine lõppeks lihtsalt väga halva enesetundega, mis ei tõestaks midagi ja samas ajaks ärritaja minema.

Mõnes mõttes on mudugi üldse naiivne arvata, et UFOd, vaimud või misiganes elukad samamoodi arutlevad kui meie.

Kas kellelgi videokaamerat polnud retkel kaasas? Kui mitte siis järgmisel korral võiks paar tunnikest filmi kah teha. Võib-olla saaks siis rohkem selgust ka nende "mustade kogude" kohta mida paaril fotol näha võis.
Ja eespool keegi rääkis mingist kahtlasest autost kus kaks inimest olid teie laagriplatsi läheduses midagi jälginud. Keegi oleks võinud minna ja küsida, et "Tere mehed, mis passite siin?" Järsku olid lihtsalt mõned kaasvaatlejad kes lootsid samuti midagi paranormaalset näha.
Huvitav on veel ka see, et mõned retkel käinutes kogesid pärast peavalu, tasakaaluhäireid või segadust, teised aga mitte. Kuidas seda seletada? Kas olid osad lihtsalt tundlikumad ja koha mõjude suhtes vastuvõtlikumad või rünnati neid millegipärast teistest rohkem?

Minu meelest on väga kõva tõestus millegi olemasolust Kaius see, et minu fotoka ekraan hakkas roosakirjult sahisema ja keeldus pildistamast. Ja seda siis, kui hakkasin kaadreid kõige süngemast kohast võtma. Ka Ruthi nägi seda. Muudest tõestustest ei hakka hetkel rääkima, kuna neid tundsin mina ja neid ei ole võimalik teaduslike vahenditega ära seletada.

Minul füüsilisi häireid pole esinenud, pigem jäi kogu reisist ülimalt positiivne tunne - vägev vaheldus senisesse tubasesse ellu. Ja eks mul on võimsad kaitsed ka peal, naljalt mulle kurja tegemiseks ligi ei pääse. Magada tahan küll palju, aga see on pikemaajalisem nähe (kevadväsimus).

Tsitaat:Algselt postitas: DaamValges
Minu meelest on väga kõva tõestus millegi olemasolust Kaius see, et minu fotoka ekraan hakkas roosakirjult sahisema ja keeldus pildistamast.

Huvitav jah ... saan aru, et "pilt kadus ära" ja ekraan nägi välja nagu vanal telekal, mis polnud saatja peale häälestatud ("lumesadu")? Ja ei kunagi-kusagil mujal pole selle kaameraga sellist asja juhtunud? Mitte et sest palju abi oleks loota, aga siiski - mis kaamera mark on?
PS.: Tublid muidugi, et ära käisite - au ja kiitus!

Olympus C-350 on mark ja sellist asja pole tõepoolest varem juhtunud.

Üks asi tuli veel meelde. Nimelt, kui Tomiga esimesel õhtul pinokliga raba poole vaatasime, siis tekkisid mulle ette mustad varjud, mis segasid vaatlust. Ka sellist asja pole varem kogenud.

Tsitaat:Algselt postitas: Magneto
Heh, pole kah juba päris kaua aega postitanud. Aga leidsin sellel pildil midagi lahedat:
http://beta.album.ee/node/9952909/50048721 Vaadake pildil paremale noole juurde. Pildil selgelt näha inimese kujutist, kelle nägu on heledam kui keha.

Muudetud: 5-5-07 kell 09:31:52 Magneto

See olen mina

Ka mina ei tundnud pelale peavalu rabas(mis tuli arvatavasti sookailust)midagi...Aga ma usun et sellest hoidis mind eemale minu talisman...

Tsitaat:Algselt postitas: DaamValges
Minu meelest on väga kõva tõestus millegi olemasolust Kaius see, et minu fotoka ekraan hakkas roosakirjult sahisema ja keeldus pildistamast.

Arvaks kah sedasi. Või vähemalt on see midagi, mille võimalikkuse-võimatuse üle saab edasi mõtiskleda. Seetõttu pärin veel mõnda (vabandust, kui tüütan):
1. Kas oli nii, et selle aparaadiga sai Kaius nii enne kui ka pärast "sahisemist" pilte tehtud?
2. Kui palju oli möödunud aega rappa saabumisest kaamera "sahisemiseni"? (Mõtlen niiskuse võimalikule mõjule kaamerale välitingimustes).
3. Kui palju aega möödus "sahisemisest" hetkeni, millal jälle pildistada õnnestus? Sellest kohast, kus "sahises", siis ei õnnestunudki pilte teha?
4. Kuidas see "sahin" seal ekraanil täpsemalt välja nägi? Hästi peeneteraline ja värviline?
5. Kas on need pildid (naturaalsed, ilma töötlemata), eriti need, mis eelnesid-järgnesid "sahinatele" kusagil üleval-nähtavad-saadavad?
6. Küsimus "suurele ringile" - on keegi veel kunagi digikaamera sellist käitumist täheldanud? Mis asjaoludel? Endal mul selline kogemus paraku puudub.
7. Ja muidugi võiksid, DV, teada anda kui Su kaamera veel kunagi sarnaselt käitub.

Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
6. Küsimus "suurele ringile" - on keegi veel kunagi digikaamera sellist käitumist täheldanud? Mis asjaoludel? Endal mul selline kogemus paraku puudub.

Mitte päris sellist, aga ikkagi...
See polnud digikaamera, vaid filmiga. Tõrkus selle välklamp (ikkagi elektroonika).
See fotoaparaat oli jäetud Jaapani Asahi filmikompanii poolt meie AKRAKile
( http://www.ekspress.ee/arhiiv/vanad/1998...mene2.html ).
Olime väljasõidul, uurimas üht UFO-lugu ühe Viljandimaa vanaproua juures.
Vaja oli pildistada toas üht laual olevat eset, aga selle fotoaparaadi välk ei töötanud seal.
Valgust oli vähe ja nii ei saanudki pilti teha selles kohas, mõni meeter eemal polnud sellega mingit probleemi, välk iga klõpsuga. Vajalikus kohas aga välk ei rakendunud järjekindlalt, mitu korda sai katsetatud seal ja mujal erinevates kohtades.
Grupis olnud sensitiiv tundis tugevaid anomaalseid väljasid selles tõrkega piirkonnas.