Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kogemused surnutega
Autor Sõnum
messa
Tavaliige

Postitusi: 54
Liitunud: Feb 2008
14-02-2008 22:55
Postitus: #1
Kogemused surnutega
Need, kes on matustel käinud, on vast näinud maetavat enne tema "viimsele" teekonnale saatmist.

Kui mu vanainimesest sõber suri, sain teda enne matuste algamist näha (kirstus). Ta suri põhimõtteliselt vanadusse ja kui ma teda seal (kabelis) niimoodi vaatasin, tuli päike pilve tagant välja ja tema nägu paistis nii rahulik ja õnnis, see puudutas sügavalt mu südant ning tõi mulle sügava rahutunde - mul oli tema pärast hea meel, sest tal oli täpselt selline olek, nagu ta magaks ja oleks seejuures ääretult õnnelik!

Alles hiljuti juhtusin lugema raamatut "Hinge rännak", mis räägib muuhulgas ka surmast. Pärast surma võivat paljud hinged kuni matusteni oma maise keha lähedusse jääda püüdes oma kohalolekuga lohutada lähedasi. Nad nii üritavad leinajatega kontakti saada, kuid sageli sügavas kurbuses on inimese meeled suletud ja hinge sõnumid ei jõua inimeseni. Ma usun, et sellel korral mu sõbra hing minuni jõudis, sest mind tabas soe ja meeldiv tunne, minus tekkis mõte, et ta on justkui väga õnnelik ja et me kohtume veel... Lohutav...

Kuidas on teie kogemused surnutega? Smile

Kasvada, kasvada, kasvada... ja... vabaneda...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
tymuxas
Tavaliige

Postitusi: 158
Liitunud: May 2007
14-02-2008 23:16
Postitus: #2
 
Endal oli vanaema matustel selline olek, algul oli tuisk ja kül kuid kui õue läksime kõik siis tuul vaibus ja soojem oli, nii imelik kui ka see pole, kuid õues oli ikka tublid miinus kraadid.

Thee shall be blinded by the fear
blinded by the pain
blinded by me
binded by me
Cursed by me
So mote it be!
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Freya
Uustulnukas

Postitusi: 19
Liitunud: Dec 2007
14-02-2008 23:56
Postitus: #3
 
Aastaid tagasi suri mu vanatädi.Enne surma oli ta pikalt haigalas.Jõudsin teda haiglas külastada üheainsa korra. Enne surma tahtis ta väga mind veel näha, aga mina lükkasin külaskäiku aina edasi, kuni jäingi hiljaks.Ta oli minu jaoks üks väga kallis inimene, ja tundsin end väga halvasti, et ma ei läinud teda õigel ajal vaatama.Paar päeva peale tema matuseid nägin unes, et kohtusin temaga kusagil tee peal, ümberringi oli mingi veider hall tühjus.Igatahes ütles ta mulle järgmised sõnad"Ära sa minu pärast muretse, mul on kõik hästi.Siin on mul hea rahulik olla." Võib-olla oli see uni minu süümepiinadest esile kutsutud,aga hommikul ärkasin palju kergema südamega.Ärgates oli mul niisugune tunne, nagu oleks ma temaga reaalselt kohtunud...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
killuke1
Tavaliige

Postitusi: 56
Liitunud: Sep 2007
15-02-2008 01:03
Postitus: #4
 
Tsitaat:Algselt postitas: Freya
Aastaid tagasi suri mu vanatädi.Enne surma oli ta pikalt haigalas.Jõudsin teda haiglas külastada üheainsa korra. Enne surma tahtis ta väga mind veel näha, aga mina lükkasin külaskäiku aina edasi, kuni jäingi hiljaks.Ta oli minu jaoks üks väga kallis inimene, ja tundsin end väga halvasti, et ma ei läinud teda õigel ajal vaatama.Paar päeva peale tema matuseid nägin unes, et kohtusin temaga kusagil tee peal, ümberringi oli mingi veider hall tühjus.Igatahes ütles ta mulle järgmised sõnad"Ära sa minu pärast muretse, mul on kõik hästi.Siin on mul hea rahulik olla." Võib-olla oli see uni minu süümepiinadest esile kutsutud,aga hommikul ärkasin palju kergema südamega.Ärgates oli mul niisugune tunne, nagu oleks ma temaga reaalselt kohtunud...
Järelikult see nii oligi, olen kuulnud, et kui sa näed kadunuid unes ja sa kuuled nende juttu ja mäletad mida nad räägivad, siis tõepoolest sa suhtled temaga. Usun tõemeeli, et see oli tema, kes sind rahustas, mitte sinu meelepete Smile

I don't suffer from insanity. I enjoy every minute of it.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Thug
Uustulnukas

Postitusi: 45
Liitunud: Feb 2008
10-03-2008 22:18
Postitus: #5
 
Tsitaat:Algselt postitas: messa
Ta suri põhimõtteliselt vanadusse
PÕHIMÕTTELISELT vanadusse ? Kuidas see võimalik on ?

A dream doesn't become a reality through magic; it takes sweat, determination and hard work.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Iiris
Tavaliige

Postitusi: 216
Liitunud: Apr 2007
10-03-2008 22:34
Postitus: #6
 
Minu vanem õde (kasuõde, kui täpsem olla) suri alles päris hiljuti (arvestades seda kui kaua keegi leinab...mina ikka veel) jõulude paiku. Liiklus õnnetuses...täpsemalt ei räägi. Ma olin esimene kellele minu perekonnas helistati, et mis juhus. Ma olin oma õe lemmiklaps(praegu ka) ja võtsin selle väga raskelt vastu aga kõige hullem oli minu emal. Iga kord kui tema nutma hakaks tulid minul ka pisarad ilma, et oleks neid üldse märganud. Igatahes...Minu ema sõidab hommikul vara alati tööle...kui ta läheb nelja paiku hommikul siis ta näeb minu õde.Algul oli õde tagapingil istunud ja laulu ümisenud(talle meeldis nii teha) aga nüüd ( pole kindel kas ikka veel) istub ees pingis. Kella viie paiku minnes teda pole. Olen kuulnud, et selliseid juhumeid veel ning Ruthie( minu noorem õde) ütles, et sellisel puhul aitab ainult see kui leppida olukorraga. Mina kahjuks oma ema aidata ei oska. Terve meie elamine on tema pilte täis...

On nõnda lood: üks tärkab, teine vaibub,
lein kondab mööda maid ja külasid,
ent eluõhtul pole ikka aimu,
kui mitu korda jätsid hüvasti.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Catz
Uustulnukas

Postitusi: 4
Liitunud: Mar 2008
19-03-2008 14:07
Postitus: #7
 
Mõistan sind täiesti. Minu vend sai liiklusõnnetuses surma. Sellest on nüüd möödas juba kaks aastat, aga leinan ikka veel teda, kuna tunnen temast puudust. Olime üksteisele parimateks sõpradeks. Raske oli seda vaadata, kuidas ema venna toa (venna)pilte täis kleepis. See oli väga raske aeg. Osakn sulle soovitada ainult omast kogemusest, kuidas meie asjast üle saime. Meie müüsime oma korteri maha koos kõikide sinna juurde kuuluvate asjadega (mööbel jne, aga v.a isiklikud asjad) ja alustasime teises kohas puhtalt lehelt. Sellist soovitust on kellelegi teisele raske anda, aga püüan teha oma parima. Minu ema igatahaes ilma spetsialistide abita hakkama ei saanud (psühholoogid, rohtudest antidepressandid jne), aga nüüd on juba olukord kontrolli all.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Catz
Uustulnukas

Postitusi: 4
Liitunud: Mar 2008
19-03-2008 14:30
Postitus: #8
 
Võin siinkohal rääkida oma kogemusest lähedase inimese surmaga. Olen nüüd valmis rääkima, ma arvan (eks see on ka üks moodus asjaga leppimiseks ja sellest üle saamiseks - kuigi igal inimesel on see erinev).
Minu lugu on järgmine.
Oli jaanuarikuu 2005 aastal. Olime vennaga mõlemad vanaemal külas. Õhtu jõudis kätte ja me pidime hakkama koju minema (täpsustus: olen perekonnas vanim laps ja elam vanematest eraldi). Küsisin venne käest, et millal ma sind jälle näen? Nii imelik, kui see ka mulle tagant järgi ei tundu, ütles mu vend, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Tol hetkel tundus see mulle isegi naljakas, kuna ta oli alati selline nalja ja krutskivendSmile.
Vahepeal toimus ühe meie sugulase sünnipäev, kuhu ma mõtlesin ka oma venna kutsuda. Alati kui mul oli meeles, et kohe helistan talle läks see mul järgmisel hetkel meelest ära - sest keegi segas alati vahele ja lõpuks jäigi mul vend sinna sünnipäevale kutsumata. Siis läks aega mööda. Mina tegelesin töö ja kooliga - vabaks ajaks ei jätkunud aega.
Üks laupäeva hommik kuulen läbi une, et keegi prõmmib minu korteri uksele. Ärkasin selle prõmmimise peale üles (lausa hüppasin voodist üles), et vaatama minna, kes siis seal ukse taga on. Aga minu imestuseks ei olnud seal kedagi. Umbes 5 minutit pärast seda juhtumit helistas mulle isa ja ütles, et minu vend sai autoõnnetuses surma. Olin ¹hokis - mul oli selline tunne, et miski jookseb minu seest tühjaksSad. Samal päeval kui kohtusin oma perega, siis rääkisin neile selle loo, et vend vist jättis minuga hüvasti - need viimased sõnad mis ta ütles ja see uksele koputamine.
Praegu olen teda vahel ainult unes näinud, aga alati kui teda meenutan tulevad pisarad silma. Viimasel ajal püüan teda meenutades vähem nutta, sest ma ei soovi, et tal seal teispoolsuses halb oleks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sigrid
Uustulnukas

Postitusi: 18
Liitunud: Oct 2009
19-10-2009 14:34
Postitus: #9
 
Tsitaat:Algselt postitas killuke1
Tsitaat:Algselt postitas: Freya
Aastaid tagasi suri mu vanatädi.Enne surma oli ta pikalt haigalas.Jõudsin teda haiglas külastada üheainsa korra. Enne surma tahtis ta väga mind veel näha, aga mina lükkasin külaskäiku aina edasi, kuni jäingi hiljaks.Ta oli minu jaoks üks väga kallis inimene, ja tundsin end väga halvasti, et ma ei läinud teda õigel ajal vaatama.Paar päeva peale tema matuseid nägin unes, et kohtusin temaga kusagil tee peal, ümberringi oli mingi veider hall tühjus.Igatahes ütles ta mulle järgmised sõnad"Ära sa minu pärast muretse, mul on kõik hästi.Siin on mul hea rahulik olla." Võib-olla oli see uni minu süümepiinadest esile kutsutud,aga hommikul ärkasin palju kergema südamega.Ärgates oli mul niisugune tunne, nagu oleks ma temaga reaalselt kohtunud...
Järelikult see nii oligi, olen kuulnud, et kui sa näed kadunuid unes ja sa kuuled nende juttu ja mäletad mida nad räägivad, siis tõepoolest sa suhtled temaga. Usun tõemeeli, et see oli tema, kes sind rahustas, mitte sinu meelepete Smile

Minul oli põhimõtteliselt sama juhtum. Peale vanaema surma tundsin et nii halvasti, sest olin ka vanaema juurde minemist aina edasi lükanud, kuni oli juba hilja. Umbes kaks ja pool kuud hiljem nägin aga vanaema unes. Kummaline uni oli.. kardsin enne seda kohutavalt teda unes näha. Igaljuhul olin vanaema korterisse läinud, tädi oli seal.. läksin otsejoones vanaema magamistuppa, tädi järgnes mulle. Sinna jõudes seisatasin ning tädi hakkas rääkima et vanaema on kuidagi rahutu, olevat mitu tundi juba seal toas ringi ratast käinud. Eks ta kuulis samme vms. Oli tädi vaevu jõudnud lause lõpetada, kui kuulsin enda selga taga riidekapil kolme tugevat koputust. Hakkasin nutma ja jooksin ringiga suurde tuppa. Suure toa ust avades sain aga shoki, sest vanaema istus diivanil. Mäletan nii selgelt neid segaseid tundeid, sest ma teadsin et vanaema on ju surnud, kuidas Ta saab siin olla. Ta nägi aastaid noorem välja ja naeratas ning kutsus mind enda juurde istuma, pakkus veel küpsistki, nii nagu tavaliselt ikka. Ja siis Ta rääkis : Ma saan aru et Sa oled shokis, sest ma olen ju surnud. Aga ära muretse enam minu pärast, minuga on kõik korras, ma ei piinle enam ja olen õnnelik. Siis rääkisime veel elust ja olust, mäletan et uurisin veel et milline elu sealpool on.. aga vastust enam ei mäleta. Hommikul ärkasin ma igaljuhul naeratus näol, sest teadsin et tal on seal parem.

Tegelikult peale vanaema surma ma tundsin veel midagi, mida ma ei oska siiani sõnadesse panna. Päris mitu korda tundsin kodus olles, nagu oleks vanaema mu selja taga. Lihtsalt ühel hetkel tekkisid külmavärinad, seest tõmbas õõnsaks ja tundsin tema juuresolu. See kestis kõige rohkem 10 sekundit korraga, ning siis oli kõik endine. Magada ei suutnud ma enda toas igaljuhul tükk aega enam.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
gertrudb
Uustulnukas

Postitusi: 15
Liitunud: Jul 2008
12-04-2010 15:37
Postitus: #10
 
1998 aastal saime sõbrannaga pargis peksa, nii et sõbranna sattus koljupõhimiku murruga haiglasse .9 ööd oli mõõdumas ,kui äkitselt seisis mu voodi ees mõne hetke mu sõbranna-teadsin,et asi ei ole korras. Hommikul helistas tema ema ,et tütart pole enam. Peale matuseid nägin teda unes ja kaebas,et talle on pandud selga määrgunud riided. Riided olla eest kõik mingi vedelikuga koos ja tema ei taha selline räpakas olla.Rääkisin sellest ka tema emale,kes teatas,et jahlahkamisjärgselt oli pluusile nõrgunud laibavedelikku. Kaks aastat suhtlesime unenägudes,nagu poleks midagi traagilist vahepeal toimunudki. Seepeale ta ühel ööl teatas,et rohkem ta ei saa enam tulla,et tal on aeg edasi liikuda ja kõik on hästi.Sellest on küll pikk aeg mõõdunud ja tõepoolest pole ma teda enam kunagi unes näinud.
Kummaline asja juures on see,et ta oli õmbleja,kellel kogu aeg mingi töö pooleli kuid siis olid tal absoluutselt kõik tööd lõpetatud ja midagi uut polnud ette võetud. Ka ostis ta omale musta värvi lõnga,et endale kampsun kududa. Ennemalt kandis ikka erksaid toone...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Savipats
Vana kala

Postitusi: 496
Liitunud: Jan 2010
12-04-2010 16:25
Postitus: #11
 
Tsitaat:Algselt postitas Thug
Tsitaat:Algselt postitas: messa
Ta suri põhimõtteliselt vanadusse
PÕHIMÕTTELISELT vanadusse ? Kuidas see võimalik on ?

Vanadus on tavaliselt see, et mingid organid hakkavad järele andma ning siis lakkavad mõned kehale vajalikud funktsioonid toimumast.. noh, kui koguaeg üles putitada siis inimene ei surekski ära. Kahjuks / Õnneks ei saa inimene rakke regenereerida, nagu mõni loom selleks võimeline on.Arvan, et ta pidas just seda silmas.

Aga huvitav kogemus oli, et peale matust istusime lauas kui tuled vilkuma hakkasid... just võeti kadunukese mälestuseks sõna ja vaiksel hetkel siis tuled värisesid.. oli see siis voolust või tõesti miskit ebamaist? Ei oska öelda Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
postimees
Tavaliige

Postitusi: 137
Liitunud: Nov 2006
13-04-2010 00:21
Postitus: #12
 
Tsitaat:Algselt postitas gertrudbRääkisin sellest ka tema emale,kes teatas,et jahlahkamisjärgselt oli pluusile nõrgunud laibavedelikku. .

Mis ta jäi siis kauaks kuhugi, et laibavedelik tekkis? Te ju koos saite peksa, ometi?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
gertrudb
Uustulnukas

Postitusi: 15
Liitunud: Jul 2008
13-04-2010 11:07
Postitus: #13
 
Jah, koos saime peksa küll, aga kuna olin haiglas, siis mina matustel ei käinud ja surnukeha isiklikult ei näinud. Tean vaid seda, mis tema ema mulle rääkis. Peale lahkamist ilmselt ikka mingit koevedelikku sealt haavast ilmselt imbus, pluus oli määrdunud kollakaks.Sad
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kas eelmise elu kogemused aitavad järgnevas elus gfreak 40 20,694 23-10-2014 19:10
Viimane postitus: Veli Joonatan

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog