Venemaa ja Eesti

Kunagi juhtusin kuulama härra Kuuskemaa loengut Põhjasõjast ja Peeter Nr. 1.
Härra Kuuskemaa jutustas, et kusagil 1710 aasta kandis, kui kogu Eesti ja Liivimaa oli alla heidetud, tegi Peeter ringsõidu koos kõrgeauliku keiserliku komisjoniga mõõda Eestimaa rannikut.
Eesmärk otsida sobiv koht Vene Impeeriumi uuele pealinnale.
Ja seda vaatamata sellele, et juba 1703 aastal oli Peeter ümber nimetanud Neevajõe suudmes asunud rootsi-soome-ingeri kaubalinna Nyeni Peterburiks ja seda ka ehitama-planeerima asunud.
Põhjus oli lihtne.
Vastset linnahakatist kimbutasid igasügiseste tormide käigus lahe-jõe veetõusud (mis siiani Peterburis sagedaseks nuhtluseks on).
Peetrile sobis enim Pakri poolsaar ja praegune Paldiski ümbrus oma jäävaba süvasadamaga.
Eriti meeldis talle mõte uhkest linnasiluetist kõrgel paekaldal...
Paraku hoidis Jumal Eestimaad.
Kõrgeaulise komisjoni sõidu Tallinnast edasi katkestas rajuilm tugeva tormituule ning paduvihmaga.
Olnud mõned päevad tormivarjus otsustati naasta Venemaale...Ja 1712 aastal nimetati vastne Peterburi impeeriumi pealinnaks.

Kas kujutate ette mis oleks Eestimaa ja eestlaste saatus praegu, kui suure Vene Tsaaririigi pealinn oleks tõesti praeguse Paldiski kohale rajatud?
Kas see foorum oleks praegu eestikeelne?
Aga teistpidi, võib-olla kestaks Tsaaririik siiani, kui pealinn oleks Eestimaa pinnal asunud...
Eestlased on kangekaelne ja tõsine, aga neetult riigitruu rahvas.

26. märtsil 1917 aastal pidi Ülevenemaaline Bol¹evike Täitevkomitee lükkama oma juba planeeritud nn. "suure märtsirevolutsiooni" edasi pool aastat ja nimetama "suureks oktoobrirevolutsiooniks" kuna Lenini ja Trotski kohutas ära 40.000 eestlase nn. vaikiv marss Petrogradis seaduslikult võimul oleva Kerenski Ajutise Valitsuse toetuseks.
Marsilosales ka 15.000 eesti sõjaväelast, spordiselts "Kalev" ja kuus sõjaväeorkestrit.
Vaatepilt oli nii võimas, et bol¹evike juhtkond kartis siiralt oma elu pärast.


edit: tõin selle teema naljanurgast ära - jutt ju vägagi tõsine ja väärib omaette teemat

Muudetud: 26-9-07 kell 23:18:08 Hallucigenia

Muudetud: 28-9-07 kell 08:24:32 zed

Mina polnud sellest faktist küll midagi kuulnud.Eriti lahe on pilt.Lp.zed,küsiks enda tarbeks üht-teist.Loen hetkel äsja eestis välja antud A.Rosenbergi elulugu(Ernst Piper)Oled äkki juba lugenud?Mida arvad autorist ja Rosenbergist?Vähemalt tööd materjaliga on ta kõvasti teinud.IIIReichist ootan kannatamatult järge.Tänud ette.

Tsitaat:Algselt postitas: zed
.... 26. märtsil 1917 aastal pidi Ülevenemaaline Bol¹evike Täitevkomitee lükkama oma juba planeeritud nn. "suure märtsirevolutsiooni" edasi pool aastat ja nimetama "suureks oktoobrirevolutsiooniks" ....

... just Skorpioni märgi alla ja üsna täpselt veel, nagu väidetakse...
( http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?14504 )

Eestil siis tõesti vedas, kui Ilmataadi käsi Paldiskit hoidis..., ega siis ilmaasjata Eestit ka Maarjamaaks ei kutsuta - mingi nähtamatu käsi hoiab siin alati kõige hullemad stsenaariumid ära.

Tehnoloogi viidatud raamatut pole küll lugenud, aga Ameerika abist bol¹evikele on jäänud seni natuke teistsugune mulje... Toetas ju Ameerika ka värske punavõimu vastu sõdivat Eestit Vabadussõjas. Inglise laevastik pakkus Eestile jõulist abi merel. Ilmselt mitte palavast soovist Eestit tema vabaduspüüdlustes abistada, vaid rohkem selleks, et aidata Eesti abiga vene valgekaardil Petrograd tagasi võtta. Kas siin mitte väikest vastuolu pole!?

Tänan kõigepealt Hallucigeniat uue ja mulle südamelähedase teema algatamise eest!

Läbi sajandite ja erinevate ajalooarengute on Eestimaa ja eestlased mõjutanud Venemaad ja kõikide tema rahvaste saatust ehk enamgi kui venelased ise ja meiegi siin Läänemere kaldal arvata oskame...
Üks praeguseni küllaltki paljus veel aegade saladusteloori varju peitunud tegelastest on Aleksander Kesküla.
Temast kui legendaarsest varjatud maailmapoliitika niiditõmbajast on viimasel ajal palju kirjutatud...filmgi linastatud, kuid palju on veel avastada...
Kas kunagi tema kogu roll varjatud ajaloos lõpuni selgeks saab on küllaltki kahtlane.
Arvatakse et see mees oli kõigi suuremate riikide luureorganisatsioonide kaastööline, omamoodi di¹petser...
Ja teadis mees palju. Just-täpselt niipalju, et teda ei puutunud ei GPU, Abwehr, NKVD, MI-5, ega USA luureorganid... Lisaks arvatakse tema koostööd Jaapani, Soome, Läti, Leedu, Shweitzi ja mitmete teiste maade luureorganisatsioonidega...
Lisaks Venemaa läbi Oktoobrirevolutsiooni hukatusse saatmisele on päästnud ta venelaste käest Leedu presidendi Smetona, konsulteerinud Francot ja palju-palju muud.

Magav Tiiger Tartust

Ajalooline tegelane, keda ei leia teatmeteostest
KAIDO JAANSON

Maailma teaduskirjandusse ilmus Aleksander Kesküla alles 1950. aastate lõpul.

Magav Tiiger Tartust.
Nii pealkirjastas Shveitsi ajalooprofessor Adolf Gasser 1964. aastal mälestusteartikli oma sõbrast eestlasest Aleksander Keskülast.
81-aastane Kesküla oli surnud aasta varem Shveitsist kaugel, veelgi kaugemal aga kodumaast, kus ta oli viimati olnud 1907. aastal.
Aleksander Kesküla suri Hispaanias.

Kes ta oli?
Aleksander Eduard Kesküla (1882-1963), Märdi ja Leenu poeg, sündis Liivimaa kubermangus Tartumaal Saadjärve vallas vana kalendri järgi 9. märtsil 1882 (ukj 21. märtsil).
Seega 115 aastat tagasi.
Ta oli talupoja seisusest, luteri usku, Tartu Maarja koguduse liige.
Tema isa oli riigiametnik, vanaisa, keda ta väga armastas, aga baltisakslaste ässitusel Siberisse saadetud.

4. juunil 1903 lõpetas Kesküla Jurjevi Gümnaasiumi.
Sama aasta 3. septembril astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mida ta aga kunagi ei lõpetanud.
8. augustil 1907 kirjutas ta rektori nimele avalduse, milles palus väljastada oma dokumendid, sest soovis 1905. aastal katkenud õpinguid jätkata mujal. Seejärel pühkis ta oma saabastelt igaveseks Eestimaa tolmu.
1908. aastal lahkus ta ka Venemaalt ja jätkas oma õpinguid Berliini ja Shveitsi ülikoolides.

Kesküla oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise üks rajajaid, Tammsaare "Tõe ja õiguse" III köites revolutsionäär Kröösuse (III trükk, Tallinn, 1968, lk. 123-128) prototüüp.
See ongi kõik, mis temast Eestimaale maha jäi.
Kuid kindel on, et 1905.-1907. aasta sündmustest Eestis tõepärast pilti ei saa, kui Keskülat ei nimeta.

Mida temast lugeda?
Ei taha hakata kordama seda, mida juba Keskülast kirjutanud olen.
Nimelt ilmus mul 1990. aastal temast artikkel: "See kummaline eestlane"; Loomingus (nr. 7, lk. 956-973).
Aasta hiljem avaldasid "Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised" (Ühiskonnateadused, 40. kd., nr. 1, lk. 28-37) Olavi Arensi uurimuse samast mehest.
Mõlemast tööst leiab huviline lugeja küllaldaselt viiteid ka kirjandusele, kust ta võiks Keskülast veelgi rohkem teada saada.
Pealegi nüüd kordustrükina taas eesti lugejale kättesaadav Ferdinand Kulli "Esimesi Eesti diplomaate".
See on teos, mis omal ajal esimesena mind Kesküla elu ja tegevust uurima ärgitas.

Kesküla mõte.
Resümeerin siin ainult, et Esimese maailmasõja algul oli Kesküla see, kes juhtis Saksa Berni suursaadiku Gisbert von Rombergi kaudu keiserliku Saksamaa tähelepanu Vladimir Iljitsh Leninile kui poliitikategelasele, kes Venemaal võimule saades oleks valmis ja võimeline Saksamaaga separaatrahu sõlmima.

Tema soovitusi kuulda võttes suunasid sakslased 1915. aasta sügisest peale selle raha, mida nad kasutasid Tsaari-Venemaa valitsusvastase liikumise toetamiseks, kui mitte kõik, siis enamikus Lenini organisatsioonile ja saatsid ta 1917. aastal kähku Venemaale tagasi.
Nõnda tegutsedes ei lähtunud Kesküla ei bolshevike- ega Saksamaa-sõbralikkusest.
Olnud ise bolshevikega tihedalt seotud, oli Kesküla veendunud, et võimule saanult laostavad ja nõrgestavad nood Venemaad niivõrd, et selle äärealade väikerahvastel tekib võimalus Venemaast lahku lüüa.

Seejuures ei pooldanud Kesküla Eesti täielikku iseseisvust, ehkki teda mõnikord on nimetatud sellise idee esmaesitajaks.
Keskülale meeldis ühendada Eesti Rootsiga.
Põhja-Euroopasse võinuks kujuneda midagi Läänemere-äärsete väikeriikide föderatsiooni taolist.
1963. aastal sedastas Fritz Fischer, Lääne-Saksamaa üks prominentsemaid ajaloolasi, et bolshevike võimeid hinnates Kesküla siiski eksis.
Näete, kui võimas on NSV Liit.
Kuid just siis oli selle võimsuse tipp ja algas langus.
Tänapäeval võime öelda, et õigus oli ometi Keskülal.
Keskülal, kes suri samal 1963. aastal veendumuses, et ükskord see "liit"laguneb.

Kesküla ja "Minu Leninid"
Maailma teaduskirjandusse ilmus Kesküla 1950. aastate lõpul.
Lääne teadlased panid siis imeks, et Kesküla nime polnud leida eesti teatmeteostest.
Olukord pole suurt parem ka praegu.
Tõenäoliselt hakkab ta laiemalt eestlase (ja võibolla mitte ainult eestlase) teadvusse imbuma esmalt kunsti kaudu.
Ma ei oska öelda, on Kesküla Hardi Volmeri peatselt valmiva absurdifilmi "Minu Leninid" peategelane või ei, kuid ilma Kesküla kui ajaloolise tegelaseta poleks võimalik olnud sellise linateosega maha saada.
Selle filmi esimesi samme saatnud idee lähetada maailma ka dokumentaalfilm Aleksander Keskülast ootab aga alles realiseerimist.

Kesküla ja Olavi Arens
Oletada võib, et selline film pakuks rahvusvahelist huvi nii SRÜ maades, Skandinaavias kui ka maailmas üldse.
Lisaks Keskülast säilinud dokumentaalsele materjalile oleks võimalik muuta see film "liikuvaks" omaaegsete dokumentaalkaadritega Esimese maailmasõja aegsetest ja järgsetest sündmustest.
Nii näiteks oli bolshevike ja keiserliku Saksamaa vahelise Bresti rahu, selle Kesküla ajaloolise saavutuse allakirjutamine esimene filmitud diplomaatiline akt maailma ajaloos üldse.

Sama suure huviga ootan, millal lõpuks ilmub Olavi Arensi monograafia Keskülast, kelle tegevust ta, tõsi, muude tööde kõrval, on uurinud juba aastaid, olles nüüd kindlasti ammu erudeerituim teadlane selles valdkonnas. Üks põhjusi, mis ei laskvat aga joont alla tõmmata, olevat see, et ikka ja jälle sattuvat ta maailma arhiivides uutele materjalidele Keskülast...

Asi ei piirdu üksnes arhiividega.
Veel on elus inimesi, kes on lävinud Aleksander Keskülaga.
Nagu näiteks USA üks prominentsemaid politolooge Juan J. Linz, kes ei jäta kasutamata võimalust, et sellest eestlastele, keda ta teaduskonverentsidel kohtab, rääkida.
Nagu ma aru olen saanud, oli Kesküla tema koduõpetaja.
"Ta oli erakorraline isiksus ja mul on temast head mälestused.
Tema tutvustas mind Põhjamaade kui tervikuga ja eriti Eestiga.
Ta rääkis mulle palju rahvuseeposest "Kalevipoeg&" ", kirjutas Linz kirjas, mille ta lähetas 1991. aasta 17. juunil Tartusse.

Naistest tema elus
Ferdinand Kull oma "Esimestes Eesti diplomaatides" vihjas võluvale eesti daamile, kes Esimese maailmasõja aegu Rootsi pealinnas liikuvate kuulduste järgi seisnud USA saadikuga väga heas vahekorras ja kelle veetlus omal ajal juba preilina Tartus kaks kangemat eesti meest põhjalikult tülli pidi ajama.
"Kummalist eestlast" kirjutades kahtlustasin, et see võis olla Hella Wuolijoki. Nüüd tean, et see oli hoopis tema noorem õde Salme, tollal 16-aastane plika, nagu Wuolijoe mälestustest (Nuoruuteni kahdessa maassa, 1986, lk. 488-491) lugeda võib.
Naine, kes iseseisva märksõnana miskipärast ei jõudnud isegi mitte ENE lehekülgedele, kuigi oleks seda võibolla siis väärinud, ja nüüd vaevalt enam kuhugi jõuab.
1920. aastal läks ta Kominterni esindaja ja organisaatorina Inglismaale, kus aitas moodustada Suurbritannia Kommunistliku Partei, mille ühe asutaja, hindu Rajani Palme Duttiga ta ka abiellus.
Salme suri aasta pärast Kesküla.
Kass, mis Jaan Tõnissoni ja Aleksander Kesküla vahelt sajandi algul läbi oli jooksnud, oli nõnda suur ja must olnud, et koostööst ei tulnud midagi välja ka siis, kui nad 1918. aasta algul Stockholmis korraks kohtusid.
Asi oli seda traagilisem, et just need mõlemad mehed esindasid tollal eesti välispoliitilises mõttes Skandinaavia suunda kindlamini ja rohkem kui keegi muu.
Siin ei jää üle midagi muud, kui August Jakobsonilt sõnu laenates ohata "Igavesed eestlased!".

Oh neid Aleksandreid!
Teise naise puhul nii kaugele ei ole vaja minna, pigem vastupidi, temaga seoses pöördume just tagasi koju Tartusse.
Nimelt kommenteerisin ma 1990. aastal joonealuses märkuses Marta Lepa (keda eesti kultuurilugu tunneb ta Sophia Vardi ja Maarda Utustena, sellena oli ta üks taarausuliikumise algatajaid ja arendajaid) iseloomustust Keskülale, et tolle nõrkus olnud puhtad küüned ja seepärast maganud ta sagedasti võõraski sängis kinnastega.
Kahtlustasin, kust Marta seda teadis... ning viitasin seejuures 1907. aastale ja Terijoele...
Nüüd tean, et see võis nii olla ka sängis, mis oli Tartus.
Majas, milles on elanud vähemalt veel üks Aleksander.
Tema elab seal praegugi ja sai äsja 50-aastaseks.
Aleksander Müller nimelt.
Selles majas on elanud ka Karl-Martin Sinijärv.
Ainult et Müller ja Sinijärv on elanud esimesel, Lepp ja Kesküla teisel korrusel.
Kuid üle kõige intrigeerib mind küsimus, kas ja kui, siis kuidas on kohtunud Aleksander Kesküla ja Mihhail Grusenberg.
Alias legendaarne Borodin (muide, Hella Wuolijoe õe Salme Murriku lähedane tuttav), kes Kominterni esindajana Hiinas konsulteeris 1920. aastate alul Rahvusliku Rahvapartei ehk Guomindangi liidrit Sun Zhongshani (keda meie vanem põlvkond tunneb rohkem nimevormi Sun Jatsen järgi) ja kujundas Guomindangi kommunistlike mallide kohaselt.

Laialt levinud versiooni järgi oli tema ka see, kes kirjutas 1925. aastal Suni nn. surmaeelse läkituse NSV Liidu juhtkonnale, milles too nagu väljendanud lootust, et sõltumatu hiina läheb koos viimasega vastu inimkonna helgele tulevikule.
Saanud hiljem Stalini nõuandjaks Hiina küsimustes, lõppes Borodini karjäär sellega, et 1949. aastal, kui Mao Zedong Hiinas võimule tuli, laskis "isake" ta kinni panna.
Siberi vangilaagris, lähemal taas Hiinale, Borodin kaks aastat hiljem surigi.
Olnud esialgu Leedu Juuditöölisliidu liige, oli Mihhail Markovitsh Grusenberg 1903. aastal ühinenud bolshevikega.
Aastail 1905-1906 oli ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Riia Komitee sekretär.
See oli aeg, mil Kesküla juhtis VSDTP Põhja-Liivimaa organisatsiooni ning liikus pidevalt Tartu ja Riia vahet.
Läti materjalideni ei ole ükski Kesküla-uurija aga veel jõudnudki.
Uurida ja avastada on veel küllalt.
(Jätkub)


Muudetud: 27-9-07 kell 16:29:12 zed

Aleksander Kesküla (1882-1963)



Eelnevalt oleks kasulik tutvuda teemadega

- EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika, Euroopa identiteet;
- Läänemere regioon enne XX sajandit;
- Läänemere regioon XX sajandil.

Kaido Jaanson. Aleksander Kesküla maailmanägemus. Acta Historica Tallinnensia, 2002, 6, 108-124.
Tartu Ülikool, politoloogia osakond. Ülikooli 18, 50090, Tartu, Eesti;



Artikkel käsitleb Aleksander Kesküla kujunemist mõjutanud tegureid, tema vaateid Läänemere regiooni ajaloole ja Eesti kohale selles regioonis ning nende vaadete kohta eesti poliitilises mõttes Esimese maailmasõja ajal.

* * *

Ehkki Aleksander Eduard Kesküla lahkus Eestist igaveseks 1907. aastal, oli ja jäi tema mõte osaks eesti sajandialguse mõttest.
Tema elutee võib jagada kolmeks ajalõiguks.
Esimene neist sünnist 1907. aastani, mil ta elas Eestis, teine aastad 1907-1932, mille sees ta juhtis keiserliku Saksamaa tähelepanu revolutsionäär Leninile ja iseloomustas seda kui Venemaa potentsiaalset lõhkujat, ning kolmas 1932. aastast surmani, mil ta elas Hispaanias.

Igal neist etappidest sai ta hakkama millegi tähelepanuväärsega.
Aastail 1934-1961 oli tema kasvandikuks ja sõbraks, sisuliselt kasupojaks, Juan Linz, tulevane Columbia Ülikooli doktor ja praegune Yale´i ülikooli politoloogia emeriitprofessor, kelle tähtsus kõrgub üle tavalise, seda ka USAs. Linzi on nimetatud üheks neist kümnest-kaheteistkümnest, kes on kujundanud XX sajandi teise poole politoloogia terminoloogia ja mõtte.

Kõigepealt mõni sõna teguritest, mis võisid Aleksander Kesküla kujunemist mõjutada.
Esiteks tema päritolu.
Erinevalt paljudest teistest üle-eelmise sajandivahetuse rahvuslikest tegelastest ei olnud Aleksander Kesküla maalaps.
Ta sündis linnas, Tartus, erusoldati perekonnas ja tema lapsepõlv möödus nn. Kivi asumis, Jaama ja Raatuse tänava ristmiku lähedal, tänaval, mille teises otsas oli Vanemuise seltsimaja oma rahvuslike üritustega.

Teiseks - tema koduõpetaja.
See võib aidata leida vastust küsimusele, millal sai Aleksander Keskülast rahvuslane.
Ameeriklane Stefan T. Possony on märkinud, et 1913. aastal hakkas Kesküla tundma huvi eesti rahvusluse vastu ja pööras järsult paremale.
Talle sekundeerib Richard Pipes, väites, et aastail 1905-1907 olnud Kesküla juhtiv bol¹evik, seejärel muutunud aga tuliseks rahvuslaseks.
Elu on keerukam ja mitmekesisem.
Aleksander Kesküla koduõpetaja noil tema kujunemisaastail oli teine Aleksander, Aleksander Põrk, hilisem tuntud vanavarakoguja.

Erinevalt Keskülast oli Põrk päritolult õigeusklik.
Sündinud 1873. aastal Viljandimaal Võisiku vallas Põrgu talus, lõpetas ta 1894. aastal Riia vaimuliku seminari, muutudes seal, nagu Juhan Luiga olevat öelnud, kangeks ateistiks, vihates sakslust ja "juudistatud" ristiusku.
Õiendanud küpsuseksamid Narva Gümnaasiumi juures (1895) ja õppinud kaks aastat Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas (1895-1897), naasis ta Eestisse.
Ta õppis Tartus aastail 1897-1903 ja kaitses siin 1905. aastal ajalookandidaadi kraadi.
Nendesse aastatesse langes ka tema roll Aleksander Kesküla koduõpetajana.

Alates 1899. aastatest kogus Aleksander Põrk igal aastal ainelist vanavara Eesti maakondades, Ingeri- ja Soomemaal, samuti mujalt Venemaal.
Aastail 1903-1920 elas ja töötas Põrk Moskvas, olles aastail 1906-1914 tegev Venemaa Rahvuste Ühendamise Seltsis.
Aastail 1917-1918 võttis ta hõimutegelasena osa maride, udmurdide, mordvalaste, tatarlaste ja t¹uva¹ide kongressidest.
Naasnud 1920. aastal Eestisse, sai temast üks Eesti Kultuuriajaloo Seltsi asutajaid ja selle esimees ning eesti rahvusliku usundi, taara usundi loojaid ja innukamaid propageerijaid.
"Ärkamisaegse mõttelaadiga muuseumimees ja kooliõpetaja" ütleb temast Ants Viies.
..."Mõnede taara usu juhtide seletusel olla ta oma fanaatilise olekuga neile enam kahju kui kasu teinud" on nentinud Eduard Laaman.
Tänapäeval võiks teda nimetada ka rahvusfundamentalistiks.
Muide, Aleksander Põrk oli inimene, kes andis Aino Kallasele idee Eesti ajaloo ainesel kirjutada.

Kesküla ja Põrgi head suhted jätkusid hiljemgi.
Aastail 1908-1910 Moskvas olles elas Kesküla Põrgi juures, kaart, mille ta 1916. aastal Moskvasse saatis ja mis Buhharinit ärritas, oli saadetud Aleksander Põrkile.
Aleksander Põrk suri 1933. aastal.
Väärib märkimist, et aastail 1905-1907 oli Keskülaga tihedalt seotud teinegi hilisem taara usu aktivist, Marta Lepp, siis samuti revolutsionäär, ning mingeid samasuguseid ideid võib täheldada ka Kesküla hilisema käsilase ja kaastöölise, eestlase Arthur Siefeldti mõttemaailma juures.

Kolmandaks õppimine Pihkva Kubermangugümnaasiumis aastail 1900-1901, episood Kesküla elus, mis on vähe mainimist leidnud.
Millalgi enne 1899. aastat oli kirglikult ujumist ja uisutamist armastanud Aleksander jõel vastutuult uisutades külmetanud ja haigestunud.
Kuna arstid diagnoosisid algavat kurgutiisikust, loobus Aleksander nende soovitusel aastaks õpinguist ja elas talve 1899-1900 metsavahi juures, et end ravida.
Naastes linna, selgus, et Tartu gümnaasiumis polnud vakantset kohta, ja ta pidi siirduma õppima Pihkva Kubermangugümnaasiumi.
Sisseastumiseksami Pihkva gümnaasiumi tegi Kesküla 5. septembril 1900 (vkj).

Intrigeeriv võimalus, et ta Pihkvas puutus kokku asumiselt Siberis naasnud Vladimir Uljanoviga jääb siiski ära, kuna Lenin oli lahkunud Pihkvast sama aasta 19. mail. Pihkvas elas Aleksander lese juures, kelle kooliõpetajast mees oli surnud Siberis poliitvangina.
Õe arvates oli ta seal saanud oma esimese vahetu tõuke, mille mõjul lülitus revolutsioonilisse liikumisse.
See võis olla nii või ka mitte, sest õe mälestused vennast olid kirjutatud soveti ajal ja säilitamiseks EKP arhiivis.
Revolutsioonilist oli Tartus endaski juba küllaga.
1897.aasta kevadel, kui Aleksander Kesküla sai 15-aastaseks, olid Tartu mitu nädalat üliõpilasrahutused, mis ulatusid ka tänavatele.
Sama kordus 1902. aastal.
Pihkvas õppis Kesküla ühe aasta, lõpetades VI klassi. 1901. aasta augustis sai temast Jurjevi Gümnaasiumi VII klassi õpilane.

Neljandaks...perekonna hariduslembelisus.
See kool oli oma õppetasemelt kindlasti parem kui Treffneri oma.
Selle lõpetas ta 4. juunil 1903. Lõputunnistusel oli hindeid igat masti.
"Viiega" olid hinnatud jumalasõna, füüsika, ajalugu ja saksa keel, "kolmega" - ladina ja kreeka keel, matemaatika, geograafia.
Käitumine oli üldiselt eeskujulik, töökus rahuldav, hoolsus hea ja teadmishimulisus piisav.
Sama aasta 3. septembril astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, andes ühtlasi allkirja kohustuslikule tõotusele, et ei astu ilma ülikooli loata mingisse ühingusse.

See on aeg, kus eestlaste keskel hakkas levima huvi sotsiaaldemokraatia vastu.
Esimesed taolised ringid eesti õpilaste seas tekkisid Tartus 1903. aasta paiku. Samast ajast on teada ka Aleksander Kesküla side nende ringidega.
Õde väitis, et Aleksander oli juba 1903. aastal VSDTP Tartu Komitee (rühma) liige.
Sel aastal tekkis Tartus tõepoolest koolipoiste põrandaalune organisatsioon, mis järgmisel aastal muutus VSDTP kohalikuks organisatsiooniks.
Ent seda ringi on nimetatud ka sotsiaalrevolutsionäärseks, s.t. esseerlikuks osavõtja poolt, kes hiljem kuulus sotsiaaldemokraatide hulka.
Vahed ja erinevused ei olnud veel selged.
Noored käisid koos ka Aleksander Kesküla juures kodus.
1904. aastast on teada, et 22-aastane Aleksander juhatas ka ise selliseid ringe, kus osavõtjaid poliitiliselt hariti.

Viiendaks....kokkupõrge Jaan Tõnissoniga.
1904. aasta toimus sündmus, mis ilmselt oluliselt mõjutas Aleksander Kesküla edasist eluteed ja saatust.
Kui puhkes Vene-Jaapani sõda, asus Kesküla tööle ajalehe "Postimees" juures sõjatelegrammide redigeerijana.
Varsti pärast seda leidis aset kokkupõrge Aleksander Kesküla ja "Postimehe" peatoimetaja, Eesti tollase vaieldamatult prominentseima rahvusliku poliitiku, Jaan Tõnissoni vahel.
Mis täpselt juhtus, on teadmata.
Kodus rääkinud Kesküla, et tal on maailmavaatelisi lahkuminekuid Tõnissoniga. Asi ei piirdunud sellega, vaid kulmineerus, kui Kesküla kutsunud Tõnissoni duellile, millest viimane aga keeldus.
Teada on, et 1904. aasta 23. ja 24. aprilli vahelisel ööl toimus Eesti Üliõpilaste Seltsis erakoosolek, mis nendevahelisi lahkhelisid arutas ja mille tagajärjel Kesküla visati seltsist välja.
Koosolekust on öeldud, et peamine ründaja olnud Tõnisson, kelle vastu Kesküla kaitsnud end hiilgavalt, visatud välja Kesküla aga "ebamääraste süüdistuste alusel".
Nüüdsest peale olid Tõnisson ja Kesküla n.ö teineteisel pool rindejoont.
Sama aasta sügisest on teada, et Kesküla organiseeris "Postimehe" trükikojas sotsiaaldemokraatliku ringi.
Asi oli seda traagilisem, et Eesti välispoliitikas esindasid mõlemad hiljem üht ja sama suunitlust, suunitlust Skandinaaviale, mis ei olnud tollal omane mitte sugugi kõigile Eesti poliitikuile.
Tänapäeval ühendab neid mehi see, et me ei tea kumbagi mehe hauda, kindel on üksnes, et üks neist haudadest on Euroopa ühes, teine teises otsas.

Kuuendaks...aastad 1905-1907 oma sündmustega, milles Aleksander Kesküla oli mitte üksnes aktiivne, vaid ka keskne osaline.
Sündmustega, millest ta ei saanud lahti igavesti, nagu tunnistab Stanfordis Hooveri Instituudis Aleksander Kesküla fondis leiduv hispaaniakeelse novelli "Raudteejutustus" käsikiri.
Novell või selle katse, mille tegevus on paigutatud oktoobrisse 1906 ja toimub Riia-Peterburi raudteel, on ka mõtisklus revolutsioonist, mis, autori sõnul, "...ühendas endas rahvusliku vabanemise igatsuse tööliste ja talupoegade mässudega."

Seitsmendaks teguriks Aleksander Kesküla kujunemisel, mida kuidagi ei saa eirata, oli kindlasti tema haridus.
Tema haridustee kestis, tõsi, koos katkestustega, paarkümmend aastat. Enne Esimest maailmasõda oli ta lisaks Tartu Ülikoolile õppinud veel vähemalt neljas ülikoolis, esimene neist Moskvas.
Tema Lausanne´i memost, millest allpool, võib oletada, et ta oli kuulanud ka Kljut¹evski loenguid.
Esimese maailmasõja puhkedes õppis ta parajasti Berni Ülikoolis.
1920. aastail oli ta taas koolipingis veitsis, sedakorda Zürichi ülikoolis.
On andmeid, et ta on õppinud ka Berliini ja Leipzigi ülikoolides.
Kuigi samuti suuresti iseõppija, erines ta ses suhtes ometi diametraalselt Leninist, kelle "ülikoolid" piirdusid kümne nädalaga Kaasani ülikoolis.

Aleksander Kesküla võttis keiserliku Saksamaa Berni saadiku Gisbert von Rombergiga ühendust 7. septembril 1914.
Mõned päeva hiljem andis ta üle kirja Saksa valitsusele, milles väitis, et Eestis on tugevnemas liikumine taasühinemise poolt Rootsiga ja esitas Saksa valitsusele kaks küsimust: missugustel tingimustel too tunnustaks ja toetaks seda liikumist ning missuguseid vastuteeneid nõuaks ta vastava materiaalse ja sõjalise abi eest.
Kokkuleppel Saksamaa Berni saadikuga siirdus Kesküla 1914. aasta oktoobris Rootsi, et seal Venemaa-vastast propagandat arendada.
Kindlasti oli ta Rootsi suundudes juba kohtunud Leniniga.
Kesküla väitel toimus tema sõjaaegne kohtumine Leniniga 6. oktoobril 1914. Arens arvab, et see kuupäev on õige: "Kokkusaamine toimus vähem kui kuu pärast Kesküla esimest visiiti Saksa saatkonda ja just enne Kesküla esimest reisi Stockholmi." Mul ei ole põhjust selles kahelda."

Kuivõrd Kesküla tegevuse uurijaid on ikka lummanud tema ja Lenini seos, siis on varju jäänud võimalus, et esialgu, ilmudes oktoobris 1914 Stockholmi, nägi Kesküla niisiis bol¹evike jälgimise kõrval peamisena, aga võib-olla ka ainsana, enda ees veel ka teist, võib-olla mahukamatki ülesannet - sidemete loomist Rootsi mõjukate ringkondadega, et nendes huvi äratada Eesti vastu.

Et Aleksander Kesküla oleks enne 1914. aastat Rootsis või teistes Skandinaavia riikides käinud, ei ole teada.
Ehkki see polnud ka võimatu.

Nii algas tema neli aastat kestnud Rootsi-epopöa.
(Jätkub)

Muudetud: 27-9-07 kell 15:24:53 zed

Veidi lähemale originaalidele, linkidena, selguse mõttes...

Eelpool mainitud Ernst Piper'i raamat:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?...&ost=34369

Kaido Jaanson'i artikkel "Magav Tiiger Tartust" on loetav:
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97...olnust.htm

Kaido Jaanson. "Aleksander Kesküla maailmanägemus":
http://www.ut.ee/ABVKeskus/jaanson/Lmr/AK.htm
ja raamatus:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?11825

Dokumentaalfilmist "See kummaline eestlane" (Faama Film; Jaak Lõhmus):
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/99...problu.htm
http://www.efsa.ee/index.php?page=305

Kesküla esmane huvi Venemaaga seoses oli rahvuslike revolutsioonide toetamine seal, alles oktoobri teisel poolel tuleb kõne all ka sotsiaalne revolutsioon ja Kesküla arutleb ka selle võimalikkuse üle, ent esiplaanil on tema jaoks ikkagi rahvuslik revolutsioon.
Tema esmane mure oli alati eesti ja tsaristliku Venemaa teiste rahvuste saatus, ta tegi Rombergile selgeks, et ta ei looda Vene sotsialistidelt mingit abi Venemaa vähemusrahvustele, kinnitab Senn.
Oma esimese raha sakslastelt detsembris 1914 sai Kesküla rahvusrevolutsiooni plaanide eest, nagu kirjutab Senn.
Ma rõhutan sõnapoolt rahvus. ..."Ta oli Eesti patrioot, kes lootis, et revolutsioonist nõrgendatud Venemaa lahkub tema kodumaalt ja annab sellele sõltumatuse" veenab Louis Fischer.
See on õige ühe täpsustusega..." Kesküla ei näinud Eesti tulevikku mitte niivõrd sõltumatu riigina, vaid mingis suuremas poliitilises koosluses, unioonis Põhjamaade rahvastega.
Tollases kontekstis võib selles näha uskumatust väikeriikide võimesse iseseisvalt eksisteerida, tänapäevases " veendumust, et väikeriigid peavad olema koostöös ehk integreeruma.
Edasi analüüsin Aleksander Keskülast järelejäänud materjale kui poliitilisi dokumente, kui ajalooallikaid, mitte kui -uurimust.
Täpsemalt " kui üht osa Eesti identiteedi kujunemisel ja kujundamisel."...
Ma ei taha ka ütelda, et AK oleks maailma ja selle sündmusi nõnda liikuma pannud, nagu nad on liikunud, ehkki ta ise võis mõnikord nõnda mõtelda.
Mind veetleb tema visioon.

Kesksel kohal Kesküla mõttes oli Läänemeri.
Tema poolt 1916. aastal Lausanne ´is Rahvuste Uniooni III konverentsile üle antud memorandumi, mis kandis pealkirja "Eesti küsimus ja Põhjala küsimus", kolm esimest alapeatükki rääkisid kõik Läänemere valitsemise probleemist.

[1] Eestlaste poolt koos Äänisjärve vepslaste ja Ilmeni slaavlastega IX sajandil rajatud Vene riik olnud oma loomult Läänemere riik.

Selle Läänemere riigi lagunemisele järgnenud korralageduse aeg, mida Kesküla arvates võis vaadata kui Eesti ajaloo kangelaslikku ajajärku ehk viikingiajastut.
Majanduslikust küljest olnud viikingiajastu merel valitsenud anarhia, mis Eestis jõudnud haripunkti mõni põlvkond hiljem kui Põhja-Euroopa lääneosas.
Kesk- ja Põhja-Euroopa lääneosa majanduslik areng nõudnud aga Läänemere turvalisust, sest see "Põhja-Vahemeri" oli peamine lõik suurel kaubateel.
Nii alanud esimene ajalooline võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel.
Selle võitluse tähendus seisnenud Kesküla järgi selles, et see pidi otsustama, kas Läänemeri saab igavesti saksa mereks ja Põhja-Euroopa sulab Kesk-Euroopa arengusse või mitte.

Teisisõnu selles Läänemere piirkonnas põrkusid kolm kultuuripiirkonda, Kulturkreis, nagu neid on nimetatud ja kujutatud Stanfordis Aleksander Kesküla fondis paiknevatel ja tema enda käega joonistatud kaartidel: Ida-Euroopa kultuuripiirkond ehk Venemaa (Osteuropäischer Kulturkreis ehk Russland), Kesk-Euroopa kultuuripiirkond (Mitteleuropäischer Kulturkreis) ja Põhja-Euroopa kultuuripiirkond ( Nordeuropäischer Kulturkreis).
Viimane algas läänes Islandist, koosnes ühelt poolt Taanist, Norrast ja Rootsist ning teiselt poolt Eestist ja Soomest ning ulatus Karjalani, koosnedes nõnda kahest osast.
Baltikumis kulges selle lõunapiir sel, tõsi küll, väga skemaatilisel kaardil, kusagil Eesti praeguse lõunapiiri kohal.

Selle Läänemere regiooni osaks oli seega Eesti.
Juan Linz jutustab, et Aleksander Kesküla ei rääkinud kunagi eriti midagi teistest Balti riikides.
Ta on kindel, et Baltikumil kui ühikul ei olnud kohta Kesküla mõtetes.
Kesküla Eesti oli seotud Soome, mitte Baltikumiga, tema kujutlus Eestist oli kui kujutlus Põhjamaast.
Tal oli olemas isegi Eesti lipu kavand, mis kuluks teile ära, kui te ühineksite Põhjala Liiduga - sinine ja musta ristiga, muigab Linz. Vestluses Vene Stockholmi saadiku Anatoli Nekljudoviga 1917. aasta aprilli algul rõhutas Aleksander Kesküla suurt erinevust lätlaste ja eestlaste vahel.
Sellal kui esimesed olevat käremeelsed natsionalistid tugeva kallakuga kõige radikaalsemasse sotsialismi, hoidvat eestlased kinni õhtumaisest tsivilisatsioonist.
Rahvuslikust seisukohast vaadatuna olid eestlased Kesküla arvates omandanud juba palju rohkem kui lätlased.
Seetõttu oli eestlastel palju enam kui lätlastel põhjust karta Venemaad ja mitte tunda suurt usaldust tema suhtes: "Me kardame selle despootilisi meetodeid, mis võivad tähendada meie kohaliku tsivilisatsiooni hävitamist," ütles ta.

Muide, tsivilisatsioon oli Kesküla lemmiksõnu.
Oma aprillis 1917 toimunud vestluse Aleksander Keskülaga pani Nekljudov kirja kõigest 25 kuud hiljem, mais 1919.
Võib uskuda, et vestlustest aruandeid kirjutama harjunud diplomaadi mälu oli täpne.
Tema poolt Keskülale omistatud tekstis esineb sõna tsivilisatsioon viis korda.
Lausanne´i memorandumi lehekülgedel kordub see sõnatüvi vähemalt 27 juhul, seda kahekümnekahel leheküljel. Teise maailmasõja lõppedes pannud Kesküla paberile pikki memosid sellest, mida ta arvas Teise maailmasõja järgse maailmakorralduse kohta, näitas ja luges neid ette enne Linzile.
Need memod olid ...segu geopoliitikast, ajaloost, kultuurist "la Huntington, tsivilisatsioonide konfliktist" ütleb Linz.
(Jätkub)

Muudetud: 28-9-07 kell 09:09:01 zed

Tagasi Läänemere juurde.
Läänemerest ei saanud saksa merd ja Põhjala ei sulanud Kesk-Euroopasse, sest see võitlus lõppes Kesk-Euroopa jaoks läbikukkumisega, põhjuseks Saksa edasitungi takerdumine rasketes võitlustes eestlaste vastu.

Võit Eesti kui Läänemere võtit hoidva maa üle olnud sakslastele Pyrrhose võiduks ja võtnud neilt jõu vallutuste jätkamiseks.
See, et see võitlus lõppes Kesk-Euroopale läbikukkumisega, soodustas aga ...niihästi põhjaeuroopa kui ka idaslaavi tsivilisatsiooni edasist sõltumatut arengut....
Jüriöö ülestõus oli Kesküla käsitluse kohaselt mässumeelsete eestlaste katse liituda poliitiliselt Rootsi-Soome riigiga, mis leidnud ka sealtpoolt toetust, kuid keskaegne Rootsi polnud veel piisavalt tugev, et vastustada Läänemere valitsemisel Kesk-Euroopat. (Tänapäevase ajalookäsitluse kohaselt kujutas Jüriöö ülestõus endast väikeaadli ja kõrgaadli vahelist konflikti. Ja oli ülestõusnute rivides ka kohalikke sakslasi ning taanlasi (zed)).

Eesti eraldus Kesk-Euroopa poliitilisest süsteemist ja ühendas oma saatuse taas Põhja-Euroopaga Saksa Ordu lagunedes.
Kui Rootsi vallutas Liivi- ja Ingerimaa relvajõul, oli kogu Eesti praegune territoorium ühendatud, sõnas Kesküla 1916. aastal: ...Maailma ajaloo areenile ilmus põhjagermaanlaste ja turaanlaste (s.o. soomeugrilaste K. J.(vaata seletusosa kirjutise lõpust (zed)) Põhjala suurvõim, mis järgnevalt sekkus innukalt Euroopa tuleviku kujundamisse...
...Samaaegselt algas eesti rahva jaoks ajajärk, mis on tänaseni jäänud tema mällu ...kuldajastuna...,... kuulutas Aleksander Kesküla.

Selle Põhjala suurvõimu langus ei tulenenud tema arvates mitte sisemisest nõrkusest; tema viimaste võitluste ajalugu, s.o Põhjasõda ajaloo üks kangelaslikemaid lehekülgi, rõhutab Kesküla...olnud tema elujõu tõenduseks. Liivimaa saksa feodaal-aadel, viimane jälg võõramaise Kesk-Euroopa võimust Kesküla Põhjalas, asetanud oma klassi huvid kõrgemale maa huvidest ning reetnud aineliste eeliste nimel Põhjala suurvõimu, protestantliku usu ja Lääne tsivilisatsiooni.
Põhjasõda oli Kesküla käsitluse järgi Ida- ja Kesk-Euroopa vandenõu Põhjala vastu, Taani esindas osa Põhjala püüdlust sõltumatusele keskvalitsusest ehk partikularismi.
Kesküla nägi oma eesmärki selle Põhjala taastamises.
See pidanuks algama riigist, mis esialgu koosnenuks Rootsist, Soomest ja Eestist.

Tema memorandum Lausanne´i konverentsile lõppes peatükiga ...Eesti rahvuslikud püüdlused ja Põhjala küsimus..., mis kuulutas, et ...kõik eesti rahva klassid ja parteid on ühel meelel selles, et on saanud ajalooliseks paratamatuseks vabastada maa rõhutud ja ekspluateeritud loovad jõud võõrvõimu orjusest, mille tsiviliseeritus on pealegi veel madalam kui rõhutud maa oma....
Seepärast võitleb Eesti rahvas oma maa vabastamise nimel.
Seni on see võitlus omandanud autonoomia nõudmise kuju.
Oma võitluses iseseisvumise eest võtab eesti rahvas endale õiguse ultima ratio`na lahku lüüa ennast rõhuvast riigist.
Seda enam, et Venemaa poolt rõhutud rahvaste ja nende endiste impeeriumisiseste liitlaste ühendus on täielikult nurjunud.

Esiteks - Vene liberalism on oma printsiibid reetnud ja käib alla, vene demokraatia on võimetu ja müüdav; teiseks - vene sotsialism mandub, selle üks haru heitis end suurvene imperialismi hõlma ja toetab küüniliselt võõrrahvaste rõhumist (niisiis sotsiaalreformistid ehk men¹evikud); kolmandaks...vene sotsialismi teine haru (kelles võib ära tunda bol¹evikke, keda Kesküla teadis hästi, sest oli nende esimese organisatsiooni looja eestlaste hulgas) on pühendunud kõike muud välistavalt majanduslikule radikalismile ning vaatab parimal juhul osavõtmatult pealt Vene riigis enamust moodustavate rahvaste metsikut rõhumist.

Kui lähtuda Toomas Karjahärmi nooreestlusele antud iseloomustustest (üksus, millega nad opereerisid, oli rahvus, neil puudus ühtne ja siduv poliitiline ideestik, selle poliitilise näo kujundasid radikaalid, kes andsid kogu liikumisele pahempoolse ja mässulise ilme, nende ühiskonna poliitiliste vormide progress oli kätketud sellistesse märksõnadesse nagu võitlus, vabastus, revolutsioon, sotsialism ja proletariaat, enamik neist ei soovinud võtta endale mingeid maailmavaatelisi kohustusi ega alluda erakondlikule distsipliinile), siis mahub Aleksander Kesküla suurepäraselt neisse raamidesse.
Kuni, muide, selleni, et ta püüdis ...Noor-Eestit... sotsiaaldemokraatia mõjupiirkonda haarata.
Poliitiliselt läks ta neist aga veelgi energilisemalt ja järjekindlamalt edasi.

Kesküla esiteks, alustas varem, kui kodupoliitikud.

Mis puutub Eesti iseseisvuse ideesse Esimese maailmasõja ajal, siis võiks see olla omaette arutluse teema. Lühidalt nõnda palju.
Rahvusküsimusele pühendatud Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumi IX eessõnas alustab Villem Ernits ettevaatlikult ...Kui keemiline sulatis on mistki ainest üliküllastatud, siis tarvitseb ainult väiksema kristalli sellesse heita, et äge kristalliseerumiskäik algaks.... Samalaadiline nähtus on maksev ka hingeeluilmas, isikulises ja hulgaliseski: on teadvus millestki tarviliku määrani küllastatud, siis peab see vaimline element enesele kindla kuju võtma, saatusliku seaduspärasusega....Neis sõnades oli midagi prohvetlikku.
Vähemalt Eesti ajaloo kontekstis.
Temas endas oli ...psüholoogilise rahvusteooria algmõte...,... iseteadlikuma kuju... omandanud 1913. aasta algul, sealt arenema hakanud, kuni 1914. aasta juunis kirjutusse valgunud, mille kandis ette Eesti Üliõpilaste Seltsis: ...Nii tekkis esimese rahvusalbumi mõte... seletas ta selle eessõnas, ...Loodetavasti ei jää see viimseks, vaid kutsub esile rea järgnevaid, sest kogu küsimus on praegusel ajal äärmiselt aktuaalne, tarvitseb energilist selgitust ... Paraku jäi see siiski viimaseks.

Samas albumis nentis Ernits, ...mis aga üleüldse meie rahvuslusse puutub, siis on see tihti lubamatult loid ja ükskõikne. 2. mail 1916 sekundeeris talle ...Sakala..: ...Meie rahvuslik enesetunne, mis raskeid ajaloo haavu põeb, on ennem nõrk, kui et selle ülearuselt ilmsiks tulemisest juttu võiks olla.
Rahvuslikku liialdust Eesti rahva juures leida võib ainult see, kes seda iga hinna eest ja teatava tagamõttega otsib: ei saa ju kellelegi keelda vaimusid nägemast, kui ta ergukava selleks spetsialiseerunud...

Siit tahangi ma jätkata.
Seejuures jätan ma välja sellised tollased avaldused nagu Jaan Raamoti kõne Riigiduumas 27. jaanuaril 1915, mis palavalt toetas Vene riiki toimuvas sõjas, selles ühtlasi ka võimalust nähes, et võidust tulenev õitseng ka Eesti rahvale kasuks tuleb.
Viimased kümnendid, mis meil läbi elat, aitavad paremini mõista ka tollast aega ja tema inimesi... sellised mõtteavaldused ei pidanud veel rahvuse reetmist tähendama.
Aga nad ei tähendanud ka vastupidist.
Nad tähendasid eksisteerimist nii nagu seni.
Nad ei tähendanud oleva murdmist.
1915. aastal lükkas Jaan Tõnisson kategooriliselt tagasi kahtlused nagu ei oleks eestlased (ja ka lätlased) ...mitte küllalt riigiustavad...
...Et riigiustavus eesti poliitika nurgakiviks peab olema ja iga edu eeltingimuseks jääma, seda on kõik arukamad rahvajuhid alati ära tunnud, tõendanud ja selles mõttes mõjunud,... kinnitas ta samal aastal Postimehe lugejale.

Eesti poegade sõjas valatav veri pidi hakkama vene seltskonna usaldust eesti rahva riigiustavusse tagasi võitma, riigiustavust, mis 1905. aasta sündmuste mõjul kahtluse alla oli sattunud.
...Vene riigi rannana on meil lai edenemise võimalus ees ja Vene riigil ei ole põhjust pärast sõda meie kodanikkude peale üleüldise umbusuga vaadata,... kirjutas teine prominent, Konstantin Päts 1914. aasta lõpul Tallinna Uudistes:
...Meie kodumaa jääb Vene riigi osaks... (!!! -zed)

Jüri Vilms oli neist radikaalsem.
1915. aastal sõitles ta Vabas Sõnas: ...Ühte mõtteavaldust minu esimese artikli puhul pean veel puudutama.
Tallinna Teatajas oli K. P. väga pahane sellest, et minu artiklis puudutud rahvusküsimus laiemale arutusele võeti. Tema arvab, et avaldud mõtted on nii kulunud tõed, mille arutamine täiesti asjata.
Kas need K. P-l tuntud tõed või ei, seda teab muidugi tema ise.
Oletame ka meie seda.
Siis on aga lõpmata kahju, et K. P. on nii ülitähtsa küsimuse suikuda lasknud.
Ta on üle läinud väga venivale olupoliitikale, mis kaupleb, ostab ja müüb.
Selle kõrval on aga need ...kulunud tõed... kadunud.
...Ei ole raske mõista, et tähtede K. P. taga peitus Konstantin Päts.

Ent Vilmsigi radikalism ei ulatunud kaugemale autonoomiast, autonoomiast Vene riigi raames.
1915. aastal kirjutas ta sellest Vabas Sõnas, 22. mail 1916 esitas selle nõudmise kõnes, mille pidas Estonia teatrisaalis Eestimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 100. aastapäeva puhul.

1979. aastal meenutas Hans Kruus, et Esimese maailmasõja ajal häirinud teda primitiivsus ja banaalsus, millega rahvusküsimust käsitletud tollal kodanliku ajakirjanduse, eriti Postimehe veergudel.
Samas väitis ta ise tollal, et Venemaa äärealade rahvad ei soovi iseseisvust , kuna väikeriikidel polevat piisavalt soodsaid tingimusi kapitalismi arenguks.
Olen endastki tähele pannud, et oma sigadused lähevad kergesti meelest, teiste omad on need, mis meeles püsivad.

1915. aasta sügisel avaldas Friedebert Tuglas lootust, et saja aasta pärast ...on loodetavasti paremad ajad kui nüüd....
Meie rahvas on siis natio ja mitte see õnnetu haiglane võsu, mis nüüd....
Samas sõnastas ta probleemi, mis polnud võõras Aleksander Keskülalegi: ...Tõuseb küsimus: kas muutuvad olud avaramaks või algab ahastav kidunemine?...
Päästerõngast nägi temagi autonoomias: ...Ainult laialdane autonoomia võiks meie rahvuslikku kultuuri sellest seisukohast päästa....
Samal aastal arutati Tallinna Haritlaste Klubis Eesti väljavaateid käimasolevas sõjas.
Ehkki ettekandja vihjas ka võimalusele, et kui sõda Saksa- ja Venemaa vahel peaks otsustamatult lõppema, nii, et kumbki pool teist otsustavalt Baltikumist välja ei suuda lüüa ja Eestist loodaks siis iseseisev puhverriik, ei pidanud ei kuulajad ega ka ettekandja ise seda võimalikuks ja seetõttu oli praktilis-poliitilise väljavaatena üksnes Eesti autonoomia kõne all.
Kolm aastat hiljem kirjutas Johannes Aavik 1916. aastast, et Eesti iseseisvuse tuleku ...võimaluse oletamise üle meie ...mõistlikud mehed...siis üksnes ...irooniliselt muigasid.

Eesti huvide esindamisele ja edendamisele välismaal ei mõelnud ükski juhtiv poliitik.
....
Nende paljukõnelevate faktide põhjal võib selgelt mõista, et sellel ajalooetapil kujutasid Eesti juhtivad poliitikud-ühiskonnategelased endast venemeelset hädist impeeriumlikku kamariljat.
Nii Päts, Tõnisson kui Vilms ei näinud ette võimalust, et eestlased oleksid võimelised rajama oma riiki ja seisma oma kultuuri ning rahvuse arengu ning tuleviku eest.
Kogu see seltskond kes tänaseks on teenimatult tõstetud pool-pühakute seisusesse kujutas endast tegelikult omakasupüüdlike karjeristlike olupoliitikute alatut kampa, kes iga suvaline hetk olid valmis minema sobingusse Venemaa ning tsaarivalitsusega...( zed)
(Jätkub)


Muudetud: 28-9-07 kell 15:08:51 zed

Ei keegi muu, kui Jaan Tõnisson on jätnud meile ses suhtes huvitava tunnistuse, mis kokkuvõtlikult on järgmine: 1916. aastal külastas Tõnissoni eestlasest metsaeksportöör ja laevaomanik Johan Linde ning oma vestluses käsitlesid nad ka võimalusi, mis tekiksid Baltikumi ja eriti Eesti suhtes, kui Venemaa sõjas alla jääks.
Kuna ainsaks vastukaaluks Saksa ekspansioonile olnuks Inglismaa ja neile tundus teataval määral reaalne, et selle toel saaks ehk Eestist puhverriigi Venemaa ja Saksamaa vahele moodustada, idee, mis Lindet haaranud. Seetõttu olnud ta kui rikas mees valmis võtma enda peale kulud, kui Tõnisson läinuks "välismaale, et teotseda iseäranis Inglismaal Eesti riikliku iseseisvuse heaks..."
See ei saanud teoks.
Tõnisson seletab: ...Üldine seisukord oli veel liiga selgusetu, nii et ma sellist sammu kohe ei tahtnud astuda... Pealegi suri Linde varsti ootamatult.
Võrreldes sellega, mis Kesküla juba mõelnud ja teinud oli, oli see tagasihoidlik.
Pealegi polnud idee tõenäoliselt mitte Tõnissoni, vaid Linde oma, Tõnisson ei rõhutagi oma rolli, ta vaid kinnitab, et ta ise ei soovinud välismaale minna.
Väärib märkimist, et ka 2. detsembriga 1917 dateeritud allkirjastamata dokument Rootsi välisministeeriumi materjalide hulgas, mis kirjeldab sõdivate riikide propagandaponnistusi Rootsis, lõpeb küll lühiülevaatega ka rõhutud rahvaste analoogilisest tegevusest, kuid, erinevalt leedulastest, ei eestlasi ega lätlasi nende seas nimetatud ei ole.

Kesküla oli läinud liikvele esimesena.
Teiseks: - kui kodupoliitikud vaatasid ikka veel Venemaa poole, vaatas tema mujale.
Kolmandaks: - nooreestlased orienteerusid küll Läänele, kuid neil oli Skandinaavia lihtsalt üks osa sellest. Neljandaks - Kesküla tähelepanu keskendus üksnes Põhjalale, Lääne-Euroopa ei pälvinud tema erilist tähelepanu, Suurbritanniasse suhtus ta pigem vaenulikult, eriti pärast selle sekkumist Läänemere probleemidesse.
(Keskküla negatiivne suhtumine Briti krooni aetud poliitikasse väljendus selgelt ka Teise Maailmasõja ajal. Olgugi, et ta tegi Briti erinevate luurestruktuuridega koostööd oli ta vaikiv poolehoid pigem teljeriikide (Saksamaa, Jaapan oma liitlastega) pürgimustele. - zed)
Viiendaks: - ühine Keskülal ja nooreestlastele oli: tõrjuv suhtumine Venemaasse.
Kuuendaks tegi Kesküla kohe panuse Eesti lahkulöömisele ehk eraldamisele Venemaast.
Seitsmendaks: - seejuures ei olnud tema eesmärk mitte niivõrd Eesti iseseisvus, kui autonoomia, autonoomia, nagu kodupoliitikutelgi.
Kuid, kaheksandaks, ehkki autonoomia, aga mitte autonoomia Venemaa, vaid Rootsi raames.

Omavalitsusest Venemaa raames, mida talle pakkus Nekljudov, ütles Kesküla, et eestlastel ei ole sellesse suurt usku ja nad kardavad, et ka selle uus re¾iim saab olema rangelt natsionalistlik.
Nagu võib lugeda Aleksander Kesküla kirjast Rootsi peapiiskopile Nathan Söderblomile (mille Uppsalas paikneva originaali koopia eest olen tänuvõlglane Ken Kallingule), oleks võinud või pidanud esimeseks sammuks sellise põhjamaise ühtsuse teel saama Ingerimaa, Eesti, Soome ja Rootsi protestantlike kirikute ühtegrupeerimine...tsiteerin: ...Sellise põhjamaise kirikuringkonna (Der Nordische Kirchenkreis) läbi võiks Gustav Adolfi protestantlik impeerium esialgu vähemalt kiriklikul alal taas nähtavale ilmuda,... kirjutas see Eesti ajaloos enamlase maine omandanud mees.
Tsiteeritud sõnad on kirjas need, mille peapiiskop on ära tähistanud.

Ma ei hakka ümber jutustama ega täiendama neid lehekülgi, mis Lausanne´i memorandumis käsitlevad Venemaad ja eestlasi Venemaa koosseisus, lõppeks on see memo nüüd ju ka eesti keeles kättesaadav.
Küll aga rõhutaksin, et Linzi sõnul ei laienenud Kesküla see suhtumine vene kultuurile, talle oli tähtis näiteks vene kirjandus, Pu¹kinit oli ta tsiteerinud sageli peast, kõrgelt hindas ta Dostojevskit, T¹ehhovit Gogolit; Tolstoid mitte nii väga.
Vastustades Venemaad ja taotledes Eesti eraldamist sellest riigist arvas Kesküla, et samas peab eesti rahvas teokalt tõrjuma kõiki anneksiooniplaane, mida hellitavad pangermanistid: ...Põhjala rahvana ei soovi eesti rahvas vahetada Ida-Euroopa võõrast ülemvõimu... uuesti Kesk-Euroopa võõra ülemvõimu vastu.
...Rõhutanud vajadust korraldada Läänemere valitsemist eesti rahva uniooni teel teiste Põhjala rahvastega, lõpeb memorandum sõnadega: ...Sellest Põhja probleemi lahendusest, mis on ka maailma-ajalooline probleem, sõltub samas ühtlasi põhjaeuroopa tsivilisatsiooni olemasolu, nagu tema suuruski.
Säärane on Põhjala küsimus....

Küsinud, missugust Lausanne´i konverentsile esitatud deklaratsioonidest eraldi välja tuua, leidis Börje Colliander 1964. aastal, et esikoht kuulub kahtlemata Aleksander Kesküla omale, mille võib leida selle konverentsi protokollidest lehekülgedel 109-124.
...Seda mitte küll otseselt ajaloolise eksaktsuse poolest, kuigi selle väited annavad tunnistust lugemusest ja mõttejõust ning fantaasiast,... sedastas ta.
Tsiteerinud neid Kesküla äsjatoodud sõnu Põhjala küsimuse ajaloolisest tähtsusest lõpetas Colliander peatüki, milles ta oli analüüsinud eri rahvuste nõudmisi Lausanne´is, sõnadega: ...Siin kõneleb tõepoolest vaim, kes vaenulike olude kiuste kangekaelselt ülendab end ja omataolisi võrdseks partneriks võtmaks mõõtu ükskõik kellelt....

Aprillis 1917 pihtis Kesküla Nekljudovile, et Berliin näeb Baltikumi probleemi üksnes baltisakslaste prisma läbi. Kesküla ja Berliini suhted olid hakkanud jahenema 1916. aasta suvest peale, kuna Lausanne´i konverents toimus keiserliku Saksamaa mahitusel. 1917. aasta 17. juunil kirjutas Kesküla kirja Rombergile, milles teatas, et katkestab sidemed sakslastega, kuna tema ja Saksamaa kokkulepe, mille eesmärk oli korraldada Venemaal revolutsioon, on täitunud.
Ta tagastas sakslastelt saadud passi ja palus endale antud raha vaadelda, kui laenu (mille ta hiljem ka tõepoolest tagastas).
Endast kirjutas ta, et ...jääb nagu alati Venemaa vastaseks...kas koos, ilma või vastu Saksamaa tahtmist...: ob mit, ohne oder gegen Deutschland...
Sel XXI sajandi esimeselgi aastal on õnnestunud leida uusi dokumente ja vihjeid, et see tõepoolest nii edaspidi ka oli. (Väga kõnekas fakt.- zed)

Selgitust vajab suhe Aleksander Kesküla ja Suur-Eesti.
Kord juba viidatud kogumikus väidetakse, et esimese maailmasõja aegsete uue Euroopa plaanidesse kuulunud ka utoopiline nägemus Suur-Eestist.
Selle taga olid siiski vaid paar unistajat eesotsas Aleksander Keskülaga... (Muuseas, nii kummaline kui see pole, kuulus üheks sama idee kandjaks Alfred Rosenberg... - zed)
... Kes oli teine unistaja, seda ma ei tea, kui, siis ehk tema kaaslane Rootsis Oskar Elevant.
Mis puutub Keskülasse, siis vajab tema Suur-Eesti täpsustamist.
Nagu juba märgitud, kulgeb piir Põhja- ja Kesk-Euroopa kultuuripiirkondade vahel Stanfordi kaardil, vaatamata selle väiksusele ja skemaatilisusele, siiski selgelt Eesti ja Läti praeguse piiri kohalt, mitte lõuna pool.

Toodud lause pani mind mõtlema ja ma ütlen, et ma ei ole kunagi näinud, et Kesküla ise oleks kusagil kirjutanud Suur-Eestist.
Seda on temast kirjutanud teised.
Kui üks kord välja arvata, ent siis tegi ta seda, neid sõnu jutumärkidesse pannes.
[2] Nii tehes ta aga ka ühtlasi defineeris, millest koosnes tema ...Suur-Eesti -det större Estland....
See oli suurem Eestimaa kubermangust, millele pidid lisanduma ...eelkõige... viis maakonda - Saare, Pärnu, Võru, Tartu ja Viljandi ning ...edaspidi... ka Valga maakonna ja Peterburi ning Pihkva kubermangude piiriäärsed alad.
Nii et vähemalt osaliselt on Kesküla ...Suur-Eesti... realiseerunud!

Keerukam on lugu Pihkva ja Peterburi piiriäärsete aladega.
Vestluses Nekljudoviga ei teinud Kesküla saladust, et nende kubermangude läänepoolsed osad peaksid kuuluma Eesti koosseisu, mis peegeldub ka Stanfordi kaardil.
Mõte, mis nii unistav polnudki, kui arvestada nende alade tollast, veelgi enam aga ajaloolist elanikkonda, eriti aga seda, et Aleksander Kesküla oli Aleksander Põrgi õpilane olnud.
Selline seisukoht rabas Nekljudovit muide seda enam, et tsaar Fjodor Ivanovit¹i valitsemisajal (1584-1598) oli üks tema esivanemast saanud koha Irboskas ja selle järglased, saadiku kauged sugulased, olid seal elanud kuni viimase ajani.
Kuulnud, et Kesküla arvates peaks ka Peterburi Eesti territooriumi hulka kuuluma, tekkis vaikus. Nekljudov mõistis, et tal pole enam midagi küsida, ja Kesküla, et ta oli rääkinud liiga palju.
Nad tõusid ja jätsid sõbralikult hüvasti.
Targu jättis Nekljudov oma memuaarides mainimata, et selsamal kohtumisel hoiatas Kesküla muide teda ka Leninit Venemaale laskmast, kuna see võinuks põhjustada paksu pahandust - vahepeal oli juhtunud liiga palju, mis seda kinnitas.

(Täiesti avamata on Aleksander Kesküla tegevus ja sidemed Teise Maailmasõja ajal.
Teada, aga on et Madriidi Saksa saatkonnas oli ta tihe külaline.
Eksisteerib arvamus, et sellel epohhil kohtus ta korduvalt Kolmanda Riigi küllaltki kõrgete funktsionäridega.
On tõendeid et Saksamaa Ida-alade riigiminister Alfred Rosenberg kohtus Aleksander Keskülaga mitmel korral... Kaudselt põhjendab neid kontakte Kolmandas Reichis publitseeritud tulevase Suur-Eesti kaart mis vastas detailides Kesküla ...det större Estland:ile... Lisaks fakt, et 1942 aastal kutsuti III Reichi Ida-alade Riigiministri Rosenbergi käsul kokku Tartu Ülikooli teadlastest koosnev komisjon nimetamaks ümber Leningradi ja Pihkva rajooni kohanimesid eestipärasteks...küllaltki kõnekas detail - zed)

Oma artikli lõpus hoiatas Estonus, et Eesti juhtivail meestel on tarvis lõputult kannatlikkust ja osavust enne, kui Eesti iseseisvus saab tegelikkuseks ja et neil katsumusaegadel vaatab eesti rahvas Rootsi poole, lootes abi ja toetust.
Rootsi poole - kellega Eestit on seotud nii paljude ajalooliste sidemetega ja kellega loodetakse ka tulevikus sõlmida tihedamad nii majanduslikud kui kultuurilised ja võib-olla ka poliitilised ühendused....

On kerge mõista, miks Aleksander Kesküla nägemus nii vähe tähelepanu on pälvinud - tema idee Eestist Põhjala osana oleks ehk kuidagi mõistetav olnud 1921. aasta paiku.
Mida rohkem aeg aga esialgu edasi läks, seda utoopilisemaks see idee näis muutuvat.
Nii aastail 1931. kui 1981, rääkimata vahepealsetest, tundusid sellised jutud kui jamps.
Veelgi rohkem kehtib see Läänemere kui regiooni ühtsuse kohta.
Üksnes 1991. aastal hakkas see visioon taas reaalsuses kontuure omandama.
1985. aastal ilmus rootslase Hans Björkegreni sulest raamat ...Ryska posten....
See raamat lõppes miskipärast peatükiga Aleksander Keskülast, mis kandis pealkirja ...Unistus Läänemereriigist..., selle viimane alapeatükk oli ...Võitja, kes ühtlasi kaotas....
...Mõeldud oli Aleksander Kesküla, kes võitis 1916. aastal Stockholmis pesitsenud Buhharini, kuid kaotas hiljem bolevikele-kommunistidele....
Mida me ütleksime praegu?
(Jätkub)

Muudetud: 29-9-07 kell 15:40:32 zed

ALEKSANDER KESKÜLA (1882-1963) WORLD VISION

Although Aleksander Eduard Kesküla left Estonia for good in 1907, his thought was and remained part of the Estonian thought of the beginning of the last century.
The fact that his tutor was Aleksander Põrk, a man whose way of thinking was characteristic of the times of national awakening and who according to todays standards could be classified as a national fundamentalist, was certainly an important factor among those that influenced his views.

Central in Keskülas thought was the region of Baltic Sea.
In this region three cultural spaces met - East, Central and North Europe.
According to Keskülas approach, Estonia had originally belonged to the Nordic region, but as a result of the German conquest in the 13th century it was included in the alien Central European cultural space.
It then re-established its Nordic belonging in the 16-17th centuries and in the 18th century fell under the yoke of the even more alien Eastern European (Russian) civilisation.
Kesküla thought that Estonia should separate from Russia and restore its place among the Nordic countries that were becoming increasingly unified.
In this respect he differed from the other Estonian politicians during the First World War.

Kaido Jaanson. Eestlased Rootsi salapolitsei valvsa silma all Esimese maailmasõja ajal. - Tuna, 2003, 1, 19-31.

Et Esimese maailmasõja aegne Stockholm oli üks igavene luuramise pesa, on ammu, täpsemalt selle sõja enda algusest peale teada.
Keskriikide agendid tegutsesid ja intrigeerisid Entente´i omade vastu ning kõikide maade agendid püüdsid kavaldada üle üksteist ja Rootsi võime, meenutas hiljem Ameerika Ühendriikide tollane saadik Stockholmis, Ira N. Morris.

Näib, nagu oleksid rootslased seda ette teadnud ja selleks varakult valmistunud.
1913. aasta sügisel andis Stockholmi politsei sõjaväevõimude käsutusse kaks detektiivi.
Tuginedes neile moodustati augustis 1914 kindralstaabi alluvuses eriline politseibüroo ülesandega jälgida välismaalasi - Polisbyrån för övervakande av utlänningar.
Selleks läks kindralstaabi teenistusse veel neli politseinikku, nendest üks oli ka detektiivkomissar.
Need kuus politseitöötajat moodustasid asutuse, mis tegeles nii kahtlustatavate inimeste jälgimise kui ka reetmise ja riigi kaitse seisukohalt tähtsate saladuste kaitse valdkonda kuuluvate küsimuste eeluurimisega.
Nagu näeme, polnud see jõud suur.
1917. aastal, mille kohta on kirjutatud, et toona oli asutus suurim, koosnes büroo ühest kriminaalkomissarist, ühest kriminaalülemkonstaablist ja kaheksast detektiivist.

Missugused olid selle poliitilise politseibüroo ülesanded, on mõneti ebaselge.
Büroo tegutses üksnes siseministri suuliste korralduste alusel, kusjuures ei kohkutud tagasi kahtlusaluste isikute kirjade avamise ja telegrammide lugemise ees.

Oma abi ei keelanud ka n.-ö. üldsus.
Kui veebruaris 1915 oli Stockholmi hotellis "Regina" (kus aprillis 1917 peatus oma läbisõidul Rootsist Lenin ja kus aastail 1917 - 1918 paiknes Aleksander Kesküla Eesti Büroo) keegi vene alam kohtus Rootsi mereväemundris mehe, ajateenija Knut Ernst Peterssoniga, siis jutustasid portjee, telefonist, jooksu- ja liftipoiss ning koristajad kohusetundlikult kõik, mis teadsid.
Või teadis saksa keelt osanud rootslannast teenija Sofia Wilhelmina Lundkvist rääkida hiljem, 1917. aastal Fürstenbergide alias Ganetskite juures toimunud kahest suuremast poliitilisest koosolekust, ühest neist sellel põhjusel, et ajakirjanduses ilmusid teated, et Fürstenberg on võtnud vastu raha Saksa valitsuselt.
Et fotoasjandus oli juba arenemas, tuli tegelda ka pildistamise jälgimisega.
1916. aastal äratas tähelepanu, et üks Hornsgatanil elav taani kaupmees koos oma naise, Venemaa alama, Tallinnas sündinud Leontine Johanna Rebasega hulkus suvistepühadest kuni septembrini sageli kodust kaugel Vaxholmi kindluse ümbruskonnas, tehes tihti fotosid.
Ent pärast seda, kui mõlemad olid üle kuulatud, leiti, et siiski pole alust kahtlusteks, et need pildistamised oleksid olud võõrriigi huvides.

1918. aasta veebruaris vastuvõetud otsuse kohaselt eraldati büroo alates sama aasta 1. märtsist kindralstaabi alluvusest.
Büroo ülesandeks jäi endiselt välismaalaste järele vaatamine ja registreerimine.
Sellisena lakkas büroo olemast 1937. aastal.
Seega tegi büroo oma arengus läbi mitu etappi ja muundumist, ning kui tõele au anda, siis selle nimetuse, mille all tema fond nüüd Riigiarhiivis eksisteerib, omandas ta alles 1923. aastal.

Mind huvitas büroo tegevus üksnes selle algetapil, kuni aastani 1918.
Rohkem kui 90% selle fondi materjalidest olevat välja praagitud, enamasti põhjendusel, et sama informatsioon on olemas ka mujal.
Kuid öeldu käib büroo tegevuse kohta kogu perioodi vältel, seega aastail 1914 - 1937.
Ent kindlasti on materjale läinud kaduma meidki huvitavast ajalõigust.
Nii näiteks puudub juba esimesest säilikust, mis haarab ajavahemikku augustist 1914 järgmise aasta alguseni ja mis jooksva numeratsiooni kohaselt peaks sisaldama 60 toimikut, mitu numbrit.

Materjali võib jagada laias laastus kaheks: toimikud ja nn. öömajakaardid (härbärgerarkort).
Alates sõja algusest, 1914. aasta augustist püüdsid Rootsi võimud pidada arvestust riigis viibivate välismaalaste ja nende liikumise üle.
1916. aasta algul kehtestati ses suhtes ühtlustatud, nn. öömajakaartide süsteem.
Kõigi välismaalaste kohta pidid hotellides ja võõrastemajades täidetama kaardid, millele märgiti inimese nimi, sünniaeg, rahvus, sünnikoht, elukutse, kodukoht, saabumisaeg, koht, kust ta saabus, ning hotell, kus ta hetkel oli.
Säilinud on kaardid aastaist 1916 - 1920.
Need annavad informatsiooni sellest, kuidas ja kus meid huvitavad inimesed on liikunud.
Ent nagu allpool näeme, ei ole büroo silm selles suhtes ulatunud sugugi kõikjale.
(Rootsi Kuningriigist sai Esimese Maailmasõja ajal mugav platsdarm rahvusvahelisele finantsvõimule oma hämarate ja kaugeleulatuvate plaanide ettevalmistamiseks ja elluviimiseks. Rootsi deklareeritud neutraalsus kasvas oma ajaloo algusest peale tihedas sümbioosis rahvusvahelise (Loe: finantsvõimeka rahvuse) panganduskapitaliga. Ja on jäänud selliseks siiani, haaranuna praktiliselt kogu regiooni. Egas muidu kuulu Wallenbergide finants- ja majanduskonsortsiumile otsapidi ka kõik meie pangad. - zed)
(Jätkub)

Muudetud: 1-10-07 kell 14:56:18 zed

Aleksander Kesküla Rootsis

1916. aastal ei ole nende kaartide hulgas Aleksander Kesküla ega tema parema käe, Oskar Elevandi kohta käivaid kaarte, ka mitte Kivi ega Alexander Steini, Kesküla võimalikke varjunimede all.
Mis on ka täiesti tõenäoline, sest juunis 1916 lahkus Kesküla Rootsist ja pole teada, et ta oleks enne järgmist aastavahetust sinna tagasi läinud.
Alexander Steini nimelist isikut ei ole registreeritud ka 1917. ja 1918. aastal, mis kinnitab, et Aleksander Kesküla ei kasutanud Rootsis talle sakslaste poolt mais 1915 sellele nimele välja antud passi, vaid elas ja liikus siin oma nime all.

Ent 1917. aastal on mehed läinud liikvele.
22. veebruaril on kontorist Oskar Elevant saabunud Umeåst Sundsvalli ja lahkunud sealt järgmisel päeval Stockholmi ning 1. märtsil on ta olnud äriasjus Göteborgis.
Ent sellega on ta ka piirdunud - 1918. aastast Elevandi liikumiste kohta jälgi pole.

"Pealik" on olnud hoopis elavam.
Oma 35. sünnipäeva eelõhtul, 20. märtsil on Aleksander Kesküla saabunud Stocksundist Uppsalasse, kus elas hotellis "Gillet".
Uppsalas on ta olnud ligi kaks nädalat, 2. aprillil on ta naasnud Uppsalast Stockholmi ja asunud seal "Grand Hotelli".
Ent nüüd on tal kaasas ka abikaasa Louise Kesküla (sündinud 3. juulil 1894, rahvus: venelane (nagu Keskülal endalgi), sünnikoht: Zürich, amet: proua (fru), kodukoht: Dorpat, Estland).
16. mail on Kesküla tagasi Uppsalas, tulles Stockholmist, sedakorda koos abikaasaga.
Kui mitte varasemast ajast, siis neist Uppsala-külastustest pärines tõenäoliselt Kesküla tutvus Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomiga.
Tema esimene säilinud postkaart peapiiskopile, mis kujutab Toompead, on pärit sama aasta 25. juulist, teine, von Baeri ausambast, sama aasta 4. augustist.
10. augustil 1917 lähetas Kesküla Söderblomile käsikirjalise kirja.

29. juunil on Kesküla Göteborgis, tulles Trollhättanist.
Sel sõidul käis ta ilma abikaasata, ja kui varasemate sõitude puhul on lahter anmärkning tühi, siis nüüd on sinna kirjutatud Studier - uuringud.
30. septembril on ta koos abikaasaga olnud Stockholmis, tulekukoht on samuti Stockholm, ja peatunud hotellis "Regina".
9. oktoobril on ta koos abikaasaga asunud "Stockholm Hospitsi", tulles hotellist "Regina".
Kui seniste kaartide puhul oli rahvusena näidatud venelane (kuid ka juba mais esineb rysk kõrval Estland), siis alates 9. oktoobrist on nii Kesküla kui ka ta abikaasa eestimaalased (estländare).
Elukutse on alul privat või privalier, mida võib mõista kui eraettevõtja, juunis ekonomist, oktoobrist alates nationalekonomie, mis edaspidi kordub.
Sünniaeg 21. märts 1882, sünnikoht Dorpat.

1918. aastast on kaarte viis, neist tähelepanuväärivamad kaks viimast.
24. juunil saabus Kesküla koos abikaasaga Stockholmist Nynäshamni kaudu Visbysse, kus viibis üle kahe nädala, naastes Visbyst Stockholmi 10. juulil.
Sõidu eesmärk oli turismireis.
Tõenäoliselt selleks, et igaveseks hüvasti jätta Läänemere ja kodumaaga, mis selle taga, sest ei ole ühtki tõsiseltvõetavat fakti, mis kinnitaks, et Kesküla kunagi hiljem oleks veel Eestis või Skandinaavias olnud.
Nagu reedab Kesküla kiri 31. maist 1918 Söderblomile, oli ta Rootsist lahkumise plaane haudunud juba hiliskevadest saadik.
Ta kirjutab selles, et ta on Rootsis veel vähemalt kaks nädalat.
Aega kulus siiski rohkem.
Eesti välisdelegatsiooni liikme Ferdinand Kulli mälestuste lehekülgedelt kaob Kesküla kuidagi äkki.
Septembri algupoolel on temast veel juttu, siis aga haaravad Kulli uued probleemid ja ta ei nimetagi, mis Keskülast sai.
Arhiivid siin- ja teiselpool Atlandi ookeani võimaldavad asja täpsustada.

17. septembril 1918 on ta koos abikaasaga viibinud veel Stockholmis, peatudes hotellis "Regina" ent Kesküla fondist Yale´i ülikooli arhiivis selgub, et nädal hiljem on tema kaasvõitleja Stockholmi päevilt, Oskar Elevant, saatnud talle kirja juba Kristiaaniasse, nagu Norra pealinna tollal nimetati.


Mida jälgimisvääriliseks peeti


Kaks säilikut annavad mingi ülevaate büroo huviobjektidest.
Üks neist koosneb kolmest kladest.
Esimene kannab peakirja: "Välismaalaste, poliitiliste asjade, spioneerimise jm. kohta käiva päevaraamatu nimeregister, 1914 - 1929".
Selles on alfabeetilises järjekorras kirjas isikud (nii välismaalased kui ka rootslased), sündmused, probleemid (nt. Tööliskongress, Soome poliitilised põgenikud, Soome propagandakirjandus), kes ja mis on tähelepanu pälvinud. Ülejäänud kahes klades on need pikemalt lahti kirjutatud.
Neid kladesid analüüsides ei tekita aga küsimusi mitte niivõrd see, mis seal kirjas on, kuivõrd see, mida seal pole.
Loomulikult on seal aprillis 1916 Rootsist välja saadetud nn. Buhharini grupp: Moischa (Moses) Aba Dolgolewsky jt. (millised iseloomulikud nimekujud...- zed), mida seob Eestiga asjaolu, et tõenäoliselt saadeti see välja eestlaste sepitsusel, nagu seda on kirjeldanud Michael Futrell.
Ei puudu ka Jakob Fürstenberg, tegeliku nimega Ganetski või Hanecki, poolakas, Lenini lähikondlane, kel oli oluline roll Saksa rahade jõudmisel bol¹evike organisatsioonini.
Kirjas on sakslaste propagandaagent Esimese maailmasõja aegses Rootsis, keda küll välja saadetud pole, Max Albert Schiff-Drost, ehkki nime õigekiri jätab soovida.
On ka Saksa luure resident Stockholmis Hans Steinwachs ja prantsuse ajakirjanik Andre Waltz, keda peeti Prantsuse luure residendiks Stockholmis.
On Soermus, Julius Edward, violinist, estländsk ja ei puudu ka see "kuulsaim eestlanna" Hella Maria Wuolijoki, tõsi, rahvuseks "soomlanna" ja seletuseta, miks teda on peetud märkimisvääriliseks.

Puudub aga Aleksander Kesküla, samuti Alexander Stein (nimi, mis oli Aleksander Keskülale sakslaste poolt välja antud esimeses passis), ei ole ka tema "paremat kätt" Oskar Elevanti.
Veelgi enam, puuduvad ka eestlased Jakob Ploompuu, kes käis Stockholmis kaks korda, 1915. ja 1916. aasta algul ning Heinrich Prants, kes oli seal 1916. aasta lõpul, pole ka Ferdinand Kulli ega Eesti välisdelegatsiooni liikmeid.
Neid ei ole fikseeritud ka öömajakaartidel.
Puudub ka eraldi nimena Hermann Gummerus, kes juhatas sakslaste ülesandel Soome aktivistide bürood Stockholmis.
Büroo ise on kirjas.
Kirjas on isegi Ungari sotsialistide informatsioonibüroo.
Kuid Kesküla Eesti informatsioonibürood ei ole.

Tõsi, samas fondis on teinegi analoogiline toimik, mis kannab pealkirja "Märkmed kahtlustatavate isikute kohta. 1910. - 1920."
Seegi sisaldab andmeid spioonide, väljasaadetute ja muidu kahtlusaluste inimeste, nii rootslaste kui ka välismaalaste kohta.
Kirje nimistus ütleb ilma seda asja pikemalt lahti seletamata), et tõenäoliselt on neid "märkmeid" pidanud Robert Paulson.
See mustade kaantega paks märkmik pealdisega "Salajane" pakub meid huvitavas suhtes rohkem.

Alfabeetilises järjekorras on kirjas nimed, ilmselt nende omad, keda jälgiti.
Nende hulgas ka diplomaatide omi, nt. Venemaa saadik Stockholmis, Hispaania ata¹ee jne., mõnel juures, et Vene agent, ühel isegi, et Rootsi agent.
On väljasaadetu Morscha Dolgolevsky, Oskar Elevant, Ryss kontorist, on Hermann Gummerus, on ka Alexander Edvard Keskola oma naisega, kirjutatuna täpselt selliselt, kusjuures sünnikuupäev on lähedane õigele, sünniaastana aga antud 1888, seega on mees tehtud kuus aastat nooremaks.
Tundub, nagu oleks see kirjutatud kuulmise järgi ja ka siis kaude.
Tähelepanu on pälvinud ka keegi Jaekel F. Tallinnast, kelle kohta on märgitud vaid Postfack Reval - Postkast Reval.

Järelikult... ega see Rootsi salapolitsei silm tegelikult nii valvas olnudki.
Mis puutub eestlastesse, võib sellisel puudulikkusel olla mitu seletust.
Üks võimalikke selgub dokumendist, mis paikneb hoopiski välisministeeriumi fondis.
Selle ajakirjanduse ülevaadete hulgas olev 2. detsembriga 1917 dateeritud, kuid allkirjata üheksaleheküljeline P.M. annab põhjaliku ülevaate sõdivate riikide, Keskriikide ja Entente`i propagandategevusest Rootsis.
Dokument lõpeb märkusega, et täielikkuse nimel peaks mainima, et ka suur hulk rõhutud rahvaid on mõlemalt poolt siia saatnud mitmesuguseid agente, kes jõudumööda arendavad propagandat, nii ajakirjanduses kui ka bro¹üüre publitseerides.
Paljud neist on asutanud propagandabüroosid.
Loetelu algab soomlastega, kelle agitatsiooni on nimetatud märkimisväärseks, järgnevad leedulased, poolakad, ruteenid (valgevenelased), indialased, egiptlased, armeenlased, juudid jne.
Kuid eestlased, nagu muide lätlasedki, selles loetelus puuduvad.
Ka ei ole Rootsi Riigiarhiivist, välisministeeriumi ega käsitletava büroo materjalide seast õnnestunud leida Kesküla Eesti büroo üllitisi rohkem kui üks, seda jaanuarist 1918.
Ei usu, et ta neid sinna saatnud ei oleks.
Saksamaa Auswärtiges Amt`i fondis on neid üsna palju.
Ja üldse peab Rootsi materjalide kohta nentima, et need on küllalt ühekülgsed.
Ka teisi iseseisvumisliikumisi ei ole peetud jälgimisvääriliseks.
Tähele on pandud rohkem suurriike, jälgitud neid, eriti Venemaad.
Soome iseseisvuslaste materjalides Helsingis on näiteks kindlasti rohkem tulevikku kui Rootsi välisministeeriumi materjalides, s.t selles osas tollasest maailmast, mida Stockholm püüdis jälgida.

zed on siin võimsalt vedanud teemat Venemaast ja eestist. Ise alustasin ( lolli peaga) jube paksu raamatu lugemist , autor William Tomingas "Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis"Olion 1992 , üle 800 lk. ülitihedat kirja. Miks see teema mind huvitab. Alati on huvipakkuv see, millest räägitakse äärmustes. Enne 1990-ndaid oli üks arusaam Eestist, siis tuli Laari n.n. vaikiv ajastu ja teine arusaam. Valdavalt ongi tänapäeva noortele pähe taotud seda Laari versiooni. Tõde on kuskil vahepeal. 1993 oli mul võimalus olla Islandil ja kohtuda Evald Miksoniga, kes paljuski "avas mu silmad" ja lasi paista issanda päikest kolmanda nurga, EV PolPol-i nurga alt. Vestlesime temaga pikki tunde, mis päädis sellega, et ta andis mulle kasutada suurt hulka oma isiklikust arhiivist( pildid, trükised).

... järgneb

Niisiis EV , Päts ja Laidoner...

Peaminister Siim Kallase arvamus Pätsi kohta
“Nõukogude väed marssisid Eestisse sisse vaikselt. 1939. aasta oktoobri lõpuks oli siin 20 000 meest. Räägitakse küll, et punaväelastele riigipiiri väravaid avades mõni Eesti sõdur nuttis, ent suuremat vastuhakku ei toimunud. Juba pool aastat hiljem nimetas Konstantin Päts ametisse uue Nõukogude-meelse valitsuse eesotsas Johannes Vares-Barbarusega.
Miks see kõik nii läks? Miks ei hakatud oma riiki kaitsma? Miks ei tehtud koostööd Soomega? Miks ei uuendatud relvastust? Miks kirjutati alla dokumentidele, mis vormistasid Eesti hävitamise?”
Allikas: Eesti Päevaleht

Konstantin Päts teenis terve varanduse Nõukogude Liidule salaja teeneid osutades .
Võiksime vaadelda Pätsi osava riigimehena, kes omas "erilisi suhteid" Nõukogude saatkonnaga, ei keeldunud Moskva rahast, ja kõike seda Eesti riigi ja rahva huvides.
Päts rõhutas, et tal on vene hing, vene kasvatus ja vene haridus. See oli Eesti riigimehe täielik kapitulatsioon Nõukogude Liidu ees. Päts teatas, et mitte keegi ja mitte kunagi ei aita Eestit Nõukogude Liidu rünnaku korral, seepärast tuleb mõelda liitumisele Nõukogude Liiduga


Kas kodus Pätsust ka räägiti?"
"Ma kuulsin kodus juba ammu-ammu, et Konstantin Päts oli nõukogude luurega seotud. Mitte küll vene spioon, kes Eesti maha müüs - kui 39. aastal oleks Pätsu asemel olnud keegi teine, oleks kõik läinud täpselt samamoodi - HA pidas silmas seda, et Päts informeeris nõukogude luuret sellest, mis toimus Euroopas. Kui Päts Euroopa riigipeadega kohtus, informeeris ta ka Moskvat. See oli HA kindel teooria.
Ja Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse (nagu näiteks minu isa). Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.
Ja aastal 53, see on fakt, saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest kodanik Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.
Päts saadeti Jämejala Psühhiaatriahaiglasse ja Kuzmin hakkas kiiresti taotlema tema Venemaale tagasi viimist, sest nägi ette, mis juhtuma hakkas. Inimesed hakkasid Jämejalas käima palverännakutel. Ja paari kuu pärast viidi Päts sinna Kalininisse või Tveri tagasi ja seal ta suri.
Ja teine asi - Eesti kaitsepolitsei ja KGB vahel oli ju suurepärane koostöö - kõik Eesti kommunistid, kes Venemaalt põranda alla Eestisse saadeti, arreteeriti äärmiselt kiiresti ja teiselt poolt, väitis HA, et läänest tulnud luurajad, kes saadeti läbi Eesti Venemaale, võeti seal ka ruttu kinni."

iitt, äkki võtaksid hoopis ette pätsu asemel Laidoneri ja Isamaaliidu tegevuse vaikival ajastul ja edasi juba meie uues vabariigis.
Millises vene auastmes suri Laidoner.
Keda peeti ja mõnitati veel 39 aastal Harku vangals ihunuhtlusega. Kelle huvides töötas kogu vaikiva ajastui Isamaaliit.
Miks korjati peale sakslate tulekut mõneks ajaks Kaitseliidult relvad.
Kelle huvites töötab täna Isamaliit eesotsas Laari ja tema jüngritega.

Tsitaat:Algselt postitas VironShaman
iitt, äkki võtaksid hoopis ette pätsu asemel Laidoneri ja Isamaaliidu tegevuse vaikival ajastul ja edasi juba meie uues vabariigis.
Millises vene auastmes suri Laidoner.
Keda peeti ja mõnitati veel 39 aastal Harku vangals ihunuhtlusega. Kelle huvides töötas kogu vaikiva ajastui Isamaaliit.
Miks korjati peale sakslate tulekut mõneks ajaks Kaitseliidult relvad.
Kelle huvites töötab täna Isamaliit eesotsas Laari ja tema jüngritega.

Arvestades, et teema on Venemaa ja Eesti siis
palju huvitavam oleks hoopis päevavalgele tuua tõde venelase Edgar Burešini ja tema praeguse riigivastase tegevuse kohta.

[Muudetud: 11-21-2009 Leena]

Edik oma sõpradega on koolitusel, seda tuleb ikka aeg ajalt ette.
Tal sama koolitus kui Pätsil, Päts rõhutas, et tal on vene hing, vene kasvatus ja vene haridus.
Setupartei ju vene õigeusklike partei nagu ka Ühtne Venemaa.
Pakud et hakata torkima kogu seda seltskonda kelle Edik päris punavõimu käest, kogu vene julgeoleku ekstrasensside võrgustikku, kogu julgeolekupensionäride vene kodanike võrgustikku Lasnamäel, paramilitaarseid grupeeringuid vene kodanike seltskonnas, Edik ju hoolitses selle eest et kohalikku agentuuri andmed kadusid Moskva suunas.
Pole eriti huvitav selle seltskonna hammaste ehk kappidega tegelda.
Lugupeetav Leena kelle meiliaadress on leena@kreml.ru, võib olla prooviksid ässitamise asemel ise millestki rääkida.

[Muudetud: 11-21-2009 VironShaman]

Taasiseseisvumisest 1

Kõige otsustavam osa Eesti iseseisvuse taastamisel on olnud õigusel, sealhulgas eriti rahvusvahelisel õigusel. Õiguse vastu ei saa ükski, ütleb eesti rahva suust 1732. aastal esmakordselt trükki läinud ja hiljem veel 80 korda avaldatud vanasõna. Ega saanudki. Esiteks põhines sellel pool sajandit Eesti “inkorporeerimise” mittetunnustamist demokraatlikus maailmas. Teiseks lähtus sellest Eesti välisesinduste ja pagulaseestlaste tõhus töö eesti rahva enesemääramisõiguse kaitsmisel demokraatlikes riikides ja riigi järjekestvuse edasikandmine. Ning kolmandaks meie tegevus kodumaal. Maailm jälgis suure lugupidamisega, kuidas neli aastat järjest kulgenud rahumeelse vabadusvõitluse pealiiniks Eestis kujunes okupatsioonikorra ja Nõukogude võimu ründamine seaduslikkuse põhjalt. Kõigepealt hakkasime N. Liidus eiratavaid inimõigusi omapäi ellu viima ja neid täie ette võtma. Siis asusime vähehaaval rakendama oma enesemääramisõigust, otsides tuge Tartu rahulepingust ja N. Liidu poolt allakirjutatud rahvusvahelistest konventsioonidest. See oli eesti rahva julge isemeelne tegutsemine, “vene paadi kõigutamine” meie enda tõe ja õiguse alusel, sageli vastuoksa mitmete eesti poliitikute hoiatustele ning maailma suurte ja vägevate soovitustele.

Samaaegselt käivitus Balti küsimuse püstitamine ja pidev tähelepanu all hoidmine rahvusvahelisel tasemel. Kogu sündmustik tõendas maailmale veenvalt eesti rahva vankumatut taasiseseisvumise tahet. Kes oma poliitilist tegevust õigusele ja eriti rahvusvahelisele õigusele rajab, selle jaoks on maailma avalikkuse tähelepanu võitmisel alati ülisuur, võiks koguni öelda, et otsustav tähtsus, sest me elame demokraatlikus maailmas. Varem, juba aastail 1977 kuni 1985, oli see õnnestunud Eesti avaliku vastupanuliikumise gruppidel, kelle pöördumised demokraatliku maailma poole leidsid tugevat vastukaja. Samasse ritta kuulub ka neljakümne eesti haritlase kiri. Nüüd aga sai tähelepanu osaliseks kogu eesti rahvas. Taasiseseisvumise sündmustiku tagapõhjaks, õigemini arengu keskkonnaks oli isetegevuslik, aina laienev ja süvenev inimõiguste teostamine rahva poolt, eesti rahva vaimne vabanemine nõukogulikust ajupesust ja omaalgatuslik üleminek demokraatlikule elukorraldusele. Meenutame (vaid märksõnadena) olulisemaid ettevõtmisi: “fosforiidisõda”, muinsuskaitseliikumine, Noor-Tartu, MRP-AEG, Hirvepargi meeleavaldus, IME üleskutse, ERSP algatamine, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, liikumine sõltumatu Eesti eest, loomeliitude tegevus, eesti lipu väljatoomine, rahvarinne, kultuuripärandi ja rahvuslike mälestusmärkide ennistamine, “ajaloo valgete laikude” ületamine, noortefoorumid, öölaulupeod, “laulva revolutsiooni” hiigelsuured meeleavaldused, Rahvarinde kongress, protestiallkirjad NSVL konstitutsiooni paranduste vastu, kodanike komiteede liikumine, tsiviilühiskonna taaselustamine, armeevastane “Genf IV” liikumine, Balti kett (jälle üle 300000 meeleavaldaja), piketid nõudmaks poliitvangide vabastamist, erakondade loomine, Kaitseliidu ennistamine, Eesti Kongressi valimised, ENSV uue ülemnõukogu valimised, iseseisvuse taastamise rahvaküsitlus, Kodukaitse asutamine, sadade ja veel kord sadade tuhandete allkirjade kogumine paljudele taotlustele. Jne jne.
Eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust tähistas Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16. novembrist 1988 koos seda rakendava seadusega ENSV konstitutsiooni muutmiseks. “Suveräänsus” on mõiste, millele nõukogulik õigussüsteem oli omistanud väga omapärase ja ülikitsa tähenduse ja millel oli väga vähe ühist iseseisvusega. 16. novembri kolmas dokument, ettepanek N. Liiduga liidulepingu sõlmimiseks, taandas toimunu N. Liidu siseriikliku seadusloome ürituseks, tegelikult nurjunud katseks seadustada ENSV-nimelise haldusühiku kuulumist N. Liidu koosseisu ja saavutada sellele territoriaalautonoomia. Oluline tähtsus oli aga ühel konstitutsioonimuudatusel, mille tulemusel kaks maailma üldtunnustatud inimõiguspakti (ja neis sätestatud rahvaste enesemääramise õigus) said Eestis nõukoguliku õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Kogu seadusest oli see ainus punkt, mida Gorbatšov tühistada ei julgenud. Seda N. Liidu uut kaudset tunnustust eesti rahva enesemääramisõigusele peaaegu ei märgatud. Rahvas kasutas niigi oma õigusi.

Liidulepingu õigusliku võimatuse tõestas kohe eesti jurist Indrek Teder: 1) Eesti sattus N. Liidu koosseisu agressiooni-kuriteo ohvrina ning ohver ei saa kurjategijaga sõlmida liidulepinguid; 2) ENSV lavastati agressiooni tulemusel, tal puudub rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks nõutav suveräänsus (siin juba sõna üldtunnustatud tähenduses) ja õigussubjektsus; 3) igasugune leping eeldab vabatahtlikkust ja lepingupoolte võrdõiguslikkust, mis ENSV juhul täielikult puudusid; 4)Eesti ja Vene vahel on jõus 1920. aasta Tartu rahuleping, mille nõudeid tuleb täita ja millest lähtudes tuleb Eesti kuulumine N. Liidu koosseisu kehtetuks tunnistada.

Püsiva koha maailma demokraatia ajaloos võitis Eesti endale rahva enesemääramisõiguse vahetu elluviimisega kodanike komiteede liikumise kaudu. Ainumalt rahvaalgatuse ja rahva isetegevuse korras korraldati Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised kodanike sõltumatu esinduskogu, Eesti Kongressi loomiseks. Registreerumine kuulutati välja 24. veebruaril 1989. Täpselt aasta aega hiljem käis valimas 557613 Eesti kodanikku (ligi 90% täiskasvanud eestlasist), lisaks 34345 kodakondsuse taotlejat muulaste hulgast. See oli totalitarismi tingimustes demokraatia spontaanse rajamise uudne ja algupärane vorm, demokraatliku valikuvõimaluse loomine seaduslikul, rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud alusel. Eesti rahvas kui riigivõimu kõrgeim kandja oli uuesti tegutsema asunud. Ehtne demokraatia saab kasvada ainult altpoolt, “rohujuurte tasandilt”, nagu on kombeks öelda. Kodanike komiteede liikumine oli tuhandete vabatahtlike vaevarikas töö, mida alustati hirmutamise õhkkonnas, teravate rünnakute all ja peaaegu täielikus infoblokaadis. See oli peaaegu kogu eesti rahva julge eneseületamine “enese kirjapanekuks Siberi rongile”, nagu tollal naljatati. Maailma tähtsamais keeltes tuleks avaldada ülevaade kogu üritusest.

Eesti Kongress (EK) tuli esmakordselt kokku 11. ja 12. märtsil 1990. Paljudest vastuvõetud dokumentidest on rahvusvahelise õiguse seisukohast suurim tähtsus deklaratsioonil EK volitustest ja õiguspädevusest ning EK manifestil. EK deklaratsioon nentis, et Eesti Vabariigi annekteerimise jätkuv mittetunnustamine ja Eesti Vabariigi välisesindajate volituste jätkuv tunnustamine enamuse maailma demokraatlike riikide poolt tähendab ühtlasi ka Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja suveräänsuse jätkuvat tunnustamist. EK on esimene Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, mis tuleb kokku pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. aastal. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taasta-miseni on ainult EK volitatud väljendama kodanikkonna tahet ning õiguspädev kas ise või volitatud isikute kaudu esindama kodanikkonda kõikjal, ka rahvusvahelises suhtlemises. Ühtlasi on EK volitatud ja õiguspädev astuma samme Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamiseks 1920. aasta Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel.

Oma manifestis tegi EK maailma riikidele ja rahvastele teatavaks eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto, kuulutas enese Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks ja teatas, et on vajaduse korral valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused. Tegutsemiseks EK istungjärkude vahelisel ajal valiti EK alaliseks organiks Eesti Komitee.

Riigi taastamise seisukohast oli kodanike komiteede ja EK tege-vuses kõige olulisem kodanikkonna määratlemine rahva vaba tahte-avalduse kaudu ja kodanikkonna esinduskogu loomine. Eesti Vaba-riigi järjepidevus oli pool sajandit kehastunud eelkõige Eesti kodanikkonna järjepidevuses, nüüd oli kodanikkond kehastunud oma esinduskogus.

Rahva täielik kaasaminek kodanike komiteede liikumisega tõi enne aastavahetust 1989/1990 üldise suunamuutuse isegi okupatsioonivõimu eestlastest nomenklatuuri ridades. Juba 1989. aasta 12. novembril võttis ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eesti 1940. aasta sündmustele ja tunnistas sel alusel õigustühiseks Nõukogude Liitu “astumise”. Ülemnõukogu uus, demokraatlikult valitud koosseis võttis vastu veelgi tähtsama 1990. aasta 30. märtsi otsuse Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise “üleminekuperioodi” kestvusega kuni põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamiseni. See oli leidlik samm, sest pani lõppeesmärgi kindlalt paika, kuid andis ühtlasi ka võimaluse vajadust mööda manööverdada. Otsus nentis, et N. Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates ja et 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. Sisuliselt kordas ülemnõukogu väiteid, mida juba Eesti Kongress oli esitanud oma memorandumis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel osalevate riikide valitsustele.

Ülemnõukogu õigusriiklik tegevussuund jätkus 7. augusti otsusega, mis kehtestas põhimõtte, et N. Liiduga läbirääkimise ja suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping. Sama otsusega tühistas Eesti ülemnõukogu lõpuks ka liidulepingu sõlmimise ettepaneku, mis oli järelikult jõus ligi kaks aastat. Õnneks magas Mihhail Gorbatšov oma suurriiklikus ülbuses liidulepingu võimaluse maha.

Need ülemnõukogu otsused ja Eesti Kongressi dokumendid olid omavahel kooskõlas. 30. märtsist on pärit ka ülemnõukogu deklaratsioon, millega see tunnustas Eesti Kongressi kui kodanikkonna esinduskogu ja kui Eesti Vabariigi riigivõimu taastajat ning avaldas valmisolekut kongressiga ühiselt töötada vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Oma 16. mai otsuses tegevusprogrammist täpsustas ülemnõukogu, et kongressiga ja tema poolt moodustatud Eesti Komiteega kooskõlastamisele kuuluvad kõik Eesti riiklusega seotud põhiküsimused, nende hulgas sellised, mis puudutavad Eesti riiklikku staatust, põhiseadust, kodakondsust ja riikidevahelisi suhteid. Kahjuks ei tulnud ühisest tööst suurt midagi välja, sest ülemnõukogus ja eriti valitsuses sai varsti ülekaalu sovjetlik (Lenini õpetustest lähtuv) suhtumine, et poliitika tähendab alati ja ainult võimuvõitlust, mille esmane ja kõikemäärav ülesanne on iga tegeliku või arvatava võistleja põrmustamine.

Ülemnõukogu heitlikkuse põhjus oli osalt selles, et rahvuslike jõudude ennatu valimisboikoti tõttu oli kodanikkond ülemnõukogus alaesindatud, muulased ja endised kollaborandid aga üleesindatud. Ülemnõukogu polnud mitte kodanikkonna, vaid faktilise elanikkonna esinduskogu. Sinna kuulus isegi neli okupatsiooniväe esindajat. Ülemnõukogusse oli valitud muidugi ka üsna arvestatav kongressiliikmete esindus, kuid ülemnõukogu poolt ametisse määratud valitsusel polnud kongressi usaldust: peaminister oli enne valitsuse kinnitamise hääletust tõotanud juhinduda ülemnõukogu 30. märtsi deklaratsioonist ja suhtuda kongressisse ja selle täitevorganisse Eesti Komiteesse kui võrdsetesse partneritesse, kuid ütles kohe lubadusest lahti.

Sisuliselt kujunesid ülemnõukogu ja valitsus vahelträäkijaiks eesti rahva ja N. Liidu võimude vahel (kongressil selleks võimalusi polnud), püüdsid ajada “pragmaatilist” iseseisvumispoliitikat ja olukorra teravdamist vältida. Osa ülemnõukogu liikmeid pidas kinni, vähemalt esialgu, varasematest tagasihoidlikest liidulepingu ja majandusautonoomia (IME) kavadest. Palju vaimujõudu nõudis suhtlemine ülemnõukogus tugevalt esindatud okupantidega ja interliikujatega. Nii tuligi Eestil Nõukogude ikke alt vabanemise käigus läbi teha kolm suurt ja rahvusvahelise õiguse seisukohast väga põhimõttelist juriidilist vaidlust. Kaalul oli valik Eesti Vabariigi järjekestvuse tunnustamise ja eitamise vahel.

Esimene vaidlus puudutas lõppeesmärki: kas tahame taastada vana vabariiki või kuulutame välja täiesti uue, mida selle tähtsaim eestvõitleja Edgar Savisaar nimetas “kolmandaks vabariigiks”. Ta nõudis demokraatliku parlamendi valimist, selle kuulutamist Asutavaks Koguks ning 1940. aastal poolelijäänu jätkamise asemel “uut riiki uutes oludes ja uute ideaalidega”. ERSP nõudmise, et demokraatlik Eesti peab olema väljaspool N. Liitu, lükkas Savisaar tagasi ja väitis, et “Rahvarinne piirdub vähemaga”. Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse eitajate põhjendused oli enne seda, 1989. aasta suvel, “teaduslikult” kokku võtnud Rahvarinde tegelane, jurist Indrek Koolmeister. Ta salgas sisuliselt maha N. Liidu agressiooni, okupatsiooni ja põlisrahva enesemääramise õiguse, kuid sellega koos ka väga suure tüki rahvusvahelist õigust. Eesti Vabariiki polevat enam olemas ei faktiliselt ega juriidiliselt, see olevat endine riik. Nüüd polevat enam oluline, kas ENSV moodustati vastavalt rahva tahtele või mitte. Riik olevat N. Liit, kuid üha enam omandavat riigi tunnuseid ka ENSV, kusjuures edasise asjakäigu määravat tegelik elu (mitte rahvas oma enesemäära-misõigust teostades). Omariikluse aade olevat realiseeritav mitte juriidiliste hinnangute alusel, vaid “parlamentaarsete sammude” kaudu. “Märgid” pidavat näitama, et N. Liit oma täielikes piirides ja ENSV sellega liitunud riigi staatuses leiavad “lähitulevikus” senisest laialdasemat rahvusvahelist tunnustust.

Uue riigi väljakuulutamine oleks juriidiliselt tähendanud sidemete lõhkumist meie minevikuga ning kaudset omaksvõttu, et Nõukogude okupatsioon ja ENSV (ehk “teine vabariik” E.Savisaare terminoloogias) olid kooskõlas eesti rahva tahtega. Isegi kõige paremal juhul oleks see tähendanud N. Liidust väljaastumist, mille-ga oleksid võinud kaasneda mitmed majanduslikult rängad tagajärjed, näiteks kohustus maksta hüvitust N. Liidu omandi eest ja tasuda oma osa N. Liidu hiigelsuurest välisvõlast. Kahtlane, kas oleksime lahti saanud võõrvägedest. Oleksime seotuks jäänud Venemaaga, oleksime mõttetuks tunnistanud pool sajandit välismaal meie eest peetud võitlust ning reetnud läänemaailma mitte-tunnustamispoliitika. Niisugust lahendust taotles N. Liit, samuti nagu veel tänapäevalgi taotleb Venemaa.

Teine vaidlus tulenes esimesest ja puudutas Eesti kodanikkonna koosseisu: kas kodanikeks saavad ning riigi valitsemises hakkavad osalema ainult okupatsioonieelse aja kodanikud ja nende järeltulijad või hoopis kõik Nõukogude okupatsioonivõimu poolt koha-leveetud ja “sissekirjutatud” isikud. Küsimus tähendas jällegi kas õigusriiklike aluste tunnustamist või eiramist. Juriidiliselt oli mõeldav ainult üks lahendus: agressiooni ja okupatsiooni õigusvastasusest järeldus Eesti riigi õiguslik edasikestmine (riigi jätkumine de iure), aga sellest omakorda kodanikkonna järjepidevus, sest tege-likkuses elas riik edasi eelkõige oma kodanikkonnana. Eesti koda-kondsus on aga riigi loomisest saadik põlvest põlve edasi kandunud sünni- ehk vereõiguse (ius sanguinis) alusel, mistõttu õigus kodakondsusele on ka mitte-eestlastel, kelle esivanemad olid 1940. aastal Eesti kodanikud, kuid puudub hilisemail sisserändajail ja nende järeltulijail.

Indrek Koolmeister oma äsjamainitud artiklis lahendas küsimuse üheainsa kirvehoobiga: endise riigi endistel kodanikel ja nende järglastel (niisiis eesti põlisrahval) ning nende loodud organeil polevat vähimatki juriidilist alust esineda riigiõigusliku erisubjektina, erilise plebistsiidikoguna. Enesemääramise subjektide ringi piiritlemisel polevat mingit formaalset seost endise Eesti Vabariigi kodanikega, s.t sünniõigusega. Tänapäevasse ülekantult saame nendest väidetest järeldada, et praegune Eesti riik on juriidiliselt olematu.

Kolmas vaidlus oli nn nullvariandi pooldajate viimne katse Eestit “ettevaatliku” (et mitte öelda venesõbraliku) rahvastikupoliitika teele juhtida. Sisuliselt oleks see tähendanud N. Liidu rahvastikulise agressiooni tulemuste seadustamist ja Eesti riigis põlisrahva (st eestlaste ja kodakondsuse kaudu seotud muulaste) peremeheõiguste küsitavaks muutmist. Tuli valida: kas anda nõukogude aja sisserändajaile optsiooniõigus, st õigus tingimusteta omandada Eesti kodakondsus, või tunnistada nad välismaalasteks ja kehtestada kindlad kodakondsuse omandamise reeglid, sealhulgas iseäranis riigikeele oskuse ja Eesti põhiseaduse tundmise nõue.

Sageli kaldutakse unustama, et sisserännanud olid kodanike komiteede liikumiselt kuni veebruarini 1990, seega üheks aastaks juba saanud üldise optsiooniõiguse, nimelt võimaluse registreeruda Eesti kodakondsuse taotlejaiks. Registreerunud saidki hiljem kodakondsuse ilma tingimusteta. Korduva ja kestvama optsioonivõimaluse muutis ohtlikuks sisserändajate päritolu riigist, kus isegi vene ajaloolaste meelest pole kunagi tuntud euroopalikku demokraatiat ja kus on alati valitsenud õigusriigi põhimõtete eiramine, usk absoluutsesse võimusse, suurvenelik imperialism ja üksikisiku õigusi eitav kollektivism. Kodanikkonna äkiline ulatuslik laiendamine niisugusest riigist tulnud inimestega oleks demokraatia ja õigusriigi väljavaated Eestis küsitavaks muutnud. Seda enam, et ühe Rootsi diplomaadi väite kohaselt puudusid Baltimaade tollastel juhtidel vähimadki teadmised rahvusvahelistest normidest inimõiguste valdkonnas, mistõttu kõigepealt tuli baltlastele selgeks õpetada seaduslikkuse põhitõed. Ning ka eesti rahvas ise pidi endale demokraatia põhitõed uuesti meelde tuletama.

Kõigi nende vaidluste tagant aimub ehk ühe osa nõukogude kollaborantide hulka kuulunute hirm, et neid võidakse liiga iseseisvas Eestis vastutusele võtta. Viiskümmend aastat okupatsiooni tähendab ju mõnedele aastakümneid kaaslemist nõukogude apartheidis ja sõjakuritegudes (vt eespool osad 6.3, 7.2 ja 7.3) ja selle pealt isikliku kasu lõikamist, seevastu “teise vabariigi” õiguspäraseks kuulutamine või kõrgemat võimu kandva kodanikkonna koosseisu lahjendamine oleks suurele osale kurjategijaile kaasa toonud patukustutuse ilma vajaduseta pattu tegudes kahetseda. Siit ehk ka ülemnõukogu ühe osa ja valitsuse ennatlikud taotlused hakata Eesti NSV-d käsitama Eesti Vabariigina (mis oligi “kolmanda vabariigi” pooldajate põhieesmärk) ning äge ja lahmiv kihutustöö seda kõigest väest takistada püüdva Eesti Komitee vastu.

Ometi tuleb mitmed tollased ENSV “suveräänsuse” suurendamise meetmed tunnistada poliitiliselt paratamatuks. Ülemnõukogu 8. mai 1990. aasta seadus Eesti sümboolikast, millega Eesti NSV ristiti ümber Eesti Vabariigiks, sinimustvalge kuulutati riigilipuks ning kehtestati 1938. aasta põhiseaduse viis paragrahvi, oli Läti samalaadse 4. mai sammu kopeerimine. Tegematajätt oleks andnud maailmale vale signaali. Tõsi küll, on avaldatud andmeid, et Edgar Savisaar käis aprilli lõpupäevil Riias lätlastele Läti NSV iseseisvuse väljakuulutamist soovitamas.

Eesti põhiseaduse mängutoomine 8. mai seaduses tekitas õigusliku segaduse, mis omakorda nõudis lisaks 16. mai seadust Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Sisuliselt pandi kehtima N. Liidust sõltumatu seadusandlus ja kohtuvõim, ehkki näiteks “Eesti Vabariigi Ülemkohus” ei võtnud seda sõltumatust kaua aega omaks. Eesti riigi järjepidevuse vaatekohast olid 1990. aasta mai-kuu sammud kahtlasevõitu ja neile Eesti Komiteelt kooskõlastust ei saadud. Ega küsitudki. Ent Eesti Vabariigi järjepidevus siiski ei katkenud, sest otsustava sammu, nimelt ükskõik mis nime all esineva Eesti NSV iseseisvuse väljakuulutamise, jättis ülemnõukogu tegemata.

Rahvusvahelise tähtsuse omandas 3. märtsil 1991. aastal korral-datud rahvaküsitlus, mis oli samuti sundsamm. Tuli ennetada M. Gorbatšovi üleliidulist rahvahääletust N. Liidu säilitamise küsimuses. Okupatsiooni tingimustes oli üritus kohatu ja sisserännanute kaasahaaramise tõttu riskantne, aga polnud midagi parata. Tulemus (kokkuvõttes 77% poolthääli, sealhulgas isegi muulastest umbes veerand poolt — vt tagapool osa 9.4) andis siiski Eestile edasiseks tugeva trumbi.

Tagasivaates tuleb tõele au anda: ülemnõukogu ja kongressi vastasseis tuli ometi asjale kasuks. Eesti Kongress ja Komitee olid küll riigi taastamisest eemale tõrjutud, kuid kujunesid just seetõttu hädavajalikeks kodanikkonna huvisid esindavaiks kontrolli ja surve organeiks. Paljalt oma olemasoluga hoidsid nad ära põhjendamatud järeleandmised impeeriumlikele nõukogude ja vene jõududele ning takistasid ühtlasi ka ennatlikku “kolmanda vabariigi” väljakuulutamist. Ülemnõukogul ja valitsusel on aga teeneid selles, et Eesti vabanes verevalamiseta.

järgneb...

Taasiseseisvumisest 2

Ummikseisu lahendas 1991. aastal Moskva augustimässu ajal saavutatud kokkulepe kahe poliitilise suuna vahel ning 20. augusti otsus riiklikust iseseisvusest, millega mõlemad liinid ühiselt kinnitasid Eesti Vabariigi edasikestmist ja iseseisvust ning otsustasid moodustada Põhiseadusliku Assamblee uue põhiseaduse tegemiseks ja rahvahääletusele esitamiseks. Assambleesse pidid oma esindajad võrdsuse põhimõttel lähetama ühelt poolt “Eesti Vabariigi kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan Eesti Vabariigi Ülemnõukogu” ning teiselt poolt “Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongress”.

Saavutatud lahendust oli juba 1990. aastal soovitanud pagulaseesti jurist professor Karl Aun. Ta väitis, et Eesti Kongressi (EK) valimine oli vaieldamatult Eesti Vabariigi kodanikkonna (kui kõrgeima riigivõimu kandja) vaba tahte avaldus, seega õigust rajav või kinnitav põhifakt. Kogu läänemaailm juba tunnustab Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki, nii et järgmine põhiküsimus on, missugust valitsust nad edaspidi tunnustavad kui selle riigi õiguslikku valitsust. Rahvusvaheline õigus seab selleks nõude, et tegemist peab olema efektiivse valitsusega, kellel on oma territooriumil tõepoolest tegelik võim. Professor Aun nägi raskusi EK alusel seisva efektiivse valitsuse loomisega. Ta soovitas EK rahva vaba tahte avaldust ühendada ülemnõukogu valitsuse võimuga, kui see peaks ennast täieliku iseseisvuse alusele seadma, ja kolmandana juurde haarata eksiilvalitsus, nii et see saaks mingil kujul edasi anda omariikluse kontinuiteedi. See kindlustaks kõik kolm vajalikku riigi taastamise eeldust: rahva vaba tahte, efektiivse valitsuse ja juriidilise järjepidevuse. Just niimoodi lõppude lõpuks tehtigi.

20. augusti otsus oli taasiseseisvumise otsus ja selge sõnum kogu maailmale, et Eesti jätkab oma 50 aastaks peatatud faktilist riik-likku iseolemist kui seesama rahvusvahelise õiguse subjekt, mis ta oli enne Nõukogude okupatsiooni. 1991. aasta 22. augustist kuni septembri keskpaigani järgnes taastatud Eesti Vabariigi tunnustamine enamiku maailma riikide poolt. 17. septembril võeti Eesti vastu ÜRO liikmeks. Sellega olid rahvusvahelise õiguse seisukohast olulisemad küsimused lahendatud. Eestis aga jätkus riigiõiguslike probleemide lahendamine.

Varsti jõuti Eestis üldise veendumuseni, et kui juba riigi järje-pidevuses on kokku lepitud, siis nõuab õigusriikluse põhimõte ka kodanikkonna järjepidevuse tunnistamist: kodakondsuse aluste muutmine on võimalik ainult seadusliku riigikogu otsusega, seadusliku riigikogu valimiseks tuleb aga määrata valijaskond ning vähemalt esialgu ei saa selleks olla keegi muu kui seaduslik järjepidev kodanikkond. Nii saavutati üksmeel ka teises, kodanikkonna järjepidevust puudutavas vaidlusküsimuses. Seda tähistas 1938. aasta kodakondsusseaduse taasrakendamine ülemnõukogu poolt 26. veebruaril 1992.

Kolmas vaidlus hakkas lahenema alles 1993. aastal, kui riigikogus võeti vastu välismaalaste seadus. Sisserännanute õiguste ümber peeti siis viimased põhimõttelised sõnalahingud, kus mõned endised rahvarindelased tulid välja koguni väidetega venevastasest etnilisest puhastusest ja eesti apartheidist. Kas analoogilised Vene lööklaused olid nende väidete kordamine või eeskuju, nõuab ajakirjanduse alusel veel täpsustamist. Igatahes sellest ajast saadik on “venekeelsete” õigused koos taotlusega teha neist oluline osa Eesti kõrgemast riigivõimust jäänud pidevaks Venemaa rünnakute aineks ja demokraatlike lääneriikide uurimisobjektiks. Tiheda seose tõttu rahvusvahelise õigusega nõuab see ainevaldkond põhjalikku käsitelu, mille esitame allpool (osana 9).

Riiklikust vaatekohast tunduvad kolm õnnelikult lahenenud suurvaidlust tagantjärgi mingi veidra juriidilise nõmeduse etendusena, kus rahvusvaheliselt tunnustatud riigi taastamise püüdeid ja kõige normaalsemat õigusriiklikku hoiakut püüti maha teha küll rahvusradikalismina, küll rahvusfundamentalismina või venevastase ekstremismina. Tekitati palju paksu verd, mis annab ennast tunda osalt veel praegugi.

Riigiõiguslike probleemidega tegelemine, eelkõige uue põhiseaduse väljatöötamine, jätkus juba Põhiseaduslikus Assamblees, mis astus kokku 1991. aasta 13. septembril. Põhiseadusliku riigikorra kehtestamiseni Eestis kulus aga veel üle aasta pingsat tööd, õppimist, vaidlemist ja vaidlustes tõstatatud küsimuste lahenda-mist. 30. jaanuaril 1992 määrati ametisse uus (Tiit Vähi) valitsus, 20. juunil toimus rahareform üleminekuga eesti kroonile, 27. juunil võeti 1938. aasta põhiseaduse alusel korraldatud rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, 20. septembril olid riigikogu valimised, 5. oktoobril valis riigikogu presidendi, 7. oktoobrist 1992 on pärit riigikogu deklaratsioon Eesti põhiseadusliku riigivõimu taastamisest. Eesti Kongress, Eesti Komitee ja Eesti pagulasvalitsus panid oma volitused maha. 21. oktoobril kinnitati ametisse põhiseaduslik Mart Laari valitsus.

Pikki vaidlusi tekitas 1938. aasta põhiseadusest loobumine, milles mitmed poliitikud nägid riigi järjekestvuse põhimõtte rikkumist. Niisugune tõlgendus on väär, sest riigi järjekestvus ei sõltu mitte põhiseadusest, vaid rahvusvahelise tunnustuse jätkumisest. See tunnustus aga eeldab üksnes põhiseaduse kehtestamise demokraatlikku menetlust, mis oli Eestis kindlustatud. Uus põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel lähtudes 1938. aasta põhiseaduse sättest, et rahvas on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja.

1938. aasta põhiseadus ei oleks võimaldanud Eesti riiki uuesti käivitada, sest ainsa riigivõimuna oli säilinud pagulaspeaminister presidendi ülesannetes koos valitsusega, talle aga oli põhiseadus keelanud nii riigivolikogu (parlamendi alamkoja) valimiste määramise kui ka riiginõukogu (ülemkoja) kujundamise. Riiginõukokku oleksid pidanud kuuluma esindajad paljudest institutsioonidest, mida polnud olemaski (näiteks kutsekodadest). Põhiseaduse taasjõustamisele oleks paratamatult pidanud kohe järgnema selle lausrikkumine, aga seda oleks võidud tõlgendada kui üleminekumenetluse mittedemokraatlikkust. Pealegi, vana põhiseadus ei sobinudki kaasaega, sest oli liiga autoritaarne (presidendikeskne) ja oli muide just seetõttu N. Liidule lihtsustanud võimu anastamist 1940. aastal. Samasuguseid väiteid esitas juba 1990. aastal hilisem Riigikohtu esimees Rait Maruste, kes rõhutas eriti asjaolu, et 1938. aasta põhiseaduse kehtivaks tunnistamisel muutuks võimatuks ka põhiseaduse edaspidine muutmine, sest muutmise kord on põhiseaduses endas seotud taastamatute institutsioonidega ja väga täpselt määratletud.

1992. aasta põhiseadus deklareerib oma sissejuhatuses, et Eesti Vabariik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril. Deklaratsioonis põhiseadusliku riigivõimu taastamisest kuulutab riigikogu 1992. aasta 7. oktoobril uuesti, et praegune Eesti Vabariik on õigussubjektina samane (identne) selle Eesti Vabariigiga, mis 1940. aastal langes Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ja oli 50 aastat okupeeritud, mis kestis demokraatlike riikide tunnustuste toel kogu aeg de iure edasi ning mis 20. augustil 1991. aastal taastas oma iseseisvuse de facto. Pagulaspeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, olles juba 7. oktoobril oma käskkirjaga lõpetanud pagulasvalitsuse tegevuse, andis 8. oktoobril presidendivolitused pidulikult üle Eesti vastvalitud presidendile Lennart Merele. Nii olid tehtud kõik juriidilised toimingud Eesti Vabariigi järjekestvuse tagamiseks. Ülemnõukogu presiidiumi esimehelt Arnold Rüütlilt ei saanud ega tohtinud president Lennart Meri ametlikult võimu üle võtta. Selleks puudus vajadus ja see oleks olnud väär märguanne maailmale, sest tegemist ei olnud riigi järjepidevust kandva organiga.

Ka Eesti tegelik käitumine on alati olnud vastavuses väljakuulutatuga. Eesti pole ennast mitte üheski asjas tunnistanud N. Liidu õigusjärglaseks: Eesti pole esitanud nõudeid N. Liidu omandile välismaal, Eesti lubas Vene Föderatsioonil välja vedada sõjajõudude kogu vallasvara, Eesti keeldus alla kirjutamast kokkulepet varasema N. Liidu võlgade ülevõtmise kohta, Eesti pole nõudnud endistele liiduvabariikidele antavaid majanduslikke soodustusi. Kehtivate rahvusvaheliste lepingute nimistud ÜRO juures sisaldavad Eesti kohta ainult enne 1940. aasta 16. juunit ja pärast 1991. aasta augustit sõlmitud lepinguid.

Kõigi juriidiliselt oluliste toimingute ja eespool kirjeldatud dokumentide alusel võib järelikult julgesti väita, et Eesti on oma riikliku järjepidevuse (kontinuiteedi) taotluste kinnitamiseks ja toetamiseks teinud kõik oma võimuses oleva. Et selles lõplikult veenduda, asume järgnevalt vaatlema rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtteid riikide järjepidevuse küsimuses.

Riigi järjepidevus tähendab riigi õigussubjektsuse edasikestmist. Riigist saab rahvusvahelise õiguse subjekt riigi asutamise käigus. Selleks peab riigi seisundit taotlev ühik ennast kõigepealt ise riigiks kuulutama. Sealjuures peavad olema rahuldatud kolm riikluse põhinõuet: ühikul peavad olema territoorium, rahvas ja suveräänne kõrgeim võim, mis teostab ennast sellel territooriumil ja valitseb seda rahvast. Harilikult eeldatakse, et rahvas tunnustab kõrgeimat võimu, ning demokraatlikes riikides ongi just rahvas kõrgeima riigivõimu kandja. Teiseks on väga soovitav, et riiklusele pürgiv ühik saaks nõusoleku riigilt, kellelt on pärit ta territoorium ja rahvas. Kolmandaks peab asutatav riik saama rahvusvahelise ühenduse riikidelt ja organisatsioonidelt de iure tunnustuse. Sellega väljendavad varem eksisteerinud riigid oma valmisolekut seada uue riigiga jalule normaalsed suhted ja kinnitavad talle rahvusvahelise õiguse järgi kuuluvate õiguste ja kohustuste kehtivust. Eestist tegid riigi 24. veebruari 1918. aasta iseseisvumismanifest (paljude juristide arvates aga juba 28. novembri 1917. aasta akt, millega Eesti Maanõukogu kuulutas enda maa kõrgeimaks võimuks), edasi 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping, de iure tunnustused maailma tähtsamailt riikidelt ja vastuvõtt Rahvasteliitu.

Näeme, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saamine on pikk ja keeruline protsess. Ent riikidele antav de iure tunnustus on rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt lõplik ja üldiselt tagasivõetamatu. Sellest järeldub, et kui riik on juba rahvusvahelise õiguse subjektiks tunnistatud, siis on raske seda subjektsust hävitada. Ei piisa riikluse ühe või koguni mitme tunnuse faktilisest kaotamisest, eriti mitte siis, kui seda on põhjustanud mõne teise riigi ebaseaduslik rünne (näited: paljude riikide, sealhulgas Eesti okupeerimine enne Teist maailmasõda ja sõja ajal). Paljudel juhtudel on riik säilitanud oma õigussubjektsuse koguni siis, kui ta on vabatahtlikult nõustunud mõnda teise riiki kuuluma (näiteid: Islandi ja Taani unioon 1918–1944, Austria ühinemine Saksamaaga 1938–1945, Egiptuse ja Süüria ühinemine 1958–1961). Eesti riikluse “uppumatus”, mida on rõhutanud president Meri, pole midagi erakordset. Õigusvastaste rünnete ohvriks langenud riikide riikluse “uppumatus” on tänapäeva maailmas pigemini seaduspära, iseäranis kui ahistatud rahvas ei lepi õigusvastase olukorraga.

Eesti okupeerimist kui rahvusvahelise õiguse ränka rikkumist (vt osad 3.1, 3.2 ja 6.3) ning Eesti riigi õigussubjektsuse jätkumise ja riigi järjepidevuse juriidilisi põhjendusi (vt osad 3.4 ja 3.5) on eespool piisavalt selgitatud. Võiks veel kord rõhutada, et Eesti õigussubjektsus kandus läbi poole sajandi tänapäevani eelkõige tänu meie alistumatule kodanikkonnale, riigi välisesinduste tööle mitmel pool maailmas ning presidendi ja valitsuse järjepidevuse säilitamisele paguluses. Käesolevas ülevaates pole kahjuks ruumi jätkunud pagulaseestlaste väsimatust iseseisvusvõitlusest ülevaate andmiseks. Selle kohta on olemas terve raamatukogutäis kirjandust, millest juhime tähelepanu üksnes uusimale, äärmiselt kokkuvõtlikule, kuid põhjalikule faktide loetelule viimase pagulasvalitsuse siseministri Aksel Marga sulest, ning pagulaskonna tegevust ja sisevõitlusi selgitavale analüütilisele ülevaatele Tõnu Parmingu sulest.

Kuna rahvusvaheline riikide ühendus püüab kord juba tunnustatud riikide õigussubjektsust igati säilitada, siis on selge, et riigi järjepidevuse kindlustamine ehk, teiste sõnadega, osaliselt kaotatud õigussubjektsuse taastamine on palju lihtsam kui esmane riigi asutamine. Sellel on ühisjooni rahvusvahelises õiguses põhjalikumalt käsitletud riikide õigusjärgluse küsimusega. Hetkel, kui riik lahkub teda ebaseaduslikult inkorporeerida püüdnud riigi võimu alt, peab ta kuulutama oma järjepidevuse säilitamise soovi. Sisuliselt tähendab see, et ta peab ennast samaseks (identseks) varasema riigiga, ühtlasi selle ainsaks seaduslikuks õigusjärglaseks. Hiljem tuleb teistelt riikidelt ja, kui võimalik, teda ahistanud riigilt hankida tunnustus oma valitsusele ning kinnitused riigi õigussubjektsuse kontinuiteedi (jätkumise) kohta. Viimased ei pruugi olla absoluutsed ega kõikehõlmavad. Tunnustuse eelduseks on valitsuse kontroll oma territooriumi ja piiride üle.

Eesti riigi järjepidevust eitas Nõukogude Liit, kes püüdis 1940. aastast saadik ikka ja jälle kujutada ENSVd kui iseseisvat riiki, mille eesti rahvas olevat ise moodustanud. Hulk aega ohustasid järjepidevust eesti ringkonnad, kes tahtsid iseseisvust teostada N. Liidust lahkulööva “kolmanda vabariigi” kujul või isegi liidus Venemaaga. Iseseisvumist lähedalt jälginud Rootsi diplomaat D. S. Ahlander on veel 1991. aasta varasuve seisuga ühes oma aruandes kirjeldanud Baltimaade tollaste juhtide valmidust kokkuleppeiks N. Liiduga. Ta väidab, et N. Liidu leebem poliitika Eesti suhtes on teiste Baltimaadega võrreldes tekitanud Eestis suurema valmiduse vastu tulla Nõukogude huvidele: ollakse faktiliselt nõus mitmesuguste baasidelepingutega, soovitakse jätkata majanduslikku koostööd N. Liiduga, mitte mingil juhul läbi lõigata mõlemale poolele kasulikke majanduslikke sidemeid, N. Liit peaks tohtima säilitada omandiõiguse paljudele üleliidulistele ettevõtetele Baltikumis. On tundemärke, et majanduse vallas pole niisugune valmidus mõnedes Eesti poliitilistes ringkondades veel tänagi kadunud.

Pärast taasiseseisvumist on rahvusvaheline ühendus üleüldiselt kohelnud Eestit kui järjepidevuse säilitanud riiki. Paljud riigid, näiteks USA, Taani, Belgia, Rumeenia, Austraalia, on vältinud Eesti uut tunnustamist ning on selle asemel kinnitanud varasemat tunnustust või lihtsalt uuendanud diplomaatilised suhted. Enne sõda välisriikide pankadesse deponeeritud kulla sai Eesti tagasi, peaaegu kõik saatkonnahooned kas tagastati või asendati. Mitu riiki jätkas Eestiga enne sõda sõlmitud kahepoolsete lepingute täitmist. Hulk selletaolisi teateid on ajalehtedes kas ära toomata või tähelepanuta jäänud, mistõttu Eesti välisministeerium võlgneb eesti rahvale koondaruande, kuidas maailm on Eesti riigi järjepidevust arvesse võtnud.

järgneb

Taasiseseisvumisest 3

Eesti taasiseseisvumise hetkel tunnustasid Eesti iseseisvust niihästi Nõukogude Liit kui ka Vene Föderatsioon, kuid Eesti riigi järjepidevuse kinnitamise asjus jäid seisukohad ebamääraseks.

N. Liit tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991 ja märkis, et sealjuures ta “võtab arvesse ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti ühinemist NSV Liiduga”. Ehkki selline sõnastus ei väljenda otsest nõustumist Eesti riigi järjepidevusega, võib ometi väita, et N. Liit on järjepidevust tunnustanud kaudselt. Ent mitte mingil juhul ei saa teha järeldust, nagu oleks N. Liit oma tunnustamisaktis kas kaudselt või otseselt järjepidevust eitanud.

Venemaal andis president Jeltsin juba 24. augustil seadluse, milles ta tunnustas Eesti riiki “ühenduses” Eesti ülemnõukogu 20. au-gusti otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest. Siit samuti ei saa järeldada otsest tunnustust järjepidevusele, kuid president Jeltsini nõustumine järjepidevuse väitega, seega siis kaudne tunnustus on vägagi ilmne, sest seadluses viidatud Eesti ülemnõukogu otsus ju “kinnitab” ammuaegset riiklikku iseseisvust, pealegi “arvestades 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest”. Viimane aga väidab otsesõnutsi, et Eesti Vabariigi olemasolu de iure ei ole katkenud. Hiljem on mitmed Vene Föderatsiooni valitsuse esindajad teinud avaldusi, mis on Eesti riigi järjepidevust eitanud, kuid seni on neil avaldustel õigusjõud kas üldse puudunud või olnud madalam presidendi seadluse omast. Üks ebaametliku eitamise näide on ka B. Jeltsini poolt president Clintonile saadetud “salajane” Balti-vastane kaebekiri, mis avaldati Moskva lehes “Izvestija”.

Suhetes Venemaaga on praegu põhiküsimuseks kujunenud 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivuse tunnustamine. See on tegelikult ebaprobleem, sest niisugust tunnustamist pole üldsegi vaja: leping kehtib ja allpool näeme, et rahvusvaheline õigus ei anna ühtki võimalust seda tühistada. Tõsi, Vene Föderatsiooni riigiduuma võttis lepingu tühistamise vahepeal päevakorda, kuid loobus, sest tühistamisega oleks rikutud rahvusvahelist õigust ja pealegi oleks see tähendanud omaksvõttu, et tühistamise hetkel leping kehtis. Pärast seda on Vene valitsuse esindajad püüdnud rõhuda väitele, et Tartu rahuleping kaotas juriidilise jõu Eesti Vabariigi kadumise tõttu, kui see “ühines” N. Liiduga. Põhjendus või pigemini põhjenduse puudumine sarnaneb eespool (osas 8.1) esitatud I. Koolmeistri väitestikuga. Jällegi tekib küsimus, kes on kellele eeskujuks olnud.

Tartu rahuleping ise ei näe ette ühtki lepingu lõppemise, selle tühistamise (ehk denonsseerimise) ega sellest väljumise võimalust, järelikult võib see kõik aset leida ainuüksi Rahvusvahelise lepingute õiguse Viini konventsiooni alusel. Seal (art. 56.1) on aga selgesti öeldud, et kui ei ole kindlaks tehtud, et lepinguosalised kavatsesid lubada tühistamise või väljumise võimalust, või kui see õigus ei tulene lepingu iseloomust, siis leping ei kuulu tühistamisele ja sellest väljumine on keelatud. Viini konventsioon tunnistab lubamatuks ka Vene väite, nagu oleks Tartu rahuleping lõppenud Eesti Vabariigi kadumise tõttu. Seda väidet võib Viini konventsiooni terminites tõlgendada, esiteks, kui viidet lepingu täitmise võimatusele vajaliku objekti (Eesti Vabariigi) pöördumatu kadumise või hävimise tõttu (Viini konventsiooni art. 61), ja teiseks, kui viidet lepingu kohustuslikkust tinginud asjaolude põhjalikule muutumisele (Viini konventsiooni art. 62). Viini konventsioon aga sätestab ühemõtteliselt, et kui lepingu täitmise võimatus või asjaolude põhjalik muutumine on lepinguosalise poolt lepingukohustuse või muu rahvusvahelise kohustuse rikkumise tagajärg, siis sellel lepinguosalisel ei ole õigust viidata neile alustele lepingu lõppemise või sellest väljumise põhjendusena (art. 61.2 ja art. 62.2b). Peale selle on asjaolude põhjalikule muutumisele viitamine keelatud juhtudel, kui leping kehtestab piiri (art. 62.2a). Tartu rahuleping oli aga ühtlasi piirileping.

Järelikult on kõik Vene väited tõlgendatavad üldise lepinguõiguse rikkumise katsena. Siin ei aita ka vastuväide, et Viini konventsiooni kohaldatakse ainuüksi sellistele lepingutele, mis riigid on sõlminud pärast konventsiooni jõustumist nende suhtes (art. 4). Konventsiooni sissejuhatus nimelt väidab, et tegemist on juba olemasoleva lepinguõiguse, seega siis tavaõiguse “kodifitseerimisega ja progressiivse arendamisega”. Äsjamainitud art. 56.1 (lepingute tühistamise ja neist väljumise keeld) pole aga midagi muud kui igivana tavaõiguse norm ehk rahvusvahelise õiguse ürgnorm “lepinguid peab täitma” (pacta sunt servanda), ning art. 61.2 ja 62.2 (keelud tunnistada kohustuse rikkumisest tekkinud asjaolusid lepingu lõppemise aluseks) lihtsalt täpsustavad tavaõiguse üldist normi “õiguserikkumine ei loo õigusi” (ex iniuria ius non oritur). Need konventsiooni sätted jutustavad ümber tavaõigust, mistõttu kuuluvad vaieldamatult rakendamisele sõltumata lepingu päritolu ajast. Kinnituseks võiks viidata 1945. aasta Nürnbergi tribunali põhikirja kohtulikule eeljuhtumile, mis tunnistas konventsioonides sisalduva tavaõiguse tagasiulatuvalt üldkohustuslikuks (eespool osa 6.1).

Väide, et Tartu rahuleping igal juhul kehtib ja jääb kehtima, on kahjuks nõrk lohutus, kui teine pool oma propagandistlikes avaldustes pidevalt vastupidist kinnitab, ehkki julgemata välja tulla vähegi kaalukama juriidilise dokumendiga. See võib olla järjekordne samm Tartu rahulepingus jõuliselt väljakuulutatud, kuid praegu Vene Föderatsiooni terviklikkust ohustava rahvaste enesemääramis-õiguse eitamiseks. Huvitava tõlgenduse on andnud raadio Vaba Euroopa asedirektor Paul A. Goble ühes oma artiklis. Ta juhib tähelepanu USA poliitikas pärast Leedu 1990.a iseseisvuskuulutust tekkinud nihkele: mittetunnustamise põhimõtte asemel hakati rõhutama rahvaste õigust enesemääramisele. Sellest tegid Moskva vanameelsed ja varsti ka Gorbatšov järelduse, et USA mittetunnustamispoliitika taotles tegelikult alati N. Liidu lagundamist ning et iga kompromiss baltimaalastega tähendab nüüd juba “deržaava” (otsetõlkes: tsaari üheks võimusümboliks olnud riigiõuna) kiiret kadu rahvaste enesemääramise tagajärjel. Nii on meie praegustes raskustes “süüdi” hoopis USA, kes esimesena avas vene imperialistide silmad.

Igal juhul on Tartu rahulepingu kehtivuse kohta Venemaalt kinnituse taotlemine poliitiline, mitte aga juriidiline vajadus. President Lennart Meri väidab, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus, mistõttu sellest ei tohi kunagi loobuda. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus Eestile, järelikult atestaat, mis viis Eesti rahvusvahelisse riikide perre. Sellel juriidilisel faktil on lisaks veel pöördpool, millele president ei ole tähelepanu juhtinud: Tartu rahuleping oli ka tollase VNFSV sünnitunnistus. Lenin on mitmel puhul tundeküllaselt kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõngast”, mida Venemaale võimaldas lepinguga saadud esimene de iure, ja vaba koridori avanemist maailmaga läbikäimiseks.

Ent asja võib ja tuleb vaadelda ka rahvakesksest, koguni kõigi rahvaste seisukohast: Tartu rahuleping sünnitas maailma “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õiguse kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad”. Lepingu artiklis II seisab kirjas, et just sellel alusel “tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti Riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud”. Ehk teiste sõnadega: Tartu rahuleping on eesti rahva enesemääramisõiguse tunnistus ja igikestev vabaduskiri. See oli oma ajast ettejõudnud leping, sest rahvaste enesemääramisõigus muutus rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks alles aastatel 1941 kuni 1952 (vt eespool osa 3.4). Nii on Tartu rahulepingul lisaks ka suur ülemaailmne tähtsus: rahvaste enesemääramise õigus koos Venemaa üldise kohustusega seda austada kinnistati siin esmakordselt ajaloos rahvusvahelise lepinguga, mis andis nii õigusele kui ka kohustusele kõrgeima võimaliku juriidilise jõu.

Eesti suhetes Venemaaga on rahvakeskne vaateviis riigikesksest viljakam, sest riigi järjekestvust on juriidiliselt kõige lihtsam vaadelda kui tuletist rahva õigusest enesemääramisele. Enesemääramisõigus käib iga rahvaga, kuid eriti kord juba riikluseni jõudnud rahvaga kaasas kuni rahva kadumiseni, seda õigust ei saa temalt mitte kuidagi ära võtta, juhtugu riigiga mis tahes. Eesti rahva enesemääramisõiguse eiramine ja rahva lakkamatud püüdlused seda siiski kuidagiviisi teostada on aastate 1940-1990 kohta vaidlustamatult tõestatavad (vt eespool osad 3.2, 3.4 ja 4.2). Rahvusvahelise õiguse rõhuasetuste muutudes hakati ka lääne mittetunnustamispoliitikas üldise vägivallakeelu rikkumisele rajatud juriidiliste väidete kõrval üha suuremal määral rõhutama balti rahvaste enesemääramisõiguse rikkumist. Eriti selgelt paistab see välja Euroopa Nõukogu ja Europarlamendi dokumentidest, kuid juba 1983. aastast on pärit ka üks sellekohane president Ronald Reagani teadaanne.

Venemaa keeldumine Tartu rahulepingu taastunnustamisest tä-hendab keeldumist tunnustada eesti rahva enesemääramisõigust, järelikult on tegemist ähvardusega ehk kaudse agressiooni aktiga. Vahekordades idanaabriga ei tule kõne allagi, et me võiksime oma vabaduskirjast ja oma riigi sünnitunnistusest, niisiis Tartu rahu-lepingu artiklist II loobuda.

Praegu on kahjuks kujunenud üsnagi tugev rahvusvaheline surve Eestile, et me püüaksime oma piiriprobleemid Venemaaga kiiresti lahendada. Muidu polevat võimalik meie ühinemine Euroopa Liiduga, kõnelemata NATOst. Sellest on kujunenud täiendav ajend Venemaa jäigale hoiakule ja viis, kuidas ta arvab saavat takistada meie ühinemist Lääne struktuuridega. Eesti rahva enesemääramisõiguse tagamine on läänlaste jaoks nähtavasti oma aktuaalsuse kaotanud. Sellepärast pakume järgnevalt välja teistsuguse lähenemise ja näitame, et keeldudes Tartu rahulepingut tunnustamast on Venemaa asunud rikkuma Eestiga sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingut. Edaspidi (osas 9.1) loetleme ka paljusid ÜR Harta rikkumise fakte. Kokkuvõttes on see kõik juba niivõrd ulatuslik rahvusvahelise õiguse rikkumine, et sellest saaks teha Eesti välispoliitika põhiväite meie enesemääramisõiguse kaitsmisel.

järgneb...

Taasiseseisvumisest 4

Vene Föderatsioon oma presidendi B.Jeltsini isikus tunnustas juba 7 kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist, nimelt 1991. aasta 12. jaanuaril sõlmitud VNFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste lepingus, kõiki Eesti riigi järjepidevust kinnitavaid juriidilisi fakte, sealhulgas ka Tartu rahulepingut. See järeldub asjaolust, et leping mainib sõnaselgelt oma alusdokumentidena Eesti NSV Ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest ja üleminekuperioodist ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta 7. augusti otsust Eesti Vabariigi ja N. Liidu suhete kohta. Otsuste sisu on ümber jutustatud eespool (osas 8.1): need sätestasid Eesti Vabariigi järjekestvuse, Eesti seisundi okupeeritud riigina ja Nõukogude korra õigustühisuse Eestis, samuti põhimõtte, et N. Liiduga suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping koos ülemnõukogu otsustega hinnanguist 1940. a. sündmustele ja üleminekuperioodist.

Eesti ratifitseeris 1991. aasta 12. jaanuari lepingu kohe ja Venemaa 26. detsembril 1991. Leping jõustus 14. jaanuaril 1992.

Suhete aluste leping on kohati ohtlikult üldsõnaline. Nähtavasti lähtudes lepingu artiklist I (“VNFSV ja EV tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena” paistab B. Jeltsin kui mittejurist seda veel nüüdki käsitavat loobumisena Eesti riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja seetõttu ainsa võimaliku alusena EV ja VF vahelistele suhetele. Selle sätte tõttu tunnistas ka Eesti Komitee lepingu juba 14. jaanuaril 1991 õigustühiseks. Ent tegelikult ei saanud leping viidata mitte millelegi muule kui vaid ENSV Ülem-nõukogus tollase “liiduvabariigi” nimel 16. novembril 1988 kuulutatud “suveräänsusele” N. Liidu koosseisus. Sellele osutab ka VNFSV samasuguse 1990. a. 12. juuni akti mainimine lepingu kolmanda alusena. “Suveräänsuse” all mõistis leping “liiduvabariikide” vahekorda N. Liidu keskvõimuga, ja Eestis kehtis kuni taasiseseisvumiseni vaid üleminekuperiood iseseisvusele, mitte iseseisvus. Jeltsin teadis seda väga hästi, sest see seisis kirjas tema poolt tunnustatud 30. märtsi otsuses. Järelikult viitab mõiste “suveräänne riik” lepingus Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja selle tõlgendamisele (vt konstitutsiooni §76, võrdluseks §1 ja §70), mitte rahvusvahelisele õigusele. Suhete aluste lepingus pole sellepärast oluline mitte “suveräänsuse” tunnustamine, vaid 30. märtsi ja 7. augusti otsuste tunnustamine.

Kord juba tunnustatud fakte ei saa enam mitte kuidagi olematuks kuulutada, olgu see tunnustus antud ükskõik mis viisil, kas otseselt või kaudselt. Antud juhul olid Jeltsini tunnustused kaudsed: lepingu sissejuhatuses on öeldud, et Vene NFSV ja Eesti “juhinduvad” eespoolmainitud “otsustest lepingupoolte riikliku staatuse kohta” (seega siis Eesti 30. märtsi ja 7. augusti otsustest ning Vene 12. juuni otsusest) ning tunnustavad mõlema poole “võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele”. Kuna Eesti iseseisvus polnud lepingu sõlmimise ajal veel taastatud, siis tuleb pealekauba veel arvesse, et see “õiguse võõrandamatus” saab Eesti puhul tähendada ainult viidet Tartu rahulepingus kinnistatule. Samas tunnustas Jeltsin Tartu rahulepingut kui N. Liidu ja Eesti vahel peetavate läbirääkimiste alust, nii et N. Liidu nüüdse “järglasriigina” (gossudarstvo-prodolžitelj) peab ta tegutsema samal alusel. Lepingute tõlgendamisel kehtib teatavasti reegel , et lähtuda tuleb alati kogu vaikeist kui tervikust, kaasa arvatud preambula ja lisad, aga ka mistahes dokumendid, mida teine osaline on heaks kiitnud (has accepted) lepingu juurde kuuluvaina. Nii on öeldud rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonis.

Suhete aluste lepingus on paar vaidlusalust punkti. Allpool (osas 9.3) tuleb juttu Vene ekslikust tõlgendusest võõrale territooriumile sattunud isikute kodakondsuse asjus (artiklid III ja IV). Mõned lepingu arvustajad on ette heitnud edaspidise kaitse ja julgeoleku koostöö lepingu kavandamist (art. IX) ja lubadust vastastikku koordineerida koostööd rahvusvaheliste suhete alal (art. X). Väljavaated koostöö lepinguteks on aga mõlemapoolselt väikesed ja tõenäosus, et Venemaa hakkaks kunagi Eestiga koordineerima oma välispoliitikat, on nullilähedane.

Lepingus on palju rohkem Eestile kasulikke sätteid: kummagi lepingupoole õigus realiseerida oma riiklikku suveräänsust tema enda poolt valitud mis tahes vormis, kummagi riigi territoriaalse terviklikkuse austamine, kohustus keelustada teise poole iseseisvuse ja suveräänsuse vägivaldsele hävitamisele püüdlevad grupid ja organisatsioonid, lubadus ühepoolselt mitte rakendada destabiliseerivaid või teist poolt kahjustavaid meetmeid, majandussidemete korraldamine kokkulepetega enamsoodustuse põhimõttel. Venemaa pole neist sätetest hoolinud või koguni rikub neid.

Tundub, et Vene ja Eesti suhete aluste leping on Eestile kasulik, võimaldades teravalt püstitada Tartu rahulepingu tunnustamise nõude. Tõsi, vaidlused lepingu normide tõlgendamise ja rakendamise üle kuuluvad lahendamisele kahepoolses korras (art. XVIII), kuid niivõrd ulatuslike lahkhelide tõttu on probleem hoopis lepingu lausrikkumises Venemaa poolt. See annab aluse põhimõttelise kaebuse tõstatamiseks mingi rahvusvahelise organi ees, et Venemaaga on üldse võimatu heanaaberlikke suhteid rajada: Vene Föderatsioon nõuab Eestilt mitmesuguseid ühepoolseid vastutulekuid, kuid ise ei täida ainsat lepingut, mille alusel saaks muudes küsimus-tes läbirääkimisi pidada.

Suhete aluste lepingu kahjulikkust Venemaale on sealsed spetsid mõistnud juba ammu. Vene riigiametnik Migranjan kahetseb üldse kõiki baltlastega sõlmitud lepinguid. Ta toob vabanduseks, et 1991. aasta alguses, N. Liidu päevil, polnud Venemaa ise veel riik ja “oli vaevalt tõenäoline, et need lepingud hakkavad kunagi sätestama Venemaa ja Balti vabariikide suhteid”. Samuti kaebab ta, et Balti vabariikide iseseisvuse silmapilkne tunnustamine pärast 1991. aasta augustimässu nurjumist oli suur viga. Selles olevat avaldunud “Venemaa uue juhtkonna naiivsus ja diletantism”. Ent vaevalt nõustub Jeltsin “naiivse diletandi” osaga, nii et võiks ju tõesti vastu tulla ta soovile võtta 12. jaanuari leping meie suhete aluseks.

Migranjani seisukohavõtt näitab ühtlasi, et Venemaa kavatseb Eesti võimalikke nõudeid tõrjuma hakata väitega, et suhete aluste leping ei allu rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonile. Tõepoolest, Vene Föderatsioon polnud lepingu sõlmimise ajal riik, Eestis oli ülemineku periood, ülemnõukogu esimees kirjutas lepingule alla ENSV konstitutsiooni (selle §72 ja §73 p.13) alusel, Viini konventsioon aga jõustus Eesti suhtes alles 20. novembril 1991 ja tal pole tagasiulatuvat jõudu.

Neid vastuväiteid on lihtne kummutada. Kõigepealt, suhete aluste lepingu ratfitseerimiskirjade vahetamise ja lepingu jõustumise ajal olid mõlemad riigid juba iseseisvad ja Viini konventsioon mõlema suhtes jõustunud. Aga peaasi: järgmistes, lepinguõiguse Viini konventsioonile juba kindlasti alluvates lepingutes on mõlemad, nüüd tõepoolest iseseisvad riigid tunnustanud Eesti-Vene suhete aluste lepingut kui nende uute lepingute juriidilist alust. Viited 1991. aasta 12. jaanuari lepingule leiduvad näiteks 1994. aasta 26. juuli lepingus Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja samaaegses kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste kohta. Need viited on kirjas lepingu ja kokkuleppe sisse-juhatustes ning puudutavad seega 12. jaanuari lepingut tervikuna, mida uute lepingute vaikei järgi vastavalt siis “arvestatakse” või millest “juhindutakse”. Järelikult on mõlemad riigid tagantjärele selgelt väljendanud oma nõusolekut, et 12. jaanuari leping on neile siduv. Seda nõusolekut ja 12. jaanuari lepingu sisu ja alusdokumente saab nüüd juba vaidlustada ainult lepinguõiguse Viini konventsiooni alusel. Venemaa pole mitte midagi vaidlustanud. Sellest järeldub, et 12. jaanuari lepingus Venemaa poolt antud tunnustus Eesti ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi ja 7. augusti otsustele ja nende kaudu Eesti riigi järjekestvusele ja Tartu rahulepingule kehtib, — ja kehtib nüüd juba Viini konventsiooni alusel.

President Lennart Mere sõlmitud juulilepingute arvustajad pole seda Eestile kasulikku asjaolu märganud või soovinud märgata. Seda pole mainitud ka juulilepingute ratifitseerimisel tehtud Riigikogu avalduses, ehkki seal ühepoolselt veel kord rõhutatakse, et Eesti liitmine NSV Liiduga 1940. aastal oli vägivald, et Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ei taganeta ning et kokkulepe Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri kulgemise kohta loodetakse sõlmida lähtudes 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivusest Eesti Vabariigi ühe alusdokumendina.

Meie vahekorrad Venemaaga on ummikusse jooksnud. Meie ainuke võimalus ummikust väljumiseks on tõlgendada Venemaa vaenusamme 1991. aasta 12. jaanuari lepingu lausrikkumisena, samuti ometi viimaks tähelepanu pöörata ÜR Harta järjekindlale eiramisele (vt allpool osa 9.1). See ei tähenda mitte nõuet, et viibimatult tuleks loobuda praegusest “Venemaa positiivse hõlvamise” poliitikast, vaid seisukohta, et sellel poliitikal ei ole väljavaateid eduks. Seetõttu peame olema valmis Venemaad ründama niihästi 12. jaanuari lepingu kui ka ÜR Harta rikkumise pärast ning viima vaidlust rahvusvahelisele pinnale, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu või Euroopa Nõukogu ette.

Kõik mäletavad, kui suurt kogu demokraatliku maailma survet Venemaale läks vaja okupatsioonivägede väljaviimiseks Eestist. Nüüd võib ees seista samasugune töö nõudmistega, et Venemaa austaks ÜR Hartat ja 1991. aasta lepingut. Selleks tuleb juba praegu eeltöid tegema hakata. Venemaa veenmine on ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, maailma kõigi demokraatlike riikide ühistes huvides. Meie ülesanne on haarata algatus kohe, kui on selge, et Venemaa ei kavatsegi hakata suhtuma Eestisse kui temaga põhimõtteliselt võrdsesse riiki. Koos teiste demokraatlike riikidega tuleb Venemaale selgitada, et lepingutest kinnipidamise põhimõte (pacta sunt servanda) ja ÜR Harta austamine on maailmas riikide kooseksisteerimise alus ja rahumeelse suhtlemise eeldus, millest ei tohi lubada ainsatki, mitte kõige väiksematki erandit. Oleks loomulik oodata, et Venemaa mõistaks ühtlasi selge sõnaga hukka N. Liidu jõupoliitika, eelkõige aga Balti riikide okupeerimise ja sovjetiseerimise koos eesti rahva vastu toimepandud inimsusevastaste ja sõjakuritegudega.

Eesti peaks oma suhetes Venemaaga käituma riigina ning kasutama kõiki ÜRO põhikirjas ja Euroopa Nõukogu alusdokumentides pakutud enesekaitse võimalusi, selle asemel et vaid alandlikult vaikida ja sellega kaudselt lahti ütelda kõigi riikide suveräänse võrdsuse põhimõttest. Kas me suudame oma nõuded maailmaorganisatsioonides kõlama panna? Me peame, me ei tohi saada unustatud riigiks, sest unustatud väikeriik on olematu.

II Ms algus ja Eesti

Saksamaa kallaletungiga Poolale 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Juba kaks päeva varem teati Eestis, et N. Liit koondas vägesid Eesti ja Läti piirile. Eestis, erinevalt naaberriikidest, mobilisatsiooni läbi ei viidud. Põhjenduseks toodi väide, et N. Liit võib seda pidada enda vastu sihituks ja rünnata.
N. Liidu ekspansiooni ajendiks Baltikumis sai Tallinna sadamas 15. septembril interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemine. Orzeli juhtumit kasutas Moskva oskuslikult Eesti vastaseks propagandarünnakuks.Üllatuslikult ei avaldanud end neutraalseks kuulutanud Eesti Nõukogude Liidu aktsiooni vastu mitte mingisugust protesti. Eesti Moskva-saadiku August Rei märgukirjas Molotovile on öeldud: «Eesti valitsus võtab teadmiseks, et Nõukogude Liidu valitsus, kaitsmaks oma laevastiku julgeolekut, otsustas alustada nimetatud allvee-laeva otsinguid.» Välissaadikutele teatati koguni, et Eesti tervitab Nõukogude laevastiku jälitusaktsiooni oma vetes ja püüab igati aidata kaasa Poola piraatlaeva tabamisele.
Vastupidiselt mitmetes memuaarteostes esinevatele väidetele ei otsinud Eesti valitsus enne baaside lepingu sõlmimist naaberriikidelt ei poliitilist ega ka sõjalist abi. 1930. aastatel peetud avalikes kõnedes olid Eesti juhid deklareerinud valmisolekut osutada relvastatud vastupanu mistahes vaenlase vastu. Veel kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist oli president Konstantin Päts ühes avalikus kõnes teatanud: «See poleks enam eesti mees ega eesti naine, kes siis kahtlema lööks, kui on vaja oma kalli kodumaa eest võitlusse astuda…» Nüüd, kui agressor ulatas käe, võeti see sõna lausumata vastu. Pärast nn. vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peetud kõnes teatas president, et N. Liidu nõudmistes polnud midagi ebaharilikku, sest Eesti riigi ajalugu, geograafiline ja poliitiline olukord oli näidanud vajadust jõuda kokkuleppele N. Liiduga.

Eesti lendurid tundsid juba Konstantin Pätsi seadusevastasest riigipöördest alates oma maa pärast sügavat muret. Moskva lehed tervitasid 1934. aasta 12. märtsi riigipööret Tallinnas kui positiivset. Neil oli õigus. Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri võimuletulekuga algas Eesti lennupargi stagnatsioon ja tehniline allakäik. Kuue aasta jooksul vähenes võitlusvõimeliste lennukite arv kriitilisest piirist madalamale. Arhiivis leidub materjale sellest, kuidas relvastusele mõeldud suured rahasummad kindralite Laidoneri ja Reegi poolt juhitud ametkondades kahtlastel asjaoludel olematusse hajusid. Samas olid Eesti õhujõud enne Pätsi-Laidoneri võimuhaaramist täiesti ajakohased.
Ajaloolane Evald Laasi leidis 1990. aastal arhiivist dokumente, millest selgub Pätsi-Laidoneri rezhiimi katse vahendada sõjalennukeid Kominterni mõju all olnud Hispaania punastele. Ootuspärane olnuks relvade müük hoopis vastastele, kindral Franco falangistidele. Demokraatlikus riigis oleks Nikolai Reeki oodanud riigi raha raiskamise eest kohus. Ministri jätkamine näitab, et Päts ise pidi afääriga kursis olema.
Kaitsekulutusteks mõeldud 7 072 000 Eesti krooni ulatuses rahva raha visati tuulde. Võimurite korruptsioon ja 1934. aastast alguse saanud salajased mehkeldused Moskvaga aitasid kaasa 1940. aasta tragöödiale. Stalini analüütikutel oli selge, kellega tuleb poliitiliselt sobival hetkel läbirääkimisi pidada....

Olen ajaloos väga, väga rumal ja ei sekkuks üldse sellesse teemasse. Aga siiski ütleks, et kui Karl Selter läks kohtuma Staliniga, siis olevat Stalin nõudnud baaside rajamise lepingu allkirjastamist. Ähvardus oli, et vastasel korral lendavad meie lennukid kui kajakad üle Eestimaa ja pommitavad nii, et ühtegi õlekõrt ei jää püsti.
See kõlab väga lapsikult, aga nii olevat Karl Selter öelnud minu vanaemale (oma õele) ja vanaema rääkinud edasi minu isale. Karl S. soovitas mu vanaemal lahkuda Eestist enne kui avalikult sõda välja kuulutati. Ta olevat öelnud, et mitte kui midagi ei saanud teha, surve oli olnud nii tugev.

to Reiegel- Venelastel oli ju täpselt teada, mis Eestis toimus ja kui tugev ta on ning mida kavatseb. Kui riigipea ise ( K.P.) on vaenllase palgaline töötaja ja annab vajalikku infot, siis mis seal tahta. Ega sommide olukord parem polnud, ometi hakkasid nad vastu ja võitsid ka Talvesõja, mis on omatte teema . Ilmjärv kirjeldab oma raamatus, kuidas Konstantin Päts muutus Moskvast sõltuvaks juba 1920. aastatel, saades konsultatsioonide eest venelastelt palka 4000 dollarit aastas.

...."Mõni kuu tagasi määras Poliitbüroo spetsiaalse summa ostudeks Eestist, selleks, et toetada Pätsi Laidoneri vastu ja sellisel moel kindlustada meie mõju Eestis"(1934.a.).
Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast). Pärast 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada. ......

Ühes vestluses Petrovskiga 1925. aasta märtsis teatas Päts koguni, et kavatseb Pusta-sugustest vabanemiseks alustada võitlust põhiseaduse muutmise eest. Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Adolf Petrovski ja Fjodor Raskolnikovi ettekannete sadadel lehtedel korduvad fraasid: "täna arutasime seda küsimust Pätsiga", "Päts lubas teha omalt poolt kõik valitsuse mõjutamiseks" jne.


http://luup.postimees.ee/luup/99/05/eesti4.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/20/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/98/14/eesti1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/17/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/00/04/elu2.shtm
http://www.sloleht.ee/index.aspx?d=09.11...&id=130922


http://luup.postimees.ee/luup/99/05/eesti4.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/20/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/98/14/eesti1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/17/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/00/04/elu2.shtm
http://www.sloleht.ee/index.aspx?d=09.11...&id=130922

http://www.postimees.ee/150307/esileht/s...250047.php

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/36/Ao...rimus.html

Kõike seda meenutades on mul juba ammu tekkinud omapärane küsimus - KUI (ja KAS) kasulik oli tegelikult Eesti Rahvale Vene Impeeriumi kokkukukkumine 1917a ?

On ju pea vaieldamatu, et Balti saksa aadlike all poleks rahvast (Eesti identiteeti) kauaks jätkunud. Oli päris tugev saksastamine jne. Kuid kui oli võimul Aleksander II siis tema lubas üldse alustada ka kohalikus keeles haridust. Sest see venestamine algas ju siiski peamiselt PEALE Aleksander II tapmist bolševike poolt. Ka Balti eriõigus ju nägi ette, et Balti riikidesse venelasi juurde EI tooda. Seega kaudselt aitas ka see kaasa Eesti arengule. Siit edasi - kõik need Eesti suur kujud kes kandsid saksa päraseid nimesi - kellegi oli siski tegu - kas saksastunud (nime järgi) eestlastega või hoopis eestistunud sakslastega - või oli veel mingi kolmas - omapärasem variant. On ju jällegi pea vaieldamatu, et ilma tolle - nn "ärkamisaja" - teatud üksikisikute tegevuseta ei oleks ju mingit Eesti W/Vabariiki ei AD1918 ega AD 1991 olema saanud.

Seega - millised positiivsed ja või negatiivsed mõjud on üldse olnud meie rahva arengule TÄNU ja "tänu" nii Saksa, Rootsi kui ka Vene riikide vallutustele ? Jätaks hetkeks kõrvale otsesed - sõdades tapetud - kaotused ja keskendus poliitilisele demograafiale ehk siis kes ja miks lubas, ei lubanud, või aitas kaasa Eesti Rahva jäämisele ?

Hetkel me keskendume mõnes mõttes liigselt 1 ja 2MS vahelisele ja järgsele ajale. Oli ju selleks ajaks jõujooned siiski päris konkreetselt paigas. Ei ole saladuseks, et nii mõnedki rahvad kadusid nii ja naa "ajaloo prügikasti" just pimedal keskajal ja ka revolutsioonide ajastul (ehk kuskil 1600 - 1900) ja protsess jätkus siis sõdade sajandil ehk 1900 kuni tänapäevani.

Ma tean, et küsimusi on palju, kuid loodan, et mõni meie seast leiab midagi huvitavta mis nii minul kui ka näiteks zedil on sini 2 silma vahel jäänud ning aitab taastada terviklikumat pilti just varajasemast ajast.

Mõned märkused paari punkti osas:

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
On ju pea vaieldamatu, et Balti saksa aadlike all poleks rahvast (Eesti identiteeti) kauaks jätkunud. Oli päris tugev saksastamine jne.

Saksastamist ei olnud, oli saksastumine. Saksa keel tähendas haridust ja jõukust ning mõlemast püüti eestlasi hoida nii kaugel kui võimalik. Balti aadel oli end tsaaririigile maha müües teinud omast arust püsiva kauba ja ei tahtnud ega suutnud aru saada, et ajad muutuvad.

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
Ka Balti eriõigus ju nägi ette, et Balti riikidesse venelasi juurde EI tooda.

Selleks oli küllalt mõjuv põhjus, kuigi eestlastest lahtisaamise kava oli olemas. Alguses prooviks toodi. Ja toodi ka sakslasi, kuid eestlaste väljasöömise üritus kukkus läbi.
See mõisnike endi uurimus on hetkel välja laenutatud ja tsiteerida ei saa, kuid sisu oli lihtne ja selge: saksa talupojad olid kõige kõrgema tööviljakusega, aga seejuures ka väga kulukad pidada.
Vene talupojad olid üle mõistuse odavad pidada, kuid nad ka ei tootnud midagi. Jonni täis eestlased sõid sissetoodud tööjõu kähku välja.

[Muudetud: 21-11-2009 nokitseja]