Kord lahustume lõpmatuses me kõik

Inimene, loodud siia surema,
ei suuda mõista, et kõik
mis ta loob, kord sureb,
ei suuda mõista, et
tal on õppida aint üht,
kuidas siin surra.
Ei suuda mõista, et
lõpmatust ei saa võita, sest
Inimene ei suuda mõista
et just tema ongi surm.
väärimatu ja väärikas.

Loodu ei sure kunagi.

sõltub kus sa lood. enda sees või endast väljas

ja millist surma lased loodul surra

Muudetud: 25-10-07 kell 11:25:39 Flash

Flashi mõtisklus sundis sahtlipõhjast üles otsima ühe kunagi (väga) ammu kirjutet "poeesi". Siin ta on:

kujutuna lahustuvana ja taastekkivana
hõljuda ilmamere voolustes
neid tajumata teadmata midagi
oma minevikust ja tulevikust
ja äkki
(see hetk saab sinu aegade alguseks)
ühe deemonliku jumala puudutusel
tajuda ennast ja ääretut vett ja voolust
mis kannab sind tundmatusse
sellest ürghirmu hetkest
ei vabane sa enam iialgi
tulemärk nõiamärk seisab su laubal
kuhu kuhu jääb küsimus hanguvatesse silmadesse
kui maailmade keeris imeb su endasse
ja lagundab tolmuks millest
teistes aegades ja ruumides
peab sündima uus olemine