Jaan Kaplinski.
Leninit avastamas.
29.04.1998
Tamperes asub ainuke tegutsev Lenini muuseum maailmas.
Pärast Nõukogude riigi ja leninismi kui võimuideoloogia kokkuvarisemist oli ka see muuseum sulgemise äärel, kuid on - suuresti tänu oma juhatajale Aimo Minkkinenile - jäänud püsima ja arenenud huvitavaks kultuurikeskuseks, kus on järjest näitusi ja mille külastajate arv on vähehaaval jälle hakanud suurenema. Siin leiab alati uuemat informatsiooni Leninist, Stalinist, Trotskist, ent ka seitsmekümnendate uusvasakpoolsusest Soomes ja mujal.
Nüüd, kui Nõukogude Liidu arhiivid on uurijatele suurelt jaolt lahti, tuleb sealt välja palju senitundmatut materjali. Selle hulgas on ehk kõige enam tähelepanu leidnud andmed repressioonidest ja terrorist, milles Lenini osa oli suurem, kui tema austajad soovisid tunnistada. Leninist ja Stalinist kirjutanud Dimitri Volkogonov hindas oma leidude põhjal ümber oma suhtumise Leninisse. Volkogonovi lõpphinnang oli sama karm kui Bertrand Russelli oma, kes pidas Iljitši segastel aegadel võimule tõusnud röövlipealikuks.
Vahel on aga Lenini kritiseerijad ehk liialdanud. Aimo Minkkineni järgi ei ole tänini kindlat tõendit sellest, et Lenin oleks andnud käsu hukata tsaariperekond. Kas ta seda tegi, jääb vist igavesti saladuseks. Omaette huvi võib pakkuda Lenini genealoogia, millest ta ise olevat eelistanud vaikida. Naljakal kombel matkib teda Vladimir Z^irinovski oma kuulsa väljendusega: mu ema oli venelanna, isa jurist.
Töörahva suur juht kirjutanud ankeeti, kus küsiti vanemate rahvust, et ta ema oli arsti tütar. Üks viimaseid kirjutisi tema päritolust on Gavriil Popovi artikkel "Lenini sugupuu" Izvestijas, milles autor kasutab äsja ilmunud M. Steini raamatut "Uljanovid ja Lenin. Sugupuu ja pseudonüümi saladused". Raamatu järgi on Lenini isa pärit Niz^ni-Novgorodi kandi talupoegadest, kelle hulgas ülimalt tõenäolikult oli ka mordvalasi, kalmõkke ja tatarlasi.
Aimo Minkkineni järgi on mordvalased leidnud materjale, mis tõestavat Uljanovite soo ja ka nime mordva päritolu, algselt olevat perekonnanimi olnud Uljanin. Lenini ema, sündinud Maria Blank oli isa poolt juudi, ema poolt saksa-rootsi verd.
Popov arvab, et Saksast on pärit Lenini vaimuanded. Tema ema kaugete sugulaste hulgas olevat endine Saksamaa president Richard von Weizsäcker ja kaks silmapaistvat Saksa väejuhti viimase sõja ajast - feldmarssal Model ja kindral Manteuffel.
Lenini esivanemad olid energilised teoinimesed, alati valmis tegema radikaalseid otsusi, - võime, mille ilmselt neilt on pärinud ka Lenin. Nii Lenini mõlema vanaisa kui isa tööalased iseloomustused olid hiilgavad. 1859 arvati teine neist, arst Aleksandr Blank (enne usuvahetust Israel) Senati otsusega pärusaadli hulka.
Vähe positiivset on autoritel öelda Lenini vanavanaisa - Dmitri (Moissei) Blanki kohta, kes juudina paistis silma omaenda rahva vastase aktiivsusega. Popov peab Blanki üheks juudivastaste seaduste initsiaatoriks, kes oskas nii, omaenda rahvust põlates, tema liidrite kohta salakaebusi kirjutades ja tsaari ees pugedes edukalt karjääri teha.
Popov leiab, et vaarisa Dmitri ja pojapoja Vladimiri käitumises on mitmeid analoogiaid. Leninismi lõpp tähendas Lenini allatõstmist postamendilt nii otseses kui kaudses mõttes, tema tagasimuutumist müütilisest sangarist inimeseks.
Lenini inimlike joonte hulka kuulub kindlasti tema armastuslugu Inessa Armandiga ja tema aristokraatlikkus. Vladimir Uljanov tundis end hästi paremas seltskonnas. Stockholmis oli ta veidi aega elanud marssal Mannerheimi venna juures, Zürichis suhtles ta pigem allakirjutanu vanaisa, Putilovi tehaste direktori Zygmunt Kaplinskiga (Kaplinskite peres olid temast soojad mälestused) kui lambakarjuste või tehasetöölistega.
Sellel aristokraadil oli ka pürjerlikke jooni nagu armastus õlle vastu, mis ühendanud teda teistegi esimese põlve bolševikkudega. Aimo Minkkinen jutustas, kuidas bolševike partei asutamiskongressi ajal Brüsselis joonud enamlased nii agaralt head Belgia õlut ja laulnud nii valjusti vene revolutsioonilisi laule, et nad öörahu rikkumise eest maalt välja saadeti: partei asutamisega jõuti lõpule Londonis, kus kongress pärast pikaks veninud õllepausi jätkus.
Objektiivsed uurimused kummutavad ka mõned väited, mis on elanud Lenini antimüüdis. Lenin ei surnud süüfilisse, nagu on siin-seal lugeda olnud, vaid korduvate insultide tagajärjel umbes samas vanuses kui tema isa - niisiis võib olla tegu päriliku kalduvusega sellele haigusele.
Nii elas Lenin - kui tema õllearmastus kõrvale jätta - ilmselt üsna tagasihoidlikku ja korralikku elu nagu enamus selle aja pühendunud revolutsionääre. Revolutsioon oli neile ju religioon, nad olid omamoodi sektandid, valmis ohverdama oma uuele jumalale nii iseend kui teisi, nagu nii paljud usukuulutajad. Leninis elas seesama vaim, mis ristisõdijate juhis, kes ketserite käes olnud linna vallutamisel andis oma alluvatele käsu: "Tapke kõik maha, küll Jumal taevas omad ära tunneb."
See ürgleninlik vaim on läänemaailmas püsinud üle tuhande aasta ja pole põhjust arvata, et ta hääbuks koos Lenini loodud riigiga. Kuskil ja kunagi tõstab ta kindlasti taas pead. Selleks on vaja vaid Lenini-suguseid liidreid ja väliste asjaolude kokkusattumust, olukorda, nagu oli Euroopas 1917. aasta paiku. Pole põhjust arvata, et maailmas ei oleks Lenini- või Stalini-taolisi isiksusi.
Küsimus on ikkagi olukorras. Kas suudetakse nüüd, uuel sajandivahetusel, vältida rumalusi ja vigu, mis tehti eelmise sajandivahetuse aegu? Jälgides, kui ülbelt ja enesekindlalt end lõpliku tõena reklaamib võitnud kapitalism, muutud pessimistiks.
Sama kindel oli Euroopa kapitalism oma võimus sada aastat tagasi. Kuni maailmasõjani. Kuni Leninini.
P.S. Kui leiate mõne normaalsema Lenini kohta käiva teema, siis lisage sinna!
Ausalt öeldes ei olegi varem Lenini sugupuu kohta kuskilt varem midagi lugema sattunud.
Siin veel omamoodi arvamusi Lenini kohta:
http://sekeldaja.blogspot.com/2006/09/pi...lenin.html
[Muudetud: 19-12-2009 Müstik]
[Muudetud: 12-1-2010 Müstik]
Abi
(H)
