Seeneteadlase Kuulo Kalamehe ütlust mööda pole nii kehva seeneaastat varem olnudki: metsast leiab vaid kukeseeni, sekka ka üksikuid puravikke ja pilvikuid. (
DELFI)
Kui pole metsas siis keldris ikka! (:o

). Jah, alati on kusagil keegi, kes oskab muutuvatest oludest kasu lõigata.
Jõgi oli olnud muidugi ammu enne seda kui tuli linn. Küllap oli ta olnud kunagi palju laiem, sest tubli pool linnast asus orus, mille soine pinnas peitis puuparvi millel hõljusid vanemad linnamajad. Linna kasvades imes ta oma pinnast järjest enam vett ja parved jäid kuivale. Seened olid kaua oodanud seda aega. Nad vajasid parajalt niiskust. Mitte liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Seentest teati vähe, enamus maapealsetest elanikest tundis neid vaid kui harvu juhukülalisi, kelle kübarad mõnel vihmasel hilissuve hommikul ootamatult ilmusid mõnele haljasalale või pargimurule. Tõelised seened olid silmale nähtamatud. Võibolla oli see üksainus seen, kelle niidistik hargnes üle kogu jõeoru. Silmale nähtav oli vaid see, et majad vajusid. Või siis vahel ka mingi valkjas kirme mõnel maadligi majaseinal. Puuparved soises pinnases olid kunagiste linnaehitajate annetus seenele. Nagu seen maapealsetele olenditele, nii ei läinud ka maapealsed olendid seenele eriti korda. Seen elas maapõues oma elu. Maapealsed tungisid tihti vägivaldselt tema valdustesse. Kaablikraavid, vundamendiaaugud, pinnasesse rammitud vaiad lõhkusid seenekeha. Seen taandus aga sirutas siis oma niidistiku uuesti välja. Tundlikud haarmed kompisid torusid ja kaableid, ümbritsesid neid hapra ja tähelepaneliku võrgustikuga. Kaablites kulgevad elektrilised signaalid ei tähendanud seenele midagi. Aga ta tajus neid. Ja nagu mõnikord inimene ümiseb kaasa talle tundmatus keeles lauldava laulu meloodiat võis ehk ka seeneniitides kulgevates protsessides tabada ülailmas toimuva kauget kaja.
(Heade mõtete linnale mõeldes)