04-04-2008, 23:35
Hinge sünd algab hetkest, mil vaim tema ürgolendist eraldab. Tollest hetkest omandab hing uue teadvuse. Tal tuleb hakata koos eksisteerima juba vanade ja kogenud hingedega. Hinge eesmärgiks on kogeda ja iseennast tundma õppida. Selleks pannakse enne füüsilisse reaalsusesse sündimist sugulas-hingedega paika üldine eluplaan, kusjuures need plaanid koosnevad vaid väga lihtsatest märksõnadest. See jätab kehastunud hingele väga laia voli kasutada vaba valiku põhimõtet.
Kui hing sünnib siia ilma, siis pole tal veel füüsilist keha, mille sisse tulla. See keha valmib pika protsessi käigus, mida ma nimetan elementide segamiseks. Hing valib välja oma vanemad, oma sõbrad ja tuttavad ning tähtsamad saavutatavad eesmärgid. See tähendab seda, et oma valikutes on inimene oma eluea jooksul küll vaba, kui mingi ettemääratud siht on tal ometi olemas ning seda võib täiesti vabalt nimetada saatuseks.
Tekib küsimus, et miks hing peaks täitma eesmärke, miks ta peaks teadma stsenaariumi pealkirju, kui võiks ka niisama kehastuda ja täiesti süüdimatult elada oma maist elu. Tegelikult ta nii teha ei saa, sest hing eraldatakse ürgolendist vaimu poolt ning too vaim on hinge jaoks järgmised aastad justnagu toiteallikaks. Kogu olemasolev jõud ja vägi, mis hinge särama löövad, tuleb tolle vaimu läbi. Seega hing eksisteerib väljaspool ürgolendit ainult läbi vaimu ning seetõttu on ka vaimul võimalus hingele ette anda juhiseid tema järgnevaks arenguteeks.
Samas ei ole ka vaimu olemust tarvis tõsta hingest hierarhiliselt kõrgemaks, sest vaim areneb ainult läbi hinge. Seega on mõlema eksistentsi jaoks tarvis teist osapoolt, hing ja vaim on justkui ühe terviku kaks erinevat poolust.
Hing sünnib seega juba enne füüsilise keha olemasolu. Oma esimestel "elukuudel" õpib ta tundma oma tulevast elukeskkonda, oma vanemaid ning tal on võimalus eesolevaid tingimusi siluda ja lihvida. Kui talle midagi ei sobi, või kui talle tundub antud keskkond liiga võõrana, hing lahkub. Lahkudes on tal kaks valikut - minna ja sündida uuesti kuskil mujal, või saada taas üheks ürgolendiga. Kui hing otsustab jääda, hakkab ta korraldama oma füüsilise keha loomist. Füüsiline-, ehk primitiivkeha luuakse sellesama kandi looduse elementidest, mille energeetilises väljas tulevase inimese kodu asub. Elementide segamise teel võetakse loodusest kõik vajaminev "toormaterjal" primitiivkeha arenemiseks. Selle protsessi käigus vormib seda uut keha kõrvuti hingega ka vaim, kellest jäävad lõppeks maha ka teatud vaimuosised, mida võiks kutsuda vaimumälestuseks.
Naise raseduse ajal on uus hing temaga pidevalt. Tegelikult on uus hing naise energeetilise keha sees, õppides niimoodi tundma oa tulevase ema energeetikat üldiselt ning ka tema emotsioone. Kui hinge ülesandeks on siia ilma sündida tüdrukuna, õpib ta tundma oma ema emotsioonkeha ning emotsioonkeskuseid, sest peale füüsilist sündimist on ta niikuinii ligi kolm aastat osa oma ema energeetikast. Kui aga hing peab tulevikus hakkama kandma poisi ülesandeid, õpib ta tundma oma ema vaimsust, tema sidet oma vaimuga ning võimet õppida ja omastada vaimseid teadmisi. Selliselt nagu ema suhtub oma lapse isasse, suhtub ta ka oma lapse vaimsusesse, oskusesse omastada uusi teadmisi ning üldse vormib selle järgi oma lapse suhtumist vastassugupoolde.
Hing siseneb füüsilisse reaalsusesse läbi ürglätte peale lapse sündi. Ürgläte on justkui allikas, portaal, mis kogu ülejäänud elu ühendab inimest tema taevase vaimuga. Lapse teadvus koosneb seega nüüd juba kahest osast - hing, kes mäletab oma tulemise põhjust ning vaimuosa, mis mäletab oma vaimuosiseid, ehk siis neid teadvuse osasi, mis jäid primitiivkehasse elementide segamise ajal. Vastsündinul puudub emotsioonkeha - ta pole lihtsalt emotsioone veel omandanud. Neid õpib ta tasapisi oma vanematelt, eriti emalt, kelle kaitsva emotsioonkeha sees ta järgnevad aastad elama peab.
Areneva lapse emotsioonid on vahetud, kuna ta on egotu. Tema emotsioonide vahel segased väljendused tulenevad sellest, et ta alles õpib kontrollima kõigepealt oma ema emotsioone, seejärel ka iseenda omi, vastavalt emotsioonkeskuste arengule. Need arenevad välja kolmanda eluaasta alguseks. Vastsündinu on vaimses plaanis justkui särav täheke oma ema emotsioonkehas, umbes viis sentimeetrit südamest allapoole. See on punkt, mis ühendab last tema emaga.
Sündimise looga käib kaasas ka kaks negatiivset nähtus. Mõlemad neist saadavad inimest läbi terve tema elu, mõjutades tema tegemisi ning otsuseid. Üks neist on sünniprotsess ise, mis sündiva lapse jaoks on justkui pikk kannatuste rada ning teine negatiivne tegur on ego, mis hakkab kimbutama last paar aastat peale sündimist.
Sünniprotsessi läbielamised on meie kõigi jaoks teadvusest kustutatud. Ent teatud viisidel on võimalik seda hetke taas läbi elada ning seista silmitsi oma elu suurima hirmuga - hirm üksijäämise ees. Vaatleme korraks primitiivkeha sündimise protsessi lapse seisukohast. Kogu oma teadaoleva arengu on ta olnud osake oma emast, ema kaitses ja toitis teda, pakkus kõike olemasolevat ja vajaminevat. Järsku aga kistakse ta eemale kõigest sellest turvalisusest, tema hing, millega ta on jõudnud juba sõbrustada, jääb maha ning laps leiab ennast järsku ihuüksinda võõrast keskkonnast. Sel hetkel kogebki laps ühte suurimatest hirmudest, mis ühe inimese jaoks olemas saab olla - hirm olla üksi. Sest tol hetkel pole tal enam midagi, ei ole ema, ei ole hinge. Mis sest, et hing kohe kohe temaga taas kokku saab ja ühte sulab, mis sest, et tema ema siinsamas tema kõrval kohe on - hirmutunne on avastatud ning see jätab terveks eluks alateadvusse oma jälje.
Muudetud: 4-4-08 kell 23:36:49 Celtic
Kui hing sünnib siia ilma, siis pole tal veel füüsilist keha, mille sisse tulla. See keha valmib pika protsessi käigus, mida ma nimetan elementide segamiseks. Hing valib välja oma vanemad, oma sõbrad ja tuttavad ning tähtsamad saavutatavad eesmärgid. See tähendab seda, et oma valikutes on inimene oma eluea jooksul küll vaba, kui mingi ettemääratud siht on tal ometi olemas ning seda võib täiesti vabalt nimetada saatuseks.
Tekib küsimus, et miks hing peaks täitma eesmärke, miks ta peaks teadma stsenaariumi pealkirju, kui võiks ka niisama kehastuda ja täiesti süüdimatult elada oma maist elu. Tegelikult ta nii teha ei saa, sest hing eraldatakse ürgolendist vaimu poolt ning too vaim on hinge jaoks järgmised aastad justnagu toiteallikaks. Kogu olemasolev jõud ja vägi, mis hinge särama löövad, tuleb tolle vaimu läbi. Seega hing eksisteerib väljaspool ürgolendit ainult läbi vaimu ning seetõttu on ka vaimul võimalus hingele ette anda juhiseid tema järgnevaks arenguteeks.
Samas ei ole ka vaimu olemust tarvis tõsta hingest hierarhiliselt kõrgemaks, sest vaim areneb ainult läbi hinge. Seega on mõlema eksistentsi jaoks tarvis teist osapoolt, hing ja vaim on justkui ühe terviku kaks erinevat poolust.
Hing sünnib seega juba enne füüsilise keha olemasolu. Oma esimestel "elukuudel" õpib ta tundma oma tulevast elukeskkonda, oma vanemaid ning tal on võimalus eesolevaid tingimusi siluda ja lihvida. Kui talle midagi ei sobi, või kui talle tundub antud keskkond liiga võõrana, hing lahkub. Lahkudes on tal kaks valikut - minna ja sündida uuesti kuskil mujal, või saada taas üheks ürgolendiga. Kui hing otsustab jääda, hakkab ta korraldama oma füüsilise keha loomist. Füüsiline-, ehk primitiivkeha luuakse sellesama kandi looduse elementidest, mille energeetilises väljas tulevase inimese kodu asub. Elementide segamise teel võetakse loodusest kõik vajaminev "toormaterjal" primitiivkeha arenemiseks. Selle protsessi käigus vormib seda uut keha kõrvuti hingega ka vaim, kellest jäävad lõppeks maha ka teatud vaimuosised, mida võiks kutsuda vaimumälestuseks.
Naise raseduse ajal on uus hing temaga pidevalt. Tegelikult on uus hing naise energeetilise keha sees, õppides niimoodi tundma oa tulevase ema energeetikat üldiselt ning ka tema emotsioone. Kui hinge ülesandeks on siia ilma sündida tüdrukuna, õpib ta tundma oma ema emotsioonkeha ning emotsioonkeskuseid, sest peale füüsilist sündimist on ta niikuinii ligi kolm aastat osa oma ema energeetikast. Kui aga hing peab tulevikus hakkama kandma poisi ülesandeid, õpib ta tundma oma ema vaimsust, tema sidet oma vaimuga ning võimet õppida ja omastada vaimseid teadmisi. Selliselt nagu ema suhtub oma lapse isasse, suhtub ta ka oma lapse vaimsusesse, oskusesse omastada uusi teadmisi ning üldse vormib selle järgi oma lapse suhtumist vastassugupoolde.
Hing siseneb füüsilisse reaalsusesse läbi ürglätte peale lapse sündi. Ürgläte on justkui allikas, portaal, mis kogu ülejäänud elu ühendab inimest tema taevase vaimuga. Lapse teadvus koosneb seega nüüd juba kahest osast - hing, kes mäletab oma tulemise põhjust ning vaimuosa, mis mäletab oma vaimuosiseid, ehk siis neid teadvuse osasi, mis jäid primitiivkehasse elementide segamise ajal. Vastsündinul puudub emotsioonkeha - ta pole lihtsalt emotsioone veel omandanud. Neid õpib ta tasapisi oma vanematelt, eriti emalt, kelle kaitsva emotsioonkeha sees ta järgnevad aastad elama peab.
Areneva lapse emotsioonid on vahetud, kuna ta on egotu. Tema emotsioonide vahel segased väljendused tulenevad sellest, et ta alles õpib kontrollima kõigepealt oma ema emotsioone, seejärel ka iseenda omi, vastavalt emotsioonkeskuste arengule. Need arenevad välja kolmanda eluaasta alguseks. Vastsündinu on vaimses plaanis justkui särav täheke oma ema emotsioonkehas, umbes viis sentimeetrit südamest allapoole. See on punkt, mis ühendab last tema emaga.
Sündimise looga käib kaasas ka kaks negatiivset nähtus. Mõlemad neist saadavad inimest läbi terve tema elu, mõjutades tema tegemisi ning otsuseid. Üks neist on sünniprotsess ise, mis sündiva lapse jaoks on justkui pikk kannatuste rada ning teine negatiivne tegur on ego, mis hakkab kimbutama last paar aastat peale sündimist.
Sünniprotsessi läbielamised on meie kõigi jaoks teadvusest kustutatud. Ent teatud viisidel on võimalik seda hetke taas läbi elada ning seista silmitsi oma elu suurima hirmuga - hirm üksijäämise ees. Vaatleme korraks primitiivkeha sündimise protsessi lapse seisukohast. Kogu oma teadaoleva arengu on ta olnud osake oma emast, ema kaitses ja toitis teda, pakkus kõike olemasolevat ja vajaminevat. Järsku aga kistakse ta eemale kõigest sellest turvalisusest, tema hing, millega ta on jõudnud juba sõbrustada, jääb maha ning laps leiab ennast järsku ihuüksinda võõrast keskkonnast. Sel hetkel kogebki laps ühte suurimatest hirmudest, mis ühe inimese jaoks olemas saab olla - hirm olla üksi. Sest tol hetkel pole tal enam midagi, ei ole ema, ei ole hinge. Mis sest, et hing kohe kohe temaga taas kokku saab ja ühte sulab, mis sest, et tema ema siinsamas tema kõrval kohe on - hirmutunne on avastatud ning see jätab terveks eluks alateadvusse oma jälje.
Muudetud: 4-4-08 kell 23:36:49 Celtic