15-01-2013, 19:30
http://www.tarand.ee/2012/12/intervjuu-d...fstadtiga/
Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest
Üksnes majanduslikult ja poliitiliselt ühendatud
Euroopas on meil võimalus lauale käia oma väärtused ja
põhimõtted ning meid aktsepteeritaks võrdse partnerina.
Vastasel korral hakkavad prevaleerima India, Hiina ja
teiste Aasia uustulnukate huvid. Senini on Põhja-Atlandi
kogukond tüürinud ülejäänuid - mõnikord hästi, teinekord
ka halvasti. See aga muutub fundamentaalselt, eriti juhul,
kui Euroopa ei suuda rääkida ühel häälel. Sellisel juhul ei
Me peame pilku teravdama. Need, kes esindavad
rahvuslikku huvi, mis on diametraalselt vastuolus Euroopa
ja selle kodanike huvidega, teevad vea. Globaliseerumine
on pöördumatu ja globaliseerunud maailmas saab Euroopa
kodanike huvisid garanteerida üksnes tugev Euroopa Liit.
On õige, et üleilmastumine avab rikkalikke võimalusi,
kuid on ka tõsi, et see võib muuta miljonite inimeste
elu tragöödiaks. Aga mitte globaliseerumine per se pole
probleem, probleemiks on meie võimetus seda protsessi
kontrollida ja ohjata.
kao mitte ainult Põhja-Atlandi Alianss, vaid mureneb terve
Euroopa kontinent. Järk-järgult muutume vähetähtsaks
võimuvektoriks maailmas, mis üha enam kontsentreerub
Vaikse Ookeani ümber. Lühidalt – vaja on radikaalset
raputust. Vastasel juhul riskime oma kahetuhandeaastase
ajaloo kadumisega prügikasti.
Tuleb korrata, et üleilmastumist pole põhjust
karta. Selle asemel, et seda vastustada, peame seda hoopis
mõjutama, juhtima ja arendama ning andma sellele
ökoloogilise ja poliitilise näo. Lühidalt – majandusliku,
kaubandusliku ning rahandusliku üleilmastumise kõrvale
tuleb tekitada sotsiaalne, keskkonnakaitseline ja poliitiline
üleilmastumine. Talumatu on paradoks, et poliitiliste
otsuste tegemise kohaks on ikka veel rahvusriigid, samas
kui majanduslikud ja rahanduslikud protsessid riigipiire ei
tunne. Seda paradoksi saab kõrvaldada üksnes poliitiliste
otsuste tegemise suunamisega rahvusvahelisele tasandile,
tekitades alternatiivse globaliseerumise vormi.
Selline muutus globaalse valitsusvormi suunas
ei ole veel homne päev. Me ei saa hoobilt jõuda maailma
valitsuse sisseseadmiseni, kuid see peab jääma meie ülimaks
sihiks. On täiesti mõeldav, et vajalikke poliitilisi otsuseid
tehtaks suurte riikide ja kontinentaalsete liitude globaalses
võrgustikus. Kas see on G8, G20, ÜRO Julgeolekunõukogu
või IMF – suured riigid peavad ühendama jõu, et koos
peamiste piirkondlike organisatsioonidega juhtida selle
poliitilise raamistiku kirjapanemist, milles globaliseerumine
peaks toimuma.
Euroopa Liit suudab olla selle protsessi juht.
See pole raske. Vastupidi, on väga lihtne kokku sulatada
nendes organisatsioonides esindatud riikide kohad ja
anda esindamine üle terve Euroopa Liidu kätte. Seda nii
ÜRO Julgeolekunõukogus, Maailmapangas kui IMF-s ja
teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Tõsiasi, et 60
aastat pärast Euroopa Liidu moodustamist, peaksid seal
olema üksikud liikmesriigid, nagu näiteks Prantsusmaa ja
Suurbritannia, kes ei soovi muutust arutadagi, on küllaltki
haletsusväärne. Mõlemad krampuvad oma möödaniku
privileegide külge ning ei saa aru, et nad pole enam mingid
tegijad. See on lühinägelikkuse kramp, mis omakorda
takistab Euroopa Liidul maailma sündmuste mõjutamisel
oma suurust ja võimu kasutada.
Me peame vaatama edasi, mitte tagasi. Mõelgem sellele,
missugune on maailm kahe- või kolmekümne aasta pärast,
mitte sellele, mis oli kaks- või kolmkümmend aastat
tagasi. Maailma elanikkond on võrreldes 1927. aastaga
kolmekordistunud. Toona oli kaks miljardit inimest, nüüd
on seitse. 40 aaasta pärast on see arv ilmselt 10 miljardit.
Kuid samasuguse revolutsioonilise tähtsusega on asjaolu, et
üle poole inimkonnast elab linnades. Ning see proportsioon
kasvab selle sajandi lõpuks kolmveerandini.
Põhjus miks VS tahab moodustada põlisrahva omausundil
põhinevat võimalust säilitada eestlust, rahvusriiki ei saa juba
lähemal ajal ideeks võtta, küll aga ei ole võimalik vastu hakata
kohaliku põlisrahva soovidele oma identiteeti säilitada kasutades
ÜRO pülisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja sellest tulenevaid
võimalusi, oma usundit ja selle kaitset.
Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest
Üksnes majanduslikult ja poliitiliselt ühendatud
Euroopas on meil võimalus lauale käia oma väärtused ja
põhimõtted ning meid aktsepteeritaks võrdse partnerina.
Vastasel korral hakkavad prevaleerima India, Hiina ja
teiste Aasia uustulnukate huvid. Senini on Põhja-Atlandi
kogukond tüürinud ülejäänuid - mõnikord hästi, teinekord
ka halvasti. See aga muutub fundamentaalselt, eriti juhul,
kui Euroopa ei suuda rääkida ühel häälel. Sellisel juhul ei
Me peame pilku teravdama. Need, kes esindavad
rahvuslikku huvi, mis on diametraalselt vastuolus Euroopa
ja selle kodanike huvidega, teevad vea. Globaliseerumine
on pöördumatu ja globaliseerunud maailmas saab Euroopa
kodanike huvisid garanteerida üksnes tugev Euroopa Liit.
On õige, et üleilmastumine avab rikkalikke võimalusi,
kuid on ka tõsi, et see võib muuta miljonite inimeste
elu tragöödiaks. Aga mitte globaliseerumine per se pole
probleem, probleemiks on meie võimetus seda protsessi
kontrollida ja ohjata.
kao mitte ainult Põhja-Atlandi Alianss, vaid mureneb terve
Euroopa kontinent. Järk-järgult muutume vähetähtsaks
võimuvektoriks maailmas, mis üha enam kontsentreerub
Vaikse Ookeani ümber. Lühidalt – vaja on radikaalset
raputust. Vastasel juhul riskime oma kahetuhandeaastase
ajaloo kadumisega prügikasti.
Tuleb korrata, et üleilmastumist pole põhjust
karta. Selle asemel, et seda vastustada, peame seda hoopis
mõjutama, juhtima ja arendama ning andma sellele
ökoloogilise ja poliitilise näo. Lühidalt – majandusliku,
kaubandusliku ning rahandusliku üleilmastumise kõrvale
tuleb tekitada sotsiaalne, keskkonnakaitseline ja poliitiline
üleilmastumine. Talumatu on paradoks, et poliitiliste
otsuste tegemise kohaks on ikka veel rahvusriigid, samas
kui majanduslikud ja rahanduslikud protsessid riigipiire ei
tunne. Seda paradoksi saab kõrvaldada üksnes poliitiliste
otsuste tegemise suunamisega rahvusvahelisele tasandile,
tekitades alternatiivse globaliseerumise vormi.
Selline muutus globaalse valitsusvormi suunas
ei ole veel homne päev. Me ei saa hoobilt jõuda maailma
valitsuse sisseseadmiseni, kuid see peab jääma meie ülimaks
sihiks. On täiesti mõeldav, et vajalikke poliitilisi otsuseid
tehtaks suurte riikide ja kontinentaalsete liitude globaalses
võrgustikus. Kas see on G8, G20, ÜRO Julgeolekunõukogu
või IMF – suured riigid peavad ühendama jõu, et koos
peamiste piirkondlike organisatsioonidega juhtida selle
poliitilise raamistiku kirjapanemist, milles globaliseerumine
peaks toimuma.
Euroopa Liit suudab olla selle protsessi juht.
See pole raske. Vastupidi, on väga lihtne kokku sulatada
nendes organisatsioonides esindatud riikide kohad ja
anda esindamine üle terve Euroopa Liidu kätte. Seda nii
ÜRO Julgeolekunõukogus, Maailmapangas kui IMF-s ja
teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Tõsiasi, et 60
aastat pärast Euroopa Liidu moodustamist, peaksid seal
olema üksikud liikmesriigid, nagu näiteks Prantsusmaa ja
Suurbritannia, kes ei soovi muutust arutadagi, on küllaltki
haletsusväärne. Mõlemad krampuvad oma möödaniku
privileegide külge ning ei saa aru, et nad pole enam mingid
tegijad. See on lühinägelikkuse kramp, mis omakorda
takistab Euroopa Liidul maailma sündmuste mõjutamisel
oma suurust ja võimu kasutada.
Me peame vaatama edasi, mitte tagasi. Mõelgem sellele,
missugune on maailm kahe- või kolmekümne aasta pärast,
mitte sellele, mis oli kaks- või kolmkümmend aastat
tagasi. Maailma elanikkond on võrreldes 1927. aastaga
kolmekordistunud. Toona oli kaks miljardit inimest, nüüd
on seitse. 40 aaasta pärast on see arv ilmselt 10 miljardit.
Kuid samasuguse revolutsioonilise tähtsusega on asjaolu, et
üle poole inimkonnast elab linnades. Ning see proportsioon
kasvab selle sajandi lõpuks kolmveerandini.
Põhjus miks VS tahab moodustada põlisrahva omausundil
põhinevat võimalust säilitada eestlust, rahvusriiki ei saa juba
lähemal ajal ideeks võtta, küll aga ei ole võimalik vastu hakata
kohaliku põlisrahva soovidele oma identiteeti säilitada kasutades
ÜRO pülisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja sellest tulenevaid
võimalusi, oma usundit ja selle kaitset.