21-11-2009 13:13
Taasiseseisvumisest 1
Kõige otsustavam osa Eesti iseseisvuse taastamisel on olnud õigusel, sealhulgas eriti rahvusvahelisel õigusel. Õiguse vastu ei saa ükski, ütleb eesti rahva suust 1732. aastal esmakordselt trükki läinud ja hiljem veel 80 korda avaldatud vanasõna. Ega saanudki. Esiteks põhines sellel pool sajandit Eesti “inkorporeerimise” mittetunnustamist demokraatlikus maailmas. Teiseks lähtus sellest Eesti välisesinduste ja pagulaseestlaste tõhus töö eesti rahva enesemääramisõiguse kaitsmisel demokraatlikes riikides ja riigi järjekestvuse edasikandmine. Ning kolmandaks meie tegevus kodumaal. Maailm jälgis suure lugupidamisega, kuidas neli aastat järjest kulgenud rahumeelse vabadusvõitluse pealiiniks Eestis kujunes okupatsioonikorra ja Nõukogude võimu ründamine seaduslikkuse põhjalt. Kõigepealt hakkasime N. Liidus eiratavaid inimõigusi omapäi ellu viima ja neid täie ette võtma. Siis asusime vähehaaval rakendama oma enesemääramisõigust, otsides tuge Tartu rahulepingust ja N. Liidu poolt allakirjutatud rahvusvahelistest konventsioonidest. See oli eesti rahva julge isemeelne tegutsemine, “vene paadi kõigutamine” meie enda tõe ja õiguse alusel, sageli vastuoksa mitmete eesti poliitikute hoiatustele ning maailma suurte ja vägevate soovitustele.
Samaaegselt käivitus Balti küsimuse püstitamine ja pidev tähelepanu all hoidmine rahvusvahelisel tasemel. Kogu sündmustik tõendas maailmale veenvalt eesti rahva vankumatut taasiseseisvumise tahet. Kes oma poliitilist tegevust õigusele ja eriti rahvusvahelisele õigusele rajab, selle jaoks on maailma avalikkuse tähelepanu võitmisel alati ülisuur, võiks koguni öelda, et otsustav tähtsus, sest me elame demokraatlikus maailmas. Varem, juba aastail 1977 kuni 1985, oli see õnnestunud Eesti avaliku vastupanuliikumise gruppidel, kelle pöördumised demokraatliku maailma poole leidsid tugevat vastukaja. Samasse ritta kuulub ka neljakümne eesti haritlase kiri. Nüüd aga sai tähelepanu osaliseks kogu eesti rahvas. Taasiseseisvumise sündmustiku tagapõhjaks, õigemini arengu keskkonnaks oli isetegevuslik, aina laienev ja süvenev inimõiguste teostamine rahva poolt, eesti rahva vaimne vabanemine nõukogulikust ajupesust ja omaalgatuslik üleminek demokraatlikule elukorraldusele. Meenutame (vaid märksõnadena) olulisemaid ettevõtmisi: “fosforiidisõda”, muinsuskaitseliikumine, Noor-Tartu, MRP-AEG, Hirvepargi meeleavaldus, IME üleskutse, ERSP algatamine, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, liikumine sõltumatu Eesti eest, loomeliitude tegevus, eesti lipu väljatoomine, rahvarinne, kultuuripärandi ja rahvuslike mälestusmärkide ennistamine, “ajaloo valgete laikude” ületamine, noortefoorumid, öölaulupeod, “laulva revolutsiooni” hiigelsuured meeleavaldused, Rahvarinde kongress, protestiallkirjad NSVL konstitutsiooni paranduste vastu, kodanike komiteede liikumine, tsiviilühiskonna taaselustamine, armeevastane “Genf IV” liikumine, Balti kett (jälle üle 300000 meeleavaldaja), piketid nõudmaks poliitvangide vabastamist, erakondade loomine, Kaitseliidu ennistamine, Eesti Kongressi valimised, ENSV uue ülemnõukogu valimised, iseseisvuse taastamise rahvaküsitlus, Kodukaitse asutamine, sadade ja veel kord sadade tuhandete allkirjade kogumine paljudele taotlustele. Jne jne.
Eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust tähistas Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16. novembrist 1988 koos seda rakendava seadusega ENSV konstitutsiooni muutmiseks. “Suveräänsus” on mõiste, millele nõukogulik õigussüsteem oli omistanud väga omapärase ja ülikitsa tähenduse ja millel oli väga vähe ühist iseseisvusega. 16. novembri kolmas dokument, ettepanek N. Liiduga liidulepingu sõlmimiseks, taandas toimunu N. Liidu siseriikliku seadusloome ürituseks, tegelikult nurjunud katseks seadustada ENSV-nimelise haldusühiku kuulumist N. Liidu koosseisu ja saavutada sellele territoriaalautonoomia. Oluline tähtsus oli aga ühel konstitutsioonimuudatusel, mille tulemusel kaks maailma üldtunnustatud inimõiguspakti (ja neis sätestatud rahvaste enesemääramise õigus) said Eestis nõukoguliku õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Kogu seadusest oli see ainus punkt, mida Gorbatšov tühistada ei julgenud. Seda N. Liidu uut kaudset tunnustust eesti rahva enesemääramisõigusele peaaegu ei märgatud. Rahvas kasutas niigi oma õigusi.
Liidulepingu õigusliku võimatuse tõestas kohe eesti jurist Indrek Teder: 1) Eesti sattus N. Liidu koosseisu agressiooni-kuriteo ohvrina ning ohver ei saa kurjategijaga sõlmida liidulepinguid; 2) ENSV lavastati agressiooni tulemusel, tal puudub rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks nõutav suveräänsus (siin juba sõna üldtunnustatud tähenduses) ja õigussubjektsus; 3) igasugune leping eeldab vabatahtlikkust ja lepingupoolte võrdõiguslikkust, mis ENSV juhul täielikult puudusid; 4)Eesti ja Vene vahel on jõus 1920. aasta Tartu rahuleping, mille nõudeid tuleb täita ja millest lähtudes tuleb Eesti kuulumine N. Liidu koosseisu kehtetuks tunnistada.
Püsiva koha maailma demokraatia ajaloos võitis Eesti endale rahva enesemääramisõiguse vahetu elluviimisega kodanike komiteede liikumise kaudu. Ainumalt rahvaalgatuse ja rahva isetegevuse korras korraldati Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised kodanike sõltumatu esinduskogu, Eesti Kongressi loomiseks. Registreerumine kuulutati välja 24. veebruaril 1989. Täpselt aasta aega hiljem käis valimas 557613 Eesti kodanikku (ligi 90% täiskasvanud eestlasist), lisaks 34345 kodakondsuse taotlejat muulaste hulgast. See oli totalitarismi tingimustes demokraatia spontaanse rajamise uudne ja algupärane vorm, demokraatliku valikuvõimaluse loomine seaduslikul, rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud alusel. Eesti rahvas kui riigivõimu kõrgeim kandja oli uuesti tegutsema asunud. Ehtne demokraatia saab kasvada ainult altpoolt, “rohujuurte tasandilt”, nagu on kombeks öelda. Kodanike komiteede liikumine oli tuhandete vabatahtlike vaevarikas töö, mida alustati hirmutamise õhkkonnas, teravate rünnakute all ja peaaegu täielikus infoblokaadis. See oli peaaegu kogu eesti rahva julge eneseületamine “enese kirjapanekuks Siberi rongile”, nagu tollal naljatati. Maailma tähtsamais keeltes tuleks avaldada ülevaade kogu üritusest.
Eesti Kongress (EK) tuli esmakordselt kokku 11. ja 12. märtsil 1990. Paljudest vastuvõetud dokumentidest on rahvusvahelise õiguse seisukohast suurim tähtsus deklaratsioonil EK volitustest ja õiguspädevusest ning EK manifestil. EK deklaratsioon nentis, et Eesti Vabariigi annekteerimise jätkuv mittetunnustamine ja Eesti Vabariigi välisesindajate volituste jätkuv tunnustamine enamuse maailma demokraatlike riikide poolt tähendab ühtlasi ka Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja suveräänsuse jätkuvat tunnustamist. EK on esimene Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, mis tuleb kokku pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. aastal. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taasta-miseni on ainult EK volitatud väljendama kodanikkonna tahet ning õiguspädev kas ise või volitatud isikute kaudu esindama kodanikkonda kõikjal, ka rahvusvahelises suhtlemises. Ühtlasi on EK volitatud ja õiguspädev astuma samme Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamiseks 1920. aasta Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel.
Oma manifestis tegi EK maailma riikidele ja rahvastele teatavaks eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto, kuulutas enese Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks ja teatas, et on vajaduse korral valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused. Tegutsemiseks EK istungjärkude vahelisel ajal valiti EK alaliseks organiks Eesti Komitee.
Riigi taastamise seisukohast oli kodanike komiteede ja EK tege-vuses kõige olulisem kodanikkonna määratlemine rahva vaba tahte-avalduse kaudu ja kodanikkonna esinduskogu loomine. Eesti Vaba-riigi järjepidevus oli pool sajandit kehastunud eelkõige Eesti kodanikkonna järjepidevuses, nüüd oli kodanikkond kehastunud oma esinduskogus.
Rahva täielik kaasaminek kodanike komiteede liikumisega tõi enne aastavahetust 1989/1990 üldise suunamuutuse isegi okupatsioonivõimu eestlastest nomenklatuuri ridades. Juba 1989. aasta 12. novembril võttis ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eesti 1940. aasta sündmustele ja tunnistas sel alusel õigustühiseks Nõukogude Liitu “astumise”. Ülemnõukogu uus, demokraatlikult valitud koosseis võttis vastu veelgi tähtsama 1990. aasta 30. märtsi otsuse Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise “üleminekuperioodi” kestvusega kuni põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamiseni. See oli leidlik samm, sest pani lõppeesmärgi kindlalt paika, kuid andis ühtlasi ka võimaluse vajadust mööda manööverdada. Otsus nentis, et N. Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates ja et 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. Sisuliselt kordas ülemnõukogu väiteid, mida juba Eesti Kongress oli esitanud oma memorandumis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel osalevate riikide valitsustele.
Ülemnõukogu õigusriiklik tegevussuund jätkus 7. augusti otsusega, mis kehtestas põhimõtte, et N. Liiduga läbirääkimise ja suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping. Sama otsusega tühistas Eesti ülemnõukogu lõpuks ka liidulepingu sõlmimise ettepaneku, mis oli järelikult jõus ligi kaks aastat. Õnneks magas Mihhail Gorbatšov oma suurriiklikus ülbuses liidulepingu võimaluse maha.
Need ülemnõukogu otsused ja Eesti Kongressi dokumendid olid omavahel kooskõlas. 30. märtsist on pärit ka ülemnõukogu deklaratsioon, millega see tunnustas Eesti Kongressi kui kodanikkonna esinduskogu ja kui Eesti Vabariigi riigivõimu taastajat ning avaldas valmisolekut kongressiga ühiselt töötada vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Oma 16. mai otsuses tegevusprogrammist täpsustas ülemnõukogu, et kongressiga ja tema poolt moodustatud Eesti Komiteega kooskõlastamisele kuuluvad kõik Eesti riiklusega seotud põhiküsimused, nende hulgas sellised, mis puudutavad Eesti riiklikku staatust, põhiseadust, kodakondsust ja riikidevahelisi suhteid. Kahjuks ei tulnud ühisest tööst suurt midagi välja, sest ülemnõukogus ja eriti valitsuses sai varsti ülekaalu sovjetlik (Lenini õpetustest lähtuv) suhtumine, et poliitika tähendab alati ja ainult võimuvõitlust, mille esmane ja kõikemäärav ülesanne on iga tegeliku või arvatava võistleja põrmustamine.
Ülemnõukogu heitlikkuse põhjus oli osalt selles, et rahvuslike jõudude ennatu valimisboikoti tõttu oli kodanikkond ülemnõukogus alaesindatud, muulased ja endised kollaborandid aga üleesindatud. Ülemnõukogu polnud mitte kodanikkonna, vaid faktilise elanikkonna esinduskogu. Sinna kuulus isegi neli okupatsiooniväe esindajat. Ülemnõukogusse oli valitud muidugi ka üsna arvestatav kongressiliikmete esindus, kuid ülemnõukogu poolt ametisse määratud valitsusel polnud kongressi usaldust: peaminister oli enne valitsuse kinnitamise hääletust tõotanud juhinduda ülemnõukogu 30. märtsi deklaratsioonist ja suhtuda kongressisse ja selle täitevorganisse Eesti Komiteesse kui võrdsetesse partneritesse, kuid ütles kohe lubadusest lahti.
Sisuliselt kujunesid ülemnõukogu ja valitsus vahelträäkijaiks eesti rahva ja N. Liidu võimude vahel (kongressil selleks võimalusi polnud), püüdsid ajada “pragmaatilist” iseseisvumispoliitikat ja olukorra teravdamist vältida. Osa ülemnõukogu liikmeid pidas kinni, vähemalt esialgu, varasematest tagasihoidlikest liidulepingu ja majandusautonoomia (IME) kavadest. Palju vaimujõudu nõudis suhtlemine ülemnõukogus tugevalt esindatud okupantidega ja interliikujatega. Nii tuligi Eestil Nõukogude ikke alt vabanemise käigus läbi teha kolm suurt ja rahvusvahelise õiguse seisukohast väga põhimõttelist juriidilist vaidlust. Kaalul oli valik Eesti Vabariigi järjekestvuse tunnustamise ja eitamise vahel.
Esimene vaidlus puudutas lõppeesmärki: kas tahame taastada vana vabariiki või kuulutame välja täiesti uue, mida selle tähtsaim eestvõitleja Edgar Savisaar nimetas “kolmandaks vabariigiks”. Ta nõudis demokraatliku parlamendi valimist, selle kuulutamist Asutavaks Koguks ning 1940. aastal poolelijäänu jätkamise asemel “uut riiki uutes oludes ja uute ideaalidega”. ERSP nõudmise, et demokraatlik Eesti peab olema väljaspool N. Liitu, lükkas Savisaar tagasi ja väitis, et “Rahvarinne piirdub vähemaga”. Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse eitajate põhjendused oli enne seda, 1989. aasta suvel, “teaduslikult” kokku võtnud Rahvarinde tegelane, jurist Indrek Koolmeister. Ta salgas sisuliselt maha N. Liidu agressiooni, okupatsiooni ja põlisrahva enesemääramise õiguse, kuid sellega koos ka väga suure tüki rahvusvahelist õigust. Eesti Vabariiki polevat enam olemas ei faktiliselt ega juriidiliselt, see olevat endine riik. Nüüd polevat enam oluline, kas ENSV moodustati vastavalt rahva tahtele või mitte. Riik olevat N. Liit, kuid üha enam omandavat riigi tunnuseid ka ENSV, kusjuures edasise asjakäigu määravat tegelik elu (mitte rahvas oma enesemäära-misõigust teostades). Omariikluse aade olevat realiseeritav mitte juriidiliste hinnangute alusel, vaid “parlamentaarsete sammude” kaudu. “Märgid” pidavat näitama, et N. Liit oma täielikes piirides ja ENSV sellega liitunud riigi staatuses leiavad “lähitulevikus” senisest laialdasemat rahvusvahelist tunnustust.
Uue riigi väljakuulutamine oleks juriidiliselt tähendanud sidemete lõhkumist meie minevikuga ning kaudset omaksvõttu, et Nõukogude okupatsioon ja ENSV (ehk “teine vabariik” E.Savisaare terminoloogias) olid kooskõlas eesti rahva tahtega. Isegi kõige paremal juhul oleks see tähendanud N. Liidust väljaastumist, mille-ga oleksid võinud kaasneda mitmed majanduslikult rängad tagajärjed, näiteks kohustus maksta hüvitust N. Liidu omandi eest ja tasuda oma osa N. Liidu hiigelsuurest välisvõlast. Kahtlane, kas oleksime lahti saanud võõrvägedest. Oleksime seotuks jäänud Venemaaga, oleksime mõttetuks tunnistanud pool sajandit välismaal meie eest peetud võitlust ning reetnud läänemaailma mitte-tunnustamispoliitika. Niisugust lahendust taotles N. Liit, samuti nagu veel tänapäevalgi taotleb Venemaa.
Teine vaidlus tulenes esimesest ja puudutas Eesti kodanikkonna koosseisu: kas kodanikeks saavad ning riigi valitsemises hakkavad osalema ainult okupatsioonieelse aja kodanikud ja nende järeltulijad või hoopis kõik Nõukogude okupatsioonivõimu poolt koha-leveetud ja “sissekirjutatud” isikud. Küsimus tähendas jällegi kas õigusriiklike aluste tunnustamist või eiramist. Juriidiliselt oli mõeldav ainult üks lahendus: agressiooni ja okupatsiooni õigusvastasusest järeldus Eesti riigi õiguslik edasikestmine (riigi jätkumine de iure), aga sellest omakorda kodanikkonna järjepidevus, sest tege-likkuses elas riik edasi eelkõige oma kodanikkonnana. Eesti koda-kondsus on aga riigi loomisest saadik põlvest põlve edasi kandunud sünni- ehk vereõiguse (ius sanguinis) alusel, mistõttu õigus kodakondsusele on ka mitte-eestlastel, kelle esivanemad olid 1940. aastal Eesti kodanikud, kuid puudub hilisemail sisserändajail ja nende järeltulijail.
Indrek Koolmeister oma äsjamainitud artiklis lahendas küsimuse üheainsa kirvehoobiga: endise riigi endistel kodanikel ja nende järglastel (niisiis eesti põlisrahval) ning nende loodud organeil polevat vähimatki juriidilist alust esineda riigiõigusliku erisubjektina, erilise plebistsiidikoguna. Enesemääramise subjektide ringi piiritlemisel polevat mingit formaalset seost endise Eesti Vabariigi kodanikega, s.t sünniõigusega. Tänapäevasse ülekantult saame nendest väidetest järeldada, et praegune Eesti riik on juriidiliselt olematu.
Kolmas vaidlus oli nn nullvariandi pooldajate viimne katse Eestit “ettevaatliku” (et mitte öelda venesõbraliku) rahvastikupoliitika teele juhtida. Sisuliselt oleks see tähendanud N. Liidu rahvastikulise agressiooni tulemuste seadustamist ja Eesti riigis põlisrahva (st eestlaste ja kodakondsuse kaudu seotud muulaste) peremeheõiguste küsitavaks muutmist. Tuli valida: kas anda nõukogude aja sisserändajaile optsiooniõigus, st õigus tingimusteta omandada Eesti kodakondsus, või tunnistada nad välismaalasteks ja kehtestada kindlad kodakondsuse omandamise reeglid, sealhulgas iseäranis riigikeele oskuse ja Eesti põhiseaduse tundmise nõue.
Sageli kaldutakse unustama, et sisserännanud olid kodanike komiteede liikumiselt kuni veebruarini 1990, seega üheks aastaks juba saanud üldise optsiooniõiguse, nimelt võimaluse registreeruda Eesti kodakondsuse taotlejaiks. Registreerunud saidki hiljem kodakondsuse ilma tingimusteta. Korduva ja kestvama optsioonivõimaluse muutis ohtlikuks sisserändajate päritolu riigist, kus isegi vene ajaloolaste meelest pole kunagi tuntud euroopalikku demokraatiat ja kus on alati valitsenud õigusriigi põhimõtete eiramine, usk absoluutsesse võimusse, suurvenelik imperialism ja üksikisiku õigusi eitav kollektivism. Kodanikkonna äkiline ulatuslik laiendamine niisugusest riigist tulnud inimestega oleks demokraatia ja õigusriigi väljavaated Eestis küsitavaks muutnud. Seda enam, et ühe Rootsi diplomaadi väite kohaselt puudusid Baltimaade tollastel juhtidel vähimadki teadmised rahvusvahelistest normidest inimõiguste valdkonnas, mistõttu kõigepealt tuli baltlastele selgeks õpetada seaduslikkuse põhitõed. Ning ka eesti rahvas ise pidi endale demokraatia põhitõed uuesti meelde tuletama.
Kõigi nende vaidluste tagant aimub ehk ühe osa nõukogude kollaborantide hulka kuulunute hirm, et neid võidakse liiga iseseisvas Eestis vastutusele võtta. Viiskümmend aastat okupatsiooni tähendab ju mõnedele aastakümneid kaaslemist nõukogude apartheidis ja sõjakuritegudes (vt eespool osad 6.3, 7.2 ja 7.3) ja selle pealt isikliku kasu lõikamist, seevastu “teise vabariigi” õiguspäraseks kuulutamine või kõrgemat võimu kandva kodanikkonna koosseisu lahjendamine oleks suurele osale kurjategijaile kaasa toonud patukustutuse ilma vajaduseta pattu tegudes kahetseda. Siit ehk ka ülemnõukogu ühe osa ja valitsuse ennatlikud taotlused hakata Eesti NSV-d käsitama Eesti Vabariigina (mis oligi “kolmanda vabariigi” pooldajate põhieesmärk) ning äge ja lahmiv kihutustöö seda kõigest väest takistada püüdva Eesti Komitee vastu.
Ometi tuleb mitmed tollased ENSV “suveräänsuse” suurendamise meetmed tunnistada poliitiliselt paratamatuks. Ülemnõukogu 8. mai 1990. aasta seadus Eesti sümboolikast, millega Eesti NSV ristiti ümber Eesti Vabariigiks, sinimustvalge kuulutati riigilipuks ning kehtestati 1938. aasta põhiseaduse viis paragrahvi, oli Läti samalaadse 4. mai sammu kopeerimine. Tegematajätt oleks andnud maailmale vale signaali. Tõsi küll, on avaldatud andmeid, et Edgar Savisaar käis aprilli lõpupäevil Riias lätlastele Läti NSV iseseisvuse väljakuulutamist soovitamas.
Eesti põhiseaduse mängutoomine 8. mai seaduses tekitas õigusliku segaduse, mis omakorda nõudis lisaks 16. mai seadust Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Sisuliselt pandi kehtima N. Liidust sõltumatu seadusandlus ja kohtuvõim, ehkki näiteks “Eesti Vabariigi Ülemkohus” ei võtnud seda sõltumatust kaua aega omaks. Eesti riigi järjepidevuse vaatekohast olid 1990. aasta mai-kuu sammud kahtlasevõitu ja neile Eesti Komiteelt kooskõlastust ei saadud. Ega küsitudki. Ent Eesti Vabariigi järjepidevus siiski ei katkenud, sest otsustava sammu, nimelt ükskõik mis nime all esineva Eesti NSV iseseisvuse väljakuulutamise, jättis ülemnõukogu tegemata.
Rahvusvahelise tähtsuse omandas 3. märtsil 1991. aastal korral-datud rahvaküsitlus, mis oli samuti sundsamm. Tuli ennetada M. Gorbatšovi üleliidulist rahvahääletust N. Liidu säilitamise küsimuses. Okupatsiooni tingimustes oli üritus kohatu ja sisserännanute kaasahaaramise tõttu riskantne, aga polnud midagi parata. Tulemus (kokkuvõttes 77% poolthääli, sealhulgas isegi muulastest umbes veerand poolt — vt tagapool osa 9.4) andis siiski Eestile edasiseks tugeva trumbi.
Tagasivaates tuleb tõele au anda: ülemnõukogu ja kongressi vastasseis tuli ometi asjale kasuks. Eesti Kongress ja Komitee olid küll riigi taastamisest eemale tõrjutud, kuid kujunesid just seetõttu hädavajalikeks kodanikkonna huvisid esindavaiks kontrolli ja surve organeiks. Paljalt oma olemasoluga hoidsid nad ära põhjendamatud järeleandmised impeeriumlikele nõukogude ja vene jõududele ning takistasid ühtlasi ka ennatlikku “kolmanda vabariigi” väljakuulutamist. Ülemnõukogul ja valitsusel on aga teeneid selles, et Eesti vabanes verevalamiseta.
järgneb...
|