Artikkel portaalist
Terve Mõistuse Sündikaat
VLADIMIR BUKOVSKI: EL läheb valet teed
1992. aastal pääsesin ma ligi NLKP Poliitbüroo ja Keskkomitee salajastele dokumentidele, millele ligipääs on veel praegugi piiratud, mis on kolmekümneks aastaks salastatud. Need näitasid väga selgesti, et kogu see mõte kujundada Euroopa ühisturg ümber üheks riigiks on Euroopa vasakpoolsete erakondade ja Moskva vahel kokkulepitud ühisprojekt, mida Gorbatšov nimetas aastail 1988-89 meie
"Euroopa ühiskoduks" .
Idee oli väga lihtne. Esimest korda kerkis see üles 1985-86, kui Gorbatšovi külastasid Itaalia kommunistid, seejärel Saksa sotsiaaldemokraadid. Nad kõik kaebasid selle üle, et maailmas toimuvad muutused, eriti pärast Thatcheri läbiviidud erastamisi ja majanduse liberaliseerimist, ähvardavad pühkida minema sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide poolt mitmete põlvkondade jooksul saavutatu, ähvardavad selle täielikult kaotada. Ainsaks võimaluseks seista vastu metsiku kapitalismi pealetungile, nagu nemad seda nimetasid, jäi seega püüd kehtestada sotsialism kõikides riikides korraga. Enne seda olid vasakpoolsed erakonnad ja Nõukogude Liit olnud väga tugevalt Euroopa lõimumise vastu, sest nende arusaamist mööda üritati seda kaudu blokeerida nende püüdlusi. 1985. aastast alates muutus nende suhtumine täielikult. Sovetid jõudsid järeldusele ja vasakpoolsete erakondadega kokkuleppele, et ühiselt pingutades suudavad nad kogu Euroopa projekti kaaperdada ja peapeale pöörata. Vaba turu asemel muudavad nad selle Euroopa ühisriigiks.
Viidatud dokumentide kohaselt olid pöördepunktiks aastad 1985-86. Ma olen avaldanud trükis enamiku kõnealustest dokumentidest, neid võib leida isegi internetist. Nende omavahelised arutelud on tõeliselt silmiavavad. Neid lugedes mõistad, et eksisteerib tõesti vandenõu - nende seisukohalt üpris mõistetav, sest nad üritasid lihtsalt päästa enda poliitilist nahka. Idas vajasid sovetid suhetes Euroopaga muutust, sest ees seisis pikk ning väga sügav struktuurne kriis; Läänes kartsid vasakpoolsed erakonnad, et nad pühitakse minema, kaotavad oma mõjuvõimu ja prestiiži. Tegemist oli seega vandenõuga, mille nad sõlmisid, leppisid kokku ja töötasid välja üsna avalikult.
1989. aasta jaanuaris, näiteks, tuli Gorbatšoviga kohtuma Trilateraalse Komisjoni delegatsioon. Sinna kuulusid Nakasone, Giscard d'Estaing, Rockefeller ja Kissinger. Neil oli omavahel väga kena jutuajamine, mille käigus nad üritasid selgitada Gorbatšovile, et Nõukogude Venemaa peab integreeruma selliste maailma finantsinstitutsioonidega nagu GATT, IMF ja Maailmapank.
Keset seda vestlust ütles Giscard d'Estaing järsku:
"Härra president, ma ei oska teile täpselt öelda, millal see juhtub, tõenäoliselt viieteist aasta jooksul, aga Euroopast saab föderatsioon ning te peate selleks valmistuma. Te peate töötama koos meie ning Euroopa riigijuhtidega välja selle, kuidas te reageerite, kuidas te lasete teistel Ida-Euroopa riikidelsellega suhelda või selle osaks saada, te peate selleks valmis olema."
See oli 1989. aasta jaanuaris, ajal kui Maastrichti lepingust ei olnud veel isegi mustandit. Kust pagana kohast võis Giscard d'Estaing teada seda, mis juhtub viieteist aasta pärast? Ja - üllatus, üllatus - kuidas sai temast Euroopa põhiseadusliku lepingu autor? Väga hea küsimus. See lõhnab vandenõu järele, eksole?
Meie õnneks varises Nõukogude pool sellest vandenõust enne kokku ning see ei jõudnud punkti, kus Moskva oleks saanud sündmuste käiku mõjutada. Aga algne mõte oli neil saavutada lähenemine, kus Nõukogude Liit oleks mõnevõrra pehmenenud ja muutunud rohkem sotsiaaldemokraatlikuks, Lääne-Euroopa oleks aga muutunud sotsiaaldemokraatlikuks ja sotsialistlikuks. Siis oleks toimunud lähenemine. Struktuurid peavad teineteisega sobima. Selle tõttu kujundati Euroopa Liidu struktuure selliselt, et need sobiksid kokku Nõukogude struktuuridega. Selle tõttu ongi nad oma funktsioonidelt ja struktuurilt nii sarnased.
Ei ole mingi juhus, et Euroopa Parlament, näiteks, meenutab mulle Ülemnõukogu. See näeb välja nagu Ülemnõukogu, sest see kujundati selliseks. Sama asi kui vaadata Euroopa Komisjoni, mis näeb välja nagu Poliitbüroo. Ma pean silmas, et see on täpselt sama, kui jätta kõrvale asjaolu, et Komisjonil on nüüd 25 liiget, aga Poliitbürool oli tavaliselt 13 või 15 liiget. Kui see kõrvale jätta, siis on nad täpselt samasugused: ei vastuta kellegi ees, ei ole kellegi poolt otse valitud. Kui uurida kogu seda Euroopa Liidu kummalist tegevust, kaheksatkümmet tuhandet lehekülge regulatsioone, siis näeb see välja nagu Gosplan. Meil oli varem organisatsioon, mis planeeris kogu majandust, viimaste mutrite ja poltideni välja, viis aastat ette. Sama toimumas nüüd Euroopa Liidus. Kui uurida, mis tüüpi korruptsioon on levinud Euroopa Liidus, siis on see just see nõukogude tüüpi korruptsioon, mis läheb ülevalt alla, mitte alt üles.
Kui vaadata üle kõik need struktuurid ja omadused, mis seda kerkivat monstrumit iseloomustavad, siis märkad, et see meenutab aina enam ja enam Nõukogude Liitu. See on, loomulikult, leebem versioon Nõukogude Liidust. Palun ärge mõistke mind valesti. Ma ei ütle, et sellel on oma Gulag. Sellel puudub KGB, vähemalt praegu, aga ma jälgin väga tähelepanelikult selliseid struktuure nagu näiteks Europol. See paneb mind tõesti väga muretsema, sest selle organisatsiooni käes olev võim saab olema tõenäoliselt suurem kui KGB-l. Nad saavad diplomaatilise puutumatuse. Kas te suudate kujutleda, et KGB-l oleks diplomaatiline puutumatus? Nad peavad jälgima meid kolmekümne kahe kuriteoliigi osas, millest kaks on eriti murettekitavad, neist ühte nimetatakse rassismiks ja teist nimetatakse ksenofoobiaks. Ükski kriminaalkoodeks ei ole sätestanud midagi sellist varem kuriteona. Seega on tegemist uue kuriteoliigiga ning meid on selles osas juba hoiatatud. Üks Briti valitsuse liige ütles meile, et rassistidena käsitletakse kõiki neid, kes on vastu piiramatule immigratsioonile kolmandast maailmast, ning ksenofoobideks nimetatakse neid, kes on vastu Euroopa edasisele poliitilisele integreerimisele. See oli vist Patricia Hewitt, kes seda avalikult ütles.
Meid on sellega hoiatatud. Samal ajal toovad nad sisse järjest rohkem ideoloogiat. Nõukogude Liit oli riik, mida valitses ideoloogia. Euroopa Liidu tänane ideoloogia on sotsiaaldemokraatlik, etatism, suure osa sellest moodustab ka poliitiline korrektsus. Ma olen jälginud väga tähelepanelikult kuidas poliitiline korrektsus levib ja muutub rõhuvaks ideoloogiaks, rääkimata sellest, et suitsetamine on nüüd peaaegu kõikjal keelatud. Vaadake selliste inimeste tagakiusamist nagu see Rootsi kirikuõpetaja, keda kiusati mitmeid kuid taga, sest ta ütles, et Piibel ei kiida heaks homoseksuaalsust. Prantsusmaal võeti vastu samasugune seadus, mis keelab rääkida halvasti homoseksualismist. Suurbritannias võetakse vastu seadusi rassisuhete jne. kohta. Mida me näeme, kui seda kõrvalt vaadata, on see, et tuuakse süstemaatiliselt sisse ideoloogia, mida saab hakata hijem jõuga peale suruma. See on ilmselt kogu Europoli olemasolu mõte. Milleks meile seda muidu vaja läheks? Minu silmis on Europol väga kahtlustäratav. Ma jälgin väga tähelepanelikult seda, keda ja mille eest taga kiusatakse ja mis toimub, sest see on üks neist valdkondadest, milles ma olen asjatundja. Ma tean, kuidas sünnivad Gulagid.
Paistab, et me elame ajal, mil toimub demokraatia kiire, süstemaatiline ja väga sihikindel hävitamine. Vaadakem seda seadusandliku reformi eelnõu. See teeb ministritest seadusandjad, kes võivad rakendada ellu uusi seadusi, teavitamata sellest parlamenti või kedagi teist. Minu esmane reaktsioon on küsimus: miks on meil seda vaja? Suurbritannia elas üle kaks maailmasõda, sõja Napoleoniga, Hispaania Armaada, rääkimata Külmast sõjast, mille ajal meile räägiti, et iga hetk võib alata tuumasõda, vajamata seda laadi seadusandluse sisseviimist, vajamata kodanikuvabaduste seiskamist ja selliseid eriõigusi. Miks on meil seda vaja just nüüd? See võib teha riigist väga kiiresti diktatuuri.
Tänane olukord on tõesti sünge. Suured poliitilised erakonnad on läinud täielikult kaasa selle Euroopa Liidu uue projektiga. Ükski neist ei ole tegelikult selle vastu. Nad on muutunud väga korrumpeerunuks. Kes hakkab kaitsma meie vabadusi? Näib, et me liigume mingisuguse kollapsi, mingisuguse kriisi suunas. Kõige tõenäolisem tagajärg saab olema see, et Euroopas saabub majanduslik kollaps, mis on seda tänast kulutuste ja maksude kasvu arvestades lihtsalt määratud saabuma. Suutmatus luua konkurentsivõimeline keskkond, majanduse ülereguleerimine, bürokratiseerumine, see kõik viib majanduse kokkuvarisemiseni. Eriti jabur idee oli euro kasutuselevõtt. Raha ei ole mõeldud olema poliitiline.
Minul ei ole selles osas kahtlusi. Euroopa Liit variseb kokku üsna sarnaselt sellele, kuidas varises kokku Nõukogude Liit. Aga ärge unustage, et kui asjad kokku varisevad, siis jääb sellest järele laastatud maa, mille paranemine võtab terve põlvkonna. Lihtsalt mõelge selle peale, mis majanduskriisi saabumisel toimuma hakkab. Hõõrumine rahvuste vahel saab olema tohutu. Asi võib minna rusikate peale. Vaadake seda üüratut hulka kolmandast maailmast pärit immigrante, kes nüüd Euroopas elavad. See on Euroopa Liidu toetatud poliitika vili. Mis nendest saab, kui majandus kokku variseb? Tõenäoliselt tuleb, nagu Nõukogude Liidu lõpuperioodil, nii palju rahvustevahelisi kokkupõrkeid, et aju väsib ära. Üheski teises riigis ei olnud nii palju rahvustevahelisi pingeid kui Nõukogude Liidus, välja arvatud võib-olla Jugoslaavia. Sama juhtub ka siis ka siin. Me peame olema selleks valmis. Kogu see tohutu bürokraatlik konstkutsioon variseb meie peade kohal kokku.
Selle tõttu olen ma nüüd väga otsekohene: mida rutem me sellisest Euroopa Liidust vabaneme, seda parem. Mida rutem see kokku variseb, seda vähem kahju teeb see meile ja teistele riikidele. Aga me peame tegutsema kiiresti, sest eurokraadid liiguvad edasi väga kiiresti. Neid on raske võita. Täna on see veel lihtne. Kui miljon inimest marsib täna Brüsseli, siis põgenevad need tüübid Bahama saartele. Kui pool Briti elanikkonnast loobub maksude maksmisest, siis ei juhtu nendega midagi ja kedagi ei panda vangi. Täna on seda veel võimalik teha. Aga ma ei tea, milline saab olukord olema homme, kui endiste Stasi ja Securitate töötajatega mehitatud Europol on saavutanud täisvõimsuse. Kõike võib juhtuda.