15-10-2007 12:04
 Postitus: #2
Heldur Jõgioja artikkel
NSV LIIDUL JA LÄÄNEL OLI SALAPAKT SAKSAMAA HÄVITAMISEKS
Kas ajalugu tuleb ümber kirjutada?
Ilmselt küll, sest kuigi Inglismaa arhiivid on ses suhtes suletud 2017. aastani, imbub üht-teist välja hoopis Soomes.
Nende dokumentide valguses pole Hitler aga sugugi ainus agressor, kes vaieldamatult haudus maailmavallutusplaane koos Staliniga või ilma temata.
Hoopiski Saksamaast oleks võinud saada agressiooniohver, keda lausa sunniti sõtta astuma.
Kes on tuttav Viktor Suvorovi poolt kirjutatuga, teab NSV Liidu poolt Saksamaale kallale tungimise plaanist juulis 1941.
Kuid, nagu selgub, oli see koostöös lääneliitlasega planeeritud juba ajal, mil Stalin flirtis Saksamaaga, kellega sõjaliselt võimsat sotsialismimaad sidusid Molotovi-Ribbentropi salapakt ja mittekallaletungileping.
Nagu selgub, olid need vaid kattevarjuks Saksamaa hävitamise plaanile, mis sündis mõned kuud hiljem ja mida otsekohe ka ellu viima hakati.
Punasoldat jõudnuks Portugali rannikule
Soomlaste Talvesõda ja liitlaste vägede maabumine Põhja-Norras kinnitavad, et planeerituga tehti kiiresti algust, ent Hitler suutis agressiooni oma riigi vastu ennetada ja Saksamaa kohale varjuna laskunud surmaohu vähemalt esialgu likvideerida.
Euroopa jäi suuremalt jaolt bolshevike võimu alt välja.
Kui aga 1939. a. alustatud sõjakäik Läänemeremaade ja Saksamaa vastu oleks õnnestunud, saanuks teoks Stalini igatsus: punasoldat peseb oma saapaid Atlandi ookeanis Portugali rannikul
.
Asi puudutab Soomes avalikustatud materjale Teise maailmasõja eelsetest aastatest.
Need leiduvad hiljuti ilmunud Soome haridusnõuniku, erumajor Erkki Hautamäki raamatus: "Suomi myrskyn silmässä" ("Soome tormiga silmitsi").
Tegemist on marssal Carl Gustaf Mannerheimi salatoimikuga S-32, kus on luureandmed NSV Liidu ja lääneliitlaste vandenõust, mille alusel oli Venemaal voli okupeerida kogu Soome territoorium.
Jutt polnud sugugi riigipiiri Leningradist eemale nihutamisest, nagu seda Soome kallaletungina lavastatud sõjakäiku senini on valgustatud.
Lääs müüs Soome maha
Metsatööliseks maskeerunud ja kuut keelt vabalt valdav Soome luuraja Vilho Tahvanainen, kellest hiljem tuli Mannerheimi usaldusmees, sai piirilähedases metsas dokumendid kätte piiriületanud punaagentidelt.
Hiljem kohtus ta ka eestlasest endise tsaariohvitseri, toonase Punaarmee kõrges auastmes komandöriga, kes Narva lähedal andis Tahvanaisele üle kaks filmirulli ja kaks ümbrikut.
Kahjuks on teada vaid selle eestlase agendinimi: "Lucie".
Materjalid olid nii tähtsad, et need viidi jalamaid otse president Svinhufvudi kätte ja asjast teavitati kiiresti Mannerheimi.
Dokumentidest selgus, et Soomet ootas reetmine lääneriikide poolt.
Kolm nädalat varem, 15. oktoobril 1939 oli NSV Liit sõlminud Inglismaa ja Prantsusmaaga salapakti Saksamaa purustamiseks. Soomet ootas poolemiljonilise Punaarmee sissetung. See saigi teoks poolteise kuu pärast - 30. novembril 1939 tungis NSVLiit Soomele kallale.
Algas Talvesõda, mis lõppes Punaarmee paisumisega Soome vastasel rindel miljonimeheliseks ja mitmesaja tuhande hukkunuga.
Sõja algul on kõige tähtsam informeeritus, ja infot Mannerheimil nüüd oli.
Hoolimata suurest salastatusest suutis tulevane marssal piirikindlustused mehitada ja alustada ka mobilisatsiooni.
Löök ei tulnud Soomele ootamatult, kuigi Soome rahvas ei osanud oodata asjade sellist käiku.
Norrasse tunginud liitlaste dessant sai aga sakslastelt armetult lüüa ja ka Soome okupeerimine ei õnnestunud.
Miks Stalin Soomet ei sovetiseerinud?
Täide läks marssal Mannerheimi ütlus: "Soome tugevus ei seisne jõus, vaid üksmeeles."
Peab ütlema, et see imponeeris isegi Stalinile, kes lubas Mannerheimil 1948. aastal Soomest lahkuda.
Tollal resideeris Helsingis veel Zhdanovi juhitud vaherahukomisjon, kes dikteeris sõjast muserdatud Soomele oma tingimusi.
Oli kaalumisel: kas mitte korraldada Nürnbergi protsessi järg ka Soomes?
Äkki helises Stalini laual telefon: "Seltsimees Stalin, siin Zhdanov. Mannerheim sõidab praegu Vantaa lennuväljale" ta on teel Shveitsi.
Kas võtame ta vahi alla?"
"Las sõidab," oli Stalini vastus. "Ausast vaenlasest tuleb lugu pidada. Mingu, kuhu tahab."
Arvatavasti teenis marssal Mannerheim sellise suhtumise ära kolme põhilise plussiga, mis tal NSV Liidule ette näidata olid.
Kõigepealt: Mannerheim keeldus Leningradi peale minemast, kuigi Hitler seda soovis.
Soome väed jäid oma vanale piirile.
Tänu sellele jäi leningradlastele alles nn Elu Tee üle Laadoga, mis päästis umbes pool miljonit inimest näljasurmast; samapalju tsiviilelanikke nälgis blokaadilinnas surnuks.
Teine teene oli Põhja-Soome lennuväljade endalejätmine, kuigi Hitler neid tungivalt nõudis Murmanskisse ja Arhangelskisse suunduvate lend-lease-konvoide hävitamiseks.
Kui seal oleksid dislotseerunud Saksa pommitus- ja hävituslennukid, oleks kõik konvoid lõpetanud nagu PQ 17, kus hävitati 80% Venemaale suundunud kaubalaevadest, mis vedasid varustust ja relvastust.
(Muide, seal hukkusid ka mitmed liitlaste laevastikus teeninud Eesti meremehed ja laevad, kes olid Läände jäänud.)
Mannerheim lennuvälju ei loovutanud, väites, et neid vajab Soome ise oma põhjapiiri kaitseks.
Muidugi oli see õige.
Marssal Mannerheim oli Saksa lennuväe abist keeldunud ka Talvesõja ajal, kuigi marssal Göring pakkus seda mitmel korral.
Veel üks Läänes levinud vale tuleks avalikustada.
Soomlastele räägiti, ja seda seisukohta on kajastanud ka toonane Soome välisminister Tanner, et liitlaste väed Norras olid mõeldud Soome aitamiseks.
Appi pidi tulema lausa 65 000 meest, kes Soome ei jõudnudki. Tegelikult olid liitlaste sõjajõud Norras hoopiski Saksamaale tungimise ettevalmistamiseks, sest Soome oli tegelikult Puna-Venemaale ära lubatud.
Soome kingiti NSV Liidule salaleppega nagu Baltimaad ja Poola, kuid Stalin ei suutnud seda kingitust kätte saada, ja see oli juba tema probleem.
Mannerheimi kolmas pluss oli nn Lapi sõda - vastavalt vaherahuleppele pööras Soome 1944. a. sügisel oma relvad endise liitlase vastu ja ajas Saksa väed raskete lahingute hinnaga Põhja-Soomest Norrasse, kus nad alles 5. mail 1945 alla andsid.
NSV Liit sai aga oma väed koondada pealöögi andmiseks Berliini suunal.
Mida 1939. a. salalepe ette nägi?
Erinevalt - Ribbentropi paktist oli siin tegu Läänemeremaade okupeerimisega.
NSV Liit pidi vallutama peale Soome ka Põhja-Norra ja Rootsi põhjaosa, kust oleks maitsi, meritsi ja lennuväe koordineeritud tegevusega koostöös Taani ja lõunapoolsed Norra ja Rootsi osad okupeerinud liitlasvägedega antud löök Saksamaa pihta.
Lõunapoolsed löögid pidid tulema Prantsuse - Hollandi - Belgia vägedelt Hollandist ja nn "Böömi hobuseraua" kaudu Jugoslaavia armeelt.
Päris tõsist vastupanu arvati nimetatud kolme löögisuuna puhul kohtavat alles Berliinis.
Plaan oli õigustatud: Hitler polnud suureks sõjaks siiski valmis, hoolimata olemasolevatest vallutusplaanidest.
Ajaloolase Viktor Suvorovi väitel oli Saksa-Venemaa sõda kaotatud juba mõni nädal pärast selle algust, kui Saksa tankid jäid seisma ja pidid kütust järele ootama, kuid vahemaa naftarikkast Rumeeniast suurenes iga päevaga.
Kurski kaarel oli aga olukord juba selline, et Saksa tankid oleks nagunii sinna jäänudki - edasiseks polnud mootoritel enam töömahu-varu (see oli vaid 500 tundi), polnud remondibaasi, polnud kütust - Seega poleks isegi võit tankiste aidanud.
Hitleril oli küll üle miljoni hobuse. Nendega võis maailma vallutada ehk Batu-khaan, aga mitte Saksa füürer.
Seevastu ainuüksi Mongoolia andis sõja vältel Punaarmeele üle nelja miljoni hobuse - tuhanded traktorid võeti juba sõja algul põldudelt kahurivedukiteks ja Venemaa avarustel hakati taas kündma hobustega.
Kohati muutusid veoloomadeks isegi lehmad või, mis veel hullem, vanaätid ja naised.
Punaarmeel aga kütuseprobleeme polnud.
Miks algas sõda Venemaaga just juunis 1941?
Hitler sai Saksamaa purustamise salaplaanist teada ning idasuunal sõja alustamise tärmin oli nüüd elu ja surma küsimus.
Sellest ka kõik vead juba kiiruga ettevõetud sõjakäigu alguses. Hitleri edu johtus suures osas Stalini ja tema kindralstaabi eksimustest, mis olid Saksa poole omadest tunduvalt suuremad.
Punaarmeel, mis tunduvalt ületas Saksa sõjaväge tankide, lennukite, kahurite ja meeste arvult (kohati kuni 20 korda), oli käsutada põhiliselt ründerelvastus, mis kaitseks ei kõlvanud.
Staapidel olid vaid Euroopa kaardid, kuid oma maa kohta, kus tuli 1941. aastal sõdida, need puudusid.
Pataljonikomandöril oli tihti vaid kooliatlasest välja rebitud kaart, mis andis ümbritsevast maastikust vaid umbmäärast aimu... Liiati olid needki kaardid vananenud.
Olid hävitatud ka varem hoolega rajatud kaitseliinid läänepiiridel, sest need takistasid pealetungi. Ja mis kõige tähtsam - venelasi polnud üldse õpetatud taganema.
Nad oskasid vaid peale tungida nagu agressorile kohane, taandumine kujunes aga paaniliseks põgenemiseks.
Hiljem lõpetati see pagemine NKVD tõkestusüksuste tulega - taganejad lasti armutult maha.
Arvatakse, et niimoodi tapeti julgeolekuvägede poolt ligi miljon meest.
Kui aga rääkida Soomest, siis lisaks Venemaalt saadud saladokumentidele tuli infot ka Saksamaalt.
Nimelt oli Londoni lennuväljal pesitsenud Saksa agent teatanud Berliini, et seal maandus 8. veebruaril 1940 lennuk Vene diplomaadiga, kellele tuli vastu ei keegi muu kui Churchill isiklikult.
Tagasiteel peeti eraldusmärkideta lennuk Saksamaa õhuruumis kinni ja sunniti maanduma.
Õhusõiduk otsiti läbi ja dokumendid fotografeeriti - ning meeskond võis edasi lennata.
Kehtisid ju sõbralikud Saksa - Nõukogude suhted ja ju alles oli ühiselt hävitatud Poola riik.
Tundub, et mehed ei rääkinud Moskvas, mis Saksamaal tegelikult oli juhtunud.
Stalin pidas salaplaani vettpidavaks.
Tal polnud vist aimugi dokumentide fotografeerimisest, ta ei teadnud ka, et Hitler hoiatas päev hiljem - 9. märtsil 1940 -Mannerheimi uuest sõjaohust.
Nagu teame, läks kõik, nagu oli planeeritud: Euroopa jagamine NSV Liidu ja lääneliitlaste vahel algas sissetungiga Soome ja liitlaste dessandiga Põhja-Norrasse.
Salaplaani luhtumine
Vandenõu nägi ette, et pärast Soome vallutamist ning Norra, Taani ja Rootsi lõunaosa okupeerimist Briti - Prantsuse vägede poolt, tungitakse ühiste jõududega põhjasuunast Saksamaale ja purustatakse ta koostöös lõunast peale tungivate Jugoslaavia ja Inglise - Prantsuse - Belgia - Hollandi vägedega.
Saksa laevastiku pidid NSV Liidu ja Inglise - Prantsuse ühendatud merejõud blokeerima ning hävitama.
Operatsiooni peastaap pidi jääma Pariisi.
Ühendatud lennuväejõudude kindralstaap aga pidi ühendama liitlaste ja NSV Liidu õhujõude.
Inglise Royal Navy pidi alustama Norra vete mineerimist 5. aprillil 1940, salalepe ise sõlmiti 15. oktoobril 1939.
Soome pidi olema allutatud maikuuks 1940.
Samal ajal pidi okupeeritama ka Norra, Rootsi ja Taani.
10. mail 1940 lendas Hess ootamatult Inglismaale.
Arvatavasti oli tal kaasas 15. oktoobril 1939. a. Moskvas sõlmitud salaleppe koopia, mille najal ta lootis Inglismaale rahu pakkuda ja keelitleda võitlema hoopis punaste vastu.
Ta oli selleks sobiv mees, sest mitmes allikas räägitakse Hessi ja Churchilli abikaasade sugulussidemetest.
Hess võeti aga vahi alla ja ta missioon kukkus läbi.
Stalinil oli plaan tungida 1941. a. juuli algul Saksamaale kallale operatsiooni "Groza" täitmiseks, kuid sel plaanil polnud määratud täituda: Hitler alustas kallaletungi Prantsusmaale.
Juba 10. mail 1940 algas Saksamaa ennetav löök - kui Hitleri väed tungisid Prantsusmaale, vallutati samal ajal ka Norra.
Seejärel tuli Jugoslaavia okupeerimisega ennetada sealt lähtuv oht.
Ja lõpuks - jõuda ette Venemaalt oodatavast Soomes takerdunud ja hiljem Saksamaa-suunale ümber seatud ammuplaneeritud löögist nimega "Groza" (Äike"), mida Hitler 22. juunil 1941 ka tegi.
Läänepoolne abi võib piirduda vaid sõnadega
1945. aastal nõudis Soome uus president Paasikivi (Nõukogude Venemaa survel presidendiks seatud) surmaähvardusel, et Vilho Tahvanainen, kes oli Mannerheimi korraldusel kõigist Soome luure kätte sattunud dokumentidest teinud koopiad, neid iial ei avaldaks.
Materjalid said lõpuks erumajor Erkki Hautamäki kätte, kes need hiljuti siiski publitseeris.
Arhiivid kõikides riikides ülaltoodud salaplaani kohta on suletud 2017. aastani, mil pole usutavasti ühtki toonaste sündmuste tunnistajat enam elus.
Kuid juba nüüd tuleb Teise maailmasõja sündmusi nende avalikustatud materjalide tõttu käsitada hoopis teises valguses.
Vaid Looja teab, kas raskel tunnil ei kordu sama stsenaarium: Venemaa huvid on Läänele väikeriikide omadest tähtsamad.
Kuid Soome on tollest reetmisest õppinud olema idanaabri suhtes pragmaatiline.
Ka Eesti vajaks idasuunal samasugust poliitikat, sest jutud läänepoolsest abist lõpevad ehk sealtpoolt tulevate sõnaliste poolehoiuavaldustega, ei enamaga.
Stalinistliku politruki nagaanitoru on ammu asendunud gaasitoruga, mis ei võta ära elu, vaid jätab ellu, aga külma ja nälja kätte piinlema.
Õudne lõpp või lõputu õudus?
Soome oskas valida kolmanda tee - neutraliteedi, hoolimata selle kunagisest hinnast.
Heldur Jõgioja artikli refereering "Kesknädal" :ast
Muudetud: 14-12-07 kell 16:15:03 zed
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
![[Pilt: toetan2.gif]](http://www.hot.ee/emulaator/toetan2.gif)
|
Abi
/
Inglise-Prantsuse-Vene kolmikpakt 15. oktoobrist 1939.
