Kehast väljumine

Sattusin kuidagi siia foorumisse, selle teema peale ja kuna see nii huvitav oli, siis lugesin ka läbi.
Ja see oli täiesti kõhedust tekitav, kui palju fakte teiste inimeste kogemustest minuomadega kattusid.
Mul on siiamaani meeles, kui ma umbes 5-6 aastaselt öösel üles ärkasin ja kööki läksin. Mu ema pesi nõusid ja ta ei pannud mind absoluutselt tähele. Ma ei tajunud siis veel, et ma pole tegelikult üleval ja et mu ema lihtsalt, sõna otseses mõttes, EI NÄEGI mind(!?!). Täpselt ei mäleta ka enam, et mida ma tegin ja selle kohta, kuidas ma voodisse tagasi sain on tühi lünk. Veel üks kord ma mäletan et ma olin ka öösel üleval, aga ma liikusin väga imelikult ringi. Kui praegu mõtlema hakata, siis ma ilmselt hõljusin. Eluaeg on mul olnud ka selliseid asju öösel, et ma magan ja järsku tõusen sipeldes püsti, kuna oli selline tunne, nagu oleksin kusagilt alla kukkunud, kuigi unenägu ei mäleta. Üks sõber rääkis mulle kunagi, et sitaks lahedad unenäod on need, kus sa saad ise ringi liikuda. Et üks hetk sa lihtsalt avastad, et sa saad ise kontrollida, mida sa teed jne(nt. rääkis, et käis tänavatel ringi). Ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest ma arvasin, et mul endal polnud kunagi sellist asja olnud, kuigi tegelikult pole ma lihtsalt nii kaugele rännanud või siis ma lihtsalt ei mäleta seda. Mul on juba umbes sellest vanusest peale, kui ma esimest korda rändasin(vähemalt esimene kord mida ma mäletan), selline tunne, nagu mind vaevaksid deemonid või midagi sellist. Ma olen nende juuresolekut ikka väga reaalselt tajunud(lapsest saati kuni tänaseni) ja ma tõsiselt kardan neid. Ma olen täiesti kindel, et see on kuidagi mu rändamisega kaasa tulnud ja kui keegi oskab mind aidata, siis palun andku teada.
Kui olin teema lõpuni lugenud, mõtlesin et prooviks kohe järgi(jah, ma olen küll kehast väljaspool rännanud, kuid pole seda kunagi teadlikult teinud). Niisiis, ma panin Bob Marley vaikselt mängima, et positiivsemat tunnet saada ja paremini keskenduda. Ma läksin teki alla, sulgesin silmad, jalad natuke harkis, peopesad ülespoole avatud, pea põhja pool. Selgitasin endale mõttes, kuidas ma ennast vabaks lasen, kuidas pinge kaob liikudes peast vaikselt varvasteni välja. Tükk aega rääkisin seda iseendale, tundsin kuidas hästi vaikselt nagu närve tunneks ors. Ja järsku ma tundsin kuidas terve keha väriseb(mitte otseselt ei värisenud, aga tunne oli selline, ei oska paremini kirjeldada - nagu oleks värisenud aga sujuvalt). See toimus nii hetkeliselt, et ma ehmatasin. Ma seletasin jälle endale edasi kuidas mu füüsiline keha voodisse jääb ja vaimne keha koos mõistusega(ehk siis nii, et ma ise seda tajuksin) välja läheks. Tunne läks natuke tugevamaks juba. Kujutasin enda ette ühte punkti ja üritasin selleni liikuda, kuid see hetk, kui ma reaalselt tundsin, et ma juba lähen, hakkasin ma nii kartma, et ma lihtsalt ei suutnud enam ja avasin silmad. Võttis hetke toibumiseks, aga hea meel oli, et kõik on korras. Lähiajal annan teada kuidas järgmine kord läks.

Edit: seda tahaks ka lisada, et tõsiselt kõhe tunne tekkis, kui ma peale proovimist aru sain, et kogu see astraalrändamise teema on tõsi.

(18-09-2011 18:31 )Astraal Kirjutas:  . . . Mul on juba umbes sellest vanusest peale, kui ma esimest korda rändasin(vähemalt esimene kord mida ma mäletan), selline tunne, nagu mind vaevaksid deemonid või midagi sellist. Ma olen nende juuresolekut ikka väga reaalselt tajunud(lapsest saati kuni tänaseni) ja ma tõsiselt kardan neid. Ma olen täiesti kindel, et see on kuidagi mu rändamisega kaasa tulnud ja kui keegi oskab mind aidata, siis palun andku teada...

Samad sõnad. Kui veel väga noor laps olin, siis alati kui astraalmaailmas lendasin tundsin millegi-kellegi halva kohalolekut. Tunne oli nagu oleks mind tahetud pidevalt ära varastada või rebida kuskile musta tunnelisse või keerisesse vaakumjõuga. Nägin alati kurja vaeva, et pääseda. Iga öö oli võitlus. Meeletu energiakulu. See oli nii hirmuäratav, ei suutnud mitte kui midagi teha. Ma ei läinud kunagi teadlikult astraali.
Ei tea tänaseni, millest see lõppes. Järjest vanemaks saades see tunne vähenes.
Jah, kirjeldaksin kokkuvõtlikult sama, nagu oleks deemonlik jõud pidevalt kohal olnud. Tunnen sulle vaid kaasa. Mind ei osanud keegi aidata. Ja ei oska ka sulle midagi tarka öelda. Tean vaid seda, et vanemaks saades, ühel hetkel tundsin, et olen sellest jõust üle. Tundsin, et olen ülivõimas ja ei karda negatiivset jõudu. See tunne tekkis mul iseeneslikult. Mul tärkas isegi agressiivsus. Mäletan, et astraalis ründasin oma häälega esimesena igat lähenevat objekti ning tundsin enda tugevust ja nautisin vastase taganemist. Kui sa oled astraalis, siis tea, et iga su mõte teostub silmapilkselt nagu unes. Võid kasutada oma hingamist ja mõelda hirmu hetkedel, et kui välja hingad, siis kõik ohtlik su ümber sulab. Ma olen ise seda nippi kasutanud ja tulemus on see, et sel hetkel kui ma jõuliselt taotlusega välja hingan, siis ma aihtun astraalist ja ärkan voodis.

(05-04-2010 21:01 )Balzzar Kirjutas:  Olen kogenud nö " jalad lakke" tunnet. Kord enne uinumist kogesin midagi imelikku. Ühel hetkel tundus keha ilmatumalt kergena ning alakeha hakkas sõna otseses mõttes lakke tõusma. Lõpuks jõudisn selleni, et pea oli ainuke kontakt mis hoidis mind keha küljes. Sel hetkel olin siiski millegipärast väga lõdvestunud ning rahulik. Praegu sellele mõeldes tundub see kohati koomiline. Pea alaspidi, jalad laes. See kestis ainult mõne hetke ning peale seda laskusin täielikult kehasse tagasi ning uinusin. Tol hetkel ei teadnud ma astraalprojektsioonist mitte kui midagi ning pole siiani seda tahtlikult praktiseerinud. Kõik vajalik omal ajal...

Mul lapsepõlves juhtus päris tihti nii. Ma ei teadnud, mida see tähendab ja väga hirmutav oli. Ma nagu hoidsin ennast peaga voodi küljes kinni , hiljem enam ei jõudnud ja midagi jubedat ka nagu ei juhtunud, hõljusin lae all veits aega ja hiljem ärkasin ikka omas voodis.

---

Kas keegi pole kogenud sellist unenägu, kus ta nagu väljub kehast ja liigub ringi kosmoses? Tähed ümberringi ja puha...

Muuseas, kui ma eelmise postituse siia ära olin kirjutanud jäin mõtlema veel selle üle. Keegi kuskil siin kirjutas sarnasest kogemusest, et ta hõljus lae all ja mingid kurjad olendid rebisid teda seal. Et mul võis ka ikka nii olla, ei tea, miks ma seda osa kohe ei mäletanud?, liiga hirmutav mälestus?

Mõtlesin et panen oma eilse öö kogemuse siia kirja siis Ma arvan et see oli see mida kogesin- mingitlaadi astraalrännak nagu.
Käin öösiti tööl ühes klubis.Kuna kliente polnud, siis viskasime töökaaslasega ennast pikali nagu ikka ki tundub null-päev tulevat. Ega seal väga magama ei saagi jääda kui muusika mängib valjult. Baaridaamil oli ka pidevalt mingi mure muusikaga, koguaeg vahetas lugusid. Mõtlesin siis omi mõtteid pikali olles ja äkki kuulen kõrvus nagu raadiokanali vahetuse vilin. No selline nõrk. Keerasin teise külje ja mõtlesin et ju kõlarid undavad. Hakkasin just kujutama ette kuidas ma köögis uue mööbli paigutax kui hakkan JÄLLE kuulma seda heli! Täpselt nagu raadioprogrammidevaheline selline vilin ja undamine. Sain juba täitsa tigedax, et mida kuramust see baaridaam seal mässab, tahtsin minna ütlema talle, et kle ei tohi raadiot panna, et pane nüüd muusikalood tagasi, aga ei saanud püsti! Tahtsin silmi lahi teha, aga no selline tunne nagu ei jaksaks laugusid üles tõsta. Punnitasin siis kuidagi silmad lahtipoole kui vilin kõrvust kadus ja hakkasin kuulma mingit vanaegset muusikat. Ja samas nägin et saal oli mingit rahvast täis!!! Saal nägi hoopis teistmoodi välja, vana selline ja mingid inimesed asjatasid. Ühed seisid ja rääkisid midagi, teised tulid või läksid kusagilt. Ja siis kõndis mingi naine lapsega minust mööda. Mul oli :O :O :O NII olex tahtnud karjuda aga no mitte midagi ei jaksanud teha, silmad ikka meeletult rasked, tunne nagu üritax vee all joosta. Järgmisel momendil sain püsti, silmad lahti, muusika oli meie baarioma ja süda tagus. Ma ei saa aru mis värk oli, aga ma TEAN et ma ei maganud!!! Ja need inimesed olid reaalselt olemas- need kes minust mööda kõndisid jne. Mulle tundub järgi mõeldes et nema mind ei näinudki.
Igaljuhul mõtlesin siis nüüd täna hommikul kodus et wtf. Googeldasin siis oma töökoha aadressi ajalugu ja selgus, et selles samas majas oli olnud 1914 aastal kinomaja!!! See seletab mks lapsed seal olid ja sellest ajast oli see muusika mida kuulsin ja riided millega inimesed käisid! Ma nägin pmst mõnex minutiks seda maja sellisena kui ta oli 1914 aastal!!!
Ma pole varem sellist asja näinud, jube huvitav!
Küll aga on mul olnud 2 kogemust millegi muu näol, jällegi TEAN et ei maga veel, aga siis tõmmatakse mind mingisse musta auku ära, keerlen seal, karjun meeletult aga häält ei tule, vehklen aga liigutada ei saa. Siis järgmisel hetkel visatakse tagasi voodisse, olen megahigine ja nagu maratono jooxnud vms, lihased valutavad rabelemisest jne. See oli esimesel korral. Teisel korral järgmisel ööl jälle tunnen et hakkan vajuma voodist välja ja jälle olen mingis mustas augus, täielik tsentrifuug käib, aga siis ma hakkasin lõugama, et AITAB, LÕPETA juba, tigedalt nagu. Nu ja siis olin taas omavoodis ja väga ei julgenud magama jääda. No need esimesed kogemused nendeks, aga see mis eile öösel oli- see oli vägev!!! Selle uue kogemusepõhjal mõtlen et tahax seda veel näha Enam ei rabeleks, vaid vaatax rahulikult ringi ja ehk näex ka mis siis kinos jooxis 1914 aastal head

Ma panen siis kirja oma "kehast väljas" ja sarnased kogemused:

1) 5-7 aastase lapsena kogesin ma "täiesti reaalseid" unesid, kus sain oma tahte abil "lennata" inimkehas nagu lind ühelt puult teisele, ning kõige pikem lend oli üle emajõe ürgoru Tartus.
Samas oli selliste "lendude" juures väike hirm, et kui ma keskendumise unustan, siis kukun alla.
Igatahes erinesid need lapsepõlve uned selle poolest, et tahte abil sai neid lende/unesid suunata - kuid täiskasvanu ea unedes kogen ma "abituna" unedes toimuvat, st ei suuda unedes toimuvat muuta.

2) Paar aastat tagasi, kui ma üritasin astraali minna, ning komistasin Kaldunni "psühho astraali" otsa, siis suutsin enda kujutlusvõime najal läbi maja seinte ja lagede "lennata" - reaalset tajunihet seejuures ei esinenud.
Tema "psühho astraali" õpetus pole läbinisti vale, st alguse osa kus tuleb õppida oma meeli vaigistama on õige (paljudel tavareaalsuses olijatel on juba see meelte vaigistamine ületamatu raskus), kuid lõpu osa vajaks veel täiendamist, kuna reaalset tajunihet ei ilmne (tajunihe tähendab seda, et muutunud tajusid on võimatu eitada, ehk õige tajunihke tunne on nagu kuivade riietega "läbi jää kukkumine", kus lihtsalt tuleb tunnistada et on toimunud tohutu muutus: soojadest riietest jääkülma vette!)

3) Aasta tagasi, kui olin loobunud "ehedasse astraali" saamisest, sain spontaanse kogemuse, kus mittemidagi tehes "tõusin" oma kehast "ülespoole", ning nägin sfääriliselt (korraga ette-taha, üles-alla, paremale-vasakule; kuid päriselus näeme vaid ette) enda ümber kõike, st "lähedal-kaugel" ei omanud mingit tähtsust (nagu cad'i vektorgraafilised joonised, mida saab ilma kadudeta kuitahes palju suurendada või lähemale tuua) - lisaks oli kõigi naabrite olemus tajutav vaimselt, ning nähav ka visuaalselt tsakra-niitide abil - ühesõnaga oli info "voolamise kiirus" sellises kehavälises maailmas "röögatu" (sekundi jooksul said teadlikuks sadade naabrite vaimsest olemusest - kuid päriselus ei saa elu lõpuks täielikult teadlikuks isegi oma kaasa sügavast olemusest), ning hiljem kulus mitu nädalat, et "lahti mõtestada" hetke jooksul nähtut (viia sadade naabrite vaimne olemus kokku nende reaalses maailmas kogetud olemusega).
Sfäärilise nägemise poolest oleks tegu "astraalse nägemisega".
Kuid arvestades rännakul kaasas olnud mõistust ja tahet peaks olema tegu mentaaltasandi rännakuga.
Kuid üle kandunud "naabrite vaimne olemus" viitab hoopis vaimu-põhisele ühtsuse/buddhi või vaimsuse/atma tasandi rännakule.

Ah ja veel: kõrvus vilistas kah rännaku ajal - alguses oli huvitav/mõnus tunne "ma olengi kehast väljas", kuid lõpupoole muutus see ahastuseks "minu füüsiline keha on halvatud" - ehk nagu multika Shrek I alguses, kus võlukepi puudutuse saanud eesel imestas selle üle "oi, ma lendan", kuid teised imestasid vaid selle üle "oi, rääkiv eesel".
Samuti oli tajunihe ülimalt tugev: oli võimatu eitada, et info liigub röögatult kiiremini (kerge hullumise tunne info üleküllusest, ehk kirkas valguses "läbi põlemine"), ning sfääriline-vaimne maailmatunnetus erines tavareaalsuses kogetust totaalselt (kas näed vaid ette, või "igale poole" - kas tajud vaid seda mis mulje teised jätavad, või seda "kes nad tegelikult on").

Selliste rännakute olemusest/esilekutsumisest saab aimduse, kui mõtestada enda jaoks lahti järgmine mõistukõne: "sellised asjad juhtuvad siis, kui nad pole veel juhtuma hakanud" - st esialgu oleks siin nagu mingi vastuolu, või "lühis", kuid pikapeale saabub mõistmine, kuidas see kõik saab realiseeruda ajatuses, st väljaspool aega ja ruumi.

.,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Kes tahab kogeda obe ja teadlik uni ning oskab vene.k, siis soovitan järgnevat loengut:

Михаил Радуга
Выход из тела день 1
http://www.youtube.com/watch?v=HLc3lUpbcrs
http://www.youtube.com/watch?v=CuOjYPOb8BM
День 2
http://www.youtube.com/watch?v=OdBrv3v62V0
http://www.youtube.com/watch?v=nEtz_4VvNCk
День 3
http://www.youtube.com/watch?v=yUs3NfKXRiY
http://www.youtube.com/watch?v=_V2hVm7CYzo

Peale esimest päeva ligamale ~90% juba kogeb vähemalt midagi teadliku une sarnast.
Ise olin varasemalt juba päris mitmeid kordi kogenud, aga nüüd oli pikem paus ja peale seda loengut (ning uinakut) kogesin kohe mitu LD järjest.

Mis oleks järgmine samm,kui on saavutatud see faas kus keha on täiesti tuim ja liigutada saab ainult suud.Eile õhtul sain selle faasi kätte aga siis edasi nagu ei läinud,ei osanud/teadnud,et kas peaks millelegi kindlale hakkama siis mõtlema/ette kujutama.

Hetkel see teema huvitab väga. Seal on võimalik igasuguseid asju teha, kui arendad oskust. Üle maailma rännata, käia vee all, kosmoses, suhelda teiste dimensiooni olenditega jne.

Soovitan seda raamatut lugeda selle kohta:
http://iosisrecords.com/libraryofzar/Sit...r_Body.pdf

Ise harjutan selle heli saatel kõrvaklappidega:
http://www.youtube.com/watch?v=-UwKuWWFGJg

Pole teadlikult veel kehast väljuda suutnud. Energiakeha olen juba tunnetanud vaikselt, kui keha on täiesti lõdvestatud ja mõistus ärkvel. Tahaks juba teadlikult kehast välja minna ja astraaltasandil toimetada. Mõnikord unenäos olen tundud, et suudan kontrollida ennast (olen olnud näiteks maal, kus saan kõrgele õhku hüpata, hõljuda ja lendama minna).

Keegi eespool mainis, et pea hakkas valutama/midagi vibreerima ja enam ei julge teha seda. Sellised märgid pidid just head olema. Siis on kehast väljumise võimalus suur.

(21-05-2013 18:58 )Peisko Kirjutas:  Hetkel see teema huvitab väga. Seal on võimalik igasuguseid asju teha, kui arendad oskust. Üle maailma rännata, käia vee all, kosmoses, suhelda teiste dimensiooni olenditega jne.

Kogemusi jagab Robert Peterson, kes on uurinud ja stimuleerinud kehavälist kogemust (out of body experience) alates aastast 1979.
Petersoniga tegi intervjuu raadiosaade “Coast to Coast AM”.
Kuidas peaksid inimesed kehavälist kogemust kasutama?

Sellele saab läheneda mitmel viisil. Mõned inimesed kasutavad seda lihtsalt enda lõbustamiseks. Nad lähevad oma astraalkehaga taeva ja planeetide vahele lendama. Lennates saab teha kiirendusi ja suuri ringe, mis on väga lõbus. Mõned inimesed üritavad kontakti saada oma surnud lähedastega. Mina suutsin kohtuda oma surnud isaga – ma kirjutasin sellest ka oma raamatus “Out Of Body Experiences” (kehavälised kogemused). Paljud inimesed on suutnud kohtuda oma kadunud lähedastega. Võimalusi on tegelikult lõpmatuseni, teispoolsuses on ju täiesti teine maailm. Mõned inimesed käivad astraalkehas ka kadunud lapsi otsimas.

Räägime veidi ka “nabanöörist”, mis on füüsilise ja astraalkeha sidemeks. See ei saa normaalses elutingimuses katkeda, ega ju?

Paljud inimesed arvavad nii jah. Üle 50% inimestest, kes kogevad kehavälist seisundit, on näinud mingit kaablit, mis on kinnitunud astraalkeha ja füüsilise keha vahele. Isegi kui su astraalrännak on viinud sind tuhandete kilomeetrite kaugusele, on ikka näha “nööri”, mis on kinnitatud su füüsilise keha külge. Me ei tea, kas see on päriselt olemas või on see psühholoogiline illusioon. Sellest “nöörist” on kirjutatud ka piiblis, kus on kirjas, et “kui su hõbeköis katkeb, on su elu läbi” (nt Kg 12, 6: enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb … – Toim.) Mina isiklikult usun, et keegi meist ei sure varem, kui ette nähtud, ja et meie elud on pikalt ette planeeritud. Seega ma ei usu, et seda astraalset “nööri” saaks katki teha. Olen ise palju nalja saanud selle “nööriga”. Vahel olen ma seda sõna otseses mõttes tirinud, et saada oma astraalkeha tagasi füüsilisse.

Paljud uurijad räägivad, et astraaltasandeid on mitmeid ja on kohti, kus sa ei taha olla.

Jah, nii mõnigi on seda öelnud. Juba 19. sajandil rääkisid uurijad, et astraaltasandeid on vähemalt seitse. Omaenda kogemuste põhjal võin öelda, et kuskil ei ole mingeid silte ega numbreid erinevate tasandite kohta. Pigem on nii, et sa lähed oma kehast välja ja satud kohta, mida sa ei tunne.

http://www.telegram.ee/maavaline/kehaval...e-koik-uks

(04-06-2013 12:36 )Müstik Kirjutas:  Sellele saab läheneda mitmel viisil. Mõned inimesed kasutavad seda lihtsalt enda lõbustamiseks. Nad lähevad oma astraalkehaga taeva ja planeetide vahele lendama. Lennates saab teha kiirendusi ja suuri ringe, mis on väga lõbus. Mõned inimesed üritavad kontakti saada oma surnud lähedastega. Mina suutsin kohtuda oma surnud isaga – ma kirjutasin sellest ka oma raamatus “Out Of Body Experiences” (kehavälised kogemused). Paljud inimesed on suutnud kohtuda oma kadunud lähedastega. Võimalusi on tegelikult lõpmatuseni, teispoolsuses on ju täiesti teine maailm. Mõned inimesed käivad astraalkehas ka kadunud lapsi otsimas.


http://www.telegram.ee/maavaline/kehaval...e-koik-uks

"Monroe soovitab sellist meetodit, milles tuleb minna meditatsioonitasandile, kus keha on ülimalt rahulik ja kujutada siis ette ennast kuskil hõljumas. Seda proovides tundis Peterson ühel hetkel oma peas surinat ja üle kere kummalist värinat. "

Neid surinaid/värinaid tunnen ma juba kuid, aga pole veel teadlikult tahtnud astraali minna.
Nüüd seda artiklit lugedes... tekkis küll huvi proovida.
Pole parata, pean tunnistama, et uudishimu on ainus motivaator praegu. Aga selleks me ju arenevad inimesed olemegi või kuidas .

Kõige lähemal oli selline kogemus:
Koerad ründasid unes, sain unenägu kontrollida ja teesklesin, et surin ära. Järgmine hetk tõusen enda toas oma kehast välja lae alla ja saan kontrollida kuhu ma liigun.
Proovisin kapi peal olevast pudelist käe läbi panna ja läbi seina minna - õnnestus. Siis proovisin Egiptusesse minna mõtte jõu abil. Hakkasin tohutul kiirusel läbi erinevate majade/seinte läbi kihutama, aga siis sattusin ikka oma tuppa tagasi. Läksin trepist alla enda kodus, ehmusin vanaema peale ära ja ärkasin ülesse. Hakkasin pärast ärkamist kõigile oma huvitavast kogemusest rääkima, aga siis ärkasin uuesti ülesse ja sain aru, et pole ma kellegagi rääkinud. Unenägu unenäo sees. Kahtlane on selle asja juures see, et tegelikult ei olnud pudelit mul kapi peal, millest ma käe oleks saanud läbi panna.. Aga samas osad OOBE kogejad räägivadki, et näevad sündmusi, mida pole veel juhtunud vms. Ei oska öelda.
Loodan, et oskan peagi teadlikult kehast väljuda.

Astraalprojektsioonist on siin ka varem pikalt-pikalt
juttu olnud, siia näiteks mõned "unustatud" teemad:
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=1311
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=713
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=2423
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4616
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6524
Vanemates teemades toodud lingid kõik muidugi
enam ei toimi või annavad muid valetulemusi...

Need on jah sellised unenäod, kus saad ise otsustada, mida teha tahad. Mul on ka nende unenägude juures feikärkamised. Eile oli jälle ja ma ei hakkanud eriti juurdlema, vaid mõtlesin, et mis sa pullid, mul jäi miskit pooleni ja olingi tagasi samas kohas kus enne. Aga varem olen küll petta saand nendega, pärast alles saad aru, et ei olnud üleval. Korra istus keegi mu kõrval, kellele rääkisin oma unest, mis mulle ei meeldinud. See vastas lihtsalt, joo palju õlut ja ei näe selliseid unenägusid. Teinekord oli taevas valge feikärkamise juures jne. Nüüd ma enam ei vaevugi, lihtsalt ütlen, et lähme ilusti tagasi, sinna kust tulime. Mind paneb imestama unenäo selgus, kõik on nii kristallselge, liikumine on naljakas, nagu hõljuksid, pikkemad vahemaad viskab mul korraks mustaks pildi ja olen uues kohas. Ja kui päriselt ülesärkan, siis näen alati miskit ümmargust kera. Kas seda just kehaväliseks kogemuseks nimetada saab, pole kindel.

Nüüd on siis mul, ma ei tea kuidas otse öeldagi, mokk töllakil ehk Oma astraalitamisete püüdlustega ja soovunedes ringi liikumisega olen trehvanud ka teisi, ühega siis lasa suhelnud energeetilisel tasandil. Füüsilises maailmas siis, ühes teises, siinses minu riigis olevas portaalis aga eile trehvasime ühe kasutajaga tunnetama energiaid üksteise postitustes ja justkui tundsime üksteist ära.
Kas on kellegil olnud mingit sarnast kogemust?

Scientists Scanned A Woman's Brain During An Out-Of-Body Experience — And What They Found Was Amazing - Yahoo Finance
Leidsin sellise huvitava artikli Yahoost. Üks naisterahvas väitis, et suudab juba alates 12 eluaastast soovi korral esile kutsuda kehast väljumise kogemuse. Ühel hetkel ristusid tema teed aga teadusega ja naine pandi "masinasse" mis registreerib aju aktiivsust. Mõõdeti siis aju rahulikus olekus ja ajal kui naine väidetvaalt koges kehast väljumist. Loole on lisatud ka pilte aju piirkondadest mis olid kogemuse ajal enam aktiivsed - lisaks veel muud juttu.

Sattusin taas lugema "Astraalränd algajatele" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170337 , sest oma unenägudest naastes ja ka seal olles ei saa ma täpselt aru, kas need on tahtlikud või tahtmatud astraalrännakud. Õhtul proovin ennast valmistada astraalrännakuks...aga jään alati magama. Unenägudest naastes tunnen aga viimasel ajal kummalist valu rinnas, justkui tuleksin kusagilt tagasi oma kehasse. See valu mõne sekundi pärast vaibub. Ja ma mäletan selgelt oma unenägusid. Mis on kohati väga põnevad ja informatiivsed.
Selles raamatus on palju häid näiteid toodud erinevatest astraalrännakutest, vaimurännakutest, bilokatsioonist, teleportatsioonist jms ning kuidas neid sooritada.
Arvan, et endal pole mul teadlik astraalrännak õnnestunud seetõttu, et ei tunne eriti suurt tungi, vaid lihtsalt uudishimu, et mis "seal" küll olla võiks....

Raamatus aga toodi üks näide:

"Väga tugeva astraalrännusoovi korral on märksa kergem kehast lahkuda kui pelgalt uudishimust aetuna. Üks minu sugulane oli väga mures oma tütre pärast. Too elas tuhandete miilide kaugusel Türgis. Tütar oli suurepärane kirjutaja ning sugulane sai temalt iga nädal pika uudistest tulvil kirja. Ühel nädalal jäi saadetis paraku tulemata. Ta proovis ka helistada, aga telefonile vastav isik ei rääkinud inglise keelt. Päev-päevalt üha murelikumaks muutuv sugulane ei saanud varsti enam magadagi. Neli nädalat pärast viimase kirja saamist õnnestus tal lõpuks vajuda rahutusse unne.
Unes kandus naine astraalrännul tütre juurde ning leidis tolle mägedes kallimaga puhkust nautimas. Naasnud kehasse, magas ema 12 tundi jutti. Kui ta ärkas, helistas tütar, et küsida, kas kõik on korras.
Tütar oli matkates näinud järsku oma ema kuju enda ees ja hakanud ka ise muretsema.
Ema arvas esialgu, et oli vaid tütart unes näinud, aga hiljem selgus, et mägedes kulges tõesti täpselt samasugune matkarada ja ka tütar oli näinud temast viirastust. Seega oli see astraalrännak õnnestunud just väga tugevast soovist veenduda, et kas tütrega on ikka kõik korras."

See on hästi välja toodud lugu, liigitub kolmandasse astraalrännu liiki - unenäoline astraalränd, millel on tunnistaja.
Niisuguseid juhtumeid on muidu väga palju kirja pandud.
On olnud aga ka astraalrände, milles osalejateks on ka vaimud.

Minu jaoks salapärasemateks astraallendude liikideks on varjatud astraallend ja samuti Kõrgeim astraallend, mille vorm on maiavirupas rändamine, kus ei kasutata enam astraalkeha, vaid seda asendab mentaaltasand.

Tegelikult autor arvab, et mitmed inimeste poolt nähtud viirastused või vaimud on ka astraalrännakul olijate "kehad".
Aga jah, vähemalt unenägudes käime me kõik astraalrännakutel, kas siis mäletame/teadvustame seda või mitte .
Kas see maiavirupas on sama mis vaimurännak? Kas oled ise seda kogenud/teinud?

Küllap kõrgeim vaimurännak, mida suudavad vaid vaimsed õpetajad.
Ise ei ole teadlikult katsetanud, ja ei soovita ka kellelegi ilma vaimsete õpetajate abita.
Liiga palju ohtusid.
Astraalasukatest arvatakse muidu, et osa neist meenutab maiseid olevusi, teised ei ole meiega üldse sarnased. Ja osad neist kuuluvadki ohtlike hulka.

Kui lõpuks aru saada et inimene on tegelikult vaim, mitte keha siis sobitub kõik paika.
Väidetakse ju ka seda et ei ole olemas "aega". Kõik toimub samaaegselt.
On ehk raske aru saada. Ei mõista seda mina ja usun et inimmõistus ei suuda seda hoomata!

Ma poleks nii kindel, et need on vaimurännakud, pigem mõistuserännakud või on siis mõistus ja vaim üks ja seesama.

"Arvan, et endal pole mul teadlik astraalrännak õnnestunud seetõttu, et ei tunne eriti suurt tungi, vaid lihtsalt uudishimu, et mis "seal" küll olla võiks....
"
Aga kas nüüd oled?...