Võimed või mitte?

Kirjutan oma loo siia, sest ei ole veel aru saanud, kas ma olen siis "nõid" või mitte. Mitte et ma nõid oleks või midagi siukest, aga et kas ma saaksin ennast arendada ja nõiaks saada. Ma ise natuke pelgan paranormaalsusi, aga uudishimu on nii suur.

Minu lugu algab juba pisikesest peale. Ma mäletan ühte hetke, kui olin väike, ikka väga väike. Tilluke alles, ei kõndinudki veel. Oli aastavahetus, ma polnud siis veel aastanegi! Olin isaga kahekesti kodus ja parasjagu oli ilutulestiku aeg ja me seisime akna ees ja vaatasime aknast välja. Isa näitas mulle rakette ja naeratas minu poole, aga ma ei vaadanudki rakette, vaid ühte kujutist akna taga, kes vasta klaasi sisse vahtis. Ta ei olnud inimese kujuga, kuigi ta meenutas inimest. See selleks, pidasin seda aastaid unenäoks.

Peale selle on mul lapsena olnud palju kogemusi vaimolenditega. Olen neid näinud, tunnetanud, ja kuulnud.

On ka palju kordi kus ma tean ette mis juhtuma hakkab, aga ma ei oska kontrollida seda nõndaviisi, et ma konkreetselt millegi kohta midagi teada saaks, vaid juhuslikult kerkib üles veendumus, et nii läheb ja lähebki. Kui üritan seda vajadust teada saada millelegi muule, siis ma ei saa mitte midagi teada.
Samuti saan ma samamoodi paljusid asju teada. Näiteks inimest vaadates tekib mul pilt temast igapäevaelus. Vahel olen teada saanud selliselt mitu last tal on vms. Kuigi ma ei pruugi inimese nimegi teada või pole teda ennem kunagi näinudki.

Samuti on mul kalduvus "halbadest" inimestest eemale hoida ise seda teadmata.

Selliseid väiksed asju on veel mitmeid. Ja nüüd viimasel ajal on nad eriti esile kerkinud ja ma olen hakanud kahtlema, et kas mul saaks olla neid võimeid mis on ka teistel kogenud "nõidadel" ja ravitsejatel, kui ma neid vaid arendada sooviks.
Kunagi ütles mulle ka minu vanaema, et mul on sellele kalduvus, sest temal on ja tema teadvat et asi kandub üle põlve. Vanaema ise ennast ei tahtnud kunagi arendada. Küll muretses ta endale igasuguseid kaitse amulette ja ka minu täditütrele. Ju mina siis olin kuidagimoodi kaitstud
Täditütrel olid ka võimed, aga ta otsustas neist loobuda, sest see hakkas tema igapäevaelu segama ja see hirmutas teda ja ta lihtsalt pani ennast unustama ja mitte nägema.

Kuid olen ka mingil määral veendunud, et selline asi ei saa üle põlve kanduda ja isegi kahe silmaga inimesed suudavad neid asju õppida mingil määral. Seda olen isegi kuskilt lugenud.

Muudetud, kuna postitus ei kajasta enam minu kristlikku seisukohta!

Ehk sellepärast siis ongi viimasel ajal just need imelikud asjad minuga juhtuma hakanud, sest hakkasin ühel ilusal päeval jumalat uskuma. Õigemini hakkasin esmalt uskuma elusse pärast surma ja sealt edasi sain aru, et keegi kõrgem võim peaks ka selliseid asju kontrollima.

Ja kui aus olla, siis isegi võibolla tahaksin neid võimeid arendada, aga olen kartlik selles mida see endaga kaasa võib tuua. Kas ma olen selleks valmis? Ma tean, et see maailm on väga kirev ja mitmekülgne. Aga samas on minu üks elumotosid, et ma elan hetkes ja kõik probleemid mis mul tekivad ma võtan üks haaval ette ja lahendan ära, mitte ei hakka ühes hetkes mõtlema korraga oma kõikidele probleemidele ja tänu sellele mulle tundub, et minu elu on palju kergem kui paljude teiste elud. Pidasin lapse eest hoolitsemist raskeks, kui rasedana sellele mõtlesin, kuid kui laps oli ära sündinud tundus see kõik nii lihtne. Tekib probleem: lapsel on kõht tühi, teeme süüa. Ma ei kurtnud selle üle kunagi, et raske on, sest tegelikult nii ei tundu miski raske.

Seda tean kah enda kohta, et ma tahaksin teada kõike, absoluutselt kõike maailmast ja selles toimuvast. Ma tahaksin endasse pidevalt informatsiooni talletada. Mul on tuleviku jaoks suured plaanid. Ma olen kuidagi liiga helde inimene. Ma kunagi ei hädalda, aga kui näen et käitutakse valesti, siis ütlen sõna sekka. Kriitikat ei talu, selles mõttes, kui keegi kritiseerib kedagi teist, minu enda kohta see ei häiri, see pigem kasvatab mind, kuid kui näiteks minu ema kommenteerib kellegi teise lapse kasvatust, siis ma saan ta peale pahaseks. See on ka halb, et ma annan võimalusi käest selleks, et keegi teine selle haarata saaks. Ennast ohverdav.

Selle enese kirjeldusega ma tahtsin küsida, et kas minusugusel oleks närvi ja vastupidavust? Samas seda kõike saab juurde õppida.

Muudetud, kuna postitus ei kajasta enam minu kristlikku seisukohta!

Tsitaat:Algselt postitas: killuke1
Kirjutan oma loo siia, sest ei ole veel aru saanud, kas ma olen siis "nõid" või mitte. Mitte et ma nõid oleks või midagi siukest, aga et kas ma saaksin ennast arendada ja nõiaks saada. Ma ise natuke pelgan paranormaalsusi, aga uudishimu on nii suur. ....

Hiljuti siin 'PiziIngliito' leidis netiavarusest "Avanemise" 2005. a.
suvepäevade loengute helisalvestused. Link on foorumiteemas http://www.para-web.org/viewthread.php?t...6#pid53530
Siinkohal soovitan samuti kuulata ja kaasa mõelda loenguteemale
"Nõiad nagu nõiad ikka". Teema on seda väärt, et varuda kaks ja
pool tundi aega selle kuulamiseks. Otselink on selline: http://files.mls.ee/kalle/sens/jutud/050...S%e4de.mp3

Tsitaat:Algselt postitas: killuke1
Kirjutan oma loo siia, sest ei ole veel aru saanud, kas ma olen siis "nõid" või mitte. Mitte et ma nõid oleks või midagi siukest, aga et kas ma saaksin ennast arendada ja nõiaks saada.

Sa oled otsapidi sattunud para-webile, kus on Sinusuguseid inimesi ilmselt veel palju. Loomulikult tekitavad sellised uudsed asjad Sinus hirmu, aga hirmud ongi need, mis on meie juurde tulnud selleks, et me nad enda jaoks lahti võiksime mõelda ja nad vabaks lasta, seeläbi ise arenedes.

Tsitaat: Peale selle on mul lapsena olnud palju kogemusi vaimolenditega. Olen neid näinud, tunnetanud, ja kuulnud.

Kui Sa juba selliste olukordadega kokku oled puutunud, siis Sa vastad enda küsimusele isegi, st. et Sa ei ole ilmselt päris "tavaline" inimene vaid tundlikum, vastuvõtlikum. See, kuidas sensitiivseid inimesi omaette lahterdada, on iseküsimus.

Su vanaema jutt on minu teada õige, kuna minu vanaisa oskab ravitseda ja ka mina oskan seda.Hiljuti ta rääkis mulle, et kui ma olin vaid paari kuune siis ta ennustas minu tulevikku peaaegu ilma vahet pidamata.Ta sai teada, et mind kasvatab minu ema, aga mitte isa.Siis kui ta selle viimase teada sai ta lõpetas, kuna kartis, et mu isa on surnud.See ennustus läks tal täppi.Mind kasvatas ema, aga õnneks ei olnud isa surnud, vaid oli Soomes tööl.Vanaisa rääkis ka midagi, et kõikidel nõidadel on side ja et tema on sellest loobunud alates sellest, kui ta hakkas kartma ja lõpetas minu elu ennustamise.Muidu eriti ei usu, et ravitsemist saab rohkem õppida.Üldiselt arvan, et see mis sinuga toimub on küll imelik, aga sellistest asjadest olen varemgi lugenud.Ma arvan, et sul on mingid ennustamis võimed või mingid teadlikuse võimed, mis on üpriski tugevad.