Spetsialistid, paluks abi!

Mõtlesin tükk aega, kuhu teemasse seda postitust liigitada ja kas antud teksti üleüldse kõigile lugemiseks üles riputada.

Kuid vajaksin tõesti abi,

Eile hommikul hõõrusin heameelest käsi ja itsitasin rahulolevalt, kuna jänkidemaalt saabus lõpuks ometi vastus, et nad on leidnud mulle kauaotsitud raamatu III Reichi salajaste lennumasinate kohta (tahtsin justnimelt rikkumata esmatrükki).

Samal ajal hukkus mu parim sõber.

Ta suri autoroolis, surmava paugu andis talle mootorratas. Kas siin on mingi tähendus või mitte, seda ma ei tea, aga tema elu sisuks olidki autod ja nädala-kahe pärast oleksime läinud talle Saksamaale motikat ostma.
Ka tema isa hukkus autoõnnetuses.

Iga jumala päev ketras ta autoga töö ja perekonna vahet umbes 200 kilomeetrit. Ta oli hea isa ja abikaasa.

Me oleme olnud teineteisest nö. sõltuvad juba palju aastaid. Mitte ainult ärilises plaanis. Meil mõlemal on/oli "rumal komme" oma unistusi ja pooleliolevaid plaane kiivalt endas hoida, kuid tutvuse arenedes "sulasime" järjest ja pikapeale said meist teineteise usaldusisikud.
Mu sõbraga läks kaasa palju minu elu väikeseid ja suuremaid "saladusi", millest teadsime siin maailmas ainult meie kaks. Ilmselt oli sama lugu ka temaga.

Minu jaoks on eriti valus teadmine, et olen sarnase asja läbi elanud ka aastal 2000, kui mu teine sõber kõndis Tallinnas maasturi alla (tahtmatult).
Ta hukkus saadud vigastustesse.
Ka temal jäi täide viimata palju häid mõtteid. Niipalju, kui ma teadsin ja suutsin, püüdsin tema ideid ka ellu viia, need toimivad tänaseni ja usun, et nii mõnigi inimene on tulemustest ammutanud rõõmu ja rahulolu.

Juba toona mõtlesin, ehh, kui ma vaid saaksin sinuga veel kordki rääkida, sõber. Palju asju saaks selgemaks, nii mõnegi täpsustatud idee võiks ellu viia need, kes jäid sind siia leinama.

Kuna täna on olemas selline tore koht nagu para-web, siis söandaksin küsida (kindlasti paljude jaoks rumala) küsimuse: kas on mingi reaalne võimalus ühendust saada mu äsja hukkunud sõbraga?

Minu küsimus ei ole ajendatud pelgalt uudishimust ( a la teeme pulli, vaatame mis juhtub) või niisama igavusest ( a la teeme voodoo nuku ja peksame seda vastu seina, vaatame mis juhtub).

Tahaksin teada, kas ma saaksin midagi teha, et tema plaane ja mõtteid võimalikult väheste kaotustega kokku sõlmida. Lõppude lõpuks jäid temast järele väikesed lapsed, hästi toimiv tööpaik jne.

Ma ei häbene tunnistada, et kuigi kulutan päevas mitu tundi teatud "paravarjundiga" materjalide hankimisele, töötlemisele ja süstematiseerimisele, ei ole ma kordagi üritanud luua sidet teispoolsusega (termin ei ole võibolla kõigile mokkamööda ja täpne, kuid mõte on ehk arusaadav).

Kindlasti on siin foorumis kedagi, kes oskaks/tahaks/suudaks sellel teemal midagi (asjalikku) kaasa öelda.

Niisiis, kas on mingi REAALNE võimalus mu sõbraga pärast tema surma ühendust võtta ja kui on, kas see on üldse hea mõte?

Kui see postitus ei sobi para-web foorumisse, palun kustutagu asjatundjad see lihtsalt ära.

Väga raske on Sulle vastata. Sa ootad vastust inimeselt kes tunneks hästi "teispoolsust" - mina ei tunne...

Samas olen kindel, et kadunud lähedastega on võimalus suhelda. Iseasi....kas sellel on mõtet. Teispoolsuses on omad seadused, seal on primaarne hoopis midagi muud kui siin. Meie maailma tööd ja tegemised kaotavad seal tõenäoliselt igasuguse mõtte.

See on ainult minu tühine diletantlik arvamus. Kui keegi mõtleb teisiti siis andku teada sest teema algataja kirjas on tunda tõsist muret ja ta vajab abi.

Pean minagi alustama nagu Halo:

Tsitaat:Algselt postitas: Halo
Väga raske on Sulle vastata. Sa ootad vastust inimeselt kes tunneks hästi "teispoolsust" - mina ei tunne...

Aga sellele vaatmata: inimesele on antud kaks imelist võimet mälu ja empaatia. Ja seetõttu on päris ilmne (ilma igasuguse "sealpoolsuseta"), et meie sõbrad ja lähedased elavad edasi ka pärast oma surma. Elavad meie mõtte- ja tundemaailmas. Ja meie jaoks ongi see ainus ja oluline. Ma usun, et kui Sa keskendud ja rahulikult mõtled, mida Su läinud sõber oleks ühest või teisest asjast arvanud, mida edasi või teisiti teinud - siis Sa saadki vastused. Nad on olemas. Sinus endas. Sinus edasi elavas sõbras. Ja mida Sa ei tea - küllap Sa ei peagi, küllap oli põhjuseid, miks neid asju Sulle ei usaldatud ...
Mingid muud võtted - vaimude väljakutsumine jne? Ma ei tea, kellega või millega Sa sel viisil kontakteeruksid, kust või kellelt võimalikud soovitused (või isegi nõudmised) tulevad ... Isegi kui oletada, et midagi meist jääb kestma pärast füüsilise keha hääbumist, võib surm ka selle välise "edasielaja" jaoks olla nii traumaatiline elamus, et vaevalt me tema "soovidega" (kui eeldada, et ta neid kuidagi edastada saab) arvestama peaksime (või isegi tohiksime). Ka nii on arvatud.

Postitus muudetud puht-kristliku maailmavaate tõttu!